Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 32


“Ma tahan vanni!”
teatas Vanda juba uksel ja osutas Astrale vägeva roosikimbuga.
“Tere…” ahhetas Astra, uskumata, et see on tõesti Vanda. “Kuidas sa siia…”
“Suvi ju!” nähvas Vanda ja asus pastlaid jalast sõlmima.
Tõepoolest suvi.
Astra teadis, et mujal on suvi ja suur osa tuttavatest rändas suurel suvel mööda maailma ringi. Juhuslikul ja samas läbimõeldud moel. Teine suur osa rabas kuskil tööd teha. Astra oli ise see teine sort ja ei sallinud suvesid. Tal hakkas päevitades halb. Ta lausa kartis kuumust. Vastu tuult ja aastaaega trotsides töötamine oli painav. Kõik olid ära, üksildus halvas ning sellisel – keset päevitunud ja lõõgastunud inimesi kontrastselt kaame ja närvilisena teenitud – moel saadud raha ja töö tulemused olid pigem tagajärg. Astra oli juba keskkooli ajal väsinud oma väikekodanlikelt vanematelt rännuluba küsimast. Ta oli vabaks põgenemise, spontaanse boheemluse võimalusest täiesti lahti kasvatatud, oh õudust.
Astra pikemad rännud väntasid ta jalgrattal linnalähiste metsa ja kella kümneks raudselt tagasi.
Nüüd enam ei osanudki Astra siduda ennast ja kauneid avastamata paiku. Ei neid, kuhu teised rattaga väntasid, ega ammugi mitte neid, kuhu lennati või laevatati-rongiti. Astra müüs jalgrattagi maha. Sel hommikul oli ta tööle jooksmas, uimerdas pesuväel mööda korterit. Ning Vanda ajatas oma rooside ja pasteldega tema hommikusse uimaskellu. Tabades tema, muidu nii pingestatu ja tegusa, ärkamishetkest saadik tragi ja tubli, täiesti ebatemalikust porikärbselikust anabioosist.
Ja kogu see tulemine oli kuidagi arusaamatu ja võimatu.
“Suvi ajab jalad selga,” heietas Vanda Astra vanematekodu kuivades – just, kuivades on õige sõna! – tubades ringi heljudes. “Ma ei näe siin korteris mitte üldsegi teid. Milline on siin teie tuba?”
Astra vastas, et magab külalistetoas.
“Kui te veel vanematega elasite – oli SIIS siin teie käekirja ja olemist?”
“Loomulikult mitte. Ma olen siin liiga vähe olnud, et isale või emale kaasa karjuda. Ma olin kooli ajal kogu aeg trennides ja tublide laste õhtuste töiste olemiste kohtades, nii et olengi siin korteris alati ainult maganud.”
Ja nüüd oli ta niigi sisse maganud. Tööle hilinemas. Aga üliõpilasel oli kodulinnas nagunii raske töökohta saada – isegi tuntud ja tublide vanemate lapsena. Astral oli töökoht. Ja ta oli sisse maganud, bläädiblää.
“Ja KUSKOHAS te siis ometi olite kõik oma siivsa beebiea?” nõudis Vanda, nõjatudes eht-endaliku küünarnukitehnikaga vastu standardset seinasektsiooni. “Ringiluusija TEIE küll polnud.”
“Mind hariti esteetiliselt,” kohmas Astra vabandamisi. “Kõiksugused laulu- ja mänguseltsid. Jõudsin koju hilisõhtuti. Siis pusisin siinsamas elutoas oma skolaarseid kohustusi täita,   kui vanemate magamistoa uks sulgus, jäin poole ööni lugema.”
 
Oblaki! Selle lausega ma oma õnnetu vanamehe vamp-Vandale ette söötsingi. Mu kirjeldus oli toona mõeldud tõestama, kuidas mina püüdsin vaatamata vanemate vaimuvaesele väikekodanlikkusele ikkagi Inimeseks sirguda. Aga Vanda kikitas kõrvu, kujutlusvõimet ja kliitorit selles suunas, mida võisid minu vanemad oma magamistoas teha. Mispeale tema maniakaalsuseni ihar isik otsustas kohe, kui kõnealust isast kohtab, järele proovida, mis seal ukse taga tehakse. Sest kogu minu jutus huvitas teda see ja ainult see, alati üksnes see.
Ma arvan, et kõik see Vanda iharus ja seksiseksiseksi-suunitlus oli ja on tegelikult üks enesekaitse vorme. Ta igatseb turvalisse kaissu. Hämarasse voodivaikusse. Pess, peitu ja koopasse. Nii suurelise stiiliga daamil nagu tema, on väga veider – et mitte öelda võimatu – tunnistada, et ta tahab lihtsalt turvalisse kaissu, et vähemalt mingi väikese ajahetke jooksul ei ohustaks teda saatanlik paanikaneedus. Või mis tunnistamisest me räägime – meestelt polegi ju mingit niisama-kaissu-vennalikkust oodata. Teame, teame – kui pai teed või kallistama kipud, on täiesti kindel mats, et järgneb maha ja taha. Tahtsid ju? No mida sa siis virised, kui tahtsid.
Vanda jaoks hakkas seks turvalisusega assotsieeruma. Ähkivate-leemendavate mehekerede all oli kindel ja hoitud pesapaik. Seks tähendas soojust ja seljatagust.
Vot säherdune obsessioon.
Ja kuna mu isake-musike oli Vandast kõvasti vanem, toimis ta isalik-kaitsva võimenduse pealt mu õnnetule sõbratarile veel topelt-seksikalt. Nagu tema seda seksikust just tõlgendas. Isa aga oli mul ju paratamatult kõigest mees. Kui tahetakse, teeme ära.
 
“Lugema? Romantiline? Selleks veedategi ka oma praegused suved siin samal kombel?”
“Harjumus…”
“Saamatus! Mida te siis eile lugesite, kui teie vanemate toa uks kinni pandi?”
“Lilli Prometit.”
“Oi, te vist kiirustate. Vabandust, pidasin teie tähtsaid toiminguid kinni. Seda te ikka loodetavasti teate, kus siin majas vannituba on?”
Kui Astra pärast tööd koju jõudis, oli kõik veel hullemini kui ta kartnud oli.
Vanda oli vannitoa põranda loomulikult üle ujutanud. Tal oli Astra isa hommikumantel seljas… ja ta vestles mantli omanikuga elutoas – kõige kallimale külalisele omase hoiakuga.
Astral ei olnud õnnestunud enne pedantsete vanemate koju jõudmist oma laia joonega sõbranna olemisjälgi hajutada. Ta niheles isa ja Vanda vahel pahandust teinud tüdruku tundega.
Aga Vanda oli tema issi juba nurka kinni rääkinud. Ta oli elegantselt tugitooli naaldunud, puritaanliku korterikarbi kiuste sigareti pitsi sisse uuristanud ning ülistas nüüd oma monotoonse ja tuhmi võitu emaelevandi häälega prantsuse kirjandust. Väga veenvalt. Astra isa, provintsi kirjandusõpetaja, istus paipoisi poosis ega söandanud pilkugi tõsta tollele võõrale fuuriale, kes õpetas talle romantismi süva-taustu ja halvustas süžeelist-stampset retseptsiooni. Vanda hävitas oma ninaläbiliselt undavate lausetega papsi kuiva kooliõpetajatöö alustalad. Mees ei söandanud näha oma hommikumantlit, mis oli langenud naise… langenud naise… just! Oli langenud naise õlgu paljastades langenud. Mees oli tuimaks tehtud. Seda tõdedes polnud Astral enam piinlik nentida, et “isa vist juba tunneb Vandat?” 
Kui noored naised koos väljusid, jäi Astra isa täiesti ja igakülgselt oimetuks tõmmatuna Vandale järele jõllitama, unustades esimest korda elus küsimata, kuhu ja kui kauaks tütar läheb.
“Oeh, meie majas pole sajandeid keegi suitsetanud!” itsitas Astra tänaval, traavides Vanda kõrval kohviku poole.”
“Heldekene, milleks siis selline vägev ja massiivne tuhatoos?” imestas Vanda.
“See on ju kallis ja kaunis,” vingus Astra oma isa toonil – ja pahvatas naerma. Lagistas ka Vanda, kes oli Astra kõnepruugis ära tundnud Astra isa intonatsiooni. Naised lasid energilisel sammul mööda Astra kodulinna tänavaid ning Astra tundis tähelepanelikus provintsis enda kõrval kõrguva Vanda üle uhkust.
Vanda heitis oma julguse ja esinduslikkusega Astralegi kõrgendatud valgust. Kohvikus käitus Vanda nagu vähemalt-madame-Pomapdoure. Tema rõhutatud suurelisus mõjus ettekandjatele. Need unustasid, et lõuna ajal peaks üks õige provintsikohvik tingimata reaktiivsööklat meenutama. Ettekandja seisis Vanda ees vaguralt ja lugupidavalt. Tutvustas ebamaisele ilmutusele kõiki roogi. Tõi roosidele vaasi. Ja pärast ülesande täitmist hiilis minema, tulemata mõttelegi kõrgeid kundesid söömisel tagant kiirustada. See oli triumf povintsikohvikliku mandumise üle.
“Mul on tegelikult nii hea meel, et te tulite,” tunnistas Astra.
“Mul ka. pean tunnistama, et – näinud nüüd teie päritolu IGAVUST ja KUIVUST imetlen teid. Teie üürikorteri originaalsust ja elulaadi mahlakust. Nüüd mõistan ka teie liialdamisi. Nii ühes kui teises.”
Mis kurat oli see üks – ja mis teine – mis Vanda enese laia joone kõrval veel üldse liialdav sai olla???
“Ma elan kahte vastandlikku elu,” selgitas Astra. “Muidu sureksid mu vanemad ahastusse.”
“See on kindlasti humaanne, aga äkki mõttetult PINGUTAV.”
“Ei, ma olen õppinud sellest mängulist rõõmu tundma. See on mäng, kui pannakse selga oma arglikemad riided, viiakse vannitoas laigulised voodilinad vargsi pesumasinasse, räägitakse, mis loenguid külastatakse ja mis raamatuid loetakse…”
“Fih, te räägite sellest MÄNGUST, nagu oleksite ise selle avastaja või vähemalt ainus mängur. Olge kindel, et KAKS KOLMANDIKKU ülikoolist teeb sedasama. Enamus inimesi, kes on võõrsil huvitavad ja säravad, patused ja elusad, mängivad oma vanemate ees säästvalt biskviidihiiri ja etendavad akadeemilist vagadust. Mis parata – see on vanemate austamisest või kartmisest tulenev kodune kahekeelsus. Teie peaksite õigupoolest oma vanadele tegelikult ju ainult rõõmu tegema. Esiteks…”
Vanda tõstis kahvli.
“… neil on laps, kes oskab elada põnevat, TÄISVÄÄRTUSLIKKU elu. Teiseks vaevub nende lapsuke oma kahe linna nägude mänguga neile armastust ja hoolimist avaldama. Lausa MUSTERTÜTAR ju! Nii koolile kui kodule.
Muide, need üliõpilased, kes EI PEA kodus vagatsema, on reeglina need, keda te Tartus ei õppehoonetes ega tänavail tähelegi ei pane. Värvitud-säratud-käratud. Surevadki sellistena.”
“Te suhtute sellisesse teesklusse nii suure vaimustusega – ja neisse, kes ei pea teesklema, enesestmõistetava üleolekuga. Mind aga painab, et elu mahlakus – mille kodus enda teada jätan – ei vääri küünlaid. See ajab tegelikult mul eneselgi sageli südame pahaks. Mul on sellest kõrini. Ehk oleks võimalik rahuldust tunda ka teadusest? Kus on pahedeta tudengielu? Kas elurõõm ja ekstaas peab siis alati nii paheline olema?”
“Mida näitab teie praegune jutt? Et te olete koduse kasvatuse mõju all. Hindate oma tisverelise elu seiklusi vanemate sisendatud malliga. Loobuge ometi sellest! Milleks halvustada oma üürikese elu vürtse mallidega, mida te ise tõsiselt ei võta? Ega teie isagi ole nii kuiv, nagu teie tartulistest kirjeldustest arvata võiks.
Võibolla, et ta on teie ema käes ära KUIVATATUD. Aga sisemuses on tal sära SEKSUAALSUST küll ohtrasti.”
Vanda naeris kõiketeadvalt.
“Ma pole vist kunagi oma isa selle pilguga vaadanud, et ta üldse mees on,” üllatus Astra.
“Kas mitte sellepärast, et teie emaga suheldes ei ilmuta teie isa mees olemist? Vähemalt mitte teie ees?”
“Küllap vist. Aga ma ei tahaks ka oma ema süüdistada – sest pooled mu geenid pärinevad temalt.”
 Astra nägu venis vallatule naerule: “See oleks elu paradokside parimaid näiteid, kui teie saaksite minu isa armukeseks. Kasvõi juba isa nüristunud ja tuhistunud elurõõmu reanimeerimiseks…”
“Ai, milline ühekülgne kasuahnus!” noomis Vanda. “Aga teie ema? Tema saaks siis pooltühjade pihkude asemel jälle talumatult elusa ja hoos mehe.”
Astra tõsines – olgem reaalsed, ema ei jää mitte kusagil ega kunagi isast ju sammugi maha, nii et mitte keegi ei saaks kunagi tema armukeseks hakata.
Vanda lohutas: “Siiski on see võimalus, mille teemal tasub meeliskleda. Kui pikantsed pisifaktid suudavad teie elu põnevamaks põrutada, võite ju ehk isegi teatavaks võtta, et paar tundi tagasi saigi see FAKT teoks.
Ja millest meelisklete teie?”
Astra surus maha kõik ohhid ja agad.
Ema ja isa vilksatasid vaheldumisi ja korraga tema seilme eest läbi. Ühe kaupa ja korraga. Erinevates igades. Tal oli õudne ja naljakas ja kahjurõõmus. Teoreetiliselt nii naljaka ja pikantsena tundunud idee pööras tegelikuna hoobilt vastikuks ja võikaks. Tema isa…
 
Üks hästi kulunud, aga totaalselt tõene rahvatarkus ja kõnekäänd on, et ei meie vanematel ega lastel ei tohi olla suguelu. Kogu ülejäänud maailm andku minna. Aga emad-isad ning pojad-tütred hoidku püksid üleval – nende seksuaalsuse õigustuseks ei sobi ei tavaline kiim ega ärevushäirega kaasnev seksuaal-obsessioon. Mis kuradi pelgupaik või aseaine – isad andku koolis tunde ja lapsed käigu kunstiringis. Kogu inimlikkus.
 
Astra püüdis meenutada, mida ta võiks nüüd Vandale vastata.
Mis küsimus oligi.
Ahjah, meelisklemise teema.
Astra tunnistas, et unistab positiivsest mehest. Nii uitmõtetes kui unenägudes.
“Ah kui armsalt tütarlapselik. Ja mis on saanud suvega meie väikesest virilast Theost?”
“Tema ei julge õnneks mu isa… teie sõbra… akende alla mulle serenaade laulma tulla.”
Vanda naeris laialt ja küsis, miks Astra ometi suve pole kasutanud. Astra õigustas end, et on talveks raha teeninud ja palju lugenud. Nagu ta ei mõistaks Vanda küsimuse tegelikku mõtet.
“Oo, mis EKSTRA positiivne. Valged ööd Dostojevskit lugedes. Sumedad suvetuuled pitsilisest öösärgis. Neitsitorni aknast piilumised. Unistused kuivetus toas, mille kõrval norskab keskealine paarike. Ja mitte haledaid ainevahetuslikke haake vana hea harjunud Theogagi…”
“Kodu taustal on Theo mulle eriti vastik,” kaebles Astra. “Ta pole kindlasti see mees, kellega veeta dostojevski-öid. Pealegi tema eitab ja jälestab vene kirjandust. Ja mida TEIE oma suvega teete?”
“Naudin suvesuhteid. Teate, selliseid, mis algavad eikuskilt ja lõpevad eikuskil. Võõra linna kohvikust suvemajani. Vabaõhukontserdilt kuuma voodini. Lihtne ja kosutav. Praegu tulen siit lähedalt grüünest. Veetsin ühe mehega suurepärase nädala. Kirjavahemärgiks juhtus teie võluv papa… Suvi, suvi!”
Vanda heitis oma pikad heledad käed üle pea.
“Teil on kadestamisväärne anne juhuseid kasutada. Võtate ülima sealt, kust teised naised peaksid hurmunud ninakusega mööda tuhisema, et mitte kergemeelsed tunduda.”
“Mu kallis, mina ju olengi kergemeelne. Eriti suvel. Ma ju olengi täiusliku hooraverega. Ja teiegi oleksite täiusliku hooraverega, kui teis poleks nii palju võltsi pelglikkus ja sissekasvatatud pseudo-positiivsust. Me võiksime nüüd pisut jalutada. See laud on nii tülikalt veesoone peal. Pikk veesoonel istumine kurnab, kas te ei leia?”
 
Mäletan, et just sel veesoone-jutu hetkel küsisin toona endalt, milline võiks olla mu enese seksuaalsus, kui ma olen nii vana kui mu vanemad praegu. Igasugused reetlinnad ei jutustanud toona, kliimaksi lävel maha jäetuina, kui lahe neil voh just praegu on elada – polnud maireaunasteid, kes vanaema-ealistena kollasele puristanuks, kui šeff nüüd just armunud olla ja ideaalse mehega mehkeldada on. Karismaatiliste daamide näkku oli kirjutatud küll, et nad ei paastu. Ent sellest ei kõneldud. Ja minul tekkis õigustatud küsimus. Et kui isa mingi võõra ridva poolt nii kergesti ära lohistatav on, mis siis õigupoolest seal vanematetoas tegelikult toimunud ja toimumas on?
Nüüd jah dotseerivad ajakirjad ka lausa gerontide, 80+ suguelu teemadel. Ent nelja-viiekümneste seksuaalsus on mu jaoks ausalt öeldes hämar tänini. Sellepärast, et kogu oma rõhutatult looduskauge steriilsuse juures seostan minagi seksuaalsust sigimisega. Kui enam pole teoreetiliseltki võimalik ega uitmõteteski plaanis mõnd last ilmale luua ega tuua, siis ka ei eruta. Aga näe, mingi käivitava aspekti on suur osa parim-enne tähtaja ületanud inimkonnast siiski leiutanud. Puhtalt lusti pärast. Suisa vanuigi. Ja üldse pole häbi. Neil. Teistel.
Mina pole veel järje peale saanud.
Olen tänini tibakene see, kes kuulub liiginimetuse sammalputs alla. Faktiliselt peaksin olema taas ellu ärganud, aga sedasorti anabioosist siiski nii lihtsalt ei välju, et kohe kui midagi juhtub, nii liigud, lood ja lehvid. Ikka väga tolmates ja raginal läheb see kõik liikvele. Ma olen üle viie aasta lesk olnud. Ega enne lesestumistki viimane viis aastat mingi pidu olnud. Mis sa selle tüdrukutemaia ja mis-tahes-vaheldust nõudva mehega ikka vaevled – las elab oma elu. Las voolab iga vasakule heidetud pilgu ja spermatilga kaupa su elust välja. Sest nagunii on ta su eluloos üks paras trükiviga ja värvikirev eksitus. Pritsigu minema jah.
Ent kui siis pärast kümmet aastat välja voolamist või haua- ja kauavaikust algab sissepritse, kulub nii pikk aeg käimajooksmisele ja masinavärgi liikvele-ragistamisele, et mina ei oska praegu veel endiselt öelda, kuidas selle keskealiste õnneliku sugueluga tegelikult, väljaspool maski-meediat lood on.
 
“Mis te nüüd, ma jälestan seda ehitist!”
undas Vanda. “Ma viibin siin üksnes seetõttu, et mul on kohtumine ühe isikuga. Kas minu välimus sobib eluliselt tähtsaks randevuuks?”
Ülikooli raamatukogu külm industriaalvalgus tutvustas Vanda nägu vanemana kui see oli tundunud Vanda oma olemises. Looduses, teatris, kustahes mujal. Sobimatu ümbrus peegeldus isegi Vanda rühikal kehal inetavalt. Tuimad laed ja riiulid rususid tema va ba hoiaku ärevaks. Ärevalt looviski ta mööda hauduvaid lugemissaale.
 
Andku kõik akadeemilised ausused, lugemissaalide legendid, privaatkabinettide prominendid ja uudiskirjanduse neelajatest usinad mulle andeks, aga minu meelest on ülikooli raamatukoguga umbes sama värk nagu Kuperjanovi ausambaga. Ta toimib loodetule vastupidiselt. Otsekui kontrollides, kas sa ikka tõesti tahad nii kogu südamest siin ja praegu seda või toda kirjasõna lugeda, et suudad selles majakoletises püsida. Eestlastel – nii akadeemilistel kui poliitilistel, kohe töötavadki kõik protsessid trotsi ja protesti peal. No kohe ei saa mitte midagi teha positiivselt ja meeldival, lubatult ja mugavalt.
Kui see on sinu tõeline tahtmine, siis kannata ära kõik see ahistav kast, mis sulle selga on ehitatud…
 
 Ebamugavus oli teda Astra kohtamiselgi tabanud.
“Teie välimus on üsna üllatav. Ma ei kujuta ette, kellega te SIIN kohtuda võiksite. Aga te tundute tavatult steriilsena.”
Vandale ei meeldinud Astra tähelepanek. Ainult temal oli ju õigus otsekohesteks, kuitahes jõhkrateks hinnanguteks. Tema pea nõksatas tagasi, nõtke käsi puudutas ehmunult puusa. Ometi oli ta end täna just steriilselt üles ehitanud. Juuksed vastu pead silutud ja kuivaks krunniks kinnitatud. Püstkraega peenvillane korrekt-hallus seljas. Üksnes kleidi puusale liibumine meenutas tavalist põlevat Vandat, kes sinna sisse maetud.
“Teis on nii palju talvist,” täpsustas Astra. “Olete nii järsult aastaaega vahetanud, et seda on raske alla neelata igaühel, kes pole veel suvest üle saanud. Mina olen igal sügisel ikka õhinal esimest koolipäeva oodanud – aga sellesse alati suve kaasa võtnud. Mida ebameeldivam suvi mulle on, seda raskem on seda maha jätta. Kahjulik harjumus. Ma nagu tahaksin koolikaaslastele näidata, et isegi minul on mu suvemina, mis erineb talvisest.”
Vanda naeris raugelt ning tüdinenult. Ta palus irooniliselt, et Astra andestaks, et ta on teistsugune. Millega võrrelda ühtesid, kui need teistest ei erineks, eks ole. Astra lõi silmad maha. Ägedalt paiskuvaid Vanda hävituslauseid oli lihtsam taluda kui neid, mis imbusid läbi suurelise jaheda viisakusnaeratuse.
 
Universum justkui ei suudaks liiga pikalt taluda ühtpidi äärmust. Mida äärmuslikumalt hästi on asjad ühtpidi, seda pimedamasse pekki peavad nad teistpidi suubuda. Muidu tasakaalu ei saa.
Vanda sai noorte roki-iidoli tähelennul nooruki sabaks – sabaga tähe teemadel ilmusid esiküljed “Rock’n’roll ja kasatšokk” – piiterlanna oli kaunim kui kunagi varem ning hiilgas oma elu parimas vormis ja rollis. Nende jaoks, kes ei teadnud, miks ta fotograafide välgunoolte all kätt kaela taga hoiab. Või millist geneetilist õõva päikeseprillide taha varjab.
Ent nii saatuse kui meedia jaoks ammendas see ilus muinasjutt ennast. Mis edasi, kuhu nüüd, mis veel? Multimeedikud oleksid erilise mõnuga alla neelanud teated erilise paari titeootusest – kasvõi ajutiselt, ka siis, kui see osutunuks valehäireks. Kuna õnnelikke uudiseid ei tulnud, hakati jahtima Neid Teisi. Ja nondega oli otsekui professionaalse meediapüünisega – mida oodati, see tuli. Tulid esiküljed, kuidas rokkar purustas hotellides mööblit ja esinemispaikades aknaid. Tulid vaimustavad teated televisiooni otsesaates kusemisest ja kaamerate ees pudeli kummutamisest. Ühest küljest arvas noorsand oma kutsika-tasemel kogemuse pealt, et talle kui iidolile ongi tõepoolest kõik lubatud. Teisalt viskas tal alaline tähelepanu, millegi-veel-ootus nii sügavalt üle, et ta ei osanud oma stressi kuidagi teisiti kui agressiivse laamendamisega välja elada.
Esiküljed õitsesid rindeteateid edastades – nüüd lõhkus kiriku, seekord laskis raekojaplatsil püksid rebadele – ent Vanda käest ei küsinud mitte keegi, kuidas seesama fatamorgaana kodus käitub. Üsna ootuspäraselt hakkas kuti kaanevahe oma tähesaba suhtes ju enne lekkima kui kaas päris pealt ära lõi. Ei, ta ei peksnud ega lohistanud teda juukseidpidi, nagu enamik isaseid õnnetuid, kes oma agressiivsust kuidagi teisiti kui naise kaela välja ei oska elada.
Rokkar ähvardas Vandat tappa.
Üha järjekindlamalt. Suisa metoodiliselt ja süstemaatiliselt. Ta ähvardas teda kõrgetest akendest alla lükata, metropolides turneerides metroorongi alla lükata, vanni uputada. Need ähvardused hakkasid järk-järgult meenutama peaproove ja lõplikule sooritusele eelnevaid katsetamisi. Ta kangutas surma lähemale, nagu rasket kala nööri otsas. See punnis vastu, mängis ja jonnis, narris ja edvistas.
Ja siis tulin mina.
No jumala eest seda ei saa enam teada, kas ta oleks oma eide tõesti ää tükeldanud. Igatahes kui ma ühel päeval pool aastat tagasi – samal päeval ilmus esikülgedel midagi keelatud ainete omamisest – nende äärelinna-bangalo hoovi sõitsin, ajas rock’n’roll parasjagu mootorsaega kasatšokki mööda inglise muru taga. Taevas appi, mis rahvale kõik on jõukohane ja vajalik lasta professionaalsetel aednikel endale inglise muru pügada. Nii püksi kui maja ette.
Vanda ruigas, nagu tapetav emis. Kuna tema vanad head jalad olid kuti omadest pikemad ja kainemad, pääses ta roosiklumpide vahel haake tehes eest ära. Juba keerlesid nad ümber minu auto nii väikeste ringidega, et jorsi käes pröökava sae kett nilpsas Vanda seelikuid ja soengut.
Mida teie teeksite, kui teie auto ümber keerleb säärane halvast unenäost pärit karussell? Kõigepealt mõtleksite – nagu eriti sittade seisude puhul ikka – et seda olukorda pole olemas. Äratus!
Kui te oleksite eriti lollakas, kargaksite autost välja ning satuksite päris kindlasti sae otsa. Iqäääääääiiuh ütleks saag teie ribisid ja tisse poolitades ning teil jõuaks veel päris pikalt lõbus olla, enne kui kett südame purustaks või pea maha lõikaks – kõhu poolt sisenedes seejuures.
Mina panin autoukse seestpoolt lukku. Instinkt. Pannuksin ma seejärel tagurpidikäigu sisse ja lajatanuks minema, nagu tõeline sõber, oleks ilmselt tükeldamisele läinud Vanda. Ja mina poleks saanud eeluurimise ajal kõike järgnevat tuhandeid kordi vaimusilma eest läbi lasta.
Kõik järgnev oli nagu katastroofi fantaasia. Teil on kindlasti ka nii. Et mõnikord läheb sisesilma ees lint käima. Kujutate ette, milline sündmusteahel vallandub, kui. Näiteks et kui te praegu trepil komistate, tõmbate kukkudes kaasa ees laskuja, kellel kaenlas klaasitud pilt, mis puruneb ja… Nii kena.
Kui mina seal muusa ja muusiku bangalo ees gaasi andsin, jooksis mu katastroofikujutlem tõetruult selle kohani, et kutt kiilub auto esistange ja seina vahele kinni, jääb sinna ülimalt valusasse ja jalgu murdvasse lõksu ning äärmisel juhul hakib ennast natukene oma saega. Millega etendus ka lõpeks.
Kui stange musamehe jalgadesse sõitis, lõi hoop ta pisut keerlema, nii et ta pöördus spinnist seljaga auto poole. Mu nunnu väikeauto koon äsas talle seega põlveõndlasse ning tüüp käis kükakile. Kukal ees esiklaasile lähenev pikajuukseline pea ehmatas mind nii, et võtsin võpatades jala gaasilt. Autokene vajus pisut tagasi. Jõudsin mõelda, et pean kolli seina vastu tagasi vajutama – aga ei jõudnud ümber mõelda, kui ta enne mu uut gaasiandmist upakile kukkus.
Andsin gaasi, nagu mu väikseke vähegi võttis – ning sõitsin kummargile köötsutunud kutile absoluutselt ahtrisse. Rigin-ragin-prõmm, nagu on kirjas Disney vanade heade süütute koomiksite sound-trackis. Pakkisin poisi sõna otseses mõttes kokku, nagu taskunoa. Tema selgroog murdus, vaagen väändus, pea pitsus pee ja sae vahele. Verd lendas, Vanda kriiskas ja mina vajutasin tardunult gaasi. Uks oli ka kenasti seestpoolt lukus, nii et Vanda ei saanud seda lahti. Vaevalt et ta oma kuldvillakust saagija-džäkki nüüd enam päästa oleks tahtnud või lootnud – aga kui lapikuks ühe inimese siis ikkagi muljuda võib…   


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat