Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 42


teatas Malle. “Voh oli mul suur rahapakk – aga vaat enam ei ole.”
Noorel naisel olid meeste töötunked jalas, juuksed soni alla puserdatud ja võidurõõmus nägu peas. “Kas sa, moor, üldse tead, mida kõike saab ühe lehma, ühe suve kurkide ja kõigi muude enda kasvatatud-turustatud issandaviljade eest? Sitta sa saad! Sina mõtled, et olen endale ilusa ilma puhul mehe ostnud?
Ei, Astrakene, mehe peale ei kulutaks mina lehmakookigi. Neid kelgunööre jätkub küll, et lapsi teha. Mõtle, mis kaunis – Mallel on näiteks tulevikus seitse poega, kõigil nimeks Mats, ainult isanimi erinev…”
 
Endale ette pandud programmist võttis Malle tegelikult selle, et lapsi oli tal tõepoolest seitse – ent neil kõigil oli üks isanimi. Rait. Ja viis neist olid tüdrukud. Sest – nagu issanda eriti hea nali, olid pärast poega ja kaht tütart kolm last korraga tütred.
Mis puutub Raidusse, siis temaga läbi aastate elamine – ja õnnelik olemine!? – on olnud juba iseenesest nagu õpik. Kuidas armastada keskpärast meest. Kuidas olla ise nii pööraselt ülisuutlik, nagu Malle – ja selle üleinimliku võimekuse juures oma keskpärast kaasat mitte põlata. Kuidas olla rahul sellega, et mees on sinu kui valitsejanna kõrval sõdur – ent mitte isand. Kuidas sõdurit ja tema lastekarja üleval pidada ilma meest alandamata ja põlgamata. Fenomenaalne!
Ma arvan, et Malle õpetas ennast ise leplikuks ja sallivaks just oma tekste kirjutades. Ta veenis ja manitses koos endaga ka teisi naisi. Nõnda sai sellest väärikast pühendumisest missioon. Positiivne programm, millega ta timmis ennast – ja rahustas oma lugejaid. Tal polnud seoses hullu töökoormaga aega sõbrannatada – ega teiste naistega resoneerides end õnnetuks podiseda.
See oli Raidu õnn. Malle on olnud kogu aeg nii jäägitult rakkes ja rakendatud, et tal pole olnud aega end rahulolematuks kujutleda.
Oma vaiksena sündinud lapsi Malle tekstideks vorminud ja teistele, jooksvaile-kilkavaile lastele sisse söötnud ei ole. Ehkki ma olen kindel, et temalt oodataks ka seda väga. On nii uskumatult palju naisi, kelle raseduste või sünnitustega on midagi karmi juhtunud. Kõik kannatavad end vaikselt ja salaja armistunuks. Ehkki jagada oleks kergem.
Kui ma Malle aias väikestele kääbastele sattusin, sai minust jagaja. Minuga kõneldes hakkas Malle rääkima oma üheksast lapsest. Kui ma juba nagunii teadsin, võisin olla see, kellega vesteldes nimetas ta alati õige laste arvu.
Need kaks – üks lastest esimese ja teise ning teine kolmanda ning kolmikute vahel – olid millegi pärast ära sündinud viiendal kuul. Juba täiesti inimestena – aga juba tulles vaiksetena, nii et neid poleks ka tänapäevane titade reanimeerimise supertehnika aidata saanud. Malle oli noorukesena mitme mehe eest tööd murdes oma selja ja naiselikkuse nii ära tõstnud, et Teine ja Neljas ei leidnud viltu tõstetud emakas õiget kohta. Ta mattis oma vaiksena sündinud poisid õunapuude alla – et teised lapsed nende puude õunu süües oma vaiksete vendadega osaduses oleksid – ega rääkinud neist. Kirjutamisest kõnelemata.
“Ma pole mingisugune elukutseline paljulapseline ega literatuurne naistenõuandla. Minu jaoks on lasterikkus loomulik – ma olen ise endale teekaaslased ja hõimu sünnitanud. Ma ei nõua riigilt toetusi ega üldsuselt tunnustust – lasterikkus on igapäevane töö ja kohustus, mis omakorda annab jõudu ja tuge tööd teha ja kohustusi täita,” ütleb Malle, üheksa lapse ema.
Ta kinnitab, et tal on oma vaiksena sündinud poegadega alaline ja õnnestav side. Kuna see naine on nii tasakaalukas ja totaalselt enda juures, ei kõla niisugune väide ka õõnsalt ega abitult – Mallel on päris kindlasti Loojaga päris kenad suhted, nii et lävimine oma sealpoolsete lastega on tema puhul ilmselt loomulik. Samavõrd, kui oleks ebaloomulik kujutleda teda ta lasterikkuse juures mingi vaesekese ja toimetuleku-piirilisena. Ma tean, kui kohutavalt raske on tal mõnikord majapidamist ja kirjutamist, lastega toimetamist ja olme-karusselli ühte päeva mahutada. Aga ta pole kunagi kelleltki midagi oodanud ega kerjanud – nii et järelikult pole ka pettumusi ega hätta jätmisi. Ta pole jäetav.
 
“Ei, meest ma ei ostnud. Ma ostsin riida tapeeti, mäe-täie värvi, sutsukese mööblit ja veel tiba pudipadi. Näiteks kasti veini.”
“Kuhukohta sa kõik selle paned?” küsis Astra, käsi lehvitades küünelakki kuivatades.
“Ma ostsin pisikese korteri kah.”
Kulus hulk ohhoosid, siis oli Astral poolmärg küünelakk ära rikutud, uuesti maha võetud, dressid selga aetud ning tüdrukud traavisid Malle uut – pisikest, aga oma! – korterit remontima. Suur ja tugev ning kiitsakas, aga hakkaja kõrvuti. Eufoorias teineteise taasleidmisest ja tapeedimustrist. Purjus värvihaisust ja veinist.
Nad armastasid teineteist.
 
“Võeh, linnasaksad saadetakse matsidele töötegemist õpetama!?”
pahandas Malle. “Ja minul on just parasjagu uus armuke leitud. No kes siis üliõpilasneiuga niimoodi ringi käib?!”
Malle kratsis oma sorgusjuukselist kukalt ning unustas end oma uues seelikus harkisjalu istuma. Linnast-pääsu-elevuses kursusekaaslased lasid jalga. Sibasid oma kodudesse tööriiete järele. Igal aastal teatas rektoraat, et seekord tudengeid akadeemilisest ajast kolhoosi ei anta – ja igal aastal läks juhtkonnal süda haledaks. Või tuli käsk.
 
Igasugune töö õilistab, mitte ei alanda ega lamenda. Nagu väidavad need kontorirotid ja vedelad vaimlejad, kes lihtsalt ei oska mitte mingit tööd teha. Üleüldise nostalgialaine peal, mis on Eestimaad tabanud ning inimesed kõikvõimalikke tagasivaatelisi dokumentaale ja ilustavaid retrospektiive koostama kehutanud, julgen väita, et nõuka-aegsel kolhoosis käimisel oli jumet. Büroo-biskviitikud ja tudengid põllule – milline kingitus neile endile see oli! Seda muidugi ka, et kartul sai võetud ja linavihud küüni – aga sel kombel said need tsivilisatsiooni ohvrid värsket õhku, liikuda ning midagi tõelist ja tegelikku teha. Ja selle käigus pisinatukenegi iseendaga tuttavaks.
Mina, elupõline ja lisaks veel mitut-põline linnainimene, oskan oma kõige viimasema ja värvikama eluperioodi harjalt väita, et ma ei suuda tõsiselt võtta inimest, kes ei tea, kuidas vikatit käes hoitakse ega labidat kasutada. No kuulge, mis vaimukõrgusest me kõneleme, kui inimsuse ja humaankultuuri abc-gi on läbimata. Ilma tähestikuta luuletame? Ei taha kuulda.
 
“Sina ei sõidagi koju roobade järele?” imestas Malle.
“Roobad kuuluvad mu kohalikku majapidamisse. Ei tea, mis kostüümis ma sinu arvates puid saagimas, briketti viskamas ja üldkasutatavast koridorist neetud Tartu tolmu kasimas käin?” kraaksus Astra.
“Jumal küll, preili, kus on kõik teie ustavad rüütlid?” haletses Malle ning paistis rõõmustavat, et Astral pole vaja tööriideid hankida.
“Kuival olen, eidekene!” virises Astra ja tabas end malletsemast. Tüdrukud läksid Astra juurde kartuleid praadima.
“Mis töid kolhoosis praegu tehakse?” päris Astra häbelikult.
Malle pillas jahmatusega kartuli käest. Ei tea maatöödest ööd ega mütsi? Kuidas on võimalik niiiii eluvõõras olla? Malle ohkis ja Astra punastas. Malle raksatas viimaks naerma – tule eile meile!
“Lapšaasid treitakse. Leiba korjatakse puu otsast – sügis ju, muidu lendavad pätsid lõunamaale ära!”
Malle nõrkes naerust. Astra kippus tasapisi juba solvuma.
“Kuule, tädi, võibolla ma pole lihtsalt mitte kunagi elus maamajandusega kokku puutunud? Võibolla ma olen harva ja ainult ekspressbussiga looduskaunitesse kohtadesse sõitnud? Võibolla ma ei saa isegi raamatutest või ajalehest kantri-teavet uuritud, sest see on mulle veel hiinam kui hiina?”
“Ähähääää… ära nüüd pahanda!” patsutas Malle, kes tavaliselt hoidus pingsalt igasugusest füüsilisest kontaktist, Astrat kartulimullase koorimiskäega. “Ma’p kujutanud ettegi, kui ropult elu võib inimesi lapsest saati ära lahterdada.
Kui kuradi kaugel me üksteisest elame. Tea, kes see naiivne on tahtnud seda vastandlikku matsimassi Eesti vabaduse poole liikuma susida? Kas sul läheb märjaks, kui vapsijärglased lubavad su põllu ja karjamaa sulle päriseks tagasi anda? Hähähäää! Sinu lihtne ja kukununnu küsimus oli mulle järsku täielik valgustus! Sind ja mind ajab liikuma ja hoiab käigus täiesti erinev motiivistik. Mis sinul tagastatud maadest, mis minul… Ma isegi ei tea, mis sind motiveerib?
Mõistagi saadetakse meid kolhoosi kartuleid võtma. Mis muud. Ma muudkui räägin sulle kolgaste moraalsest mandumisest ja külavaimu katastroofist – aga sa ju ei tea isegi, mis töid seal üldse tehakse… Hea, et ma pole veel põllutehnikast ja jõusöötadest jahunud!”
Malle üks silm nuttis, teine naeris.
“Oled jahunud küll. Sa ei pane seda ise tähelegi. Aga – ära sa muretse, ma pole millestki aru saanud. Ja teistele seega ei räägi! Kui sa maalt tuled, siis sa mõtled valjusti ja…”
“Äh, maakas, tead…”
“Maakas muidugi. Margariin on külmutuskapis. Ole täitsa, lõika seda kartuitele alla. Nelja jalaga elu keskel. Kohvi ei joo ja suitsu ei tee. Ainult et ma ei saa aru, mida sa küll minus leiad? Kui sina poleks mul nööbist kinni võtnud, poleks ma sind vist omaks võtnudki…”
“Poleks huvitav olnud?”
“Poleks julgenud. Tead, ei peagi olema kõige nõrgem naine, et sinu kuradi suuvärki karta.”
Malle ja Astra lõikusid kartuliseibe pannile. Astra pärdikukiirusega, peened sõrmed pisut närviliselt ümber kartulite. Tema seibid kukkusid vilkalt, igaüks isemõõtu. Malle lõikus mõõdetult. Viilud langesid tema tugevate käte vahelt aeglaselt ja otsustavalt ning neid sai uskumatul ja müstilisel kombel sama palju või rohkemgi kui kiiruga-rabistatuid.
“Kas muna ka peale lööme?”
“Tead ikka, kustkohast munad tulevad?”
“Mine kanale!”
“Äh, ma ei tea, mis mu suuvärgiga on. Ma pole tend meelega teritand – aga välja kukub, nigu alati.”
“Sellepärast ta hirmuäratav ongi,” muigas Astra. “Väga lihtne – sul on eakaaslastega võrreldes kohutav elukogemuse edumaa. Sa näed meie tegusid ja valelikkust läbi. Ja su kogemus annab sulle õiguse oma arvamust avaldada. Ausus veel takkapihta. Sellest saadik, kui sa oled meie kursuse õudne südametunnistus, valin ma isegi väga hoolega, mida räägin. Vähe sellest, tänu sulle on mul isegi tegude üle rohkem sisekontrolli tulnud. Sellepärast mina polekski söandanud sinuga naistejuttu teha.”
“Võeh, küll kukkus nekroloogi moodi välja. Olen ma ikka elus?”
Astra leidis Malle näol häbeliku tütarlapseliku ujeduse. Ja otsustas olla otsekohene: “Ja sihuke uje naeratus peaks siis kuuluma tuntud küünikule? Ükskõik, kui kibestunud sa ka pole ja kui sihikindlat künismi sa enda ümber ka ei levita – ikkagi oled sisemiselt õrn, nagu…”
“Nagu naine ikka,” haaras Malle otsustavalt kahvli. “Ma ei saa aru, kustkohast sina… ja mitte ainult sina… olete võtnud, et ma naisena üldmõistetavast naisest kui niisugusest nii raskelt erinen? Nagu mulle ilusad riided ja meik, mehed ja seks ei meeldikski?”
Malle peitis silmad taldrikusse.
“Ilusad riided – neid ma ei oska enda ümber kujutleda. Mõnda kangast näppides tuleb küll lõpp isu peale. Aga ma ei oska oma ahtriga tegelikult midagi peale hakata. Nii ma siis ei viitsigi ajusid keppida. Keeran selle kujutu ahtri ikka pükstesse ja kampsunisse. Muidugi sind on kah lausa paha vaadata. Jõle äbarik. No ja meik… vaata, minu näo puhul peab seda hoolega läbi mõtlema ja peent tööd tegema. Muidu läheb kõik sea vittu. Et mitte öelda, sea vituks. Kas ma vähe olen näinud neid lirvadeks joonistatud maaplikasid, karikatuurne kübar peas ja maanaise vägevad kintsud mini all paljad. Hahahaa! Üldiselt ma ei viitsi hommikul sellega jukerdada. Ja õhtul pole aega.”
“Mulle on küll meikimine rituaali eest. Hommikune on enese kokku võtmine, kahekõne endaga, selle päeva meeleolu joonistamine…”
“Mis sa seletad nagu juhmile. Küll ma näen ja tean seda isegi. Ma saan sekka muide üht-teist aru ka. aga mina pean endaga kahekõnet hoopis teistmoodi. Otsin hommikul mööda korterit sokke, aluspükse ja vihikuid. Võid arvata, kui südamlik ma sihukese asju kaotava eesliga nagu ma ise, peegli ees diskuteerides oleksin…”
Hajameelne Malle asus keskendunult taldrikut pesema, vaatas näkitsevat Astrat ja kähvas oma rööts-tuka alt: “Hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene!”
Pole sa midagi nii hajameelne, mõtles Astra, suus keerlemas kartulid, mille kasvatamisest ta tuhkagi ei teadnud. Miks sul on vaja kogu aeg võimalikult professionaalset minnalaskmist mängida. Ja – tõepoolest teistele pahaks panna, kui nemad pole nii sihilikult pohhuistlikud?
“Meestega kipub küll sitasti olema,” nentis noor naine külmavereliselt. “Kui sa arvad, et ma sellepärast teiste naiste kallal haugun, et ma ise mingi vooruse verstapost olen, siis sa küll eksid. Võta teatavaks, et mulle meeldib kepp. Ma pole üldse mitte sitt naine. Kui aga juba seda ise tean, siis pole mul oma võitudest ju mõtet teistele heietada. Kui ma aga sulle ausalt ütlen, nagu tuuker tuukrile, siis mul on üksjagu mehi olnud.
Ainult et… mu välise olemise pärast satuvad ikka sellised, kes tulevad tuge otsima või oma naisest puhkama või uudishimust, et mida see tõug ka endast kujutab. Mitte kuidakuraditki ei saa neist lugu pidada. Alguses loodan midagi. Aga see läheb kohe üle.”
“Ilmselt tõesti ei oska sa end serveerida meestele, kes sulle endale tõeliselt meeldiksid… Õieti ma arvan – ei viitsi. Või kas neid serveerimisväärseid siin Tartus ongi!?”
Malle sirutas end diivanile välja. Astra teadis juba kommentaaridetagi, et sõbratari selg valutab. Tööst. Salaja. Sama salaja, nagu Malle käis tööd tegemaski.
“Sa ei kujuta kohe ette, kui sarve ma võin mõnele erilisele sitakotile minna. Sel suvel just üks oma küla kombainer käis kosjas. Viinade ja lilledega, nagu muiste – nagu aina unistada võikski. Kui põske sai, kimas mulle kombainiga küla pidi järele. Nalja kui palju. Isegi ema taipas lällata – et mul ollagi aeg mehele ju ää minna.
No mis sa uudist räägid. Vennal läks muidugi süda täis, et minusugune nais-tank ja joodiku-laps teda ei taha. Käitus siis nagu mees kunagi – rääkis kõik külavahe täis, et joodiku litsist laps olla tend vägisi meheks taht, aga tema polla ju võtta odratolgus old. Et minuga ei saaks teistsuguseid lapsi kui vanaema Loreida ja ma ise.
Noh, kui hull ma ka poleks, meest tahan ikkagi.
Muidu ju ei tea, kust tuleb kange motoorne rahutus. Või mis sellega peale hakata, et elada laseks.”
“Mina elan tegelikult küll hulk aega ilma meheta ära. Ausalt öeldes võin pikalt-laialt puha üksi olla - ja hirmus hea on. Oled kuulnud Freudi sublimeerimise teooriast? 
“Ei noh, mis sa teadust räägid! Va Freud ise küll ülearu palju ei sublimeerinud. Kasutas oma isikliku seks-energia õige koha peal ära. Kuule, seda sublimeerimist sa peaksid oma Theole selgitama. See on ju omadega suisa soo peale läinud. Sa ikka tead, kuidas see muidu nii geniaalne vaimuisa käib kurtmas – valimatult, kellele juhtub – kuis sa ta maha jätsid. Joob ja laamendab, nagu mees kunagi. Päh!”
“Kas mul peaks selle pärast häbi olema? Peaksin tema hala vaigistamiseks ta tagasi võtma ja oma elu ära hävitama? Kui ta praegu minu juures itkemas käib, siis ta enam sisse kolida ei ürita. Armastusest räägib ikka. Ja närvid on tal lõpp läbi.”
“Kae kaunishinge! Kui ta korrapäraselt mistahes naist saaks, oleks närvid korras – isegi kui unelmate naist kätte ei saa.”
“Oh, ma olengi nii tore tüdruk, et magan temaga nüüd ka veel kaastundest.”
“Midaaaaa!?” möiratas Malle.
Astra ehmatas. Vaatamata Malle sügavale sallivusele oli Astra nüüd ilmselt teinud või rääkinud miskit Mallegi taluvust ületavat.
“Ausalt või?” puhkis Malle. “Siis on see mees ju veel hullem raibe kui ma kartagi oskasin… Ikka tõesti annad mõnikord kätte?”
“Oeh… nojah… mul on temast kahju ja süütunne ja hirm tema pärast ja…”
“Kui Theo eile täiesti murtult ja sajandeid-tagasi-kuivale-jäetult minu neitsitorni turnis, lasksin end ära rääkida ja lohutasin vaest mehikest…”
 
Mäng.
Iga teise isiksuse tegutsemine tundub nii sageli rollimängu ja petukaubana. Käitusid ja rääkisid muudkui ühtmoodi – ja nüüd äkki nii teistmoodi. Ega siis selle peale ju ei tulda, et inimene areneb olude käes. Ja kujundab omakorda olusid, mis arendavad ja kujundavad midagi väga suurt ja olulist.
Linnatibist Evelin sai armastatud Toomas-Hendriku kõrval, armastatud mehe jaoks talu ja tagalat rajades maanaiseks ja leiba küpsetavaks emandaks. Millele vastava figuuri ja oleku tema tollased olud talle vormisid. Ja tänu millele armastatud mees Eesti presidendiks sai. Vaatamata oma võõrpäritolule. Uus roll andis Evelinile halastamatult peksa – sihuke ümmargune tädi, tahame ilusat ja moodsat presidendiprouat! Mispeale naine kolis linna, ajas end vormi, puhkes uutmoodi õide… jälle peeti petukaubaks. Pidi ju olema matsakas ja maadligi nagu meie – ja nüüd äkki mingid rulluisud, paastulaagrid ja meelelahutuse matroneerimised!
Mass on inertne ja aeglane, raskepärane ja seejuures ülinõudlik. Ta ei jõua kiiretele arenemistele järele. Kui järele ei jõua, siis võõrastab. Kui võõrastab, püüab ära tappa. Kui õnnestub ära tappa, siis leinab märtreid. Santa Evita ja õnnis Diana – nii ilusad ja noorelt surnud. Täpsemalt öeldes – rahva tahtel ja jõul ära tapetud.
Ja jäljendatud. Eks just Evelini tagasi-linnastumine andis julgust nii ebapatriootilisel ja isekal moel tagasi linna kolida ka sellele perekonnale, kelle üles kõbitud talus nüüd mina elan. Nii et pean tänulik olema trendi otsa lahti teinud presidendiprouale.
Tänu temale olen ma paigas ja rahul asula-ametnik. Kurseerin oma toeka taguotsaga liinil kodu-kontor. Seljas mõni siivus ja ilmetu kostüüm, mida ohutu masstoodanguna kõik poed ja turud täis on – vaatamata hinnatasemete erinevusele nii sarnased ja loendamatud. Ja nii vajalikud. Sest mass-inimesi on palju rohkem kui me kujutleda oskame – võrreldamatult enam kui neid, kellele oleks vaja erilisi ja isikupäraseid ihuvarje.
Ma ei mängi mingit maanaist. Mu majapidamistööd piirduvad muru niitmise, lume ajamise ja koristamisega – nagu normaalse vähenõudliku tavaliste võimetega töötava naise ülesanded ikka. Tänu nendele toimetustele on mul liikumine ja värske õhk – aga need tööd, nagu millegipärast üldse kõik siin ilmas, ei tee mind grammigi saledamaks. Võimalik, et kui minu elumängu järgmine roll viiks mindki tagasi-linnastumisele, toimuks see mutatsioon. Aga ma eelistan praegu – ja, palun, kestku see praegu võimalikult kaua! – olla tavaline ja paigas tunglemisteta inimeseloom ja naisetükk.
Siis ei juhtu minuga enam see, mis on juhtunud nii paljude naistega. Ja mille masendav reeglipära tuli mulle meelde eile, kui Malle mind lähimasse linna – aga see on kaugel! – Taarka-filmi vaatama viis. Peaaegu vägisi. Aga ta tahtis seda filmi vaadata just koos minuga. Mitte Raiduga, kelle ta jättis koju väikest poega hoidma. Sest Malle ütles, et see film on meist endist. Ja eks ta meie rollimänge servadest närib küll.
Erinev ja eriline, jumalikult andekas ja elujõuline on see naine. Tema isa mängib ta kaasavara maha – aga hõimu elujõust ja selle olenemisest hobusest ja toidust ma siin äsja just heietasin. Nõnda et see vitaalne frukt ei saa oma armastatud mehele – kes kah kedagi teist ei võta. Naine saab oma armastatuga vallaslapsi – kellest ta vaid osa suudab üksinda üles kasvatada. Koos mehega oleks välja vedanud.
Mind ajas kinos vaheldumisi ja ühe korraga naerma ja nutma, kui piltlikult Mäeots näitas, mismoodi inimesed ise teevad üksteisest prügikastikassid. Metsistunud rotid. Talendikas Taarka ei osanud muud kui oma Elu Meest armastada ning laulda sellest, mida näinud-teinud-kogenud on. Kaastundest ta laste – ja imetlusest ta ande – vastu kutsuti teda pidudele laulma. Ent naised ei võtnud teda, kõlvatut endi hulka. Mehed võtsid. Ja jootsid. Ja kui ta purjus oli, siis pruukisid. Kuna – küll ihar, aga südames ikka vaid ühe mehe naine – neid tõeliselt ei tahtnud, siis mehed, kes täis joodetud muusikut trukkisid, loomulikult pettusid. Armastust ju polnud. Oli loomalik ja madal andmine. Võeh. Kogukonnast välja visatunagi, läbi tõmmatu ja põhja joodetunagi, oli see prügikastikassilik naine nii tugev, et põhjustas hirmu ja kadedust. Ja nii vitaalne oli sunnik ka, et elas sellise eluloo otsas ligi kaheksakümneseks.
Ja siis me istusime Mallega pärast kinos iseenda vaatamist hilissuvise sitikmusta tähetäpilise taeva all, vaikisime, ohkasime, vaikisime – ja jõudsime järeldusele, et me kolm oleme nii uskumatult ühesugused oma truuduses. Nii Taarka, Malle kui mina oleme läbi terve elu ühte meest armastanud. Me kõik kolm oleme proovinud teda erinevatest aseainetest kokku lappida – aga tegelikult ikkagi olnud kogu aeg tema poole teel, temaga ja tema omad.
Malle ütles, et venelastel on selle kohta üks hea lühike ja täpne väljend. Odnoljub. Ühearmastaja. Võid meeleheitlikult ja massiliselt lasta end ära kasutada ja ise ära kasutada – aga tegelikult on su pärisosa see üks ja ainus, kes saadab sind nagu obsessioon ning teeb kujuteldamatult palju haiget nii neile meestele, kellele sa eksikombel pähe astud – kui nende tulevastele naistele, kes saavad nonde räsitud meeste käe läbi kannatada nende kannatuste ahelreaktsioonina, mille oled põhjustanud sina, sest neid põhjustati sulle.
Mõtlesime Mallega hetkeks, et paneks õige selle filmi järellainetusena seal varasügiseses öös Taarka – meie mõlema rollide kõverpeegelduse ja süva-õe – terviseks ühe tõsise… Üle mitmete aegade, et mitte öelda aastate. Ainult et Mallet ootas tema Seitsmes, paariaastane pojakene kodus – ja mina olin roolis. Ning Kedriku juurde ei tahtnud ega saanud ma samuti lõhnadega minna. Nii et ohkasime ja vaikisimegi seal kolmekesi – Taarka vaim muudkui ikka meiega – totaalses kainuses.
    
“Tullakse, tullakse miks ei tulda!”
käratas Malle. Ja sealt ta tuligi. Ronis põrandalt madratsilt üles. Vajutas äratuskella kinni. Ajas masinlikult tööriided selga. Trampis uksest välja.
“Hoia mulle sitamajas järjekorda,” mörises Ott.
Astra piilus tekiääre alt, kuidas Ott vaatas peremehelikult üle magajate ja uniselt nihelejate. Kuidas mees otsis madratsi alt alussärki. Haigutas möirates. Sikutas Astrat soojalt naeratades varbast. Karjajuht. Alfaisane. Pealik.
Malle ja Ott olid sarnased.
Suured, tugevad, kohusetundlikud inimesed. Ainult et nad ei leidnud teineteist. Ja Astra oli oma edeva litutamisega selles süüdi. Vist.
Külakultuurimaja proovisaal oli madratsitega kaetud. Mullaseid riideid ja noori inimesi täis. Nädal kolhoosiaega oli pea kõik üliõpilasneiud juba ära linna tagasi peletanud. Poisid olid jäänud. Astra lohistas Malle kõrval kirsasid külasöökla poole. Silmad vajusid käigul kinni. Tüdruk tahtnuks õigupoolest Oti kõrval astuda, aga Ott oli juba brigadiri juurde läinud. Astrale jäi toeks teine tugev.
“Kaks daami on jälle linnast tulemata,” tähendas Astra. “Sina oleksid ju ka võinud hoopis oma kodus, mitte siin töötada…”
“Eks ma nädalavahetusel lähe,” haigutas Malle. Tüdruk sõi süvenenult hommikueinet, tundmata huvi sööklat täitvate kohalike vastu.
Astra keerutas harjunult kaela. Mõnel külapoisil oli – nagu linna omadelgi - eelmise õhtu jookide järel kannatav nägu. Mõni ei põdenud ei pohmelli ega kondivalu. Röhitseti, ringutati ja mindi bussi. Astra toetas bussis põse Oti järsule õlale. Malle surus oma taguotsa kahe kursusevenna vahele – tehke daamele platsi! – ja nööpis asjalikult veini lahti.
Malle kõrval põntsuvad kursusevennad judistasid ennast, aga kui ettenägelik kogukonna ema – ja see just Malle oligi – oli ette näinud pohmelli vastu enese-käima-jooksmise-veini, siis tuli kuulekas olla.
Millegipärast taheti maal, kuue samba komplekside kammitsusest eemal, üksteise vastu head ja õiged olla. millegipärast kukkus see välja ka. Astra mõtles Oti najal, Malle ees põllu poole rappudes, et Oti ja Malle mõju see oligi. Kolhoos oli kehvakene. Tööotsad need kõige viimasemad. Elamistingimused suisa laudalikud. Aga tööd, nalja ja üksteisele pai tehti siin isuga. Kes jäid, tahtsid siin tõe ja õigusega olla.
 
Sõjaväest tulnud poisid ja mehelemineku eas neiud tunnetasid alateadlikult, et nii kui muiste, ei jää ka nemad üksipäini ellu. Üle talve kestmiseks on vaja omasuguste lähedust. Et see lähedus kindel ja püsiv tunduks, sellepärast abielluti. Varakult ja huupi. Sõjaväest tulnud poisid püüdsid võimalikult kohe oma sokid kellegi kaussi ja lusika potti pista – oli selle isiksuste sobivuse ja karjääri planeerimisega, kuidas oli – peaasi, et üksi ei jääks ja surnuks ei külmetaks.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat