Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 37


ütles Poeet. Ta kibeles Astra Supilinna-koridoris ja nõudis tüdruku kiirustamist vajajale appi.
“Oli siis vaja Vandal selle Theo otsa kukkuda,” pahandas Poeet tänaval oodanud taksosse Astrale järgnedes. “Sina oled tugev naine, jaluli maas. Sina pääsesid Theost üsna puhtalt mööda. Aga Vanda on kaootiline. Mõtiskelude ja tundluste ilm valitseb teda. Ja ei saagi Theo lummusest lahti.”
Astra maksis taksoarve ja järgnes Poeedile. Avaras poolikuid, valmis ja alustamata maale täis ruumis tigudiivanil kössitas padupilves Vanda. Maestro joonistas teises nurgas süvenenult. Vivaldi kaebles ja naeris värvilõhnas. Astra süütas dresseeritud abivalmidusega Vanda sigareti ja rüüpas temaga koos õlut – mida see daam enamasti isegi ei nuusutanud. Aga tolmuse ninatäie või seente või mis iganes tal seal vereringes ringi tuuritas, otsa käis õlts kah.
“Ma tulen Theo juurest,” lalises Vanda. “Õpetaja sõitis ära Rootsi. Ja mulle ei jäänud midagi pelae kujutluse Theost… Oooooh! Muidugi Theo magas minuga. Miks mitte! Näete – mul on kõik juuksed praegugi spermat täis. Ei, ta ei visanud mind pärast välja. Ta sundis oma julma ja jõhkra ükskõiksusega lihtsalt põgenema.
Näete, Astra, Kurat, Jumal…”
 
Kuidas küll taevas selliseid situatsioone lubab? Kusjuures see pole veel sugugi kõige võikam olukord, mille puhul mul on enam kui raske – tegelikult võimatu! – uskuda, et kõik on taevas kirjas. Kui olin esimestel kinnimaja-aegadel äärmiselt ehmunud selle peale, et seal elavad lapsetapjad, küüneke lakitud, silmake meigitud, absoluutselt rahulolevalt ja mõnusasti - maapind ei neela neid ning naised, kes istuvad minu meelest kaugelt ülemääraselt pikka aega ning lapsed on emata, suudavad ka nende mõrtsukatega kõrvuti eksisteerida, ilma et… ühesõnaga vangla vaimulik ütles mu tookordse jahmatuse peale, et kõik see on taevas kirjas. Kui Looja ei taha, ei saa Saatan mitte midagi sepitseda.
Vangla vaimulik ütles, et sellistel õudsetel puhkudel on tegelikult ülimalt hea see, et me näeme ja saame kohe aru, millega on tegemist. Palju hullem on, kui näiliselt ilus ja süütu nähtus meie meeli segab – salakaval saatan matkib üliosavalt kõigevägevamat. Arvame sageli, et meile laulab ja tantsib, näitab pilti ja kirjasõna taevane vägi – aga tegelikult kõneleb kurjuse hääl.
Vaimulik ütles, et on vaid üks, milles saatan Jumalat jäljendada ei oska. Ta ei oska armastust teeselda ega mängida. Jumal ongi armastus ning pimeduse jõud ei tule selle tasandi meeltesegamisega mitte iialgi toime. Armastuseta olemine on suurim karistus, mis kurja teenrid maapealsesse põrgusse määrab.
Ohjah, armastuseta olemine peatab energia ja kasvatab tagumiku maakera suuruseks. Ja ma pean silmas suure algustähega armastust. Ärge seda küll arvake, et ma mingit seksuaalset vajadust, soojatarvet või pealiskaudset kiindumust mõtlen – okei, pean silmas ARMASTUST. Seda, et ma olen hakanud Jumal suure tähega kirjutama, märkan ma ka ise, nii et seda pole vaja mulle öelda.
 
Astra pomises üsna mõttetult: “Olen sundinud end läbi Vana Testamendi juba Sakarja raamatuni närima…”
Vanda tuigerdas häguste silmadega tema näol, nagu püüaks irvet leida. Keegi ei saa mingit lugemuse-juttu rääkida, kui tegemist on universumi kollapsiga. Aga ta leidis beebiliku püüdlikkuse. Ja surus oma paakunud pea Astra sülle.
Maestro visandile ilmus ahastava naise figuuri kõrvale ehmunud tüdruku oma.
Poeet hoidis kätt ümber Maestro kaela ja neelas pilguga tema palavikulist tööd. Vandast voolas pehmekeelne jutuoja. Aeg-ajalt vahtu pritsides, siis enesesüüdistuste neelukohtadesse keerlema jääds.
Poeet asendas Vivaldi dramaatilise Bachiga ning keelitas naisi, kui nad juba nagunii seal pikemalt istuvad, Maestro töö hõlbustamiseks lahti riietuma. Vanda peitis paistes nägu. Maestro töötas ükskõiksel ilmel. Poeet jalutas ümber arulageda, pool-elus kompositsiooni.
Astra meenutas Vanda suhteid Poeedi ja Maestroga. Nägi alasti Vandat oma ukse vahel Theo alt tulnuna. Oli ka pilt kapseldunud Vandast Õpetaja rafineeritud korterikarbis. Ja massiekstaasis rabelev pikk naine. Ja nüüd oli Õpetaja läinud. Theo oma parima ehk halvima andnud. Vanda kössitas Maestro ja Poeedi kojas, lastes oma ahastust ja alastust maalida.
Muda.
Läbu.
Nilbu.
Astra tahtis ära minna, kuid Vanda kõhnad käsivarred sidusid ta humala jõuga paigale. Astra silitas Vanda närvilist selga ja tundis tema määritud lõhnu. Poeet vaatas Vanda püstakil taguotsa. Põrnitses siis luba ja nõu küsivalt Maestro poole. Maestro noogutas ja Poeet langetas püksid. Trahh! Kunst kuulub rahh-valeeeh-eeh-eeeeh! Väga hea pilt. Maestro jäädvustas palaavikuliselt.
 
Kuidas tekivad vangla vaimulikud – tahtsin seda õigupoolest juba enne öelda – kes peavad nii erakordselt paksus pudrus sitta saiast eristama? Eesti ühiskond on need inimesed ära visanud. Samal ajal, kui inimesed vajavad hea ja kurja vahelise võitluse juures hingepidemeks tuge ja valgustust rohkem kui kunagi varem, laseb meie ühiskond saatana sigidikel neid kõige tänuväärsema ja vajalikuma missiooni täitjaid kottida ja retsida ja kiusata kohati veel hullemini kui nõuka ajal.
Vangla vaimulik oli enne ülikooli õppejõud. Hästi ratsionaalsetel – suisa täppis-aladel. Ta oli üliõpilaste poolt südamest armastatud, luges neile tosinat erinevat ainet. Et ta aga pärast seda, kui ise ilmutuse sai – andke andeks, mina ei tea, kuidas see käib, aga seda ma usun küll, et mõnel käib säärane seisund või juhtum või mis iganes peal – hakkas Evangeeliumi kuulutama, läks asi pahaks. 21. esimesel sajandil hakati selle peale viltu vaatama ja kittuma, õiendama ja koputama, et hoopis teiste teadmiste edastajaks palgatud tädi teeb usupropagandat.
Vanglas – nüüd juba just selle eest palka saades – ta küll mingit propagandat ei teinud. Rääkis ja tõlgendas ja oli absoluutselt normaalne inimene, omavahel öeldes.
Lisaks usujutule keelati tädil ka filosofeerimine ja üldse kõik lepinguväline. Ja kuigi ta hoidis kurvalt end tagasi – lakkas olemast nii emotsionaalne, vaimne kui vaimulik olend – lasti ta töölt ikkagi lahti.
Kui ta kandideeris teise ülikooli, oli ta juba konkursi võidu järel kohale kinnitanud – aga siis said eelmisest kõrgkoolist pärit heasoovijad jaole, kandsid keelt ja koputasid ning daam läks hoopis ise ülikooli. Õppis vaimulikuks ja tuli tööle sinna, kuhu mitte keegi teine ei tahtnud. Lapsetapjate, narkar-retsinnade sekka.
Nii palju siis kõigest sellest, mis taevas kirjas on.
 
“Oo, ta armastab mind nii väga!”
Vanda sõnad ei üllatanud ei teda ennast ega Astrat. Mõlemad naised teadsid, et kellega iganes Vanda end seob, kellega vestluste-öid veedab, see on kadunud. Vanda oli eneses kindel. Astrat häiris pisut see maailma kauneima naise stiilis käitumine, sest tema naistemaailm ei koosnenud ainuüksi kuumaliselt boheemlaslikust, pealetükkivalt targast ja väljapeetult ilusast Vandast – tema sõbrataride galeriis oli tüdrukuid, keda mõne teise esteetilise eelistuse kohaselt võis Vandast kaugelt kaunimaks hinnata. Kui kõike siin ilmas ikka pidi tingimata hindama-sildistama-pingereastama.
Vanda ei tulnud Astrale lävele vastu. Istus kangelt, väljasirutatud jalgadega ja kohendas mõõdetud naeratusel lohmakat koduseelikut säärtele.
“Kuid tema armastus pole midagi sellist, mida ma meeleldi provintslaste hambus näeksin,” voolis Vanda oma ilutsevaid sõnu.
Astra teadmiste kaleidoskoop laskis välkkiirelt läbi Vandat vihkavate tüdrukute seeria. Omanäolised naisekujud, kelles oli vankumatult ühine joon: Vanda välistamine. Astra polnud mitte kordagi kogenud, et ükski tema sõbrataridest sobinuks päriselt mõne teise piigaga, kes oli mingile osale Astrast samuti omane – tema sõbrannadest mitte ükski polnud sõber ka teisega. Kuivõrd iga sõbratar resoneeris mingi tahuga Astrast, olid järelikult ka tüdruku enese isiksuse aspektid omavahel konfliktis ja kontrastis ning võõrastasid üksteist.
 
Aga mida muud kui võõrastada võivadki naised sellist temakest, kelle elus toimub kõik kuidagi vastupidises järjekorras. Neiukesed noorukesed panevad pidu ja tahavad olla kuulsad. Küpsedes saadakse lapsed ja rahunetakse maha. Laste nimel hakatakse hirmsasti tööle. Kusjuures hirmsasti töötades otsekui püütakse tasa teha nooruses maha läbustatud aeg. Mida kõvem peoloom lapsepõlves, seda hullem töömurdja hiljem. See ei pruugi muidugi ka ainult kompensatoorika olla – võibolla on asi inimtüübis. Kes on maksimalist, teeb kõike maksimaalselt. Nii saavadki kõige hullematest peoloomadest kõige tipmised karjäärimõrrad. Mida pahelisem enne, seda elitaarsem pärast.
Kuidas siis alla neelata sedapidine reastus, et kõigepealt oli naine kõrk ja elitaarne, siis hoor mis hoor, siis eelmist perioodi tasakaalustav vaimleja – ja siis kuulsuse narr, tähe saba. Meil kõigil on umbes ühesugused perioodid – kui need lähevad faasinihkesse, siis me saame üksteist veel vähem sallida kui muidu. Tõsi küll, naised on olemuslikult üksteisele nii vihased konkurendid, et nad reeglina nagunii ei salli üksteist. Ka siis, kui faasid on samas tsüklis, jääb naine teisele ikka rivaaliks – olemuslikult ürglähedaseks, sest pihtimise või solidaarsuse hetkedel mõistetakse üksteist poolelt silbilt. Mida sügavam vastumeelsus, seda kapitaalsem mõistmine. 
Sihuke paradoks. Ja täiesti võimatu, et valedes järjekordades naine saaks olla nii tuttavlikult armastatud-vihatud, et teda natukenegi omaks võetaks.
Aristokraatia?
Vaimsus?
Kuulsus?
Kõik nii teistmoodi kui teistel, et seda pole võimalik mitte millegagi süüa. Ette juba näha, et jääb kõrri kinni.
 
Kui tavaliselt piirdus võõrastus leebe ükskõiksusega, siis Vandat põlati valjult. Provintsitare häiris Vanda enesekindlus ja pöörased musta kassi ööd. Tüdrukud läksid raevu tema jõhkralt otsekoheste hinnangusõnade ja ka lahtikangutamatu salapära vastas.
Lits oli mahedaim sõna, millega Vanda tabamatut olemust üritati raamida.
Astra imestas, miks tema enese haavumised Vanda käitumiste pärast nii kiirelt ja jäljetult möödunud olid. Tüdrukule meeldis end ses mõttes sõbrataridest hingevabamaks ja sõltumatumaks hinnata. See aga ei takistanud kaaslannade sõnasapiga kaasa voolamast. Astra ei mäletanud küll, et ta Vanda intiimfakte oleks kuulutanud ja reetnud. Kussa, siis oleks teda ennast ju ka lesbiks peetud! Küll aga oli ta valmis olnud teiste sõbrataridega kaasa kiunuma. Ja sealt see tuligi…
“Ma loodan, et te sedapuhku suudate oma suu pidada ja loobuda minu kohta näotusi latramast?!” kõlas Vanda sapine käsk.
“Aga ma ju ei…” sõõritas Astra mina-ei-tea-midagi-silmi.
“Oo, te ei pruugi arvata, et teie inetud sõnad Vanda kohta mulle tagasi jõudmata jäävad.”
Jajah, endast kõrgema olendini küünitamiseks on kõik vahendid head. Ka toda kõrgemat vihates tahaks tema heakskiitu…
Astra vaikis, sest ega ta tegelikult ei arvanud küll. Nii, nagu Vanda sobis talle kõneaineks teiste väikelinna piigadega, pruugiti ka teda ühiseks kõneaineks, ja nii see läks.
“Teiega võib kokku puutuda väga mõõdukates kogustes. Sel juhul olete armas ja meeldiv. OH, Astra, mul on NII kahju, et just teie olete olnud minu elu kõige räpakamate, destruktiivsemate ja regressiivseimate päevade tunnistaja.”
Astra põrnitses uimaselt, kuis Vanda üritas end vaevaliselt üles vinnata. Nagu nässus vanaeit, põlastas üks Astra teadvuse kiht. Teine teadvuse tasand aga lajatas Astrale mõne aasta eest avatud päevik-portsigari sõnadega – jäme, pealiskaudne.
“Kuidas teil läheb?” nõudis Vanda suuremeelselt südamlik naeratus.
“Kevadiselt,” püüdis Astra täpne olla.
“Te näete armunud välja,” nentis kohvipoti ümber lonkav Vanda. Astra ei tahtnud korraga OMA kevadest rääkida – ehkki oli just sellepärast Vanda uude residentsi kibelenud. Tema pilk ahmis muu kõneaine järele ja jõudis kobamisi Vanda lombaka olekuni.
“Mis teiega ometi on?”
“Ja see huvitab teid? Kujutage ette, et ma puutusin jälle kord kokku saatusesõrmega. Õieti jäin selle küüne alla. Ma ju tean, et need uued, kommertshaisuga ilged idioodipoed pole minu ampluaa. Paraku vajasin sukkpükse ja otsustasin sinna minna.”
“Idioodipoed???”
“Nojaa, need nätsuärid, mida igas võimalikus majaaugus lahti lüüakse. Teate küll – elektroonika, hilbud, kosmeet… ai! Läksin mingisse neist. Keldris oli. Komistasin trepi ülemisel astmel. Jõudsin sinna alla lennates ennast korralikult läbi võtta, et üldse sellesse urgu ronisin. Seal on kolossaalselt järsk trepp. Et paksud pihkvalased ja rahata vanaemad alla ei pääseks.
Kujutage ette, lesin mina augus, trepp tagumiku kohal, uksepakk põse all.
Pealagi vastu ust, silme ees rõngad, jalad kägaras… ja mis mina näen? Minust ASTUVAD ÜLE lumipesus meestejalad. Uksest sisse ja välja. näevad vaeva, et tee peal vedelevast PRAHIST üle saada. Lasevad ukse mulle kuklasse kõmatada.”
Vanda kitsas nägu lõi tuliselt õhetama.
“Olen näinud igasugust madalust. Aga sellist süstemaatilist, KLASSIOMAST stiili ma ette kujutanud. See ongi proletariaadi diktatuur – maas lamava aadli peal pühitakse jalgu! Oleks mõni neist vabaneva Eesti uusrikastest ÜKSI olnud, upitanuks ta mind ilmselt püsti või andnuks vähemalt aega mul endal ennast kokku korjata. Hoolega ringi vahtides, et keegi ei näe, oleks minu aitamine ehk mõeldav olnud. Aga üheskoos… Hea, et mind grupiviisiliselt ära ei vägistatud.
Need, kellel on raha viissada kaksteist korda enam kui meil teiega kokku, pole ju kuulnudki sõna RÜÜTELLIKKUS. Rüütlid ei rikastu praegustel aegadel.”
Astra oli keeletu. Kommerts-Eesti esimesed hingetõmbed. Talle sama võõrad kui Vandalegi. Ta kujutles teksajalgu üle hunnikusse prantsatanud daami rahaauku tantsisklemas…
Ma ei mäletanudki enam, et neid poode idioodipoodideks nimetati. Huvitav, miks? Mis selles imelikku on, et inimesed tahtsid ilusaid asju, mis tegid juba ka okupeeritud Eestis elu inimväärsemaks – pepuga, mis on heasse teksapüksi pakitud, saab elus paremini edasi, koduelektroonikaga saab tüütud mehhaanilised tööd rutem tehtud, korralikult värvitud silm lisab enesekindlust, sukkpüks sirendab säärt – ja inimesed läksid otse loomulikult seda kõike ostma neisse keldri- ja hoovipoodidesse.
Toonased omanikud nimetasid neid äriurge trjapotšnikeks. Neid peeti kõrvuti suhkruvati tegemise ja vahvli küpsetamisega, kurgi kasvatamise ja maasikaäriga. See oli Viru hotelli nurga taga harrastatava äriklusega võrreldes klass kõrgem. See oli väärikam kui valuuta- või pooni-poodide rusuvalt perversne elitaarsus. Sealt poepidajate ringkonnast kasvas välja suurkapitalistide koorekiht.
Ju ma nimetasin ise koos teistega tõesti toona neid ärisid idioodipoodideks – aga ma ostsin sealt teksaseid ja tossusid, vars-mikseri ja kassettmaki ning need ei teinud mind idioodiks. Ega ka mitte kaupmeeste peale kadedaks. Kas ma oleksin tahtnud ise sellist trjapotšnikku pidada? Ei, mulle meeldis seal ostmas käia.
Ja mulle meeldivad need vägevad kaubanduskeskused ja kõrgehitised, mille on tänaseks Tartu südamesse rajanud just need sellid, kes keldrikaubndusega oma kapitalile aluse panid. Plaskud-taskud koos hotellide ja kinode, bussipeatuste ja raamatupoodide, konverentsikeskuste ja arstikabinettide galeriiga on nende rajatud, kes todamoodi alustasid. Nood “need” olid meiega samal ajal üliõpilased. Nad seilasid kah – siis, kui selleks aeg – vägagi avaralt ja sügavalt elumerelainetel. Aga kaineks saades panid valehäbenemata ja nägusid tegemata aluse rahvuslikule suurkapitalile.
Ahsoo, et Vanda kukkus keldrisse? Olen kusagilt lugenud, et igasuguseid alla kukkumisi peaks erilise tähelepanuga enda jaoks lahti mõtestama, sest need sümboliseerivad mingit olemuslikumat ja tõsisemat keldrisse kukkumise ohtu – mille muu kui su materiaalsete kontide abil sulle ikka märku ja mõista antakse, et hei-hei, proua kõrg-aadel, teie kurss on süva-mutta.  
 
Korraga venis Astra suu kõrvuni. Pilt oli traagikale vaatamata vastupandamatult naljakas. Vandal polnud midagi ähvardavat ega eluohtlikku viga, nii et võis naerda küll. Nihestused ja põrutused. Astra naeru võbisevasse näkku vaadates mahenes ka Vanda tige grimass. Lõpuks hirskasid naised duetis naerda.
“Teie poleks ilmselt nii haavunud,” uskus Vanda silmi tupsutades.
“Ma olen vist pisut kohanevam,” oletas Astra.
“Isiksusena killustatum,” kinnitas Vanda ja asus kartuleid koorima. Astra ei uskunud oma silmi. Vanda. Kartulid. Nuga. Koorib. “Näitleja on juba harjunud iga päev kodus lõunat eest leidma.”
Näitleja Ropka –kandi baraki-korteris kangejalgne Vanda vohavas koduseelikus tuterdamas. Põll ees ja juuksed malbes küljepatsis.
“Nagu koduingel,” arvas Astra.
“Kas ma ei sobi selleks üldse?” ehmus Vanda siiralt.
“Miks mitte. Igas naises võib selline alge vallanduda, kui tal ajendit jätkub. On see ajend armastus?”
“Jaa, jaa, küll mitte niisugune armastus, nagu need, mille kulgu teie olete minu puhul seni tunnistanud. Seekord on midagi stabiilset, rauget…”
vanda kloppis pisut saamatult lihatükke. Astra polnud iial näinud valmistamas teda muud kui kohvi.
“See on lugu, mis algas kahe katkise inimese vahel. Üks oli pilbastatud romantislistes pettumustes, teine põdes pikka loomingulist kriisi. Kõik algas üksindusest ja pidetusest. Leidsime teineteist nagu kaks mõranenud anuma kildu, millest võib veel vähemalt mosaiigi kleepida. Oh aeg, pann on pesemata!!!”
Astra hõõrus ja meelitas kõrbenud-rasvast panni puhtaks minema, et Vanda võiks oma romantilise köögi-andami valmima laduda.
“Ei olnud mingit kirge ega mälukaotust. Oli lembe teineteise soojusse laskumine,” muheles Vanda õndsalt. Astra tundis tema üle lõpuks-ometi-rõõmu.
 
Asjatud lootused ongi need, mis meid püsti ja käigus hoiavad.
Siberis ja valedes suhetes. Siberis peetakse tänu lootusele umbes homme pääseda, vastu veel aastaid – ja asjatute lootuste jõul lõpuks pääsetaksegi. Valede suhetega on paraku küll sedapidi, et nende välja kannatamine ja enese petmine illusioonidega raiskab tegelikult su elu ära. Kusagil on õiged suhted ja õnne võimalikkus. Sina petad end vale kaaslase kõrval asjatute lootustega – ning selle asemel, et lõputu õudus õudse lõpuga ära peatada, muudkui vindutakse. Elu pole nii pikk, et seda tohiks. Elu on nii lühike, et asjatud lootused on suisa kee-laaa-tuuuuud! Seilasime, teame.
 
“Miks teie Näitleja nii marginaalseid osi mängib?” peilis Astra. Vanda rääkis ootuspäraselt loomingulisest trupi-sobimatusest, lavastajate pealiskaudsusest ja repertuaari kohatusest.
“Olen temaga koos end sellest linnast välja lülitanud. Tartu öine põhjatus on end ammendanud. Mõtelge, püsin kuude kaupa kodus. Loen rohkem kui iial enne. Valmistan süüa. Koristan.”
Vanda põlised drapeeringud olid Ropka-pesa Vanda-päraseks ehtinud.
“Teil võiks nüüd viimaks isegi lapsi sündida,” jõudis Astra seisukohavõtt küündimatu lõpuloogikani.
“Misasja? Armas aeg, milleks?”
 
Ma olen niisiis enne abiellumist ja oma lapse tuksi keeramist olnud kunagi sellist lapsikut ja vanamoodsat usku, et inimeste õnneliku kooselu tulemus ja vormistus peab olema kindlasti järelpõlv. Ei mäletanudki, et ma nii teadnud ja arvanud olen. Selle loomuliku veendumuse lammutas tegelik elu. Ei midagi enamat kui elu ise.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat