Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 45


küsis Malle rõõmsalt, justkui poleks Astrat ammu näinud. Ometi lahkusid tüdrukud teineteisest eelmisel õhtul. Teadmisega, et järgmise päeva pärastlõunal nähakse teineteist taas. Et õhtul jälle laiali minna ja ülejärgmisel päeval…
“Kama kaks, kumba. Peaasi, et ükshaaval. Mina segamini ei joo,” viskas Astra lõtva kildu. Tal pakitses ärevus kurgus ning Malle heliplaatides tuhnides otsis ta kütkestavaimat moodust oma õhinat sõbratariga jagada. “Deep Purple’i” tuppa voolates tõstis Astra pilgu ja nägi seina küljes riidepuude rivi. Nagu kodukäijate perekond, tolknesid puudel jakid, püksid, pluusid ning veel kuju võtmata kangad. Mõni poolikum, mõni juba hilbum.
“Eideke, mis pulli sa teed?” hüüatas Astra. “Täidad hullunult veimevakka või?”
Malle turtsatas köögis. Astra õpetas, et ükski omadega-enda-juures-inimene ei õmble endale ühe korraga kümmet asja.
Malle loovis oma käsitöögaleriid takseerima, justkui ka ise huvi tundes, kas vaatepilt jätab tõesti ülemõistuse-mulje.
 
See üle mõistuse ja suutmise, minu jaoks haaramatu mõõdu ja määra tunne oli tegelikult üks esimesi kogemusi. Enne olin mina olnud kõige tublim ja suutjam. Nüüd läks lahti midagi hirmutavat ja maailma teiseks tegevat. Teiste mastaabid käisid mul üle kõrvade kokku ja lämmatasid. Sellest hetkest alates.
Pärast Malle juures nähtud korraga õmmeldavate esemete galeriid hakkasid teiste rohkem-suutmisi sümboliseerivad rivid ja mäed aina pikenema-kõrgenema. Vaatasin õudusega, milline oli teiste naiste käive – nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Nende rajatud või juhitud firmad kauplesid mingite Saksa-Itaalia kompanjonidega miljonite dollarite eest mitte ainult aastas – ka kuus ja päevas.
Eriti suure õudusega vaatasin Eero ringkonnas buldooseritena tuleviku poole ähkivaid-rühkivaid tädisid. Hobunaised – kes tavatsesid seejuures soiguda, kuidas kõik on pees ja midagi ei tule välja – ehitasid üüratute laenude eest talle ja maneeže, majandasid sadade suurte loomadega, ostsid-müüsid-paljundasid neid. Nad viskasid ise boksidest sitta ja tegid hobustele veenisüste. Valu ja hirmu pärast endast väljas hobustele kuhugi kaelasoonte vahele. Kusjuures kui neil meeletute mastaapidega tädidel oleks sedasi panga-läbirääkimiste ja maneeži-esise parkla asfalteerimise vahel sellised veenisüstid soontest mööda läinud, oleks kaela-koed kärbunud ja-või hobune selle kobatamise peale üleüldse maha kärvanud. Eks mõni kärvas ka. aga pank tahtis läbirääkimisi ja talliesine parkla lisas usaldusväärsust ja soliidsust. Sinna vahele käisid poegimised ja trennid, traumad ja nakkushaigused. Õudus!
Seda muidugi, et see virtuaalne valdkond, mida mina oma kirjutuslaua taga arvutis ja dokumentide mägede vahel haldasin ja valdasin, polnud samuti kaugeltki väike. Oli ka rahvusvaheline. Puudutas samuti sadu, isegi tuhandeid inimesi – nende heaolu ja tulevikku. Ent ometi tundusid tädid oma firmade ja karjadega minust võrreldamatult suutlikumad. Ja see piiratuks muutumine, jõu maha käimine ning mõttetult ja närivalt tausta mängiv kume kadedus tekkis just seal sel hetkel.
Mida ma muidugi sell hetke käsil olemise ajal tähele ei pannud. Küll läheb mööda? Ei, süveneb ja hulleneb, kulla tüdrukud!
 
“Endale tahan õmmelda selle siin,” patsutas Malle kohevat hernesupirohelist drappi. “Ma pole küll seni veel ühtki palitut õmmelnud. A no asi see ää põle. Mul ju Astra abiks käepärast. Ülejäänd ilutegu on puha tellimustevärk.”
Malle sakutas tulevasi rõivaid käistest, säärtest ja hõlmadest ning nimetas igaühe juurde tulevase omaniku.
“Ja mida ma muidu siin Tartus teeksin?” pahvatas Malle enesekaitse valmidust tulvil toonil.
“Kas paljuks ei lähe?” hoolitses Astra.
Male põrnitses umbusklikult oma tööjärge: “Mineva nädali veel ei läind. Aga inimesed on neetult targad loomad. Kihutavad karjas sinna, kust võtta on. Mõnele õmblesin, muud karvased ja sulelised said teada, kesse tegi – ja vedasid oma kangad kah kohale. Muideks, kui mõni kudumist tuleb tellima…”
Malle patsutas kudumite segadikku diivanil ning sajatas, et tellima-tulijad ei taipa lõngagi ligi võtta. Umbes nii, et Mallekas on maalt, Mallekas supleb lambavillas.
Odratolgused! Mallel pole eladeski lambaid olnud. Ja tegelikult ei paistnud ta enam niiväga rõõmus oma tasuta töölise kuulsuse üle.
“Ja Malle ei oska keelduda. Malle võtab kõik ahned ligimesed vastu. Sülitab tema pärast, kui palju just sülitab… Nooh, millas võib püksid õmmelda tuua?” praalis Astra.
“Sulle jah kah veel püksa vaja! Ma tahtsin sind just tegelikult oma palitu õmblemiseks appi kutsuda.”
“Teeme ära!” julgustas Astra ja ajas end grammofoni eest jalule. Tõusmisel hakkasid tüdrukul värvilised lillekesed silme ees plinkima ning süda lasi mitu faasi üle ühe.
 
Niisugust salakavalat, lämmatavat ja süvenevat allajäämise ja surmahirmu põhjendatakse sageli vulgaar-füsioloogiliselt. Ah, mis sul on madal vererõhk. Järsust püstitõusmisest tekkis aju verevarustuse häire. Mis see ära ei ole!
Tegelikult on sellised väikesed surmad, pistelised pildikaotused Märk ja hoiatus – ole valvas, kui sa ennast ei hoia ja enese arutut laiali pudistamist jätkad, kõnged maha. Üsna kindel, et päris ära suremine käib just sama moodi. Süda hakkab raplema, pilt läheb taskusse… ja ei tulegi sealt välja. Tõenäoliselt on mingid vastikud valud ja hirm ka – hapnikupuudus ja kõigi mootorite järjestikune seismajäämine ju… Aga arvatavasti algab suremine just täpselt samamoodi, nagu need juhuslikud lühiajalised pilditused ning südame laperdamised. Teatud arv kordi antakse armu ja siis…
Aga võibolla on hoopis niipidi, et teatud arv kordi narritakse – lõpuks halastatakse? Äkki on surm ja sellele järgnev tegelikult hoopis suur kergendus ja rahunemine, koju jõudmine ja hädade lõpp. Seda muidugi, et surma eel – kui juhtud katki minema, rebenema, murduma, lömastuma – on kohutavad valud, aga need lõpevad suhteliselt kiiresti. Ja siis on… mis siis on?
Kurat küll, miks mina ei ole see moodne inimene, kellel on läbi tunneli minemise ja teispoolsuse kogemusi? Miks mina käin igal pool alati ainult komplektselt, koos kerega – ei mingit hinge rändamist, haldjatega lävimist ega telepaatilisi sõnumeid. Kas teised mõtlevad need välja, et keegid olla – või olen ma tõesti ainsana rongist maha jäämas? Kuulan vaikse hirmuga jutte uue ajastu saabumisest. Sinna võetakse kaasa ainult need, kes kiirenevate pöörete ja muutuvate dimensioonidega kaasa lähevad. Üleinimlikult tubli ja suutlik kiirpöörlev mitu-ühes Malle läheb raudselt järgmise tasandi olemisse – ainuüksi tema vapustav toimetulek kolmikutega on otsekui ülihästi sooritatud eksam. Samal ajal, kui minusugune ei ole ainsagi lapse emmemisega toime tulnud, on tema kolme üheaegselt lutitanud-potitanud-valvanud-turvanud ning lisaks veel nelja nende kõrval toitnud-koolitanud-sõidutanud. Kuna ma ei saa isegi aru, kuidas see üldse mõeldav on, jään mina maha. Siia dimensiooni. Üksinda. 
 
“Mis häda?” imestas Malle tema tuikumist tunnistades.
“Sess on ära vaevanud. Ja suurt napsi on ka väikese tüdruku kohta liiga palju saanud.”
“Mina neelan siin salakesi soodat. Muidu kipub magu suhu tulema. Ma küll ei tea, kustkohast ma pärast nii suuri kartuleid võtan, mis söömise ajal läbi maohaavade otse kanni ei kukuks,” tunnistas sõber.
Malle maaterve kogu ja hea jume ei lasknud arvatagi, et sellisel tükil võib olla tööga katkestatud selg, põrutatud neerud ja üksindushoogudes valusaks venitatud magu. Need aga tal kõik olid. Kuid Mallesse puutuvatest hädadest kuulmiseks ei piisanud sõprusest. Malle pidi oma vaevustega ikka väga lahtiselt vahele jääma – alles siis sai mõni ligimene sooja lohutussõna öelda.
 
Üksinda mitme mehe töid tehes ära tõstetud emakas oli Mallel ka. Seda, et tal oli tegelikult Sõduriga üheksa last sigitatud, sain teada alles tema tagaaias ammuste hauakeste peale sattudes. Kuidas ma sain teda nonde kahe vaiksena sündinud poja pärast lohutada ja toetada, kui ta ei rääkinud? Selge, et mingi nõuandja ega abiline ma olnud ei oleks – aga ära kuulata oleksin ikka saanud. Kui mind oleks kuulajaks tahetud. Aga ma olin Malle esimese pojakese vaiksenasünni ajal Toompeal väga tähtsaid toimetusi sooritamas – ja teisel puhul hobuse seljast surnuks kukkunud Eerot matmas. Mitte just väga viis kuulaja.
Polnud ma midagi nii kangesti käpuli, kui Eero surma sai – ehmatasin end tuimaks ja tundsin süüdi. Malle õnnetusele kaasa elamine oleks ilmselt just oma põrgust välja aidanud. Ent seda luksust mulle ei võimaldatud.
 
Sel päeval polnud Astrast sooja sõnajat. Tal oli öö magamise asjus vahele jäänud ja Mallega veedetud üksiku emahundi aegadesse näis viimaks murrang tulevat. Sellest ta jutustama kibeleski.
“Küll mõnel mooril ikka silmad põlevad,” märkis Malle kohvi valades. “Justkui oleksid uude süütusse erakasse kolinud või eksamil tubli tüdrukuna viie saanud – või on meie kohvikusse eriti head veini toodud?”
Astra kiitles, et mõni moor on hoopis muudel põhjustel õhinas. Ta nägi aknaklaasi peegeldusel, et tema kitsaks jäänud hilises lapsenäos välkusid tumenenud silmad, mida varjud ses elujärgus veel üksnes kaunistasid.
“Arvad, et ma sain eile sellest jorsist lahti või?” küsis Astra kavalalt.
“Lasksid ta teki alla?” üllatus Malle.
Pearu ei meeldinud päriselt neile kummalegi.
Mallel oli selline põhimõte, et triksu tohib teha vaid sellega, kellega kasvõi kogemata sigitatud lapse oled valmis üles kasvatama. See sell ei vastanud tema säärasele kriteeriumile. Ent ka Astra pistis eitavalt naerma.
Eelmisel päeval oli kohvikus nende lauda tunginud Pearu-nimeline meeskodanik. Mõlemale tüdrukule varasematest seltskondadest pealiskaudselt tuttav. Enesekindel nagu Pearud ikka. Ainult et suurepärane välimus andis tollele Pearule sootuks teisema isekuse-suuna kui Tammsaare omal. Linnamees pealegi. See Pearu kraavitas ja seljatas naisi ja tema rehnutti ei mahtunud võimalus, et mõni neist alla ei anna.
“Kui ma oleksin kõigi naistega, kes mind tahavad, poleks ma enam elus,” tavatses mees kiidelda. Seepärast ei saanud tema kohvikus ilus olles aru, miks nood kaks vingus emahunti vaatamata tema välja tehtud konjakile teda hapult jõllitavad ega oma vooruse-hooajast väljuda ei kavatse.
Pearu loivas Malle-Astra kannul kohvikust välja ja järgnes Astrale Supilinna. Järgnes tema erakasse. Astra tunnistas, et ei saanud toda tüüpi välja visata, sest talle tundus, et mees on kuidagi kurb ning ühtlasi meenutas Astra Mallele oma põhilist nõrkust – kui ta seltskonnas oskab inimestega veel otsekohene olla, siis kaksinduses kukuvad ta kõrvad leebelt lonti. Nii ta ei saanudki kurvale kaunismehele haiget tehtud.
“Eks ta ole üksik ja pidetu inimene, nagu eluvennad ikka. Oleks nagu palju naisi – aga tegelikult on neil kõle ja kurb olla. Annaks jumal, et Pearul vähemalt sellepärast palju naisi pole, et ta voodis vilets on. Tead, on sedapidi kompenseeriv kategooria kurbi kotte,” arutas kõiketeadja Malle. Astra aimas, et Malle sondeerib siiski, kas Astra tõepoolest ei…
“Mul õnnestus see meetod – tead küll anekdooti – ma lähen persse, tule kaasa! Kutsusin ennast Pearule külla. Teise juurest on teatavasti lihtsam jalga lasta kui teist enda juurest uttu saata. Ja siis, kui me olime härrasmehe korterisse jõudnud, hakkas saatus otsustavalt tegutsema. Ma ei saanud veel otsa mahagi, kui Pearule tuli külaline.
Meessoost. Ilus. Noor. Elus. Istusimegi öö otsa. Mõlemad kutid panid vaimu – issake, kuidas vanadele semudele on vaja naist vahele, et nad hakkaksid heast peast teineteisele filosoofiliste pikeeringutega sisse sõitma. Uue aja tetrede kuketamine, onju.”
Astra lootis, et Mallet huvitab tema lugu. Ta pihtis, et on ilmselt lõplikult hukas, aga kui need sellid panid talle korraga käe ümber, oli ta surmkindel, et kohe läheb kaksikvägistus lahti. Aga ei läinudki.
“Ja sina olid nii kurb,” ilkus Malle.
“Ah, ma olen nüüd lihtsalt armunud! Pearu sõber läks mulle sarve! Nii kui lagedale ilmus, sain laksu kirja. Nimi on tal ka muidugi inspireeriv – Eero. Ta saatis mu koju – aga esimesel korral isegi ei suudelnud. Mis sa kuradile ütled? Nii läheb ju asi liigagi huvitavaks!” itsitas Astra ning viskas siis trumbi. “Pearul on sünnipäev, kuhu meie sinuga nüüd otsekohe läheme.”
“Oiei!” ahastas Malle. “Sinu kohtumise-isu selle, mis ta oligi… Amor… Eerosega läheb mulle küll liiga kalliks maksma. Kujuta ette – ma pean õmblemise pooleli jätma, ennast riidesse panema, näo pähe tegema, trepist alla minema, täiesti võõral mehel kätt suruma…”
“Malle, kallis, ma panen su riidesse, teen su õmblemisele näo ja surun su kätt – palun, tule ainult kaasa! Ma ei saa sinna üksi minna ja minemata ei saa jätta…”
 
Sest elu suurim viga ei saanud ju ometi tegemata jääda? Minu praeguse elukogemuse pealt tuleb paraku tunnistada, et viga polnud mitte Eero, vaid mina. Seda on paha tunnistada – kesse ikka nii väga hea meelega möönab, et ta ise on üks issanda trükiviga. Ent just eriti Mallega võrreldes saan ma aru, et see oleks võinud olla ükskõik kes – kas Eero või mõni muu mees – kuivõrd ta polnud mu Kedrik, poleks ma temaga nagunii õnnelik olnud. Malle oleks olnud õnnelik nii Raidu kui Pearu kui mistahes mehega. Sest ta ei nõudnud mitte üheltki inimeselt, et see oleks keegi teine või rohkem või parem. Ta nõudis iseendalt lõputult palju. Ta käskis endal kohaneda. Ja oleks kohanenud Pearuga täpselt sama sujuvalt ja leplikult, soojalt ja hoolivalt, nagu Raiduga. Oleks oma üheksa last Pearuga täpselt sama tublilt kätte saanud. Võibolla oleks kõik üheksa siis ka õnnelikult ja eluga ilmalegi tulnud. Äkki polnud kahe väikese poisi vaiksena sündimine tingitud Malle töödega ära tõstetud emakast – kuidas ta siis seitse last õnnelikult ilmale kandis, neist kolm veel ühe korraga? Ehk oli asi geeniveas, mida Pearuga poleks tekkinud. Samas oleks Malle ja Pearu geenid võinud vabalt üldse mitte klappida, nii et nad poleks omavahel üldse kedagi sigitanud – või mätsinud vaid neid… üle Murru jõe odratolguseid.
Kuna selliseid asju ei tea ega saagi teada, siis Malle selliste oleks-poleks pasjanssidega end ei vaevanud – oli rahul ja õnnelik just täpselt selle mehega, kelle taevas talle andis. Mis Pearusse puutub, siis ehkki nad käisid mõnda aega päris reipalt ja teineteisest rõõmu tundes, jäi Malle tollest kaunismehest väga veidratel asjaoludel ilma. Pearu osteti ära. Niuhti.
Oli üks geniaalselt tark ja leidlik ärinaine. Kole, nagu tuumatalv – aga fenomenaalsete kombineerimisoskustega. Ta teadis, et tal on edukaks businessiks vaja head välimust. Tema enese ritvjas eksterjöör, mille juurde kuulusid kingad number 46 ja pool meetrit madamist eespool käiv nina – aga selle eest tisse ei üldse mitte ning tagumik kitsam kui kapikujuliselt kantis õlad – ei andnud kohe mitte mingi summa eest ega mitte kuidagi üles vuntsida. Sellest ei andnud midagi lõigata, rebida ega kleepida. Jõukas emand mõtles välja, et ta ostab endale ilusa mehe, kes teeb talle keha. Esindab ja naeratab, võrgutab ja paelub. Esinduslik ja piltilus Pearu sobis äridaami kuldvillakuks ja lisaks business-bodyle ka voodi-kereks nii hästi, et tädi ostis ta ära halastamatult, pikemate kõhkluste ja kaalutlusteta. Vaja – ja näuhti!
Tonthirmus latt-tädi sidus Pearu enda külge töökohaga – püüdis ta oma kullatud põlle sisse töötuna – ja ametiautoga, telefoni ja tingimustega, millest polnud võimalik keelduda. Sealt edasi oli kutt juba kinnisvara ja äriprojekte pidi nii suust ja sõrgadest kimpu seotud, et polnud enam mingit pääsu. Ja miks peaks üks mugav ja enesekeskne mees tahtma pääseda viimase peal sissetulekust, esimese järgu elamistingimustest, villa ees seisvast kabriost, peo peal serveeritud planeedist Maa – ja suhteliselt kindlalt kätte ostetud kohast suurkapitalistliku eliidi seas? Ei tahtnud. Täitis rahaka ridva kõik käsud ja soovid ning kõik tundusid olevat õnnelikud. Kaunismees ei jäänud isegi noorte ja ilusate armukeste pidamisega vahele, nii et seegi ootuspärane jama tema küllusetaevast ei tumestanud. Ilmselt oli mees nii osav ja ettevaatlik, et ta ei jäänud lihtsalt vahele. Või mis see enam meie asi on. Ei Malle ega minu ega üldse kellegi asi pole, kuidas keegi end toidab ja teostab, rakendab ja tõestab.
Kui sügavamalt kaevata, siis tegelikult poleks ma üsna ilmselt nüüd oma Kedrikut saanud, kui ma ei oleks kakskümmend aastat tagasi nii instinktiivse jõuga ja suisa vägisi Eerot endale rebinud.
Me mõlemad pidime leskedeks jääma, et läbi terve universumi tagasi teineteiseni jõuda. Esimese armastusena kaalus Kedrik mu ära – ja leidis kerge olevat. Pärast üleelamisi ja paksuksminemist, ämbreid pidi kolistamisi ja tragöödiaid sobisin talle viimaseks armastuseks. Okei-okei, tühja ta mind armastas – tal oli mind vaja. Ma sobisin just nüüd ja niisugusena talle tema vajadusi rahuldama. Aga mis saab olla inimesele suurem õnn kui oma elu armastuse vajaduste rahuldamine?
 
“Muidugi-muidugi, Malle laia selja taha on kõik valmis pugema! Aga Malle on vanaks jäänud. Ei tõmba teda enam õue. Küllalt oldud seal tänaval ja kampades käidud. Ääääh!”
Selle jorinaga oli Malle riidekapini trampinud.
“Kas mina pean kah seksapiilne välja nägema – või piisab sinule püksi pugenud siilist?” nõudis hääl kapist.
Ta ei tahtnud tõesti kuhugi minna. See polnud teesklus. Tahtiski lehma ja kurkide eest ostetud korteris ihuüksi tellimustöid pusida. Oligi selline nunna-staadium? Või ei tahtnud ja ei olnud?
 
“Mulle jääb mulje, et sa kavatsed mind Pearule maha lükata,”
sisises Malle Astra peale. Tema nägu, mis jäi seltskonna poole, naeratas säravalt – nähku kõik, et Mallel on Astrale öelda kõike muud kui väga tõepäraseid süüdistusi. Tõepäraseid? Just-just! See olnuks lahendus. Astra vabanenuks sünnipäevalapse pealetungist valutult – ja Malle oleks äkki isegi midagi kena kogenud. Aga seltskonda oli ohtrasti. Pearu kaunist kätt olid tulnud suruma igatsorti klassi-kursuse-muiduvennad. Eero ka.
Pearu oli istutanud Astra enda kõrvale ja tutvustas teda kui oma isiklikku hiirekest. Pearu kõrval istumine tähendas aga kirglikku silmsidet üle-laua-Eeroga. Astra muutus õnnelikuks. siin oli talle piisavalt tähelepanu. Pearu sõbrad olid seda tüüpi, et jäid aktiivselt jokki. Tuiskasid mööbli vahele tantsima ja lasksid õhku hea tuju pahvakaid. Õnnelikud kolmekümnesed. Kuidagi kergema hinnaga nooremad olnud. Terveks jäänud. Kuidas?
Selline lust oli üliõpilaste olengutes koolitatud tüdrukutele peaaegu uskumatu. Üliõpilased kasutasid oma joovet sõna- ja ka rusikavõitluseks, mitte üksteise erakates tantsu vihtumiseks.
“Ja need siin on ometi nii muldvanad,” ähkis Malle, tulles tantsult habetunud teaduriga ning toetades viskiklaasi kanakastme pritsmeis kõhule. “Neil on üksteisele kõik juba tõestatud ja nüüd on aeg lihtsalt koos olemisest lusti tunda. Nad on kõik üleliigse juba õnneks ära kaotanud.”
Higiste särkide ja vallandunud lipsudega härrad vihtusid isekeskis lipsit tantsida.
Astra ootusärevus ja edevus ei lasknud seltskonna jälgimisse süveneda. Temas oli jälle ärganud vajadus hoida kõigi kohal olevate meeste tähelepanu endal. Tantsida kõigiga – ja samas jälgida, et keegi ülearu kaua kellegi teisega ei tantsiks.
“Ma olen harjunud endale igaks sünnipäevaks ilusa tüdruku kinkima,” meenutas Pearu jahedalt, ja kõnnitas Astra rumbasammul toanurka suudlema. Astra puikles vastu. Alguses koketselt. Siis aga veendunud ägedusega. Sest nägi Eerot end jälgimas.
Eero istus üksi, üks jalg diivanile tõstetud, sigaretti hoidev käsi põlvele toetumas ning jälgis sõbra lahingut huvitatud muigega. Pearu märkas Astra ägestumise allikat ja surus tüdruku vastu seina.
“Ma ei luba, et sa mind mu sõprade ees häbistad. Sa oled siin minu tüdruk ja käitud ka nii. Sul pole õigust hävitada mu mainet, mis mul on aastatega saavutatud. Sa võid Eerot piiluda ja tema meeleheaks minuga pipardada. Haa – Eero näebki juba oma päikest tõusmas. Aga võta teatavaks, et nii lihtsalt ma sind talle ei anna. Ta on mul alati põiki jalus. Alati on tal vaja minu hiiri oma lõksu meelitada. Sa oled mulle liiga huvitav, et Eero ratsasportlikku hasarti rõõmustada. Saa aru, ma ei taha sinuga niisama magada… Naerad, jah?”
Siis tuli Eero.
Eeroga muutus kõik lihtsaks. Polnud vaja selgitusi, mis kippusid Astrat nutma ajama, sest paljastasid võimsat muljet jätva Pearu tegeliku kaitsetuse.
Eeroga köögis metsikult kallistades jättis Astra tähele panemata, et Pearu koputas juba kööki sisenenult vihaselt uksepiidale ja trampis siis vihaselt minema.
“Sa oled ju Pearu sünnipäevakingitus,” sosistas Eero ning “Pearu” kõlas sel hetkel nagu “Pierrot”.
“Pierroo unustas mulle roosa lindi ümber siduda, nii et ma ei pea kingitusena käituma,” vastas Astra. Neil oli ebamugav ja valus. Mitte midagi polnud parata.
Eero kehutas Astra kirge rohkem kui Pearu, ent kohe sedasi käigu pealt tollegi embusse viskuda oli isegi vabameelsel kaoseajastul liiga kõlvatu. Malle ja Astra lasid jalga – Astral oli Malle ees häbi saadaval olla, sest Malle ei mõelnudki saadaval olla.
 
Kuidas minul selle Kedriku saamisega nüüd ongi?
Nii palju kujutlusvõimet on teil ilmselt igal juhul, et aimata – tühjagi ma teda nüüdki endale sain. Kui inimene leinab ja ahastab, pole teda õieti olemaski. See, millele totaalselt endast ära olev inimene siin maises ilmas kohta püüab leida, on hale vari. Ja see hale vari, mille ma oma koju sain, tegi mind ometi õnnelikuks. Olgu või nii vähe, aga olgu.
Kedriku silmad olid mu juurde jõudes kustunud, näojooned võõralt teravad ning samm tönts. Ent ma olen püüdlikult kindel, et olukord paraneb. Ja paranedes ei lähe ta minu juurest ära.
Kui nüüd päris aus ja avasilmine olla, siis ilmselt ei olnud Kedrik just päris uus ega kõige paremas korras ka enne oma koletut kaotust. Ta närvid olid politseitööst üsna läbi – sisikond vahepealsete, just eriti turvamehe-elu ja juuksuriga elamise perioodi napsivõtmiste nahka läinud ning liigesed üsna armutult ära pruugitud.
Kas siis sellist meest…
Jah, just sellist.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat