Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 35


küsis Astra järgmise hommiku pannkooke praadides.
“Kuidas palun”? pööras Vanda häiritult pead. Ta uuris akna all peeglist oma pisut ära vajunud nägu ning püüdis silmaaluseid kortse siluda.
“Karistus… Karistus… Jälle püüate midagi sõnastada. Rääkimatut sobimatult sõnadeks jahvatada. Teie, programmeeritud robot-inimene. Vaatate elamise asemel kogu aeg kella ja ihkate igale asjale pealkirja. Karistus!” käratas Vanda. “Oeeeeh, hea küll, nagunii pöördute jälle oma tite-mikside juurde tagasi. Kohe, kui arvate järjekordselt, et olen sobivas tujus…”
 
Mis faking tähtsust on sellel, mida pidas teine inimene oma vägistungiga silmas? Oluline on, mismoodi see minule mõjus. Olemuse üdipõhja puuris, kuidas teisiti. Ja alati, kui see keiss mulle meenub, näen seda uuest küljest. See on sama seis, nagu kohustusliku kirjanduse lugemisega.
Ma ei pea silmas mitte seda, et igasugune kohustuslikkus tekitab trotsi ja vastikust, mis ei lase lugeda asja sisu, vaid lehekülje numbreid – millal see orjus mööda saab. Pean silmas elukogemust, mille pinnalt ühte ja sama teksti tõlgendatakse. Sa võid lugeda Tuglase “Androgüüni päeva” nii kohustuslikult kui vabatahtlikult – kuni sulle pole kohale jõudnud, et hormoonide pakatamise järjekord ja konsistents on kõigis meis biseksuaalne. Poisikeselik lapsepõlv, sünniomaselt sooliseks muutumine, sellele järgnev oma soo omase hormooni alanemine ja vastassoo hormonaalne pealetung – mida vanemaks, seda mehelikumaks muutuvad naised ja naiselikumaks mehed. Ja midagi erilist selles Vanda kahesoolises vägivallas tegelikult üldse polnud. Nelja-viiekümnesed inimesed vaatavad reeglina mõningase iharusenoodiga omasooliste noorte peale. Enamus ei lähe tegudeni. Ent näidake mulle küpses eas naist, kes poleks mõnd siredat näitsikut hetkelise kiresööstuga silmitsenud ja kujutlenud, et… Või ärge tulge mulle valetama, et mõni meesterahvas on saanud viiekümneseks, ilma et oleks tahtnud mõnele noormehele…
Ühesõnaga täna, neljakümnesena, tean ma palju klaarimalt, mida Vanda toona kolmekümnesena minu seest otsis – ja ilmselt ka leidis. Sest välja arvatud hiljutine muljumisjuhtum, läks Vanda elus kõik pidevas tõusujoones. Ah, tühja sellest poisu plisseerimisest, tegelikult läheb tal hästi ka praegu.
 
“Nii, esiteks. Tegin seda teiega huvi pärast. Seks on teie elus nii oluline, et ma tahtsin näha, mida see teie eksistentsis asendab – kuidas nauding teile tegelikult mõjub. Teie sõnu ei või ju teatavasti alati tõsiselt võtta. Teiseks. Vihast. Et te ometi kord aru saaksite, et ka naudingut ei tohi mängida. Te tulete mulle ikka veel rääkima, et Ott pakub teile midagi? Kolmandaks. Vihast vallandunud kirest. Kirest, mida teie olemasolu, teie juures elamine takistab mul enesel tavapärasel moel rakendamast. Neljandaks. Viiendaks. Kas pole mõttetu sõnastada kehalist sõnumit, mida te ise pole mõistnud? See öö oli ülim viis teie sisemuse poole pöördumiseks. Väga kahju, et seegi ei õnnestunud. Õudne, et teil ikka veel KÜSIMUSI on.”
Vanda pöördus jälle oma näo juurde ilmel, mis teatas, et Astra juuresolek häirib teda meikimisel. Lapsuke võiks juba oma võltsi naeratuse hambu võtta ja kooli tatsata.
Astra tõstis pannkoogid Vanda ette. Ise ebamugavusest isegi loomuliku kõndimise võimet kaotades.
Vanda virutas peegli eemale ja haaras enda kõrval seisva Astra vööst.
Naine rebis selle järsult lahti ja surus küüned sõbratari külgedesse. Vanda virutas Astra maha. Tüdruk kukkus, plved kõvasti koos.
Suur Vanda istus väikese Astra kõhule. Nagu vampiir. Nagu ümberringi polekski muhedalt reaalne Supilinn. Vanda surus valusalt Astra rindu. Küünistas ta kaela ja õlgu. Salvas sõnadega – ning surus siis temasse raevunult mingi suure köögiriista.
 
“Arulage mõrsja,”
porises Vanda uniselt. Ringutas end Astra voodis pikalt ja laialt. Kallistas patja ning ajas end siis lapsikult õndsal näol istuli. Astra keetis kohvi ning tõmbas kardinad akende eest. Astra kohendas toas asju ja tundis end kirjeldamatult õudselt.
“Kuidas teil läinud on?” usutles Vanda hommikukinnine hääl ja tursunud naisenägu uuris end peeglist.
“Kaks miinus,” hindas Astra viimaseid päevi. “Tänu sellele vedas ikka minu-mõõtu kahe välja, et teie siin peatute ja kogu mu sündida-laskmine pole juhtunud siin.”
Korraga tahtis Astra hirmsasti rääkida. Lugu, millel peale Vanda kuulajaid polnud. Vandaga koos elades polnud Astral õigupoolest üldse enam teisi naisi käeulatuses. Veel korralikumalt kui Theo oli Astra sõbratarid ukse taha tõrjunud, oli Vanda kogu Astra lähikonna kõigest enesevälisest puhastanud.
“See oli nii hale elamus,” hädaldas Astra impulsiivselt, istus Vanda voodi äärele. “Ta laenas sõbralt ühe vastiku lõhna ja rõveda punkrisisustusega toa. Me jõime palju punast veini. Noh, sellist, mille etiketil võiks olla Kõhuvalu. Ma kuulasin tema südamlikult rämedat juttu ja tuba läks aina vastikumaks. Siis me tegime vanainimese asja. Metsikult, huilates ja liitrite viisi higi valades. Mina sain valusa tagumiku ja ei midagi enamat. Ähh! Nagu ikka. Ma ei tea, miks võib mõni mees nahast välja pugeda, pööraseid võtteid võtta, hirmunud jõu mängu panna – ja ikka saab kõik vale. Vale aeg, vale rõhk, tempo, koht..”
Astra vaatas Vandale küsivalt otsa. Vanda kergitas viisakalt kulmu ja jõi eemalolevalt hommikukohvi. Astra rüüpas kuulekalt kaasa.
“Hommikul oli mul lisaks haigele istmikule ka eriliselt haige pea. Magasin päev otsa selles neetud peldikus ja pidin pool-astraalis vaatama lõunat moorivat Otti. Umbes nagu kuninga kass, keda tahetakse teenimisega vägisi õnnelikuks teha.
Ma nurrusin viisakalt. Nii kaua kui heale praele järgnes õudne öö. Veel küündimatum kui esimene. Sest nüüd polnud meil enam veinigi. Käisin varahommikul duši all. Ja nüüd ei tea, kui meeldivasse kohta peaksin minema, et eluisu tagasi saada.”
Vanda ilme oli ikka ükskõikselt irooniline. Ta ei vaevunud Astrat parastamagi.
“Ott-ott-ott,” popsus Vanda tuimalt ja palus endale sigaretid tuua. Naine lasi end mõnusalt lebaskile, rinnad vajusid raugelt teine teisele poole keha ning käsi leebis tekkinud tühikul.
“Ma olen armunud,” venitas Vanda. “Kena muidugi, et ma teie kadunud-oleku ajal politseid teie jälile ei kihutanud. Theo tahtis küll seda teha. Mina aga olen armunud ja selle üle põrgulikult õnnelik.
Olla inimesega nii mitmeid kuid tuttav, suuta temaga tundide kaupa vestelda reaalsust kaotamata. Ja alles mõne aja pärast avastada, et oled temasse armunud! Kas see pole uskumatu? Mina, kes ma end ammu pühendumiseks ülearenenuks pidasin. MINA!”
Astra jõllitas Vanda innustunud näkku: “Ja tema?”
“Ma pean leidma võimaluse füüsiliseks läheduseks temaga, siis laabub kõik. Ükski mees ei jää minu vastu ükskõikseks, kui olen end talle andnud… Samas pean põhjustama olukorra, et tal oleks põhjust mind konkurentidega võrrelda…”
“Kas te siis annate? Mulle on jäänud teist mulje kui võtjast…”
“TEILE jäänud mulje…” turtsatas Vanda.
“Teil on ju puudu üks veetlev ihulik DETAIL, mis mind ANDMA alistaks,” irvitas Vanda himuralt. “Oo, need teie äraoleku õhtud, milline joovastav hingeläide, milline viljastav elekter…”
Astra ei taibanud, miks Vanda oma Tähtvere-paleesse ei lähe, kui tema õnneks on nii väga vaja Astra ära olemist.
“Mu viimane õppetund oli ammendav. Minu pärast ei pruugi te enam siia jääda,” üritas Astra.
Vanda ei kuulanud teda.
“Mentaalne pind on värskele tundele parim. See vabastab mõlemad. See ei kohusta. Jääb teoreetiline teadmine, et mõlemad on siin tulijad-minejad, mitte jääjad. Ei mingeid ahelaid.”
Vanda tantsiskles voodist välja. Embas Astrat kergelt ning asutas väljuma. Astra viskus silmili voodisse. Ta tahtnuks paluda, et Vanda ei jätaks teda üksi. Just-just – EI jätaks. Seekord.
 
“Minulgi juhtub eksitusi,”
pahutses Vanda naastes. “Olin Maestrot kohates päratult rõõmus. Kulgesin tema embuses kohvikust kohvikusse. Avasin end talle taas, nagu varem. Jutustasin oma puhkevast tundest. Ja läksin leebunult temaga kaasa. Aga aja-distantsist hoolimata oli kire asemel HARJUMUS. Vilunud tükitöö. Brr! Milline jama!”
Vanda kehitas end ja hüppas pettunult raamatusse.
Tuli Theo.
Astra kunagine isalik päästja. Egotsentriline armastaja. Hüljatud märatseja. Ja Vanda kiirustas teda vastu võtma. Astra üllatuseks ümbritses Vanda kohmetu Theo nõudliku küünlavalgusega. Theo konjaki kõrvale ilmusid luuleraamatud. Kolmekesi laua ümber, piinlesid Theo ja Astra ebamugavuses ja Vanda tegi säravadi, elegantseid pingutusi kolmiku sobitamiseks.
Luuletused keksisid laual ja seintel. Astra märkas vaevu nende sisu. Eksistentsilt armastusele. Esteetikalt eetikale. Astra kahtles, kas Theogi Vanda üllatuslikku õhtuprogrammi jälgida suudab.
Aga Theo oli liigutatud. Vanda mõistvast südamlikkusest ja mälestuste-toast. Theogi ujus luulekeelde. Astra istus kange seljaga, naeratus näole hangunud – ja ei uskunud, et see kõik on päriselt. Odavalt liigutatud Theo haaras Astra käe. Vanda silmitses emalikult nende põimunud sõrmi – ja lipsas minema.
 
Milline osav skeem! Naine näitab mehele, kui vaimne ja tundlik tema on. Mässib mehe poeesia ja meloodiate, küünlavalguse ja aroomide abil oma lummusesse…
Mis muide on mulle alati vastik olnud. Ma pole ise seda mitte kunagi teinud. See on eriti räme – ja üldse mitte rafineeritud! – vägivalla vorm. Sundida kedagi vägisi mingeid luuletusi kuulama. Olgu omi või teise omi – võõrad sõnad ja rütmid vägivaldse ojana teisele suhu ja silma. Mis õigusega? Kui ma tahan luuletusi, siis ma loen neid. Kui tahan etendust, lähen teatrisse. Sellised saamaahned – aga mille muu kui mõju ja võimu saamiseks need ahned emotsionaalsed relvad ikka käiku lastakse! – luuleõhtud on ebaeetilised.
Seda enam, kui lõksu seadmine on mitmekihiliselt intriigitsev. Naine jookseb mehe oma märgi alla käima – ja tõestab talle õigel hetkel lahkudes ja tühjust järele jättes, kui palju sisukam ja huvitavam, väärtuslikum ja pakkuvam ta rivaalist on. Mässitud mees võib küll inertsist ja isasest juhmusest tolle rivaaliga ihulikult ühtida – aga seda enam tema adub ja matsub, kui palju rohkem on teine daam tahtmist väärt.
Selliste kogemuste needusega õpetatakse inimene luulet vihkama. 
 
“Vanda on nõid,”
ütles Theo oma embusse maetud Astrale tund aega hiljem. “Ta teab täpselt, mida ja kuidas teha. Viimasel ajal olen siin käinud alati siis, kui sind pole. Alguses pidi Vanda mind lihtsalt-lihtsalt-lihtsalt rahustama ja hooldama. Siis lubas sind Otist – uh, ma ei või seda nime-nime kuulda – Astra, mina armastan sind! – lubas sind Otist-Otist võõrutada ja minu juurde tagasi tuua. Vanda hoolib-hoolib sinust väga ja minu meelest on ta ainus inimene, kes-kes-kes sinust õieti jagu saab.”
Theo silitas Astrat.
Astra tundis läbi Theo ununenult tuttavliku lõhna oma padjal Vanda hõngu. Theo kallistustes ja Vanda lõhnas tundis ta end nii taltsa, rahunenu ja leplikuna. Olgu siis peale Theo. Olgu siis pealegi Vanda kummalised korraldamised…
“Milline pöörane pundar,” nurrus Astra. “Oleme selles voodis sinuga maganud. Sina oled siin Vandaga maganud…”
Theo võpatas – kust sa tead.
“Vanda rääkis, kuis ta sind siia välja magama tõi,” muigas Astra Theo ehmumise üle. Theo oleks ju võinud öelda, et see oligi kõigest tudumine. Või siis arutu-ajutu magamine, mis ei tähenda midagi. Aga ta oli nii naiivselt lootnud, et-et-et Astra ei saa teada, et polnud valmis tunnistama ega tunnustama tõde: kõik kepivad igal võimalusel kõiki. Pole mingeid barjääre – et sõbra naist ei või, või naise sõbratari ei või. Kõike võib – ja tehaksegi. Kui vahele ei jää, on lihtsam nägu teha, et keegi ei tea midagi. Muidugi.
 
Vanda oli võtme risti lukuauku jätnud.
Astra kuulas närviliselt vaikust, mis järgnes koputusele. Istus koridori aknalauale ja luges hüsteeriliselt konspekti. Tal oli järgmisel päeval vaevaline, talle palju tähendav eksam, kuid puudus õppimiskoht! Astral hakkas endast kahju.
Ta tagus uuesti uksele. Raevunult. Petetult. Tema korter. Tema isik. Tema eksam.
Vanda ilmus ukseprakku. Õnnelikult ähmis. Nõudlikult vabandav.
“Ma palun teid, leidke täna endale mõni teine ööbimisvõimalus. Mulle on seda nii väga vaja!”
Astra jõllitas Vanda pingestatud alastust ja alkoholist uhkavat nägu.
“Vana kole hoor minu erakas,” mõtles Astra alistunult – ja roomas Theo ukse taha. Seda polnud kodus ning Astrale jäi Ott.
Kuhu ta mujale ikka minema pidi…
 
“Vanda, ma olen Oti tripperisse nakatanud,”
kuulutas Astra kibedalt naeratades. Vanda istus laua ääres, avatud raamat küünarnuki all, päevik-portsigar ees lahti ja poolik konjakipudel lauajala kõrval. Astra valas endale Vanda klaasi konjakit. Mis vahet siin anumatel enam.
“Ma VÕIKSIN arvata, et Ott sai selle mujalt, aga – ma ei või seda arvata,” jättis Astra Vanda vaikimise tähele panemata.
Vanda sulges vastumeelselt portsigari.
“Mida see siis nüüd ometi tähendab?” soigus Astra. Vanda ajas end kogu oma pikkuses püsti. Hiidnaine oli kühmus ja kulunud. Tema hiljutine sära oli läbi põlenud, riidedki kuidagi vaevaseks, juhuslikuks ja luitunuks masendunud.
“Imelihtne,” pomises Vanda.
Naine oli üsna purjus.
“Ott sai tripperi Maestrolt,” käratas Vanda.
Naine hakkas mööda tuba jooksma.
“Teie olete selles süüdi. Kui mul ei oleks siin teie juures alailma nii umbne ja rusuv, poleks ma jälle Maestroga läinud,” seisis Vanda köögis ja virutas kapist ühe taldriku põrandale. “Kui ma poleks enneaegu Theoga maganud, poleks tema tripperit edasi saanud.”
Trahhatas uus taldrik.
“Kui teie oma hooraverega poleks jälle kord Theo alla viskunud…” – kes luuletusi luges ja Astra peaaegu jõuga Theo otsa juuris, prouakesed? – “…oleksite puhtaks jäänud.”
Nüüd kärgatas kapist põrandale tass.
“Kui teie tühisus poleks teil lubanud uuesti Oti juurde limuskleda, ei oleks Otil olnud vaja teile tripperist teatada.”
Ja kes, prouad, Astra tema enese eraka ukse taha jättis, nii et sellel polnud viskuda kuhugi mujale kui…
Vanda virutas nõudekapi kinni ja astus taburetilt alla.
Astra jõi pudelist.
“Mis asja te seal etendate?” tänitas Vanda, nagu vene küla baaba, kits vaid oheliku otsast puudu. “Ma muretsen meile kõigile ravimit.”
 
“Miks ta mind ei taha?”
kaebles Vanda. Naised pidasid restoranis lahkumispidu.
“Ta on lihtsalt rumal ja lapsik,” hurjutas Astra. “Ta ei saa aru, mida talle pakutakse.”
“Ma pole ka pealetükkivalt pakkunud,” kinnitas Vanda, juuksed näol. “Tema oli see, kes minu juurde tuli.”
“Ma olen ju teile rääkinud Theo neurootilisest tülist iseendaga.”
“Nii et see, et ta minuga magas, oli ainult paranoia ja psühhoos?” naeris Vanda nutuselt. “Millistesse kohtadesse ma tema järele olen läinud… Kui palju koos temaga joonud. Millist külmust kire vahele kogenud. Õnn seegi, et ta mind vale nimega lemmelnud pole.”
Vanda roheline nägu ja Theo-hala ajas Astrat naerma. Sel õhtul tundis ta end Vandast tugevama ja terviklikumana.
Mitte kahjurõõm, vaid kergendus.
 
Et need, kes mind ei armasta – ja ausalt öeldes ei tea ma õieti kedagi, kes mind armastaks – saaksid kahjurõõmsad olla, võin neile kergenduseks tunnistada, et vanglas sain ma alguses lihtsalt ja konkreetselt peksa. Mitte selle eest, et ma olin intelligent ja riigiametnik – ehkki ka selle eest pekstakse. Ja ka mitte selle eest, et ma absoluutse popp-printsi kokku olin voltinud. Kui teid huvitab, siis meie imelises naistevanglas on mitte-eestlased enamuses. Kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Teistele kinnipeetavatele ei tähendanud kutt, kelle ärakortsutamise eest ma kinni läksin, tühjagi – põhiliselt said peksa ja pilgata lastetapjad. Mistahes meeste maha lööjad olid tüdrukute seas au sees.
Mina sain selle eest, et ma ei kuulunud. Naistevangla pole koht, kus hakata seletama, et sorrikene, tädid, ma ei kuulu tegelikult üldse mitte kuhugi. Kuna ma ei suitseta juba aastaid, ei kuulunud ma suitsetajate hulka. Koos teiste naistega õmblustsehhi padjapüüre ja soome jõuluvanadele mütse ma kohe esimese soojaga ei läinud. Mis tõi mulle sisse sinise silma. Ei kõlba, jah? Loodame kohe eeluurimise järel uttu tõmmata, jah? Oleme paremad, jah? Tümm!
Omavahel öeldes on rusikaga silma alla saades absoluutselt teistsugune tunne kui löömafilme vaadates arvata võiks. On tuhm ja samas terav valu, mis on tingitud sellest, et su näo pehmed koed kiilutakse su enese pealuu ja lööja rusika vahele. Ma ei korda enam, mida see kiilumine mulle meenutab.
Ma sain oma paugud kirja noortelt venelannadelt. Röövliplikad ja mõrtsukad. Tõmmud, lühikesed, sitked ja jube julmad. Mind lükati, kui raamatukogust väljusin, teise korruse trepist alla, nii et terve mu üks külg oli üks üleüldine sinjaabel. Säh sulle raamatuid ja intellekti! Mine arene arstipunktis!
Õmblema ei läinud ma – kohe – hilisemad kuud ma just nimelt õmmeldes veetsingi, kui olete poest puuvillase padjapüüri ostnud, siis üsna tõenäoliselt on see minu õmmeldud – ei läinud ma sellepärast, et ma arvasin tõesti, et pole mõtet lühikese aja pärast sülti soojendama hakata. Ma polnud ülikooli minekust saadik õmmelnud. Hakka nüüd meelde tuletama, kuidas see käib – no mida ma sellise rudimentaarse oskusega pärast peale hakkan? Nii, nagu sõjapõgenikud või küüditatud ei tea, kas ja millal nad tagasi tulevad, ei teadnud seda ju mina ka. Maksimaalselt oleks mulle mingi kaksteist saanud väänata. Kuus oleks ka üsna lõbusalt reaalne olnud. Ja loomulikult oleksin ma siis apellatsiooni esitanud. Amnestiat palunud. Kuidas siis teisiti.
Ühesõnaga mõtlesin kohtuni niisama olla. Esiteks tõi see mulle vaenulaine ja hulga sinikaid – kondid jäid õnneks terveks. Teiseks pole maailmas sellist asja nagu niisama olemine tegelikult ju üldse olemaski. Tegevusetus laseb mõtted masendavalt möllama – tegevus hoiab neid kuidagi vaos või kanalis või kaane all. Ühesõnaga ma pole ammu midagi nii totaalselt nautinud kui õmblemist, kui ma sinna tsehhi enesekaitseks, alguses lihtsalt pakazuhha mõttes kobisin.
Ma polegi enne olnud nii keskendunud, nii siin ja praegu, nii… õnnelik? Õigem vist on öelda, et ehtne ja tõeline. Tundide kaupa täiesti masina detailidesse, niidisse ja kangasse süvenenud. Mu tööviljakus või mis imalad sõnad tänapäeval selle kohta käibel on, polnud just kõige vingem – noored pliksid tegid seda rutem. Üks oli ka kodus kääre vahvasti vallanud. Kui kasuisa teda järjekordselt vägistas, lõi käärid selga. Pean jällegi nentima, et kõlab nagu filmis – aga kustkohast need filmiinimesedki süžeesid saavad. Ikka jummala enese loomingust. Taevaisa taskuvargad sihukesed!
Mu parimaks ajutiseks sõbrannaks – äh, justkui me näilises vabaduses üksteisele tegelikult midagi kestvamat oleksime! – kujunes narkodiileri tööga üksikemana lapsi kasvatanud teaduste kandidaat. Hästi klappisime ka paljulapselise emaga, kes naabrinaist purjus mehe eest kaitstes talle vikati kaela lõi – ühesõnaga minuga sinna maale sarnane juhtum, kuni asi aastate hulga ja kodus ootajate arvu peale läheb. Tädi sai kuus - ja kodus ootas neli last. Mis kuradi inimesi see meie teaduskond küll ometi harib ja väljastab – kelle ja miks mu ülikoolikaaslased kinni panevad? Mida see tollele maanaisele annab, et tema elust mitmed aastad lihtsalt sedasi ära retsitakse. Seni kasvavad pojad pättideks ja tütred… oot-oot, kelleks minu, kena koduse kodanlase tütar kasvas? Nojaa…
Mina ise meeldisin jällegi paarile päris karmile bitšile. Üks oli oma lapse konkreetselt ära kägistanud. Teda ei pekstud sellepärast, et ta oli kits. Tema koputamisi kardeti. Teine oli oma lapse kappi kinni pannud – paariaastane sell jäi küll ellu, aga millisesse ellu… Teda ei pekstud sellepärast, et ta oli kitse sõbrants, kaitsealune – kui ta mees oleks olnud, siis oleks kukeks nimetatud. Nüüd ta lihtsalt lakkus omale hüved välja. Vabandust, väljendun ebadelikaatselt, aga see toimus minuga samas kambris.
Mina ei meeldinud sellele pehmelt väljendudes kummalisele paarile selles mõttes. Ma olin ju ametnik. Minust võis kasu olla, ütles kitse vaist.
Mulle endale oli – kui nii võib väljenduda – kasu külaskäikudest sellesse hoonesse, kus noored emad koos lastega elasid. Nad olid rasedana või imiku kõrvalt narkotsi või vargustega, tapmiste ja röövidega kinni lennanud. Mitte keegi neist ennast süüdlaseks ei pidanud. Absoluutselt mitte keegi! Nad õmblesid oma lastega koos seal kenades toakestes – nagu noorte emade toakesed ikka, kusjuures nende ühiskonnakihis, Kopli liinidel näiteks, neil selliseid toakesi pole - teistele titadele papusid. Kui nende vääksud teatud ealiseks kasvasid, viidi need ära lastekodusse. Ja kui mammamõrtsuk oli eluaegse või muidu ürgpika sroki saanud, kaaluti tõsiselt lapsendada andmist.
Ei menetletud mind kui sama kooli tädi sugugi rutem kui teisi – konveier oli hullu moodi üle koormatud. Ma ei trampinud jalgu. Ei käinud vangladire juures kellegi ega millegi peale kaebamas. Mitte et oleksin kavatsenudki sinna sitsima jääda – need paar kuud kulusid mulle hirmsasti ära.
Erinevalt Vandast, kes mind aastaid hukka mõistis, sildistas ja paika pani – ning Ailest, kes kõigevägevamalt mulle prohmakat manas – kohus mind hukka ei mõistnud ja prohmakat ei pikendanud. Ma ei saanud seaduse silmalt isegi mitte tingimisi. Ega kriminaalhooldajat. Ega üldse mitte midagi. Ehkki minu juhtum ei erinenud vikatiga maanaise stoorist, loeti minu käitumine afektiks, hädakaitseks ja veel mitmeks inimlikuks pusaks, mida see kõik kahtlemata oligi.
Mootorsaag oli minu poolt. Too koll, kes mu vangla-sõbratarilt vikati kaela sai, ajas oma mammit viglaga taga. Minu vastane oli narkouimas rokkar mootorsaega, esikülgede kuld-kuseja ja distroier – igaüks oleks sellisel puhul pedaali vajutanud.
Kui ma vanglast välja tulin, võtsin eestlannade teleka kaasa. See oli rikkis, vangla juhtkonda ei huvitanud. Enamuse hääl nõudis venekeelset saatekava – ja et eestlannad saaksid eestikeelseid saateid vaadata, viisin nende teleka parandusse. Seda tagasi viima sõitsin juba külastajana. Ja ühe naisega – eile teaduste doktoriks saanud narkodiileriga – helistame teineteisele mõnikord. Kas ma pean nägema temas seda, kellelt mu tütar on ainet ostnud, et oma tegevust välja kannatada? Ei, tänan. Ma näen temas seda, kes tegi niiöelda vaieldavalt kõlbelisi tegusid selleks, et üksinda oma pojad meesteks kasvatada.
Mida teie teeksite? Tema mees oli logistikafirma omanik, kes võttis ladude ehitamiseks pangalaenu, sõitis ise rekkadega mööda poolasid – ja sai infarkti. Ei jäänud isegi teeröövlite ega magistraal-prostide kätte. Pangalaen, katusepakkujad ja lesepõli, need me sõbra kolmekesi! Nii ta ennast tööle panna laskiski.
Nüüd just, Kaukaasia kriisi päevil, küsiti ühelt Eesti naiskirjanikult, mida ta siis teeks, kui Venemaa meid okupeeriks. Ta ütles, et kõige tõenäolisemalt oleks ta maha lastud. Sellega oleksid interneti-kommarid kangesti rahul olnud. Aga selle eest, mis ta edasi rääkis, olid omad valmis ta sõnaga surmama.
Kusjuures ta rääkis ometi nii ausalt ja loogiliselt: “Kui mind ei tapetaks, püüaksin oma kilohinna võimalikult kõrgeks ajada. Mul on vaja suurt peret ülal pidada – minu sõna ostetakse praegu päris hästi. Kui okupandid oleksid mõistlikud, ostaksid nemad mu sõna angroo ära. Jah, tõenäoliselt teeksin-müüksin-sööksin ja söödaksin lastele võõrvõimu kinni makstud sõnu. Aga nii käsib emalik loogika, naiselik alalhoiu instinkt. Naisena sündinu peab igal võimalusel ellu jääma ja elatama – las tulevased kirjandusteadlased kaevavad siis ridade vahel ringi ja analüüsivad, milline tekst oli südamest, milline ellu jäämise nimel loodud.”
Kuule sina, kommentaatorist naisena sündinu, kas sina laseksid end ära tappa, kui selle tagajärjel läheksid su lapsed okupantide lastekolooniasse – iga laps erinevasse? Tead, kao arvuti tagant kommenteerimast – mine ja õmble midagi. Mõni padjapüür või jõuluvana müts näiteks. 


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat