Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 46


küsis Malle. “Tuleb meister hommikul majja. Jooksutab terve päeva kogu suguharu, lehma lellepoeg kaasa arvatud. Ikka “kiva ja savi, kiva ja savi”. Õhtuks on ahi üles laotud. Siis röögatab meister: “Aaaaalt äääää!””
Auditoorium naeris. Malle istus mantlidrapil ja heietas kääre lõksutades. Astra põlvitas tema kõrval põrandal. Eero lesis Malle diivanil. Auditooriumi Eero-nimeline pool irvitas laialt ja mõnuga. Astra-nimeline osa naeris tasapisi, hoolega jälgides, kuidas see tal välja kukub. Ja kaotas seepärast pool puhhahhaa-mõnu, mille ta võinuks Malle pajatusest saada, kui Eerot läheduses polnuks.
 
Tookord oli mul, mäletan küll, käsil alateadlik püüe näida Eero silmis – kui kasutada tema enese mõõtkava ja vaatevinklit - kvaliteetselt tõuline emane isend, kellega isane võiks tahta last saada. Ma ei näidanud end küll lausa petukaubana, I luisanud endale Malle arvel külge omadusi, mida mul üldse polnud – aga ma rõhutasin ja parendasin olemasolevat üliohtral määral. Ja ma tegin sedasi end kikivarvule ajades just täpselt sedasama, mille pärast Kedrik otsustas, et ma ei sobi rohkemaks kui esimeseks armastuseks koos selle paratamatu ekslikkuse ja illusoorsusega. Ega emahani ei õpi ju. Iga kord, kui kellessegi natukenegi armunud olen – issand ise näeb, et seda pole enam aastaid juhtunud – ja nooruses juhtus neid pindmisi armumisi seda sagedamini, mida pindmisemad nad olid, teen sama. Ajan end kikivarvule. Armun end ülepingutatult tubliks tulehargiks, mis mind – nagu Kedrik nüüd hiljuti ütles – tema jaoks alati hirmutavaks ja peletavaks on teinud. Kuna Kedrik mulle seda siis, kui olin viisteist, ei öelnud – eks ma siis olen seda nõmedust kogu järgneva veerandsajandi muudkui korranud ja korranud ja korranud. Süvenevalt.
Ealisi iseärasusi on vaja kompenseerida ju. Mida vanem eit, seda roosam kleit. Käid maha – ja puhvid end veel tublimaks kui seni. Mis siis, et sigimise pärast mehi ei püüa – alateadlikult ja igaks juhuks on ikka vaja vormis ja vinge olla. Ja tegelikult kardan ma ise neid nüüdisaja vanaeitede roosasid kleite veel rohkem kui Kedrik. Ma pelgan ja võõrastan neid soonelisi ja kõõluselisi lehtsabasid, kes näljutavad end “elu parimasse vormi” – aga näevad välja, nagu üle-vindunud grillkanad. Nad on pinges ja närvilised, liiguvad spastiliselt ja nende rasvatustatud sooned plõnksuvad igal liigutusel.
Vanasti nimetati sääraseid nälgureid buhhenvaldideks ja anorektikuteks. Nüüd väidetakse, et nad on heas vormis. Nooruslikud. Nad käivad iga päev mõnes aeroobikas, raua ja lõua tõstmises, ujuvad ja kujuvad ja lasevad end lõikuda-trimmida-šeipida-kreppida. Nii et näevadki välja, nagu oleksid krepp-paberist. Kui ma oleksin kangesti kade ja hädas, ju ma siis ka näljutaksin end sääraseks traat-vedrujaks Madonnaks. Ent ma arvan tõesti, et ma ise kardan selliseid pingsalt nooruslikke krõnkse veel rohkem kui mehed.
Ei tea ju, kui sügavalt ja olemuslikult mehed kardavad neid naisi, kes on võrreldes nendega nagunii justkui teiselt planeedilt – ja siis veel teisest generatsioonist ka. Mida vaguramaks ja paiksemaks mehed vananevad ja taltuvad, seda enam hoogu tädid lähevad. Ringivisklevad barbivanaemad… kas mehed või mina, kes neid rohkem kardab?
Mina ei ühine kadedalt imetleva kooriga, mis laulab oodi üha arvukamalt nooruslikule eatuks muljutud-nüsitud emaskonnale. Appi. Ei. Õudusunenägu. Koll ja kole. Õnn, et mina selline plinks-plõnks barbi-babulja pole.
Ja kahju, et ma sedasi raamatuid kirjutada ei oska, nagu Malle. Keegi peaks kirjutama lohutuseks ka neile, kes on tavalised ja keskpärased, mõnel päeval lodevad ja sageli suutmatud. Malle kirjutab tublidest. Tema laulab lalis-rähklevatest naistest, kes teevad ja suudavad kõike, ei maga peaaegu kunagi ning kannavad kogu maakera oma õlgadel. Talle ollakse tänulikud, sest nii paljud teised naised tunnevad tema raamatute nais-Atlastest peategelastes iseennast ära. Mina tahaksin kirjutada tavalistest, keskpärastest. Aga paraku ei tahaks ilmselt keegi mu tavalist ja keskpärast kirjutamist lugeda.
Ükspäev jutustasin Mallele just Eglest. Oma kunagisest kooliõest, kes jõi ennast surnuks. Enne surma ei teinud ta peale nikkumise ja lakkumise ka mitte midagi. Rohenoorena sünnitas poolkogemata lapse. Enne ja pärast seda aga oli tema elu üks üleüldine laga ja läbu.
“Niisugustest joomakoomadest ja hoorusest on Eesti meeskirjanikud nagunii talumatult palju sittu raamatuid kirjutanud. Mina sellist läbuliteratuuri juurde ei tooda. Ma ei taha, et mu praeguste lugejate asemel tuleksid ühed väga teistsugused inimesed mulle tänaval ligi ja ütleksid, et tunnevad mu raamatutes ennast ära. Kahtlen sügavalt, et sellised üldse raamatuid vajavad või loevad. Vähemati nad ei osta neid – ja kui ei osta, siis jään ma valele auditooriumile pühendudes nälga. Mida ma oma lastele ja majapidamisele teha ei saa,” teatas Malle.
Mu meelest oli ta oma suhtumistes ennatlik. Nii, nagu joomarluse ja hoorusest läbi roomanud isikud kasvasid lausa reeglipäraselt sageli rahvuslikuks eliidiks ja riigi ülesehitajateks, võis ka räparaamatutel ootamatult palju lugejaid olla.
Mõistagi oli ja on Malle sedalaadi katsetamisteks liiga hõivatud. Ta peab igal hetkel produktsiooni andma, otsest või virtuaalset papirulli veeretama. Mis on tegelikult neurootiline ja jube olukord. Mida Malle endale ise ei tunnista. Või tunnistab – aga mis sa teed. Kuni jaksad, seni rähkled – ja kogu tunnistamine.
Et mu üleaedne Malle on nii sindrima hõivatud, siis on tal minuga vestlemiseks võrreldamatult vähem aega kui ma loodaksin või tahaksin. Ja mul pole õieti mitte kellegagi arutada, millises olukorras ma praegu olen. Aga õudselt tahaks. Tahaksin meenutada, milline oli heas ja ilusas vormis Kedrik. Sest see meenutamine sätiks mulle ühtlasi sihi silme ette. Usu, et kui oli, siis võib uuesti olema hakata. Tahaksin kirjeldada, milline letargiline udumäe kunn on mu unelmate mees praegu – ja paluksin vastu prognoosi, et see kasvab koos leina aegumisega välja. Tahaksin…
Samas ei tahaks ma mingit naiste padjaklubi moodi möga. Midagi jubedamat annab ette kujutada kui kolme kuni kümne kana kogunemine oma meeste kirumiseks. Kui enam kui kaks naist kokku saavad, läheb raudselt oma laste kiitmiseks ja meese laitmiseks. Negatiivse vahu üles kloppimine on nii kohustuslik, et säärastes naiste padjakates on meeste kohta millegi hea rääkimine suisa kohustuslik.
Niisiis on sedasorti padjakad välistatud. Eero vihkas ja jälestas neid – kui ma mingisse kanalasse teel olin või selle oma koju kokku kutsusin, läks ta vihaselt särtsuma, sest aimas üldjoontes ülitäpselt, milline meeste lammutamine seal käis. Ja läks topelttigedaks, kui teda kahtlustati armukadeduses ja ebakindluses – miks mees muidu selle vastu on, et ta naisel on sõbrannad, ju ta pole endas kindel, ju ta on oma küündimatuse tõttu iga potentsiaalse konkurendi peale armukade… Tegelikult oli Eero käitumine vaistlikult ainuõige. Ärdagu toodetagu mingit verist ja lammutavat vahtu – Maa kipub nagunii lõhkuva energia käes seibideks murenema. Kedrikule ma iial midagi sellist üldse ei teeks. Ei mingeid mammide padjakaid!
Ega neid saakski praegu koguneda – kesse mu Koonga-Märjamaa vahelisele liinile tuleks? Mu praeguses kodus on vallavalitsuse rahvas kenasti viisakusvisiidil ära käinud ja sellega on igasugused külaskäigud lõppenud. Linnast ei tulda. Ilmselt ei tuldaks ka siis, kui ma kutsuksin. Ja ma ei kutsu.
“Kui sul on seltskonda vaja, peaksid ehk endale lapse sünnitama – saaksid ju küll veel?” pakkus Malle muigamisi.
Lollakas. Ja julm ka. Sellise õõnsalt ja ebaeluliselt roosamannalise soovitusega. Lapse – mina? Endale seltsiliseks, pärast esimese katsetuse totaalprohmakat? No kuulge…  
 
Eero oli läheduses. Astra kahtles omaette, kas ta sel õhtul Malle mantliõmblemise abistav päkapikk viitsinukski olla, kui Eerot polnuks. Eero oli Astras vallandanud headusehoo. Eero-joovastuses tahtis Astra kõigi ümbruskondsete heaks miskit reibast ja lapselikult ägedat ette võtta, et nemadki end natukenegi õnnelikena tunneksid. Ega rikuks Astra vastla-aegset hinge-jaanipäeva oma tuima ja virila kohtlemisega.
Malle tulevase palitu lõikeid rullides tunnistas Astra, et Eero-armastamise helgus polnudki ainus põhjus, miks ta siin ja praegu Malle-abistamisest innustus. Eero oli võtnud seni Mallega jagatud aja, Astra tundis end pisikese reeturina.
Hiljem, kahekesi olles tunnistas Astra Mallele: “Ma tahtsin end Eerole tutvustada. Oli selline aeg, et esimene hull tiirakuu oli möödas. Eero muutus minuga mõtlikuks ja piidlevaks. Sa raisk, ta oli mind ju ainult hilisõhtuti näinud, jõudis mulle kohale. Alati veinipudeli kõrval, ainult voodis.
Ühel Eero-tuleku õhtul ei julgenud ma enam kindel olla, et ta sai endiselt kogu päeva töödeks sädet õhtu-ootamisest. Mõnikord näis ta armastavat ja usaldavat rohkem oma hobuseid, kelle vahet ta tõesti armunud tolana jookseb.”
Malle vastas emalikult: “Ei tea jah, kus võikski üks noor hobusesõber oma semult hasardi pärast üle löödud tibi tundma õppida. Meie tudengielu ja meie elulaadi juures? Päev aega leegitakse oma leekimisi, aetakse kohvikus, koridoris või tugitoolis kamarajura. Ja sellest, milleks keegi tegelikult kõlbab, saadakse ainu üksnes sõnade, mitte nende tegude pealt nägemise varal.
Miks su Eerogi peaks liiga tõsiselt uskuma, et oled ikka auga igavesti vaimne ja usin isend? Ma ei näe siin linnas kuigi tõhusaid enesetutvustuse võimalusi. Kuule, mees, hea seegi, kui mõni inimene otsib võimalust end teisele viisakalt tuvustada.
Tavaliselt kepitakse urbaniseerunud rähklemise kõrval niisama, pannakse lõpuks inertselt leivad titehälli kõrvale kõrvuti ja karjutakse appi, et täisinimese paaris-elu on sitta kanti kogemata pähe kukkunud. Enamasti valesti.”
Malle rahuliku teoretiseerimise peale võis Astra juba muretumalt itsitada, sest Eerot polnud hetkel jälgimas.
Palitupäeval surus Astra aga õhetava näo sõbratari kallisse mantliriidesse. Sobitas katkendilikult hingates lõikeid. Kakerdas lõigates põlvili kääride otsa. Kombineeris viimastest riidejääkidest minestuse äärel olles viimseid pisitükke – isver, kui ei tule välja, on eksam läbi kukutud ja edasine eluõnn siin hernesupirohelises poolikuks jäänud taskus…
Astra naeris hirmunult sõbratari lõpmatute naljade peale tänu mäletamisele, et sellisel puhul on vaja naerda. Iga Malle õmblus-alase kahtluse või soovituse peale plahvatas valusalt punaseks ja küsimuste peale kippusid suisa silmad märjaks. Jõudluskatsed…
Kõigutamatus rahus traageldav Malle patras seltskondlikult ja viskas Eeroga vastastikku nalja. Astral polnud kunagi võimalust näha, kuidas peaks end üleval varbaküünteni armunud ja instinktiivselt sigimise poole rühkiv Malle. Sõbratar Malle armunud Astra kõrval pidas enda aga üleval nagu emalõvi, kes kaitseb teist noort naist tolle enese kirgliku kohmetuse eest. Nähes Astrat end krillissilmi nööpnõeltega veristamas, rääkis Malle anekdoodi absurdsest kauboist.
Kui Astra takerdus riidesse ja pidi end mõõdulindiga üles pooma, tahtis Malle Eerolt otsekohe abivalmilt midagi eluliselt olulist hobuste kohta kuulda. Astral jäi vaid Malle osavust ja mõistvust ülistada ning imestada, kuis võib armunud naine end nii armetu, inetu ja kõlbmatuna tunda, kui räägitakse ju ometi vastupidist.
Ja kohe ka sedasi käituda. Malle tahtis Astra südikust kiita ning tänitas: “Mul veel mitu ürpi tuttavatele valmis õmmelda – aga tema tikub mulle endale palitut õmblema, nagu ma ilma selleta naine polekski!”
Astra tundis, otsekui oleks mingi väga piinliku kombinatsiooniga vahele jäänud.
 
Ah käige kanni, mehed ei pane selliseid asju absoluutselt tähele ju! Ei kombineerimisi ega nendega vahele jäämisi. Nii et ainus vahele jäämise võimalus on mul pikalt ja pidevalt praegu – nüüd, kus Eero kõiki mu mõtteid ja tegusid minevikus ja olevikus väga otse ja piirideta läbi näha ja teada saada võib.
Kas mul on sellest midagi?
Ega vist.
Sealpoolsuses polda armukadedad ega väiklased, ebaõiglased ega kitsarinnalised. Aga miks siis inimeseks sündides säärasteks muututakse? Püütakse inetusest välja ja suuremaks kasvada. Igas elus. Jälle ja jälle.
Võimalik, et Eero on jälle sündinud.
Veel võimalikum, et kui ma Malle arutut ideed kuulaksin ja Kedrikuga vanapõlve rõõmu sünnitaksin, siis just Eero uuesti sünnikski. Et lõpuks ometi minuga mingilgi määral normaalsetes ja kuhugi viivates suhetes olla. Näiteks.
Kas see, et ma sellest variandist siin praegu räägin, näitab, et ma olen Malle sõgeda idee kuhugi alateadvusse laagerdama pannud? Ärge jamage…
 
Astra tundis end läbi põranda kukkuvat. Ta oli Eerole öelnud, et Mallel on kohe pragu hädasti tema abistavat kätt tarvis, tuldagu kaasa. Et poisile lõpuks ometi oma väärtust tutvustada.
 
 
 “Mis kuradi asi see on?”
nõudis Malle, endal aga juba aimdus ja äratundmisrõõm näos. Korraga haaras suur tüdruk Astra sülest mis-kuradi-asja, surus endale vastu rinda ja lärmas: “Minu koer!”
Malle keerutas kui ennast-unustanud plikanatt mööda tuba. Tüdrukul polnud häbi rõõmus olla ega käituda nii, nagu torust tuli.
“Ingel on sinu totsi nimi!” teatas Malle Eerole ja pani kuradi-asja maha.
Kirju kutsikas paterdas õnnetult mööda põrandat ringi, kõrvad silme ees laperdamas, potsakad käpad libedusest harali. Astra kahtles penipõnni silmitsedes, kas see lontu on ikka nii muhe, nagu talle hommikul turul tundus. Kutsikas aga avastas inimlooma, kellega ta oli terve päeva juba oma ema juurest ära olemist leevendanud – ja palus viiksudes end Astrale sülle.
Jess, jess, jess!
Kutsika sümpaatia-avaldus ja abipalve olid Astra alateadlikud lootused täitnud. Väike loom pidi tõestama Eerole Astra suurt headust ja vajalikkust. Malle rõõm aga pidi Eerole näitama, kui hooliv sõber on Astra.
Malle kõhutas lapilise lapsukese juurde maha ja ulatas talle oma näo ja kõrvad. Astra langetas silmad, kui kutsikarõõmus Malle käitus veel õnne-lollimalt kui Astra loota oskas. Kirju lontrus turukorvis oli toonud Astra lootustesse hingelise päeva oma erakas koos kutsikaga Eerot oodates.
Eero ilmse üllatuse ja võimaluse leida looma-sõbrast Astras uus voorus…
 
Taevas aita, ma ei mäletanudki, et ma olen säärane kombinaator ja intrigaator osanud olla. Gustav Adolfil läks kõvasti üle keskmise hästi. Ta elas ligi kuusteist aastat vanaks. Minu teada ei kipu koerad suurt üle kümne kestma, nii et järelikult oli tolle šefiga kõik nii ihuliselt kui hingeliselt väga vinksvonks. Temast kasvas nii tavaline ja tüüpiline peni, nagu üldse olla saab – teate küll neid keskmist kasvu lühikarvalisi poolkikkis-poollontis kõrvadega tegelasi, kes näevad välja veel sarnasemad kui tüüpilised kartulijuuste ja –ninadega eestlased, kellel keegi kurat vahet ei tee. Nad on korra su kabinetis mingit tüüpasja ajamas käinud ja arvavad siis, et sa tunned nende tüüpriietuses tüüpisiku tänaval ära. Kui ei tunne, solvuvad. Voh, täpselt samasugused on need mittemingitvärvi mittemingisugused penid, kes plärtsuvad enamuses hoovides ja taluõuedes ja on Reksid või Murkad, Paukad või uuemal ajal Roid.
Sellel mitte-Roil läks ses mõttes hiigla hästi, et ma viisin ta turuväravast Mallele just siis, kui tollel oli üksindus ja pidetus peal – nii et koerapoja lapsepõlv oli kangesti hästi ajastatud. Alates sellest muidugi, et tema ema joodikust peremees ei raatsinud või ei taibanud teda sündides ära uputada.
Ma mäletan oma elu üht võikaimat vaatepilti – mõistagi enne seda, kui ma Vanda rokkari auto ja maja vahele kokku plisseerisin – bensiinijaamast, kus tundsin ühtlasi oma elu kõige tugevamat sidet tütrega. Tütar oli umbes kümneaastane, istus ja ootas autos, kuni ma kütuse eest maksin – ja siis kihutas tanklasse üleni katkine koeralita. Ta oli ilmselt auto alla jäänud või kuidagi teisiti muljutud-tsentrifuugitud-pressitud, igatahes tal olid tohutult suured narmendavate servadega haava. Justkui saatus oleks teda igas suunas rebinud ja kiskunud. Ja tal olid piimast punnis tissid kõhu all. Nii pakatamas, et lõid lausa tuld – otsekui koomiksid, kus tulitava objekti ümber on sädemed ja tähekesed joonistatud. Ehkki koomist oli asi kaugel. Lita püüdis kiunudes igasse autosse sisse vaadata. Ta ei tundnud oma koletute haavade valu, vaid otsis paaniliselt oma kutsikaid. Kellele anda piima. Aga üsna ilmselt olid need kutsikad kas ära uputatud või oli ta neist kuidagi lahku sattunud – igatahes ta oli meeleheitlikul otsingul arvatavasti autode alt läbi rullinud. Ja oeh.
Mu tütar hakkas seda vaatepilti nähes nutma. Ja mina tunnetasin sel hetkel, kui suur õnn on probleemitu emadus. Kui kauge ja ebamäärane oli tundunud tele-uudistes tuimaks-tegevalt järjekindlalt nähtud sõjas tapetud lapsi kandvate vanemate, maas lapse laiba kõrval juukseid kiskuvate emade sari. Alateadlik enesekaitse sulges nende jubeduste ees teadvuse. Pssst – ma ei näe, ei kuule. Aga just selle dramaatilise peni ja nutva tütre kooslus tuletas mulle naftahaisulises tanklas meelde, kuidas mõnel ikka on vedanud. Tööd ja raha on – laps on söönud ja varustatud, kõike on piisavalt ja rohkemgi. Ja sel põgusal hetkel olin õnnelik. Tänasin jumalat. Ja armastasin oma last.
Mõistagi on katkise koera kõrval õnnelik olla veidi inetu – ent nagu ma olen ausalt öelnud, ma ei armasta loomi. Mallel oli kedagi lähedast ja nunnut armastamiseks vaja. Hobuste-Eerole oli vaja kutsika abiga näidata, et minagi oskan hoolida. Ja nii ma Mallele selle kutsika viisin. Koera võttes ei kujuta optimistlikemgi inimene ette, et see olend näeb kuusteist aastat kõiki su õnnesid ja õnnetusi, sünde ja surmasid. Pessimistlikemgi poleks kujutlenud, et see ilmetu, ent visa ja nutikas peni seisab Malle kõrval, kui too tagaaeda ülivara ja vaiksena sündinud poegi matab – ja rõõmustab perenaise sünnitusmajast tulekute üle. Kolmikudki nägi see fraier ära ja kannatas välja. Alles seitsmenda, poisipõnni saabumise eel lahkus Gustav Adolf, otsekui oleks ta süda nüüd rahule võinud jääda ja justnagu teatepulk oleks edasi antud.
Seitsmes on sinu…   
 
“Sa oled hirmus hea,” oligi Eero kohe kutsikat kohates ja kaisutades Astrale öelnud.
Kõik oli õige. Õnnestus. Astral oli korda läinud tõestada nii paljut. Ja tal oli natuke häbi.
Astra mõnules kellelegi kuulumise ürgse mõnu käes. Malle ajas Eeroga meeste juttu, nii nagu see neil üha välja kujunes. Särav ja vaimukas Malle Eeroga lausete pingpongi mängimas. Astra vaikivana iga oma võimalikku sõna kartmas.
Eero käitus nagu Astra tasakaalukas omanik. Malle kui üks Astra kujundaja – või isegi ehituskivi.
Malle mõnules omakorda vajalik-olemise mõnu. Ta oli noor, selge mõistusega naine, kelle juurde taheti tulla. Kes oskas enda juurde tulnutega õiget tooni tabada ning hea pihiema olla.
“Mis ta nimi on?” küsis Malle järsku kutsikat kussutava Astra poole pöördudes.
“Gustav Adolf,” pomises Malle-Eero kahekõnes apaatselt kümmelnud Astra ehmunult.
“Issake, kas tema on tõesti seesama, kelle äravirutatud ausambast meie Tütarlaste Riikliku Ülalpidamise asutuses viimasel ajal nii palju kellatakse?” imestas Malle.
Koera nimeks ei pruugitud edaspidi Kustit, nagu Astra seda spontaanset sööstu kuuldavale tuues oletas, vaid Aadut.
 
Kusti – täpsemalt August – oli hoopis Malle seitsmenda, südamepoja nimi. Ta väitis seda nime pannes, et see sümboliseerib umbkaudu aega ta enese eluteljel – elu august on käes, kui viimane laps sündis.
Kustkohast Malle teadis, et viimane?
Erinevalt sõbrannatavatest suguõdedest, kes üksteise intiimsustes sama ladusalt orienteeruvad kui oma pesukapis, polnud ma mitte üldsegi kursis, mismoodi eluaegse teekaaslase fertiilsus piiratud on või ei ole. Tabletid või mis.
Mis see minu asi oleks olnud? Kas ma oleksin üleaedsetele siis teise tundega tere öelnud, kui oleksin teadnud, et nad kasutavad nii- või naasuguseid kontratseptiive – või on oma kõrges eas pulga vihtumise tüütu ja väsitava kombe üldse maha jätnud.
Tänan väga, ei huvita!
Mul on oma isikliku intiimiaga tegemist küllalt.
Olin viieteistkümnendast eluaastast unistanud füüsilisest lähedusest Kedrikuga. Ainus põhjus, miks ma oma teisele-läinud süütuse pärast nutsin, oli Kedrik. Ma ei lootnud, et poisi endale tagasi saan – aga paar katset oma süütus talle sokutada tegin siiski. Kahel korral õnnestus mul sättida end temaga pidusesse situatsiooni ning valvel olla, kui ta ära kukub. Ühel puhul püüdis ta veel apaatselt isegi mingeid lähenemiskatseidki teha – ent need lõppesid oksesööstu ja magamavajumisega. Nii et tookordne sõim ja mõnitus vanemate poolt tuli absoluutselt ilma lohutusauhinnata välja kannatada. Ma kükitasin jõmisevas noorteseltskonnas täiesti mõttetult pool ööd üleval, üritasin esimese armastuse abiga süütusest vabaneda – ja ei midagi! Vähemalt järgmisel päeval toimunud vabariiklikku olümpiaaditööd ma magamatuse tõttu ära ei vusserdanud, nii et asi seegi. Võibolla aitas magamatus just liigsest pingest vabaneda ja töö isegi paremini, krambitult kümnesse teha.
Teisel korral polnud Kedrik mu kaissu lõksu püütuna nii purjus kui esimesel – ent seekord ehmatas olukord ta täiesti võimetuks. Nii et ma ei saanud ja ei saanud ja ei saanudki oma süütust talle anda. Või kuidas nüüd võttagi. Teatud mõttes jällegi ma ju polnud süütust üldse kaotanudki.
Unistasin sellest mehest, kujutlesin teda ka teistega olles – ja nägin veel piinlikult küpses easki tütarlapselikult märgi unenägusid. Misjärel taas polnud mu jaoks pikalt ja otsustavalt ühtki teist meest. Mis panid lootma, et ehk puudutavad need unenäod kusagil nähtamatuses ka teda. Ning tegelikult olin ma süütu. Kõige tehtu ja kogetu järel – süütu.
Nüüd olen ma siis lõpuks temaga maganud.
Ei, see pole pettumus, et ta on minuga jahe ja viisakas, korrektne ja meeldivalt ükskõikne. Missugune teistsugune ta nii veidi aega pärast oma raseda naise kaotust olla võiks? Hea, et tal üldse mu peale seisab.
Ja ausalt öeldes ei peaks me üldse seda tegema. Aga ta leiab mu kaisus ilmselgelt sooja ja lohutust. Seal kaisus mõjuvad omakorda feromoonid ja lopsakas minu-kujuline loodus – nii et tehakse vaikselt ja käratult ära. Et mina seejuures vähimalgi määral orgastiliseks ei pööra, on absoluutselt loomulik. Ning seejuures lohutab mind teadmine, et Malle oli väga pikka aega – veel esimeste laste sünni järelgi – abielus ilma, et oleks ainsatki orgasmi kogenud. Alles kolmekümnesena jõudis ta paradiisi väravale.
Aga kui sa oled paradiisis sees, pole sul enam mingi primitiivse väravaga asja. Minu poolest ei pruugi ma elus enam ühtki füüsilist orgasmi kogeda – see ei tähenda. Leinava mehega läheduse kogemine pole alandav ega asendav, nagu arvata võiks. See on väga vaikne ja mõtlik intiimsus. 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat