Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 40


porises Malle, oma suures käes väikest klaasi keerutades. “Mõni õngitseb neid õukonnaks kokku. Mõni kepib salaja. Mõni leiab meestes põhjuse tasapisi ennast haletsedes tina panna.”
Astra ahhetas sisimas. Oli tal vaja võõra Mallega kohvikusse tulla, et Malle kurjuse kogupauk endale kaela saada? Neetult hästi sobisid kõik Malle urisetud võimalused korraga ta enese kohta – ta uhkeldas nii õukonnaga, andis piinlikele, kes õukonnaks ei kõlvanud, salaja järele, et pealekäimisest vabaneda ning seetõttu haletses ennast tõesti.
“Mis variant mehevaeva sind ennast tabanud on?” nõudis Astra Mallega stiilildasa konformeerudes.
 “Kuule, moor, minul polegi aega olnud naiseks hakata. Homme hakkan. Kõmm!” tegi Malle tropid.
Astra ründas avameelsusega: “Sulle pole ükski tänapäevane naise mõõt külge hakanud. Sa ei suitseta, ei joo kohvi, ei käi meestega…”
“Eks ta ole.”
“Oled süütu?”
Malle pupsus pikalt naerda.
“Mida? Oh kurat, misasja!? Juba terve viisaastaku enam mitte. Ja sina?”
“Pool aastat…” langetas Astra ehmunult silmad.
“Eks ma arvasin ise ka, et jutud ja mulje on sinu puhul jama puha. Sihuke süütu lits. Minu puhul kehtib sama – aga vastupidi. Muide, see seal on minu viimane armuke.”
Astra ei jäi lollakalt järele vahtima mööda defileerinud mehele. Oli pisike, blondi poeedi välimusega. Lõkendas üleni seksist. Astra kõrvutas suurt naist ja väikest meest. Elujõudu ja seksi. Malle silmad välkusid ja suu irvitas. Ta oli vist päris palju näinud ja läbi teinud.
“Kuidas teil klappis?”
“Suurepäraselt. Soovitan soojalt. Hea mees… näh, sinna maale, kuni noku otsas kingituse tõi. Muide, see, kellelt ta selle bakterioloogilise õnnesoovi üle andis, on seal.”
Mees istus väikee vagura kaunitari juurde.
“Just-just. See on Trihhomoonaliisa. Päh, raisk! Kõmm!” Malle uputas halba mälestust.
 
Ma arvan, et te ei pea ennast üles pooma.
Isegi mitte iseendast halvasti arvama ei pea. Selle tühja asja pärast, et teil pole ühegi geograafilise punktiga meie planeedil nii otsest ja jalustrabavat sidet, et te mõnda tarre või korterisse astudes karjataksite: just see, minu koht!
Mul pole seda tunnet mitte ilmaski olnud. Loomulikult on mul niipalju empaatiat ikka, et ma aiman umbes, kuidas see tsärr! neil kõigil ära käib, kes väidavad oma koju jõudnud olevat. Aga minu meelest on meie planeet nii väike, et tegelikult peaks ühele inimeseloomale suhteliselt sobiv olema iga koht, mis lausa lapiti vulkaani otsas pole.
Jaajaa, ma tean, et nüüd te ütlete, et Astra on üks primitiivne naisejurakas, kes ei tea midagi energiatest, veesoontest, karmast ega vibratsioonidest. Te ütlete, et ma olen lisaks pekisele peele ka hingeliselt nii rasvas, et mulle ei pääse ligi miski, mis pole palja silmaga nähtav ega mõõdetav-pildistatav. Küll ta pääseb. Lubage lihtsalt mitte ühineda selle ülimoodsa ja üleüldise esoteerilise nõidamise ja pendeldamisega. Võimalik, et ka minul on kolmas silm ja sättimise järele janunevad tšakrad – aga ma ei taha sunniviisil selle kohustusliku esoteeritsemisega ühineda. Lubage jääda selle vähemuse hulka, kes ostavad maju praktilistel kaalutlustel. Või paratamatusest.
Tegelikult on mul siiski üks kord olnud selline terav tunne, et siia linna ma jään, sest siia ma nüüd küll kuulun. Täiesti uskumatus ja mõistetamatus kohas. Mitte midagi romantilist ega erilist. See tunne käis mul ära Rostocki linnas Saksamaal. Kui see veel DV-poolde kuulus. Kui natukene kolmandat silma pilgutada, siis võibolla oli asi selles, et ma elasin äkki eelmises elus seal Baltimere Saksa-kaldal.
Aga oma vanglajärgse kodu ostsin ma igatahes praktilistel kaalutlustel ja paratamatusest. Otsustasin juba kinni istudes ära, et oma ülikõrgest ametist tulen seoses ilmselge saatuse vihjega – ja ametiredeli ammendumisega seoses tema lihtviisilise otsalõppemisega – päeva pealt tulema. Seda aimasin ka, et aastaid peetud korteri aeg koos minuga on otsas. Niisiis seisin rinnutsi küsimusega, kelleks tahad saada.
Ent ma pole päris kindlasti see mees, kes mingi karmi kannapöörde teeb ja õhku astub. Vaatasin tööpakkumiste seas ringi. Ja kui just see vald vajas juristi, kus elas mu vana hea Malle, tõstis minu sisemine praktik valvsalt pead. Kui lisaks selgus, et Malle kõrval asuv talu on müügis, oli haamer juba enne kukkunud, kui ma kohta vaatamaski olin käinud.
Looduskaunis koht Häädemeestel Kabli ranna lähedal? Lubage naerda. Niisugustes kohtades on 2008. aastal inimeste suvemajad, mitte päriskodud. Oli-oli, Malle isakodu oli jah seal – aga ta jäi sellest väga tüüpilise ja loogilise skeemi järgi ilma. Õnneks. Ta valis ülikooli lõpetades omale koha, kus sai ühtaegu nii vastses vallavalitsuses nõunikuks kui koolis õpetajaks – kui tahetud ja lubatud, siis olgu tehtud kasvõi uues, mitte kunagises kodukohas!
Ta ostis Tartu korteri müügi eest endale Soontaga ja Märjamaa vahele talu. Te ei kujuta ettegi, milliseid kohti Eestimaal leidub. Inimesed elavad ka mujal kui suurtele teedele paistvates külades, uskuge mind. Malle ajastus oli ses mõttes õige, et maale kolimine ei olnud veel moes ning vanad talukohad ei maksnud midagi. Noor naine sai suhteliselt kenas seisukorras talu, mida ta hakkas üles ehitama täpselt jõudu mööda. Ses mõttes, et mitte ühtegi pangalaenu tema mitte kunagi ei võtnud. Nii, nagu teenis ja jaksas, nii tegi ja täiendas. Kusjuures jaksas nii palju, et mõõdukas teenimine teda ei peatanud ega heidutanud. Ehitas ja sigis, nagu vana kuradi vanaema.
Lepime kokku, et ükski puu pole väärt selle pärast langetatud olema, et sellest tehtud paberit raisataks sellest pikalt rääkimisele, kuhu jäi Malle ema. Va Loreida maks ütles üles ja kogu lugu.
Nende kahe aja vahele – Malle ja minu talude ostmise vahele – jäänud aastateistkümnetel kõbiti külad ja väikelinnad üles. Mida Tallinn muide tänini ei tea, sest maanteedelt ära ei käi. Külad ehitati maja-haaval üles. Need talud, mis metsade vahel ära taastada jõuti, tehti kauniks – mida ei jõutud, neid nüüd enam pole. Lihtsalt.
Ja siis algas tagasi-linnastumine. Kümmekond aastat voorisid inimesed uskumatutest päraküladest linna tööle. Aga kaua sa jaksad. Tuisud ja padukad, hanged ja libedad. Kütusehind tõusis ka kiiremini kui palgad. Ja vaatamata sellele, et kõik need inimesed olid mõnd vana talukohta üles ehitama hakates õhanud “just-see”, “täpselt-minu”, “ära-tundsin”, tulid need kenasti kodustatud kohad nüüd uuesti müüki. Tehti valik – kui oled maa inimene, siis käid maal tööl – või teed tööd, mida saad oma kodus teha. Kui oled linna inimene, siis elad linnas, ei voori edasi-tagasi kaksipidi pakazuhhatada.
Minu talu oli just sellise pere üles ehitatud, kes kümmekond aastat ähkis ja nühkis ning kolis siis linna tagasi. Väga mõistlik. Seda enam, et säärase paari-hektarilise maa peal, nagu selle talu juurde alles oli jäänud, ei oleks nad saanud end ka põllunduse ega karjandusega tagalast toetada. Minul polnud vaja maad, vaid paraja suurusega majakest ja elementaarset maalappi, mille peal see seisab. Ja tagasihoidlikku, kindlapiirilist, ambitsioonitut töökohta. Ma sain endale selle sama valla juristi koha, mida oli Malle kohe ülikoolist tulles pidanud. Nüüd sobises see täpselt mulle – Mallel olid uued pühendumised. Ja seda te ju ometi ei arva, et need piirdusid seitsme lapse jaoks põllu pidamise ja portaalidele elutervete kolumnide kirjutamisega.
Aga see on tegelikult täiesti veider jah, kui erinevaid teid pidi saadakse teineteise üleaedseteks. Üks alustab suure talu tegemist ja mitme töökoha pidamist kohe pärast ülikooli. Teine ostab väikese valmis talu pärast linnakarjääriga laes ära käimist. Ja ongi nemad pinginaabrid jällegi.      
 
“Mul plahvatas.”
Teatas Malle külmavereliselt.
“Purustused olid kindlasti kohutavad?” kurvastas Astra, säilitades karmi Malle-kohast nägu.
“Jajaa! Me sinuga purustame mitu hädist värki korraga. Kuulab!”
Malle maandus pisukest ebamugavust õhkudes Astra toolile. Tal polnud kommet Astrat külastada. Kuni Astra elas üksi, viskas Mallel üle tema tuba täitev kirju külalistekari. Vahelduvas ja uimaselt aega mõõtvas tubakonnas ei saanud kellegagi õieti millestki tõsiselt rääkida. Malle parem ei tulnud.
Theo ilmumine Astra kõrvale eraldas Astra kõigist naistest. Eriti aga Mallest. Kui teised tüdrukud lihtsalt pelgasid neurootilise Theo seltskonda, siis Malle põlastas teda jõuga, mis niitis ka Astra väärikuse jalalt. Malle argitaustal oli Theo vähem kui mittemiski. Pealetükkivalt ja emaselt tühi koht, nagu turtsatas tugev Malle.
Tema oli maanaine. Tema sõitis igal nädalal koju rasket lõppematut tööd tegema. Malle rähkles raudsete, temast arusaamatul kombel üle käidavate tööriistadega – vastu füüsikaseadusi. Malle jahtis maskuliinseid materjale ja defitsiitseid vahendeid, millega oma teises, ülikoolivälises tegelikkuses tööd teha. Tartu verbaalses olemises oli Malle painavalt maine eluvõitlus heina, loomade ja köögivilja nimel arusaamatu, irreaalne ja mahavaikitud.
Astra kirjeldas Mallele mõnikord, kuidas Theo tagus rusikatega rikkis kodumasinaid. Malle ja Astra ilkusid kahehäälselt 20. sajandi kangelaste üle. Siiski ei saanud Malle aru Astrast, kes Theod pidas.
Imelikke mehi võis muidugi ajutiselt pidada, aga neid oma kaelale hädatsema lasta?
Nüüd oli Malle siin, et oma plahvatusest rääkida. Kuulab.
“Ma tahaksin teada, kui kaua ma pean Tartus kuulama ühe karja ennasttäis aatemeeste pläma, ilma et midagi juhtuks. Ma pea vahtima enesekindlaid lõustu, mille eksistentsi mõte on enesenäitamine ja upitamine. Midagi pole tegelikult tehtud, aga õlut on Emajõe jagu välja kustud.”
“Nad asutavad varsti korpor…”
“Munninäituse.”
“Neid võetakse väliseestlaste hulgas väga tõsiselt.”
“Irreaalsus ühendab neid. Me teame mõlemad, mida me sellest aadlist arvame. Nüüd võiksime sinuga kahekesi sinimustvalge ja emadepäeva tänavale tuua. Õmbleme hunniku trikoloor-taskurätikuid ja müüme need emadepäeval ülikooli peahoone ees maha.”
“Oijah, ja teeme loosungid!”
“Me ei määra hinda – kutsume südametunnistusi üles, sest meie anname kogu sissetuleku Tartu väikelastekodule.”
“Paneme kuulutused välja ja räägime “Edasi” toimetusele…”
“Ülikooli ees juhtuv on “Edasile” lausa kingitus – teema toimub otse akna all. Pole vaja toimetusemajast välja tullagi.”
“Kohe loeme kümneni, mida meil teha. Üks – osta riiet ja pitsi. Sinist, musta ja valget. Kuule, moor, aasta tagasi pandi selle eest veel istuma.”
“Äh, teiseks – õmmelda. Kui palju me jõuame?”
“Viissada ikka.”
“Kolmandaks kuulutused.”
“Neljandaks loosungid.”
Oli aeg, mil poodiminekule asutades polnud vaja muretseda, kas riiet ikka on. Puuvillakangaid, niiti ja pitsi hakkas kaheksakümnendate keskel juba lahtkesti jätkuma.
Astra polnud Mallega kunagi koos tänaval käinud. Alles sel kevadpäeval märkas ta, et Malle jope oli kulunud ja kurb. Ta tundis üllatusega, et Mallele ei olegi see ükskõik.
“Einoh… Kui ma siin päevavalgel enda peale vaatan, siis võiks arvata, et olen koos selle jopega sündinud.”
“Õmbleme sulle uue mantli.”
“Ja sina oled meil muidugi tervele roodule mantleid õmmelnud?”
Astra raputas uhkusega enda oma hõlmu.
“Ma’s katsun riide hankida,” kirjutas Malle kokkuleppele alla.
Kangaste ja loosungipaberitega vuditi Astra erakasse tagasi. Astra hakkas siniseid ja valgeid riideruudukesi lõikuma. Malle ääri palistama. Aga käärid olid nürid ja Astra ürgvana Singer ei vedanud kangast edasi – riiet tuli jala alt kindla kiirusega läbi tirida. Kui Astral oli lõikumisest villid katki läinud ja Mallel käsitsi niidi poolimisest ja tõrksa õmblusmasinaga maadlemisest mõt täis, vahetati osad. Siis aeti vahelduseks pitse nurkadesse. Sinistele valge ja valgetele must.
Umbes kolm tundi suutsid tüdrukud sinna juurde loba ajada ja teineteise kulul nalja visata. Peaasi, et huumorimeelt ei kaotaks, nagu õpetas Malle. Siis aga hakkasid nad kordamööda just sedasama asja kaotama. Jutuvada katkes. Nad kõikusid toolidel kui kaks õnnetusehunnikut ja tegelesid nohinal juba iiveldama ajava käsitööga. Tekkis kurbi kahtlusi: ega nende pullile tasases ja tublis Tartus ikkagi kätt ette panda – trikoloor, tänavakaubandus ja emadepäev ikkagi. Kas keegi üldse ostab neid abituid räbalaid – no näed, kui persesti mõni neist palistatud on… Kuidas selle rahaga üldse väikelastekodusse minna… Öösel vaarusid Malle ja Astra paberite ja riiete vahelt voodisse ning räntsatasid kui kaks higist kannatajat ühe teki alla.
“Ää siis piparda, kui ma sulle jala unes üle viskan,” hoiatas Malle, lause lõpus juba norsatades.  
 
Kui ma pärast vanglat Malle üleaedseks sain, ütlesin talle kohe esimese soojaga: nii, tädi Astra alustab nüüd nunnaelu. Nojaa, justkui ma viimastel aastatel kedagi teist oleksin meenutanud… Igatahes ma kavatsesin pärast Harku-intermetsot igasuguse mees-elemendi oma elust täiega välja arvata.
Malle saatis mu seepeale väga pikalt ja sügavale. Ütles, et mingit mehetut eelhäälestust neljakümnene naine endale võtta ei saa – kodu vaim vihastab end surnuks või kolib lihtsalt ära. Uue tare vaim tuleb panna valmis selleks, et küll sinna kohe-kohe ka peremees saabub. Või ärgu tulgu ka eit. Isegi seitsmekümnesed ei peaks end maha kandma, mis siis minuealisest parimas küpsuseastmes ubinast rääkida. Ütles Malle.
Mina teda ei uskunud.
Aga alateadlikult jäin ilmselt Malle kui oma arvamusliidri käsul peremeest ootama siiski. Muidu see majavaim mind vist tõesti omaks võtnud poleks – ja peremees tuli ju ka…
 
Malle kadus ära.
Läks taskurätisõja järgsel päeval hädatarvilikke asju õiendama ja jäigi. Astra õmbles veel sajakonnale ruudukesele pitsid äärde. Maalis üksinda loosungeid ja kuulutusi ning nuttis masendusest. Kui ta emadepäeva hommikul Mallet needes kuulutusi üles riputas, ilmus Malle tema kõrvale. Tõsine ja äraolev.
“Meestes käisid või?” piiksatas Astra pisarsilmil.
“Maal,” mühatas Malle. Võttis ninarätikotid ja läks sõnatult peahoone ette. Tüdrukud sidusid tujutult loosungeid üles. Kuid siis oli kinnas ka visatud. Tähelepanu oli endale tõmmatud. Noored naised sirutasid seljad, leidsid otsusekindla naeratuse üles – ja müüsid ära kõik oma taskurätid. Jaan Tooming ostis kaks. Kahekümne viie rubla eest. Seal tuulutas abielupaar Kihod oma rahataskuid. Marju Lauristin leidis viieka, Valeri Bezzubov ja Harald Peep astusid viisakalt ligi…
 
“Ma müüsin lehma ära.”
 
Siinkohal pean tunnistama, et ma ei armasta loomi. Jaajaa, ma mõistan, et mõnele on nad laste ja meeste aseaine soojuse ja läheduse vajaduse rahuldamisel. Aga see on perversne, kui ma nüüd ausalt ütlen, mis ma asjast arvan. Mina võõrastan ja kardan teist liiki elusolendeid sedavõrd, et kohati lausa vihkan neid. Tähendab – ma ei vihka neid, vaid nende väärastamist ninnu-nännudeks. Loom on mu meelest tööriist. Ta peab valvama ja vedama, tassima ja lüpsma – aga mitte kompleksides inimese patja täis peeretama. Ma ei salli piirideta, mõeldamatuid funktsioone täitvaid lemmikloomi. Pange seda mulle pahaks, kui tahate. Mis siis ikka. See ainult süvendab minu antipaatsust. Ma olen täiesti kindel, et ma ei ole teile nagunii sümpaatne.
Üks paisuva ahtriga ametnikueit ei saa sümpaatne olla. Minusuguseid on maailm täis. Minusugused pole kuigi sümpaatsed ei endale ega mitte kellelegi teisele. Mida sarnasemad te minuga olete – seda rohkem mind vihkate. Ja teistsuguseid vihkate ka. Muidu te ju oma kommentaariumides Mallet surnuks sõimata ei püüaks. Aga minule on see nüüd totaal-kardinaal pohhui, sest mul pole kodus internettigi. Mallel on – vihvitab ja lehvitab – aga mina ei ühinenud temaga kohe päris sihilikult ja meelega ja teadlikult. Ma võin vallavalitsuses surfata ja netist saadud negatiivsesse purakasse kärfata, kui tahan. Aga ma ei taha. Ma ei tuhni rögamollides enam ka tööl olles. Nende täitmisest rääkimata. Võeh! Ja tühi temaga, et mu loomavaenulikkus ainult süvendab mu täiesti õigustatud ebameeldimist teile.
Olen lakanud juba aastate eest püüdmast meeldida. Tüdrukuna – suuresti seoses Kedriku tragöödiaga – hakkasin arvama, et mul on midagi nii olemuslikult hullu viga, et ma ei saagi kellelegi meeldida. Oma parimad aastat – viisteist kuni kolmkümmend viis – veetsin aina meeldides. Igal hetkel. Kogu aeg. Üksinda vetsus olles ka. mitte hetkegi iseendana, sest ise ei kõlba, ise on ära visatud. Muudkui teeskle ja meeldi, nii et endal süda paha. Nii tegeliku enda pärast kui selle pärast, keda mängid. Nagunii ei meeldi. Ükski sinu variantidest ei kõlba. Mitte ükski mängitu ega tegelik, kelle olemasolu, nägu ega tegu sa enam ammu ei mäleta. Ja see on nii paljudele tuttav tunne. 
Nagu on ilmselt paljudele tuttav ka protest ja vastikustunne selle pärast, et on mingid stereotüübid, millele vastajaid peetakse kenadeks inimesteks. Alati. Ja ainult selliseid. Mis siis, et need mallid on kunstlikud ja sunniviisilised. Kombeks on ju sümpaatseteks pidada neid, kes armastavad loomi. Loomaarmastus justkui näitaks, et inimene on hea ja õilis, suuremeelne ja ilus hing. Miks mina ei tohi ilma loomi armastamata ka ilus ja suur olla?
Või kole ja suur. Aga lubatagu mul loomadest eraldi olla. ma ei mäleta, et minuga oleks mingit nimetamisväärset loomadega seotud õnnetust juhtunud. Peale selle muidugi, et ma võõra hobusemehega abiellusin. Aga et ükski koer mind hammustanud või kass löönud oleks, seda ma küll ei mäleta. Nii et mind pole mingi hälliperioodi trauma pannud oomi vihkama. Ma lihtsalt ei talu nende võõraid lõhnu ja silmavaateid, käitumisi ja olemisi. Ma ei mõista neid. Mõistmatus hirmutab. Ühelgi hetkel ei tea, mis nende järgmine liigutus võiks olla. kuidas see mulle haiget teeb või mind naeruvääristab. See järgmine liigutus. Parem hoiduda.
Mis siis, et ükski haiget saamine pole üle elamatu. Milleks. Kui on olemas puurid, ketid, riivid ja sulud, siis tuleb neid selleks kasutada, et loomad-linud inimestest eemal hoida. Las ma siis olen vastik kompleksikott. Mis siis.
 
Nüüd teatas Malle kohvikulauda räntsatades, et tema müüs lehma ära.
“Miks?” imestas Astra sellise inimese tuima viisakusega, kes ei tea midagi lehmadest ega maavärgist.
“Ah tääd, põle nigu viitsimist iga homik tend lüpsma sõita. Ja ega lõunaaeg ühe loenguvahega ää ei käi,” kodukeelitses Malle.
Astra plõnksutas juhmilt silmi. Taskurätikute müümise tänavavallatuse joovastus lahtus. Tema üksildane töövaev Malle idee nimel Malle imelikul äraolekul haihtus tühipaljaks pähhiks.
“Emaga on värk nüüd kindlat teed üle Murru jõe läind. Eks ma ise aitasin kah kaasa,” pani Malle sihikindlalt tina ja ütles kommentaariks, et eks temal on jah eriti mõistlik viina visata, geenide abiga läheb emale siva järele.
“Nii kaugele kui mäletan, on mu mamps ikka va teravat pooldanud. Ainult et senimaani tegi ta oma tropid kõva töö käigus. Asjalikuks meelte segamiseks. Nüüd on ainult tropid. Oi mehed, mehed! Eks ma olen ju öelnud, et mehed on naise hukatus. Ükspuha, kas jalgevahet või pääd kauda. Igatahes sellest naisest on saand tõsine puskaribaaba.”
“Mis tema nimi on?”
“Loreida. Naera puruks. Issikesel oli kah nimi. A seda ma ei mäleta enam,” irvitas Malle kibedalt. “See on täitsa romaani aine. Oli nii. Loreida oli oma küla ilusaim tüdruk ja Heino oli ägedaim kutt. Näe, ikka mäletan nime. Siis nad läksid ühte ja hakkasid Loreida isamajas elama. Mõnusasti ranna äärdes põldu tegema ja loomi pidama. Nagu ikka. Heino oli kolhoosis tööl ja Loreida kaupluse kaunitar. Ei läind aastatki, kui mina sündisin ja vanaisa suri ära. Paps vaat hakkas tina panema. Sest titevääks ja majapidamine hakkas vasta. Ja üldse. Loomulik, tääda puha. Ega see tore pealt vaadata ole. Ema võttis ka sekka viina. Heinale läks iki plaskuga. Ja vaat teine laps tehti purjus pääga. Ja kaineks tal saada ei lastudki. Tol titel seal ema sees. Mäletan, kui ema tuli ühel päeval ilma kõhuta ja ilma lapseta haiglast koju. Siis ta karjus isa pääle, et sel läks tilk kust titeteo sisse. Isa jälle küsis, kas emal sedapsi olles üldse sirget päeva ka oli. Ema kössitas nädalaid nurkas ja seletas, et tatikas oleks tulnd kohe perse tagant ära lüüa. Aga praegu on see tatikas hooldekodus suur inimesesarnane asi. Kui puskari-Loreida semudega kärakat viskab, tuletab tend sekka meelde.
Millegipärast ei taha semud kuulda kui ta seda räägib.
Vanamees tegi küla pääl veel ühe tite. Läks ju minema. Elabki meil metsatuka taga. Ei viitsind kaugemale kolida. Näe, ma olen oma laiskusega suisa isasse läind…”
 
Malle tegi näo, nagu oleks lugu lõppenud. Seejärel mõtles aga ümber. Loreida sai hea koha, rääkis ta. Poest läks minema, sest issi uus töötas ju ka seal. Mere äärde kasvas sel ajal asutuste suvilaid nagu liivalosse. Neid istutati sinna iga kilomeetri kohta viis tükki. Loreida sai kõige vägevamasse komandandiks. Pealinna pomode lustilossi. Saunad, basseinid, värgid, möllud. Ema käis nagu perenaine kunagi – võtmekimp puusal ja härrastele meeldis kena ja hea suuvärgiga komandant üliväga. Sedamoodi ta trehvas nende süldilaudadesse ja saunajaskaritele. Malle ikka ka mõnikord kaasas. Mida rohkem tegemist emal nende jaskarite käigus kusagil numbritoas oli, seda harvem Mallet võeti.
Vanaemal polnud midagi teha – peksa ei anna ju nii suurele tüdrikule. Sõimas jubeda ahastusega, kui tütreke varsti igal õhtul tuigerdades töölt tuli. Või üldse ei tulnud. Kui mõne pomo proua nende koju lendas ja emaga arveid tahtis klaarida, hüppas vanaema küll nagu emalõvi tütre kaitseks välja.
“Mis arveid?”
“Arvad, et suvitajannadele meeldis oma mehele komandadi toas ja seltskonnas peale sattuda? Aga siis tuli Harald. Emal on olnud kõva tervis ja visa füsionoomia – pole tegelikult tänini päris inetuks ära läind…”
 
Naised teevad meestest igal võimalusel maailmanaba.
Malle hoiatas, et häda neile, kes nende maailmanaba kõrval peavad püüdma kah ära elada ja mahtuda ja inimeseks kasvada. Vanaema ja Malle ei sallinud Haraldit silma otsaski. Tema neid ka mitte. Aga Harald suutis tegelikult üsna soliidne olla.
“Ta väidab end olevat paruni sohipoja. Välimus on tal selline tõepoolest. Veel rikas ja juba jõhker oli ta meie majja tulles. Kümneaastasele plikale torkab väga selgesti silma, kui mõni mees käib oma loomadega julmalt ringi. Haraldi jahikoerad istusid meetrise keti otsas. Lambad said penidega võidu peksa. Ema ei tahtnud õnneks isamajast ära minna – elasidki uhke leskmehega külalisabielu.
Ei noh, sest ajast on mulle ka ilusaid mälestusi jäänud. Ema end peegli ees üle hulga aja jälle ehtimas. Ema aknal Haraldit ootamas. Harald kingituste ja lipsuga. Õrnused. Kui vanaema oli Haraldiga just leppimas, läks lahti. Harald avastas, et Loreida on jokkis peaga lõbus ja lahke. Ta ise, tõsi küll, kaldus sel puhul pigem riiakuse poole.
Niimoodi siis hakkas kehtima kindel stsenaarium – Harald tuli, pani pudeli lauale ja algaski meie pereelu,” mühatas Malle. “Ema õppis Haraldilt väga ruttu ära purjus peaga riiakaks muutumise. Harald oli hea õpetaja – kui üks mees igal kokkusaamisel ja viinavõtmisel – mis teeb üks välja – hõõrub naisele minevikku nina alla ja kahtlustab iga külameest, viskab üle ju küll.
Esimese keretäie sai ema siis, kui Harald oli talle juba kolmandaks tähtpäevaks kombinee kinkinud. Ema karjus, et tal põle vaja Haraldi kombinaskinasi. Harald muidugi tegi kohe pakkumise, kellele ja mis asendis neid “naskinasi” näidata. Ema ajas kogemata konjaabli ümber ja esimene sinine silm oligi teenitud. Kui vanaema ära suri, hakkas ema hoo ja hoobi vaheta tappa saama.
Aina kõrgendatud, purjus, inisevad hääled. Ema karjatused ja lõpuks röögatus – sinna seina tegi minu isa ukse.
Harald pühkis sealt papa tehtud uksest küll välja, aga varsti jälle sisse tagasi kah. Siis tinutati juba iga päev. Kas Haraldiga või muidu muude külaonudega. Ja kui teiste onudega, siis ei tehtud Haraldile ust lahti. Ja kui ei tehtud lahti, siis algas järgmine kohtumine kiire keretäiega.”
Astra imestas, et Malle ema sellist stiili välja kannatas. Keemiline ja füüsiline töötlus vahetpidamata.
“Oh, preilikene, maal võid palju vastupidavaid, analoogse elutempoga inimesi kohata. Linnas ei saa aru, kui trööstitu on maal kogu see argipäev. Seal pole õhtul sittagi teha. Ei mingeid asutusi ega seltsielu. Kuradi agressiivne koht on see nõukogude Eesti küla.
Pole sa’s kuulnud, kuidas seal tapetakse ja taga aetakse? Nagu Piiblis juba! Mina kasvasin nii, et mõnel õhtul ei kohanud pärast kooli ühtki üles tagumata ega kainet molu.
Hea küll, kodu koduks. Isegi pomode suvilas oli see lootusetu. Sinna pool-grüünesse sõidetaksegi ju põhiliselt pidu panema. Nii et mul olid õhtuti kodus ja tööl võrdsed tingimused.”
“Tööl?”  
“Arvad, et ema sel ajal ennast ise sinna vedas või? No tead, ta oli nii täis, et oleks isegi suvitajate vaba stiili juures endale bläkki teinud. Hiljem ei lasknud ka ta tervis tööd teha – Loreidal läks umbes sel ajal magu tuksi. Ta loobus nimelt söömast, et odavam oleks.”


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat