Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 38


õhkas Astra Vanda tugitoolis lesides. Vanda piidles sõbratari peeglist.
“Nüüd, kus te just hakkate lõpuks ometi ELAMISEKS vormi saama?”
 
Ma ei ole osanud ema olla.
Ent päris kindlasti pole laps mind elamast takistanud.
Ma sain ta ise alles lapsena. Emaduseks totaalselt ebaküpsena. Kogesin võimalust emaks saades tegelikult mitte emaks saada. Ootasin tillukese tütre puhul närviliselt, millal ta jalule tõuseb ja oma teed kõnnib. Kui ta kõndima hakates teed küsis, polnud mind kunagi tema jaoks kuuldel – töö, muud tähtsad asjad, ainult mitte selle väikese võõra inimese küsimused ja mured, ootused ja palved.
Mu laps jäi kohe sündides sellepärast üdini üksindusse, et tegelikult polnud ma tema tulekuks valmis. Ma ei kuulanud, sest olin iseendaga kogu aeg nii ametis. Ma ei julgenud nõu anda, sest vajasin seda pigem ise. Ma ei söandanud näha ega kuulda, sest see kõik käis kõrgelt üle mu võimete piiride.
Minu laps on selles mõttes enamuse hulka kuuluv, et tegelikult on enamik lapsi sellises olukorras, nagu tema. Neid küll taheti ja oodati – aga kui nad kohal on, ei osata nendega midagi peale hakata. Ehkki paljud väldivad või lükkavad laste saamist sellepärast edasi, et see häirib nende plaane ja mugavust, juhtub pärast uute inimeste sündi enamasti siiski hoopis sedapidi, et vanemad jätkavad vihaselt oma elu elamist. Ei mina ega suurem osa teistest emadest ei oska ega suuda lastele eraldada muud kui raha ja asju. Toitu – üha valdavamalt poolfabrikaate, mitte enda tehtut. Masstoodangulisi rõivaid – mitte oma õmmeldud ega kootud. Erikujulist plastmassi, millest on vormitud mänguasjad ja koolitarbed, jalgrattad ja raadiod, arvutid ja mobiiltelefonid. Palju vajalikke asju. Nende all raha. Mille teenimisele kulub kogu vanemate aeg. Lapsed kui kutsutud, ent unarusse jäetud külalised istuvad kusagil koridoris virtuaalsel uksematil ja ootavad.
Kui piisavalt suureks saavad, siis enam ei oota.
Lähevad ja trotsivad, lammutavad seejuures ennast kui vääritut, kellele vanemaid ei jätkunud. Mitte keegi pole neile õpetanud oskust iseennast armastada – tulgu siis unustus mistahes ainete abil. Ja ametid, mida on võimalik pidada ainult nende ainete abil. Ent jah, vastupidiselt Vanda ja üldse valdavale arvamusele ei takista lapsed vanematel elamast – vanemad jäävad hoopis laste sünnitamisega poolele teele. Kuhugi väga algusse. Lasteaia uksele. Lükkavad sündinu sealt sisse – ja siis kasvatagu riik endale oma uus kodanik!
 
Vanda heljus külmal sammul riidekapi juurde. Tema idioodipoe-põnts oli paranenud ning koos sellega oli hõrenenud ka Vanda mahedus. Ta ehtis end ootusärevalt.
“Ma usun, et tunnete juures, mida ma Eero vastu tunnen, ja Eero mehelikkust arvesse võttes saaks see olema üks tore laps…”
Vanda naeratas tüdinenult: “Võibolla on see teile tõesti hea. Tahaksin seda teie Eerot näha. Milline on see mees, kes teid teie galerii lõpus kord kõiki olnuid üles kaaludes põhjalikult köidab. Lapsetahtmine on ju VÄGA põhjalik tõsiseltvõtt?”
“Ilus, tugev ja võimekas,” itsitas Astra. “Minu ideaal.”
“Sel juhul ma ei usu, et temas võiks midagi väga pikantset sisalduda. Mõni positiivset tüüpi prints. . Tugevad käed, soojad silmad, lokid, töökus, headus, edasipüüdlikkus…”
“Jajaa,” itsitas Astra lõbustatult.
“Ja kvantitatiivne fallos?” huvitus Vanda tõsisemalt.
“Kvantitatiivselt kvaliteetne,” ilkus Astra nii iseenda kui kogu naissoo üle.
“Huvid?”
“Hobused. Ja mina.”
“Nojaaa… hobused… ja veel üks hobune. Eks olge siis õnnelik,” lohutas Vanda. Ta naeratas kahtlevalt.
Astra jutustas Vandale loo Eero leidmisest. Eero embusse tormamisest tema sõbra korteris.
“Mina oleksin kindlasti toda donžuaanist sõpra eelistanud,” naeratas Vanda meelalt.
“Ma ei kahtle selles.”
“See oleks palju huvitavam.”
“Minule enam ei ole.”
“Mulle JUBA on.”
Koos Vandaga väljudes märkas Astra sõbratari juures taas vaoshoitud kirglikku pinget, millega ta oma turvakodust eemale kihutas. Dekoltee, liibuv seelik…
Vanda oli jälle teel!
 
“Ühtegi Vandat ei ela siin,”
kärises Ropka-korteri ukse vahelt lavalt häguselt tuttav hääl. Teenrite, sulaste ja remargilugeja hääl lavalt. Uks lajatas Näitleja terava lõua ees kinni.
“Kus ta siis elab?” karjus Astra trepikojas. Tige vaikus keeldus seda teadmast.
Ilus ilm tegi haiget. Ta ummisjalutses kohvikusse, otsustanud end täiuslikult purju juua. Sumuses kohvikus, armastajate hiilge-kevadisuse eest varju, istus ka Vanda. Tema õla vastas meeliskles stiilne hippar. Nähtavasti meessoost. Tõsi, mitte väga väljapaistvalt.
Vanda kudrutas noormehega sulavalt. Suutis siiski leppida Astra lisandumisega.
Vanda ja noormehe käed jätkasid laual maketi mõõtmetes pulmitustantsu.
“Käisin teil külas. Eilses päevas,” kohmas veini kummutav Astra.
“Ma põgenesin!” hõiskas Vanda. “Brrrr! Kuidas ma tüdinesin sellest sumbumisest.”
Vanda vallandatud juuksed keksisid laua kohal vabanemise juubelduses. Põlv lustis laua ääre kohal ja poisil oli tarmukalt himur nägu.
“Eero tüdines MINUST;” kumises Astra traagilise kangelannana.
“Kust te seda võtate?” üllatus Vanda.
“Ta ei tule enam,” oigas Astra. “Mida haaravamaks loodus keerab, seda vähem.”
“Kuidas te voodis sobite?” uuris Vanda, oma poisi kitsa käega mängides, teemavalikul tema juurseolekust hoolimata. Ka Astra ei hoolinud millestki.
“Suurepäraselt, me viskume teineteise poole pöörase kirega, mis vabastab kõigist krampidest. Neelame teineteist.
Ja siis äkki – trahh, nagu välk selgest taevast, laseb ta mu käest jalga.”
“Miks?”
“Aga sellepärast, et peale voodi meid miski ei sobita. Ta pole mind kui mind iial armastanud. Ta ei tunne mind. Ma ise ka ei tunne ju.”
“Eero pole küll seda tõugu mees, et ta tujude järgi kuninganna terviseks jooks. Tähendab – pokaali tühjendaks ja üle õla viskaks. Ta õpib seal oma… ihahahaa, hobuste juures… uut olemist. Arvate, et inimlikust küljest on teiega kohanemine lihtne? Või on noorel mehel seotud olemisega hõlbus kohaneda? Saage tuttavaks, see on Nipernaadi…”
 
Kui ma nüüd toda Nipernaadit haletsedes väidan, et ta sattus säärase naise küüsi, keda käivitab must energia ja kuri vägi, on asi küll õnnetuseks sedamoodi, et ju ma Vandat liigutava paueri saatanlikku päritolu ära tundes ühtlasi teada saan, et see on ka minus eneses. Kui eneses ei oleks, siis ära ei tunneks. See on umbes sama, mis armukadedusega. Igaüks oskab olla niivõrd ja sel määral kiivas, kui truudusetu ta ise on. Ent selle õnnetu teadasaamise juures on üks õnnelik aspekt ka. Kui ma juba tean, et minus redutab see must alge, et hoiatavalt suur osa minust on saatanlik – siis ehk on võimalik sellega midagi ette võtta? Mõnest asjast teada saamine äratab ju instinktiivse vastutegevuse. Sest kuidas mitte püüda kurja piiramisrõngast välja hiilida? Kes ei püüa, see on selleks korraks lõpetanud. Eesriie.
 
Vanda on aknal.
Astra näeb tema vooljat taljet lillepottide kohale kummardumas. Kann tuksleb anumalt anumale, siis nõksatab ja kaob. Näis, millal ta nende lilled kastmisest tüdineb, millal need ei tundu talle enam tema pühendumise ja missioonina, millal ta laseb neil kuivada ja mullaks saada. Vabanenud naisekäsi tõuseb viipeks. Astra ei üllatu Vanda nägemisest ega juurdle, kas viibe on tervitus või kutse.
“Te olete rase,” teatab Vanda Astrat tuppa viibates. “Jälgisin teie liikumist. Pole kahtlustki.”
“Te elate jälle siin! Nägin teid aknal, pole kahtlustki,” lööb Astra palli tagasi.
“Õigupoolest ma ei usu ikka veel, et te võiksite elupikkuselt Eero juurde püsima jääda,” lohutab Vanda.
“Mina kahtlen, et te Näitleja majja selgi korral väga alaliselt asute,” tasub Astra.
Naised naeratavad.
“Te saate tütre,” kinnitab Vanda Astra uhkesse plikanäkku põrnitsedes.
“Te leiate uue nipernaadi,” kinnitab Astra.
“Igal naisel on küpsemiseks vaja oma faaside järjestus läbida,” üldistab Vanda.
“Ja millegipärast kipub täiuseni püüdlemise spiraal aeg-ajalt samal tasandil ringitama. Nõel viskab. Poeet-Maestro-Pooet-Maestro, Näitleja-Nipernaadi-Näitleja…”
“Theo-Ott-Theo-Ott,” mõõdab Vanda vastu – neil mõlemal on valede meeste juurde tagasi pöördumise needus, mille puhul iga uus tagasipöördumine on tõepoolest nagu hüplemine koorekirnus, mitte uuele tasandile küpsemine. Daam hakkab vabastavalt naerma. “Te näete kuratlikult hea välja, kui püüate end minu eest kaitsta!”
Vanda vaatlejapilgus on kaugelenägevat kõiketeadmist.
“Kuidas vaatab teie hobuste-Eero oma uuele, isa-staatusele?”
“Ta on asunud erinevalt sugutäkkudest, kelle funktsioon piirdub sigitamisega, lapseootele. Kvantitatiivselt kvaliteetselt,” veenab Astra rohkem ennast kui Vandat. “Teiega vesteldes kaotab muuseas mu praegune hiilgus, maailma esimese raseda staatus miskipärast oma ainukordsuse. Olen koju jõudmas ja emaks saamas. Aga see, mis on mulle nii erakordne, paigutub teiega koos olles mingisse ammu tiksuvasse süsteemi. Põhjatusse musta auku…”
“Aga mõelge, et igal sekundil sünnib maailma laps. Või mitu. See süsteem tiksubki ammu! Igal sekundil sünnib uus must auk – vastne elu kui universumi väike mudel…”
“TEIL ei ole ju seda sekundit olnud!?”
Vanda tõuseb häiritult. Jalutab peegli ette. Võtab taskuräti ja hõõrub läbi hõbeklaasi oma nägu. Nipernaadi-ringilt tagasi tulnult on see taas märgatavalt lõtvunud ja ilmetumaks elutustunud. Uue Nipernaadini. Astra vaatab päevadega vananevat Vandat.
“Teilgi ju võiks See Sekund olla. see annab elule nii teisema aluse ja homse-ootamise,” õpetab Astra. Tüdruk tahab oma uudset õnne ja raseduse uhkust ka kõigile teistele noortele naistele, keda armastab. Tahab neilegi seda rõõmu, kus tühjust ei uputata viinasse ning hommikud pole masendavalt halva maitsega. Teadmine, et olenemata järgmise päeva juhtumistest kasvab oodatav inimene suuremaks ja ületab kõik näiv-tähtsad tühisused. Astra räägib Vandale lapse liigutustest ja tähtsusetuks taganevast argipäevast.
Vanda naeratab.
Loiupoolselt.
“Miks te ometi ei taha omale kindlust sünnitada!?” trügib Astra jõuga teise naise närtsinud, pindmiselt naeratavasse näkku.
“Lapse ootamine ei ole veel lapsega koos elamine. See ei ole veel aeg, mil kaks täiskasvanut põimuvad beebivoodi ümber. See pole veel ahel, vaid teie viimne vabadus.
Aga ühel päeval ärkavad lapsevanemad ehmatusega.
Kohustused. Rutiin. Toitmine-katmine. Kohustuslik seks. Kas ma pean kogu ülejäänud elu siin elusalt kõdunema, enne surma surema?!
Ootusekuud valmistavad ette pika peetumise ja kannatuse aastad.
Lapse kõrval võite ise veel oma karmalist kulgemist jätkata, aga see kolmas… Tuleb aeg - ja mees muutub liigseks.
Õigemini te muutute ise liigseks.
Ja siis te ju ei pea ometi jääma. Pagetegi inimese juurest, kellele olete lapse sünnitanud. Põgenete elu eest, et mitte ära raisata oma elu ja annet, pühendumisi ja kutsumusi. Raiskamise eest saab karistada. Ei tohi peetuda takistustesse!
Saatus töötab edasi ega lõpeta veel teie inimeseks olemist. Saatus ei ole nii fantaasialage, et piirdub ainulõplike kolmikliitudega. Lapsi sünnib. Maailm on mehi täis. Mitmele mehele suudab aga üks minejaks määratud naine lapsi sünnitada? On temast siis lõputult minejat? Ei, ühel hetkel ta enam lapsi ei sünnita. Ta ei lakka armumast – ent enam ta neid sööstusid uute eludena ei paljunda.”
“Teie arutlus on õudne. Mina pole enda ette sellist skeemi lahti rullinud. Kuulnudki pole sellist paigalpüsimatut enesekesksust, egotsentrilist ebajumala teenimist iseendas. Ilmselt on mul lihtsalt raske teie üldistushaardest osa saada, sest ma ei mäleta, millal viimati üldse teie mõtete juurde pääsesin. Kord rääkisite minuga aja, ruumi, välja ja astraalmaagiast. Aga see oli neetult ammu. Te lakkasite ammugi minuga rääkimast. Andsite mulle teise funktsiooni. Ilmselt vastavalt oma fantaasiarikkale saatusele. Sellega kaunis kooskõlas.”
Astra vaatas küüsi viilivat Vandat. Külm, kaine ja lõpuni ego. Huuled kokku surutud, silmalaud oma käte kohal sulgunud. Veatu meik, läbi mõõdetud ehted. Ikka eneses, enese ümber, enesele. Naine kui kunstiteos. Kosmiline aare, kellel on lausa kohustus olla isekas ja endasse krooniliselt armunud.
“Lakanud teiega rääkimast? Ma polegi kunagi teile millestki rääkinudki. Teiega on meid sidunud ainult sündmused ja emotsioonid. Filosoofia? Esoteerika? Mitte iialgi! Mis jama! Aga sellest pole midagi. Kui te suudaksite siis vähemalt ürgnaiselikkustki välja mängida – maiseid ja ilmselgeid tõsiasju märgata…”
Vanda avab lillelise kodukleidi nööbid. Paljastab mõtlikult ja otsustavalt rinnad ja tõstab need oma hoolitsetud pihkudesse. Hoiab neid ja nõuab: “Vaadake ometi kordki tähelepanelikult!”
Vanda läheneb Astrale, kummardub naiivselt, ehmunult vahtivale sõbratarile lähemale. Riputab oma hukatuslikud rinnad tema näo ette.
“Näete?” libistab Vanda sõrmedega mööda lõtva heledat nahka. Ta nööbib Astra ees seistes rüü lõpuni lahti ja silub kätega üle kõhu. “Puudutage!”
Astra viivleb imestades üle võõra naha ja lihaste, mis alluvad õhkõrnalegi survele ning võtavad väga pikkamisi endise kuju.
Peaaegu ei võtagi. Vanda keerab Astrale vihaselt külje: “Ma olen sadu kordi teie ees alasti olnud. Aga teie pole mitte midagi märganud! Mis need on?”
Ta keerab oma valkjate triipudega puusad valguse poole. Astra pole seni neid vaokesi nahas tõepoolest märganud. Või pole söandanud suurelises Vandas midagi ebatäiuslikku näha.
“Olen olnud teie ees nii alasti kui eales olla võib. Teie aga olete minust oma totra plikapilguga üle tatsanud, ilma et midagi näeksite.”
Poolpaljas Vanda istub Astra kõrvale: “Niisugused rinnad saab laste imetamisega. Kõhulihased annavad järele rasedustest. Puusadele sünnivad rasvaarmid koos lastega. Minu keha on nagu maakaart. Elude ilmale kandmise jäljerida. See on teiegi tulevik! Jätkuks vaid teiegi kõrvale teie enese suguseid lolle, kes mitte midagi ei märka ega taipa. Keda võib petta just niipidi, kuidas parasjagu vajalik ja kasulik.
Muide, kas te üht juudiabsurdi tahate kuulda? Venelaste seas on see levinud proovikivi, kuidas on lood vestluskaaslase intellektiga. Üks juut seisab vaksalis ja valmistub rongile minema. Teine juut küsib, kuhu esimene sõidab. Esimene ei taha, et teine teaks, kuhu minek – ja raalib kiiresti, et kui ta luiskab, et sõidab Peterburi, aimab teine juut kohe, et tegelikult läheb ta Moskvasse. Seepärast ütleb ta, et sõidab Moskvasse. Teine juut vangutab seepeale pead: “Aivai, mis te valetate – tegelikult sõidate teie ju Moskvasse!””
Astra on oimetu. Ka juutideta, kes Moskvasse sõites valetavad, et sõidavad Moskvasse või muidu saab teine teada, et ta sõidab Moskvasse.
Vanda seirab tüdrukut peaaegu tigedalt.
“Ma pole avastanud, et oleksite kuigi tähelepanelik. Pole te ka ju usaldusväärne. Ah, ma ei muretse õigupoolest, kui te ka otse siit kohvikusse tormate ja Vanda-sensatsioonile vapustatud kuulajad leiate.
Mõne aja eest käisin Tallinnast ja Moskvast – ja mitte Peterburist! - oma mahajäetud asju ära toomas. Mäletate. Tähtvere korteri tarbeks. Kahel käigul õnnestus mul rahuldada ka loomuliku uudishimu. Emalikku, kui soovite.
Visuaalset. Vaikivat. Nähtamatut.
Kolmas kord läks kuradile. Oldi njaanjaga pargis jalutamas.
Vanda nööbib muretult ja aegamisi hommikumantli kinni.
“Teie tobe ja pime ja pealiskaudne – ma olen sünnitanud erinevatele isadele kolm last!”
 


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat