Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 33


“Ma armastan teid, Astra!”
naeratas Vanda. Kass, kes armastas teid. Ja – ennäe, ka Astrat! See ootamatu jahesoe lause hajutas Astra pika ootuse pahameele. Mis siis, et Vandat tuli tundide kaupa oodata. Lõpeks polnud kohtumisaega ju määratudki. Mis siis, et kuninglik Vanda laotas end sõjaka pilvena üle Astra kohvikulaudkonna ja pani selle kärmelt-heitunult lagunema. Kes ei tahtnud olla omatud ja sildistatud, põlastatud ja hukka mõistetud – igal juhul oli kõigil võrreldes megaslaavi aristokraadiga midagi vig j puudu – laskis jalga. Vanda tõttu põgenes Astra ümbrus lihtsast inimlikkusest lagedaks. Ent selle jahmatava armastamislause tõttu polnud sellest enam midagi, et Vandat oodanud Astra jäi nüüd endale korda minevate inimeste ees vandaalse isekuse valgusse.
“Jah, ma armastan teid,” kordas Vanda ning rivistas enda ette oma kolm kohvi. “Tundsin suvel teie tublist positiivsusest puudust. Teis on midagi kosutavat. Ju te lisate oma juuresolekuga midagi olulist, mis minul puudub. Ka mina püüan nüüd oma eluolu pisut korraldada. Eilse kohtumise viljana kolin ära Tähtverre. Seal ON ruumid, millest annab mõndagi teha.”
“Ruumidega kaasneb mõni mees?”
“Loomulikult. Siiski mitte SELLES mõttes. Üks vanahärra, kellega tutvusin Jurmalas. Ta oli nii kena, et loovutas mulle oma maja ülemise korruse. Või – mis loovutas – sisustas selle minuga. Suurepärased niššides aknad, sumedad laed. Mul tuleb nüüd tööd. On tarvis maakera pealt oma mahaununenud mööblitükid kokku korjata. Tülikas on see erinevate eluetappide dekoratsioonide kokku kogumine ja taas-elustamine. Teate, mul pole ju praktilist meelt. Iga kord, kui olen kolinud, olen lamamis-, istumis- ja asetamisriistu suureliselt maha jätnud – möödas, ammendatud… Häda mulle, kui nende järele praktiline vajadus tekib. Ma ei suuda isegi meenutada, kuhu miski jäi. Läbitud. Ületatud. Unustatud.”
Vanda naeris muretult. Hea oli teada, et asju ja elamusi oli võimalik nii valutult ena küljest maha raputada – siis polnud ju õigupoolest mitte midagi karta.
Astra itsitas kaasa: “Teie õnn, et igasse kohta midagi jäi – vähemasti pole ükski käik asjatu!”
Naer tõmbas kõrvallaudade tähelepanu.
Naised olid väljakutsuvad.
See meeldis mõlemale.
Astrale meeldis näidata end lennuka aristokraadi seltsis – mis Vandale meeldis, kas oma suuruse ja lennukuse rõhutamine sel moel, et taustsüsteemiks oli parim võimalik. Mitte mugavalt ja kartlikult valitud halvim võimalik, nagu sõbrannatades enamasti endale ohutut ja kasulikku tausta valitakse. Nad olid teineteisele tõstvad stiilinäited.
“Mis sai Poeedist?” küsis Astra – mispeale Vanda vakatas traagiliselt ning vaatas talle kaeblikult otsa.
“Õigupoolest ma ei peaks seda teile rääkima. Teil pole haaret selle sõnumi põhjalikuks mõistmiseks. Räägin siiski. Ei tea, miks…” kummutas Vanda mõtlikult kohvi.
 
Ei tea, kas ta ikka oli väärt sellist hullu robakat? Mida võiks teatud mõttes isegi ohvriks nimetada – ehkki ma ei kaotanud Vanda noort staar-armukest tappes mitte midagi, mis on mulle oluline. Kama kaks, kas see kompleksides ja vastuoluline, Jumalast kõneldes kuradi järele lõhnav daam oli või ei olnud. Väärt või väärikas.
Mul enesel oli vaja käsist-jalust kammitsetusega päris lõplikus põhjas ja päras ära käia. Ekskursioon täitsa kinni olemise kohta aitas kulminatsiooni ära põdeda. Enne poleks asi saanud paremaks minema hakata.
Ja enne tundus mulle kuidagi häguselt ja irrilt-sürrilt, et kellegagi kusagil juhtuvad asjad. Keegi teeb autoavariisid, mis ajavad statistika lakke. Keegi pussitab ühise joomingu käigus kedagi. Keegi. Kui su enesega on elus korra midagigi säärast – statistikat moodustavat ja uudisekünnist ületavat – juhtunud, siis saad aru, et kõik need keegid on inimesed. Sinu enese moodi. Sa ise võid igal hetkel autoga üle pea panna või nuga saada – kui hea ja kurja võitlus lõpeb kurja kasuks ning su matk siin planeedil otsustatakse ära lõpetada. Sest sa muutud teistele ohtlikuks.
Ma sain tänu sellele, et Vandat kaitstes osutusin mõrvariks, teada: mu elu toimub siin ja praegu. Olgu reinkarnatsiooni ja elude arvuga, kuidas ta just on – see elu on praegu ja ainult praegu ja ülim aeg on lõpetada see lokkav mittemiski, milleks mu kord nii kirev elu pööranud on. No ja siis, et patuselt kirev – noor inimene proovis, katsetas ja eksis – aga vähemasti ta oli elus ja ilus.
Rigin-ragin-prõmm mu auto nina ja rokkari bangalo seina vahel kujunes üllataval kombel suureks täheks selle lause alguses, mis väitis, et ma võin ka täna - no okei, homme - endiselt elus ja ilus olla.
Tänu vaieldavalt hinnalise tädi turvamisele sain teada veel üht. Inimesed ei põe ega kannata ühte moodi. Ükskõik, kas inimese hingepiinu püütakse edastada raamatutes või filmides – nad on ikka nii ühesugused ja ekslikud. Eranditult kõik košmaarist läbi tulnud vähkrevad öösiti unetuina, näevad õudusunenägusid, visklevad enesesüüdistuste käes, üritavad sellest painest pääsemiseks enesetappu, püüavad pidevalt pihtida ja heastada, kätte maksta või tagasi kerida.
Minu puhul vastab tõele vaid see tagasi kerimise moment. See juhtus iseenesest. Pidevalt. Aga see oli ka kõik. Ja see ei võtnud minult und ega eluisu. Vastupidi, fakt, et ma pidin vanglas kaasvangide käe läbi korduvalt surma saama, andis mulle ilmselgesti teada, et ma olen absoluutselt eluisukas inimesetükk. Mul polnud küll tol hetkel unistusi, aga ma ärkasin vähemasti sedavõrd, et tekkis valmidus need üles leida ja välja mõelda. Unistused.
Millest teie unistate?
Mina ei tulnud enne seda, kui ma popp-türbli kokkuvoltimise järel vangitorni sattusin, selle pealegi, et mul polegi üldse unistusi. Enne saemehe ära plisseerimist ei mäletanudki ma, kas ja et ja millest ma unistasin. Kui teile ei meenu, millest teie unistate, siis hakake kohe praegu üliväga ettevaatlikuks. Asi on halb. Ärkamisvapustus on ka teie poole paaris tõugetega teel. 
 
“Kas teil raha on?” küsis naine Astrast haaramatute uudiste jagamise asemel. “Ma tahaksin veini.”
Astra tõi selle mõistagi.
“Poeet… Ka tema kolis ära. Kolis armastatu juurde. Armastatu, kes tal oli enne mind, minu ajal ja saab olema tema lõpliku hävimiseni. Enne mind elas ta armastatuga salamisi. Suhet varjates ja selle pärast piineldes. Minu juurest käis ta ka tema juurde. Manades end, et ei suuda loobuda. Et loojanatuur takistab tal anaa…antiiksest pahest vabaneda. Minu läbi soetas Poeet eneseteadvusliku tausta. Püüdis oma probleemi lahendada abieluga. Hiljem julgustas seesama taust teda vanadele radadele. Nüüd aga juba oma tõde kõigile näkku röökides. Professionaalne pederast, fui!”
Vanda jõi, kulmud kitsal ninajuurel koos.
“Te ei taipa, mis on ses loos ülemõistuslik?”
Vanda valas tugeval käel endale veini juurde.
“Selles loos olen üle mõistuse MINA.”
“Ei, see koht ei ole vaba,” sähvas Astra täpselt Vanda tooni ja ilmega sellele, kes lauale ligi astus.
“Ma olin üsna kaua ja VÄGA andunult ühe mehe armuke,” jätkas Vanda. “Suutsin enda külge köita selle mehe teise armukese, kes tuli koos minuga selle mehe juurest ära. MINA, endine armuke, elasin teise endise armukesega. Käisin aeg-ajalt eelmise mehe voodis. Ja selles voodis käis ka selle mehe teine endine armuke…”
Astra pea hakkas ringi käima.
“Ja nüüd on kaks endist armukest teineteisest lahkunud. Üks neist tahtis küll oma tüli iseenese ja Jumalaga lõpetada seeläbi, et tahtis teise eksarmukesega enesekaitseks abielluda ja isaks saada. Mida see aidanuks?” kumas Vanda nägu pahameeles.
“Jaa, jaa, jaa, nooruke Poeet on alati olnud Maestro armuke. Ja mina ka. mida te jõllitate? On see siis nii kohutav? Kas mul oli õigust suhtuda kriitiliselt teie tegudesse? Saage ometi aru, see POLE kohutav. Minule kui ainuõiguste nõudjale küll vastuvõetamatu, kuid – kas te ei leia, et süsteem iseenesest on ju VÄGAGI erootiline?”
 
Kuivõrd see kaheldavalt mehelik persoon abiellus pärast ikkagi naisterahvaga ning hakkas rahvuslikult üliolulist kultuuriasutust juhtima, tahaks vägisi pakkuda, et vandaalsel perioodil ta lihtsalt põgenes ja varjus. Nagu Vanda ise põgenes ja varjus – nii varjus ja põgenes tema omakorda põgeneja ja varjuja eest.
Eks selle sindrima vihase õigluse eest on vist kõik, kes Vandaga eales suhelnud, pageda püüdnud. Upsakad ja halastamatud sildid. Enamasti suures osas tõesed. Aga jõhkrad.
Nii jõhkrad, et taevane õiglus pidas vajalikuks need tigedad paikapanekud ääretasa tagasi mõõta. Kui Vanda oli rokkari kõrval uus ja huvitav ära olnud, siis muutus kuulsus tema vastu halastamatuks. Teda analüüsiti auklikuks, hinnati hingetuks, sildistati silmili. Kui ajakirjanikud jätsid veel mõne närviraku terveks, mõne molekuli teisega kokku, siis neti-kommarid tegid viimse. Kaevasid ta enese auguks, kuhu ta enese sisse ajasid ja kuhu talle teda ennast peale kaapisid. Päris räme.
Kas teie ka vaatate tänaval vastu tulevatele, asutustes teiega kõrvuti järjekorras seisvatele või leti taga arvutiklaviatuuri klõbistavatele inimestele kahtlustavalt otsa ja järele? Umbes sellise pilguga, et – kas sina ka? Kas sa ka oled oma eluga nii hunnikus ja vaakumis, et ei oska seda kuidagi lahti harutada ega järje peale saada ja siis – kui juba nagunii midagi teha ei saa – sajatad ja lagastad kommentaariumis. Kas sina ka võtad suvalise võõra inimese ette ning ühined nende ekslikega, kes arvavad, et tuntud või töö pärast avalikkuse ees tegutsev inimene on üldsuse omand – ja kukud seda omandit halastamatult ja rumalalt peksma. Kui see omand õnnestub erineval moel katki teha – ta lakkab loomast ja-või hakkab jooma või sureb maha – siis ollakse üllatunud. Kuidas ta tohtis katki minna – miks ta siis üldse kuulus oli?
Nojah, Vanda, muide, pole tegelikult tänini katki läinud. Vähemalt mitte katkisemaks, kui ta juba enne oli. Need lähevad vist kergemini katki, kes saavad kuulaks kogemata ja vastu tahtmist. Kes teeb seda meelega ja metoodiliselt, see elab ka tööõnnetused ja praagi kenasti üle.  
 
Astra ei osanud vastata.
“Ehk vaid selle süsteemi nimel nägingi Poeediga nii palju tühja vaeva. Ja tundsin end samas vabana kõigist eelarvamustest. Siiski on mul eelarvamused olemas.”
Vanda lahkus kohvikust koos vägagi soliidse härraga.
 
“Milline kohutavalt, pealetükkivalt, tülgastavalt vastik mees!”
lausa karjus Vanda Astrale. “Oo, kuidas te võite! Kuidas te saate end SELLISE alla heita?! Tänan, ma lähen nüüd!!!”
Vanda rapsas majaukse närviliselt lahti, sulges siis taas ja sisises vastumeelsuses: “Kas see, mille te olete endale NÜÜD korraldanud, ongi vabanemine Theost? See on teie interjööri uus esteetika? Teie enese uus tase?
Ma ei taha teid enam näha. Õudne!”
Vanda prõmmis uuesti uksega. Astra mõtles ehmunult, mida võib tema korteris nõusid pesev – sest seda on ta praegu tingimata – Ott arvata koridoris käivast lamendist.
Ebamugav oli õhtu niigi olnud. Vanda oli saabunud siis, kui Ott oli võtnud ahjust pizza, Astra end voodilt Turgenevit lugemast üles ajanud. Vanda oli kõrgunud kesk idülli, kus karumees kohmitses mõnuga köögis, põll vildakil suure kere ümber ning hiirnaine aeles voodil, ümber ülivaimne raamatute kaos. Moliére ja Valton, vene klassika ja antiik läbisegi. Kõik keskelt lahti jäetud ja järgmise teose kallale karatud. Nagu kujund inimsuhetegi kohta. Just siis, kui süžee hakkab sõlmuma ja kujunema, loobume, tüdineme, ammendame ja haarame järgmise. Teadmata, et nüüd alles huvitavaks läheb.
“Teie ei leia meeleolule vastavat lektüüri?” oli Vanda saabudes kindaid käest libistades tähelepanelik. Sisimas Astra jaatas. Ta oli sel sügisel jäänud ilma igasugusest süvenemisvõimest. Ja soovist. Kõik kirjapandu pakkus talle küll põgusat huvi, kuid valgus mööda tema neurootiliselt rahulolematuid külgi maha. Astra kippus oma otistunud olekus juba tüdinult kirjanikke süüdistama, nende üksteise-kordamist paljastama ning oma pidetuses tegelikult salaja meelt heitma. Pidi ta seda vaimset lagunemist Vanda läbinägeliku pealetungi ees tunnistama?
Ei mingil juhul!
“Mul on komme ühest raamatust teise raamatu abil puhata.”
“See komme on teil uus ja ebameeldiv. Vaesed raamatud, mida te üksteise maitsestamiseks pruugita!” hammustas Vanda. Astra oli tõusnud ja “Aadlipesa” löödult näoli keeranud.
“Ja mida te arvate loetud teosest?” nõudis Vanda õela ärritusega. Astra oli lobisenud üleolevalt mingeid suhteliine ja episoode, mis kippusid tema õuduseks segunema mujalt teadvusse hõljunud motiividega – ning upitanud Astra paanilise ümberjutustuse veelgi isekamasse kaitsesse. Vanda islmi kõrvetas tige külmus. Ta oli olnud jalamaid ja kannapealt, otsejoonelt ja silmapilk ära minemas.
Aga Otil oli valminud hõrgulõhnaline pizza ja Vanda ei pannud sellele vastu. Astra oli näinud Vandat Otti jälgimas. Mõõtmas Oti turjakat kogu ja jämedaid käsi, mis võtsid nugadest-kahvlitest töntsilt ja karmilt kinni ega saanud neid kolinata lauale maandatud. Juba häbeneski Astra Otti. Häbenes oma hetkeks-olnud emasjat vaimustust ürgisasest. Lausus endale sõimusõnu, et oli maale tööle läinud ning endale sealsetes agraar-naturalistlikes meeleoludes kätte litutanud vitaalse karjajuhi, kes kuulunuks olemuselt hoopis teisele naisele. Ning Astra teine, aga see-eest seni suurim töllakus oli olnud Oti laskmine oma korterisse. Lõplikkusele määratud suhete-vinnutamine. Vandale polnud mõtet enam mingist Theo-tõrjest rääkida. Astra oli vihma käest räästa alla sattunud. Ta oli ajutisse suhtesse peetunud, omadega sees ning sügisõhtuselt romantiline olnud Vanda kuulas õudusega Oti lustakaid jõminaid. Daam sulges õud-kurvalt silmad, kui Ott oli õhutanud teda pizzat juurde võtma tiitliga “eidekene”. Vanda oli oma suutäisi traagiliselt muigutanud, pilk Oti tublidel hakkamist-täis kätel, mis töötasid ninaesise kallal maruhoona.
Otist oli lennanud lõbusaid lugusid tema sõpradest ja muudest loomadest. Asta oli tundnud end minestavat, kui Ott keset seikluste kirjeldamist mõnuga röhitses ning laualt nõusid koristas, nii et puru ja ketšup pritsis Vanda rinnaesisee.
Vanda oli oma kinnastesse tormanud ja Astra selle-sügisesest vaikelust põgenenud. Astra ei saanud teisiti, kui oli jooksnud talle järele. Selleks, et kuulda Vanda raevukat karjumist ja viimaks lõplikku uksekärgatust.
Ja mis siis?
Lollakas tulehark, tahtnuks Astra Vanda kohta Otina mühatada. Kuid ta ei saanud midagi Otina teha, sest Vanda rafineeritus nakatas ja konformeeris teda enam. Astra tahtnuks tuppa tormata ja heasüdamliku Oti välja visata. Kuna Vanda oli võimendanud seda osa sisemisest minast ja südame sunnist, mis Astra sees nagunii Otiga kokku jäämise vastu protesteeris.
Ott naeratas soojalt, kallistas Astrat oma ürgjõuga ja mõmises: “Veits metsapoole sõbrants sul!”
 
Kedrik, kas sa üldse kujutad ette, kui palju halba ja haiget sa teistele meestele teinud oled? Tõsi küll, see on ainus fenomen, mille poolest sa ei erine teistest inimestest, keda nii kirglikult, kaugelt ja kaua armastatakse. Kõik eemalt-armastatud teevad kohutavalt palju halba neile sookaaslasele, kellega neid asendatakse. Neid aseaineid võtetakse-jätetakse-petetakse.
Hullumeelsuse piiril armastuse pärastõieti ei märgatagi, millised väärtused on neil inimestel, keda selle õige ja ainsa ja tegeliku asemel käkerdatakse. Kaunid omadused ja õilsad anded jäävad märkamata. Tühja koha täiteks tarvitatud inimene kibestub oma alanduses ja õnnetuses ning hakkab omakorda järgmisi vastassoo esindajaid käkerdama. Vallandub ahelreaktsioon, mille põhjustab pisiasi, et üks naine pole endale saanud meest, keda lapsest saadik tahtnud ja oma pärisosaks pidanud on.
Maailm saab kannatada ja jääb vaesemaks. Ma tean omast käest, et sellise piinava armastuse tõttu jääb piiratuks isegi filmikunsti vastuvõtt. Klammerdud teatud tüüpi näitlejate külge – krampud nendesse, kes meenutavad Teda. Vahid kiindunult ja kriitikameeleta neid näitlejaid, kelle füsionoomia hoiab illusiooni.
Maailm saab risustatud mõttetute vahekordadega. Sest kättesaamatut paleust ihalev inimene magab nõmedalt nendega, kes on tema ihaldatu moodi. Saatuse irve saatel umbes õiget nägu kandvad seksuaalpartnerid moodustavad õõnsa mullide rivi. Vuhvlite kollektsioon. Ersatsi galerii. 
 
“Ma teadsin, et te tulete,”
kinnitas vanda oma Tähtvere ärklikorteris, “Kartsin siiski pisut, et süvenete nüüd nii põhjalikult ottimisse, et kõik ülejäänu kaotab teie jaoks tõmbe.”
Vandal oli õnnestunud vaatamata praktilise meele puudumisele oma laiali-unustatud mööbel maakera pealt kokku korjata. Ta näis sellest “vanade tuttavate” sihipärasest külastamisest pisut liimist lahti olevat, kuid elamine oli saanud pärast selle hinna maksmist karge, helisev ja vandalik. Astra märkas, et see ei erinenud kuigivõrd Vanda ja Poeedi kurioossest ühiskodust. Inimene võtab endaga oma kodu kaasa kõikjale, kuhu ta kulgeb – olenemata esemetest ja pisiasjadest, inimesse kodeeritud kodu käib temaga kaasas, nagu teo koda.
“Ma ei taha Otti enam nähagi,” kähvas Astra kurjalt. “Ta on mulle oma brutaalsusega vastik.”
Vanda süngestus: “Ja mida te mulle rääkisite? Rikkumata elujõud? Mehelik tugevus? Terviklik kontrast Theole?”
Astra langetas silmad ning kössitas lõdvalt Vanda ees: “See kõik toimib ainult teatud tingimustes. Kolhoosis! Vao vahel ja heinakuhjas. Linnas ma häbenen teda. Häbenen enda ja Theo ühise ringkonna ees.”
Vanda toetus kindlalt lauale, lõug sihtis sirgel kaelal kaugusse. Silmad külmad ja suujoon põlgusest lausa krõbisemas.
“Teie häbenete! Olles ise ometi kohutava kiirusega Oti-sarnaseks muutunud. Ma ei tea, kas see tuleneb nakatavast spermast või õhu kaudu levivast piisknakkusest, aga te jõurate kõneldes, nagu tema. Kasutate samasuguseid pinnalisi fraase – sõnakõlkse nagu poolfabrikaate, masendavalt madala stiiliga semiootilisi valmikuid, insaid-džõuke. Haarate esemeid otiliku kohmakusega ja taarute ka käies, nagu Ott. Teid on õudne vaadata!”
“See tuleb tema vastupandamatust vitaalsusest. Tugevad isiksused mõjutavad ikka kaaslasi. Aga seda ma just enam ei tahagi!” vingus Astra. “Ma ei või enam päevagi tema kõrval elada ega teha mitte sammugi tema kirvenäoliste sõprade seas. Aga tema on nagu koer. Ei lähe ära. Ei tule selle pealegi, et keegi võib teda mitte tahta. Ei mõista mu tõrksuse põhjust, vaid muutub ainult penilikult kurvaks.”
“Kuidas teil häbi ei ole!” lõikas Vanda ootamatult. “Ise te just kohtletegi Otti kui koera. Ja tema headus-leplikkus laseb tal täiesti asjatult sel sündida. Kergemeelse naisolevuse mõtlematu mäng eludega. See, et Ott on maalähedaselt vitaalne ja minu, nojah – isegi teie… mõistes alaliseks kaaslaseks sobimatu, ei vabanda teie käitumist. Ta on teie jaoks isegi liiga hea.
Teie lirvahing! Üle kasvanud ja mädaks küpsenud plika! Otsite vaheldust ühele äpardunud suhtele teisega. Veel äpardunumaga. Nüüd halate ja sõimlete siin, et teid on kord elus tõsiselt võetud. Tahate jätta muljet, et te pole ise teinud kõike selleks, et Ott teid tõsiselt võtaks. Olete inimese meelega õnnetuks teinud, hüpitanud tema usaldavat, siirast loomust oma ükskõiksetel rindadel…”
Vanda vaikis lootusetult.
Astra oli liig lömastatud, et ennast kaitsta. Ta oli uskunud Vandat – vaatamata selle Oti-vastasele vastikusele – leebuvat teadmisest, et Astra ei taha ega armasta sihukest meest. Ent nüüd oli tüdruk saanud energilise ja energeetilise nahatäie. Seda ei mahendanud ka Astra püüded mõelda Vanda enese skandaalsevõitu tegudele.
“Ütlesin, mis mul öelda, vaid seetõttu, et olen teid armastanud,” teatas Vanda. Vaatas end siis mõtlikult peeglist ja kohendas soengut. Peeglisse vaadates tõukas ta oma tugeva lõua veelgi ette ning seadis huuled paremasse asendisse. “Mida te teha mõtlete?”
Astra imestas, et see isekat Vandat üldse huvitab.
“Peaksin vist ära kolima,” arvas Astra. “Niimoodi ehk mööduks lõpp Otile valutumalt.”
“Ärge jätke märkimata, et teilegi,” meenutas Vanda. “Kuhu te kolite, kui küsida lubate?”
“Võibolla Theo juurde…”
“Mis te IDIOOTSUSI räägite?! Alustada ühe suhte lõpetamise nimel teist, mille lõpetamiseks hetkel lõpetatav üldse ette sai võetud?!?! Te ajaksite mitnd nuta, kui a nutta oskaksin,” kumises Vanda.
“Mitte et te Theoga magada ei võiks, kui teil selleks vajadus tekib – ja loomulikult tekib, kui pidada silmas meest, kellega olete viimasel ajal piirdunud…”
 
Tublid, ära arvasite!
Vanda oli Oti ära proovinud.
Üsna kohe pärast seda, kui teda pizza-õhtu käigus õõvastades-põlastades ühtlasi instinktiivse seljaajuhääle käsul ka ihaldama hakkas.
See, mis matcho küljes võidutses, polnud siiski instinktile alla andmist väärt. Ja Vanda oskas ju minu kaht tollast meest, kes olid tegeliku mehe aseaine ega andnud kahepealegi üht meest kokku, võrrelda. Sest need mõlemad keerasid talle kuulekalt esimese vile peale taha.
What a wonderful World…
 
… Aga tema juurde kolida? Meeletu! Astra, olge nii kallis, tulge mõistusele! Pakuksin teie päästmiseks variandi, et ma elan pisut aega teie juures.
Olen hernehirmutiseks.
Ka minul on põhjusi mõneks ajaks oma pinnalt kaduda. Mina vajan varjupaika sama palju kui teie Kerberost.”


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat