Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 34


“Kas minu pärast?” imestas Astra, miks tema ei tea, et Theo on tema erakas käinud.
“Kaudselt. Ei pruugi olla ülearu taiplik märkamaks, et Theo valib tulekuks aja, mil teid siin ei ole,” torkas Vanda, nii et Astra pidi löödult kangestuma. Nii nagu see viimastel Vandaga-vestlustel ikka juhtus. Astra hiilis häbelikult oma erakas ringi. Pakkis koti lahti, kohendas kardinaid, vaatas end peeglist.
“Te näete piisavalt suursugune välja,” lohutas Vanda. Hoolitses siiski samas selle eest, et Astra pinge ja ebamugavustunne ei alaneks. “Vanematekodust tulles oletegi alati suhteliselt šikk ja särav – kuid siinsete nõmedate suhetega kustute end kiiresti ja armetult ära. Te peate oma elu kasutamisega midagi otsustavat ette võtma.”
 
Mida teab Vanda oma eluga otsustavast ettevõtmisest? Aristokraat-geneetiliselt päris palju huvitavat ja sellest põhjalikult erinevat, mida meie oleme harjunud inimese tööks ja elu sisuks pidama. Sel ainsal korral, kui Vanda mind nüüd äsja vanglas vaatamas käis, arutasime temaga just nimelt sedasama teemat, ainult et uuel tasandil.
Külastajatetoa telekast tuli ülekanne mingitelt ratsavõistlustelt – mul savi, millistelt just, igatahes seal olid samad näod, kellega Eero koos treenis ja võistles. Jube lahe, et ka harvu kohtumisi ligimestega peavad vangid teleka juuresoleku ja leevendusega mugavamaks ja talutavamaks muutma. Mina vaatasin tuttavaid, võrreldes Eero aegadega oluliselt tüsenenud ja vananenud nägusid – Vanda silmitses mind ja nägusid ja nägi kokkuvõttes Ideed.
“Teate, mis on aristokraatide töö? Nooblite alade ehe harrastamine. Ratsutamine ja purjetamine, golf ning jaht – kõik need on siis nauditavad ja kaunid kultuurinähtused, kui sellega tegelevad aristokraadid. Need on nende kaunid ja vaatemängulised alad, mis eeldavad noobleid ja stiilseid vahendeid ja aksessuaare. Päriselt ja põhjani SEE on kasvõi see teie ratsutamine, mida te – kui teie pilku uskuda, suisa vihkate – ainult siis, kui seda teeb aristokraatlik, geneetiliselt noobel inimene oma vabast tahtest. Kohe, kui sellest saab töö, mida madalama klassi inimene teeb raha pärast, on kõik läbi. Sellisel ratsutamisel ega golfil, purjetamisel ega muul aristokraatlikul alal pole enam mõtet, kui seda teeb elegantsita ja vaba tahteta isik,” arutles Vanda minu käega mängitsedes. Ta voolis meditatiivselt mu sõrmeliigeseid, silitas peopesi ning nautis nende töörakkudeta nahapinda. “Mõnede seisukohtade järgi olevat tänapäeval muutunud uus-noobliks hoopis töötav aadel. Tõeline tänapäeva mõisahärra pidavat ise kündma ja –proua köögis gurmeed valmistama, siis on õilis ja ülev ja njuueidž. Lubage kahelda. Seda tehakse olude sunnil – kui pööbel ostab endale traditsioonilised mõisad, pole tal pangalaenu tagasimaksmise kõrvalt võimalik palgata kokka ega teenrit, aednikku ega lapsehoidjat. Ta peseb ise külastajate voodipesu, on neile giid ja õhtujuht mõisahärra rollis, mida mitte keegi ei usu, ta keedab-küpsetab ja peseb nõud ning kasvatab kõik külastajatele pakutava sellepärast ise, et nii saab odavam. Ja tema külalised pole sõbrad, vaid kliendid. Mis tähendab, et geneetilisest, olemuslikust suurejoonelisusest ja stiilitundest on heal juhul vaid riismed.
Ei, ärgu tulgu keegi mulle rääkima, et füüsiline töö õilistab. Füüsilised kaunid harrastused, tantsud ja gümnastika – jaa, aga traktoriga ümber mõisa uhamine ja köögis kartulite koorimine – minge selle jutuga palun perssesse.”
Vot sedasi nooblilt saadeti kõik, kes oletasid, et töö õilistab ja teeb ahvist inimese. Vanda kinnitas, et ühiskonnas on selline tööjaotus: ühed mõtlevad välja, projekteerivad-visionerivad-fantaseerivad – teised teevad selle valmis, kolmandad hoiavad käitus. Ehkki intellektuaalne kiht ei tee midagi kätega, teeb tema tegelikult kõik valmis. Sest idee on kõik. Olgu arhitektuur või ehtekunst – idee maksab!
“Ärdagu räägitagu parasiitlikest kihtidest, kes töörahva hooldusel vegeteerivad – kes selle kõik välja mõtles ja hingestas, kullakesed? Hoopis sedapidi on, et kui mats hakkab niiöelda “parasiitidele” mõeldud šikki ala tükitööna ja raha eest harrastama, siis saab ta selle devalveeritud seibitreimise eest karistada. Kui ala ja nähtus on mõeldud inimkonna peenmateriaalse tähetolmu ülesannet täitma, siis sellest raske ja higise rutiini väänaja saab… Mis selle Eeroga õieti juhtuski?”
Selles oli Vandal küll õigus, et midagi otsustavat tuli oma eluga ette võtta. Õigus oli nii 20 aastat tagasi kui praegu. Eriti praegu, mil nendega, kes pole oma elu kasutada osanud, on juba nii palju surma ära juhtunud.
Kuigi see võis olla ka lahendus.
Eerot ma taga ei nutnud – tema hukkumine kõripidi hobuse ja tõkke vahel oli kergendus meile kõigile. Hobune kaasa arvatud, ma oletan. Ja teate, mis oli rokkarist briketi pressimise juures kõige müstilisem? Kui ma lõpetasin ometi kord tema surumise auto ja seina vahele ning Vanda keelitamise peale autost välja tulin ning politsei tagurdas selle inim-pizza vabaks, siis… See asi naeratas! See polnud valugrimass ega agooniline irve, vaid lõbustatud ja rõõmus naeratus, mis moondunud inimjuppide vahelt lahti pakiti.   
 
Astra tundiski juba end esimese Tartus-oldud tunniga kustuvat. Puhast pesu kappi ladudes eelistanuks ta jalamaid koju tagasi sõita. Sinna, kus tema jaoks polnud meesteilma ega muud taolist hõlmamatult tüsilikku oleaski. Kus oli kodu ja pirukad.
Kuid oli painav Tartu äratallatud üürikorteriga. Astra ei pääsenud siit. Oli Astra voodis lebav Vanda, nina all õunakauss ja Gontšarov. Oli ärevust õhutav jutt sellest, kuidas Vanda oli eelmisel nädalal tänaval kinni püüdnud purujommis, räuskava Theo ja ta ööseks siia toonud, et mees saaks end välja rääkida, nutta ja magada.
Pärast seda olid Vanda ja Theo iga päev Astra äraolekul kohtunud. Filosofeerimiseks. Astra-probleemi lahendamiseks. Majast polnud seejuures veel Oti lõhn hajunud. Astra pahvatas: “Me magame teiega, Vanda, ühes voodis. Minu äraolekul magate selles voodis Theoga. See on sama pikantne kui teie pederastide lugu…”
Vanda tormas üle toa Astra juurde ja andis talle pool-vägeva kõrvakiilu. Astral lõi hing kinni. Vanda tõukas tüdruku voodile ja kähises talle tema kohal kõrgudes: “Teil pole õigust minu suhteid lagastada! Theo, kes on teie maalitud pildist tunduvalt aristokraatlikum, olete peaaegu purustanud. Otil, kes on teie jaoks liiga hea inimene, tallate jämeda ükskõiksusega peal. Millal teist ometi täie aru ja eetikaga naine saab?
Miks te ei püüagi teadvustada oma väärtusi ja neile vastavalt käituda? Mida te rabistate, võlts naeratus näol – nii et ümberringi veri voolab?
Oo, ma tapaksin teid praegu!”
Astra nägi seda isegi. Ta tõmbus haledalt vigisedes voodinurka.
“Ma paastun siin teie juures juba mitmendat nädalat. Üle õhtu olen pidanud Otti ära saatma, samal ajal, kui teie talle vabandavalt naeratate – näe, Vanda on siin, mis mina, paikene teha saan. Theo haavu olen pidanud mina lakkuma. AGA MINU OMA ELU?”
Vanda kummardus raevunult Astra kohale: “Ma ei mäleta, et oleksin iial varem sel moel enesevalitsemist kaotanud, nagu teiega. Ma ei salli naisi. Eriti mitte armetuid limusklevaid plikasid,” jäi Vanda õhku ahmides mõttetult Astra paanikas silmades põrnitsema.
Suur naine oleks võinud väikese tüdruku purustada. Sihvakas hiiglane, kes rääkis alles hiljuti Astrale oma armastusest, teadis, kuidas ja milleks iseenda pöörast elu elada. Las siis purustab, mõtles Astra – ja tõmbus õnnetuks kägaraks.
 
Vanda põlvitas voodile. Pigistas Astra sääri oma näiliselt graatsiliste hiidkätega, nii et tüdruk võpatas. Vanda oli kui tulekahi. Jäine, valus põletus. Ta pooleldi silitas, pooleldi katkus Astra juukseid.
“Teie räpane sitikas,” sisistas Vanda.
Jooksis rahutute sõrmedega tigedalt Astra laubalt põskedele, sealt kaelale. Hammustas kergelt Astra kaela, viskas oma juuksed raskelt tüdruku näole ja rapsas tema pluusi lahti. Aadlitari sünged käed vaatlesid puudutushaaval Astra oimetuid õlgu. Naise käed katsid sõbratari lapselikud rinnad, valmis neid puruks litsuma, seda juba peaaegu tehes. Vanda enese vallandunud rinnad lämmatasid Astrat. Vanda tungis peal, mattis Astra näo. Naine hammustas tüdruku nägu huvi ja kirega. Hõljutas ja vajutas ta näol oma küpseid rindu. Haaras tüdruku jalad oma krabihaardesse.
Astra oli alasti.
“Kas te… olite Poeedi ja Maestroga… ning Theo ja Otiga… korraga?” habises tüdruk.
Vanda kraaksatas ning tema vampiirikäsi mängis Astra jalgade vahel. Naine oigas kumedalt ja surus küüned tüdrukusse.
Tüdruk nuttis.   
 
Vaene tüdruk.
Oleks ta toona teadnud, et mõne aasta pärast lakkavad orgasmid, mis olid siis nii igapäevased ja enesestmõistetavad, oleks ta tookord iga rahuldust kaifinud, mitte halanud, kui loomuvastasel moel see saadud on. Õnnetukene jättis olemata siin ja praegu rahul. Nuuks ja hala.
Hästi veider on, et Vanda muide tarbib kultuuri samas tehnikas, nagu ta mulle tookord küünte ja hammastega koha kätte näitas. Ta vägistab ka seda. Ma ei usu, et see oleks siniverelisuse tunnus või kõrgema stiili märk – see on mingisugune paanikahäirega kaasnev spastilisus, kramplikkus, klammerdumine.
Vanda tormab kultuurinähtuste kallale dramaatiliselt. Ta vaatab filme ja teatrietendusi kaeblikult kannataval näoilmel. Mitte sellepärast, et ta nende tegijate peale kade oleks. Võibolla seda ka. Aga sellesse kannatusse on vermitud kohusetunne – ma olen kõrgkihist, kultuur on minu stiihia ja missioon… Kui Vanda on kontserdil või kunstisaalis, on tema painav spastika seal nii tugev ja tuntav, et kõik ülejäänud saavad pigem elamuse Vandast kultuuri lätetel kui noist lätteist endist.
Noblesse oblige!
 
Vanda keeras end raskelt kõhuli.
Astra vingerdas tema jala alt välja ja vajutas äratuskella kinni. Tüdruk ei julgenud ärgata. Veel enam kartis, et Vanda ärkab. Seda ei juhtunud. Astra köögerdas judisedes kööki. Kohvipott ja jääkülm köök.
Vanda oli öösel kaua üleval olnud.
Tuhatoos ajas üle. Laual tukkus tuhahelbeline Zola. Astra võttis jõuetul käel tuhatoosi ja üritas seda pliidi alla tühjendada. Õhuke klaas kopsas vastu rauda, konid-killud sadasid kiusakalt põrandale. Astra istus kildude juurde maha ja rappus meeleheites. Ta ei uskunud oma mälu. Jumal küll, kuidas sellised asjad kaine peaga saavad juhtuda? Näe, kaine peaga veel kõige põrutavamad… Astra püüdis häbitunnet edasi lükata, mitte ahastusse sattuda. Põrandal roomas miinuskraadine tuuletõmme ja Astra aimas end püsti vedades kuulvat kannikate põrandalt lahti naksatamist.
Tüdruk hiilis tuppa ja võttis varga kombel kapist raadio. Pani selle vaikselt-vaikselt enda juurde pomisema – et maailm toimuks ja rõveda õõva laam lämmatavalt peale ei tuleks – ning lasi kohvile jahutuseks külma vett peale. Mida Vanda paljude Astra nõrkuste hulgas kõige enam põlastas.
Kas Vanda on lisaks kõigele muule ka lesbi? Kuidas võis ta muidu vägistada tüdrukut, keda samal ajal meeste käest päästab? Millised mälestused jäävad talle endale sellest sooritusest?
Astral oli šokipohmell. Ta riietas end tagasihoidlikumalt kui kunagi varem. Vältis elavaid värve, meikis end häbelikult uduseks. Oli valmis juuksedki ilmetusse vanapiigapatsi punuma, et välimuse muutmisega enesearvamust parandada. Astra riietus patukahetsejaks. Vanda magas häirimatult, käsi üle pea. Kaenlaalused karvad – ajamata! – Astra padjal. Vanda teravajooneline suu oli pisut lahti ja kitsaste põskede nahk lõtv. Nina lesis lapikult vanaldasel käsivarrel.
Astra pidanuks ta äratama, kuid paraku polnud väge, mis teda selleks sundida võinuks.
Astra teadis hommikuid mehega, kellega sai eelmisel ööl asjatult triksu tehtud. Siis oli ärakibelemise, unustama kiirustamise tunne, mida kaunistasid hajameelselt ja püüdlikult järel-seksikad pilgud. Ja nüüd? Vale mehe juurest pagedes võis end hoolikalt puhtaks pesta ja ära raamatukokku pageda. Seal sai üsna kiiresti oma enesearvamust tõsta.
 
Äh, isegi kui kallis külaline ei vägista sind juhtumisi füüsiliselt ära, oskab enamus inimesi liiga kaua ja intensiivselt külla jäädes hävingu põhjustada. Kuitahes suur on perenaise tolerants – mitte miski ei pane nii rämedalt proovile kui su ruumi liiga kauaks vallutav tulnukas. Natuke ja parsjagu on väga lahe. Su isiklik ruum saab teretulnud raputuse ja peegelduse – näed ennast ja oma ümbrust värske pilguga, külalise silmaga. Ent siis tekib füüsiline ja vaimne, hingeline ja üleüldse totaalne vajadus privaatsuse järele. Sa tahad end oma toas alasti võtta. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Tahad näolihased lõdvaks lasta ja kasvõi peeretada, pardon. Tähendab – ilma pardonita. Aga sul on külaline. Sa ei saa lugeda ega mõelda päeval, mil viisakas on suhelda – ega öösel, mil sinu ringikondamine häirib kallist külalist. Ja nii lähed sa järjest vingemasse pingesse. Mis pole viisakas. Hiilid kodust välja, ära ja eemale – ja muutud väikeseks kurjaks põgenikuks. Su sisemine raev paistab igal juhul välja – ja seda pannakse sulle kui võõrustajale pahaks. Su käsi tohib väänata, su nõusid tohib lõhkuda ja kapi lausa peab tühjaks sööma, sest pererahvas on kohustatud külaliste üle õnnelik olema.
Hilisemas elus olen näinud, kui massiivselt on sedasorti jamaga hädas need teekaaslased, kellel on õnnetuseks kaelas suvekodu looduskaunis kohas. Sinust saab siis tasuta motellipidaja. Nende suve-talunike juurde, kes armastavad ise ka napsi võtta, laekutakse õhtuks. Igal õhtul köetakse sauna, võetakse viint ja sakusmenti ning lamisetakse hommikuni. Pererahvas vangub pohmakaga võideldes hommikupudru keeta, et magu õhtul peale tulevat järgmist külaliste-pagi välja kannataks. Päeval üritatakse elamist koristada, muru niita, lillepeenraid – hk! – rohida ja olemine – uijee! – õhtuks enam-vähem saada. Õhtul tulevad uued kostilised, saunad, joodud. Ja sügiseks on kuur puudest tühjaks ning iseennast võõrutusravile suvitatud.
Kui pererahvas kärakat ei pane, maandutakse koos lastega – aga selle eest kohe lausa nädalaks. Majapidamises valitsev pidev kisa-foon, ümber paiknevad asjad, sulavad toiduvarud, jonn ja nõudmisenutt, laste omavahelised tülid ja nende perekoera hunnikud, emade poolisui keelamine – ah suvi, oh nad on nii armsad, äh… See on nii idülliline ja armas, et kui inimene oleks seda varem teadnud, oleks ta ise ka kümme last sigitanud ja mõned koerad võtnud.
Inetu iroonia.
Mõte on selles, et mul on alati jube hale olnud nendest inimestest, kes panevad kogu oma teenistuse ja vaba aja oma maakodu rajamisse ega saa seal siis rahus olla. Kui sul on see pleiss, oled seda jagama kohustatud. Ja sul endal on halb. Kui ei jaga, on veel halvem. Parem hoiduda. Pleissidest. Ja teistele nii külla minekust kui külaliste kutsumisest.    
 
Kuidas oleks Astra saanud eelmisel õhtul Vandaga pipardada, teda tõrjuda? Vanda oli laviinina tema üle valitsenud. Tema rünnakul oli olnud tähendus, millest vägistatud Astra aru ei saanud. Astra hiilis kohvitassi pesema. Tõstis Zola laualt ja leidis raamatu alt suure portsigari. Ta avas karbi ükskõikseks sisuvaatluseks. Selles sisaldusid sigarettide asemel erivärvilised paberilehed. Peenes käekirjas täis kirjutatud.
Veetsime kütkestava öö. Tähtvere. Vestlus eksistentsis. Sügavam mõistmine. Ma ei ole ikka veel teda nii kaugele saanud. Talumatult ja alandavalt labane. Killustatud lind. Mina. Mind. Mul.
Lugev Astra kangestus ja punastas: “Mul oli vaja seda samariitlase sammu teha.
Astra on kahtlemata võluvalt kuratlik, kuid see väärtus on uppunud jämeduse ja tahumatuse alla. Mulle on meie vestlustel jäänud mulje, et Astra oskab igast suhtest, igast mehest, igast raamatust võtta halvima.
Selline välimus ja tahtekindlus – ja nii õnnetu vaimne käpardlikkus. Ma tean, et ta on meestele kütkestav. Ta on parajas formaadis, meelelise välimusega. Ja mehed kütkestavad tedagi. Oh aeg, kuidas võivad ühe tasakaalutu naise silmad iga isase peale leegitsema hakata. IGA! Kuidas ta võib kekutada meese ees, keda ta ise põrmugi ei taha. Mäng, mäng. Mäng, mille reegleid Astra ise ei tunne. Ei tahagi tunda. Ta ei oska kedagi kuulata. Õigesti tajuda kuulamisväärsusi. Nagu edvistav kooliplika oma sulnite silmavolksudega. Ma tean, mis suunas Astra end täiustada ihaleb. Kuis tean? Ta valetab enda omadeks tunded ja mõtted, mida arvab igatsetud olemise juurde kuuluvat. Ta on meeldivalt sensitiivne. Absoluutselt küündimatu seejuures seda ise märkama. Selle asemel, et lasta Loodu valla, dresseerib tema end mingitesse sinisuksetesse raamidesse, piitsutab end tühjalt tagant. Arendab ennast – ja samas mõnitab iga raamatut, maali ja etendust oma lineaarse suhtumisega. Ma jälgin Astra kramplikke näimismänge, kahepalgelisust ja kahekeelsust. Ma kipun enesevalitsemist kaotama. Ma ei saa siit ära minna. Oma korteris olen ebameeldivustele liiga kättesaadav. Miks ei oska me iial õiges kohas, õigele kaugusele jääda, vaid jätame end ilma hõrgust näilisusest, mille inimesed meie jaoks on püstitanud. Näilisus võiks säilida. Me trügime üksteisele küünte alla ja saame liiga palju teada. Mille eest mulle see nõeljas, piinavalt selge taju?”
Astra lajatas päevik-portsigari kinni, surus bareti silmile ja põgenes. Tahtnuks õigupoolest kasvõi teise ilma kaduda, kuid sibas ikka oma hobuse-korralikkusega loengusse. Astra lootis, et kaaslased diagnoosivad tal hariliku pohmelli. Sest pohmell see oli. Ja veel milline…
 
“Mis te luurate?”
nõudis Vanda kimedal ninahäälel. Astra avas taltsalt ukse. Vanda luges, nagu ikka. Juuksed lahtiselt raamatus. Ta polnud end kogu päeva voodist liigutanudki. Näis end väga mõnusasti tundvat, rahul oma salajase maailmaga.
Astra tegi tule pliidi alla ja pani kattega võileivad praeahju. Vanda lendles köögiuksele ja süütas sigareti. Juuksed värvimata peanaha-otsi näidates lõtvade lihastega, mobiliseerimata näol. Samal näol ka ilme, mis pidas iseennast vähemalt Tartu kauneimaks naiseks.
Hommikumantel oli allapoole rindu lahti, kätel hulganisti käevõrusid. Astra vaatles sõbratari hajameelse tähelepanuga. Pani end mõne mehe rolli. Kuidas mehed seda daami näeksid?
Millisena kavatses Vanda end talle näidata?
Vanda naeratas sõbralikult: “Küll teist saab hea perenaine. Teie tulles algab majas kohe elusa leelõuka lummus. Kuigi ma pole kindel, et midagi muud üldse järele jääbki.”
Nii võttis ta kärmelt osa tunnustust tagasi. Pööras koduhaldja vaimuvaeseks jobuhaneks.
“Selleks, et see muu oleks ja jääks, on teiesugused inimesed,” pomises Astra tuhmilt.
“Käisite koolis?”
Astra häbenes. Ta ei saanud isegi aru, miks ta polnud veel õppinud valikuliselt loengutel käima. Astra istus külmalt viimseski ajuvabas podinas ja heietuses, kirjutas konspekteerimise asemel kirju ja luges. Milleks? See polnud ometi ainus võimalus.
“Ma pole leidnud alternatiivset kohta, kus hommikuti olla,” vabandas ta. “Siin korteris on hommikuti depressiivne aeg, päikest ei ole ja mõtted hakkavad üksteist jalust maha jooksma. Mõtted lähevad siin õhtupäikesega urus hommikupoolikul nii sõlme, et katapulteerivad mu siit välja, ära, minema – kuhu iganes! Nii et ma ei saa nagunii midagi tehtud, kui ma loengutesse ei lähe. Raamatukogus ärritab mind sealne ajatus-ruumitus. Kõik on kogu aeg üks ja sama. Akendeta majad on hommikul õudsed. Aga loengutes tunnen inimeste lähedust ja võin samas segamatult oma asjadesse süveneda.”
“Süveneda? Teie? Te vaene päevakoer! Ja teie alalised kohanemisraskused. Mis ei lase teil rahuldada teie suurimat eelistust-vajadust – olla üksi.”
“Kõik ajad ja kohad ei sobi üksi olemiseks,” raputas Astra kuumad võileivad pannilt taldrikule.
“Te päästate mu maohaavadest,” istus Vanda hoogsalt lauda. “Muide, kuidas oleks konjakiga?”
Astra kergitas pungis suul kulme.
Vanda selgitas, et lähimas viinapoes müüakse praegu ime kombel Armeenia kanget napsi, mida armanjaki asemel konjakiks nimetatakse. Ja et ta oleks pudeli juba äragi toonud, ainult et tal pole järjekordselt raha.
Astra tõi ära.
Tema oli nii suveti varuks ette töötanud kui tegi peaaegu erialaseid juhuslikke töid, nii et väike, aga piisav oma ja vaba raha oli tal alati olemas.
 
Mul pole oskust tunda rõõmu teenimisest.
Vangla vaimulik jutlustas korduvalt – see oli sellel mehel kohe lausa mingi kinnisidee – et teenimine on jõukohane ja õnnestav vaid kõige suurematele ja õilsamatele.
Ma olen nüüd, pärast vanglat, teada saanud, et on võimalik olla teenimise üle õnnelik. Toona ma isegi ei teadnud sellisest võimalusest. Sest mu vanemad ja teekaaslased olid kõik kedagi teist teenides heal juhul uhked ja üleolevad – kuidas sa vaeseke muidu saaksid!?
Ma sain vanglas – olen vist juba öelnud, et selle robaka tulemusel õppisin rohkem kui eelneva elu jooksul kokku – teada õnnestava teenimise olemasolust. Et see pole vaid sõnakõlks. Ja üldse on paljud ootamatud asjad reaalseteks saanud, mitte enam vaid kõnekäänud ega õõnsad stambid. Ossa raisk, inimesed tõesti teavad, mida nad räägivad. Ei mullita. Aga mina olen elu jooksul rohkem mullitanud kui asjast rääkinud.
 
Kui naised valmistusid pudelit avama, kõlas koputus. See oli nääpsuke, ebameeldiva näoga mees, kes kippus neil päevil Astrat piirama. Astra võttis temalt hiiglasliku talvise lilleõie ning saatis ta vabandades minema, mesine naeratus näol.
Astral oli piinlik ja paha selle imala mehekribu pärast. Ta ju teadis, mismoodi sõnastab Vanda asjaolu, et Astra kleebib endale külge soovimatuid, alla igasugust kriitikat mehikesi. Tüdruk vudis ägedalt akna juurde ning viskas mehikese toodud lille sealt välja.
“Astra!” karjatas Vanda ning tema käsi peatus hinnalise rüüpe avamisel. “Kuidas te võite! Magusalt naeratades võtate lille vastu. Viskate selle siis aknast välja. Milleks vastu võtta, kui kavatsete niimoodi… miks te petate inimesi ja tapate taimi? Jäle!”
Vanda sulges oma pilgu, võttis konjakipokaali ja mõnules selle aroomi paistel. Astra seisis lontiskõrvul, nagu kõlvatu plika. Limpsis konjakit ning mõtles, miks ta teiste tüdrukutega oskab enamasti õigesti käituda, selle naise pilgu all läheb alati kõik valesti. Isegi kui ta mõne teise noore naisega vale noodi võttis, ei järgnenud niisugust hävingut.
Vanda süvenes endasse. Konjak sütitas tema näojooned pehmelt, ta näis unustavat viha Astra vastu. Konjak rahustas Astrat: “Miks te küll minu kasvatamise käsile võtsite?”
“Kasvatamise?” üllatus Vanda sügavalt. “Kust te OMETI seda võtate? Mul on lihtsalt soov, et tunneksin end inimesega, kellega sobin, võimalikult hästi. oleme teiega mõlemad üksikud kassid. Üks kodune, teine metsik kass. Ja kuna ma tunnen teiega JUURMIST sidet, olen sunnitud teie rabelemise lõpetama. Rabelemise, mis teie loomuses POLE. Te tekitate igast asjast endale sobiva reaktsiooni asemel rapsimise. Võite võtta asja nii, et mul on teist kahju, sest ma armastan teid.
Naised riietusid kiiruga.
Korkisid pooliku konjaki kinni ja tormasid restorani.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat