Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 44


“Ää sitta ehmata,” heitis ta Astrale, kes püüdlikult kaasa naeratas. “Nüüd oleme reipalt kahekesi. Va Loreida lõpetab oma seltskonnaõhtud ikka nii. Või natuke teisiti. Kuda trehvab. Keedame nüüd grokki, ah? Saatuse vallatustel pole tõesti piire. Sinusugune on minusuguse ellu kiigates kindlasti kolm päeva minestanult maas? Elad ikka selle üle või?”
Astra aga tundis, et Loreida efektse lahkumisega kadus pinge ning tundis helget kergendust, mis oli vabastanud ka Malle naerma: “Usu mind, minugi kodus võtaks nii mõnigi asi ka sind grokki keetma.”
 
Väikekodanlik kammitsetus, mis kasvatab uusi väikekodanlasi – see ajab tõesti jooma. Alguses. Sa pääsed Kenade Keskmiste sisekontrolli horrori käest – ja lendad šampanjakorgina kõigisse pahedesse, mille olemasolust sul oli seni vaid abstraktne aimdus. Saad haiget ja sul on paha. Kellel oleks pohmellis ja läbitõmmatuna hea?
Tugevamad ja erilisemad lendavad Taarka-Darja kombel veel kõrgemale ja kaugemale – üksindusse ja väljatõugatusse, millest alla kiskumiseks neid julmalt joodetakse, sest muidu neile taha keerata ei saa. Ent nood erilised – nagu Mallegi – lendavad üle ekslike katsetamiste ja ilmselge liigjoomise tagasi puhtaks. Läbi inetu ilusaks. Teatud kõrguses pühib avakosmose karge tuul kõik proovimiste käigus kogutud saasta nonde eriti andekate ja kõiksusega kontaktsete pealt maha – ja selgub, et nemad võisid. Lotovõitja võib. Väga suur ja tugev tohib mudas püherdada – teda ei saada kätte.
Keskpärane, kes on küll ilus ja andeks, ei või. Sest teda saadakse kätte. Keskpärane joob end joodikuks ja proovib end pornoks. Misjärel pageb päritollu tagasi. Enne kui hilja. Hakkab veel tasasemalt ja tublimalt kui tema vanemad oma kena keskmist ametnikurada rühkima ja turvalist redelit pidi kindla karjääri-katuse poole tippima, sest kaotatud aeg on vaja tasa teha ja süümekas ära lepitada. Ja siis võib kena kodanlane teise äärmusse trahhatada – ennast haigeks ja surnuks töötada.
Ja päris kindlasti kasvatab väikekodanlane järgmisi enda suguseid ametnikke. Ta on ise nii sandisti solgutada ja vastikult väntsutada saanud, et tahab oma apsi sama jama eest kaitsta. Sunnib ja surub, keelab ja karistab – ja kasvatabki peale uued ametnikud, kes omakorda sooritavad omad valusas vabakspüüdlemised – misjärel kompenseerivad end rügades poolsurnuks, et siis uut generatsiooni tasaseid ja tublisid tekitada.
Mis konkreetselt minul, mitmenda põlve parandamatul ametnikul, on küll paraku päris peesse läinud.
Küllap on oodatud ja kardetud. Et kohe-kohe kärgatab teade, et minu käpardliku emaduse käes litsiks ja narkariks pööranud ja mu igasugusest ulatusest välja libisenud tütar on surnud. Ei kärgata. Ma ei tea temast midagi. Ma ei tea, kui kaua ja kui paju tema ihu ja hing vastu peavad. Isegi seda, millises riigis ta praegu kõike seda teeb, mida väikekodanlaste ametnikust tütre järjepidev tütar iialgi eha ei tohiks, ei tea ma. Igatahes jätkusuutlik tema pole.
Ja ema mina pole.
Ma olen emana põrunud igal võimalikul tasandil. Mitte ainult selles mõttes, et ma oma ainsama lapse nii rängalt aia taha ajasin. Selles mõttes ka, et ma ei kannata selle pärast nii palju, nagu peaks. Võimalik, et see on enesekaitse. Midagi sellest žanrist, et inimesel peab olema tarkust leppida asjadega, mida ta muuta ei saa. Ma olen oma kanni käinud emaduse üsna totaalselt välja suutnud lülitada.
Mu tragöödia tuleb tagasi harvade lainetena. Kui jõulised ja matvad need lained on, seda ei oska mina isegi mitte kirjeldada – selleks peaks olema nii tugeva sõnaga kirjanik, nagu Malle. Võimalik, et ma oskaksin mingilgi määral kirjeldada ka – kui ma tahaksin. Aga ma ei taha. Sest sina ei pea endale nii hirmsasti haiget tegema, kui see pole sinu missioon. Malle on küll mulle korduvalt öelnud, et kõige helgemad hetked tema elus on need, mil võhivõõrad inimesed astuvad tänaval ligi ja ütlevad: olen sulle nii tänulik, sest sa kirjutad täpselt minu muredest ja saladustest – ja sõnastad neid nii tabavalt, et see ehedus aitab mind edasi. Niisuguse missiooni täitmine on kõigepealt edasi aidanud Malle enese – ja siis need, kes tema tekstidest abi saavad. Ja neid on uskumatult palju – sest inimesed on omavahel uskumatult sarnased.
Mina võin vaid kobamisi tunnistada, et mu tütar meenub mulle, kui satun kokku või suhtlema kellegagi, kes on tema vanune. Mulle meenus ta erinevates vanustes sellistel puhkudel, kui vanglas räägiti, kes kui vana lapse tapmise eest kinni istub. Näe, see näljutas pooleaastase… tuli meelde, milline mu laps pooleaastasena oli. See peksis kahese… meenus. Õudus haakub õudusega. Kokku moodustub õudustest kokku haagitud rong.
Neil meenumise puhkudel juhtus just seal vanglas siiski mõnikord, et ma hüüdsin oma tütart. Aga mitte sellepärast, et naismõrtsukatest eluaegsete barakis nähtud tited – kes peagi lastekodudesse jagati ja sealt ilmselt suures jaos lapsendamiseks anti – oleksid minus emalikku nostalgiat tekitanud. Hehee, ma ju ütlesin, et ma olen emana läbi kukkunud – nii läbi, et ma ei olegi tegelikult mingi ema. Liialdamata ja ilustamata öeldes. Ma hüüdsin oma tütart sellepärast, et mul polnud tol hetkel maailmas mitte kedagi teist. Absoluutselt mitte kedagi.
Ja tedagi mitte.
Pärast aegu, mil nii paljud on tahtnud mind panna ja ära kasutada – järsku siis nüüd selline seis, et kellelgi pole põhjust ega huvi mind isegi mitte ära kasutada, palju õnne.
   Ahjah, et mis see moraal siis nüüd olla võiks?
Ärge tehke lapsi valede meestega. Mallel on selline eetika elu aeg olnud, et isegi keppi tohib teha vaid mehega, kelle sigitatud lapse sa oleksid valmis ilmale tooma ja üles kasvatama. Ja sellel eidel on rusuvalt õigus. Kui sa teed instinktidest ja hormoonidest ajendatult vale mehega lapse, siis see fakt on veel fakim kui fakk ise. Mehest saad lahti – ma ei pea silmas, et sa pead ta surnuks vihkama, nagu mina tegin – aga laps jääb. Isegi kui sa tema emaks ei oska kasvada. Isegi kui sa temast midagi ei tea. Kusagil maailmas on ta olemas – ja oma pohmakahommikutel, oma läbitõmmatuse õõvas neab ta sind veel raevukamalt kui sina oma vanemaid.
Äh, vaevalt et nemadki tegelikult mind väga tahtsid. Kui inimesed on teatud eas, on kenadel kodanlastel kombeks abielluda. Kui abiellutakse, peab lapse saama. Kui lapse saamine ei tule väga südamest – ja kui see värk väga ei meeldi – piirdutakse ühe lapsega. Jah, mu sisetunne ütleb kogu mu tuimuse ja keskpära juures, et ühe lapsega piirdumine näitab palju enamat kui arvata tavatsetakse.
Üks stereotüüp on, et ühe lapsega piirdutakse egoismist – rohkem ei taheta jagada ega pühenduda ega ebamugavusi ja kulutusi taluda. Teine stereotüüp on, et üle ühe lapse ei taheta selleks, et tollele ühele võimalikult kõik parim ja saadaolev kätte jagada ja pühendada, anda ja kinkida ja ohverdada. Vaene see üks… nojaa.
Aga tegelikult on veel see variant ka, et ühe lapse saamise käigus saadakse teada, et ei teki seda armastust ega õnnetunnet, millest piisaks veel ja veel ja veel tahtmiseks. Jah, sel hetkel, kui ligane väetike esimest korda sulle silme ette tõstetakse, nutad kergendusest ja rõõmust. Jah, kui ta esimesi sõnu ütleb ja samme astub, oled heldinud – ja rahul, et su saavutus pole puu taha läinud. Ses mõttes, et iga su lapse edusamm on otsekui hinne ka sulle. Ja lootus, et peagi marsib ta omil jalgel su elust jälle välja.
Ent need helged hetked ei ole sageli piisavad selleks, et neid veel tahta. Ei teki seda paljulapselisust põhjustavat armastuse lainet – et muudkui tahad veel ja veel pühenduda ja kogeda. No ei. Ei!
Minu jaoks oleks praegusel hetkel kõige kohutavam see, kui tuleks rõõmusõnum. Et mu tütar on näiteks võõrutuskliinikus ning saabub pärast seda ema juurde ennast kokku korjama. Appiiii! Mul on Kedrik. Pärast 25 – loe: kahtekümmend viit! – aastat ootust olen ma oma Elu Mehe oma ellu meheks saanud. Ja siis prantsataks sellesse valulikku idülli see katkine võõras naine. Kedrik on oma viimase vindi peal raseda naise kaotusest veel täiesti ribadeks. Mu täiskasvanud tütar oleks ribadeks ka pärast võõrutust. Palun mitte!
Ma ei saa sellega hakkama!
Isegi Malle toe ja abiga on mul, põhjamaalasel, praegu tapvalt tüsilik Kedrikulegi toeks olla. Põhjamaalased kardavad ja võõrastavad surma. Samal ajal, kui orient ja ekvaatori-rahvas saab kuidagi loomulikult ja olemuslikult aru ja jagu tõsiasjast, et maailmas jagunevad asjad 49:51 – surm ja sünd, hea ja halb on tasakaalus. Surm pole halvem kui sünd. Hea pole parem kui halb – ja sünd pole ainult ega alati hea. Ent põhjamaalane läheb krampi ja härma, kui mõtleb surmale. Pimeduses ja külmas on võimatu tunnetada või uskuda uuestisündi ja igavest elu. Hirm halvab. Ja sellega ma siin praegu jukerdangi. Oma enese hirmu kiuste veenan Kedrikut, et tema sündimata laps ja armastatud naine pole kuhugi kadunud.
On sel tähtsust, mida ma ise seejuures tunnen?
 
Teekann visises teises seinas ja Malle ringutas rõõmsalt seal kõrval. Hõissa jõulud! Astra viskas jalad õnnelikuna tooli käsitoele. Grokk sai tõsine. Astra surus nina vastu akent, et grokimõnu edasi lükata. Õues toimus jõuluöö ja Malle krõhvitses mõnuga juustes. Ajas jalad laua all harali sirgu ning hakkas olema harjumuspärane Malle.
Majapidamisnädal oli paari tunniga tasa tehtud. Astra oli näinud, kuis see käib – ning oli Mallele usalduse eest tänulik.
“Täna sündinud Jeesukese nimel, ma olen sulle tänulik, et sa mu kaasa võtsid,” melotses Astra siirusega, mis päris kaine peaga enamasti välja ei kukkunud. Ja kui, siis igatahes mitte kahe naise vahel. “Ma saan nüüd paju selgemini aru, millise tüdrukuga ma olen juba paar aastat kõrvuti elanud – millest tuleneb su otsekohesus, kõigutamatus, ausus, küünilisus.”
Malle nägu reetis rõõmu sõbratari tunnustussõnade üle. Soojas valguses olid tüdruku silmad sumedad. Terviklik tugevajooneline nägu õhetas. Astral oli Mallest põrgulikult kahju va Loreida ärplemise pärast, et tema olla nooruses ilusam olnud. Kui oligi – mis kasu sellest. “Ma naudin su kodu tegelikkust ohutu kõrvalseisja-pilguga. Eks ole – tänan usalduse eest, aga tänu taevale, et minul niimoodi ei ole.”
“Ju ma sellesama pärast kõigi oma meestega kihku-kähku ühele poole saangi.”
“Kui teada saavad?”
“Äääh, kui mina neid tundma õpin ja teada saan, et nad ei elaks mu laipa-kapis üle. No milleks siis õrnu inimesi pikemalt üldse traumeerida. Jätan nad sellest vapustusest ilma. Ükskord jätsin küll endale rõõmu rääkida…”
Malle puristas grokki ja tegi mõnuga “õhhhh”.
“Juhtus olema tugev mees. Tead, kannatas kogu mu hädaldamise ära – alles siis lasi varvast. Kui ma olin juba ema pöördumatusega leppinud ja õppisin jälle öösiti magama, siis pani minekit. Sinnamaale talus ära. Hea inimene oli.”
Malle loivas pliidi alla puid lisama. Ringutas taas põhjalikult. Tabanud Astra kaastundliku pilgu tähendas ta: “Selg on täitsa üle Murru jõe.”
“Mida see pidev Murru-jõetamine teil emaga tähendab?”
“Arhaism. Vanasti oli siit mõne versta kaugusel Murru jõe taga üks kolkaküla, kus viljeleti miskipärast ainult sugulas-abielusid. Noh, ei tuldud selle peale, et metsa taga võiks värsket liha rebida. Eks see külarahvas saigi parajalt poolearuline. Juba näolapist olevat olnud kaugele mõigata, et sealtküla kretiin. Saigi hästi tarvitatav sõimunimi. Praegu on muidugi ääremaadel ülepea üks murrujõgine värk. Näed ise.”
Malle põrnitses tooli.
“Tugev – räägib Astra? Energiline? Millegipärast tahaks mõnikord ikkagi tuge kõrvale. Meest, kes suuremad tööd aitaks ära teha. Kelle ees Loreida hbeneks kusepange kukkuda ja oma kaltse mööda maja laotada. Aastad lähevad ja mina mõtlen aina kurjemalt ühte mõtet. Seda, et… et… ei tea, kesse lollakas peaks endale nisukese kaasavaraga naist tahtma, nigu mina?”
 
Malle ei unistanud peremehest ega kuningast. Ta oli oma ellu noorest saadik programmeerinud mehe nagu tagaratta. Ta ei lootnud mitte kellelegi peale iseenda – tänu sellele ei saanud mitte keegi talle ka sellega pettumusi valmistada, et polnud oma abstraktsete ülesannete kõrgusel. Malle sai kõik ise ja ainult ise tehtud ja toime. Ta ei arvanud, et maailm talle midagi võlgneb – maailm polnud kohustatud talle eraldama ei rikkust ega edu ega printsi valgel hobusel.
Selle kuradi hobusega printsi eraldas maailm mulle – ja näe, milline jama sellest välja tuli. Malle ei eeldanud ega nõudnud ning tänu sellele ei olnud pettunud ega ilma jäänud. Kõik, mis tuli, oli üle ootuste.
Kuna Malle ei nõudnud saatuselt oma ellu peremeest ega kuningat, ei heitnud ta loomuldasa sõdurile, suisa reamehele, seda ette, et too polnud kunagi kuningas olnud ega saanud selleks kunagi. Oli, kes oli ja see, kes oli, sobis sellisena, nagu ta oli.
Minu ühisosa Mallega oli praegusel hetkel see, et mu ellu saabunud kuningas oli igasugusena kuningas. Kuitahes katkine ja pruugitud, haige ja räbaldunud – ta oli igal juhul kuningas. Sellel, kui valus oli minul nii ebatäiusliku ja äraraisatuna olla kuninga kõrval pigem ümmardaja ja teenijanna, polnud tähtsust.
“Kui sa oleksid selline nääpsuke tulehark, poleks ma sinuga kaasa tulnud,” ütles Kedrik, kui ta paar nädalat minu juures elanult juba millestki üldse rääkima hakkas. “Ma tulin sinuga kaasa üksnes sellepärast, et sa oled selline koduselt ja turvaliselt ümmargune ja pretensioonitu. Kõhna ja toorena oleksid sa tahtnud mind lõbustada ja kodust välja vedada – oleksid vägisi mind lohutanud ja ühtlasi suurustanud, et sina päästad mu. Saleda ja ebaküpsena olid sa nii jõhker, et ma jooksin sinu juurest toona minema enne, kui sinuni jõudsingi. Sa pidid kõige oma 55 kiloga igas asjas sõna sekka ütlema, kõike teadma ja oskama. Su praegune 95 – või kui palju sa kaaludki – kilo hoidub vaguralt omaette. Ei sekku ega korralda, ei vägista ega sunni teisi – ja iseennast. Sellepärast ma sinu juurde tulin.
Niisuguse suure ja pehmena oled sa mulle teatud erilisel moel isegi armas. Ümmardajana… Vist tõesti. Anna andeks. Kui see tasand ja tahk sulle ei sobi, võin ära minna.”
Ei! Ole minuga – ma luban, et ei kergene enam kunagi nii kerglaseks, et sa mind kartma ja põlgama pead. Oh taevas, kuidas neiukesed-noorukesed saledat joont ajades ja säutsudes ringi lenneldes ettegi ei kujuta, et sellistena saavad nad sarve sirgu ajada vaid poisikestel – täismehed vajavad stabiilseid ja rahumeelseid küpseid naisi. Kelleks minu kadunud poisike mul saada ei lasknud – mis-eest ta otsa sai. Ja oma kuningale võin olla kasvõi ümmardaja, teenija – peaasi, et lõpuks ometi võin olla!
Ma luban, luban kõike – teen kõike ja olen igasugune, ära ainult jälle ära kao. Järgmist veerandsajandit sinuta ma enam välja ei kannata. 
 
Tüdrukud itsitasid kokkukuuluvustunnet nautides Malle “kaasavara” üle.
“Mõne kuu eest mulle tundus, et ühe hea riista külge on ka mees kasvanud. Sihuke täiuslik seejuures. Tal oli parasjagu oma jama valutada, kui minu emmekene läks pöördumatult oma kurva lehma rada. See, et Loreida emadepäeva puhul purjus päi kodara murdis, polnud veel midagi. Aga vasta sügist jõudis siitmaja perenaine täitsa tõsiste ja tõeliste deliirumideni. Oli tugev, mis oli, aga kätte sai. Hurraa, poisid, grokk on lahe!”
Malle grokkis. Alkoholisse kätketud geneetilisi ohtusid trotsides.
“Nii et me valutasime selle jorsiga koos. Ma ei tahtnud ikka leppida, et emal on deliiriumid.”
“Ja mis valu noormehel oli – munad?”
“Eks see tule ka, kui plika maha jätab… Igal juhul hakkas ta minu juurde käima. Olin õnnelik. Ostsin lehma asemel kogu aasta saagi eest korteri – ja viskasin seal sees vastastikku tolle mehega hinge. Meie lugu algaski sellest, et ladusin välja, mis värk mul Häädemeeste kandis on.”
“Aga ise läksid iga päevaga ilusamaks,” meenutas nüüd Astra.
“Ühel päeval läksid valud üle. Meie tänapäevane Kalevipoeg on seltskondlik inimene. Ta avastas, et meeldib paljudele tüdrukutele. Niisiis polegi sellest lugu, , et üks plikatirts temaga kõigest armastust mängis. Plika tüdines ära ja läks minema? Aga näe, tuli ju Malle. Ja küllap tuleb veel mõni saarepiiga. Mis?”
Astra punastas ja kahvatas. Kössitas ja sirutas. Malle märkas, et Astra on koodi kätte saanud. Avameelsust esines tal harva. Aga et see asi sai nüüd ära räägitud, oli talle sama suur kergendus kui see, et Loreida kotile kobis. Astra ei osanud esimese hooga muud kui end õigustada.
“Ott… muidugi Ott. Kuidas ma ei jaganud… Ise teie mõlemaga kõrvuti. Ah, tead, eks ma olen olnud iseenese nahas kinni, nagu ikka. Ma olen sisimas sellise hataverega, et pean alati saama karjajuhi omale, sellepärast tuli ka see valeühendus…”
“Lihtsalt naise verega oled sa, ei midagi hullemat ega kriminaalsemat,” lohutas Malle.
“Hataverega – ma teen kõik selleks, et ihaldatav ei märkaks teisi naisi, kes tegelikult talle palju enam õnne tooksid. Ja nagu näed, pole seniste seltskondade naelad kunagi minu marki olnudki. Otiga mängisin kah… Hullutasin järjekordse karjajuhi endale. Ise teadsin, et minu jaoks on ta ajutine. Siis on tema tinglik kari laiali. Linnaelu koos veetmiseks on Ott… noh… mul on tema kõrval ebamugav.”
“See on kaugele näha,” kinnitas Malle.
“Aga Ott võttis toimuvat sügavalt. Linnas oli mul ropult vingerdamist, enne kui ta nõustus aru saama, et nüüd ongi kõik.”
“Mis sa sest naa traagiliselt räägid – nigu vabandaksid minu ees.”
“Ott oli minu jaoks nii tervistav kontrast Theole. Mehelik ja tugev. Aga igal ravikuuril on ju oma ajalised piirid. Muidu tekib narkomaania ja muutud ise Otiks ära. Mis oleks kole lugu, sest Ott kipub samal ajal ise oma enese nahast välja, kellekski teiseks. Sele asemel, et oma folk-vägevas elemendis olla, paneb tema number väikese ülikonna selga ja läheb linna võõraid vägesid juhatama. Nagu äpardunud kolhoosiesimees.”
Malle noogutas mornilt.
“Olen juba harjunud, et mul on kõigi sõbrataridega mõned ühised mehed. Ristirästi. Kõigiga. Kui mõni mees on vilets, on mul piinlik – justkui oleksin mehe minema lasknud enne korralikku väljaõpetamist. Nagu näitaksin teistele ühiskasutatava mehe kaudu välja iseenese naiselikku oskamatust…”
Malle itsitas, et tema käest läks Ott samasugusena edasi. Astra ei mallanud teda kuulata. Seletas üle: iseenesega hakkama saamiseks tagus ta hulk aega palli kahte väravasse – Oti juures käis tugevust neelamas ja Theo juures hankis head sedanoh.
“Mis teha, kui mede mehed on nii üle Murru jõe, et sobivad igaüks üksiti võttes ainult korraks,” võttis Malle asja kokku.  
Astra oli õnnelik, et leidis Mallega ühise jutuaine. Mis siis, et kõigest ärapeetud ühismehed. Läheduse leidmine nii kaugena näinud naisega oli igasuguseid ohvreid vääriv võit. Mõttekaaslus kasvõi vastikutes meenutustes liigutas. Malle oli Astra uudne peegel. Astra armastas teda selle eest. Õlg õla kõrval olid tüdrukud oma ebakindlates eludes skeptilisteks kõigeteadjateks armistumas. Enne täiskasvanuks saamist.
 
“Tühjuses on muretu olla, sest tühjuses ei ole mitte midagi,”
rõõmustas Malle kurvemalt kui ükski rõõmus iial on kurvastanud. Ilust, mille oli talle andnud kiire ja sügav Oti armastamine, ei olnud jäänud tõepoolest mitte midagi. Häbelikult naiselikest volangidega pluusidest olid taas roidunud väljaveninud kampsunid. Liibuvad seelikud olid lõtvunud lohakaiks püksteks. Malle ei piinanud-turgutanud end enam juuste koolutamisega ujedateks lokkideks – ega ammugi mitte silmade meikimisega. Ta oli jälle kibedalt igapäevane Malle, kes muigas hapult pilvilhõljujate üle ning toetas küünarnukid tugevalt lauale, nagu mees muiste.
“Inimesed, olge valvsad, ma armastan teid!” hoiatas Malle kohvikus sapiselt ringi vaadates. Ta lajatas Astralegi üle laua pilguga, mis tõotas mitte kunagi mitte kedagi enam endale ligi lasta.
“Miks sa arvad, et see inimestele korda läheb?” imestas Astra. “Inimesed ei pane üksteise armastamisi tähelegi. Ei saa arugi, milles oleks nende jõud.”
“Arvad, et jõud oleks armastuses, mis midagi ei muuda?” haugatas Malle. “Armastus ei takista venelasi Pandivere fosforiidi kallale tungimast. Mingi armastus ei kaitse radioaktiivsuse eest, mis hakkab haigutama meie tühjaks valguvates jõgedes, sest fosforiit käib ühes uraaniga, mitte armastusega.
Vaesus kasvab. Värdjad sünnivad. Mis see aitab, kui üks tuimaks taotud tädi avastab, et armastab nii hirmsasti kõiki inimesi, et ei oska enam ühtegi neist armastada. Või näiteks armastab nii väga oma maad, et laseks siit esimesel võimalusel lesta. Noh, et mitte näha, mis kõik selle maaga juhtub.”
“Mis sa sogad,” tipsis Astra uue veinipudeli järele, sest laulev revolutsioon polnud veel alanud ja midagi peale napsi osta polnud. Mõtet ka polnud. Astra pani pudeli tuhahelbelisele kohvikulauale, mille taga Malle jätkas, nagu teine poleks ära käinudki: “Kui palju on meis üldse armastust? Iha ja himu. Seksi, raha ja kuulsuse järele. Millegi laiema ega üldisema jaoks pole ju kohta.”
Astra haletses: “Sina oled tulnud ülikooli armastusest oma rahva vastu. Kodukoha vastu. Ma ei usu, et sina tahtsid õpetajaks saada võimu- või kuulsuseihast. Päh, koeraamet! Sa ju tulid selleks, et oma kandi inimesi aidata. Ja aidata tahab armastav inimene. Ja armastav inimene armastab oma küla kaudu kogu…”
“Meie külas pole kooli,” katkestas Malle sõbratari jutluse. “Ülikool pole kah see ülikool, mida ma ette kujutasin. Enam. Või veel. Võimalik, et linnainimesed teavad ette, millisesse musta auku nad viit aastat oma elust paberi pärast raiskama tulevad. Aga maakad saavad siia tulles petukauba. Tõsise hariduse asemel teevad formaalseid eksameid. Usu, lootuse ja armastuse aseaineks sobivad spikrid, pugemine ja vingerdamine palju paremini. Tarkade õppejõudude asemel jagatakse kohusetruid bürokraate, kes teevad tervele mõistusele armetult kummikusse. Mis aeg see ometi on?”
“Eksamisessioon tuhande üheksasaja kaheksakümne seitsmenda aasta…”
“Jõulude ja vastlapäeva vahel. Kumb meist oma elu ja rakendumisega rahul on?”
Ei kumbki.
Kumbki polnud kodust ülikooli tulles saanud, mida tahtis. Üks tahtis vaba ja uljast üliõpilaselu – ja sai kompleksides kügeleva pidetu karja. Teine tahtis mõistusepärast, ausat ja avalat asjakorraldust – aga ei ole saanud isegi vett pidavat nõu, milliseid raamatuid omal käel lugeda, kui loengud on, nagu nad just õppejõudude hirmu ja ebakindluse tõttu on.
Üks võttis salamisi, pikalt pläramata mehi, kes ette jäid. Teine tegi sedasama hirmsa lärmi ja aplombiga.
“Komsomolist visati välja,” muigas Astra.
“Mehed tegid liiga,” kaebles Malle.
“Siht kadus silme eest,” ahastas Astra.
Imelik oli see tõe pingpongitamine üle kohvikulaua. Nii kerge. Ja siis? Rahuolematuse ja kahjutunde sõnastamine pidi aitama samas vaimus vastu pidada.
Malle sobras oma käekotis: “Tead, mida ütleb minu ridikül?”
“Et daamil pole jälle taskurätikut ega puudrit kaasas,” oli Astra mures.
“Hääh! Malle on hoopis sedapuhku viimse kui stipikopika maha joonud. Kui asju nüüd ka edasi õigete nimedega nimetada.”
“Oi, kas see oli väga raske või?” hoolitses Astra. “Kui inimene avastab, et eksamid sooritatakse edukalt ka pärast üheõhtulist õppimist, ja et eksamite vahepealset aega pole võõras linnas, vales kohas mitte sitagagi täita, istub see inimene teise samasugusega kaelakuti ja larbib oma stipist maohaavad.”
“Proosit,” kinnitas Malle.
Tüdrukutel oli kahekesi hea. Kumbki polnud küll kindel, et see linn, kohvik ja kuudepikkune üksildus on lausa nende lapsepõlveunistus. Piinas kindel teadmine, et ollakse vaimselt, hingeliselt ja eksistentsiaalselt toitvamat väärt. Miks nad ometi selle paremani ei jõudnud, üha kahekesi oma üleüldist mitte-miskit sarjasid?
Tartu Riikliku Ülikooli eksamisessioon kestis talvel terve kuu. Neile, kes õppida tahtsid, jäi eksamite vahele soodne nädal. Kuid need, kellele hõljuvas suurkoolis oli õppimine mõtte kaotanud? Need võinuks kaunist taliaega ju ometi iseenda jaoks kasutada. Aga kui naine on tolle iseenda kaotanud? Normaalse naiseliku naise, kes ärkab ellu tõelise ja sobiva mehe kõrval – ja läheb lukku, sapistub ja hapneb kauases üksinduses… Malle ja Astra olid normaalselt naiselikud noored naised üsna kibedas hapnemisjärgus.
 
Veel kakskümmend aastat… Kas see teadmine oleks mul üldse edasi elada lasknud? Küll on hea, et me ei tea enamasti, kui õudsed lõpud ja lõputa õudused meid ees ootavad. Nii, nagu Siberisse-saadetud poleks kestnud, kui oleksid tegelikku kiiremat pääsemist ette teadnud – siis oleks oma varud ammendanud ja tühjaks jooksnud, aga oodates ees seisvat 25+5 srokki osati end mobiliseerida ja jaotada nii, et tuldi tagasi. Sama moodi ei oleks mina ilmselt elus püsinud ega oma enese valesid valikuid välja kannatanud, kui teadnuksin, kui koletult ja kohutavalt kaua veel on vaja oodata ja kannatada.
Viieteistkümnendast neljakümnenda eluaastani. Kas te kujutate seda vangistust ette? Küll te kujutate – enamus teist on ju kah valede kaasadega abielus, vales keskkonnas, vale elukutsega. Ja see vale-vale-vale on vanglatest vanlgaim. Küll mina juba võrrelda oskan. Reaalne vangistus pole võrreldes selle abstraktese vangistusega üldse kinni olemine – on konkreetne, piiritletud ja õiglane. Vastupidiselt ebamäärasele, laialivalguvale ja teenimatule eluaegsele soikumisele-vindumisele-eluraiskamisele.
 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat