Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 43


Peldiku prill-lauale sulatatud küünaldega. Üle-eelmisel oli lihtsalt koos jõmisetud. Üksteise jäsemetel ja taguotsadel lamaskledes. Üle-üle-eelmisel hommikul oli Malle oma kodust tulnud ja kursusele naabrieide koduveiniga jalad alla teinud.
“Kurrat, küll andis läbi Eestimaa lohistada,” kraaksatas kogukonna ema semudele, veinilähkrit põrandale tümpsatades. “Kurrask, kui hea, et va Loreida oma kööbakil koivaga üle aia koduveini kallale ei pääse.”
Seda pomises Malle Astrale.
Kurrask, kui hea, et siin Ott ja Malle on. Mõtles Astra. Ja oli kestvalt üllatunud, et kogukonna ema ja isa pole paaris isekeskis, vaid kumbki temaga.
Traktor taarus vao otsa nagu maale aetud intelligentsi must saatus.
“Kuule, tüdruk, anna aega vagu juppideks mõõta,” mühatas Ott kahvatavale ja punastavale brigadirile.
“Kuule, tüdruk, tõmba kapuuts pähe, tuul viib kõrvad peast, jõmises Ott punastavale Mallele – ja tegi kiivusest kahvatavale Astrale karukalli. Malle ja Astra haarasid panged ja litsusid vaole.
Malle rühmas, nagu kombain. Tugev tagumik tuule poole pööratud. Nina lurtsumas. Tukk silmil. Astra vudis tal asendeid vahetades kannul – kord kükkis, kord kummargil, kord käpuli.
Kuigi Astra käed justkui rahmeldasid Malle omadest kiiremini, oli Malle ikka hooletul oskaja-sammul enne vaka juurest tagasi, kui Astra sinna jõudis. Lõuna eel oli Astral keel vesti peal ja ihu haige. Malle aga arvas – töö või kedagist! Pärast lõunat tahtnuks Astra pigem viriseda kui tööle minna. Aga Malle meenutas, et peamine on huumorimeel. Nii võttis Astra jälle orientiiriks Malle dressitagumiku ja koogutas tema kannul.
Hingetõmbeaegade ajal vinges tuules kastiäärel istudes, seljad vastakuti, avaldas Astra: “Kui ma poleks Otti õnge saanud, vaevalt ma siin enam kügeleks.”
“Küll sa kügeleks.”
“Mul pole sellist ühtehoidmise ega maaelu annet nagu sinul.”
“Kust sina tead, mis minul või sinul kõik on, kuni sa pole proovinud,” sõitles Malle.
“Põhiline, mis minul on, on untsantsaka ja lehtsaba veri.”
“Kas sa kuule! Mul on jälle konnasilmad ja õnnetu lapsepõlv.”
Astra müksas Mallet üle õla – tead, mis sul on? Ürgne jõud.
Malle müksas vastu, nii et Astra oli vakaveerelt maha lendamas – eks mind ole tubli ürgne tükk kah.
“Seesmist jõudu mõtlesin, lollakas. Seda, kuidas sa kogukonna peale sooja paistad ja nagu muuseas tarku ja ilusaid tegusid teed.”
“Ah mine sa – külge lööd või?!”
Ott tuli ja Malle muutus näost… vaguraks.
 
Huvitav, kui palju Malle lastekarja isa Rait teab oma vägeva moori kujunemisloost? Malle väidab, et Rait pole küsinud ega üsna kindlasti mitte ka Malle raamatuid lugenud. Ta ei saakski. Tal on oma ülijõuliste tuuridega tädi kannul püsimisega nii palju tegemist, et ei küsimiseks ega lugemiseks ei jää aega. Nagunii on Malle piltlikult öeldes terve uudismaa üles harinud, kuni Rait ühe kõhetu vao kallal kõpitseb, nii et pole siin killustada ega pillutada midagi.
Võimalik, et Malle teenib Raitu ja tema seitset nähtavat pluss kahte nähtamatut last just sellepärast nii vaguralt ja sallivalt, et on oma senise elulooga ära teeninud eluaegse sunnitöö ja trahviroodu. Midagi sellist tema raamatutes aimub. Sest ega see nüüd päris õitsi-õitsi ja kadrikoo just ole, et ta on üsna tõsiselt Otti tahtnud ja Theod lohutanud, kõik teised katsetused ja orienteerumised meestemeres veel pealekauba.
Mina tean omast käest, et Rait ei pruugi Malle pruugitusest tegelikult hoolidagi. Minugi jaoks pole ju Kedriku elulool erilist tähtsust. Mis on selles mõttes täiesti veider fenomen, et Eero ratsastatud hobupiigade ja sõprade naiste ja oma sõbrannade peale olin ma vihaselt kiivas. Kuna see mees oli aseaine, oleks ta otsekui pidanud olema truu ja kuulekas – truudusetus oli topelt-sigadus. Mille kroonis minu sundimine igasugusteks värskendavateks rõvedusteks – mis pidid kompenseerima korvamatut.
Kedrik on võinud teha, mida iganes – miski pole teda minu silmis määrinud ega läbi kulutanud. Ehkki ma olen nüüd siis tema neljas naine. Ainus, mis paneb mind minu-eelsete naiste peale mõeldes viiksatama, on võimalus – ja fakt – et need ei pakkunud talle kaugeltki ideaalset ega väärilist elu ega kohtlemist. Kui ise ei tunneks, ei usuks, et nii võib olla – Minu Mees on väärinud ka enne mind üksnes armastust ja õnne. Mis siis, et mitte minuga.
Mhmh, ma tean – see on ülima sisemise instinktiivse naiselikkuse tunnus.
Esimene naine, kellega Kedrikul on nüüd juba kahekümnene poeg, õppis politseikoolis temaga koos. Ja on nüüd ammu uuesti abielus ja vist lahutanud – ja nagu see konveier käib. Kusjuures temake on oma elu elanud veel Kihnu saaremaks kui Kihnu saar ise ongi – kõik ta mehed on politseinikud ning nüüd õpib Kedriku poeg ka veel politseinikuks.
Teise naise sai Kedrik kaubanduskeskusest. Ta oli vahepeal turvamees. Ma ei teagi täpselt, kas tal oli võmmina mingi pahandus või teenisid turvad nii palju rohkem, et ta sellise vahepala hammustas – mina, teate, olin sel ajal teisel planeedil, kõrgel-kaugel võimukoridorides ju! Igatahes kaubanduskeskuse turvamehena armus Kedrik juuksurisse. Kiirjuuksurisse. Kiirarmus. Kiirsigis ja kiirlahutas ka kohe. Mees jälgis, kuidas tütarlaps lõikas ja punus, tasandas ja koolutas kiiresti ja osavalt sealsamas klaasseina taga tuhandete möödujate silme all loendamatute kundede kuppusid. Iga päev. Püsti jalu. Siuh-säuh – visalt ja vapralt. Ise ilus ja sihvakas.
Eero, kadunuke, oleks Kedriku armumise diagnoosinud pesuehtsaks looduslikuks valikuks – osav ja tragi emane pälvis tähelepanu võimaliku väärtuslike geenide elujõulise paljundajana. Kedrik paljundaski. Sai tütre – kellega tükkis nugris frisöör miskipärast Portugali kolis. Kuulge, inimesed, kas normaalne naine kolib Portugali? Kedriku juurest. Kodumaalt. Kiirsõge, ma ütleksin.
Kolmas naine…
See paneb mu südame kiunuma. Aga mitte armukadedusest – ausõna! Hoopis kaastundest ja empaatilisest valust. Teda armastas Kedrik nii väga, et ehitas talle maja ja võttis ise pollarina paaristõugetega ametikõrgendusi, et maja ehitada. Naine jäi rasedaks ja sünnituseni oli jäänud vaid mõni nädal, kui tal lõhkes peas veresoon. Ta suri koos lapsega. Nagu salaküti kuulist tabatud tiine metskits, kes mõrvatakse poolel jooksul üle haljaste väljade helge tuleviku poole. Piraki! Kaks ühes… Oi jeerum, jeerum, kui jube. Selliseid asju justkui ei saaks ega tohiks juhtuda.
Normaalne inimene peaks vist armukadedusest kräunuma, kui ta oma Elu Mehe viimaks säärastel asjaoludel endale saab – ja tühjaksnutmise padjaks osutub? Ma ei ole normaalne, ärge mitte kahtlustagegi.
Olin end just sisse seadnud seal Lihula ja Märjamaa vahelises ilusa isamaa sektoris, mille olemasolu suurem osa linna-eestlastest üldse ei teadvustagi – või mis nad Viljandi ja Valga ning Rakvere ja Tartu vahele jäävaid külasid rohkem teadvustavad? Läksin Tallinnasse oma vangla-eelse elu viimase peal kabinetist oma asju ära tooma. Ehkki minu poolest võinuks need asjad sinna jäädagi. Aga alati tõstab häält keegi, kes käratab su mingite mõttetute asjade järele – ja sa lähedki alistunult ohates. Sest kui sa ei läheks, ei satuks sa sinna, kuhu sattuma pead.
Minul oli vaja Tallinnasse sattuda selleks, et täiesti tühja pilguga inimvareks šokitud Kedrik oma sülle püüda. Kui ma seda meest mööda tänavat endale vastu tuterdamas nägin, lõi mul sisikonnas kuumaks ja põlvis külmaks ja silme ees virvendama. Nägin teda nii oma ja võõrana otsekui suurendusklaasi all. Hallid oimukohad ja mustade varjudega silmad, tinateravad kurrud ümber suu ja kuiv kael, raskelt rippus käed ja pidetud tallad. Sel hetkel ma ei teadnud veel, mis temaga äsja juhtunud oli – aga kogu mu olemus ütles: millest iganes ta praegu läbi sammub, kõik see, mis temast üle ja järele on jäänud, astub just nüüd sinu ellu ja saab olema sinu edaspidiste päevade tuum. Nii, nagu endine tema, kujutlus ja unistus temast on olnud su seniste päevade telg ja laeng.
Ma talutasin Kedriku koos muude asjadega, mille ma Tallinnast ära viisin, oma autosse. Me vaikisime mu koju. Ma olin kõigeks valmis. Ka igaveseks vaikimiseks, kui Kedrik seda oleks eelistanud. Mina ei kasutanud ära tema musta auku ega tema minu elutühjust – mis juhtuma pidi, see juhtus lihtsalt ära. 
 
“See seal on minu nõiamaja,”
teatas Malle ja osutas uhke viipega metsatuka taha. Astra seisis Malle kõrval lahtiajamata teeotsas põlvini lumes ja vaatas nõiamaja poole. Oli erkroheline kandiline maja, mida maanteest eraldas männitukk ja mille kõrval seisis kolm pugerikku kõrvalhoonet.
“Hullumeelne tegu sul küll sihukesse kohta jõuluõhtuks tulla – aga ise sa sedasi valisid. Noh, sinnapoole läheb Läti peale ja tännapoole saad läbi meestehäda Pärnusse!”
Malle itsitas lühidalt ja hakkas astuma.
Astra kodus jõule ei peetud.
“Meri on otse ees,” kuulutas perenaine.
“Pole nagu tundagi,” imestas teine.
“Näe, üks sunnik tegi talle ju talveks kaane peale.”
Malle sõtkus Astra ees kodu poole minna. Astra nägi ta seljas rahutut ootust – mis seisukorras nõiamaja tulijat ootab? Ega eriti ei oodanud. Õuelumi oli mitmepäevane.
“See lumeilu varjab mu põllumaad,” tutvustas Malle, viibutades kotti vasakule. “See on heinaküün” – kõikus kott paremale – “See oli lehmani laut. Nüüd on rotiloss. Too on saun ja riistakuur ühes isikus.”
Malle isik heitis pingsaid pilke majaümbrusele ja akendele. “Katsu välja mõelda, et siin võiks praegu mõni Loreida sees istuda,” pomises ta – ja avas endale julguse juurde sähmamiseks hoogsalt ukse. Ta lükkas käigu pealt sahvriukse kinni, ajas jalaga vööruses lesivad kirsad-kalossid teelt ära. Tõmbas hinge ja avas köögiukse.
Pime oli.
Tihenevat aknatagust hämarust täiendas ainult punetav pliidisuu. Oli solgipange lõhn.
“Tere siis või,” kostis kusagilt madal, pisut nina kaudu käiv naisehääl.
“Tere jah. Kodukäijaid ootad või?” uuris malle.
“Näh, kaks tükki tulid just,” lõõpis hääl nurgast vastu ja lisas kurvalt, et ei leidnud uut lambipirni. Laetuli läks pirakaga läbi, Loreida oleks äärepealt püksi teinud, kui nuppu vajutas. “Koledad pildid, ei tää, kus pirnid said?”
Malle rühkis vöörusesse tagasi. Ohkis laua alt tooli otsida. Ukerdas kuskil lae all ja kriiksutas pirnipesaga. Viimane kriiks vallandas selginemise. See oli tõesti köök. Koledal kombel asju täis. Suur ümar laud, külmutuskapp, kari erinäolisi toole, ürgsed kaltsuvaibad mööbli vahel kägaras. Plekknõude ja pangede laviin teises seinas. Kapi ees kaunis käsitöine ja rabavalt määrdunud kardin. Ühest seinast avanes uks seletamatusse kolikambrisse, teise seina uks oli kinni, küljes plekkriba tabalukuga. Köögiakna all nurgas kössitas naine.
Va Loreida.
Malle läks ja pigistas ema kätt. Käsi oli armetult kondine, sitkelt sooneline, üdini päevitunud. Käsi tõmbus Mallest häbelikult eemale, haakus tooli külge ja kergitas omaniku kabedamalt istuma. Nagu käsi, nii oli ka naise ülejäänud maine ihu buhhendvaldlikult soonjas ja kange. Põlved nii vanaeidelikult konksus, et näisidki ainult sellist abitut kõverdust valdavat. Malle ema oli tumedanäoline ja mustajuukseline. Lokikaos kammimata vildiks ununenud. Põsed lausa suus kohtumas. Mõranenud prilliklaaside tagant põrnitses kaks ülisuurt pruuni silma. Selged ja helged, nagu tulnukal. Imelik.
Nõid!
“Mis sa, tüdrik, vahid nii ehmunult? Põle muinasjutta lugend või? Tääd, sääl on iki nõiamooridest kirjutud. Vatt, üks istubki siin. Elus – aga põlegi tend elu änam millekski pruukida. Vahin iki aknast välja tee pääl’, äki keski tuleb. Hihihii! Sekka ju tulebki. Malle, pane külaline istuma!”
Naine naeratas rabavalt ilusat naeratust. Sirutas oma elutust kägardusest käe välja. võttis paberossi, pistis selle põlema ja läkastas jämeda häälega, nagu vanamees.
“Jubedad pildid,” kommenteeris Loreida oma läkastusi. Pühkis varrukaga üle suu ja suitsetas süvenenult.
“See on Astra,” viskas Malle, tõstes musti nõusid üksteise sisse. “Olen ju sulle rääkinud.”
Tüdruk trampis solgipangega vöörusesse.
“Tüdrik põle üldse kodu. Kui korra tuleb, on teisel sitta moodi tööd kaelas,” haletses Loreida ning imestas Astrat mõõtes, et too on nii niru. “Mulle on Malle jutust jäänd siuke pilt, et sa oled üks uhke naine. Aga nisuke kõhna plikanatt – hihihii, patsidega!”
Loreida köhis. Astra vaatas Loreidale lahtiselt näkku ja sõnas: “Inimesed on linnas alati teistmoodi kui maal. Kaitsevad ennast uhke hoiakuga. Maale on hea patside ja vanade pükstega tulla.”
Loreida libistas tuhka kõrge konihunniku otsa: “Kulejah, miu poole pole saandki uute pükstega tulla. Lähevad ühe istumisega hukka. Tääd, ma murdsin kevade kepsu ää. Kips võeti ammu maha, a toetamiseks tend iki ei saa võtta. Ma põle Häädemeestele arstile kah läind ega naela last välja võtta. Las olla, ta ju’p sega mind. ei tää, kuda ma Häädemeestele saakski. Enne sõitsin jalgrattaga. A nüid? Ai, koledad pildid!”
Loreida turtsus läbi nina naerda ja puistas tuhka lauale. Pühkis tuha ära ja käe dressipükstesse.
Malle tuhises kasitud pangega tuppa, haaras veeämbrid ning Astra võttis konimäe, otsis sellele kohta… Pliita alla, soovitas Loreida. Astra ei saanud pliidi ust lahti. Siputas kuuma pleki ümber ja roosatas kohmetusest. Loreida ajas end laua külge klammerdudes üles ja nihveldas leentoolini. Tooliga tükkis ta Astrale appi tuligi. Tõstis aga tooli ees ja tiipas ühel jalal järele.
Malle traavis kahest pusijast puusülemiga mööda. Kraapis põrandalt vaibad kokku. Astra lükkas veepaja valusamale tulele ja kääris käised üles. Loreida vaatas seda rahulikult pealt – harjunud mitte-midagi-tegemise ja hooldada-olemisega – ja naksus tagasi toolile.
“Mall neh, viska tend puhast rätikit!” jõmises Loreida oma madalal ninahäälel. Malle viskas vaibad toolile ja sukeldus kolikambrisse. Tuli sealt rätikutega ja uue kaltsukuhilgaga.
“Persses see majapidu, ma ju ütlen!” kurtis Loreida, mudides pitsidega käterätikut soonilistes kätes. “Ainult mu ema tehtud käsitöötükid on veel ilusad ja majapidamise moodu. Muu on üle pää kokku löönu ja hukka läinu.”
Malle pani kolikambris suure mürgliga asju kokku. trampis ämbri järele ja heitis emale: “Sa saaksid ju iki isi asju kappi panna või voodilinu vahetada!”
“A mis hää pärast?” pomises Loreida uut paberossi süüdates.
“Astra, võta traathari – ainult sellega saad kausid puhtaks. Muist on esmaspäevased.”
Astra tõmbus Malle vihurdamise kõrval kössi, nagu oleks temagi koos Loreidaga Malle ees süüdi. Sõbratar vahetas põrandapesuvee ja asus köögis põrandat kasima.
“Tääd, kui Mall kodu tuleb, on iki sedassi. Teretab ää ja kukub uhama. Et muidu ei saava siin olla. Linnainimpse asi.”
“Valge inimese asi!” uratas Malle põrandalt. “Muide valgetel inimestel on täna jõulud.”
Astral läks millegipärast meel kurvaks. Torssis Malle pärast. Tema sorgus emme pärast. Katkise maakodu pärast. Nii ei võinud olla siin ja praegu, sellel samal Eestimaal. Malle vihurdamise pärast on nüüd maja ümbergi lumi halliks hõõrutud ja marjapõõsaste vahel solgipange nädalane sisu. Astra seisis õueuksel ja vaatas kurvalt ringi. Mis siis, et jõulud. Tema kodus neid nagunii ei ole. Mitte sellepärast, et kombeks polnud – Astra vanemad kui tõsised tööinimesed ei tulnud selle pealegi, et midagi üldisest voolust kõrvale jäävat teha. Eesti oli üleilmsetest jõuludest eraldatud. Nemad ka. Ja praegu tundis Astra end lootusetult üksi.
“Noh, eideke, vorstid ahju!” hõikas Malle, sumades majanurga tagant välja, väike kuusk seljas.
Vorstid…
Kodus ootvad kingitused…
Vöörusest olid kalossivirnad kadunud. Värskendatud vaibad olid sirgelt pestud köögipõrandal. Laual ilutses puhas lina. Kolikambri asemele oli klaarunud armetu naise tuba. Malle pani kuuse seisma ja tatsus oma kunagisse neitsikongi. Nüüd rohmakalt purustatud tabaga tuppa.
“Brr!” möirgas ta sealt. Kohendas ammu kütmata ahjus tuld ja kõlgutas tagasi tulles kuuseehete kotti näpus.
“Kas ma põle ütlenu, et minu tuppa pääd välja magama ei minda?” nõudis kuri Malle Loreidalt.
“Mu isa ehitatud maja!” vastas Loreida ninahääl kägardusest köögiakna all.
“Mul on jõuluvorstid kaasas,” siutsus Astra, et tüli ennetada.
“Vorstid,” mõtiskles Loreida, kui Malle ahjupanni valmis küüris.
“Kas sul midagi… niisukest-noh ei ole ligi?” ebales Loreida lootusrikkalt.
“Jao pärast. Iki jao pärast,” vastas Malle Astra asemel.
Ehitud kuusk. Vorsti lõhn. Kartulisalat. Viinapudel. Närbunud naine. Asjalik-tige tütar. Võõras linnatüdruk. Ehitud kuusk.
“Küll sinul on energiat!” kiitis Astra Mallet esimese pitsi järel.
“See on rohkem kellavärgi asi,” selgitas Malle, kahvel püsti käes. “Nigu kodu tulen, hakkab tiksuma.”
Viitsütikuga pomm.
“Ma olin tüdrikust pääst sammasugune,” uhkustas Loreida, kel silmad väikesest viinast suuresti kilama lõid. “Aint et ma olin ilusam. Sihvakam. Lorril oli vast poissa ümber maja! Lõpuks võtsin neist iki kõikse sitema. Ja tütar tuli kah na poisi moodu. Nigu oleks Malle asemel Kalle pidand sündima.”
“Einomuidugi. Sul on ju kõik valesti läinu. Proosit!” kähvas Malle ja pitsipõhjad välkusid.
“Mõtled nüid iki kodu tagasi ka tulla või?” küsis Loreida, nagu poleks tütrega enne sellest rääkinudki.
“Ei tää jah, kuhu ma oma üliharidusega pääks passima?” vastas-küsis Malle täissuu. “Olen ju rääkinu, et õpin tarkuse külge ja tulen siia õptajaks.”
“Kool pandakse enne kinni ää. Ja kesse siu õpetamist kuulabko? Vaata, misuke mutt sul kodu on. Keski ei kuula niskse muti tütart. Olgu ta koolitu kasvõi… sealnoh. Mis kohad seal Inglismaal ongi,” noris Loreida.
“Kambja. Üks Kambja või Cambridge kõik. Sulle keerame nüüd kraani nosu ette. Kui kodu tagasi tulen, hakkad jao pärast saama. Külarahval saab sest kohe hää meel. Kui see neite asi peaks olema,” lubas Malle, põrnitsedes emale üle laua teravalt otsa.
“Ega sina saa jah tulemata ja keermata jätta. Kardad, et maja läheb muidu ju võõrale.”
“Mallest saab kindlasti hea õpetaja,” uskus Astra nägelust siludes. “Ta on nii veenev, et pole mingit kodust tausta tarviski.”
 
Malle sai Loreidalt koduse taustana üleinimlikult kiired pöörded. Ta õppis just täpselt selle naturalismuse ja reaalia pealt väga kiiresti ja ühe korraga tohutult palju ja hästi tegema. Tarvidus ühte päeva mitme inimese sooritused mahutada pani ta valmiks hulgiemaduseks. Kui üldlevinult tavatseti mitmikute vanematest haletsevaid reportaaže teha – kui paljudest vanaemadest-tädidest koosnev brigaad kaksikuidki, kolmikutest rääkimata, emmeda avitab – siis Malle igast issanda päevast võinuks väga tempoka vesterni filmida. Tema kiire ja efektiivne ette mõtlemine tingis selle, et igal käigul toast kööki ja laudast keldrisse oli tal korraga võimalikult palju asju käes, ta keetis-koristas-pesi pesu ühe korraga ning pani oma ülikiirete pööretega teadvuses nood rutiinsed majapidamistööd automaatpiloodi peale, nii et suutis ka kolmikute beebide kõrvalt lennukalt tabavaid ja inimlikult rabavaid tekste kirjutada.
Tänu Loreidale – grammikenegi emam ema poleks tütrele säärast krunti ega elu-ettevalmistust kaasavaraks ligi pakkinud. Ja peoga veel tolerantsi peale ka. malle teadis suurepäraselt, kui palju kiiremad pöörded, suurem suutlikkus, selgeltnägelikum teravsilmsus ja tundlikum taju tal teistest on. Ent ta ei uhkustanud ega püüdnud teisi kiirematele pööretele sudida.
Malle teadis, et inimesed elavad erinevates dimensioonides – tõi kõrgemalt madalamale sõnumeid, vahendas ja tõlkis ning kasutas ülima süüme ja kohusetundega iga oma sekundit. Nii, nagu ta paari tunniga punkrist kodu võlus – igal nädalal. Uuesti ja uuesti. Kannatlikult ja rahulikult. On, nagu on.
 
Loreida oli järsku lambist tukkuma jäänud. Košš.
“Ema,” kontrollis Malle vaikselt. “Emaaaa!”
Malle tõusis püsti ja käratas. Loreida, kurrat, kobi ää magama. Loreida-kurrat nõksatas üles, vaatas Mallele uduselt otsa. Üritas siis tüdrukut ühe käega kallistada ja kaebles: “Puhas viin on naa kange, ma põle tend ammu saanu, võtab ää…”
“Sul on alkoholi sisse liiga vähe verd jäänd, emmekene. Nii kui klähvi juurde saad, on pilt taskus.”
“Kus kohtas? Ooda, ma võtan veel ühe tuisutopsi,” askeldas Loreida ja tegigi seda ebakindla käe ja õnnetu näoga. Tema kuivetu suu otsustas seejärel, et ongi päev õhtal kah. Ta nõudis, et Malle aitaks teda pangele.
Malle kangutas emme toolilt lahti, harutas sirgeks ja keksitas ühejalgse perenaise solgiämbrini. Naine koogutas, kõikus ja soristas valjusti. Kui Malle end hetkeks sirutas, et riiulilt paberit võtta, läks Loreida käetugi ebakindlaks ja naine kukkus otseti põrandale. Lihtsalt langes. Üritamata millestki kinni haarata või käsigi ette panna. Viltjuukseline pea kõmatas puuhaluna vastu jõulupuhast põrandat ja pissija vajus alistunult külili. Karvutu kannivahe kurvalt Astra poole. Kannikanärvid hädiselt tuksumas. Malle vaatas masendatult põrandale ja surus emale külma joogikopsiku otsaette. Astra tormas appi. Aga Loreida ei tahtnudki üles tõusta. Paistis, et naine pole kuigivõrd haiget saanud. Või oli klassikaliste joodikulopsudega kohanenud. Igatahes oli tal hea meel külge maha toetada. Teatades, et ta ei sega kedagi, ta lihtsalt tudub seal tiba. Üritas ainult kõhetuid kannikaid seelikuga katta – aga loobus sellestki, sest seelik oli ju kaenla alla jäänud.
“Eks ta nii selle jalagi murdis,” targutas Astra, nähtust ehmunud ja löödud.
“Kuidas teisiti?” nõustus Malle, asis emal kaenla alt kinni ja lohistas kõhna kuju vilunult tema kohale. Tuppa, sedapuhku puhaste linadega voodisse.
“Ma sulle näitan, kuda oma ema maha kukutada! Tahad mind kaelast ää lüüa jah?” sai Loreida lõpuks aru, et temaga juhtus midagi. “Loodad, et tõmman end siin üksipäini isi oksa! Odratolgu, välja siit majast, minu isa tegi seinasse augu, miskaudu saab üle Murru jõe minna. Ma… ai…”
Astra viis pruugitud ämbri välja ja koristas nõud laualt. Jäi poolik viinapudel ja kaks pitsi. Malle ütles naastes, et õigupoolest on lausa ogar juuresoleva pildi taustal neilgi veel siin viina võtma hakata – aga karskus ei tule inimese juurde enne, kui Jumal ise inimese käest jooke ära ei võta, kuni taevaisa ise nii ei taha ega otsusta, ei kustuta inimene oma viimast koni ega ütle viimast vandesõna. Kuni tahetakse – tuleb teha. Tropid.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat