Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 36


tunnistas Vanda. Astra oli kaua-kadunud sõbratari kohatud Pirogovi ausamba juures suitsetamas. Vanda näis rõõmustavat, et oli tund teatada fööniksi tuhast tõusmisest. Alandusest üle kasvanud naise kuninglikkusega mõõtis Vanda Astrat.
“Te näete hea välja,” tunnustas Vanda.
“Teiegi,” kohmas Astra. Vanda polnud katsumuskuude järel enam naine, kes kannaks kollast kübarat. Ta oli naine, kes kandis maast laeni musta ja hõbedat. Kaame, tugevalt puuderdatud ja tõsinenud. Et mitte öelda süngestunud.
“Imestan, et mind välja kannatasite,” naeratas Vanda armulikult. “Muutusin Theo-lummas ka ise paranoiliseks. Igati häbiväärne lugu. Tõsi, kergendav lugu. Olin teie vastu ülekohtune. Uskuge, ma ei teadnud, kui palju sirgjoonelisem olete teie ja ebatäiuslikum mina.
See oli haigus, eks ole?”
Vanda naeris kergelt. Ta suudles Astrat otsaette. Heitis üle tänavapildi valitsejannaliku pilgu ja süütas uue sigareti. Vandat ei huvitanud, millega Astra tegeleb. Vanda rääkis iseäralikust Annelinnast. Vana-Tartu sakilisest sabast, mis on otsekui lendu tõusmas oma kohatuses – ja mis on samas kõigutamatu oma rämedalt raske lõplikkusega.
“Te ei kujuta ette, milline linn see on.”
Astra ei kujutanud, sest polnud kahe Tartu-aasta jooksul mitte kordagi Annelinna sattunud.
Tartu – see oli superlaokil bussijaam õlise jõe ääres. See oli keskuse kastmajade lai irvitus. Linnasüdame mäestikule poogitud teenindus-monstrumite üleolek vanast, elusast linnast. Tartu oli neurootiline tänavaräga, kus hooned meenutasid halvasti haakuvaid teatridekoratsioone. See oli pussakas linnasüda salapärase arhitektuuri ja maitselagedusega. Nernuks nagu külma, salalikku tartlasemuiet. Sellist, nagu tema elanikudki. Kuidagi eriliselt upakil aiad, mis Supilinnas näisid stiilsed, Tähtveres pihtisid kõduvast intelligentsist, Tammelinnas sisisesid jõuetusest ja kodultuuritusest.
“Ma ei salli Tartut tema enesekindla saamatuse ja soikumise pärast. Nagu mingi lääge, roiskuv hunnik,” kirus Vandalt sõnalise lammutamise – ja selle rakendamise asjade kallal, mida ta ei tundnud - ära õppinud Astra.
Vanda piidles lammutajat: “Kas pole mitte liig oma isekais sõnus alandada linna, mida on läbi põlvkondade ehitatud? Siin on palju inimesi, kes saavad olla õnnelikud just ja ainult siin. Muidugi see, et teie olete harjunud mingi teise, veel provintsima provintsiga, on iseasi. Sellest ei saa te tõepoolest eluilmaski lahti. Ainult et hoiduge ometi endale mõistetamatu kirumisest. Jumal näeb ja pöörab Tartu teie vastu.”
Alati halvustav ja õpetlev Vanda…
 
Käisin Tartus just hiljuti, paar kuud pärast vangist vabanemist. Ma võiksin juuriidilis-korrektselt nimetada seda muidugi eeluurimisaegseks kinnipidamisasutuses viibimiseks. Aga – ah, teate, kui kinni siis kinni!
Ülikooli järel polnud mul olnud põhjust selles linnas käia, nii et tegelikult olin ma totaalselt istuli põrutatud, kui uut Tartut nägin. Selge, et ma tean – kõik Eesti linnad on marulise ehitus- ja arendustöö tulemusel tundmatuseni muutunud. Aga et üks linn võib NII kardinaalselt teiseneda?! Tartlased ise olid miskipärast õnnetud ja vihased, et lage linnasüda ehitati täis kaubakaste – raskepärane kaubamaja ja oluliselt õhulisem-elegantsem hansakeskus ja tasku ja plasku ja… Olin neid vaidlusi ja näpuga näitamisi eemalt jälginud. Ega ma ei saanud eemalseisja pilguga ka aru, miks tartlased pole sellega rahul, et jõude seisvad hinnalised maatükid üldiseks hüvanguks kasutusele võetakse. Keset uusi hooneid reaalselt ja füüsiliselt seistes olin aga lihtsalt ja lühidalt öeldes vaimustunud. Pärnu – seal käisin töö pärast järjekindlalt – hakkas ju alles nüüd, viimastel aastatel jõeäärseid südalinna magusmaid täis ehitama. Eht-eestlaslik on lagedat status quod ülistada – ent jõude tiksuvad jõekaldad ning tühikäigul tuksuvad linnaväljakud ei too ei käivet ega makse ning ühiskassas lihtsalt ei ole mitte midagi jagada. Väärikas vaesus? Ilus armetus? Ärge jamage, see EI SAA mitte kellelgi meeldida.
Võib vaielda, kas ehitusmaterjalina on ilusam klaas või metall, puit või betoon – aga ehitatagu, käivitatagu, toimitagu! Otse loomulikult võib tunduda – ja ju see nii on ka – et möödunud sajandi seitsmekümnendatel ehitatud südalinna kastid pole üheksakümnendate purkidega päris kooskõlas ning selle sajandi taskud-kastid on omakorda isekeskis kakofoonias. Aga kes on öelnud, et mõne linna loomulik olek polegi kakofoonia? Ega need vana- ja uuslinna ühitamised pole kusagil päris harmooniliselt õnnestunud. Ja mis oleks kõigist nendest vanalinnadest modernse disharmooniata saanud? Nälga oleksid surnud ja ära oleksid hallitanud. Uskuge mind, kes progressiga vabatahtlikult nõus pole, pannakse kinni. Seal jõuab progressi paratamatus ja eluolulisus pärale. Või milleks me muidu neid kinnimaju ühiskassast ülal peame?!
Jah, milles võiks seisneda see paranduslik mõju ja meelemuutus, mille esilekutsumiseks vanglaid rajatakse ja ülal peetakse? Keegi ei saa olla nii narr, et arvab – kogume kurjategijad kokku, lükkame omavahel resonantsi ja küll nemad seal heaks õpivad. Kuri paljundab kurja. Tegelikult on kinnipidamine nende kaitseks, kes väljas on – isolatsioon. Ja sellest tuleneva turvalisuse eest makstud ülalpidamine on kalõmm selle eest, et kaagid oleksid kinni ja ära. Mitte keegi ei looda, et nad seal heaneksid ja paistuksid.
Ja tegelikult ongi see protsent inimesi, kellega vanglas MIDAGI juhtub, võrreldes elukutseliste retsidega, kes loksuvad mõnuga ja loomulikult vangla ja pätitöö vahet, kaduvväike. Legendaarsed Raaved-Üprused-Eenmaad, kes saavad vaimulikeks, heategevusliikujateks – need on ju nii tohutus vähemuses ja erandilikud, et… Mis vanasõna siia sobikski? Erandid kinnitavad reeglit – loomulikult!   
 
Astra maigutas ehmunult. Isikustatud Tartu, keda Jumal ei lubanud halvustada? Tüdruk vaatas jäigalt suitsetavat naist ning tal oli tema hangunud hõbe-musta enese-kujunduse kõrval võõras ja lämmatav.
“Teie ju ei armasta samuti Tartut.”
“Mitte üks põrm. Mullegi on ta võõras. Pingestamata ja igava näoga. Küll aga oskan nautida Tartu varjatud võlusid. Äärelinnades, inimeste hulgas… Tõsi, seegi ammendab ennast, niipea kui stuudium võimaldab, lahkun siit linnast jäädavalt. Ma tahaksin siiski näidata teile üht võimalust Tartus elad. Täna õhtul Annelinna.”
Vanda tõusis.
 
Vanda oli üle pühakirja kummardunud.
Tema laup puutus mehe laubaga peaaegu kokku. mees rääkis midagi vaikselt. Vanda peened näpud jooksid hellitlevalt üle lehekülgede. Suletud kardinate ees Kõigevägevamale pühenduv paar tervitas Astrat napilt ega kaotanud oma õhtuse olemise järge.
“Saage tuttavaks – Astra ning Õpetaja,” tegi Vanda elegantse liigutuse. Vanda pakkus teed. Gigantliku geiša hoiakuga. Uhke emanda, perenaise ja karplinnaosa kuninganna hoiak said miskipärast mega-hetääri alatooni ega kandnud kavatsetult kristalsetena välja.
Kõvasti kardinatesse mähitud köögis ütles Vanda Astrale tütarlapseliku malbusega, et õpetaja ei salli kofeiini, nikotiini ega nende pruukijaid. Vanda ja Õpetaja hoidsid tee-piaale oma sihvakate peopesade vahel – Vanda omad suuremad kui mehel. Rüübati, pilk üksteisest kaugele mööda suunatud.
Astrale meenus linnas suitsetav Vanda. Nüüd nimetati seda saladuseks.
 
Ja seda vaimulikku nimetatakse praegu tema konfessioonis minu teada peapiiskopiks. Küll on hea, et nii palju erinevaid konfessioone on – igaühel saab olla oma hierarhia ning jumal-sul-ligemal asjameeste redel, mida pidi vaimuliku olelusvõitluse taktis turnida.
Jumal näeb, mul pole midagi religiooni vastu – aga kiriku kui instantsi seltskond intrigeerib ja konfliktitseb nii reeglipäraselt, et see teeb usule halba. Rahvas, raibe, ajab ju kiriku kui instantsi ja religiooni kui raamistatud usu kõik puha omavahel segamini. Nii meenutab iga usulahu isiklik peapiiskop mulle, patusele, sama, mis toimub mustlaste seas – iga pereisa on kuningas. Heldeke, see ei võta minult midagi ära ega pisenda tsõga-kunni staatust, nii et mina, valge, pole kindlasti mitte kade. Nii et – kuna mul pole midagi ei religiooni ega mustlaskunnide vastu, lubatagu neid omavahel võrrelda. Piiskoppe ja kunne, täpsemalt öeldes.
 
“Ma poleks kunagi arvanud, et sellises linnaosas võib niimoodi elada,” siutsus Astra nende kõrval taburetil. “Mööda majavahesid pori sees siiapoole ekseldes ei saanud ma aru, kuidas saab sellistes karpides elada. Kuidas on võimalik hoida siin individuaalsust. Aga teil on täiesti suletud pühamu. Ilusate asjade ja vaikusega…” Astra vakatas nõutult. Piidles tunnustavalt drapeeringuga summutatud ruuem, mida ehtisid moodsas stiilis pühapildid.
Vandale ei meeldinus Astra ringi-uudistamine. Ta vaikis ülevalt ja üleolevalt. Õpetajagi näis pire: “Annelinn on Saatana valitsemisaja karistus. Nüüd proovivad just siin eriti tihedalt õlg-õlas jõudu head ja kurjad jõud. Meile on Jumalast antud võime end siingi õnnistatuna tunda. Mida iganes otse õhukese seina taga naaberkarbis ka ei tehta. Jumal on meile andnud oma headust tunda ja selle valgustuses Jeesus Kristust ülistada…”
 
Kes-kes neis karbikestes elab?
Nüüd, kus on üle läinud nii mu lapsikult toores upsakus kui rasvunud ametniku pealiskaudsus, oskan ise vastata: suurem osa eestlastest. Tavalised-normaalsed-ilusad inimesed elavad kõigi linnade kõigi magalarajoonide karbikestes. Igaüks on oma karbi võimalikult ilusaks ja koduseks, maitsekaks ja külluslikuks kujundanud. Et nad eelistavadki just ja meelega ja teadlikult neis karpides elada, pole luuserluse tagajärg, vaid vaba valik.
Ega üks linnaväline majake korterist kallim ole – seda on lihtsalt mitu korda kulukam-tülikam-töömahukam pidada. Normaalsed inimesed eelistavad muid asju teha ning korteriga kaasnevate mugavuste abil oma elu võimalikult lihtsaks elada. Jube tuus on öelda küll, et “mul on maja” – aga see tähendab, et sul on mitu korda suuremad küttekulud, katuseparandus, lumelabidas ja must miljon olmekammi kogu aeg seljas. Enamus õpetajaid ja pangatellereid, vabrikutöölisi ja arste, näitlejaid ja ametnikke eelistab elada kenasti piiritletud riskide ja kohustustega korterites. Neil on kusagil väikesed suvilad, kuhu nad vanuigi kolida kavatsevad. Aga praegu paluks aeg ja raha muudeks asjadeks vabastada.
Selge, et neis kodumängimise karpides ollakse abitud. Kõik siin ilmas on suhteline ja illusoorne – kodu kaasa arvatud. Aga kui vool läheb ära, vett ja kütet pole, siis on kortermajades kuhjuv abitus siiski kuradi reaalne. Sa ei saa ennast absoluutselt mitte kuidagi aidata. Ahju kütta ei saa, puupliidi peal süüa teha ei saa – ainult peeretuste valgus jääb sulle seal…
 
“ Ja mis konfessiooni teie kuulute?”
Astra punastas.
“Pagan.”
Õpetaja diagnoosis: “Tavaliselt seletate seda nii, et olete iseenese usku. Tüüpiline. Ärkamatuse kaug-eelne seisund. Õrn kuma silmapiiril. Kuid ega see nii trööstitu olegi. Kergem on õiget usku kohe tühjalt kohalt vastu võtta kui valeõpetuse pealt ümber uskuma hakata.”
Vanda seletas leebelt: “Astra on vaevalt enesele määratlenud, missugune usk tema loomusega haakub. Oma jõulisuses näib ta olevat pigem protestantlik…”
Õpetajale see ei meeldinud. Ta nentis, et õigeusust või voolavaist sektidest on tunduvalt lühem tee iseenese väikese naba ületamisele. Õpetaja andis Astrale Piibli ja soovitas iseenese väiksus ja ajas kordumine selgeks lugeda. Astra põrnitses süngekaanelist raamatut. Vaatas otsivalt mööda ruume ringi ja päris: “Vanda, kus teie raamatud kõik on?”
“Jäid ärkamata ellu.”
“Jätsite nad Tähtverre maha?”
Vanda noogutas tõrksalt. Ega siin olnudki loota arusaamist, et Vanda praeguses elus ei võinud üheski ilmalikus kirjasõnas seista midagi, mis talle oluline ja vajalik. Välistatud!
“Ja mis usku teie olete?” uuris Astra. “Tallinna poplauljate massilisest usku-pöördumisest olen ma vaid eemalt kuulnud. Ka Tõnis Mäe lahkumiskontserdil käisin. Aga see oli pigem sügav isamaa-kibestumine ja lootusetus kui religioon. Pealegi Mäks ju ei sõitnudki siis ära…”
Asta kohkus Vanda ja Õpetaja ilmete pärast.
“Te olete täiesti harimatu, puuduliku tunnetusega loomake,” kurvastas Õpetaja.
 
Oh mine persse, papp!
Milline ma siis toona olema pidin?
Ma ei saanud olla mitte mingisugune teistsugune kui selline, nagu minu osa Maast mu kasvatanud oli. Minu vanemad ei käinud ka keeldu rikkudes kirikus ega pidanud suletudki kardinate taga jõule. Ma ei teadnud kuni rock-ooper “Jesus Christ Superstar” Eestisse imbumiseni õieti sedagi, kes või mis see Jeesus oli. Fakti küll. Aga mingi jumalapoja olemuse peale mõtlemiseks ega temaga osaduse tundmiseks polnud mitte mingisugust põhjust ega võimalust. MITTE MINGISUGUST!
Miks ma peaksin sellepärast vabandama ja häbenema, et mind kasvatati ilma Jumalata? Tõenäoliselt muidugi Jumala ligi-nägu-tegu, nagu me kõik oleme – aga seda sõnastamata ja mõtestamata. Näete, ka nii saab ja võib!
Las ma olen ausalt ilmalik – mitte pealiskaudselt-välispidiselt “religioosne”, nagu nõuka-aegsed trotsiks kirkus käijad. Las ma olin – ja olen – siiralt toores, mitte võltsilt ja teesklevalt usutsev.
 
“Vanda, te olete ju kloostrisse kolinud!” sosistas Astra kergendatult lahkumis-uksel seistes. “Nii jube kole sünge…”
“Te ei näe siinset tegelikku ilus ja rõõmu. Tükike sellist kuluks teilegi ära. Pidetule egotsemisele PEAB lahendus tulema. Puhastus. Patukahetsus. Valgustus.”
Vanda õrn käsi tumedas varrukas sulges ukse kommunaalkoridori. Astra lentsis räpast treppi pidi võõrase, suminat ja lehkasid külvavate uste vahelt alla, tänavale, päris-Tartusse. Vanalinn tundus talle sel sekundil hingematvalt armas ja südamlik.
 
“See on loomulik, et pühakiri tekitab mõtteid,”
kiitis vagase rolli võtnud Vanda. Vagaseks vändatud vandaal. Õpetaja silus peoga üle oma kiilaneva lagipea, palus Astra enda juurde istuma ja oli valmis sõjakalt tema küsimusi kuulama. Nagu Claude Frollo, mõtles tüdruk. Kellel polnud mitte ühtegi teist kokkupuudet mitte ainsagi preestri ega papiga.
Astra võttis ebakindlail sõrmil Piibli vahelt oma täiskribitud paberi.
“Olete teadlik, mida tähendab Evangeelium tõlkes?” nõudis Õpetajavahemärkusena, lõtvade sõrmedega Astra käsivarde klammerdudes. “See tähendab rõõmusõnumit, Good News! Niisiis – ma kuulan.”
Astra mängitses veel kord kujutelmaga, et on Claude Frollo imalas haardes. Samas võttis mehikene käe ära ning Astra nägi tema ülisuuri, väsinud, heledaid silmi. Silmanurgast vilksas rühikas Vanda, kes naaldus lauale. Astra mõtles: Poeet, Maestro, Theo, Ott, Õpetaja…
“Pärast Moosese raamatute lugemist tahaksin teada, kui palju peab meelde jätma seda Iisraeli ajalugu, et olla tõeline kristlane. Kõiki neid tuhandeid nimesid ja võõraid kohti. Kes jäävad minust kaugeks ja mis mulle mitte midagi ei tähenda, sest ma olen Siinai poolsaart ja kõrbe ainult õpikutes, üliväga teoreetiliselt näinud.
Teiseks. Kas naist hinnatakse ikka tõesti saatana soperdiseks ja kas mehest madalam olek kehtib kristluses läbi aegade ka täna?
Kust algab piir Jehoovast tunnustatud pühakujude ja solvavate ebajumalate vahel? Kes selle piiri kehtestab, mis teeb vahet apostlitel, prohvetitel ning nõidadel ja saatana sigidikel ja kuradi käsilastel? Milline on prohvetlikkuse mõõt? Kuidas eristada keelatud märkide nägijaid neist, kelle peale on tulnud Jumala vaim?
Kuidas pidada hingamispäeva, kui meie ajal pole muud võimalust kui olmega rähelda just vabal päeval? Äkki paratamatus hingamispäeval kraamida ja koristada, keeta ja triikida ongi põhjus, miks neid lõputuid töid enam töödeks ei peeta ja miks mehed naiste töid ei näe ega tee? Kas on üldse võimalik kohaldada seda Lõunamaa käsustikku Põhjamaal – me sureme suurte külmade ajal ju selle ühe tegevusetu päeva jooksul välja!
Kuidas antakse esmasündinu Jehoovale – vaimulikuks, ohverduseks? Kuidas pidada käsku mitte võtta meelehead, kui nii vaimset kui asist meelehead jagatakse üha omakasupüüdlikumalt igal hetkel?”
Toas käis sügav vaikus.
Astra higistas ja lõkendas: “Miks on sünnitaja ja menstrueerija roojane – oli see lihtsalt sanhügieen või suhtumine? Miks on liha hing veres? Miks jäetakse abitud – haiged-jõuetud pühamu ukse taha ega huvituta nende käekäigust? Epideemiate ärahoidmiseks või ülejäänud inimkarja jõu säästmiseks? Looduslik valik usuga liidus?
Kuidas saab Jehoova õnnistada ja mahitada ühtede maade alistamist ja rahvaste hävitamist teiste poolt? Mismoodi sobituvad kästud kuriteod käsuga mitte tappa?”
Astra ärritus ja Vanda kriitiliste nägude peale. Nende ilmed rääkisid vagast mõistmisest, kui arenematu ja küündimatu on Astra.
Tüdruk nõudis: “Kas Moosese raamatud annavad tõesti põhjenduse ka sellele, miks Eesti on okupeeritud?”
Ja kui on juba keeld uskuda teiste rahvaste jumalaid, siis on ju ka tunnistus nende eksisteerimisest kohe olemas – miks ei võiks rahulikult ja normaalselt neid kõiki üheks, erinimeliseks lugeda???
Kui me ei mõtle nii, et Jumal on üks – siis sel juhul mis on pistmist eestlastel mingi juudijumalaga, kui meil on omade jumalate ja haldjate süsteem? Kes on Taara, Uku, Vanemuine ja teised siinsed mehed Jahve, Jehoova kõrval? Keeld neisse uskuda on kinnitus nende olemasolust.
Aga orient – ja sektide omavahelised erinevused. Või taassünd, reinkarnatsioon, elu ilma kehata, elude vahelisel ajal – kuidas ristiusklikku nende küsimustega lepitatakse?”
“Kulla inimene, te ei ole ju veel Uue Testamendinigi jõudnud. Kui kasutate Piiblit targasti, ei väsi jälgimast viiteid iga lehekülje joone all ega pea paljuks viidatud lõike üle lugeda, õpite selgeks suured seosed, mis vastavad teie närvilistele küsimustele.”
“Põhjalikult lugedes, viidetele järgnedes loetakse Piibel hõlmavates seostes mitu korda läbi,” dotseeris Vanda.
“Kuni ta on nii pähe taotud, et küsimusi ei tekigi enam,” kohmas Astra. Tema peale pahandati. Kas tõesti oli Astra sel määral kurjast vaimust kantud pagan, et tema pööramine ajas pöörajad vihaseks?
Ometi tundis Astra uudishimulikku tõmmet usumöllu vastu, sest kuigi kristlasi ei kiusatud neil aastail enam taga, oli “Elu Sõnas” mingi tugev protest. Astra tahtis tunda seda uhkust ja elamisviisi, mis midagi muud ei vajanudki. Aga teda ei võetud mängima.
 
Oi ninnu-nännu, kui nunni – mina, keskealine Astra, suhtun plikaealisse iseendasse emaliku kaastundega. Ma olen vahepeal nägenud-kogenud-lugenud – aga arukamaks pole kogu selle tarkuse hunniku otsas mitte üldsegi saanud. Ma loen ikka sõnu ja lehekülgi – aga täpselt nendele samadele küsimustele, millele toona, otsin ma hästi salaja ja sosinal vastust ka praegu. Ei sammugi edasi.
Ja ometi tahaksin toonase iseenda võtta tänase iseenda jõulisse sülle ja lohutada – su rumalus ja teadmatus, oskamatus ja piiratus on nii loomulik ja normaalne – ära põe, minu parim mina. Parim siis – ja parim praegu – sest teist meil sinuga, mu kunagine ja tänane mina, mitte kusagilt võtta ei ole.
Juhm ja nüri? Sorri – meie parim ikkagi!   
 
Vanda käed tõusid kiiresti.
Ta oli sajakonna inimese seas silmatorkavalt pikk. Nii et tema käte ja lööskava näo vaimustus oli kõrgeim, silmatorkavaim.
“Jeesus on isand!” laulis kogudus rokkbändiga kaasa.
Vanda kime hääl mõjus Astrale.
“Võtke see, mida te tahate täna Jumalale anda – halleluuja!” rõkkas paksuke noormees ja õpetas rootsilikus eesti keeles. “Suruge see pihku, halleluuja!”
Raudteelaste klubi täis ekstaatilisi rusikaid paiskus lakke. Astral polnud rahakotti kaasas, ta hüpitas vaguralt ja teesklevalt tühja rusikat. Siin toimiti osavalt – rahvas massipsühhoositati põlema, siis tormati ühise halleluujaga annetama. Polnud häbelikku luterlikku kasti kirikulävel.
Raha korjati rusikatest karbikesse ja viidi ära. Keskealine naine tõusis toolile. Kogudus karjus meeleheitlikus vaimustuses.
“Jeesus on täna Tartus!” röökis naine. “Õnnistatud olgu Looja, kes annab meile valgustuse ja preestrid, kes seda kannavad. Halleluuja!”
Tema ise see preestrinna oligi. Veetleva välimusega emand haaras Piibli kaantpidi kätte, nii et selle siidpaberi lehed plagisesid lae all. Naine karjus oma õnnelikkusest, hüppas metsikult üles, langes sisnal tooli ette põlvili.
“Ma olen õnnelik, õnnelik, õnnelik,” huilgas ta.
“Ja igal järgmisel korral olen õnnest veel metsikum ja ohjeldamatum!”
Naine karjus pomisevale, vaaruvale noortekobarale Moosese neljandast raamatust. Ta nõudis palvetajatelt ja nutjatelt tugevust, mitte millestki hoolimist. Siinne õhkkond oli õpetaja ja Vanda kinniköidetud umbsusele vastupidine. Mitte jälgegi halvustavast surutisest.
Asta oli kuulnud “Elu Sõna” jutlustajaist, kes tahtsid väärtuslikumad noored jumalateenijad Eestist ära Rootsi viia ja seal Jeesuse nimel sigima panna. Ustavamad olidki juba Saatanalt endale võidetud raha eest Rootsis livetsordilikku teoloogiat õppimas ja maad vallutamas.
See naine siin oli maisem. Tema nõudis Jeesuse teenimist siin ja praegu. Astra kumisev aju ei saanud aru, milles seisnes oma maa endale vallutamine selle õpetuse järgi. Tüdruk kartis, et kukub raskes, ekstaatilises õhus näoli Piiblisse.
Koguduses puhkes melu. Õhutati üksteisega tutvuma, üksteisele abi pakkuma. Suudeldi, silitati üksteist. Hetk hiljem möiratas umbses ruumis taas muusika, kõik see mees tõotas järgmisel korral igaüks veel ühe noore kaasa tuua. Sest meeleheitjaid, pimedusega löödud õnnetuid on Tartu, Eesti ja kogu maailm täis.
“Jeesus on Isand!”
Astra kägardus Vanda ja Õpetaja vahel.
Mürgeldavate, ekstaatiliste kehade vahel tundus Astrale järjest selgemini, et siin hakatakse ka lihalikult enestele õnnistust rebima, orgasme saama… Samas virutas kellegi kramplev, lihalik kere talle vägevasti pähe. Jäik metselajas ja elevant, sõimas hoobist kõikuma lööv Astra. Ta tundis tapvat higi ja sokkide lõhna – ning minestas lihtsalt ära.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat