Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 4


Helena läks lasteaiakasvatajaks.
“Ma ei taluks kodust ära olemist. Kodust ära ei ole mind üldse olemaski,” põhjendas tüdruk, miks ta teise linna kõrgkooli ei läinud.
Astrale vaatas vastu hallisilmne ürgnaiselikkus. Loomusund, mis seadis tulevase emaduse kõige üle. Kõik muu tehti emaduseootusest üle jääva energiaga. Helenal aga seda ülejääki ka ei olnud. Tal esines ootus ja ema kaltsukamber.
 
Kui üleolevad me oleme asjade suhtes, milleni ei küüni… Nojaa, aga ka Helena sügavat elutarkust mõistes poleks mina, Astra, saanud ju sama mudelit kasutada. Mis ma siis kiunun? Sest mul on keskeakriis, mehed!
 
Helenal olid puhta joonega kulmud, mis olid loodud lastega, lastele, laste päralt olema. Kord emaks saades ei oleks tema iial proua näitlejannal palunud oma vääkse hoida. Ainult et kustkohast pidi Helena oma juba-oodatud, juba ette kogu tema olemuse üleni endale nõudvad lapsed saama?
 
Helena Tartus-käigud olid kui pikselöögid
Nii erinev oli lapsepõlvesõbranna Astra akadeemilistest kaas-luhvadest. Helena ei teadnud midagi naistudengite tavalistest olemisvõimalustest – poseerida, targutada, viina visata… Ta ei osanud neid võimalusi ka Astra juures otsida ega karta. Ta tuli Astra tundmatusse maailma nii, nagu Astra tema mikromuutuvasse turvakodussegi: eeldas, et kõik on alati nii, nagu oli.
Helena tulles hakkas Astrale imeväel kogu ta olemine ja ümbrus hoopis lootustandvamana näima. Oli teisi võimalusi! Helenaga tõi tema üürituppa söögiaegadeks laudlina ja kenasti kaetud laua. Helena ei suitsetanud tuba täis. Ega Astra ka ise oma erakas just suisa põrsaelu elanud. Aga laudlina ta ikkagi ilma helge sõbratarita ei pannud. Tal oli ka iseenda, mitte ainult Helena jaoks puhtus ja tasakaal. Mida rahulolematum oli Astra oma ülejäänud eluga, seda meeleheitlikumalt kasis ta iseennast ja oma tuba. Ent sageli käivate külaliste olemust tundes jättis Astra nende teiste puhul etiketi ära ning õhku pärast loendamatuid Rumbasid-Ekstraid-Tallinnaid päris puhtaks kunagi ei saanudki.
Esimest korda ilmus Helena Astra juurde rebaseaasta jõulude eel. Astra tõi oma Supilinna-tuppa Helenale pühendatud jõulupärja ja suutis läbipuhuva sara mõneks tunniks isegi soojaks kütta. Nuuskis mööda paljunäinud voodilinu, et leida sõbratarile kaks kõige ilusamat, millel poleks valge värv elu ja aja jooksul kõigeks muuks kui valgeks kogenud.
Helenale meeldis Astra juures.
Astra oli selleks ka kõik teinud. Kuid – nagu taktitundetud ja halastamatud nõiad, lendasid seltsielu-alti inimese maine omandanud Astra juurde tema energilist laadi uus-sõbratarid. Nad tegid teed lürpides kõik selleks, et Helenat valgustada viimastest pralledest Astra osavõtul. Astra nägi end sedasi otsekui peeglis. Helena kahjuks ka.
Helena istus kombekana üliõpilannade vahel, kes Astale tema taustal harakaid meenutasid. Helenal näis olevat huvitav ja uudne. Üle ühe sigareti ta emandatega kaasa, püüdlikult keele alla, ei kiskunud.
Astra märkas korraga, kui nõmedad näevad välja tema enese sassitupeeritud juuksed. Pista Helena ees pea häbi pärast või püksi…
Õhtul viis Astra Helena eksikombel ülikooli klubisse diskole. Astra lobises poltuttavatega. Lasi end tantsitada. Märkas liiga hilja, et Helenal on halb ja üksi võõras kalgis ööelus. Klubi oli kõle ja ebamugav. Astra seltskonnast-õhutatud meeldimis-edevus ei mahtinud märgata, et Helenal ei õnnestu lõbutseda. Kui Helena öisele bussile kurbles, märkas Astra tema silmis pisaraid.
Näe, Astra oli vaiksete, tema ümbrust võõrastavate inimestega õrnaks ümber käimiseks liiga paadunud. Oli end oma uues keskkonnas, elu esimese vabaduse käes pahedega polsterdanud ja pahaks läinud.
Helena võinuks talle vähemalt midagi õiglaselt hullugi öelda. Aga ei öelnud.
“Kõik… kõik oli ilus… ma ei tea, miks ma… nuh-nuh-nutta tahan… Koju tahan!”
 
Koju!
Kas Helena nuttis ka siis kodu järele, kui Timo ta maha jättis? Minul küll käib aeg-ajalt ka ilma kodu ja pidet otseselt kaotamatagi kallal abstraktne hingekarje: KOJUUU!
Aga Helenal – kui ta oli nelja väikese lapsega, vaid keskkooli haridusega, edumullist mehe ostetud korterist sama äkki ilma kui see tekkis – kas ta hüüdis ka siis kodu? Kelle abi ta üldse palus?
Mina olin nii hõivatud oma sinusoidiga – pidu ja kangelaslik samm karjääriredelil, pummelung ja erialane eneseületus, oleng ja enesesundus, aina vaheldumisi – et minult Helena küll abi ei palunud. Minult ei palunud tegelikult keegi abi. Kes ikka enesekeskset püüdlejat tülitada tahab. Enesekeskse inimese jaoks on iga tema enese pingutus nii tähtis, et sellele kohe peab järgnema ohjeldamatu pidu. Prassing tekitab süümeka, mille otsast järgmine pingutus on topelt-vaevarikas ja hüper-oluline. Kõrvalseisjad tunnetavad seda. Ei tülita. Ka siis, kui ise on uppumas.
Kangelaslik üksindus oli see, kuhu mehe poolt maha jäetud, hariduse ja koduta Helena oma lastekarjaga kukkus. Kui ta aga sel ajal KOJU! hüüdiski, siis pidas ta päris kindlasti silmas abstraktset-eksistentsiaalset kodu, kuhu tema hing ja vaim igatsesid.
Minust polnud abi.
Minust pole kogu elu olnud ühelegi sõbratarile tema hädas abi. Kellega sai koos prassitud, kellega tööd tehtud – usaldusväärne sõber igas olukorras pole mina mitte kunagi olnud. Mitte kellelegi. Endale kõige vähem. Teiste eest nende elusid ära elada ei saa ega tohi – aga miks ma iseendale pigem vaenlane kui sõber olen olnud, ah? 
 
Ühel päeval nägi Astra Helenat laval.
Talle oli ülikoolilinna kõrgesse kaugusse tundunud uskumatuna, et Helena võib esineda. Ja veel laval!
Sõbrataril oli imeilus hääl. Aga anne? Draamanäitlejast lasteaednik?
Helena näitlev ema oli ammugi oma kummalise maailmapildi järgi nüginud tütart ennast kopeerima, oma unistusi täitma. Seni olid naise pingutused toiminud vastupidiselt. Ju oli Helena lõpuks alla andnud ja sõna kuulanud. Tal ei saanud ju ometi seda annet ja loomingulist sisesundi olla!? Vajalikku edevuste ega originaalsust ammugi mitte. Astra oleks seda ju sel juhul juba ammu näinud. Ah, väikeste helenate süütu eneseteostus, miks ka mitte… aga kuidas ikkagi!?
Astra tundis end suisa petetuna. Isegi mõte, et paljud temast ilusamad naised ongi loodud ainult teiste kirjutatud tekste ette kandma, ei hajutanud pelgust, et Helena võib temast milleski liiga palju tugevam olla. Või ka läbi kukkuda. Kadedust ja armastust korraga polegi teab mis mugav kanda.
Helena nimi helendas müürilehtedel professionaalidega kõrvuti. Pulli oli nad tüdrukutega koolieas kõik teinud. Nüüd reaalsel teatrilaval toimuv näis veel võltsima väljamõeldumana kui koolikomejandid. Astra ei julgenud Helenat vaatama minna. Aga kultuurilehes “Reede” ilmusid etendusele kiitvad arvustused. Helenale tehti sõnaga pai. Keegi ei meenutanud arvustustes, et Helena on näitljeastsündinu.
“Pretsedenditu anne”, “sügav interpretatsioon”, “loodetavasti kavatsete peatselt uue rolli juurde asuda”.
Helena ahhetas seepeale, et mitte mingil juhul ning et Päikesetüdruk oli juhus ja tal pole rohkem midagi öelda. Ei intervjuus ega laval.
Astra oma väike Helena. Päikesetüdruk? Aga see ta ju oligi – päike! Kui Astra püüdis kõrvalt eilset vaadata, tõdes ta, et oli ka enesele Ilusast Helenast inspireeritult pikad juuksed kasvatanud. Otsekui jagaksid juuksed tallegi helenalisust.
Kõik hetked, mil Helena selle etenduse ajal laval sädeles, pidas Astra saalis hinge. Oli lummatud. Kogu etendus oli oma humaansuses ja allegoorias väga tugev – diagnoosis Astra neljateistkümnes, haritlasemeel. Päikesetüdruk kandis oma ruugeil juukseil kõiksuse parimat osa. Oli kogu toimuva alaline algataja ja südametunnistus säras üle terviku, andis kindlustunde. Teksti ja tegevust õieti polnud. Ta ise lihtsalt Oli. Harvad laused võinuks oma pateetikaga näitleja läägusele ahvatleda. Helenat mitte. Tema hääl kumendas selgelt ja pehmelt, ta nägu viivles erinevail naeratusil.
Finaalis ilmus Päikesetüdruk hariliku tüdrukuna rambi äärde. Rõõm lendas ära. Aga päikesetüdruku usk, lootus ja armastus jäi.
Kui naiivne ja pühalik see oli! Saal sai haaratud, Astra päris põrutatud. Tal oli vaadates ju oma emotsionaalne slepp järele vedada. Oli see sama Helena, kelle pürgimatus, pool-elutu kulgemine jõudis puhuti tuimuseni? Nüüd ütles see Helena lavalt maailmale oma kreedo, mida ta küll ise sõnastanud polnud, kuid mis muutis Astrale mõistetavaks tema auahnusetu, süvanaiseliku liuglemise. Nagu kriitikuile, ii tundus ka Astrale, et sajanditetagune kirjanik pidi eelteadma, et 20. sajandi lõpu Eestis võtab Helena tema teksti kuulutada. Helena paistis eestlastele soojust ja lootust. Astra märkas valusalt, kui neetult vastupidiselt hoiatav ja hirmutav oli tema enese eksistentsiaalia Helena sõnumi kõrval. Astra teadis, et Helenal koduköögis poleks dramaturgile midagi lisada. Ei mingeid sõnu rohkem. Ta teadis ka, et Helenal oleks talle nelja silma allgi vähe öelda.
Sõnad!
 
Ja surmad.
Selle stuudioteatri juht on 20 aastat hiljem surnud. Teiste stuudiote juhid ka. Mitu selles stuudios arenenud ja näidelnud inimest on surnud. Iga päev tuleb mõni ehmatav surmateade. Paari aasta eest veel üllatati sünniteadetega. Nüüd surrakse. Miks mina, Astra, veel teiste tähtede juurde pole lennanud? Öeldakse ju, et kui sul pole enam selles elus midagi õppida, pääsed minema. Mis õppetunnid minul siis veel tulekil on? Mul on praegusest elust kõrini – kui kedagi huvitab…
 
Astra ei teadnud ju sedagi, kuidas Helena hetkel elab. Aasta eraldi – üks ühes, teine teises väikeses linnas – ja ei tea mitte midagi. Olevat lasteaia muusikakasvataja ja edukas sel alal. Aga noore naise isiklik elu?
Astra ei läinud pärast etendust lava taha Helena juurde, kuigi harrastas pea iga muu etenduse järel kenade meesnäitlejate ümber ninaka teatraali mängitsemist. Helenale polnud tal vaimset noore emase kutsika võimukust ega küünilisi küsimusi. Ammugi mitte alateadlikku tõmmet alfaisendi poole. Astra tiirutas pärast etendust vanalinnas, et vapustust kojumineku eel kitsaste seinte vahel talutavaks tuulutada. Ringiga taas teatri juures…
Ta nägi otsekui kaadreid vanast romantilisest filmist. Need kaadrid tarretasid Astra kuulutusetulba taha ja tema isekas ja kogenud suu jäi ammuli.
Teatri taga tänavanurgal seisis noormees. Sel polnud koodi andvat stiilivälimust. Ei diskopepu, rokkar, karvane ega härra. Tal olid õudvanad teksased ja ümmargused prillid, uhiuus poisulik jope ja kolm roosat roosi. Kena meesinimene oli ilueedi kohta liiga jõuline. Eluvenna kohta liiga õhevil. Nii õhevil, et tõmbas tähelepanu, kuigi alguses polnud temas ju midagi erilist ega tähenduslikku.
Järgmisel hetkel, palun väga, kõndis teatrimajast välja jäikselgne Helena. Tipsis plikalikult tolle jorsi juurde. Nad ei vahetanud silpigi. Juba kestnud paar! Oh aed. Suudlesid keset tänavat. Helena võttis elegantselt poisi kohmetust käest roosid ja nad kadusid kaelakuti.
Vaat nii.
Astra seisis, näidendi epiloogist keeletu.
 
Ühe näidendi epiloog oli tegelikult, näe, teise näidendi proloog. Nii, nagu siin ilmas kõik lood ja laulud lõputu popurriina üksteiseks üle sulanduvadki.
Järgmise loo pealkiri – ja selle autor polnud kaugeltki Maeterlinck, vaid veidra huumorimeele ja fantaasiaga kõigevägevam ise – võiks olla “Nunnupoisist sigameheks.”
See teine lugu jutustas, kuidas noor ja kaunis, andekas ja lootustandev naine loobus poisi pärast kõigest. Kõrgharidusest ja erialasest eneseteostusest olulisemaks pidas nunnupoisiga abiellumist ja talle järjepanu nelja lapse sünnitamist. Nunnupoiss tegi sireda sihverplaadi abil maksimaalse karjääri, mis ilma hariduseta mõeldav. Ta ostis perele linnakese vingeima korteri, tal enesel oli kodukandi kobedaim limo, tal oli sõna otseses mõttes toatäis hinnalisi riideid ja jalanõusid. Naisel ja lastekarjal loomulikult ka. Ainult et siis tuli nunnupoisil lagi ette, tahtis midagi muud.
Miski muu oli see, mis tegi ta sigameheks. Traditsiooniliselt ja naisena sündinute seisukohast tõlgendades. Palju naisi, lõbu ja naudinguid. Mis lõppes ses mõttes krahhiga, et ta jäi ilma nii sissetulekust kui kõigest, mille seni ostnud ja varunud oli. Naine ja lastekari kaasa arvatud. Viskas ära.
Elutarga naisena oskan ma siiski seda lineaarset lugu nunnust sigameheks näha ka Timo poolt. Kenal kutil tekkis hirm, et senine kulgemine ongi siis kõik, mis elul talle pakkuda. Et maailma ka teistest külgedest kogeda, sellepärast ta lammutavaid meeleheitlikke töllakusi tegigi. Uusi nägusid, kogemusi ja elamusi – et kõik ei jääkski nii, nagu kohe pärast kooli olema hakkas. Põhjus, miks ta senise teekaaslanna maha jättis, oli just see teekaaslus. Helena oli näinud, kuidas ta lapsest meheks küpses. Helena jaoks oli tal alatiseks nunnu slepp taga. Uute inimeste jaoks – mis teha, et pooled neist olid naised!? – oli ta täismees. Puhas leht sellisena, nagu ta siin ja praegu oli.
Uutel inimestel polnud Timot üha süvenevaks rikastumiseks ja edukuseks kohustavat teadmist temast kui “ajalehepoisist miljonäriks” kulgejast. Nende jaoks oli ta just selline, nagu ta praegu, hetkel, antud küpsuses oli. Ja see, et ühel hetkel tahtis seesinane küpsus senist eitada, oli loomulik. Koos varasema kuvandiga endast kui üheülbalisest edumehest viskas ta ära varanduse, hinnalise kodu ja ihuvarjud ning hakkas metsmeheks.
Mul on endal olnud täpselt samasuguseid kiusatusehetki. Jätta kogu oma karjäär ja rusuvalt sisse hõõrutud voolusäng. Visata ära. Alustada kasvõi mõnes teises riigis, mingi muu kultuuri keskel nullist. Lihtsalt iseendana. Timo tegi selle ära. Kolis pärapõrgusse metsade keskele, riietus põlvini kampsunisse, hakkas lihtsaid pärismehetöid tegema – ja uut perekonda oma käte ja reaalse tööjõuga elatama. See on mõistetav.
Ainult et naiste vaheline solidaarsus ei laseks mul Timo kannapööret ka sel juhul heaks kiita, kui Helena poleks mu lapsepõlvesõbratar. Jätta naine ja neli last alimentide ja isata – nii teevad ainult sigamehed. Mis siis, et seda tegemata oleks ta Helena ilmselt üsna peagi leseks jätnud.
Kas Timo kutsus Helenat koos endaga metsa nullist alustama?
Vaevalt küll. Siis tulnuks slepp ja taak kaasa. Ei ta kutsunud.
Niisiis – sigamees!
 
Oli kevad, mil Astra vaasid, klaasid ja ämbrid seisid lilli täis. Temal, furoorikal neiul, oli stabiilsetes suhetes paus. Ta viimase armupeatüki peakangease sõbrad elasid mõnda aega sügavalt kaasa uttu saadetud mehele. Omakasupüüdlikud, nagu nad juba kord olid, järeldasid nad kamraadi lohutamatusest, et ripakile on jäänud väärt neiukene. Järeldustest said teod.
Astra oli alguses värskete pükste pealetungist meelitatud. Igaks õhtuks üks kuni mitu vestluskaaslast, kelle komplimente ja salasoove hõljus üüritoas otsatuseni. Kuid nägudevahetus ja üksindusevajadus vaevasid Astrat üha tungivamalt. Teda kutsuti harva kuhugi välja. Nii muutusid ühe ringkonna härraste ootamatud kohtumised tema pool furoorikaks.
Kedagi ei huvitanud, et huviklubi ja lilleaed masendasid Astrat. Ei märgatud, et tema vastu oldi vägivaldsed, rööviti ta aega ja energiat, mõtteid ja lähedust. Öösiti üksinda voodis kõhutades uneles ta jälle, nagu viieteistkümnene, tõelisest armastusest. Paluks mehelikku meest, kirge! Mitte tarbimist ja vägivalda.
 
Kes saab meil keelata unistamast ja igatsemast? Me ise oma vastiku kogemustetaaga, harjumuste slepi ja inertsi koormaga keelame. Miks ma ei võiks homme end töölt lahti võtta ja Türki kolida, ah? Miks ma ei võiks seal värske ja ihaldusväärsena otsast alustada, enne kui “parim enne” lootusetult mööda saab?
Ma ei tea.
 
Kevad tegi ärevaks. Keha pakitses ja mõtted ei seisnud tema ümber enam koos. Teatri taga nägi Astra ainsa pilguga, et Helenal on see, mida tema ootab, nagu Gorki Nataša. Korraga tegid Astra jalad tahtmatu sammu teatri tagaukse poole. Sealt tundus väljuvat midagigi tema jaoks. Helena ema mõõdetud matroonisammul. Tüsenev side olnuga. Järgmine episood peatas aga Astra silkamise temagi poole. Talle polnud enam määratud ka seda verbaalset terenägu. Näitlejaemand puges kellegi laialt avatud limusiiniuksest sisse ning kadus Astra üksildasist silmist.
 
Helena oli jälle Tartus, nagu Astra puhastustuli.
Helena ootas Astat ülikooli peahoone kella all. Hoolitsetud. Vintsutamata. Igal ööl magamine ja õiged eluviisid näol kumamas. Ja koos temaga oligi kevad Tartu pääle tulnud.
Helena ja Astra promeneerisid vanasse kohvesse. Helenal oli seljas vallatu retrokleit, kõrvus lopsakad rõngad, juukseruugusest kuklasse korrektne kook saanud. Astra uuris täiskasvanud mängumaasõpra huviga. Helena küpsust rõhutasid tugevad värvid kahvatu näo ja kaela ümber ja viis, kuidas ta käsi lauale toetas, sundimatult lobises ja heledalt naeris.
Vagane Helena oli jalad mingile kindlale, tundmatule maale toetanud, tal oli ilmne seljatagune.
“Mul on tagumik kandiline sellest neetud liinibussist, mis tõstab iga posti juures jalga,” teatas Helena, kes polnud korraga enam üldse See Helena.
“Kõlab kurvasti,” naeratas Astra. “Lähme riputame end kolgastesse tuulduma!”
Astra tatsas õnnelikuna oma kulunud “jumalaga noorustes” Helena kõrval. Oli võrratu varakevad. Tehti auring kogu vana-Tartule. Söödi ohjeldamatult vahvleid, mis esimesed uue riigi kapitalistid miljonärideks aitasid – ja märjati oma kaks paari jalgu. Üle mitme aasta tundsid need kaks end taas komplektina, nagu sajandi eest lauluproovis.
Võrdne võrdsega. Õnnelikud koosolemisest.
Astra oli kergendatud Helena soovist Mehest rääkida. Mehest, kellega Astra teda teatri taga nägi.
“Kuule, plika, ega sa ometi tanu alla poe?”
“Hihii, kas poleks mette kole?” kihistas Helena murrakus, mida kõneldi tema pärisjuurte saarel.
“Nüüd ma saan aru küll, miks sa nii muutunud oled. Kuradi naissugu! Rassime ja trügime, nii et korsett käriseb. Ometi oleme alles siis oma pürgimustest ja hingevaevadest, pingutamisest ja miraažidest lahti, kui vabadus otsas…”
Tüdrukud naersid valjusti. Kohe nii, et Astra naabrimutt pidas vajalikuks üle hoovi paterdada ja üle vaadata, kes, miks ja kui palju tulemas on. Vastupidiselt tavalisele, kui Astra tahtnuks isase, sageli üldse mitte soovitud, ent lihtsalt külge kleepunud, kaaslase nähtamatult majja toimetada, kui kuidagi teisiti ei saa, oli Astral põhjust uhkustada.
“Minu liivakastisõber.”
Helena istus naeratades Astra diivanile. Laua katsid nad diivani ette vaibale. Tuba valgustas akna-eha ja lõõskav ahjusuu. Ahju ehtisid igast küljest saapad, tallad ja sokid.
“Kae, mis kena inimeselaits!” kiitis naabrieideke Helenat nüüd juba Astra üürituppa pugenult ja niheles ukse vahel, et ikka rohkem näha. Süda rahul, et kõik oli ära nähtud, tatsas ta oma poolele tagasi. Astra räntsatas ahju ette, selg vastu raamaturiiulit. Helena õngitses põrand-laualt küpsiseid.
“Hea, et sa siin oled,” leidis Astra.
“Mhmh. Ma arvasin eile kodus täpselt samamoodi – ja muudkui tulin,” pudistas Helena läbi küpsise.
“Mina lahendan kahjuks oma Tartust-ära-tahtmise vajadust siinsamas, sügavalt võõras linnas. Lähen välja. Erakast. Iseendast. Mängin linnukest oksal. Öölinnukest. Sina saad oma enese kodus olla. Saad tunde järgi välja tagasi kobida. Sul on hästi läinud.
Muide, ma jään vist siia välismaale, nagu Tartu rannapiiga jaoks ju on, pesa punuma.”
“Ää pöörsid või?”
“Tead, üks mees võib mere üles kaaluda!” pahvatas Astra, tundes Helenaga koos oma ägedat armumist Tartu-Eerosse veel helgemalt ja hingematvamalt kui muidu.
“Olen täiesti “ää pöörnud” jah, aga nüüd, kus Eero on olnud mõned päevad maal oma hobuste juures olnud, jääb sügavalt mulje, et ma ei saa temata.”
Helena vaatas leebe huviga Astra kirgastunud nägu. Nagu tal kombeks.
Astra jätkas enese laiali laotamist. Nagu tal kombeks.
“Tead, kuidas ma olen siin tööd teinud – nagu lapsepõlvekoduski. Aina külalisi laiali ajanud, nagu Kerberos – mille jaoks mu lapsepõlvekodus oli isa. Aina midagi oodanud.”
“Mina ootasin ka. Tuligi. Keegi.”
Tüdrukud vaatasid huviga tõtt. Astra mõtles valjusti: “Olen alati tööks puuduva jõu saanud kellessegi natukenegi armudes. Ikka niipidi, et armumine on millegi muu teenistuses. Iial pole see olnud pühendumine, vaid vahend. Hiljem tüdinemine ja põgenemine. Näib, et nüüd oleme vaatamata vastupidisele liikumisviisile ikkagi sinuga ühte punkti jõudnud. Ainult et sina ei kiirustanud – ja jõudsidki varem kohale.”
Helena: “Mis tulema pidi, see tuli.”
“Ma ei taha Eero kaugel olles oma lollakaid raamatuid ega tulevast karjääri rajavaid konspekte nähagi. Tahan kõik oma enese eluraamatus ja harjutusvihikus iseseisvaks eluks juhtunu unustada.”
“Siss äi poleks sest kasu old mette!” hoiatas Helena.
“Helena, kui sina Timo järele igatsed, mida sa siis teed?”
“Ootan.”
“Kena kuulda. Minu kärsitus välistab ootamise.”
“Las siis välistab.”
Astra ootas huviga, mida nooruke ettejõudnu soovitab.
“Helista!” pakkus see.
“Talli?”
“Talli jah,” itsitas ruugejuus.
“Suksu postkontorisse või?”
“Eks tõmba koiva-traati – kobi sinna!”
“Ei julge… Appi, Helena, ma olen nii jubedasti armunud, et mõistus lehvitab lahkudes mulle juba väga kaugelt.”
“Aga sa lehvita vastu. Ja mine!”
 
Nüüd on Eero surnud.
Tal ei õnnestunud Eesti meeste kesist eluea statistikat kujundada tüüpilistel põhjustel. Ei sõitnud ta end autoga hunnikusse, ei joonud surnuks ega haigestunud tüüpilistesse südame-veresoonkonna haigustesse. Ennast ära ka ei tapnud.
Eero kukkus hobuse seljast surnuks.
Õigemini kukkus kõriga vastu takistust, hobune talle omakorda selga – nii et kas mees lämbus tõkke ja hobuse vahele surutud kõriga või sai löögist otsa, jäigi teadmata.
Kas mina hakkasin selle pärast hobuseid vihkama?
Mis te jamate!
Ma vihkasin hobuseid enne. Siis, kui Eero minuga olemise asemel kogu aeg tallis jauras. Ma püüdsin end selle sõnniku ja higihaisuse, kõõmase ja igal muul mõeldaval moel riiete külge kleepuva alaga kohaneda. Üritasin Eeroga koos hobuste juures olla, endale hoburahva hulgas rakendust leida… Ei õnnestunud. See polnud minu stiihia. Kellele see asi ei istu, see ei kõlba isegi bokse sõnnikust tühjaks kühveldama. Kellele istub, kühveldab rõõmuga.
Ratsutama õppisin sedavõrd, et oskasin traavil kergendada ja üldjoontes püsisin ka galopis sadulas – aga ma ei nautinud seda. Hobused tajusid mu vastumeelsust ega hakanud iial minuga pooltki sellist koostööd tegema, nagu nendega, kes ratsutamist ja hobuseid läbi enda tunnetasid ja mõtestasid.
“Hobusega sõites ei saa sa minevikus sobrada ega tulevikuplaane teha. Sa oled tervenisti siin ja praegu – või oled mudas,” seletas Eero, miks nii paljud inimesed iseenese eest hobuste juurde varjule poevad. Ja miks see kindel linn ja varjupaik minu ees suletud on. “Sina ei keskendu. Sa oled mõtetega mujal. Hobune tunnetab seda iga rakuga – ja siis ei saa ta ei sinu rütme paika loksutada, kanaleid avada ega sind inimeseks õpetada.”
Teda ennast sai küll. Surnuks suisa.
Ma olin Eero ja hobuste omavahelise suhte pärast armukade ja vihkasin neid rohkem kui neiusid, kes ümber hobuste ja tallide ringeldes paratamatult ka Eero ümber mähkusid. Kui poleks hobuseid olnud, poleks mu mees komistanud neidude otsa, kellega tal olid ühised huvid, elamused ja pühendumine. Mida kaugemale viisid hobused Eero minust, seda sihilikumalt rebisin ma aastate jooksul südame tema küljest lahti. Ma ei kannatanud välja kujutluspilte, mida kõike ta hobutüdrukutega lakas teha võib. Mida kõike tehakse pärast ratsavõistlusi kas kurvastuse või eufooriaga.
Rebisin mehe oma südame küljest lahti.
Lakkasin meelega teda armastamast.
Ja tema sai surma.
Ma tean küll, et mõnede njuueidž teooriate järgi mina ise selle mehe tapsingi. Naine peab mehe suureks ja õnnelikuks armastama. Naine peab ja naine peab. Kui palju ja mida kõike me Helenaga oleksime pidanud, pidanud ja pidanud, et minu mees surma ei saaks ja tema mees uttu ei tõmbaks??? 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat