Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 5


Helena armastus andis jõudu ka Astra armastusele.
Astra haaramine Eero järele oli sinnamaale olnud tunnistamisväärselt lihalik. Nagu Eero kirg temagi suhtes. Helenale kirjeldas Astra oma Lugu nii: “Seal ta seisis, nagu noor jumal. Vaatasime teineteisele otsa ja nägime Seda Õiget.”
Puhhahhaaaa!
Kuidas ikka romantiseerime ja idealiseerime!
Eero oli seisnud, nagu noor jumal oma sõbra korteri uksel ja vaadanud sõbra hangitud uut kehalist kaupa kasvava isuga. Astra oli jokkis, Eero sõber oli ta sihilikult jokki laadinud. Astra oli seal selleks, et sõbraga teadagi mida teha. Peremees oli kui vahutav täkk – juba ette ära aetud. See mees oli aastaid põlvini naistes sumanud, ülejääke sõpradele söötnud. Nüüd tahtis tema Astrat ja Astra oli uudishimulik tolle kohaliku Casanova tegelike võimete asjus.
Nii Astra kui Eero olid noorloomade kohta kaua kuival olnud.
Mõlema silmad põlesid seal lävel kohtudes ihast, ja mõlema sabad pakitsesid. Oh, vaene Casanova, kellest sai samal hetkel tühipaljas Eero-sõber.
“Selle õige” nägemine oli tähendanud ägedat sekstõmmet, mis ajas soo peale korteriperemehe õiglased tahtmised. Ühel hetkel olid nad kolmekesi diivanil istunud, mõlema mehe käsi ümber Astra. Nagu valikuvõimalust andes.
Kahe mehe üheaegne puudutus nõelas Astra üksi-öödest tundlikku pihta. Tal oli õudne ja põnev. Ta oli kindel, et mehed asuvad temaga koos seksima. Ta ei jaksaks neile vastu hakata. Üheski mõttes. Ei tahtmise ega jõudmise mõttes – jääks alla. Üleni.
Astra teadis vaid nende meeste lahutamatust sõprusest ja ajutisest tüdrukute-jagamisest. Ei tulnud selle pealegi, et kahel pool teda oli praegu käimas tõsine duell, liha tõsimeelne enda poole rebimine. Ei mingit jagamist!
 
Kui me olime Eeroga umbes viis aastat abielus olnud, sai mõlemal kõrini. Ühtlasi tuli ajajärk, mil me mõlemad olime kuidagi eriti peoloomalikul lainel. Meie ainus laps oli nii suur, et selle sai üksinda koju magama jätta. Me ise käisime pea igal nädalal mõne sõbra juures saunakal või padjaklubis, kus nii spontaanselt kui ette kavatsetult tegeldi grupiseksiga.
Võeh, milline kohmakas ja ilane väljend – “tegeldi seksiga”. Öäk!
Aga nii me väljendume. Ja nii me toona tegime.
Mõnikord meelitas Eero mõne oma poolsõbra saunas mind kobama ja krabama. Mu pea oli tema süles, kuni teine mees… Heakene küll. Igatahes millegipärast see erutas teda. Justkui illustratsioon väitele, et naine ei tohiks olla nii mage, et teised naised ei taha, eks.
Eerot erutas nii minu jagamine teiste meestega kui nende episoodide hilisem meenutamine. Nende meenutamiste tõttu polnudki me lõpuks enam kunagi voodis üksi. Ta sosistas, kuidas See oli olnud – või nõudis, et mina jutustaksin, mida võõrad mehed minuga tegid. Kui polnud tükk aega teinud, siis olin sunnitud neid tegemisi välja mõtlema.
Mind see ei erutanud. Oleksin tahtnud mõnikord kahekesi ka olla.
Kui Eero oleks oma sõltuvusest – see kujunes tõepoolest liialdamata öeldes sõltuvuseks – hetkekski vabanenud, oleksime võibolla teise lapsegi saanud. Aga kogu aeg mitmekesi voodis olles lapsi ei tehta. Hipikommuunides oli ükskõik, kes kellele lapse tegi või üles kasvatas – sageli nagunii ei kasvatatud, sest narkots tappis grupiviisilised tegijad-kasvatajad enne maha.
Mina ei saanud kontratseptiive sellepärast ära jätta, et iga natukese aja tagant leidsin end mõne võõra vända otsast, Eero kusagil mu all või mõnes muus kehaõõnes. Umbes viisteist aastat tagasi polnud kummi kasutamine nii enesestmõistetav kui täna – peomelus läks reeglina ilma kummita ladumiseks. See ei aidanud, et mõni mu mehe semudest eelistas keeletoimetamist ning ma pääsesin oma meest erutavast olukorrast tegelikult truudust murdmata, võõrast seemnest lainetamata. Järgmisel korral pumpas ikka mõni tubli pereisa mind teise pere kraami kõrvuni täis, nii et tablette ma ära jätta ei saanud.
Ja ega ma sedasi ka last teha tahtnud, et tema isa pomiseb koduses kaksinduses samal ajal võõrastest onudest, kes tema emmet rammivad. Või paneb ise ema kõrval teist tädi. Sest grupiseks on ühine ja vastastikune värk, kodanikud!
Igaüks, kes sellest unistab, kujutab ette, et tema on see, keda kõik lakuvad ja nikuvad. Tema muudkui lesib ja kaifib. Tegelikult võib ta sattuda hoopis ahela selleks lüliks, kes peab kõige rohkem tööd tegema ja vaeva nägema. Kuuldavasti kujutlevad paljud naised oma mehega voodis olles, et tegelikult paneb teda hoopis mingi teine naine. Kui jõuad oma küpsuse ja rikutuse juures selleni, et ongi orgia, käibki grupikas, siis leiad hoopis iseennast mõnikord näoli võõra emase jalgade vahelt. Tal on võõras lõhn – mis pole enamasti absoluutselt meeldiv, oeh, talutavgi mitte! Ta viskleb ja oigab teeseldult. Sina kui teine naine näed ju kohe läbi, et ta on kas liiga purjus või olukorrast sedavõrd ehmunud ja häiritud, et mingit tegelikku orgasmi pole olemas ega tulemas. Su abikaasa laob talle suhu ja sina pead selle teenuse kompenseerimiseks võõrale naisele keelekat tegema, sest see on grupiseksi seadus.
Et seda taluda – nii tülkaid maitseid kui teiste inimeste teeseldud väänlemiste-niuksumiste pealt vaatamist – jood liiga palju. Siis ei saa sa mõnel hetkel enam aru, on see unes või ilmsi. Kas see on halb uni või tegelikkus, et su mehe kenad kannikad ratsutavad mingi sellise olendi reite vahel, kelle lõdvad helesinised rinnad lötsuvad kõhu peal. See olend on tubli firmajuht. Su mees itsitab tavaliselt põlglikult selliste äravajunud tsellukakogumite üle. Aga nüüd väntab ta su oma silme all sellele vormitule naisolevusele pirukasse, nii et see ei saa olla ilmsi.
Edaspidi mehega kodus voodis asju ajades näed vaimusilmas, kuidas eelmisel orgial keegi teise pere ema istus su kaasa näo peal, nii et tubli tädi nõred jooksid teie kodusesse habemesse ja seaduse järgi sinu huulte vahele kuuluva keele ümber käisid tundmatu koostisega vedelike niidid – ja sa muutud igaveseks ajaks igavesti frigiidseks. 
Kui keegi noorukese-lollikesena grupikast unistab, tehku see ära kellegi teise kui oma seadusliku kaanega. Kellegi teisega ei pea sa pärast koos elama ja seda rõvedust ühise mälestuste ahelana järel lohistama. Las orgiad jääda abielurikkumistega samasse keelatud asjade kappi.
Tõsi küll, mul on neid tülkaid vahepalu hea meenutada, kui igatsus surnud Eero järele on väljakannatamatuks muutunud. Mäletad, Astrakene, kuidas ta pani oma sõbra uut sekretäri, nii et sekretutka tiss oli sinul enesel suus. Tahad seda tagasi või? Ei taha? Siis rahu tema põrmule! Tahad veel oma tagumisi palgeid kaheraudse lähenemise käes käristada? Ei? Ja mida sa siis igatsed või leinad?
Pärast selliseid andmisi tegin ma kodus alati suurpuhastuse, et kuidagi üldse suuta edasi elada. Mõtlesin, et ju siis ülim saast mu ümbruse ülipuhtana peabki. Sihuka paradoksaalne tasakaaluvärk. Sellest hoolimata, et koos Eeroga kadusid mu elust ka grupikad, pole kodu ikkagi räpane. Ikka koristan. Alati on inimese sees ja ümber asju, millest kasvõi näilisest vabanemiseks on tarvis nad päevavalgele kraamida, puhtaks pesta, välja visata. Sest muidu ei mahu uus ja huvitav kõnts asemele.
 
“Armumine esimesest hetkest,” ütles Astra Helenale.
Unelm. Seda tütarlapselikku sõnadega puhastamist küll!
Astra oli tookord udupäi kahe mehe vahel ootuses vabisenud. Vaadanud looritatud pilgul otsa sellele, kumb parasjagu rääkis. Räägiti Balzacist ja parapsühholoogiast. Iga sõna aga kandis teisenenud tähendust.
Meeste käte iga liigatus vallandas Astra sõgestatud peas palavikulise kujutlusterea.
Kohe rebitakse ta alasti. Juba katsuvad teda neli suurt ja kaunist kätt. Astra avaldas rohkete võõrsõnade varal oma seisukohti müstika ja religiooni kohta, nähes end samal ajal kahe mehe all pööraste duubelvõtete vallas.
See polnud Astra süü, et pärast pikka kolmikvestlust saatis just Eero ta koju.
“Mitu nädalat möödus meil teineteise ootuses, enne kui ta minu juurde jäi,” kirjeldas Astra ka ise üllatunult. Tõepoolest läks uskumatult palju päevi, enne kui nad…
Helena istus Astra üüritoas samal voodil, kus Astra Eeroga meeletuid öid veetis. Pidi siis Astra aus-olemiseks kirjeldama Helenale viha, mis kasvab siis, kui teda võttev mees naabritädi koputuse peale lõtvus, püsti tõusis ja vargana minema hiilis, mitte tädikesele uhke peremehena vastu ei astunud? Justkui olnuks Astra juures nahistamine häbitegu.
 
Ideaalseid suhteid ja vahekordi pole olemas.
Esimestel üheks saamistel ei saada tegelikult mingiks üheks – kui üldse kunagi. Kulub palju proovimise kordi, enne kui vahekordadesse tekib harmoonia ja ka naine hakkab orgasme saama. Üliharv õnn on, kui mehega umbes samal ajal.
Kulub palju teesklemist. Nii orgasmide teesklemist. Kui teesklemist, et kõik on jube hästi. Ja kui asi hakkab tegelikult õnnestuma – või kui asi tegelikult ei õnnestu ega õnnestu ega hakkagi õnnestuma – tekib tüdimus.
Paika loksunud rahulolu ja tasakaalu pole. Kohe on vaja grupikaid. Või lihtsalt armukesi.
Üks häbitegu jäi mul nooruses – ja ka küpsemas eas – igatahes tegemata. Mis ei tähenda, et selleks võimalusi või ahvatlust ei olnud. Ma ei teinud Timoga tegemist. Piisas sellest, et Helena varasemad sümpaatiad ja agulirüütlid minu kui vanema ja pahelisema käest seda püüdsid kätte saada, mida Helena ei andnud. Timo ei pidanud sellesse sarja kuuluma. Tõsi küll, ega ma ju nende provintsiprintsidega ei keppinud ka – aga teoreetiline tahtmine ja poole piirini nahistamine on enamasti isegi suurem truudusetus kui lihalik sahmimine. Ühe ihara pilguga, mille su mees võõrale naisele heidab, võib ta sind rohkem petta ja ebaturvalisse vaakumisse tõugata kui kõigi orgiatega kokku.
Esimestel aastatel oli Timo Helenasse nii meeletult armunud, et ta ei näinudki mind. Kui nägigi, andis ise oma pilgule nii aegsasti laksu vastu näppe, et mina küll jaole ei saanud, et poiss varjanuks mõnd vastupandamatut Astra-tahtmist. Pärast teise lapse sündimist see keelatud tahtmine tekkis. Aga siis ma eitasin seda enda jaoks ja tegin Timole rõhutatult nägu, et ei märka temas tärganud uudishimu. See pidi olema uudishimu, mis muu – Helena oli minust ilusam, noorem ja täiuslikum. Mina olin Eero käes ära käkerdatud ja üha kõrgematele ametnikukohtadele turnides vormist ära minemas.
Neljanda lapse järel, kui Timol oli tõusujoones kulgemisest siiber ja ta valmistus kõike korraga ja eluvaldkondhaaval laiali lammutama, haaras ta üsna jõuliselt ka minu järele. Ainult et kolmekümnesed naised ei arva enam, et sellistes krabamistes on midagi isiklikku. Ei arva, et tahetakse konkreetselt sinu kordumatu isikut. Tüdinud ja omadega ummikus isane inimene tahab lihtsalt Midagi Muud. Ükskõik kes või mis see on.
Need sõprade naised ja minu sõbratarid, keda mu enese mees keppis nendel olengutel, mis grupikatega ei päädinud – nii et ametlikult ja avalikult ei saanud uusi tusse tutkida – polnud ka minust ilusamad ega täiuslikumad. Nooremad ega saledamadki sageli mitte. Nad kuulusid lihtsalt valdkonda Midagi Muud. Ja see ongi isastele väetikestele vastupandamatu. Naised ei taha sellist mannetut tõsiasja miskipärast läbi näha – lasevad end ikka petta illusioonil, et neisse ollakse armunud, et tahetakse neid kui niisugust. Hujat. Tahetakse fakti. Ristikest. Seiklust ja ärakäimist. Saagu pärast või hullem.
Mida edukam ja tuntum naine, seda kõledamaks see asi kisub. Nemad arvavad – ma ju näen! – et kõik maailma mehed armuvad nendesse. Aga tegelikult kasutavad tüdinud ja vaheldust vajavad mehed nende ajakirjades-ilmuvaid pilte pihku tagumiseks ja esimesel võimalusel panevad neid ka lihalikult. Mitte ilu ja armumise pärast, vaid fakti pärast. Seda mutti teate, eks? Noh, jõle tuntud ja edukas, rikas ja kuulus ja-või mis kõik. Voh, mina panin seda tädi!
Need tädid saavad 40 ja 60 aastat vanaks – ja keelduvad seda väikest õnnetut paratamatust läbi nägemast. Lasevad ikka end ära rääkida ja hetkeks veenda – et pärast, läbitõmmatutena, kurvalt täheldada, oi polnudki armastus, ai mind sisuliselt vägistati ära, ja ma ise lasin sellel juhtuda, appi, miilits, kõik mehed on sead!
Kuna mina pole mees, siis nii siga ma pole, et oma kõige sitematelgi aegadel oleksin Timoga flirtinud. Ehitasin vähemalt selle mehe ja enda vahele küll täiesti tulekindla müüri. Oli selle mehe enda uudishimulike isudega, kuidas oli. Küllap oli. Ja oli mu enese järeleandmistega teiste keelatud isaste isudele, kuidas oli. Kah oli.
 
Pidi ta Helenale rääkima tundest, mis räägib hingede kuudepikkusest puudumisest – ainult kehad krampuvad kokku, võtavad ja pagevad lahku.
No ei, seda ei saanud kirjeldada, sest Astra ei saanud päriselt – täpsemalt öeldes üldse mitte – ka ise aru, mis ometi toimub. Tahab ja ei taha. Käib ja ei käi.
Helena istus Astra ontlikuks maskeeritud kiima-altaril ja kuulas vaid Astra naeratavaid süütuid pominaid Eero-igatsusest. Eero aga oli pagenud Astra eest, teda kaasa võtmata, teise ilmaotsa mingisse hobusetalli. Põgenes naise vampiirikire eest.
Astra oli igatsenud Eero hinge järele ka Eeroga koos olles.
Nüüd oli nii hea ja õige aeg kuuldavalt sõnadeks unistada Astra-Eero armastus, mida tegelikkuses olemas polnud. Milles pidi muinasloona puuduma põletav himu. Ja sisemine külmus, mille pinnal kuum kirg särises.
Võibolla jätnuks üksijäetud Astra Helenale Eerost läikpildi ülepea loomata, kui ta oma armastusest pihtides poleks südames kartnud, et Eerol on temast isu otsas, et ta läks kevadehakul ikka ja jälle oma kuradi kabjaliste juurde selleks, et allpoolnaba-suhet katkestada.
Astra jutustas end oma armastusse uskuma. Rääkis end täiuslikuks naiseks täiusliku mehe käte vahel. Helena puhta armastuse paiste pesi Astra armastuselt maha kõik liigse ja piinava.
Pärast Helena-särast päeva seisis tõepoolest üks toidukorvi ja lõõmava sisikonnaga tüdruk maanteel, et Eerole tuld viima minna. “Ma armastan sind, Eero!” huilgas selle tüdruku süda seniste ma-taha-sind-eerode asemel.
Väike Päikesetüdruk kuulas Astra tegelikult ja tõeliselt Tundma.
Nii tundma, et see mässis mehe endasse.
Nõnda, nagu armastus käibki.
Kallis, kallis Helena, kuidas Astra sulle luiskas – ja kuidas see tal naiseks kasvada aitas!
 
Üks asi on meil Helenaga tänini sarnane. Näis, kuidas sellega edaspidi läheb, aga seni on nii. Me kumbki pole kuulsaks saanud. Mina kui ametnik lähen ajakirjanike ja isegi minust sõltujate suus – kes ju ometi peaksid mu püha nime une pealtki teadma, kurat küll! – lootusetult sõlme. Palumäger või käomaasikas, vahet pole, mis liitsõna. Kuradi juhmus ja hoolimatus, ma ütlen. Ent Helena puhul on see värk veel uskumatum. Ta on oma nišis tõesti maailma teaduse nii supertippu kobatanud – jube siva ja särinal – et välismaal konverentsidel käies kõneleb oma töödest Nobeli preemia laureaatidega vaheldumisi, sööb nobelistidega õhtust ja kuuldavasti peetakse nendega üsna võrdväärselt tegijaks tüdrukuks.
Nii kõrgeid priise kui Helena, pole ükski Eesti teadlane saanud. Tema äkiline ilmutuslik avastus ja leiutis on patenteeritud ja kannab tema nime. Ja kuulsus? Eesti ei tea temast mitte kuradi midagi! Ajakirjade toimetajad ütlevad, et teadlased ei müü. Ajalehtede käkrid kinnitavad, et nad ise teavad seda nime ja aimavad tema teenekust küll – aga peatoimetaja, sunnik, nõuab sensatsiooni ja müüginumbreid või muidu. Või muidu võetakse tänavalt teine samasugune tropp asemele. Lugeja vahet ei märka. Aga senisest tropist, kes ei müünud, sest püüdis skandaali asemel sisu pakkuda, erinevalt see uus jobu ju trükki ei trukigi.
Ühesõnaga Helenal pole tänini õnnestunud isamaisele avalikkusele oma tööd tutvustada. Ka järjekordse auhinna saamise puhul ei ületa ta uudise künnist. Ta ei müü. Ja tal endal ei tundu sellest tühjagi olevat – tema tööd ja pühendumist, loovust ja vaimustust ei mõjuta see vähimalgi määral, kas naabrid ja kaaslinlased sellest teavad või mitte. Tal on oma mull ja maailm. Mina kurvastan, et avalikkus mu lapsepõlvesõbratari saavutusi ei tea – tema saavutusi ei mõjuta ignorantsus mitte mingit pidi. Mina ei saa end eluaegse teekaaslase hiilguse paistel soojendada!
 
Helenal on õrnroheline pruutkleit, sest ta ei ole enam neitsi.
Pole oma voogavas toogas üksi. Seda on kohe näha.
Ikka uskumatult palju ruugeid juukseid ja liigutavalt kaunis nina. Ikka pisut tugevad õlad ja lüheldane kael. Ometi pole see enam seesama Ilus Helena, vaid teistsugune Ilus Helena.
On see nüüd emadusest või mehenaiseks olemisest saadud enesekindlus? Või pigem võitlusvalmidus hilinenud pulmade ja tavatu sündmuste järjestuste pärast?
Küll võib mõni naine ilus olla.
Ja jahe.
Mees tema kõrval paneb küll pisut muigama: poisikeselikkust tuletavad nii häbematul moel meelde asutuse seina ääres sõbra rõngastamist tunnistavad vistrikulised semud. Mees tammub jalalt jalale ja särk kleepub talle rinnale.
Korraga saab siiski kõik Õigeks.
Hetke peatub.
Helena paneb pead langetamata mehele sõrmuse sõrme.
Mees suudleb teda sõrmustades tema kätt.
Selles läbimõeldud iseeneslikkuses avaldub nende kahe täisealisus. Õige aeg, õige koht.
Astraga juhtub nende kahe juriidilisel üheks saamisel imelikke asju. Ta on näinud palju tseremoonia-äpardusi kõigi nende tuimade-pateetiliste ametnikuemandate, pesapunumiste ja kristallvaasi hoidmistega. Või oli see ostmine? Need on olnud tüütud ja masendavad asjaõiendamised kääksuvate orkestritega, kel pillid häälestamata ja õllepudelid kukuvad kontrabassi taga kulinal ümber.
Tavaliselt on liigutav ainult ämmade sõbrannadel, pidulik ainult noorpaari lapsepõlvekaaslastel.
Aga siin loeb emanäitleja isiklikult Tagoret. Mis pole imal, vaid ülev. Mängitakse leierdamata eritellimuse muusikat. Mis pole snooblev, vaid kaunis.
Kõigi valmismõeldud õnnitlussõnade asemel suudab pisaraist tilkuv Astra ainult “paljunne” vigiseda.
Tiivustatud kogu sellest, maailma ühte punkti paisunud ilust ja tasakaalust, hardusest ja terviklikkusest, tuigub Astra pulmast minema.
Helena, millal sa jõudsid? 
 
Paljunne…
Ai, kui liigutav!
Paljunne-paljunne – kui palju inetuid junne pärast pulmi üksteise elulukku pikitakse. Kui koledaks kakitakse ja fakitakse suurem osa abielusid, mis ju kõik ometi nii liigutavalt ja romantiliselt algavad. Kui rõvedad on lahutused – ja veel rõvedamad on lahutamata jätmised. Kuidas üksteist piinatakse “laste nimel” koos elades ja kuidas piinatakse lahutamise käigus. Üksteist ja lapsi.
Ma siin ennist kinnitasin, et mõistan Timot. Mõte oli selles, et ma justkui saan aru, kui väga noorelt abiellunud mees tahab järsku juhtme täiega seinast välja tõmmata. Kui tahetakse puhta lehena kasvõi metsmeheks saada – peaasi, et kõrval pole naist, kes on kümme aastat su kulgemist ja kujunemist pealt näinud. Et lähedal poleks seda, kes teab liiga palju. Su nõrkuste ülimaid põhju – ja mooduseid, kuidas oled õppinud neid varjama. Nii põhju kui nõrkusi.
Jajah, mina kui tuuker tuukrit võin Timot mõista, miks ta Helena juurest varvast viskas ja koos uue mimsuga võsaneegrina uue lehe keeras ja uue pesakonna kutsikaid hakkama pani. Ent mida ta sellega oma “endisele” neljale lapsele tegi? Naise kui täiskasvanud ja iseseisva üksuse võib ju veel ära visata. Aga lapsed…
On kirjutatud kilomeetrite kaupa raamatuid sellest, mida lahutus lastega teeb. Lapsed pidavat reeglina ennast selles süüdi tundma, kui isa läheb ära. Lapsed arvavat, et nemad on kõlbmatud – sellepärast laskis issi jalga ja jättis emme maha. Süü- ja kõlbmatusetunne, mille lapsed isa uttutõmbamise pärast külge saavad, jääb neid eluks ajaks saatma. Uus laar eluaegsete kompleksidega inimesi, paljunne!
Helena üks poegadest hakkas üsna üheselt ja kohe kogelema, kui Timo pesakonnast lahti ütles ja mujal tädirandus. Helena ütles, et poja kogelemine viiski ta teadusse, ja et sellel õnnetusel oli tegelikult inimkonda rikastav tulemus. Helena tohutu pühendumise ja töö tulemusel pole nüüdseks seda kogelemist enam märgata. Kes teab, see tajub, et midagi on… olnud.
Helena üks tütardest pööras anorektikuks. Hakkas end näljutama, et olla ilus ja täiuslik. Sest isa reetlikkus ütles ju otsesõnu, et ta on kole ja ebatäiuslik ja üleni ebavajalik. Tüdruku elu õnnestus päästa. Võimalik, et tema munasarjad hakkavad siiski veel tööle, nii et tal on ehk ikkagi võimalus kunagi lapsi saada. Kui hormoonid pole lõplikult loobunud. Kui keha pole otsustanud, et emast elu tema elama ei hakka, sest näe, mis muidu juhtub…
Üks poegadest läks seevastu jube paksuks. Tema ainevahetus otsustas, et ta ei anna mitte midagi ära, sest rasketel aegadel peavad olema varud, mida tarvitada. Samal ajal, kui Helena käis Timoga alimentide pärast kohut – saate aru, nii kaunis ja õhuline armastuselugu lõppes kohtus raha ja asjade ümber kraageldes! – läks pojake järjest paksemaks. Samavõrd kui Timo jättis mulje, et temast on saanud asjadest üle olev ürgmees, püüdis ta kõike, mida polnud veel laiali pudistanud ega maha laristanud, endale hoida. Mitte senti ega sussigi Helenale! Alimentide sõja tekitatud ühtlane alanduse ja hirmu väli ajas pojakese paksuks nagu karupoeg Puhhi. Selge, paps ei kavatse mind suureks kasvatada – teisendan ka porgandid rasvaks ja panen pekina tallele!
Helena ise tundis kõige rohkem muret neljanda lapse pärast, kellega abielulahutuse ja alimendisõja käigus midagi silmnähtavalt haiget ei juhtunudki. Näiline rahu ja tasakaal on kõige ohtlikum. Selle näilise parlanksi võib surmavalt paigast lüüa fakt, et isa unustab su sünnipäeva. Selle tunduva stabiilsuse tapab tõsiasi, et isa ei võta sind jõuludeks enda juurde. Sest isa uus perekond ei taha. Ja see, mida sina tahad, pole üldse tähtis.
Helena võttis just seda neljandat, kellega näiliselt oli vaatamata lahutuse ja alimendituse näotusele kõik tibitobi, endaga konverentsidele ja seminaridele kõikjale üle maailma kaasa. Et laps tunnetaks, kui suur ja ümmargune, võimaluste rohke ja käepärane koht on Maa. Et laps ei takerduks isa reetlikkusse ega kordaks seda, mida ta ühe korra proovis. Pole vaja aknast välja hüpata – sõidame Austraaliasse emme avastustest rääkima, lapsuke! Ära kukuta ennast surnuks – Ladina-Ameerika tahab emme leiutistest osa saada! Mis sa ikka nii varakult end ära tapad, Jaapan on sinu jalge ees!
Lapsed on arukad. Helena ülejäänud kolm last ei arvanud, et ema võtab just seda ja ainult seda ja enamasti seda last kaasa selleks, et see… Ühesõnaga nad ei arvanud, et ema ei armasta teisi lapsi vähem ja seda üht, kes ei ole liiga paks ega liiga kõhn ja kes ei kogele, vaid kõigest proovis korra aknast alla kukutuda, rohkem. Lihtsalt ema teeb kõik endast oleneva, et see laps ellu jääks ja suureks kasvaks. Mehed tulevad ja lähevad. Hullemat ja loomuvastasemat kui lapse surm, olla ei saa.
Ülejäänud lapsed hoidsid omavahel kokku, et puuduv soojus ja lähedus kompenseerida. Kui ema koos selle neljandaga võõrsil oli. Ema võõrsilkäigud tõid raha ja rahulolu. Neljandat ei saanud maha jätta. Turvatunne ja vajalikkuse tunnetamine tuli kolmel kodus kobarduval lapsel omavahel hankida ja alal hoida. Küll nad sellest kah eluaegse põntsu saavad. Aga kellel meist neid põntse ja põõnasid ei oleks.
Nüüd on sellest jubedusest oma viis aastat möödas ka, nii et vaevalt see neljas enam… Mis asi mind häirima jäi? Risti hambu… kõrri kinni… Näe, ÜLEJÄÄNUD LAPSED. See väljend jäi mu verbaalsesse filtrisse kinni. Kui vanemate abielud lagunevad ja eludes toimuvad kannakad, siis lapsed jäävad üle. Kustunud armastuse viljad kustutatakse ära. Kui emade piiritult helge hing vahele ei astu, kätt ette ei pane, kõike ei märka ja kõigeks ei jätku. Aga astub ja paneb, märkab ja jätkub. Eriti kui ema on Helena.
Peaks talle õige helistama.
Ta on kindlasti mõnes Brasiilias ja küsib leebe osavõtlikkusega, oi-kuidas-sul-läheb. Seda, kuidas temal läheb, ta mulle üsna ilmselt ei räägi. Konverentsist, mille pärast ta seal-kusagil on, räägib küll – aga endast kui endast mitte. Mis ma siis ikka helistan. Ma ei taha ju praegu iseendast rääkida.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat