Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 41


 
venitas Malle tuimalt. Tüdrukud olid kohvikust Astra juurde läinud, sest kohvik suleti ning Malle kohmas häbelikult naeratades, et on end kogemata nii lahti padranud, et ei saa pidama.
Harald, vana parun, ilge jõhkard… Astra ehmatas. Malle lohutas: “Ää põe! Nagu sa poleks kuulnud, et kasuisad naisetütreid rikuvad. Enamasti vaikitakse sihuke salalõbu maha. Mõnikord saab ema teada ja skandaalitseb. Noh, mõni plika ajab asja ametlikuks ka.”
 
Nüüd hiljuti just tuletasin Mallele seda vana sitta meelde. Nagu sõpradel ikka kenaks kombeks. Sõbrad ju no sageli üksteisel selleks, et mitte lasta üksteisel arenguga edasi minna. Või vähemalt seda võimalikult raskeks teha. Sest kuitahes kindlal pinnal sa oma eneseteadvuse ja –tunnetusega ka oled – kui sõbrad kohtlevad sind hoidistatult sellise muistisena, nagu sa olid kümme-kakskümmend-viiskümmend aastat tagasi, lööb see su perioodiliselt ikka ninali.
Mul oli põhjust seda muinas-bläkki sellepärast Mallele uuesti meelde tõsta, et mul oli… on oma enese küpse ea seksuaalsusega probleeme. Seda ei taha hästi olla. See on lukus. Justkui oleks limiit otsas. Kuivõrd tagasihoidlikult väljendudes mitte-just-päris-õige mehega läksin kaasa nii argiõhtuste vastu tahtmist nihveldamistega kui tema nõutud seltskonna-mängudega, on mu limiit otsas ja fondi ei ole. Ma sain armastuseta ja vastu tahtmist orgiatega nõustudes kolmekümneaastasena sellise psühhotrauma, et veel praegu olen täiesti frigiidne sammalp… Mnjah.
Ja see on absoluutselt kõige viimane, mida ma tahaksin ja tohiksin olla nüüd, kus mul on mu unelmate mees käes. Ta on mul südames ja hinges, toas ja köögis – aga esimese paari kuuga pole ma igatahes üles sulanud. Ja kui isegi minusugusele tuimale tumbale jõudis kohale, et lukku ajas mind allumine abikaasa nõutud nilbustele, läksingi üliarmsasti Mallet haletsema. Ses mõttes, et kui hullu trauma tema veel oma lapsepõlve-rüvetustest võis saada. Kui mina täiesti täiskasvanunagi orgiatesse kistult nõnda katki läksin.
Ütlesin Mallele, et maailm on lausa kuritegelikult seks-valesid täis. Kõik naised, kes tahavad vähegi tegijad tunduda, muudkui kiitlevad oma orgasmi-seeriatega ja hõiskavad, kui šeff on grupikat teha. Tegelikult kahtlustan ma, et paljud neist pole tegelikult elus üldse orgasme kogenud – mistõttu nende teadmatul teemal vale on muidugi eriti haletsusväärne. Ja grupikate-orgiate järel on enamik normaalseid inimesi vähemalt sama katki kui mina – vägistatud, oksendavad, külmunud ja katki-katki-katki. Enese lohutamiseks valetatakse, kui änks oli – ja tehakse sellega tuhandetele järgmistele reha peale astujatele halba.
Ma tahtsin isekalt ja julmalt Mallelt tuge – et ta ütleks mulle: pole viga, eidekene, vaatamata sellele, mida võõrasisa minuga keskteismelisena tegi, olen ma ikka multiorgastiline – küllap saad ka sina umbes ülehomme järje peale. Ent Malle ütles hoopis mornilt, et õigupoolest oleks siiski olnud vaja psühholooge ja psühhiaatreid, kes ka meie põlvkonna ära-põrganute ja –põrutatutega oleksid tegelenud. Sest tema konkreetselt jõudis oma trauma otsast alles kolmekümnenda eluaasta paiku, pärast mitme lapse sünnitamist, oma esimeste orgasmideni. Ja kui oleks vahepeal hobuseid vahetanud – tähendab, meest – ilmselt poleks jõudnudki.
Malle on nendest asjadest näiliselt külmavereliselt naistekatesse kolumne kirjutanud – ütleb, et keegi peab. Keegi peab rääkima, kui frigiidsed ja kompleksides, probleemsed ja vägistatud me kõik oleme. Üksikute eranditega. Ja selle peale, et ta on julgenud ausalt kirjeldada, kui lõhutud ja käkerdatud on ära-tsentrifuugitud naiste-põlvkonna seksuaalsus, tuli ka auhind – üks seitsmekümnene kirjanik kirjutas Mallele:  
“Mitme võõra inimese omavaheline seks on hale püüd ihumõnu poole – täius pole see iialgi. Orgasm on Jumalariigi tunnetus – selleni jõuda aitab ainut armastus. Ja kindlasti mitte kolm korda päevas. See tuleb Sinu tekstidest ka välja – nende jaoks, kes lugeda mõistavad. Kirjuta! Kirjuta, ükskõik, mis kriitika arvab või ei arva. Kui mitte Sina, kes siis veel!?”
Minule ütles Malle nüüd äsja üpris ähvardava lohutuse: sul pole õnneks pääsu. Ta selgitas, et inimesed lõhuvad end eriti enesehävituslikult just üha hullematesse nurisuhetesse sukeldudes – partnerite vahetamine käib ennast ja kõiki ennast ümbritsejaid pettes üha kiiremini ja pindmisemalt. Kui sul pole võimalik kuhugi katapulteeruda – sul on su talu ja elu ja mees, kelle poole oled terve elu püüelnud – siis rahune maha. Häälestu ja meelestu. Kohane ja rahune. Küllap siis tuleb ka avanemine. See, mis algab südamest – ja võibolla teeb pesa ka kuhugi naba ümbrusse. Aga kui ka ei tee – las ta siis ometi pesitseb seal südames. Peaasi, et armastus on.
“Ja tänu sellele, et muiste ei pääsetud metsade vahelt kuhugi lõbutsema ega psihhuitama, püsisid inimeste närvid ja naba terved ka ilma psühhiaatrite ja seksuoloogideta – kui sul nagunii pole pääsu, siis sa ei hakka kujustama. Ei kujusta ega sisesta, et oled ilgelt õnnetu. Et vajad abi ja vaheldust. Mida asja – heina on vaja teha, puid on vaja vedada, lambaid niita. Mitte stseene teha ega aega pseudo ja paraga veeta. Ellu jäämine ja füüsiline töö selle nimel on inimesi nii loomulikult timminud ja jumalikult trimminud, et vaba energiat pole puusse sõidutatud,” väitis Malle just paar päeva tagasi. “Need inimesed ei teagi, kui õnnetud ja katkised on, kes räägivad füüsilise töö ja eluvõitluse madalusest, pelga vaimlemise õilsusest. Mina võin sajaga kinnitada – pole olemas. Pole olemas ainult vaimset õilistumist – kes on füüsiliselt vedel ja tööd teha ei oska, sellele tuleb üsna siva ka intellektuaalne lagi sarvede vahele. Künna ja kaeva – või pane ennast põlema.”
Edasi rääkisime Mallega sellest, kui võimatu on tänasel inimesel sedagi mõista, mida olnud aegade inimesed raamatutesse on kirjutanud. Mida teab virtuaalsel tasandil elav noor – kui tahes kõrge IQ tal on – karjaseromantikast? Temast läheb totaalselt mööda see, et olnud aegadel ei olnud elektrikarjuseid ega ka koplite ehitamise võimalust – lapsed leekisid loomade kannul, püüdes lehmi putukate käes hulluks minekul ikkagi karjamaal hoida – või vähemasti jälgida, kuhukohta metsa nood varjule pugesid ning kui pugesid, siis hundid laiali ajada. See oli olelusvõitlus – aga rahulikel hetkedel lõputu kivi otsas kükitamine ja vahtimine. Mis pani mõtlema. Ja luuletama. Laulma ja nikerdama ka. Arvutimängude ja virtuaalia käes kasvanud laps ei aima kogu empaatiat appi võttes, kuidas karjas käivad lapsed sirgusid keset hunte ja parme inimeseks suure tähega.
Ei aita urbaniseerunud inimese üha manduvast EQ-st – emotional quotance’ist – selleks, et mõista, miks käidi ja kuidas mõjus õitsivärk muiste. Malle seletas mulle alles nüüd, kui oli mingigi lootus, et vähemasti mulle seletamine pole tühi ajaraisk, mis asi see õitsi tegelikult oli. Päeval tegid hobused tööd, tööd, tööd. Et nad talveks võimalikult tugevaks toita, selleks tuli neid öösel karjatada ja süüa lasta. Et hundid omakorda pidulauda ei kataks, tegid täiskasvanu-ohtu – aga siiski veel piisavalt särtsakad, et magamatust taluda – noored lõkke ning valvasid hobuseid. Sinna juurde tantsisid ja laulsid – ja see oligi nende disko. Ööklubi, mille mõte oli hõimu elus hoidmine. Sest hobune oli ellu jäämise abi ja allikas – nende naitklaabide abil hoiti õitsi-õitsi oma perekonna tulevik tagajalgade peal. Lihtsalt.
Malle nentis asjalikult, et nende õitsite käigus algas ka noorte suguelu päris kindlasti lihtsalt ja loomulikult – spetsialistide ja abivahendite sekkumiseta. Vastutus hõimu ja aukartus elu ees hoidis oletatavasti täiseas küpset seksuaalsust samuti joone peal – nii et monogaamia ja truudus, stabiilsus ja turvalisus polnud paratamatus, vaid karjase ja õitsi, ehalkäimise ja loomuliku kulgemise jätk.
Kui Malle oma kolumnides neist asjadest rääkis, läksid inimesed – kes tunnetasid, et asjas on essentsi, aga nad ise nii asjast kui essentsist eluohtlikult kaugel – leili. Püüdsid asjadest otse ja ausalt rääkijat ära tappa. Minu jaoks tähendas fakt, et ma nüüd, Malle üleaedsena neist juttudest kah lõpuks ometi aru sain, tohutut edusammu. Mida võis mingi füüsilise töö ja karjase-pedagoogika jutt mulle varem tähendada? No andke andeks.
“Aga kas me peame andeks andma julmuse, mis asjast ja essentsist kaugenemisega kaasneb?” küsis Malle. “Mu hea tuttav korraldas oma turismitalus lastelaagri – kuidagi peab ju talveks rasva naha alla kasvatama. Linnalapsed, kes polnud elu sees kusagil mujal kui telekas linde-loomi näinud, söötsid sissejuhatuseks jänesepojad ketikoerale sisse ning lõpetuseks loopisid haned-kanad kividega surnuks. Kui mu hea tuttav nende laste vanematele midagi öelda püüdis, irvitati ja kehitati õlgu. Ja see, mis praegu maailmas toimub – protsessid, mis selliseid lapsi tekitavad – on tuhat korda hullem kui minuga Haraldi voodis juhtunu. Ema armukese käest läbi käimine on võrreldes virtuaalkadalipus klopitud lapsepõlvega lausa idüll.”
 
Malle sättis end väsinud vanamehe poosi.
“Sina ei ajanud asja ametlikuks?” küsis Astra peaaegu sosinal.
“Kussa! See oleks olnud liiga lõbus lugu. Sel kasuisal oli ju naine samal ajal pealt vaatamas. Nii jah. Tasemel värk. ma nimelt kardan roppu moodi äikest. Praegu muidugi selle eest enam kaevu ei hüppa. Aga kui ma kolmteist olin, läks mul müristamisest mõistus täitsa metsa. Ühel öösel, kui vanajumal eriti vägevasti käratses, jooksin oma toast ema ja Haraldi voodisse.
Mõlemad magasi. Mina pugesin nende vahele. Kui ma juba seal olin, sain lollist veast aru. Harald oli juba varem avastanud, et väikesele Mallele on tissid kasvanud. Käperdas. Ma ei teinud väljagi. Seal ma siis judisesin nüüd Loreida ja Haraldi vahel, kuulasin taeva paukumist… Harald tegi samal ajal tihi ära.
Aga imelugudel pole lõppu. Mina ei julgenud iitsatada, mõtlesin õudusega, mis saab, kui ema ärkab. Kui ma lõpuks silmi söandasin paotada, nägin, et see ju ei magagi. Jõllab loiult. Ja üldse mitte nii väga purjus pilguga.”
“Jube elamus lapsele… Küll võis vastik olla…”
Malle mõtiskles pisut. Vaatas siis Astrale naeratades otsa ja ütles: “Aga ei olnud. Valus polnud. Hea polnud. Mitte midagi polnud. Võibolla ma elasin seda lugu isegi üle – aga maaelu pakkus mulle puberteedieas nii palju kirevat ja teravat, et see prohmakas on tuhmunud. Kust sina küll endale nii sinisilmse lapsepõlve said?
Meie külas ollakse kõigega harjunud. Kõrvalmajas elab näiteks kaheksakümnene vanaeit kolmekümnese poldiga. Vanaeit on kõva puskariajaja, kutt saab hea asja eest ikka klõmaka. Fuh, kurat. Mõrd on nii paks, et tema puhul ei saa sedagi aru, kuidas nad seda üldse teevad. Aga kutt rääkis ükskord, et püstijalu, tagu… Nojah, vabandust. Kahtlemata on vaks vahet, kas näed ja kuuled ligimeste ihulistest tegudest või satud ise osaliseks. Või mis vahet seal – mis see kere siis ikka ära ei ole. Enne kui Harald sai meie majast välja löödud, sai ta veelgi naljatada.
Tal oli suur krants, kelle ta mõnikord kaasa võttis, kui Loreidale ehale tuli. Aga ükskord oli Loreida… ütleme… töö juurde jäänud. Harald ei tahtnud niisuge pettumusega leppida. Tuli minu tuppa ja lasi fantaasial lennata. Turske papi istus mu voodi äärele, nurrus mesiselt, et teab, kuidas mulle koerad meeldivad.
Tema penivolask istus ka seal, mina mõtlesin, et Haraldil on mõnel koeral kutsikad ja ta tahab ühte mulle pakkuda. Vana aga nihveldas mul hoopis teki pealt ja… kui ma vastu punnisin, lohistas mu endale sülle, hoidis kinni ja kutsus koera.”
“Issand… kuidas… kas…”
“Äh, pole häda midagi! Ainult krantsiga olin pärast hädas – lidus muudkui sabas. Kuidas sa teed loomale selgeks, et ainult siis tohib, kui peremees käsib.”
 
Mul on nüüd, praeguse elukogemuse pealt, pisarateni kahju nii Mallest – kui isegi tollest penist. Tookord oli õudne ja ehmatav. Nüüd on emalikult ja inimlikult hale. Ja kuidas teie seal fuhhitate või šokeerute, on mulle praeguseks suva ja savi.
 
“Ma ei armasta üllatusi.”
Kinnitas Malle. “Pärast seda, kui hakkasin koolis olles nädala sees ära olemas, on mu nädalavahetused maal alati nagu põnevusfilmid.”
“Miks sa kodule lähemale keskkooli ei läinud?”
“Millisesse, huvitav? Kodu lähedal on mul sama palju keskkoole kui klubisid ja kohvikuidki. Mitte ühtegi, tähendab. Omavahel öeldes, ma ei olnudki eriti äramineku vastu. Ainult et 16aastaselt on va inimestetundmine ja ette mõtlemise võime niruvõitu. Ma ei osanud ju arvata, et Loreidal on veel arenemisruumi. Selleks ajaks oli ta küll juba täiega alkoholi kontrolli all, aga alateadvusse oli ikkagi kohusetunne jäänud. Selline, e ka silmini segi olekus tegi ta oma möödapääsmatud tööd ära. Sitasti küll, aga tegi. Sinnamaale, kui ma algkooliga ühele poole sain, oskas ema veel isegi külapoisse meie majapidamises tööle panna, enne kui nendega soru lahti nööpis. Aga ta sai sellest üle. Tööle enam kedagi ei pandud. Ainult nööbiti.”
“Mida ta sul seal üldse teeb?”
“Joob. Väga lihtsa ja ilusa päevakava alusel. Hommikul ärkab. Vannub, ägab ja ütleb, et sureb kohe ää. Kahjuks ei sure. Ajab lõpuks oma kontkõhnad koivad kaltsude vahelt välja. istub, sasib sorakil juukseid ja paneb paberossi ette. On teatud paadumise tase, kui pohmakaga suitsu hakatakse suutma teha. Nojaa, sest pohmakas on kogu aeg – ja suitsu kimutakse kah vahet pidamata. Järelikult pole neid võimalik teineteisest lahus hoida.
Ühesõnaga – seal ta siis läkastab ja pomiseb: mis tund on? Aga vekker seisab. Siis pillab ta näiteks vekri konikaussi. Pühib väriseva käega tuha põrandale. Tirib kleidisaba alla. Kobab mööda oma seapesa – noh, kas keegi on tema kõrvale seekord magama kah jäänud? Kui mind kodus pole, koperdab emakene kööki, kolistab tühjades ämbrites ja leiab lõpuks kuskilt vett. Joob judinal ja kluginal – alalhoiu instinkt, noh! Kui mina kodus olen, siis kärab mulle – tüdruk, mis passid, too vett!”
 
Ma olen prohvet!
Mäletan, et tookord, kui kuulasin, kuidas Malle sõnaga maalib, mõtlesin – sellest neiukesest-noorukesest peaks saama kirjanik, mitte jurist. Saigi.
Sedamoodi sai, et kui ta omadega puntrasse jooksis, hakkas ta mõtteid selgeks kirjutama. Need sõnamaalingud ja mõttearendused sattusid asjatundjate kätte. Ja võtsid raamatute kuju. Selgus, et kui inimene lihtsalt kirjeldab ja arutleb, ilma et silme ees terendaks kuulsus ja honorar, raamatukaaned ja läbimüük, sünnib selline tekst, mida väga vajatakse. Sellistes orgaanilistes tegelikkuse vaatlemistes-töötlemistes-vahendamistes juleti ennast ära tunda. Neid ei materdatud.
Malle üdini siiraste ja ehedate lugude materdamine oleks olnud ka ülimalt julm, sest ega ta sinna ju muud kui ennast pakkinud – ja nende tekstide tümitamine olnuks väga haavav ja isiklik. Ta ise kõlbas õnneks siiski kenasti kaubaks – ja ta toitis selle, kirjalikuks vormitud iseendaga oma lapsi. Neid elulisi ja otsekoheseid raamatuid osteti ja laenutati nii, et Malle sai elust enesest ammutatud ja immutatud tekstidega oma seitse last toidetud ja kaetud.
Nagu ta ise ütles – ma teen, müün ja söön sõnu ja söödan need ka oma lastele sisse. Ent kummalisel kombel ei kaitsnud fakt, et tema raamatuid armastati ja vajati, teda kui kolumnide kirjutajat ikkagi lakkamatute atentaatide eest. Nojaa, aga kuna ta neid kommarite atakke ei lugenud, siis ei puutunud sündmused solgipanges ju tegelikult temasse.
Õnneks. Muidu poleks ta ilmselt ka oma raamatuid kirjutanud. Ja see oleks olnud juba väga suur kaotus. Malle, suur ja tark, ei lasknud end surnuks solvata, sest Jumala antud anne on ülesanne ning tema tüsilik lastetuba oli õpetanud ta ülesannet täitma. Alati.
 
“Siis läheb kunagine oma küla kauneim solgipange peale kusele. Ohib ja pritsib. Pühib märja lapiga jalgevahe üle – ikkagi inimene! – ja viskab lapi põrandale. Räntsatab köögilaua taha. Vahib ringi ja räägib. Ükskõik, kas mulle, endale või jalule saanud voodikaaslasele: karu persse, see elamine on täitsa üle Murru jõe. Mitte üks asi põle paika saand. Kärbsed on kõik täis sittund. Värv on maha tulnd. Totsikud ja nötsikud kõik laiali – ma ei saagi saama siin inimese moodi elada. Siis loeb kopikud üle. Kui mõni mees on majas, põrgib ja kakleb tollega, kuni jalad aetaks alla ja mindaks ää tooma. Mõnikord poodi. Teinekord naabrimoori juurde. Mõnikord raha eest – siis jälle võlgu. Ja päev võibki alata – juhhei!”
Astra kuulas huvi ja õudusega. Küsis, mis külarahvas arvab.
“Ei midagi erilist – need pered, kes elavad elamise moodi elu, teevad oma tööd ega tõsta jalgagi Loreida juurde. Mõni vanaeit söandab harva kohale kakerdada ja tooliservale kükitada. Latrab natuke niisama ja hakkab siis ettevaatlikult Loreidat noomima. Nii kaua kädistab, kui Loreida lühike joodikukannatus katkeb ja ta sõimab ninatarga kõige lopsakamas rannaroppuses läbi ning meenutab, kuspaika tema isa ukse tegi. Vanaeit sibab küla peale ja räägib teistele, mis nägi. Aga näha on iga korraga aina rohkem – või vähem, kuidapidi võtta. Siiamaale oli veel lehmgi alles. Nüüd põle seda kah.”
Astra piidles tugevakehalist, järsu olemisega Mallet. Sajatas end kibedalt kõigi halbade mõtete pärast, mis tal Malle hoolitsemata välimuse ja sapiste märkuste pärast sisemuses olid sähvinud.
“Nüüd ma saan aru, miks sa mind nii kerglaseks liblikaks võisid pidada. Sel ajal, kui mina tippisin linnapreili kombel kõikvõimalikke esteetilise harimise koldeid pidi, tegid sina mehetööd. Sel ajal, kui mina kasvasin oma soliidsete vanemate rõõmuks kaunishingeks, polnud sinul mingeid võimalusi laulda ega lugeda, puhata ega mängida. Mina irisesin selle üle, et mu kodus ei juhtunud kunagi midagi – sinul aina juhtuski. Mina mõtlesin poiste ja eneseupitamise peale, sina…”
“Mina-sina-mina-sina Äh! Võtad haletseda või? Mina küll pole nii väga kindel, et ma sinust õnnetum olen. Saad aru, mul pole olnud aega ega põhjust end murelikuks mõelda. Mul pole ilusa naise enesesüüdistusi, et ta elab oma ilusa naise elu. Mul pole põhjust naiselike komplekside ümber urgitseda ega kadunud ilust või eetikast luuletusi kirjutada.
Olen elanud Eesti terava tegelikkuse sees. Kasvanud haige pere lapsest täisinimeseks. Mulle pole õpetatud moraali. Ma olen sääraseid väärtusi räpaste anti-näidete varal õppinud. Kogu lugu.”
“Millal sa ometi nii palju lugenud oled?”
“Vanasti oli minu tuba meie rõõmsa maja püha lehm. Sain ennast sinna sulgeda. Suveks tegin lauda peale neitsikongi. Ja põllu peal on väga kasulik loetu üle järele mõelda. Vaba õhu mõttelipped on oma tulemusega sulle sellepärast imekspandavad, et neil pole literatuurseid raamistusi ega klassikalisi vagusid ees. Nad lihtsalt on.”
“Aga mis sai sinu tütarlapselikust eneseavastamisest, unistustest või maailmavalust või…”
“Ega need olemata olnud. Kui tegeluse kõrvalt aega jäi. Miskipärast oli seaduspära, et niipea kui ma inimliku olemise enesele selgeks mõtlesin ja raevutsesin, tuli ema välja järjekordse üllatusega, nii et sain uue peatüki juurde tunnetada. Ühte korda mäletan eriti kihvtiselt. Kui läksin koju kartuleid võtma ja mu püha lehm oli mättasse löödud. Tuba oli lahti murtud, noh. Ema kulid olid territooriumi laiendanud ja mu neitsikongiga kukimuki teinud. No jaa noh, mu toast oli ühtteist maha müüdud. Enne oli kõik segi tuhnitud – raha või viina! Sitta kah. Palju hullem, et mul ei olnudki siis enam oma kohta.
Või siis – leida mõnd tatist külapoissi hommikul ema voodist, see polnud midagi. Ma sain ruttu selgeks, et nad ei tee sest ise miskit numbrit – mis minulgi siis ahhetada. Aga vaata, esimesed korrad, kui ema minu enese lendu lasi, olid küll pisut põrutavad. Harald Haraldiks. Kujuta endale ette. Elas meie külas üks neljakümnene sell. Ants nimi. Talukoha järgi Hüva. Kui Loreida ja Ants lapsed olid, oli neil liigutav vanema õe ja noorema venna vahekord. Karjaseromantika ja puha.
Muu lällutamise ja mögina vahel olen umbes täpselt miljon varianti nende nunnusid seiklusi kuulnud. Soh. Üllatus number üks. Sõitsin koju – ja leidsin Antsu Loreida selja tagant. See oli ainuke juhus, kui mu mõne mehe leidmine ema voodist üle viskas. Ants ja ema kukkusid kohe seletama, miks Ants sihukese kummalise koha peal redutab – miilits otsib.
Ants oli mitu aega tagasi naise juurest uttu tõmmanud ja kolhoosist ära auranud. Nii et alimentidest ja tööst kõrvale hoidja. Ametlikud paberid olid Antsu külmaks jätnud – tal läks isegi hästi, et ta sai ühel ilusal htul aknast lõikama, kui võmmid koju kinni võtma läksid. Loreida selja taga oli Antsul sel ööl mitut kanti soe koht.
Üllatus number kaks. Päeviti kondas Ants mööda metsi. Ühel järgmisel ööl oli ta jälle meil. Mina olin päeval kartulid ära saanud. Väsinud kui koer. Läksin magama. Ants ja Loreida jäid jõmisema. Une pealt kuulen: üks lõhub uksega. Heakene küll, Ants. Aga mis veel? Ema räuskab – tüdrik, uks lahti, naabripoisi jaoks on kahju või, kellele sa preilit mängid, anna sellele, kes võtta mõistab.
Nii et ema soojal soovitusel sai seegi naabrimees tuppa ja tegi üks-null.
Eks väike Malle punnis vastu. Aga naabripoiss rääkis, et nüüd õpetab, kuidas poistega õieti olla. ja teatas, et mina olen tal kuuekümnes. Ja väike Malle ei viitsinud jonnida, sest kõntsa, käperdamisi ja plekilisi linu oli ta nõrkemiseni näinud. Üllatus number kolm – miilits minu toas! Lärmi ja pabereid sai palju. Noh, vähemalt mind ei saadetud kohe esimese korraga Kaagverre. Ants istub nüüd päris pikalt.”
Malle nägu oli naerukil: muideks, neljandaks üllatuseks võiks jutustada, et samal ajal oli naabrimoori puskariaparaat tema vaga neitsivoodi alla peidus. Gorbatšovi naljad, noh – karskusliikumine ja kuiv seadus! Ja viies üllatus – ema müüs aparaadi hoolika hoidmise asemel pärast maha ning naabrimoori kallis kaas, too noor jumbu, noh, kellest enne juttu oli – appiappiappi, kes neil enam vahet teeb… - pidi Malle ää lööma. Tüdrik olla hirmuga metsa viind. Mis sa kostad või kus sa pistad.
 
“Et lehm või? Õigus jah, mu tulevane bestseller algas ju lehmast.”
Malle sirutas end, näppis kampsuninööpi.
“Ema Loreida murdis kaks nädalat tagasi puusaluu. Niipalju siis lehmast. Naabrieit aitas seni pisteliselt looma eest hoolitseda. Sai piima puha omale – andis muist puskarist selle eest Loreidale tasuta. Eelmise aparaadi loogi andis andeks.
Eks ma vist jäin süüdi. Aga kui ema kepsu murdis, tuli mul valida – lehm või ülikool. Kas jätkata vana vea vaimus või teha uus ja huvitav viga. Põnevuse mõttes tegin uue. Müüsin looma ära ja asi sellega. Eks ma olen mõnikord mõelnud, et kui ma poleks kodust ära tulnud, poleks seal lugu nii võpsikusse läinud. Teisest küljest jälle on minu jõud selle inertsi kõrval üha väiksemaks jäänud. Kus siin põhjus, kus tagajärg? Võibolla oleksin tõesti lehma pärast pidanud akadeemilise võtma või isegi eksmati? Pidasin aru, mis pidasin, igatahes tundsin, et enam pole mõtet ennast higiseks ajada. Olen Tartus mingi pinna jalge alla saanud ega raatsi minna tagasi sinna, kuhu ei oodata.”
“Ei oodata?”
“Kulla tibi, ma olen sulle siin nüüd küll heietanud maarahva olukorrast ja tulevikust ja oma kohustustest kodutalu ees ja sellest, et tulin Tartusse selleks õppima, et oma haridus Häädemeeste kandi hüvanguks tagasi viia. Aga. Igasuguse külateoreetilise ja maavalgustusliku ja koduaatelise vahu kõrval on inimene ju ka. Malle-nimeline inimene on seal kõigi jaoks üks suur huuli-muuli.”
“Ema jaoks ka?”
“Ema ei mäleta iga päev sedagi, et ma tema tütar olen. Üks tülikas asjakast. Segav ja tunnistav silmapaar, urjuhh! Külarahva jaoks aga sedavõrd, et ma olen oma koduse idülli pärast inimestest kõrvale jäänud. Arguse pärast on see kah muidugi juhtunud.
Ma olen asotsiaal, mehed! Aga on ka suur ettevõtmine sihukeses kontekstis ikkagi väärikana nende kõiketeadjate ette astuda. Kujutlesin ülikooli tulles, et diplomiga on mul lihtsam end täies, iseseisvas väärikuses lapsepõlvest lahus, maksma panna.
Äh, ma loodan seda nüüdki…”
Astra küsis, kuidas Malle ema hakkama saab.
“Mis ta elu’s naväga muutus. Kaperdab tooliga ringi. Ja sõimab sotsiaalametit. Et talle õnnetuse pärast raha ei maksta. Olge lahked, tema läks ristiinimese kombel kaevule, komistas ja kukkus, roomas vaevaga tuppa ja võttis arsti oodates valu pärast ühe topsitäie. Ei tea, miks küll arstid, ametnikud ega keegi teine sündmuste sedapidist järjestust tõe pähe ei võta?”
Malle paistis ükskõikne ja tüdinud. Ah et nemad õmblesid emadepäeva tähistamiseks tatilapp-trikoloore?
Ah et raha on väikelastekodu jaoks? Ja mis siis? Tead, moor, ole vunts ja vii see raha ise ära. Kardetavasti tunnevad nad seal Malle ära, sest tema väike vend elas seal kunagi mitu aastat…


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat