Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 2


Helena pool oli keegi kodus ainult siis, kui Helena oli. Ja ta oli seal alati. Helena viivles ihuüksi toast tuppa. Jootis lavale, ema jalge ette viidud lilli. Pani ema riided kappi. Istus tundide pikku akna all, meri klaasi taga, ja kudus süvenenult.
Astra hasartne tuppa-torm kippus alati kohmetuma, kui ta leidis sõbratari hiirvaikselt mustreid nikerdamas, pedantselt punutud pats õlal leebimas.
“Mina küll ei saa ilma muusikata olla,” kaebas Astra – teiste sõbrataride taustal üsna vaimse ja sügavana näiv neiu näis Helena kontrastina pinnapealse ja kirvetöisena. “Masendus tuleb peale. Mul peab raadio läheduses sumisema. Et ma kuuleksin: maailm on olemas.”
Helena panigi kuulekalt “Laid Backi” mängima. Surus oma käsitöö korvi ja oli Astra anastusteks valmis.
Astra õõtsus “Sunshine Reggae” saatel mööda tuba ja lobises süvenemata – ahmides pooliti nii tantsu, muusikat kui lobisemist.
“Üks paksuke furduu läks kogu kevade järjest paksemaks. Terve kool sumises tema teemal targasti. Ainult õpetajad vahtisid midagi märkamata lakke ja aknast välja, sest plika pidi ju ometi kaheksanda klassi ära lõpetama. Hihihii! Sanšain, sanšain regeeeee!
Pärast kirjandi kirjutamist viidi lapsuke joonelt sünnitama. Kill, ai’m stroneeeee! Ja matemaatikaeksamiks oli ta kenasti tagasi. pedagoogiline kollektiiv räägib praegugi surmtõsiselt pimesooleoperatsioonist. Mis siis, et vähem paksukeseks “opereeritud” paksuke lükkab titevankrit.”
 
Üks mis kindel – me kõik vaatame nukralt üle õla inimkonna kaotatud paradiisi poole. Näe, kui õigesti kõik oli, kui oli aega aeglaselt küpseda. Kui armas see oli, kui oli aega atra seada traditsioonilist elujärjestuse vagu pidi. Lõpetati kool. Vaadati rahumeeli ringi. Valiti ja õpiti amet. Abielluti. Saadi lapsed. Tehti valitud ja õpitud ametil tööl. Saadi lapselapsed. Oldi õnnelikud. Ehkki sellest vist aru ei saadud.
Nüüd peab juba lasteaias teadma, mis ameti suunas trügima hakatakse. Juba enne gümnaasiumi lõppu algab karjäärivaiade maasse rammimine. Mis abielu, kus lapsed – ei kõrgkooli ajal ega pärast ei tohi hetkegi kõrvalisele raisata, rong läheb ära, teised jõuavad ette, nišid täidetakse, turg ummistub. Igal hetkel täie tallaga ja rauaga edu poole. Laskemoonaks sündimata lapsed ja olemata jäävad lapselapsed.
Küll mina tean, kuidas see traditsiooniline ja mõnusalt pikaldane elujärjestus meil käest ära läks. Ma ise olin üks esimesi pääsukesi, kes pärast esimest tütart enam laste saamiseks aega ei leidnud. Oleksin oma looduslike eelduste ja soodumuste poolest võinud sünnitada oma kuus-seitse jõnglast. Aga ei, tormame tööle, võtame vastu ühe ametikõrgenduse teise järel. Ja mis siis sai?
Kõrge ametnik saigi.
Mis asi on kõrge ametnik? Täpselt samavõrd ametnik kui väike ametnik. Lugege Tšehhovit või Dostojevskit. Selline olengi. Ainult et kõrge. Ja moodsamate autorite loomingust pärit. Mitte keegi ei tea mind kui inimest. Ajakirjanikud ajavad mu nime segamini, kui mõnest mu kuivast ja hambutust saavutusest on vaja kirjutada. Oli see nüüd talusalu või palupõder, saluteder või tederpõder. Eesti nimede jama ongi see, et neid looduslikke liitnimesid ei suuda keegi meelde jätta, sest need ei assotsieeru linnainimeste jaoks enam mitte millegagi. Mis külaotsa, kus laanetuka, kes kõrgesaare või rabaveere, eks ole. Mu nimi on sama mõttetu ja hämar kui mu igapäevane ülitähtis tegevus – ja lapselapsi mul arvatavasti olema ei saa. Sest mina olin üks neist, kes ladus vundamendi praegusele elukorraldusele. Karjäär! Kiire! Öäk!  
 
Astral oli hirm, et Helena igatseb temaga koos olles ikkagi oma lõngakorvi järele. Astra kartis vaikust. Tal oli hea meel Helena lõbustatult kohkunud näo üle – teema ikkagi huvitas mingilgi määral. Ta heitis end Helena kõrvale diivanile vabasse poosi.
“Furduu oli tegelikult selline vaikne ja silmapaistmatu mimsu. Täiesti mõeldamatu, et ta üldse kellelegi naisena huvi pakkus. Küll mul hakkab endast hale – mina olen tegelikult kuttidega vaevalt suudelnud. Minust räägitakse, mihuke pöörane elumutt ma olevat. Mõni teine saab kahe eksami vahel tite ja õpsidki ei köhi.”
“Eks kooliõed ole kadedad, et sa poistele meeldid,” lohutas Helena vastutulelikult, endal põlved kombekalt ja pingsalt koos.
“Meeldin või?” elustus Astra.
High society, high society world, high society, high society girl…
“Kuula, mis pada see makk meile ajab! Sina küll ei ole mingi “hai sösaieti” tüdruk,” pahvatas Astra. “Sa oled hoopis stiilselt retro. Sa oled nagu aadlipreili. Unistad aknal ilusast printsist, loed mahedaid raamatuid ja laulad õrna häälega. Ühel päeval saab sinust märkamatult, ilma kärata aadlidaam ja sa võid oma kuningaks saanud printsile kogu maailma ilu ja puhtuse nimel vanduda, et sa pole elu sees ainsatki pahandust teinud.”
“Oh, mu prints teaks ju, et sina oled mu sõbratar,” meenutas Helena.
Astra sai sügavasti rabatud. Sedasi siis… Helena ei pidanudki teda paremaks, kui ta oli. Ära ehmatatud mõte, tule tagasi! Tule, lase Astral sundimatult edasi padrata, et Helena ei tabaks tema kohmetumist.
“Sa oled nagu suur eksitus,” vadistas löödud tüdruk kergelt. “Sinu moodi kõrgemat sorti rahvas läks või viidi Eestist mitukümmend aastat tagasi ära. Nüüd näidatakse sihukesi hõrke tüüpe Läänes või Paradiisis.”
“Sinu isa on ju ometi ka teadlane ja pedagoog. See näitab, et paremaid geene unustati ikka Eestisse ka,” lohutas Helena.
“Ah, mis geenid! Siinsed vaimuisad peavad ju palju rohkem oma päid pulgestama, et kuhugi jõuda ja paista. Mina ei usu, et siia üldse midagi väärtuslikku ripakile jäi. Sina oled nagu erand teisest ilmast,” polnud Astral okupeeritud isamaa suhtes illusioone.
Helena roosatas leebelt.
 
Teadlasest isa ja tema väärt geenid!
Ma olen pärast jälginud kümneid ja sadu noori inimesi, kellega toimub täpselt seesama, mis minuga. Varjatud perevägivald. Sellest pole kunagi eriti räägitud. Aga selle tagajärjed on alati ühesugused.
Vanemad, kes ei armasta oma lapsi, kasvatavad vägistajaid.
Kohusetundest ja inertsist, juhuslikult ja nagu-kõik-teevad lapsed saanud emad-isad ei armasta oma lapsi. Lapsed tunnevad seda. Kuna lapsed on vormitäide ja vahend, paratamatus ja tüütus, tüli ja kulu, siis püüavad nad seda süüd pidevalt heastada.
Lapsed, keda ei armastata, püüavad tunnustust ära teenida. Vähemalt. Armastust nagunii ei pälvi.
Ent vanematele, kes ei armasta, on alati vähe. Hinded võiksid alati paremad olla, kaugushüppes võiks paar-kolm meetrit kaugemale hüpata, ilusam ja tugevam peaks olema – siis võibolla kõlbaks kuhugi.
Kuni armastust ära teeniv soovimatu vanemate juures lühikese keti otsas oma painavalt rutiinset tubli-olemise-tööd teeb, on ta ülimalt ohjes ja mobiliseeritud. Kui kodust pääseb, saab tõelise vabaksjooksu ataki. Reeglina. Alati. Pole ma näinud ühtki varjatud perevägivalla ohvrit, ülinõudlikkusega ahistatut, kes sellest atakist pääseks. Sarv sirgu! Võimalikult tihti võimalikult sügavale purju! Ühest voodist teise – trahh, trahh, trahh! Paras mulle, kõlbmatule! Ja veel parajam teile, mu vanematele! Saite nüüd! Ja teie, juhuslikud partnerid, kes te mind purjuspäi ära kasutate ja keda mina valimatult ja hulgi, sikspäkkidena ja kastidena nopin – trahh, saite ka teie! Paras, paras! Ma ei armasta ennast, teid ega üldse mitte kedagi.
Vägistan ennast, teisi ja üldse kõiki.
Ahjah, ma pidin ju teoreetiliselt rääkima. Mitte iseendast. Ühesõnaga teoreetiliselt on nii, et kui edukad ja kenad vanemad oma lapsi ei armasta, kasvatavad nad maailma üha uute partiide kaupa õnnetuid vägistajaid. Aamen.
 
Helena leebusel olid siiski piirid.
Astra õppis neid piire oma häbematusega tundma. Tema kui vanema sõbratari ohjeldamatu murdeiga tallas Helena puhtal neiupõlvel. Astra ise ei osanud sigaduseks pidada tõsiasja, et ta Helena ruuget patsi pidi enda kannul suurte-elu inetustesse lohistas. Helenal ei piisanud sõnakust Astra tõrjumiseks.
Sigadus vaatas Astrale hiljem vastu.
Vaatas Helena kurbade silmadega. Nutuse viisakusnaeratusega.
Astral, sel poisilikult energilisel, oli õnnetuid võimalusi ja rohelist hoolimatust lõhkuda Helena romantilisi suhteid. Ta mängis Helena kõral musta ahvatlust, kes tõmbas ihuliselt ligi Helena platooniliselt peetud poisse. Võibolla küll säästis Astra sel pahelisel moel Helenat räpaka saatusesõrmena neid poisse liiga valusalt tundma õppimast. Poisid olid ju liiga noored, liiga kuked. Riistad, mille külge olid mehed alles kasvamata.
Helena malbus ohjeldas poissjõmpsikate asjaarmastajaliku täkulisust, tekitas neis rüütellikku kaitseinstinkti. Seda hoogsamalt vallandus vahenditus Helena selja taga.
Astral oli meelas nägu ja Helenast küpsem tegu – mis siis, et vaid rinnahoidja ära võtmiseni, püksikeste jalga jätmiseni ulatus seegi. Astra flirtis ja lobises ladusalt. Nii juhtuski, et üla-küla-poiss Gert, kes Helena ümber keerles, aitas Astra eksida Helena-vastasesse häbematusse. Häbematus tähendas füüsilist Helena-ihalusest vabaks amelemist. Helena teadis muidugi, mismoodi väljendus Astra emane loomus meeste suhtes. 
Enne Gerdi ilmumist nende mõlema ellu oli Helena seda koos “poistes käies” ehk siis jalgratastega ümber kuttide keerutades näinud. Tänavatel vigurdamistel ja olenguil sulatas Astra ikka mõne jorsi üles. Helena talus plikaliku vaprusega seni mõne teise jorsi lähenemisi.
Võimalik, et tokai-veni vinesed poisid arvestasid neil puhkudel tubadesse paardumisega. Võimalik, et koos mõne teise tüdrukuga oleks Astragi tahtnud jorssidega kaksindusse jääda, et aluspesuni püherdada ning pooltegusalt kindlaks teha, mis mesti jorsiga tegemist.
Kuid Helena seltsis ei tulnud selline nigulemine kõne alla. Astra ei tahtnud Helenale ebameeldiv olla ega sõbratari ka lausa rikkuda. Ehkki – mis rikutud ta õigupoolest siis ise ka süütuna nii väga oli? Astra tundis Helena suhtes isegi teatavat mehelikku tugevama-tunnet. Koosmöllamise harvadel õhtutel, mis kombekalt paide vahele eksisid, Helenat kellegagi suudlemas nähes leidis Astra oma tunnetes vaheldumas vanema venna ja armukadeda sõbra tundepuhangud.
Ometi lootis Astra Helena elustumise peale. See olnuks vähemalt põhjus temaga kõigest avameelselt lobiseda. Vanem-vennalik Astra oli pärast Helenaga koos kasvatud armsaid lapsepõlveaastaid siiski nende suhet asunud lõhkuma. Mõistus lohutas võimalusega, et tema püherdamised Helena esimese armastusega ei saa tollele teatavaks. Süda valutas kui algajal abielurikkujal.
Helena malbe süütuse tõttu ei taibanud Astra mõeldagi, et võib Helena poisiga semmides sõbratari neitsiuhkust haavata. Helena pärsiosa ta ju ei puutunud – pakkus poisi silmis ilusale Helenale vaid räpakat kontrasti.
Gert käis väljas ja tantsimas endiselt koos Helenaga. Ainult Helenaga. Astrat varitses ja saatis salaja. Nii et neiu ei taibanudki õieti, mida ootas noormees tüdrukult, kelle seltskonda häbenes ja varjas. Vanema tüdruku pealehakkamist?
Gert ise ei rünnanud.
Järgnes Astrale vaikides, valis nurgataguseid teid. Kui Astra end oma emases edevuses Gerdi poole küüitas, haaras too temast küll lootusrikkalt ning suudles… kirjeldamatult saamatult. Eluvenna oreooli juures ehmatavalt algeliselt andis Gert Astrale tahes-tahtmata piinliku ülevaate Helena vahekorrast oma võluva, platoonilise südamepoisiga. Nende vahel polnud ju mitte kõige vähematki!
Oh aeg, kui tühine ja igav see sõbratari ihaldatud pubepoiss tegelikult oli! Kui väikese hinge ja vaimse suutlikkusega.
Veendunud Gerdi algelisuses, tüdines Astra tema vari-kiimlevast eskordist.
“Mis asja sa selle Gerdiga ometi mängid?” söandas Helena Astralt lõpuks oma häbistatud õnnetuses küsida.
Mängija oli ise liiga ebaküps ja teadmatu, et öelda: “Sind kaitsen tema eest. Oma edevust ja uudishimu rahuldan kah ühtlasi.”
Ta mäeltas veel aastaid hiljem teolt tabatud lurjuse õõnsat õudustunnet. Ehmatust, et talle tähtsusetu ja piinlik suhtejama oli Helenale teada. Ei pidanud ju olema. Muidugi oli see Gert ise, kes Helenale Astrat ninale viskas. Kui sa ei anna, siis… Mis siis? Semmin siis teise tüdrukuga, kes tegelikult ju kah ei anna? Gert upitas Astra abil Helena ees oma haiglast meheuhkusepainet. Loomulikult tahtnuks Astra teada, millises valguses tüüp teda kirjeldas. Kuid Helena kaame neitsinägu ei lubanud küsida.
Gert, Helena esimene romantiline armastus, oli Astra jaoks üks paljudest provintsipoistest, kellega ta pullitas ja musitas mõne – vanemate jaoks liialdatult katastroofilise kaelamaasika sai. Helena eest oli neid mõttetult imetud maasikaid rohkemgi kui vanemate eest vaja varjata.
Sellised sellid kuulusid Astral arvelevõtmisele registris, kellega ta suudelnud oli. Ja unustatud nad olidki. Astrale meeldis suudelda ja enda vastas erinevaid, üsna teoreetiliseks jäävaid mehekehi tunda. Et aastaid hiljem neid tänaval kohates vaevu mäletada kirglikke hetki, mis neid mõnikord keset noorte hormoonide pealiskaudsust ka ootamatult sügavalt puudutanud olid.
Gert ei lasknud tava-juhtunul jääda selleks, mis see oli. Sest Gert oli kogu oma sälu-ilu juures kergelt lollakas. Kiitles sellega, mida pidanuks kiivalt varjama.
“Ma ju ei…” tahtis Astra õiendada.
Ehkki see siin olnuks hetk õppida esimest korda elus ausalt, südamest südamesse pihtima. Iseendale ka.
“Miks sa valetad mulle kogu aeg!” karjatas Helena. “Kui sa minu sõprusest hoolid, ole vähemalt auski. Kõik muu kannatan ma ju nagunii välja.”
Nagu “Tuulest viidud” Melanie, oigas Astra nurkasurutud mõte mehhaaniliselt võrrelda. Ehkki tegelikult tahtnuks põgeneda.
Poistega-seotu ja Helena olid Astra jaoks omavahel painajalikus ja saatuslikus seoses. Mitte iial enam ei tohtinud ta ühineda seltskonnaga, kus Helena kellegagi kokku kuulub – ega seda kedagi kasvõi tahtmatult ahvatleda. Mitte iial rääkida Helenaga meestest. Aga kuidas see mõeldav oli – ise plikad, ja suhtlevad ainult poistevabal tasandil? See pole võimalik.
Ja polnudki võimalik ka vastandlike, mis siis, et teineteisesse kiindunud Astra ja Helena puhul. Kui Helena oli Astra hoolimatust ja reetlikust liiderlikkusest toibunud – kogenematut Gerti tema süda ju petmises süüdistada ei lubanud – käis tüdruk Gerdiga edasi. Astra aga mehkeldas paratamatult ja kuulekalt Gerdi sõpradega.
Need aguli-jääradest töölispoisid kippusid Astrat oma kirgliku seltskonnaga väikekodanlaste ees häbistama. Astra vanemad raevutsesid tütre languse pärast ning isa irvitas tema rüütlite üle avaliku lootusetusega. Plika läheb nende trudakuttide pärast litsiks kätte ära. Aguli Carmen saab temast! Ema põlastas ja ahastas, kui tabas Astra õhtuste saabumiste järel järjekordse agulirüütli kangialusest minema loivamas. Süü ja räpasuse tunne oli tohutu, ehkki tüdruk ei jätnud nende romeote pärast üheski stuudios ega trennis käimata – semmis nendega koduteel.
Aguli Carmen?
Need olid Helena ja Astra teatud määral mõlemad.
Neil ei vedanud püsivate suhetega. Nad kiindusid valedesse poistesse. Nende plikaeas polnud loodetud esteetilist romantikat. Nad elasid õnnetuseks vaeste ja edasipüüdmatute linnaosas, kus puudus isegi lopsakas Harlemi-romantika. Tõsi, seda ei olnud linnakese sotsiaalses jaotuses kombeks tunnistada. Koos inimestega olid kaheksakümnendate alguses ka linnaosad ideoloogiliselt võrdsed.
Lagunev, roiskuv ja pealiskaudne oli see rahvas ikkagi, kelle poegi tüdrukutel enda kõrvale oli valida. Pool-töökad – joomahoogudega vaheldumisi totras suunas rügavad - asjadeinimesed, mõned äraeksinud ja stiili kaotanud kodanlased. Intelligentsetel, endast lugu pidavatel tüdrukutel oli käsil varsaiga, mis tegi väikestele täkkudele parema puudumisel paratamatuid mööndusi. Tüdrukud võisid veenda end leppima nii mõnegi karjuva puudujäägiga.
Aga Helena-Astra erinevus oli selles, et Astra sattus vanema ja tulisemana sügavamalt sisse oma flirtidesse aguli-Hosedega ja sai endale veel füüsiliselt süütunagi kõlvatu kuulsuse. Astra vanemad selgitasid tütrele ääri-veeri ka klassivahekordi – justkui see üldises ideoloogias ja valikuvõimalusetuses võinuks neiut aidata.
 
“Meie oleme eliit!”
Nii tavatsesid mu ema ja isa üksteisele ja oma tuttavatele teatada ja kuulutada, korrata ja kinnitada.
Eliit? Okupeeritud riigi nukutuba. Alles iseseisvuse poole liikuva rahva lapsemäng.
Vaimne eliit? Selle kohta tavatseti pigem väita, et tõelised vaimukõrgused põgenesid siit ära Läände. Kalapaatidega ja aateliselt. Tegelikult lihtsalt üldloomalikust enese alalhoiu instinktist ju.
Aineline eliit? Rikkam vaene pole veel rikas, seltsimehed. Ei saa supipoti ühes nurgas praadi. Sest supipotil pole nurki ja praadi ei keedeta. Nii oli ka enese eliidiks kiitmine pigem tõusiklik-tiivutu pürgimus. Kõrged hüpped koorekirnus. Aga näe, ka need konnad olid osalised selles, et koor läkski vahtu ja pääsetigi okupatsioonipasa seest välja. Et suur osa pasaga harjunud rahvast kibeles sinna tagasi, on juba iseasi. Loodusseadus ja paratamatus.
 
Astra tahtis vastavalt loodusseadustele noorte isasloomadega käest kinni hoida ja suudelda. Uudsusevõlu hajus agulikraadede rumaluse ja tühjuse tõttu kiiresti. Neis polnud niigi palju sisu, et kanda välja erutavat paha poisi rolli. Kuid vanemate noomimised pigem õhutasid uutele kallistustele äpardunud valikutega.
Helenat ei õhutanud miski. Teda polnud keegi noomimas. Ema oli kogu aeg iseendaga hõivatud.
 
Helena ja Astra olid otsekui sama tüdruku kaks poolust. Üks laulis tütarlaste ansamblis sopranit, teine alti. Nad olid öö ja päev. Nad armastasid ja võõrastasid teineteist pisarateni.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat