Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 47. Viimane osa. Viie aasta pärast järg. Uuest aastast uus järjejutt


imestab Astra silmi sõõritades. Ukse vahelt põrnitseb teda umbusklikult lapiline volakas. Malle nügib koera eemale ja selgitab Astrale viisakalt naeratades: “Tema nimi on Gustav Adolf. Olgu eriti lühimälulistele meenutatud.”
Astra on Malle jäigast viisakusest riivatud. Lahusolek on tekitanud võõrastuse. Lähedaste inimeste kaugenemine on ka naiste vahel nagu abielurikkumine. Lähedus naistegi vahel tähendab pühendumist ja enese jagamist. Teineteise käitumise, mõtete ja meeleolude üle võtmist. Kui naine kohtab oma meest, taganevad nais-kiindumused.
Selleks pole alati vaja isegi mehe armukadedust ja ebausku sõbrataride suhtes, kellega on parem suhtlemata jätta. Naine ei peagi alati mehele kinnitama, et plikapõlve sõbrantsid ei vea teda paha peale. Uus kiindumus sünnib vana arvel ja võtab omale kõige enne aja. Aja ja jõu, mida lähedus nõuab. Ühel inimesel pole seda rohkem kui ühe inimese jagu. Ja tõeliselt jätkub seda ühele armastatule.
 
Eile rääkis Malle mulle, miks tal nii palju lapsi on. Ta rääkis seda selleks, et ma lõpetaksin oma süüdi-süüdi-süüdi jauramise oma tütre ja kadunud Eero teemal. Malle ütles, et kui mina oleksin vihkamisega tapnud, siis oleksin surma saanud ma ise, mitte Eero. Ja oma emaduse põhjal teadis öelda, et kui tema oleks end oma ebatäiuslikkuse pärast minu kombel süüdistanud, oleks ta selle enesematerdamise kätte ennast täiega ära raisanud – ja kasu sellest ei kellelegi.
Malle kinnitas, et ta on olnud elu aeg oma seitsmenda elusa lapse poole teel. See laps on tema emaduse täius – ja samas pole otse loomulikult selle võrra teistest lastest parem.
Malle ise vaatab selle lapse poole küll alust üles, tänu ja imetlusega – aga see ei võta teistelt lastelt midagi ära. Ta poleks osanud teistesse lastesse niimoodi suhtuda – tema ise polnud veel selliseks pühendumiseks valmis. See ei tähenda, et teised lapsed oleksid vähem täiuslikud või vähem armastatud. Neid teisi on ta armastanud nii, nagu ta tol arengujärgul armastada oskas.
Midagi ei saa tagant järele juurde panna ega ära võtta – ning Malle on kindel, et ta nooremate perioodide pealiskaudsus ja oskamatus on lapsi õpetanud ilmselt jõulisemalt ja põhjalikumaltki kui praegune jumaldamine Augustit.
Kui Malle materdaks ennast selle eest, et on igale lapsele olnud erinev ema,rikuks ta ära oma elu siin ja praegu – ja teeks sellega halba nii endale kui kõigile lastele. Vaiksed kaasa arvatud. Ja Raidule ka. Aga nagunii naisest nõrgemat mest tühjade oleks-poleks haladega nõrgendada ei tohi.
“Miks mul nii palju lapsi on?
Seda sa ilmselt ei arva, et ma pole osanud kontratseptiive kasutada. Ma ei ole mingi asotsiaalne küülik, eks ole. Ärme ka omavahel mingist rahvuslikust iibe-teadlikkusest täna räägime, onju. Seda võin ma ajakirjanikele siis muljetada, kui uut raamatut on vaja promoda. Siis peab. Mõni äkki võtab tuld – ja õnnestubki midagi reaalset iiveldamise heaks teha. Aga kui parasjagu pole vaja intervjuusid anda ega mingit progressiivset ideoloogiat esindada – siis on igaüks meist lihtsalt tema ise.
Tema tahtmised, vajadused, eelistused. Mina pole olemuselt ilmselt mingi paljulapseline. Pole põhimõtteline sigivusefaktor – nagu need kodus sünnitamise aktivistid näiteks on. Et kohe pean saama pidevalt, iga korraga aina teadlikumalt, rase olla, aina kunstipärasemat ja loomingulisemalt sünnitada, aina teadlikumalt lapsed vaktsineerimata jätta – minu elu sisu pole villaheide öko- mähkmete vahetamine - ja ninade pühkimine. Mis lähevad tatiseks vaatamata paanilisele e-vältimisele ja antiallergilisusele. Ma tunnustan neid kodussünnitajaid-ökointellektuaale. Aga see pole minu elu telg. Minu elu telg on vist Elu ise.
Ah, mis – ma pole olemuse poolest isegi mitte emalik tüüp, nii et võinuksin vabalt olla õnnelik ka lastetu härgnaisena. Mingi ala fanaatik oleksin võinud sama vabalt olla – kosmonaut või kaevur, üleni pühendunud ja paigas seal… kosmoses või maa all.
Kui mul laste lärmist ja segadusest, nõudmisest ja kuludest, küsimustest ja küsimistest lampideni saab, siis mõtlengi, kui äkiline tereškova ma tegelikult olla oleksin võin, üäää! Aga kui ma juba lapsi saama hakkasin, siis ma tahtsin pihta saada, mis värk on. Tahtsin teada, kuidas see kunst, millesse ma end absoluutselt teadmatuna mässisin, tegelikult käib,” ütles Malle oma asjalikus köögis pliidi kõrval istudes, ligi kolmeaastane August tissi otsas. Jah, just – ligi kolmene laps tissi otsas! “Va Loreidat kasides ja potitades mõtlesin, et minul võiks kasvõi sellepärast palju lapsi olla, et keegi neist üksinda säherdust sigalikku nägurit ei peaks nägema. Minu lastel võiks olla minu kasimisel tööjaotus.
Kui ema ära suri, avastasin tõsiasja, mida ma mõistagi enne ka teadsin, aga tähele ei pannud – ma olen maailmas absoluutselt üksi. Järelikult oli mul vaja endale ise suguharu sünnitada. Saad aru? Oma teekaaslased ja tagala, kamba ja kamraadid pidin lihtsalt ise ilmale tooma. Nii lihtne.
Aga ilmale toomise käigus avastasin, et emadus ja oskused ei sünnigi koos esimese lapsega. Seda muidugi, et mähkima ja nühkima õpid loomulikult siva ja sujuvalt – neandertaallasedki said selle tühja asjaga hakkama. Aga tõelised ema tunded ja tunnetus… Ma olen alati oma lastesse suhtunud sooja sõpruse ja siira lugupidamisega. Esimesest viimaseni on nad olnud mu teekaaslased. Kutsutud külalised mu elus. Kamp, kelle pealik ma olen, kelle eest vaimselt ja füüsiliselt, intellektuaalselt ja asiselt vastutan, noh… Ent seda totaalset hingeliigutust ja üleni pühendumist, mida ma mõne õnneliku ema juures olen täheldanud, pole ma seni endas tuvastanud.
Selleks oli vaja saada seitsmes elus laps, et näha kõrvalt oma enese silmi, mis jäägitu imetlusega last vaadeldes sulavad ja kõik olnu lunastavad. Selleks oli vaja läbi kolmikute pesamunani kasvada, et tunda teda enda ligi hoides sellist Armastust, et see teeb hetketi isegi haiget.
Ka varem on olnud – iga lapsega üha kopsakamaks kogev ja õppiv – tunnete komplekt. Kohusetunne. Ustavus. Vastutus. Hoolimine. Aga mitte sellist jäägitut Emadust – kuulsid, jah? Ma hääldasin selle suure tähega.
Mul kulus üheksa last, et õppida Emaks. Suure tähega sai jälle hääldatud – kuulsid, eks? Ma imetasin eelmisi buupse umbes pool aastat. Nagu kombeks. Kolmikute puhul kees olmelisest jooksmisest kohvivesi kannis, nii et need said napi kolm kuud. Vahtisin neid kõrgharidusega, intelligentseid öko-emmesid võõrastusega, kes üle kahe aasta lapsi tissitasid. No kuulge – kui jõmmil tulevad hambad, närigu leiba ja porgandit! Ent seitsmenda elusa lapsega hakkas kestev imetamine looma. Ma lõpetasin närveerimise, kas piima jätkub – ja piima hakkas jätkuma. Jätsin poisi enda kaissu magama ega pannud teda korralikult lapsevoodisse, nagu varem õpetati – ja nagu mu eelmised juntsud tudusidki. Küll minuga samas toas, aga mitte kaisus. Väike Kusti jäi mulle kaissu, nagu viikingi-kutsikas. Ja uskumatul kombel sain ma ise vaata et rohkemgi sooja ja kaitset kui tema – mu pisike poeg on mind oma kaisus külma maailma ja ähvardavate ohtude eest kaitsnud. Isa kaasa arvatud.
Sain oma viikingi vääksuga koos magades, kõiki töid ja toiminguid koos lapsega tehes – varsti pea kolm aastat pole see laps mitte kunagi minu juurest eemal olnud! – teada, et imetamine on raseduse jätk. Mul kulus nii palju harjutamisi ja õppimisi, enne kui ma sain aru, et täpselt sama moodi, nagu raseduse ajal voolab ema veri ja energia läbi lapse – täpselt sama moodi jätkub ideaalis see ühine energia ja elusa vedeliku ringlus pärast lapse sündi. Piim on oma olemuselt täpselt sama Elus Vesi, nagu veri – ja tegelikult tuleb anda lapsele õigus otsustada, kui kaua ta seda vajab.
Ma tean, et mu hambad ja skelett, juuksed ja küüned – mis on praegu üsna hõredad ja haprad ja ära söödud, olgem ausad – poleks nii palju lapsi nii kaua ära imetanud. Järelikult on kõik väga õigesti. Eelmised said oma kuud – viimane saab oma aastad. Igaüks on saanud nii palju kui mul anda on. Kõik, mis olnuks rohkem, tulnuks teiste arvelt. Võibolla isegi teiste sündimata jäämise hinnaga. Nii et kõik on väga õigesti ja hästi.
Pojakene on olnud aastate pikku mu kõrval, minuga ühtses energia- ja aineringluses, ühtlasi nagu bioloogiline relv – tema isa ei pääse tänu talle mu energiat laiali pudistama, aga energiat on mul samas rohkem kui kunagi varem. Sõdur võib emanda poole küünitades olla armukade ja oma ainevahetusega hädas – aga väike Kusti on Kuningas. Isand otsustab, kas ja millal sõduril veel üldse minu juurde asja on.
Ega ma muidugi teagi, kui suure kvantumi mees minu energiat enne Augusti sündi laiali rabistas. Ei ole kahte täpselt ühesugust asja, mida erinevalt kohelda ja võrrelda, mis oleks saanud siis või siis. Mul olen üks mina – ja ma ei saa teada, kuidas seesama üks mina oleks toiminud juhul, kui. On olnud, nagu on olnud.
Nüüd jääb kõik Jumala poolt mulle pühendumisteks kingitu alles. Tänu tõelisele emale kanaliseerin oma jõu õigesti. Töötan ja kirjutan rohkem kui kunagi varem. Kohe, kui vale asja üritan teha või kirjutada, kaob jõud. Õige asja tunnus on, et jõuan.
Ma tõmban hinge ja mediteerin, poiss põues – mitte suits suus, nagu varem. Polegi vaja seletada, et imetavad, mitte suitsetavad meditatsioonid lõpevad võrreldamatult helgemate ja ilusamate tulemustega. Nende pealt ma töötan – ja toidan suuremaid lapsi.
Ma ei tee mitte midagi selleks, et oma viimast last endast võõrutada. Nii, nagu lõpuks ometi kätte õpitud ja tunnetatud Tõeline emadus ei vajanud mitte midagi ka selle tegemiseks, et piima oleks. Küll laps võõrdub ja eemaldub ise. Me oleme praegu niimoodi rahul. Ja ma ei naera enam ühegi asja üle, millest ma aru ei saa. Muigasin igi-imetavaid kõrgharitud lehmnaisi – ja kes ma nüüd ise olen?
On ju veel terve joru veidrana tunduvaid asju, millega muidu mõistlikud inimesed tegelevad. Näe, pruugib selle kummastava värgi üle irvitada – ja ongi ta sul endal ka küljes.
Nagu öeldud, olin mina aeglane, aga selle eest järjekindel õpilane. Toatäis lapsi – ja juba omandasingi ära. Nii et sinu hunnikusse sõitmine ühe lapsega pole mingi näitaja. Kuuendaga oleks vast juba looma hakanud, kaheksandat oleksid osanud kasvatada küll – kusjuures tänu järgmiste raseduste tekitatud soojale väljale poleks patukotist esiklaps arvatavasti aia taha läinudki.
Oleks ja poleks – see nüüd pole küll jälle minu stiil. Mu sisetunne ütleb, et sinu stiil pole ka Kedrikule kaapekaku sünnitamine. Kohusetundlik lohutusauhind ei vii kuhugi. Oma suure armastusega oleksid sa muidugi selleks valmis. Aga laps pole mingil juhul ära teeninud, et ta oleks kompensatsioon, aseaine, tükitöö…Sina võiksid vist tõesti piirduda Kedrikule pühendumisega.
Katkise armastatuga järje peale saamine on piisavalt kohutavalt suur kohustus, et hõivata vähemalt üks terve sina – kui mitte mitu.
 Kui minu kogemust ja selgitust tahtsid – ole hea, võta lahkesti vastu. Kui ei tahtnud – tõmba uttu!”
Malle nööpis end seepeale taas kinni, andis Kustile nina otsa musi ning hakkas täpsete ja konkreetsete liigutustega pesu nööri pealt sirgetesse virnadesse lappama. Tunnistas, et otse loomulikult on mõnel päeval väga siiber sellest, et laps kogu aeg ligi on ja käperdab. Kui närvid on mingi muu asja pärast püsti, ei talu hästi, et laps sind katsub ja lutsib. Ent nende ajutiste tujude pärast ei pea ometi tissimist ära lõpetama. Tuleb hoopis revideerida, miks närvid krussis on – kas mitte pole viimastel aegadel saanud tegeldud nii vale asjaga, et alateadlikult hakkab vastu, et laps sellest osa saab. Oled oma elu valesti elanud. Närvid lähevad püsti. Lapsele sellest lonksu ega tongi anda ei taha. Lihtsam ja õigem on ära timmida põhjus, mitte tagajärg. Et tagajärjest saaks tulemus. Ei ühtki rabistavat ega üleliigset liigutust polnud vilunult pesu lappaval Mallel – ja ei mingit triikimist, kui pesu sedasi vilunult sirgu pannakse. 
 
Malle on teinud omalt poolt kõik kamraadlikud kükid ja kätekõverdused, et Astra Eero endale saaks. Eero on võtnud kõik, mis Astrast seni sõbrataridele jagus. Kord ühele, kord teisele – kuidas just elupöörded ja hooajad ette on toonud. Astra iilib ebaledes Malle kööki oma vanale kohale ega oska olla.
Jäägitust lähedusest, mis kaotab igasuguse sõnade tsenseerimise, on saanud hunnitu ühisminevik. Astra tahab üle kuude Malle koju jõudes sellele kaunist valgust heita. Kuid ebamäärane süütunne eemaloleku pärast teeb kohmetuks. Eerost kasvanud matsakas keskkoht veel enam.
Endise järjekindlusega üles rivistatud tellimus-õmblused seina küljes suurendavad Astra vaeva veelgi. Need otsekui osatavad Malle elu, kus kõik on sama.
Siiski mitte. Astra piilub teepotiga asjatavat sõbratari ega saa kuidagi öelda, et Malle oleks endine. Nelja lahuskuu järel pole tüdrukus ükski asi endine. Mallel on suurepärane soeng, viimistletud ilumaaling ja pidulikult ootel riietus.
“Kas sa ootad kedagi?” võtab Astra Malle välimuse ühte küsimusse kokku.
“Kust sa seda võtad?” põrkab Malle vallatusse kaitsesse.
“Viimati nägid sa nii värske ja ilus välja üsna ammu,” ausatseb Astra.
“Äh, olemegi opakad… kuidas käbarad käivad?” küsib Malle täiesti ebaendaliku graatsiaga toolile libisedes.
“Ikka ümber kõhu,” muigab Astra ning tõmbab pluusi üles. Otsekui selleks, et sellise avameelsusega barjääri murda. Malle heidab sõbratarile kõhkleva pilgu. Tema ilme jutustab inimesest, kes on oma maainimese kasvumaadel emasloomade pulmitamise, tiinuste ja poegimistega kurgumulguni harjunud.
“Pirakas küll ju,” nendib Malle.
Astra imestab uuesti, kuidas nad küll Mallega nii kaua pole kohtunud, et kõht on jõudnud nii pirakaks-küll-ju paisuda.
“Mis koolis tehakse?” küsib Astra, kes pole leidnud põhjust oma taguotsa pooltühjades ja lausmagavates formaal-loengutes nöökida.
“A kust ma tean?” üllatub Astra teadmatusest Malle, keda samuti pole miski kuue samba umbmäärase hiilguse mälestuse või ootuse juurde tõmmanud. Kuna Malle juures pole ikka veel õmblusnäljaste saama-salong suletud, oskab Malle siiski üle lugeda, kellel mis sorti lapsi vahepeal sündinud on. Uudised tulevad koos kundedega koju.
“Ja sina?” nõuab Astra, otsekui sigimine olekski ainus, mida hallitavas Tartus teha saab.
“Äääh, mina’nd,” rehmab Malle käega. “Küll ma oma vallaspojad kuskilt ikka külge saan, enne kui prügiauto alla jään – sest üks mis kindel, nõnda mina lõpetan.”
Malle välimus räägib praegu küll igasuguse juhu-beebi võimalikkuse vastu. Sellist naist lihtsalt peab keegi kena mees päriseks endale tahtma. Naist, kes on võimeline nii ilusaks muutuma…
“Ise näed välja justkui kehastunud armastus,” imetleb Astra.
“Oh püha peer küll, heal juhul võin välja näha nagu naine, kes saab korralikult keppi,” ei julge Malle illusioone teha, et kõik ilus käkki ei keerduks.
“Kuidas see kepp su maakoduga kokku käib?” urgitseb Astra.
Malle nägu maskistub. Ta hõljub tuppa plaadi poolt vahetama. Malle ronib toolile õhuakent avama. Malle valab teed. Malle mõmiseb.
Vaatab siis linnakorteris ringi ja kinnitab, et tema kodus on igaks elu juhtumiks väga head voodid. Volksab silmadega kohmetult laua alla ja peale, satub siiski vastu tahtmist Astrale otsa vaatama ning raporteerib: “Vanaisa talu on kinke-hoolduslepinguga maha parseldatud. Va Loreida on nüüd kaubalis-rahaliste suhete alusel joodetud ja potitatud. Pitsat, allkirjad ja kuupäev.”
“Kes seda tegi? Sa ise?” imestab Astra.
“Jaa kindlasti, mina olen ikka see kõige kärmem iseendale jalaga tagumikku taguja. Tingimata! Kui olen otsustanud kodukanti kooliõpetajaks minna, siis on ju elementaarne enne kodumaja kaelast ää kinkida!”
Malle pole samas üldsegi nii ärritunud kui tema sappitilkuvad laused eeldaksid. Ta isegi muigab.
“Üldiselt ma jätan mõnikord ka kellelegi teisele väikese võimaluse endale peesse toksida. Mäletad, ma rääkisni sulle, et va Loreida oli vanasti pomode suvilas komandant. Tal oli sel ajal sekka üsna nimekaid peikasid. Üks neist utli aja takka kaotsi läind Loreidat vaatama. Kui sai Kuldsete Liivade vahelt aega ka ühe Kabli puhkuse nostaligitseda. Esimene kord oli pomo vana pruudi juures küll nagu tuld toomas. Nurrus tiba vormi täiteks – ja tõmbas ehmunult uttu. Tol korral oli mutt ikk väga lääp ka. Aga vana tuli teist korda ka – umbes nii, et ega ta eelmisel korral halba und näinud. Ja ju tal oli kodus mõte raha teenima läinud. Vana nõid oli ikka tõepoolest ilmsi – ja üksi ja mõistuse ära joonud ja maja ripakile jätnud.
Tore taat, mulk nagu ta sünnilt on, rallis veel ühe tiiru koju aru pidama. Pidaski ära. Aru esimene ots algas sellest, et tuli hakata Loreidal napsidega külas käima ja rääkima, kuis tema Loreida elu lilleaiaks kasvatab.”
Malle muutub pisut närviliseks.
Ärgu Astra muretsegu, et vana inimene ülearu punnitama pidi. Loreida jäi tema jutuga kohe rahule. Malle hakkas aina kuulma, kui hästi Loreidal läinud on – ja kui hästi veel minema hakkab. Ema läks küll jah liialt üleolevaks – aga kui aus olla, oligi niimoodi parem.
Tütre illusioonid võisid puha ilusad olla, aga seda teavad nad Astraga mõlemad, kui vägevalt ta neid seni õitsetanud on ja kui hästi nende unistuste täitmine ühel kolka õpsil tegelikult õnnestuda võib. Loodetud imepildid juhtuvad raamatutes, mitte Malle elus.
Ja mulgionu aru teine ots oli selline, et ta tassis Loreida süles autosse – reieluu ei kasvanudki kokku! – sõidutas linna ja aitas paberile alla kirjutada. Mulle maja, sulle soojad ja puhtad alukad elu lõpuni.
 
“Tavaliselt lepitatakse-tarvitatakse niiviisi ikka neid vanureid, kellel mitte kedagi ei ole,” ohib Astra.
“Kaugel Loreida siis sellest on? Pole ta iga päev enam kainenagi meeles, et ma olemas olen. Aga taadist on asja olnud – tegi elumajas remondi ära. Pani oma naise mede majja päris-perenaiseks. Loreidal on jäänud ainult aknast piiluda. Seal õue peal aga on nüüd erakämping, kas tead. Arveraamatu ja ametlike paberitega. Kartulipõllul on tenniseväljak ja heinamaal golf. Kujutad ette, me sinuga võime iga kell kohale vajuda, putka üürida – ükskõik, kas endise lauda või sauna. Tuppa meil küll enam asja ei ole. Seal elab Pererahvas! Härrased. Ja pererahva armust ka Loreida. Aga ta on maksa läbi joonud ja minekil. ”
Astra maigutab abitult. Male on talle jutustanud pöörase hävinguloo. Vastiku väljapressimise skeemi. Tüüpilise seejuures. Ja teinud seda erapooletult ja muiates. Ja loeb jutu lõppenuks. Näksib hoopis siit ja sealt muid kõneaineid. Ükski kõmu ega raamatuelamus ei hakka küll hästi hambu, kui vestluspartner on nii ära ehmatatud. Aga Häädemeeste ja Treimani vahele enam jutuski tagasi pöörduda ei sobi.
Ammendatud teemade mälumise vastu punnib ka Malle elev välimus. Astra hiilib ettevaatliult meeste-teema kallale. Tüdruk tahab nii kangesti teada, kes siis…
Astra arutleb ettemääratuse teemadel. Ta meenutab, kuis kohtas elus esimest korda Pearu juurde sattudes Eerot ja mis edasi sai.
“Kas mäletad” repertuaari mahub ka sõbra sünnipäev, milles ei puudunud ka kurvameelsus ja omavahelised pisi-sigadused. Igas suunas.
“Oli kord” ongi ju nüüd ainus, mille külge kinnitada omavaheline side Mallega.
Astrale on kohutavalt oluline, et Malle näeks nende ühist minevikku sama ilusana kui tema ise. Et ei oleks nii, et kõik oli tegelikult eksitus ja petukaup.
Malle aga küsib kelmikalt naeratades, ega Astra tea, mis Pearust saanud. Nagu naistel pole armukese leidmise järel sõbrannade jaoks aega – nii eemalduvad mõnikord ka mehed üksteisest. Seda enam, et teatud põhjustel ei armasta Pearu ju Eerot enam kuigivõrd. Aga kuuldavasti on Pearul keegi alaline mutt – kes peab olema päris karm tädi, sest Pearu-sugune paadunud eluvend olevat vagane ja usin ja…”
Malle niheleb.
Uksekell.
Malle sunnib end väga aeglaselt ja mõõdetult esikusse lendlema. Esikus kõmiseb ebamäärane mehehääl. Mida oligi arvata. Vaikus. Selge – tulnud on see, keda nii õhinal oodati. Ju nad suudlevad…
Õhetavale Mallele järgneb Pearu.
 
Küll on hea, et halvad asjad juhtuvad.
Kui kõrendist ärikoll poleks Pearut endale ostnud, oleks Malle temaga edasi õhetanud ning üsna kindlasti poleks egotsentriline eluvend võimaldanud naisel nii pikalt, põhjalikult ja süvendatult teada saada, mis on tõeline emadus. Pearu läks enampakkumisele – ja Malle sai Raidu, kes võimaldas tal emaks õppida.
Seda, et Rait polnud kuningas, vaid sõdur, peaksid samuti paljud naised halvaks – aga tegelikult jätab just sõdur emandale hingamise ja enesemääramise, võimaldab vaba impulssi ja otsuseid. Olgu või valesid. Nii et – elagu sõdurid, kui kuningaid pole võtta või kui nad ei sobi!
Ja küll on hea, et va Loreida jättis Malle isakodust ilma. Selle vana ja viinast vettinud väe pealt poleks äkki nii tugev tükk nagu Mallegi suutnud puhtalt ja tugevalt edasi minna. Endale ise ostetud ja nullist üles töötatud talu oli palju parem algus kui maha mängitud pärandus. Seda enam, et vaevalt seal looduskaunis kohas, täiesti mere ääres, minu jaoks ühtki üleaedse ja vallaametniku kohta oleks leidunud. Maailma lõpus on veel vakantseid võimalusi õnnelik olla. Looduskaunid õnnevõimalused on puha täis tehtud.
Käisime siin ükspäev koos Malle lastega – kolmikud ja Kusti olid kaasas – tema lapsepõlve kohti vaatamas. Hilissuvine piknik ja meres ujumas käimine oli asja pealkiri – aga eks me salakesi piilusime ja hiilisime, mismoodi oleks, kui…
“Ei mingit oleks-poleks udutamist!” käratas Malle jällegi. “Mitte mingil juhul! On, nagu on – ja täpselt nii ongi.”
Mina ei tea, kuidas on. Ma ei julge teada. Sest ma kardan, et pole ikkagi õnnelik. Kardan, et ikkagi ei piisa – miks ei saanud Kedrikut õnneliku ja vabatahtlikuna, vaid käkerdatu ja oludesunnituna, eks ole…
Mul on küll jah käes eranditult kõik, millest ma nii jube kaua unistasin, et unistus läks kohati juba hapuks kätte. Sest minu kõik oligi just täpselt üks asi. Õigemini mees. Ma pole mitte midagi enamat tegelikult elult tahtnudki. Mul pole olnud unelmate elukutset, unelmate elamistingimusi – minu unistuste lagi on olnud see mees.
Kas ma olen nüüd õnnelik?
Mina ei tea. Kui tsiteerida Mallet, siis mul pole kaht täpselt ühesugust ennast, kes panna erinevatesse tingimustesse ja siis võrrelda.
Kui olen õnnelik – kas ma suudan siis rahulolevana ka püsida?
Mina ei tea. Kunagi peaks Kedriku lein järele andma – siis klaarub tema pilk ja ta avastab, et ta elab paksuks läinud Astraga keset rabasid, asulas, kuhu pole asfaltteed isegi mitte tulevikuvisioonides kavandatud. Mis siis saab? Võibolla jutustan sellest kümne, aga ehk juba viie aasta pärast. Enam ei julge kahtkümmet aastat vahele jätta. Inimesed ei ela sageli nii kaua. Ent samas ei pruugi mu elus enam üldse midagi jutustamisväärset juhtudagi. Eks ma siis kirjeldan, kuidas kliimaks kulgeb. Meil siin vallavalitsuses just üks neljakümne kuuene käib ühest kuumast hoost teise. Ju ma siis ka jutustan, kuidas menopaus läheneb. Mõni on küll oma kuuekümnenda eluaastani vägevalt fertiilne, nii et eks näisnäisnäis. Üks, mis selge – kui Kedrik toibudes mu juurest ära läheb, siis olen ma surnud nii või teisiti. Ma ei tapa ennast ära – jumal hoidku! – ma lihtsalt tiksun, kuni kere mulle hädaks kaelas tuksub.
Vähemasti praegu olen ma üliväga elus. Lähen vaikse vaga vaimustusega Kedriku särke triikima. Naised, kes kiruvad meeste särkide triikimist, on vale mehega abielus – või pole taibanud ette kujutada, kuidas siis oleks, kui poleks seda meest ega tema särke. Kuidas oleks, kui see mees tükkis oma särkidega elab ridamisi valede naistega. Laseb oodata ja igatseda. Neid särke oodates olen jõudnud kõik ümbritsevad segajad surnuks vihata. Nüüd on see möödas. Särgid on minu köögis. Kuna ma suudan armastatud mehe särkide üle rõõmu tunda – olgu tema ihu, hinge ja vaimu seisukorraga, kuidas on… - seni olen õnnelik, et olen naisena sündinud.

 

Lõpp


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat