Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 39 POOLVILLANE


kui teile hakkavad vastu tugevad positiivsed natuurid, jätke see tegelane kohe kindlasti vahele. Nautige, kui eluliselt Egle end surnuks jõi või kuidas Eesti vabariik endale kriminaalkurjategija elutoast valitsuskabineti ja äriideed, ettevõtlus-eliidi ja poliit-ladviku leidis – ja ärge lugege, kuidas ma oma Kedriku lõpuks ikkagi endale sain.

Seda siin kohe välja paristades ei võta ma üllatuslikkust ega lugemisrõõmu ära – kõik oli väga teistmoodi, kui traditsiooniliste häpiendide puhul. Ei olnud sedasi, et oo-Astra-kuidas-ma-varem-ei-mõistnud. Oli hoopis nii, et tal polnud mitte kusagile minna. Minu juures oli pelgupaik tänu sellele, et ma kuulasin pärast vanglat esimest korda elus vaistu. Mitte ei surunud vastu voolu ega murdnud läbi seina, vaid taipasin märgata, kuskohas on mu saatuseseina sees uks.

Kui teil juhtub ka olema kakskümmend aastat mõni klammerdunud kiindumus, kui ka teie olete end ühest sajandist teise vedanud obsessiooniga oma elu tõelisest mehest, siis te ilmselt teate. Ilmselt teate, et see, kelle – või mille – te praeguseks kurja maailma ja valede naiste käest kätte saate, pole enam see. Seda enam, et meeste parim-enne-tähtaeg on naiste omast väga palju lühem.

Milline mina praeguseks välja näen? Kuna te mind nagunii ei näe, võiksin oma häpiendiga ses mõttes pedaali põhja vajutada, et võiksin ju luisata, et võtsin vanglas vägevasti kaalust alla ja paranesin pekise ahtri painest. Aga tegelikult see polnud sedapidi. Oli vastupidi. Kui inimene on juba võtnud stressi tiivul kosumise kursi, siis ta paneb samas suunas aina edasi. Ma läksin vanglas, tänan huvi tundmast, veel kümme kilo pekisemaks. Eks seal õmblusmasinate taga end tundmatu tuleviku poole koogutades ja lõgistades mõtles mu tagumik, et mine sa tea. Vaja koguda.

Elu rekordkaalus astusin ma vastu olukorrale, mille nimel olin ära elanud ja vastu pidanud ka kõik oma tühjad päevad ja lootusetud aastad. Ja – oh naiste nõmedust, kui nad meestele meeldimise nimel end näljutavad ja kõhnalt sooneliseks fitivad. Mehed ei vaja sedasorti kangelastegusid. Mehed vajavad turvaliselt pehmet ja lopsakalt naiselikku Naist. Kui nad pole ebaküpsed juntsud, kes tõelisi naisi kardavad ja naistelt eluaegset plikalikkust eeldavad – muidu kardavad. Kui erinevatel elulistel põhjustel suureks läinud ja jäänud naine satub vastamisi oma elu mehega, pole tema mõõtmed ja välimuse tühised üksikasjad pehmelt öeldes olulised.

Kui ma oleksin pannud rõhku enese vormimisele kõõluseliseks lihasekubuks – mida enamasti ju tehakse, lootes mõnd meest kätte saada, siis oleks Kedrik arvatavasti mind nüüd veel rohkem kartnud kui siis, kui ma ilus naksis plikatiba olin. 55 kilo naist on Kedrikule kaugelt vähe.

Aga seda ärge küll kartke, et mu tütre teema ka mingisse vaevalisse häpiendi päädib. See oleks nii eluline ja positiivne ja konstruktiivne, et hakka või oksele. Ideaalis võinuks asjad kujuneda nii, et mu tütar tuleb ei-tea-kustkohast ei-tea-mida tegemast ära. Läheb mõnda vismarisse võõrutusele. Ja pärast avab minu kodus kliiniku filiaali. Toibub ja kosub, kogub end ja hakkab tubliks. Ma ei tea, kas Eestis on juba selliseid häpiende tekkinud. Meie narkar-prostide armee on nii mitme tuhande pealine, et peaks ikka mõni edukas lahend olema.

Mina teid ühegi sellisega siiski ei vaeva. Et kui kohutavalt halb ja raske mu tütrekesel võõrutusel oli. Kuidas metadooni-kuur mõikas. Ja kas töö käigus ka selgus, et ta on hiv-positiivne või midagi sama toredalt tõenäolist. Ning kuidas tagasilanguse oht musta pilvena mu kodu kui Kedriku kindluse kohal pidevalt varitses.

Sest midagi sellist pole juhtunud.

Võimalik, et mu ainsam ihuvili on praeguseks üleüldse surnud. Ma ei tea. Ma ei saa seda võimalust ülearu sügavalt põdeda. Sest mul on jõudu vaja muudeks, märksa tegelikemateks asjadeks kui abstraktne lein. See kõik on jah on jah on jah nii kohutavalt õudne, et ma ei mõtle selle peale. Ma ei tea, kus mu laps on. Ma ei tea, mis seisundis ta on. Aga ma ei saa seda ka teada – järelikult pole mõtet end kulutada ja raisata tema pärast muretsemise peale. Nii ma ennast lohutan ja veenan ning mõnikord seda ise usun ka. Ent mõni kord – ja seda juhtub rohkem – tahaks lihtsalt ulguda.

Ahjah, tegelikult pidi ju häpiend lähenema, nii et ma unustan oma alateadvuses ja kõigi hetkede taustal kumiseva tütre-mõtte jälle püüdlikult ära. Kõtt! 

 

Kuradi kurat!

Mis teil kõigil vaja on?! Alati siis, kui ma vanni lähen. Ole, kes sa oled – oota nüüd, kuni ma siit sajas kord välja ronin ei no… kuradi kurat! Tead, on üks anekdoot džon smifist, kes…”

Malle pladistab ja sajatab. Astra toetub trepikojas vastu seina ja on õnnelik. See on tema oma Malle, kes siinsamas ukse taga nii malelikult oma arvamust avaldab. Kui Malle vait jääb, tiristab Astra itsitades uuesti kella.

“Põrgu värk, uks pole üldse lukuski!” möiratab Malle. “Kui sa oled sihuke mühakas, et söandad daami vanni võtmisel eksitada – kobi sisse ja tunne ennast, nagu… ai, kurat!” Sõjakas sissekutse kustub plartsatusse.

Astra astub ennast salgavalt esikusse ja teatab: “Kostab küll rohkem nii, nagu daam vannitaks elevanti!”

“Uh, Astra! Servus, ma olin tegelikult kindel, et see on mõni mees. Nüüd kuulsid sa kõike, mida ma nendest arvan.”

 

Ma kuulsin, kuidas sa meeldida tahad. Ja mis suunas sa ennast muuta igatsed, et sina poleks jumala pärast sina. See uksetagune kuuldemäng jutustas blaseerunud-pohhuistlikust sinust, kes sa enesekaitseks olla püüdsid – aga pole kunagi olnud. Nagu me keegi pole reeglina see, keda etendame.

Mallel on seitse last. Viis tütart ja kaks poega. See tüdrukute värk on selge saatuse irvitus, sest nii tõhusale tädile nagu tema, sobiksid tegelikult pojad palju rohkem. Eriti lai on see faatumi irvitus selles mõttes, et kolm tütart sündisid mõne aasta eest korraga. Uskumatu või? Ei, teate, ka Eesti kolmikud on kõik kellegi lapsed. Ja üks komplekt on minu turvaliselt koduse Malle ilmale toodud. Ta sünnitas nad muide ise. Ei lasknud keisrilõiget teha.

Nii et jah, kui Mallel oli kolm last juba olemas, otsustas ta neljanda veel saada. Aga neli kuni kuus osutusid kolmikuteks tüdrukuteks. Kellega see tõsine naisetükk muide mu meelest kohe päris tõsiselt ja ausalt mitte kordagi hädas ei olnudki. Isegi mitte troinoi-tuulerõugete puhul. Vaatamata sellele, et tal peale vanemate laste ausalt öeldes õieti kedagi abiks ei olnud. Kunagi pole olnud.

Jajaa, mees on tal ka muidugi. Ikka-ikka, see oli tal täiesti olemas. On praegu ka. Aga oma Elu Mehe sünnitas Malle seitsmenda lapsena. Seitsmes on sinu. Ilus pontsakas poisu, nagu keerub. Praegu paariaastane. Nagu piltpostkaardilt pärinev lapse ideaal. Malle ütleb, et voh selle mehe poole ongi tema läbi kogu elu teel olnud.

 Kõik on hästi.

 

“Mine vala endale kohvi ja tee suitsu. Ma kuivatan siva elevandi ära.”

“Just nii, madam!”

Astra tatsab kuulekalt tuppa, paneb grammofoni mängima ja kerib end kandilisele nurgadiivanile.

“Keera punni maha, võibolla naabrid ei tahagi praegu tantsida,” manitseb Malle sume alt. Astra vähendab “punni” ja laseb silmad tuppa jooksma. Seinal ripub mitu õmblemisjärgus rõivast. Diivanil on virn kudumisjärjel kapsuneid. Paar raamatut on isutult ent lootusrikkalt käpuli ootele jäetud, avatud kaaned ülespidi – küll sind veel loetakse!

Puhas, töine ja pisut kõle. Malle asjalikus korteris pole erilisi kaunistusi. Spartalikult range ja käepärane. Astra on Malle unustatud plaatide osakonnast leidnud itaalia muusika ja õõtsutab end mõnuga. Seda lusti aga jätkub täpselt nii kaua, kui Malle kohale ilmub. Pole ilus teise juures külas olles talle tüütavat amoremiot kuulata. Teadmine lõbu lühiajalisusest teeb lõbu eriti lõbusaks – mis siis, et Malle lähenevad sammud toovad kaasa käsu: “Lõpetage ee italiaanotsemine!”

Suur naine viskab ukse lahti ja vaatab Astrale heatahtlikult ülevalt alla: “Sooh, ma mõtlesin, et neiu vihub tantsida, nagu see tal naabrite kõrvarõõmuks tavaliselt kombeks – aga see lihtsalt istub ja kõigub, nagu eriti tagasihoidlik itaalia kummikonn!”

Astra mõõdab Mallet armastava pilguga ja nendib mallelikult järsu südamlikkusega: “Sa oled suvega kõvasti kasvanud!”

“Mis sa’s mõtled. Maanaine peab kõvasti tööd murdma ja lehmapiima murtud tööle peale jooma. Muideks – kui seda siin elevandiks nimetada, siis seda ma just vannitasingi.”

Malle keerutab oma kosunud kannikaid ja patsutab endale tunnustavalt tugevatele kintsudele: “No kas pole mitte tubli tüdrukutükk? Ei no… aja ennast õige püsti… sa oled ise kah kosumisele rõhku pannud. Kuidagi piirkonniti, ma pean ütlema…”

Astra kraamib sabad üles ja näitab õnnelikult oma kõhuhakatist. Malle uurib teda asjalikult. Äh, kõht kõhuks – niru oled sina ikka. Ega sa vist üheksanda kuu pealgi täit eesti naise mõõtu välja anna. Saad olema nagu sõlmega kõrs. Malle soovib Astrale südamest uue ülikooliaasta puhul õnne – mida Astra siin surnud ülikooliga poolsurnud linnas muidu peale hakkaks – istuks aina Mallega kohvikus ja kiruks oma ebamäärast kasutamata noorust.

“A mis minust saab?”

“Ju sul tuleb madalduda mu titelappide vahele külla tulema,” ilgub Astra Malle-toonil vastu. See pole küll päris tema stiil, kuid oma rasedushardumuse sekka väärt vürts. Kasvõi selleks, et tunda, kui maitsev on oma keeles ja meeles kõnelemine.

“Ega’s mul ole ka seda muret, et akadeemiline aasta lausa aia taha keeraks. Näe, september pole alanudki, mul on juba tööjärg ees. Ühele plikale mantel. Raidule tagi – selle sõbrale püksid. Emale kampsun. Kunagisele kooliõele kleit…”

Kuidas Malle kevadel ka oma töökoormust ja kundederohkust ei neednud, ikka ei kahanenud tasuta tellimuste kosk. Ikka suhtuti Mallesse kui üksikusse nobenäppu, kel nagunii idagi targemat kui käsitöö teha pole. Malle võib olla nördinud. Malle võib lärmata ja sõimata. Malle teeb ikkagi kõik ära. Malle tõotab kevaditi uut kursust teisiti alustada – aga ikkagi püsib poolikute tööde rivi samas pikkuses. Muutuvad vaid tellimuste materjalid, värvid ja tellijad.

“Sa ei kõlba nüüd enam millekski. Viina ei suga enam koos võtta,” õiendab Malle kohvi valades. “Ega sa ju ometi kohvi ka ei joo?”

“Piimaga.”

“Püha kurat! Kustkohast ma sulle seda piima võtan? Ma pole kolm päeva ninagi välja pistnud. Tahtsin selle töödejoru eest ära õmmelda. Hommikul läks õmblusmasin orbiidile. Ootan nüüd Raitu, et ta selle korda teeks. Mingit kasu peaks meestest ju olema. Pärast muidugi selgub, et oskaksin ise ka teha. Siis, kui tal ei õnnestu ja ma üle teen – aga alguses peab ikka mehel laskma proovida – et kui ise ära teed, saaks siiski öelda, et Rait näe…”

 

Rait näe saigi Malle kõigi laste isaks.

Minu teada pole neil olnud ühtki nii tõsist kõrvuti kulgemise kriisi, et oleks väga tõsiselt õhus olnud laiali minek. Kui tahes mõttetu mees on Rait tundunud kõrvalt-vaatajaile – Malle pole mitte hetkekski programmeerinud ei endasse ega oma eluteele seda laialimineku motiivi. Vana Jumal võib sealt programmeeritud asjade riiulilt ainest võtta ja su hirmu su elukäiguks kududa.

Mis võib – nii lähebki!

Pruukis mul vanglas mõelda, et Kedrik taeva pärast teada ei saaks, et ma nüüd siin istun ja “ümber kasvan” – ja juba ta saatiski mulle lühida postkaardi. Elu esimese ja ainsa postkaardi.

Vanglasse…

Veel lahedam – pruukis mul mõelda, et kui ma ükskord vabaks saan, võiks Kedriku naisega midagi juhtuda, nii et minu mees ükskord ometi mu jaoks vabaks jääks. Ja täpselt sel ajal jäi Kedriku tollane naine ravimatult haigeks.

Mis asja sa ütled?

Ahjah, Kedriku postkaart ütles, et ta on alati imetlenud, kui stabiilne ja tubli ja tugev tüdruk ma olen – ning on täiesti veendunud, et ma pean vastu kogu selle meedia-madina, mis minu ümber nüüd käib.

Pidasin muidugi.

Hoopis Mallel on meediaga – ja eriti interneti kommentaatoritega – pidev piin. Kuna ta elab nii isepäist ja elutervet, tõelist ja ehedat elu, tellivad erinevad portaalid temalt arvamuslugusid. Ta kirjutabki neile – honorari on ju vaja! – lihtsalt ja loogiliselt. Nii nagu mõtleb. Oma kogemuse pealt. Looduse ja maalähedase elulaadiga kooskõlas.

Ja siis üritatakse ta, linnas ühtlaseks ja elutuks betoneeritutest nii erinev, surnuks kommenteerida. On mingi selline keskpärase meinstriimi säilitamise karja-loogika, mille kohaselt iga keskmisest erinev nähtus tuleb hävitada.

Malle kirjutatud… mis sõna see oligi… kolumn, õigus jah, arvamusloo ja essee asemel öeldakse nüüd ju kolumn. Malle kolumnid puudutavad oma lihtsuses ja eheduses ka kõige paadunumate büroo-rottide kondiüdi. Seda üdi puurimist lihtsa ja jõulise sõnaga aga need kontori-raiped andeks ei anna. Selle asemel, et elada ka oma elu elatavaks ja rahuldavaks, klõbistavad nad tundide kaupa Malle-suguseid erilisi mõtlejaid ja tegijaid sõimata.

Malle ei loe neid kommentaare. Tal pole selleks aegagi. Isegi paberist ajalehti pole tal aega ega huvi lugeda – need raiskavad aja ja jõu ja pressivad mingi pseudo tema tegeliku elu asemele. Aga ta teab, et tema ilusaid ja õigeid tekste püütakse sõnaga surnuks peksta – minusuguste mölakate kaudu teab.

Kord tormasin tema tarre, ohkides ja puhkides umbes niimoodi, et kurat küll, kuidas inimesed ikka ei tea, milline suur süda ja õilis hing sul on – kuidas nad tohivad sind nii räigelt mätserdada ja materdada… Ja siis pistis Malle minu peale pröökama. Ainsa, aga selle eest tigedalt tõhusa korra elus. Ta huilgas mu peale, et just minusugused mölakatest sõbrad ongi kõige suurem õnnetus maailmas. Et see on paratamatu, et mõtlemisvõimetu mass käärib ja mädaneb ja laseb laibamürke internetti. Aga just sihukesed sõbrad, kes seal jäätmekastis sobravad ja saastunud kätega kallistama tulevad, on kõige jõledamad. Piisavalt nõme juba, et ma neid kommimisi loen. Veel võikam, et teda haletsema ja kommentaaride mäda ja okset resümeerima lähen – ja veel tema enese koju.

Minu peale röökides vajusid Malle hiidkäed tookord jõuetult rippu ja näojooned hirmutavalt ripakile. Tema otsaesise kurrud olid maani. Täiesti uskumatu – aga just selline tunne talle näkku vaadates oli. Efekt sihuke.

Ja teine efekt oli, et mina ka ei lugenud enam neid kommentaare. Need keerasid tõepoolest mind ka lögasesse kapslisse, mis ei lasknud hingata ega sirutuda. Ma sain karjuvat Mallet vaadates järsku – lõpuks ometi – aru, et sellist mürgiaurude välja laskmise võimalust on vaja. See hoiab närvid niivõrd-kuivõrd korras ja katused peal. Aga ainult enesetapja läheb nii eluohtlikest ainetest kubisevasse kloaaki sobrama. Ja ma ei läinud enam.

Vähemasti polnud Malle mu peale huilates asjata vilet lasknud.

Ma aiman, et Malle teab. Teab, et mina olen päris mitmeid kuid – isegi aastaid – olnud just üks neist kommenteerijatest. Ma pole talle seda öelnud. Aga ta ju nägi, kuidas ma seal oma büroos hallitasin. Just sellist elu elavad ametnikud ongi üks regulaarne ja vist arvukaim – töötute impotentide ja neurootikutest titemammade kõrval – internetis laamendajate kaader. Ma tegin paar tundi järjest väikeseid vastikuid töid, millest eranditult igaüks oli minu jaoks piinav ja mõttetu. Iga sellise paberi koostamise, paragrahvide tutkimise ja pitsatite lajatamise püüdsin võimalikult kohe ära unustada. Ja kui paari tunni jooksul toodetud jälkide soorituste ja dokude pakk oli talumatuse piirile paisunud, vaatasin lõõgastuseks, mis internetis toimub kah.

Tuhnisin mööda delfisid ja sl-isid, võtsin igasugused teemad ette – absoluutselt ükskõik, kas see oli enneaegselt sündinud lapse koju aitamise riiklik finantseerimine, tsirkuseloomade ahistamine, linnapea perekonna probleemid, viru litsist seltskonnategelase karjäär ja emigreerumine või mõni mahlane skandaal või katastroof – mina võtsin eranditult igal teemal sõna. Ma ei lugenud läbi, milles point täpselt oli. Pealkirjast või pildist piisas, et lüüa mu vaenu ja vihkamise paagi prunt pealt. Ma ropendasin ja sõimlesin, olin sappi ja vihkamist pritsides kohati mingis orgasmi-eelses seisundis – ja suutsin pärast sellist raevukat mahalaadimist jälle paar tundi oma tülgast tükitööd teha. Toota pabereid, millest olenesid inimeste saatused – aga mille tekitamine mind konkreetselt uputas ja lämmatas.

Ma olen täiesti kindel, et oma läbinägelikkuse ja elutarkuse juures teadis Malle päris kindlasti ja väga täpselt, et mina olen olnud üks neist. Sellised õnnetud õõtsuvad üksteisele tänaval ja bussis, poes ja turul vastu. Nad ei vaata kellelegi kunagi silma, sest nad on nii katki, et ei suuda üldse kellelegi otsa vaadata. Nad vanguvad oma armetuid tegemisi teha ning kukuvad esimese võimaliku arvuti juurde sattudes silmili klaviatuurile, et saastasõltuvust välja elades ellu jääda.

Kes sellest räpasest harjumusest ise välja ei kasva ja suuremaks ei arene, pannakse vangi. Klõps! Mitte sõimu ja laimu eest. Jumal on leidlik mingit põhjust leidma, mis võimaldab sind isoleerida ja seeläbi uuesti järje peale aidata.   

 

Mallel on kelmikas kodukleit – aga sellega sobimatult järsk asend. Ta räägib oma ülenaiselikust suutlikkusest ükskõikselt, aga ilmse rahuloluga. Et masin lööb välku ja müristab – ja tal endal ka selg tulitab pidevast sundasendist.

“Miks su selg tulitab – lasksid bikiinides meretuulte käes ringi?”

“Jah. Aga lasksin ringi teatavate lisadega – ma lõin mitu aega katusel plekki. No mis sa ohhetad? Uue katuse tegin. Osa tahvleid lõin küll nii lollisti, et häbene silmad kukla taha. Tagumiku külmetasin tegelikult küll vist heinal ära. Meil on heinatükk täitsa mere ääres. Kaldal kuum, mere pääl vinge tuul. Hüppad ju parmude eest vette, ei märkagi, kui ristluud külma saavad. Piinlik lugu siuke koba olla. Nüüd kükitangi kuumas vannis ja palun jumalat, et ta mu pääle halastaks, ehkki ma pole üliinimene. Millekski võiksin minagi kõlvata… Pole suvi läbi Raitu näinud, kuidas ma’s näitan nüüd ennast sihukese kõvera vikatina?”

“Mis sa sellest heinast tegid – sul pole ju lehmagi!” püüab Astra endale Malle suve sedavõrd ette kujutada, et oskaks kaasa rääkida.

“Tere talv! Ma võtsin ju mitu aega tagasi uue mullika – pole öelnud või?”

“Ma pole küsida osanud. Sa niisama ei räägi.”

“Eks ta ole.”

Eks ta ole tõesti. Malle maakodused elujuhtumid jõuavad harvu ja konarlikke teid pidi Astrani, nagu tervitused teisest ilmast. Ülikoolilinnas räägib Malle linna- ja poistejutte ja ei taha end oma maatööde ja lõpmatu orjamisega narriks teha. Maaelu hakkab küll taas moodi minema, aga Malle ei oska niimoodi moes olla – tema rannaküla pole nooblilt romantiline. Seal on…

Noh ja tema laused keeravad esialgu veel sellepärast kultuur- ja kodukeele segamini, et kultuuriga ta suve jooksul pihta ei saanud. Astral on raske Mallega nii võõrastel teemadel tõsist juttu ajamas. Malle käib enesestmõistetavalt talutööd tegemas ega taha sellest õieti rääkida. Eelmise lehma müügist kuulis Astra elles siis, kui Mallel oli lehmarahade eest linna elamine hangitud. Nüüd on Malle nii muu seas mullikast lehma kasvatanud ja…

“Kuidas sa sedasi kaugjuhtimise teel lehmaga toime tuled?” muretseb Astra võhiklikult ääri-veeri.

“Suvel läks kõik ladusalt. Kui mamps sekka pildi ära kaotas, olin mina ikka olemas. Näis, mis sügise saab. Oleks nigu loota, et lehm taltsutab mampsi. Teisest küljest on tal  ju sedasi rohkem raha. Piim viinaks. Naabrinaine lubas silma pääl pidada. Ega tend lehma ju vaja oleks. Kes sääl piima joob. A lehm on maja hing ja mul on süda rohkem rahus. Küll sa näha saad, kui hää on esmaspäeviti Mallelt lehmapiima saada, kui sul titt käes.”

 

“Mina tulin lihtsalt konkurssi kõrgeks ajama,” teatas püüdlikult ükskõikne suurt kasvu poisstüdruk sisseastumiseksami ukse taga, põlvini kampsun seljas, juuksed sorgus ja lõug õieli. Plika ei hoolinud silmnähtavalt muljest, mille jättis. Sügavalt lohakas ja sarkastiline. Ei lootnud meeldida – ega jätnud meelega. Ja sellepärast ei hea. Mulje.

“Ma’s läksin,” mühatas see olend ning loivas eksamile. Välja tulles lajatas enda järel ukse kinni ja sõimas. Täitsa persses, viie panid! Nii põrnitseski ta läbi konkursinädalate otsesilmse karmi huviga akadeemilist ümbrust ja suhtus oma alatisse edusse hapu üleolekuga. Immatrikuleerimise üle oli Malle väliselt pigem vihane kui rõõmus: “Mida ma niimoodi ülikoolis arvama pean? Leidsid kah, keda siia vastu võtta!”

niimoodi sähvanud, surus ta oma tugevad käed küünarnukkideni püksitaskusse ja trampis minema.

Jorm nagu vanapoiss, hakkas ta igal hommikul loenguisse rühkima, ise kohusetundlikkust sõimates. Piinlik oleks tõesti ausalt tubli olla… Loengute ajal tekitas tüdruk oma rämedalt elusa pilguga õppejõududes ebamugavust. Longute vaheaegadel seadis end oma nurgelises asendis seltskonna ääremaale. Ta pistis oma sorgus tuka alt sapiseid, aga kuratlikult tabavaid märkusi. Kuidas temaga ka ei püütud ühendust võtta – ikka laksas ta lähenejaile kaitseasendiga. Kuidas teised ka ei püüdnud kellegi teisena tunduda ja etendusi anda – ikka lammutas Malle näilisuse kolme sõnaga.

Mida sa sisised? Mida sa sekkud võõrastesse olemismängudesse! Mis sa… Astra kartis ja võõrastas Mallet. Ta oli keskkoolist nii sügavate Kedriku-haavadega ja sisseastumise suvest sarvede maha jooksmise mürinaga ülikooli mürtsatanud, et läbi nägemine polnud raasugi teretulnud. Pidigi ju olema nii, et uueks ühenduseks kogunenud noored kulutasid palju energiat värske ja lööva mulje jätmiseks. Keskkooliaegsed apsud oli võimalik ülikoolis puhta lehena ümber teha. Pidigi tohtima huvitav ja mõjus näida.

Malle ei lasknud.

Ta avastas kursusekaaslase lausetes ahastamapaneva täpsusega valusad tagamaad – ja torkas sinna mingi range järjekindlusega oma nooled. Malle luges etlejate nägudelt nende eelmise elu tõdesid, mida püüti pajatustes ümber teha.

Nagu must südametunnistus, põrnitses Malle oma tumedail silmil kogu ümbrust. Nägi kõike, mõistis kõike ega halastanud millelegi.

Vaata, milline sa ise välja näed, mõtles Astra, kui Malle viskas sädet tema läbitõmmatud ja äraaetud välimuse kohta. Ise oled, nagu poolvillane tuustakas, kärkis Astra omaette, kui Malle täheldas, et kursuseõde on end ülemäära meikinud. Kui sa nii tuima muljet ei jätaks, võiks arvata, et oled kade, pahandas Astra, kui Malle tegi tema originaalitseva riietusega paari sõnaga pilbasteks.

Kursus leebus Malle solvangute suhtes lausa kokkuleppelise kiiruga. Tüdruk oli liiga terviklik, et teda kompleksides kahtlustada. Mida vähem kahtlustada osatakse, seda… Nojaa. Liiga kaine ja iseseisev, et tema väljalöökidele õelust omistada. Malle oli Malle. Ja seepärast anti talle andeks ka päris matslikkus.

Aeg-ajalt vallandus tüdruku huvi kursuse ühiselu vastu, enamasti aga eelistas ta uuele koosluskohustusele oma varasemaid sõbratare. Astra trehvas neid mõnikord kohvikus ja püüdis neist eemale hoida. Need kopsakad noored nais-olevused olid järsud, terava keelega ja kandsid kindlat rühmituslikku mõttekorrastust. Heatahtlikul suhtumisel võis neid amatsoone hinnata mõtlevateks isiksusteks, kes oskasid oma mõtetega ümber käia, arvamusi löövalt, ehkki valusalt serveerida. Halvustamisi – plikad pidasid endast häbematult palju. Pritsisid sappi, nähes välja kui kuri kari sorakil nõidasid. Osa üldsusest, kes jälgis neid ihuliselt üsna vormituid, raskelt käituvaid temakesi lohakais pükstes ja laperdavais seelikuis päris kõrvalt, levitas tõetruid kõlakaid isegi homoseksualismist.

Nad on lesbid, uskuge!

Mõni oligi.

Kuigi Malle oli sõbrataridest tagasihoidlikum ega paistnud selle, lapsepõlveaegsete miilitsa lastetuppa sattumisega ärpleva naishordi rabavatel häppeningidel eriti silma, oli ta tüdrukute, teiste teaduskondade rebaste, liider. Vaimse stabiilsuse tõttu.

“Nad ei kaota iial huumorimeelt,” selgitas Malle oma kooliaegsete sõprussuhete kestmise kohta üle teaduskondade vaheliste seinte ühtaegu nii kõik kui mitte midagi –kui Astra arglikult päris, mis sorti tüdrukud need on.

Nii nagu nais-isepäislased, nii õppisid ka õppejõud Mallet usaldama. Kuivetumadki neist leidsid Malle räämas tuka alt peagi elutervelt ausa pilgu, mis tõotas lubaduste täitmist.

Täitis ka.

Keegi lollakas taipas Malle selle eest komsomolitööle nügida. Katsetus lppes Malle vihaste röögatustega üle ülikoolise punapeo ja tema kandilisekäekirjalise välja-tormamis-avaldusega.

Esimese sessi ajal sai Malle punasel eksamil kolme… ja nuttis. Avalikult. Kurjalt. Käratas lohutajatele, et Leninist on kahju ning pisarad voolasid mööda ta liikumatuid näolihaseid. Et seal lihaste taga oli paanika stipita jäämise pärast, kes noortest pealiskaudikutest seda läbi näha oskas…

“Miks Malle nii piprane on?” küsis Astra kord kohvikus ühte lauda eksinult ühelt Malle “moorilt”.

“Sinu beebifeiss ajab koonusesse!” mühatas amatsoon. Poole tunni pärast vaatas ta aga Astrale juba napsiselt hajuva pilguga lõua alla – nagu need ei-kuhugi-fokuseeritud pilgud ikka hõljuvad ning tunnistas poolinniste katkiste hammaste vahelt: “Ta ema on raske jota – meie kõigi tuleviku elav näidis. Napilt elav.”


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat