Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 3


“Eks lähme siis natukeseks,” soostus Helena, kelle Astra oli järjekordselt raamatuüksindusest välja põrutanud.
“Mina ei saa aru, kuidas sa võid otse mere ääres elades nii vähe rannas käia,” õiendas Astra, silmad mustaks päevitatud neegrinäost heledat Helenat torkimas.
“Ma ei taha üksi minna,” vabandas Helena, voltides rannalina kombekalt oma kotikesse.
“Oh, mulle meeldib nii jubedasti poolpaljalt päikese ja vee ja poiste pilkude käes! Õudselt annab toonust,” tunnistas Astra.
“Eks sul on hea figuur ju ka,” silitas Helena oma enese, tegelikult palju paremat, figuuri kirjusse kleiti pakkides.
“Oi, mis lahe ürp!” tunnustas Astra.
“Õmblesin eile ema kahest vanast kleidist kokku.”
Helena elu suuremaid rõõme oligi kolikamber. Tema mamma palju-suudeldud käsi oli aastaid sealt kolikambri ukse vahelt äratüüdanud rõivaid sisse heitnud. Juba kümneaastane Helena ununes kangamägedesse tuustima. Helena õnneks polnud emal asu ega aega appi karjuda, et mõni kangas võidakse argsete-esmaste katsetuste käigus ära rikkuda või et tütrenääps õmbleb enda masinaga riide külge.
“Küll sinu emal võib sinust rõõmu olla,” oletas Astra mamma ning keerutas leidlikus omaloomingus Helenat hindavalt enda ees ringi.
Sellega oli Astrale üsna otse öeldud, et Helena on tublim ja parem – mis siis, et ka Astra õmbleb ise riideid, Helena disainib ju ka neid ise ning liiatigi pole nii paha ja paheline kui Astra…
Kui Helena kodunäitleja, primadonnaemme pannuks tütre tasast andekust tähele, olnuks tal temast ehk rõõmugi. Astra oli aga näinud Helenat uues riietuses emaga vastakuti seismas.
“Täna õmblesin,” habises laps, püüdes tähelepanu emalt, kelle jaoks kõik muu oli tähtsam.
“Oo, üsna kenakene,” kehitas ema õlgu. “Seda kleiti kandsin seitsmekümne esimesel… või oli see seitsmekümne teine? Lavastaja viis mind Jurmalasse suvitama. Või oli see Klaipeda? Igatahes olin ma selles kleidis vastupandamatult šarmantne. Tore, et sa selle kleidi nüüd enda jaoks avastasid…
Tead, mida ütles üks literaat Gagra sanatooriumis? Õigus jah, pärast seda kleiti just tuligi minu osa “Kes kardab Virgina Woolfis”. Mäletad, seda sa käisid juba vaatamas?”
Nüüd vaatas Astra Helena värsket kleidivallatust. Tõsiasi, et Helena ema seda ei märka, ajas vaid üleolevalt muigama. Jõuad sa kõigi inetuste pärast kannatada. Tookord, Klaipeda-Virginia-Woolfi kleidi ajal oli Astra salaja nutnud. Helena üksilduse pärast. Selle pärast, kui vähe tema ema teda armastas ja hindas.
“Mis siis saab, kui sina omakorda neist kleitidest välja tüdined?” uuris Astra trepist alla klabistades.
“Panen nad kolikambrisse tagasi. Mõtle, kui palju laste- ja nukuriideid neist saab,” unistas Helena, kes liugles Astra kannul kombekalt, kleidisaba näpus, kontsadega täristamata.
 
Just praegu mõtlesin välja, millise sügava elutarkuse Helena mulle plikaeas õpetas: pole vaja lobiseda asjadest, millest ei ole vaja lobiseda. Tema on alati ja igal hetkel rääkinud ainult neist asjust, mis just täpselt sel ajahetkel tegelikult olulised on. Kui neistki.
Sellel elutarkusel on teine pool ka.
Vaikimine ei tähenda rumalust.
Vaikimine tähendab rumalust.
Kummalisel kombel ei tähenda vaikimine rumalust naiste puhul. Naised vaikivad targalt paljust, mida teavad. Mehed vaikivad enamasti sellest, mida ei tea.
Helena toonane vaikimine, mida mina pidasin oma rabeda mulina kõrval ujedaks rumaluseks, oli tulvil taoistlikku elutrkust. Meie lugesime ülikooli ajal poolkeelatud kirjandusest, mis see on. See taoism ja muud üldinimlikud olemise tarkused, mis teevad inimese tasakaalukaks.
Tasakaalukas inimene on vaba. Okupatsioonirežiimile ei sobi vabadus. Eriti mitte sisemine vabadus. Sellega ei saa ju üldse midagi peale hakata, et sellest lahti saada. Järelikult tuleb inimeste sisemist tasakaalu ja arukust, loovust ja vabadust piirata kirjanduse ära keelamisega. Filosoofia ja politoloogia, ajalugu ja kirjanduseks vormunud vaba mõtte pärlid jõudsid ülikooli ümber kogunenud inimeste kätte ikka. Matti Milius trükkis need mehhaanilise kirjutusmasinaga käsikirjalisteks salatoodeteks.
Oma riigi saamise eel ja ajal trükiti otsekui märgi ja sõnumina kõigepealt avalikeks raamatuteks just need tekstid, mis xero- ja kirjutusmasina koopiatena rahvast eelvalgustanud olid – filosoofia ajalood ja orwellid, mein kamfid ja väliseestluse vaba mõte. Raiuti raamatuteks – ja enam polnud harvadel piiri taha pääsenutel põhjust raamatupoodides ära minestada. Et kõik meil keelatu laiub seal lettidel. Ei mingit šokki raamatupoodides ega nutmist kaubamajade treppidel enam.
Helena oli tõestus sellele, et inimese süvasügavuses leiduvat ei saa ära keelata – ja tänu sellele säilibki idee vabadusest, oskus vaba olla, valmisolek inimväärseks eluks ka keset ülimat jubedust.
Neiukese-noorukese sees oli sügav jumalik tarkus, mis lasi tal arukalt vaikida, igaks asjaks õiget aega ja kohta oodata. Hoolimata sellest, et samal ajal arvustasid karjäärimeelsed buldooserid kõrvalt, et tüdruk raiskab oma elu. Ei tee midagi. Ei räägi midagi. Anded ja eeldused lähevad jõude seistes hukka, kuidas nii võib?
Aga ainult nii saigi Helenast just see, kes temast sai. Väga suured ja erilised saavadki valmis kõige ebaloogilisemaid ja ootamatumaid radu pidi. 
 
Helena tundis end rannapruuni mass-alastuse keskel silmnähtavalt pahasti. Tüdruk hoidus ringi vaatamast. Libises salamisi kleidist välja ning jäi kangelt tõstetud õlgadega veepiirile seisma, kui Astra tema ümber edevalt ringi tiirutas.
Liival looseldes leidis Astra end naiselikku kahjurõõmu tundmast: helenalik kombekas krahvinnanahk rõhutas tema enese meelast pruuni. Ehkki Helena ebatavalisel juukseruugusel oli Astra tavalise kartulitooni ees peadpööritav edumaa, oli nüüd Astralgi trump. Päevitus.
Kena meeskutsikas heitiski juba oma puudutamisväärselt magusa suvekeha Helena kõrvale. Helena aga ei tuvastanud, erinevalt Astrast, seltskondlikus liivanaabris midagi külgetõmbavat. Ta imbus Astrale lähemale ja pöördus abitult kogu kehaga sõbratari poole. Astra magusalt ihar nägu pani Helena üksildaselt silmili liivale langema.
Astra järgnes läikivale mehekehale kalabaari. Helena vältis higisele, mõnulevale suveollusele komistamast. Astra lõõpis rasvavoltide sulamise üle, Helena meremärjad juuksed tegid sillerdava kleidi märjaks. Riidelilled liibusid hunnitule plikarinnale, kui elurõõmus mulatikäsi – nagu need elukutselistel päevitajatel on – jagas veinipokaalid laiali.
Selleks tuldigi mereranda või?
“Mul hakkas külm,” kaebles Helena kramplik nägu. Märg kleit jättis Astra ihara plaaži-dändiga kahekesi.
Mina lõbustagu siin sinu austajaid ja joogu sulle ostetud veini, kirus Astra rõõmsalt ja tõstis pokaali.
 
Helena läks keskkooli, Astra teise linna ülikooli.
Sõpruse hoidmine kahe linna vahel nõuab väga palju tahet ja energiat. Lahus-elu viib sõpruse ümberjutustamiste, vahendatud sündmuste tasemele ning ühisest läbielamisest saab mängleva kergusega enese suvaline kõrgemaks ja paremaks kirjeldamine.
Kaugusest avastas Astra, kui teistsugustena tundusid talle käeulatuses olnud igapäevaolemised Helenaga. Astra avastas, et Helena ise pole ju kunagi tema seltskonda otsinudki. Oli ta seda üldse iial teinud?
 
Kui ma oleksin Helenast 20 aastat tagasi osanud rohkem joonduda, tema ürgnaiseliku tarkuse pealt õppida, siis poleks ma omadega nii tühjas lumes, nagu praegu. Elumõttetus keskea kriisis, kuramus. Helena käitus vaistlikult, nagu noor ja puhas emasloom, kes täitis oma ülesanded ükshaaval – ja kõik ülesanded täitis ülimalt hästi. Õõnsa vaimlemise, kohvikutes üksteisele pool-joogise mulli ajamise asemel, mis oli ülikooli ümber nii tüüpiline mall ja mudel, elas Helena tegelikku elu. Abiellus, sünnitas lapsed, pühendus perele – nii, nagu noorele emasloomale kohane – ja siis sooritas tähelennu. Just siis, kui tundus, et kõik, millele ta on pühendunud, on rusudeks varisenud. Kõrvaltvaatajale tundubki kõik enamasti teisem kui on.
Eriti kui kõrvaltvaataja on enesekeskne kompleksikott. Hirmude ja pimedusega löödud tühikargaja.
Kui ma oleksin Helena kõrval õppinud oma tegelikku sisehäält kuulama, poleks ma praegu nii üksik ja inetu. Seisan nüüd siin peegli ees ja olen kole. Mul on lõualott kaelanahasse vajutanud voldid, mis ei lähe enam kunagi sirgu. Mu rinnad on kujutud, tuharad vedelevad kintsude peal, talje pole kodus ja kintste küljes on sangad. Selge, et enamus 40 pluss tädisid on polsterdatud täpselt samasuguste eakohaste iluvigadega.
Ainult et need, kes on õigesti elanud, ei kannata nende all. Armastatud trullake – see on midagi hoopis muud kui üksildane pekikogu.
Teine seltskond minu eakaaslasi on hakanud Lääne inimeste moodi vananema. Nooruslikkust säilitades. Saledate ja soonelistena. Kuivetunute ja sportlikena. Selja tagant tunduvad veel ligi viiekümnestenagi plikadena – eriti naised, mehed ei oska sihukest teatrit teha ega peitust mängida. On tekkinud sellist neljakümneste kaader, kelle kohta ei saaks ilmaski öelda ei tädi ega mammi, emand ega prouagi mitte. Nende peale pole ma nii kade kui Helena peale.
Sest Helena pole mitte kuivetunud, vaid naturaalselt iginoor ja imeilus. Helenal on pärast näilisi krahhe ja prohmakaid ka välimuse poolest teine noorus. Igavene noorus. Oleksin ma ometi temast õppinud, mitte ennast pimesi liidriks ja tugevaks, targemaks ja oskajamaks pidanud… See, et põsed on paksud ja tursunud, ei vähenda muide kanavarbaid silmanurkades ega kortse suu ümber. Kortsud on ikka. Ülekaalu triikivast toimest rääkijad on eksiteel. Petavad ennast. Nagu me kõik.  
 
Mis oli nende ühisminevik ülepea üldse olnud? Kas Helena üldse vajas Astra uljaid kohaletormamisi, patramist ja nõuandeid? Seda, et nende sõprus oli Helenale jälje jätnud, nägi Astra alles siis, kui jälg kadus. Alles tagantjärele taipas Astra märgata, et Helena oli puhuti kasutanud tema väljendeid ja peegeldanud tahtmatult tema lohakat miimikat. Vaevalt Helena seda ise tahtis. Astras polnud midagi matkimisväärset. Astra ihkas uskuda, et Helena on ikkagi tema ärasõiduga palju kaotanud.
Emantsipeerunud, karjuvalt keegi-olla-tahtvate ülikooliõdede hulgas muutus Helena Astrale eheda ja üleva naiselikkuse sümboliks. Helena vajas puhtust ja tuge, mitte sedamoodi rämedalt keegi olla. Helena tahtis kelleltki kuulda, mida ta mõtlema ja soovima peaks. Kauni ja esinduslikuna seisis see tüdruk külmas maailmas, põdedes kroonilist üksindust.
 
Me pidasime Helenat totaalseks eneseohverdajaks.
Kes sellest hoolib, et valikute tegija ja pühenduja on ise õnnelik. Teised haletsevad ikka. Kui midagi kadestamisväärset ei tundu olevat, siis haletsevad.
Helena abiellus kohe, kui tema poiss oli keskkooli lõpetanud. Ses mõttes stagnaaja kohta piinlik lugu, et kena lasteaiakasvataja – kellena ta läks tegelikult mõistagi eelkõige sellepärast tööle, et mitte kodulinnast lahkuda, kuni kallim keskkooli lõpetab – võrgutas koolipoisi. Aga tegelikult oli neil ju vaid pool aastat vanusevahet, nii et mis seal siis ikka nii väga. Provints sai toona maitsva suutäie ära mäluda – ja rahu nendega.
Helena sünnitas paariaastaste vahedega neli last järjest. Mees oli vist koolipõlves küll mingist haridusest ja elukutsest unistanud, aga nüüd tuli otse kooliranitsa alt tööle minna. Kõigepealt oli ta ühe rahvusvahelise kontserni kohaliku filiaali väikelinna autojuht. Kena ja usaldusväärse sellina tõusis ta mõne aastaga kontserni omaniku autojuhiks kogu Eestis. Sealt edasi juba Skandinaavia ulatusega sohvriks. Kusjuures noormehe töö laienes seoses tema sireduse ja sulavusega turvamehe-massööri ametiks ka. Oligi suure bossi isane seltsiline, kui see Põhjalas asju ajas.
Lapsi sündis muudkui juurde, Timo oli aina ära. Raha oli aga kogu aeg kodus. Ja seda oli järjest rohkem. Timo ostis perele väikelinna keskmesse sellise korteri, et vanad kombinaatorid ja tõusikudki ohhetasid.
Rahakate ja ilusate noorte inimestena käisid Helena ja Timo linnakese koorekihi stiilipidudel ja esietendustel – olid 25aastastena totaalses tipus, mis provintsis üldse olemas oli. 30aastastena pidanuksid nad esialgse plaani ja tegelikult - ja ka ette arvatava arenguloogika järgi – Tallinna ja igasugustesse Helsinkitesse-Stockholmidesse kolima. Ainult et paraku läks käiku ka ettearvatav isane arenguloogika.
Kuivõrd Timol jäid sarved normnooruses maha jooksmata, hakkas sedaviisi hariduseta ja elukogemuseta totaaltippu tõusnud kutt oma elu edasise üles ehitamise asemel lammutama. Kõigiti. Seda niikuinii, et ilusale poisile tekkisid igas Skandinaavia linnas pruudid. See oli sama loomulik kui see, et Helenal oli kogu aeg suur kõht ja-või väike laps. Helena ei tundunud Timo truudusetuse pärast õieti kurvastavatki. Oma mudilaga oli nii palju tegemist, et hilispuberteetikust mehepooliku sarvede sirutamise peatamiseks pauerit ei jätkunud.
Ent siis keeras elumehestunud poisu kontserni suurele bossile mingi käki. Mina ei saanudki teada, mis jama ta tegi. Ma ei küsinud ka Helenalt. Ükskõik, kas ta istus purjuspäi rooli, virutas bossi tagant või magas bossi naisega – kõik olnuks loogiline ja ootuspärane. Kama kaks siis, millise variandi ta oma harimatus ja saatuse poolt hellitatud lühinägelikkuses valis.
Igatahes Timo sai meepoti juurest kinga.
Nii palju siis Tallinna või Skandinaaviasse kolimisest. Selle krahhi üle oli Helenal aina hea meel – ta ei tahtnud mitte üldsegi kodulinnast ära minna. Ei tahtnud lapsi kusagil suurlinnas kehtivate džungliseaduste järgi kasvatada. Ja ka oma enese tuleviku seisukohast rääkis tema sisehääl õiget juttu. Nagu hiljem selgus. Püsi paigal – küll siis juhtuvad kõik õiged asjad!
Mida üllatavat selleski oli, et Timo lõi kõik suure bossi armust teenitud muinasjutulised summad uskumatu kiiruga läbi. Ei jõudnud ta maja ehitada ega mitte kuhugi investeerida – rumalus, raisk, oli risti jalus ja ei lasknud ju! Kuna haridust ega ametit mehel ei olnud – küll aga kenast välimusest ja senisest pimedast õnnest tulenevat upsakust – siis ei leidnud ta senise kuldvillaku asemel ka uut töökohta. Nelja lapse isast töötu, palju õnne!
Helena pidas neid oma õpetajapalgaga üleval. Unelmate korter müüdi ära ja koliti oluliselt tagasihoidlikumasse. Õnneks vabanes Helena ühest toitmist vajavast suust, kui Timo leidis uue naise. Kolis tollega teise Eesti otsa. Läks sõna otseses mõttes metsa elama. Sai oma viienda ja kuuenda lapse – no ei osanud see säga kondoomi kasutada ega juga juhtida! Alimendid Helenale… Mis neist rääkida. Vähemasti teda ennast polnud enam vaja toita-katta ega mitmepäevastelt läburetkedelt koju oodata.
Nüüd ei saanud Helena artistist ema sellepärast pinsile jääda, et tütart oli vaja toetada. Õnneks oli vanade kuningannade ja külaeitede rolle kogu maailma dramaturgias ohtrasti, nii et aastate poolest pensionile minna tohtiv mamma sai korvata lapselapsi toetades suure osa sellest, mis oma tütre heaks tegemata jäi.    
 
Helena emmeke võinuks olla tütre eeskuju ja tugi, kui ta leidnuks aega oma ainsa lapsega sügavamalt vestelda. Helenale kandus välispidiselt, teistele paistvalt emast üle pealiskaudne, täheldavate põhimõtete muster. Seltskonnas kõlasid naljakad lõplikud tõed ilusate naiste suudel, millel tegelikult polnud kohta Helena peas. Astra kaugenedes hakkas ta lihtsalt oma emaga rohkem sarnanema. Kellega siis veel?
Astra ülikooliaegsed visiidid Helena koju kippusid samas kujunema pigem visiitideks tema proua emale. Kodunäitleja püsis nüüd rohkem oma eluruumides kui laval. Kui tema hiilgeaegadel oli igas lavastuses talle loodud primadonnaroll, siis nüüd avaldus vaid mõnes näidendis lavastaja halastus keskealiste kaunitaride peale. Helena ema hoidis kodus aega kinni. Ta mõnules oma karjäärimemuaare kirjutades. Naise hea enesetunne nõudis ka teatriteooria teemadel heietamist ning Helena üliõpilasest sõbratar oli nende teooriate kuulamiseks sobiv küll.
 
Kui ma meenutan nüüd neid vestlusi Helena emaga, mõtlen nukralt niimoodi: “Oi Astrakene, küll meil on ikka kiire olnud! Küll on kiire vales suunas kimamisega, et ruttu-ruttu peesse jõudes teada saada – polnud üldse vaja nii ruttu kuradile kihutada…”
See, mis juhtus Helena elus pärast nelja lapse sünnitamist ja Timost vabanemist – või ilma jäämist, kumbapidi just võtta – oli nagu ilmutus. Ime. Ta läks 33aastasena kõrgkooli. Õppis eriala, mida kohe keskkooli lõpetamise järel iialgi õppida poleks taibanud. Liiatigi polnud seda ala tookord olemaski.
Helena tõusis sellel alal maailma parimaks. See oli umbes samasugune fenomen, nagu kusagilt Goast pärit tibi oleks korallide vahele sukeldudes ilmutuse saanud – ja korallide haigusi uurima hakates El Nino olemusele jaole saanud. Või nagu Iisraeli pärapõrgu juudiküla noor naine oleks avastanud kristallograafilise mooduse, kuidas teha vahet inimeste ja haigustekitajate bakterite rakke lammutavatel antibiootikumidel. Või justkui Sloveenia kaunitar, kes mägede sisemuses elavaid molluskeid uurides avastas nende olulisuse mägede elu ja tervise jaoks – ning mägede olulisuse inimkonna jaoks.
Täpselt selliste teiste tibidega ühistel konverentsidel Helena käima hakkaski. Kolleegid ilmutuse-saanud. Niisuguse niši otsa lapsena ei kobatata. Sellise sõnumi saamiseks tuleb olla küps ja valmis. Siis tuleb kingitus.
Kohe kõrgkooli lõpetamise järel teaduste doktoriks edenenud Helena oli mingil eriti peenikesel teaduslikul alal maailma parim. See tekitas talle oma mulli ja maailma. Ehkki tema neli last käisid koolis ikka sellessamas väikelinnas, kus oli ka tema enese kindel linn ja varjupaik, oli ta nüüd provintsist kirjeldamatult kõrgemal ja lahti. See ei tähendanud nüüd enam midagi, et tolles provintsis oli tal nii palju pettumusi ja eksimisigi olnud. Tal oli oma universum.
Mitte nii, nagu minul. Minu nimi on Astra. Mina olen alati olnud kõige ilusam, targem ja tublim. Aga mina ei taha oma lapsepõlvelinna sellepärast küllagi minna, et ma jään seal iga natukese aja tagant poole sammu pealt seisma. Kiunun ja oigan. Teate küll neid ootamatuid, aga selle eest pidevaid meenumisi. Tuleb aga meelde, ajab aga niuksuma. Meenuvad mingid juhtumid ja seigad, vestlused ja situatsioonid. Mis on talumatult piinlikud ja rumalad. Mis näitavad sind täpselt nii lollaka ja küündimatuna, nagu sa tegelikult oledki. Ja siis seisad tänaval ühe jala peal ning kiunud.
Teil on ka nagunii sedamoodi.
Helenal ei ole, sest temal on oma universum. Tema on maailma parim.  
 
Helena keetis kohvi, pakkus hõrgutisi. Astra ja Helena ema lobisesid tundide viisi teatrist ja ülematest ideedest. See oli Helenale võõras. Mitte üle mõistuse, aga alla huvinivoo. Ta istus kangelt ja abivalmilt kõrval. Vaikis. Plikaeast välja jõudnud Helena, kellega Astra ei osanud enam hakkama saada. Tüdrukud olid lahku kasvanud. Astra oli akadeemitsenud end Helena pildiliku emaga ühele lainele – meie, teatraalid…
Astral ei õnnestunud lõhet Helenaga vähendada isegi jäägitu avameelsusega. Astral oli uus, isekas, teaduslik ja elumerelaineline tutvusring. Tal puudus lähedusest helenaline süütus ja heledus. Selle vastuvõtuni ei küündinud väljakasvanud sõbratar enam isegi Helena enese kõrval.
Pärast harvu kohtumisi oli Astra nüüd alati surmväsinud ja lootusetus tujus. Himustas üht drinki, jalgu seinale visata ja üldse rõhutatult räme olla. Igatsenud Helena hõrku seltsi, sai Astra selle asemel endale jälle ja jälle Helena vaimlis-ambitsioonika ema. Pidi kuulama naise mooduseid end keskeakriisist ja alaväärsustundest lahti suurustada. Loobus kaasa analüüsimast, sest näitlejanna ei soovinud oma mina-süsteemidest välja, üldisemalt ega laiemalt arutleda. Viisakas, kannatavailmeline Helena istus nende kõrval.
Helena ilmselt astratust ei põdenud. Tõelised naised on loodud rahul olema sellega, mis on ja vastu võtma, mis tuleb. Tõelised naised jagavad taltsalt end väärilisele võtjale. Nad sepitsevad alateadlikult veimevakasisu. Nad peavad olema pulsikaotuseni vooruslikult suletud pungad kuni ametliku õidepuhkemise päevani. Tõelised naised peavad oma moraali-apse varjama, nad ei tohi oma isikust mingiteks teoreetilisteks üldistusteks eemalduda. Ei tohi trotsida ega avalikkusega huligaanitseda. Nende kindad püsivad käes, neid ei visata variseridele ega klatšimooridele silme vahele.
Helena hea naise etaloniks sobiva kuju kõrval nägi Astra, kui vähe ta ise on tõeline naine. Nägi oma vahelduvaid poose ja ümbrusega kohaldumisi. Oma kõverpeegeldusi teekaaslaste taustal. Helena habras stoilisus näitas kristalse vastandina Astrale tema enese läbematute otsimiste ja pettumuste tõelist olemust.
Helena oli sirge, Astra sinusoid. Helena oli õige, Astra petlik ja pettev. Helena oli üksainus rahulik kulgemine. Ei mingit hüplemist üle räpakalt kaevatud maa(ilma)paranduskraavide. Helena maal polnud ühtki tujukat-sõgedat neid mõttetuid kraave kaevamas, mis iseenese elu keeruliseks teevad.
 
“Anna andeks, et sind kooli lõpetamisel ei lillenud.
Sessisin. Sul olevat eriti äge kleit olnud.”
Just nii palju mahtus ühte hingetõmbesse. Astrale oli jäänud komme Helena ukse taga tirts viisakuskella lasta, aga vastust ootamata, koduselt sisse kõndida. Nii nad siis kohtusidki koridoris, Helena Astrat üsna osavõtmatu naeratusega kuulamas.
Ta ei reetnud ainsagi liigutusega hinnangut Astrast tehtud ja tegemata jäänud tegudele.
“Ja-jah,” ütles Helena, kui Astra hingepause jättis. Kutsus Astra sisse samade sõnadega, sama tooniga, nagu kümne aasta eest. Helena tubagi nägi välja kui kümne aasta eest. Tolmutu klaver, pedantses riidas noodid, peeglilaud ja plikavoodi. Helenal enesel ikka “Miss Diori” hõng.
Ainult Astra oli rohmakamalt teine. Aegade tagant naasnu mälestustes püsib kõik endisena, justkui teisenemised sünniksid üksipäini meist igaühe ümber eraldi. Põrgulikult raske on end sobitada teise ümber juhtunud mikromuutustesse. Muutused ei paista välja, kui neid pole nähtud toimumas.
Helena lülitas muusika mängima, nagu ikka. Nagu siis, kui nad moelugude saatel, teineteist häbenemata, tundide viisi tantsisid. Astra rääkiski nüüd seda.
“Jah,” oli Helena nõus.
Astra naljatas oma sessi ümber, aimas, et see ei pruugi Helenat huvitada. Aimamise tasandile teadmine jäigi, sest Helena reageeris kõigele lepliku naeratuse ja kulmukergitusega.
Astrale oli ülilinnast jäänud harjumus sõbrantsidega pigem kohvikus istuda. See oli soodsalt neutraalne pind, mis ei jaganud kohe asendeid kätte. Astra tegi Helenalegi ettepaneku kohvikusse minna. Perenaise ja külalise vahekord tegi võõrastuse talumatuks.
Helena iga viks “hih-hih” tundus vastuvõtja viisakusena. Tüdruku iga pinguletõmbumine Astra teenindamiseks hääbutas õblukese silmsideme ja hingepideme taas.
Helena oli endiselt kõigega nõus. Kui kohvikusse, siis kohvikusse. Ta varjus teise tuppa riietuma. Justkui Astra oleks tema steriilseks triigitud pitsid ära vaadanud, justkui oleks tema kõrval nii sündmatu, et talle ei või alukaidki näidata, tänitas Astra-mõte.
Astral oli komme kimada mööda tänavaid punktist punkti täie auruga. Helena aga tavatses mõõdetult promeneerida, puusad pisut ette lükatud nagu gooti daamidel. Kulus mitu tänavavahet, enne kui Astra suutis oma isikupärase kihutamise lõpetada. Helenal oli kõigega aega küll, aega küll…
Helena astus kodulinna esinduskohvikusse esimest korda, sest teda polnud sinna viidud. Muidugi esitas Astra tellimuse, muidugi oli Helena soov samasugune. Astra tundis, et muudab iseenda jõulisusega Helena abitumaks, kui tüdruk oleks ilma temata. Seekord muutis Helena jututeema Astra talle – iseendale – taas vajalikuks.
“Mis sa arvad, kas ma saaksin pedasse sisse?” küsis lapsesuu.
Kustkohast võis Astra seda teada? Ta teadis, et Helena õppis hästi. Astra oli ise kogenud sissesaamisjoovastust. Tema elaski ainuvõimalikul kursil: kui juba, siis kindla peale – täiskäik edasi! Ta pidi seda ka Helenale innustuseks selgitama. Nii ta siis jutustas uuesti ja uuesti, et nõukogude Eesti mandunud kõrgkoolidesse on igal mõistusega inimesel tühiasi sisse saada.
Helena ei lasknud oma nõrkust kõigutada: “Ma ei tea isegi milliste õpikute järgi õppida. Mul on neid igasuguseid võetud. Aga need kõik kokku on vist liig.”
“Kuule on vist jah,” muigas Astra kui emalik vend. “Sa ikka vaata enne, milliseid aegunud telliseid sa oma tuppa viid. Need ei kehti, need ei toida, need… Katsu nüüd ikka olla, meil on, muide, laulev revolutsioon!” 
Astra sattus hoogu. Kirjeldas kõrgkoolide pealiskaudsust, ühika-anarhiat. Astra kirjeldas, kuidas Helena elaks mõnes ühiselamus kui üleüldises ratsabaasis.
Feminiinkollektivism. Hoorastus-grotesk. Anekdootlik intriigitsemine. Mis on Helenal selle räpaga pistmist? Astra meenutas ühenäoliste-keskpäraste naiste massi ja iseenese laagerdamist selles.
“Me kõik muutume ülikoolis ainult halvemaks. Isikupäratumaks,” ei tahtnud Astra tunnistada, et ülikool, sõbrantsid ja mehed on tema enese tõttu kohati masendavaks keeranud.
 
Mina oleksin ka pidanud enne maailmas ringi vaatama ja alles siis eriala valima. Äkki oleksin ka ilmutuse saanud, nagu Helena. Äkki oleksin ka mina alles 33aastasena ülikooli läinult 39aastasena teaduste doktor ja maailma parim olnud? Aga ma olen nelikümmend pluss ametniku-Astra ja edasi läheb ilmselt kõik järjest sitemaks.
 
Astra oli poetunud kõikvõimalikesse boheemseltskondadesse vastukaaluks akadeemilisele kuivikunärimisele. Need sõgedustesse poetumised olid samas tervistkahjustavad. Pidi siis Helenagi tallama neidsamu lõpmatuid rehasid mööda? Pidi temagi osalema pummelungides ja vaimupanemise öödel, verbaalsetes enesetõestamistes, mis kippusid lõppema üksteisele veini näkku viskamisega, sest kõhtu ega pähe enam ei mahtunud?
Mu tudengielus on asju, millest ma ei saa sulle jutustadagi, kui ma ei taha, et sa mu tegusid oma helge olemise otsast valesti mõistaksid…
Väike kodune Helena ei taibanuks, et viin, sigaretid ja ajutised suhted olid mõnel juhul alles algava elu loomulik osa, mida Astra endale teadlikult ei valinud, aga mis ei möödunud ühestki vabaduse otsijast.
“Olen enamuses ülikooli uudsuses pettunud ja vähemuses rikastunud. Ma ei saa neist juhtumitest rääkida, kuid hindad nende olemasolu.”
Need on Astra, mitte Helena pärisosa. Astra võis endale lubada, et temast prassingutega seoses räägiti veel aastaid hiljem. Tagant üles löömiseks sobimatu Helena ei oleks ülikoolis osanud midagi peale hakata, arvas Astra. Ta lihtsalt ei teadnud ega tundnud oivikute võimalusi.
“Ja teadusemehed virutavad ju rusikaga vastu lõrisevat külmkappi, selle asemel, et kompressori kruvid kinni keerata,” kirjeldas Astra. “Mida paganat sa pedasse selliste sekka otsid?”
Ta meenutas Helena lummavat lauluhäält. Tüdruk oli hakanud ise komponeerimagi.
“No miks sa ometi kasvõi konssi või otsa ei lähe?” pahvatas Astra Helenale ainutargana paistva lahenduse. Tahtis teise arglikkust naeruvääristada ja käivitavat trotsi tekitada.
“Jah, aga katsed olid möödunud kuul ära juba…”
“Ja sina, tibukene?”
“Ma ei teadnud, kas ma ikka tahan. Jube konkurss oli. Ja mul oli parasjagu hääl ka metsas.”
Aina toredam. Astra toibus äsjasest afketikeerisest. Talle meenus Helena ema. Kus see naine nüüd siis oma tarkusega on?
“Igal pool on mingi konkurss. Kas sa ei tea, et musaõpsiks oleksid ka siis saanud minna, kui konsis põrunud oleksid? Aga sa ei oleks põrunud. Ja seda sa, põrguline, tegelikult kartsidki. Meenuta, millise mahtra su ema oma karjääri nimel pidas…”
“Seda ma just ei tahagi. Minu lastel peaks teistsugune ema olema.”
Astra kartis, et noorem vaimne õde on parandamatu lollusega hakkama saamas. Normaalne inimene ei taha õpetajaks saada. Meenutagem, mida nende kriidisöödikutega kõik koolis tehakse! Õpetajad saavad vastu tahtmist neist, kes teadusse või lavale ei küüni. Astra oli kindel, et Helenal polnud mitte oma arvamuse raasugi. Kuidas ta muidu sai kulgeda oma ilmsest andest kui ülesandest nii mööda?
 
Helena ei läinud pedassegi.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat