Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 31


“Kustkohast mina pärit olen?”
tegi Vanda kätega hõljuva liigutuse, ning toetas siis ühe käe eht-endalikult kukla taha. “Aga mu ÜLIARMAS, see ei huvita ju teid. Teie olete ju nii üliväga ja üksnes iseendaga ametis. Oo, ärge tehke sellist kurba NUKUNÄGU. Kas teie arvate, et huvirõhk saaks KAUNI naise juures üldse mujal ollagi? Või et see on MINU juures teisiti? Ainult oma koht ja mõnutunne maailma KESKEL – see on tähtis.
Tõsi küll, ma olen kindel, et mina suudan rohkem ka teisi inimesi jälgida. Mina olen – alguses juhuslikult, siis teadlikult – ringkonda valinud ja omandanud täiusliku inimesetundmise. Ilmselt on see ka miski, milles ma olen võltsimatult andekas. Ma tunnetan. Näen läbi. Loomulikul sedavõrd, kui see MULLE huvi pakub ja minu heaolu soosib.”
Astra küsimusele otseselt vastamata valas Vanda oma kohutavat tõrvjat kohvi. Astra ei üllatunud pärast üht Tartu-aastat enam ühegi pöörase mõtteavalduse üle. Miks ka mitte. On šokeeriv ja suurepärane, kui naine on siiras ja julge. Eriti kui ta on päris iseoma ilmatunnetuse endale kätte elanud. Aga kus siis? Veetlevalt välja mängitud suure naise välimus. Klassikaline filoloogia. Noor poeet ta kõrval – või see, mis temast ta käes järele jäänud. Reegleid rikkunult hukkamõistu vääriv sõbratar. Raadi kalmistu.
Astra ei teadnud Vandast absoluutselt mitte midagi.
 
Ühes pildiajakirja intervjuus, mille Vanda andis seoses sellega, et otsiti kuulsaid venelasi – ilmselt oli see jälle seoses pronksiöö kataklüsmidega aastal 2007 ning klantsmeedia otsustas imekombel näidata, kui erinevad nähtused võivad venelased olla. Oot-oot, meie noorte-iidolist rokkmuusikul on ju küpses eas venelanna sõbratariks, las tema räägib…
Vanda rääkis mullu Eesti meediale, et AAAA, teda ei ole olemas ja BBBBBB, kui ta ikkagi on olemas, siis see võimatuna näiv tema on üsna hirmul. Erinevalt neist venelastest, kes eesti keelt vähe kõnelevad, on ta küll informeeritud. Mis on teatavasti turvatunde olulisim osis. Ent hirm on tal ikkagi – kes, kuhu, mille eest ja mis ettekäändel üht vähest järelejäänud aristokraati nüüd jälle saatma hakkab.
Vanda loetles järjest neid etappe, kuidas mongoli-tatari järeltulijad geneetiliselt ja energeetiliselt tõelise suurvene tõu välja on vahetanud. Rasputini ja dekabristide tapmisega algas tippude raiumise laine. Aga pööbel on alati tippe vihanud ja võõrastanud, nii et andke vaid stardipauk… Tsaariperekonna tapmine ja väikese rõveda Uljanovi geniaalne käpiknukuteater avas tee Stalinile. Ja võrreldes sellega, milliste massiividena Tšugašvili vene intellekti ja kultuuri tappis ja hävitas, on baltlastega tehtu kurnjäu ja kukimuki.
Vanda ei tahtnud koos pilusilmse, lühikeste käte-jalgadega ja pikkade kandiliste keredega mongoli-tatari ristanditega vihatud olla. See oli paratamatu, et seda vitaalset umbrohtu sugenes Matj Radnaajal rohkem kui kedagi teist – näidake ka eestlast, kes poleks sakslasest-rootslasest-venelasest-juudist-lätlasest kokku miksitud ja koksitud! Ent sihvakas ja sinivereline Vanda keeldus olemast koos plekkhambaid välgutavate murjanitega, kelle järelpõlvest Euroopas said mõtlemapanevalt sageli narkomaanid, vihatud. Tal polnud nende kõlisevate ordenite, kimedate stepihäälte ega seljaaju tasandil mõtleva loogikaga – kui vaja, tüssan kasvõi kogu maailma, mida nahaalsemalt valetan, seda kummutamatum olen, murran igaks juhuks ja positsiooni kindlustamiseks, mitte nälja pärast, sest kui kiskjana positsiooni eest ei sõdi, võib ka nälg tulla ja nälginud inimene ei suuda sigida ega vägistada, et veel rohkem sigida… - tal polnud sellega muud pistmist kui et see rändrottide khananaad oli tema kui Peterburi aristokraadi juured koos teiste latvadega läbi ja maha lõiganud.
Mis oli üsna kindlasti üks olulisi Vanda ärevushäire põhjusi. Vale aeg ja koht tõukab vaakumisse. Aga just musta auguna ju kõik paanikahäirunud – millist iganes liiki nad just põevadki – oma sööstusid ja atakke kirjeldavadki. Paanikahäire üldine taust ja tagamaa on niisiis ilmselt krooniliselt sõdinud inimkonna tekitatud mustade aukude miiniväli, kuhu üha rohkem inimesi sisse kukub.
 
Ja nüüd oli ta Raadi katusekambris.
Vanda elas praegu – veel – noorpoeedi juures üürikorteris. Ilmselt oli Vanda see, kes oli katnud seinad voogavate draperiidega, poetanud antiiksed anumad ja esemed kauniköiteliste raamatutega ühisellu. Heitnud kõikjale väljamõõdetult oma kübaraid, pärleid ja vöid. Õigupoolest tundus sel suvetunnil siinne vahekord sellisena, et Vanda oli poeedilt üürikorteri elegantselt üle löönud. Millal, miks oli ta siin õnnelik olnud? Astra oli ärevil. Hoidis end toolil iseteadlikus daamipoosis ja sai jälle külmavärinad järsust sõnavalingust. Ka siiruseootusest. Võimalust oma elu siinses enneolematus kontekstis peegeldada.
“Võin oma päritolu valgustada mitmeti. Sõltub küsijast. Ninatarkadele ütlen: Peterburist. Vastab tõele. Hoolimisväärsetele annan võtmeks: Pelgulinn. Just Pelgulinn, mitte ebamäärane Tallinn,” pööras Vanda oma kiilkitsa näo toa sügavama nurga poole. Violetne kangas kumas tema näo kalgiks. Profiilvari seinal meenutas röövlindu.
“Mu isa on Peterburi aristokraat. Loomulikult niisugune, mis elaski aristokraatlikult – haritult, teenijatega. Aeg ses linnas kujunes konfliktseks. Eluohtlikuks. Seetõttu asusid mu esivanemad Tallinnasse – ja nii see jäigi.”
“Käite veel Lenin… Peter…”
“Oo, ma pean iga mõne aja tagant sinna kiirustama. Muidu muutub Eesti – eriti Tartu – väljakannatamatuks. Kunagi elasin aasta ka Moskvas. See on lõbus lugu. olete märganud, et ma olen pikk inimene? Algkoolis oli see väga suur õnnetus. Sain puberteedieas tugevaid psüühilisi kahjustusi. Õppisin end TOTRALT lühendama.”
Vanda tõusis ning lasi Astra ees põlved ja õlad longu. “Seisin – näete nii, ja käisin nii.”
Vanda loovis poolkükakil mööda tuba.
Ta naeris südamest.
“Ah, mu kallis, ma ei söandanud endale sobivalt, ennast ausal kombel iseloomustavalt ja siiralt serveerivalt riietuda. ÕNNETUSEHUNNIK! Pärast õnnetut armastust pagesin Moskvasse. Ja ma leidsin enese! Elagu see närune metropol! Elagu tema mõõtmed! Ma vabanesin! Ma sirutusin! Ma avanesin ja sirutusin!”
Vanda tegi seda hetkel Raadilgi.
“Ma sain kostüümid! Ma sain inimesed, kes õpetasid mulle nende kandmist. Eestisse naastes olin enesele sedavõrd kinnitust saanud, et ma ei võinud enam iial oma komplekse üles võtta. Ma tean, mida tähendab olla SUUR NAINE. Teie õnneks pole teie ise ka kuigi miniatuurne. Teie õnneks. Mikroinimesed ei saa kogu punnitamise juures IIALGI suureks.
Kuidas teile meeldib see siin?” päris Vanda ilma üleminekuta.
Naine sirutas ette tugevpunase seeliku ja heitis selle täienduseks üle õla mingi rohelise kanga.
“Vaimustav,” kiitis Astra, võlts-asjatundlikult kaela kumerdades.
“Ja mida te sellest asjakesest arvate?” ulatas Vanda võimukalt nahkvõru. See oli väga lai, ilustustega vöö. “Kingitus õigupoolest. Kingitus mulle kelleltki vanadest aegadest. Aga minu aeg pole enam endine. Saagu ta siis MINU kingituseks teile. Mingitest EBAMÄÄRASTEST möödunud aegadest.”
 
See vöö ei läinud sulle, sunnikule, lihtsalt enam ümber!
Selline konstateering kõlab ülbet pealiskaudselt. Aga ausõna, küllap ma pärast oma kiire ja peatamatu paksuksmineku perioodi tean, mida Vanda oma armsaimat vööd mulle kinkides tundis. Ta oli tegelikult ka siis sale ja kaunis – vaid mõne sentimeetri elusündmustest tüsendatud taljega. Mulle kui kerglasele käblikule oma hinnalise vöö ära anda… Mina küll ei oleks tollasele iseendale nii kallist eset kinkinud. Praegusele ka mitte. Ega ma armasta ennast veel - ? – päriselt ka praegu. Tol perioodil olin mingit seletamatut alakat täis, seejärel sukeldusin vale inimesega abiellumise kultiveeritud enesehaletsusse – ning lesestumisele järgnenud rasvumine ja resignatsioon vallandasid ausa ja avaliku enesevihkamise.
Mu kere, vaeseke, järeldas sellest vihkamisest, et edaspidine ülal- ja alalpidamine ei pruugi sugugi kindel olla. Kui kere omanik ja kasutaja teda nii põlgab ja häbeneb, on mõistlik rängad varud koguda. Äkki hiljem enam ei anta. Vihatut ju ei toideta. Või toidetakse just ülemäära - nuumatakse selliseks, et põlgus ja viha lähevad lagipunkti. Kulminatsiooni läbimata ei saa asi lahenema hakata. Mida rutem kulminatsioon saavutada, seda vähem surma ja hävingut jõuad põhjustada.
 
“Te olete uskumatult mõistmatu.”
Vanda ütles seda kaeblikult. Ja seletas, et vähegi taiplikum inimene saanuks aru, et Maestro on tema teema. Ajal, mil Astra härrale nii rõõmsasti poseeris, elas Vanda temaga koos. Aga seda ei saa Vanda talle süüks panna… Ütles vanda nii, et Astra pidi süükoorma all suisa käpuli kukkuma. Kuigi ta polnud Maestroga semmimisest isegi mõelnud. Ja mida ei saa Vanda – kes kõigile kõike kogu aega aina süüks panigi – talle erandkorras seekord süüks panna? Mõistmatust või poseerimist?
“See oli KONTRAST, mis mind Poeedi juures võlus. Värske AVATUS meeltesse voogavale maailmale. TALENT selle jäädvustamisel. LÕPMATUD teed jäädvustamise arenduseks. Ja FÜÜSILINE kütke. Oo, ma ihalesin Poeeti juba siis, kui ta polnud end veel kellenagi tutvustanud. Sest minu Maestro oli IGAV. Igav!!! Teate, kuulsuse ja stabiilse geniaalsuse igavus. Alati sama. Fenomenaalsus kui elukutse. Professionaalne superlatiivsus. Fui. Samad kujundid naiseilu ülistamiseks sõna ja teoga. Samatüvelised pöörasused. Kohusetundlikud. Õudne.”
“Ikkagi jääb mulje, et te olete veel tagantjärelegi armukade mu poseerimise üle…”
Vanda kangestus hetkeks. Põrnitses kergelt mossitades aknast välja. Selgitas siis suuremeelselt ja pindmiselt naeratades: “Teil võib õigus olla. Millegipärast on tõesti nii, et ühisminevik jätab põhjusetult tundlikuks. Isegi kui suhte kõrgajal ei hoolinud mehest arukaotuseni – ikka riivab tema huvi hajumine.”
Astra lasi meenutustes sisesilma eest läbi joosta esimese armastuse. Vanema eluvenna. Agulipoisid. Ülikooliaegse polügaamia.
“Isegi mees, kellest vabaneme kergendusega, võinuks end pigem maha lasta kui uutele naistele ärgata,” lõpetas Astra Vanda mõtte.
“Te olete nii PLIKALIK!” ohkas Vanda. “Arvate tõesti, e luhtunud vahekorra pärast end eksekuteeritakse? Aga on ju olemas väga palju muid võimalusi. Kui keegi ei sobi, võib ju jätkuvalt teada, et maailmas leidub sadu falloseid ja nende omanikke, kes võivad joovastada. Kui keegi sobib, võib tüdineda tema vilumusest ja isegi voodiheadusest. Ikka ON maailmas ootamas midagi uut ja ahvatlevat, mis tõukab kuitahes hea ja sobiva troonilt.”
Vanda kehitas end meelalt.
Astra küsis tema puhvitamise pärssimiseks suisa jõhkralt, mida ta Poeediga teinud on. Astra mäletas noormeest värske, enesekindla ja ilusa hipihingena. Väga rõõmsameelse ja positiivselt boheemlikuna.
Vanda küsis imestanult, kas Astra on temaga maganud, et sedasi ebadelikaatselt huvitub.
“Mis te nüüd!” ahhetas Astra.
“Kummaline! Elasite tol ajal üksi, noormees meeldis teile. Miks siis mitte?”
“Ei tulnud selle peale,” hammustas Astra.
“Kahju. Olnuks teie temaga, oleks mul teile lihtsam selgitada, mida ma olen temaga TEINUD. Teie mälestuste ajal oli Poeet poisike. Ei mingit seksikultuuri. Tõsi küll, kassilik vitaalsus ja ülikõrge õppimisvõime. Tegin temaga väga palju tööd. Ja temast sai täiuslik mees. Oo, mitte pelgalt erootika. See ei pea mind kinni. Füüsilise filigraansusega koos puhkes tema vaimne õitseng. Kui ILUSAKS ta muutus! Kog ta keha omandas plastilisuse, iga liigutus oli kui vaimu väljendav voog. Ja iga lause kandis mitmel tasandil. Ta valdas absurdi. Ma olin hull tema järele.
Siis läks kõik kuradile.
Kahju küll.”
Naine, kes diagnoosis Astra olemuses klassikalise vampiirluse, oli mehe ise tühjaks vampiiranud. Ta kummutas oma kaunite käte haardes venivat kohvi ja naeratas kibedalt. Hoolikalt sulatatud laupuuder oli päeva jooksul pisut laukurdude vahele niiskunud-kleepunud. Tugevad mingitriibud üldise hoolitsetuse keskel meenutasid kurjalt, et see uhke naine pole enam plika ja et temagi ei suuda olla igal hetkel veatu.
Astra püüdis kujutleda, milline on vanda hommikuti, pärast oma joovastavaid kireöid. Astra tahtis lausa kahjurõõmsalt näha Vanda meikimata nägu. Hetkegi naturaalset ebatäiuslikkust, mis annaks jalaga selle hiidnaise pakatavale upsakusele.
 
Ettevaatust, inimesed!
Keegi on upsakas? Ta on tegelikult salamisi endaga nii hädas, et vajab arvatavasti vahepeal isegi psühhiaatrite abi – ebakindluse ja hirmude ületamisel.
Mina olen muide ka korra psühhiaatrit külastanud – Vanda irvitas mu süveneva koristamismaania üle nii julmalt ja põhjalikult, et ma läksin psühhiaatri juurde. Tulemus? Olin hingearstist targem. Ma teadsin seda ise ka, et sügav rahulolematus oma elukorraldusega tekitas sundkäitumise – püüdsin seda paska värki vähemalt puhtana hoida. Mida pasam, seda puhtamana. Mida sandim sisetunne, seda suuremate ringidena ümber enese ma laitmatut steriilsust püüdlesin.
Kui mulle külla tuldi, ei kuulanud ma tollal enam inimeste juttu ega vaadanud neile silma, vaid loendasin koogipuru laual ja vaibas. Lastega saabumine oli mulle totaalne õud – seda kapiustelt käejälgede nühkimist ja asjade oma kohale tagasi panemist siis pärast… Ma olin enam-vähem õigesti välja tunnetanud, kus on asja jaoks nii õige koht, et see hoiab ruumi parlanksis. Ja selle tasakaalu hälvitamine oli iga aastaga järjest maailmalõpum.
Neuroos, psühhoos, nühko-maania… Ma teadsin ise seda kõike, petsin end pealiskaudselt kuulava hingearsti ära – nagu kuuldavasti teevad alkohoolikud – ning kraamisin ja imesin, nühkisin ja kasisin edasi. 
 
Astra ei lootnud, et pääseb Vandale kunagi lähemale kui praegu. Maailmas ei tundunud olevat midagi, mis sunniks teda väljapeetust minetama. Olema vahetu, loomulik. Ütlema Astrale SINA. Tema maskilik kindlus ja kindlustus oli liiga sisse elatud. Võibolla eneseleidmine mast-plika dramaatilise puberteedi järel oli ta selliseks kantsiks kalestanud. Ta kartis nii pööraselt oma kord-leitud ennast kaotada, et klammerdus selle külge suisa patoloogiliselt.
“Poeediga läks kõik kradile. Ta on liiga noor, et mõista vabaduse võlu. Kire- ja valgustuselainele järgnes tal klassika – süstemaatiline stagnatsioon. Kujutage ette, temal hakkas vaja olema abielluda! Vaja lapsi saada… Ma ei jõua iga suhtega ometi last saada! Püha taevas! Milline madalus! Milline kammitsetus! Kui ma Poeedile suhte ja suhte erinevusi olin selgitanud, hakkas ta kiiresti kustuma. Otsekui olnuks kogu sulnis mäng üksnes teekond abiellu jõudmiseks. Milline petukaup ja pettumus! Nagu olnuks kõik kaunis vabaduse totaalse hävingu eelmäng. Ah, ma olen nii löödud!”
Hea, et ta seda ütles – välja see küll ei paistnud.
Astra osavõtlikkust uurides oli Vanda veel teistki korda pettunud. Astra, kes püüdis omaks võtta vandalikkust, oli unustanud end päranisilmselt, mõttelagedalt talle näkku vahtima. Vanda vihastas tema peale. Astra püüdis kohatut ilmet parandada. Sõrmitses Vanda kingitud vööd ja langetas sügavamõtteliselt silmad.
“Ja miks teie nii pingsalt Theost vabaneda püüate?” halastas Vanda.
“Ei, tema ei taha abielutunnistust ega ammugi mitte lapsi,” muigas Astra kurjalt. “Tema tahab mind vabas vormis nahka pista. Ära õgida. Olmeliselt, emotsionaalselt, vaimselt. Kui ta meie vahekorra alguses püüdis mind liigsest seltskonnast ja vaimsest paigalmarsist välja aidata, siis nüüd on ta oma ebameheliku närvilisuse ja saamatusega ise see liigne seltskond ja paigalmarss.”
Vanda küsis, kas Astra meelest on materiaalne saamatus ebamehelikkuse tunnus. See ka. Astra sõnastas, et ei nõua küll pidevat asist tegutsemist – valmisolekut selleks. Kindlustunnet, et vajadusel saab mees hakkama. Teovõimelisus on mehelikkuse mõõt. Naine peab teadma, et mees, kes kõhuli diivanil raamatut loeb või selili telekat vahib, saab vajaduse korral ka maja ehitatud.
“Mõistan,” soostus Vanda. “Ehkki ei kiida sellist lahterdamist-eeldamist heaks. Teate, mina olen aristokraat. Ma respekteerin, et teie eelistate positiivset mehetüüpi. Maskuliinne välimus, tööoskus, stabiilsus. See sobib teie kõrvale jah. Te olete ise ka igavalt positiivne.”
Vastuseks Astra küsimusele, milline peaks Vanda ideaalne mehe tüüp olema, kuuldus: “Plastiline. Avatud. Intellektuaalne. Üllatav.”
Astra pakkus, et võibolla sobiks Theo Vandale rohkem kui talle. Vanda ei esitaks talle tühiseid nõudmisi, avastaks temas kindlasti palu Astrale mõistetamatuid väärtusi. Vanda vastas jahedalt, et ei kahtle selles. Oleks huvitav katsetus…
 
Hea küll, et me kõik siin ilmas jebime risti-rästi üksteise partneritega. Keegi pole kellegi oma. Ja mis kõik. Aga üksteisele võiks jätta vähemalt sellise kino korraldamata, et pärast seda, kui oled teise inimese selle eluperioodi voodikaaslase just parasjagu järele proovinud ja ära katsetanud, küsid nii muuseas üle, kuidas ja mida tema teie ühise vända juures hindab ja iseloomustab. Raisk.
 
“Mul pole kuigi sageli endapikkuseid või vähemalt ligilähedasi mehi,” arutles Vanda. “Theoga on kindlasti suurepärane suudelda – kõik kokku puutuv on õigel kõrgusel.”
Vanda naeris ülemeelikult ja tundis elavat huvi Theo mehelike üksikasjade vastu. Astra jagas neid üllatunud õhinal. Oli erutav neid asju Vandale sõnastada ka siis, kui ta üldjoontes tahtis neist lahti saada. Oi, kuidas tahtis. Aga kuni ei saanud, võis ju tänamatu omanikuna kiidelda ka. Theo fallose kirjeldamisel polnud vaja midagi ilustada ega täiendada – seesinane oli Theo tugev koht. Vanda esitas viimseisse üksikasjadesse suunavaid küsimusi. Teema meeldis mõlemale naisele – ehkki Astrale Theo kui tervik enam ei meeldinud.
 
Ja Theole ei meeldinud erakordse Vanda sooritus tema hunnitu riistvaraga siiski nii palju, et ta oleks naist endale kauemaks tahtnud. Häda mulle. Häda kasvõi sellepärast, et kui mehel on vägev vänt terava reljeefse peaservaga, siis kui sa seda meest tegelikult ei taha ja tema vastu kuivaks jääd, on säärase kolvi liikumine su tolmavas sisemuses valus ja vastik, tekitab igas mõttes vaakumi ja on justkui illustratsioon õpikule “Kuidas ei tohi seksida”.
Samas leevendab valuni küündiv ebameeldivus su süütunnet sellepärast, et oled leppinud oma Tõelise Mehe asemel mingi säärase vembaga. Su süü väheneb, sest sa saad haiget. Ja saad veel ja veel rohkem haiget, sest ta jätab kontratsepti sinu hooleks – aga ei lase sul samas sedagi hoolt kanda, nii et see vaakumit põhjustav kuiv õõtshoob teeb su kauaks ja kohutavalt haigeks. Kusjuures selle lati külge kasvanud isane elukas arvab, et tal on selleks õigus.
 
Kaks põlevasilmset naist kirjeldasid teineteisele peensusteni falloseid. Mis neile meeldib ja mis mitte. Nagu kirjeldaksid kleidimoode. Tulises soovis mõnd parimat kohe praegu proovida.
“Mmm!” tegi Vanda meelalt ja naeratas Astrale üllatavalt avalalt. “Ah, ma tahan meest!”
Naine surus hetkeks oma rinnad tugevasti kokku. vägevad nibud tungisid otsustavalt läbi batistpluusi ja rindade omaniku nägu põles kirglikus naeratuses. Ta otsustas, et tal on tõepoolest kohe praegu meest vaja. Seda enam, et tal on ülikoolis homme haruldaselt vastik eksam – järelikult on vaja end maandada ja laadida.
Nüüd polnud tal enam aega. Ta riietus ägedalt. Puuderdas oma päevitumata põski ja surus kollase kübara silmile. Naised ruttasid üle jalakäijate silla süda-Tartu poole. Astra pidi minema oma ontlikku üürikorterisse ja tal polnuks sinna erilist ruttu. Vanda aga galopeeris pika, mehise sammuga, nii et Astra sai kõvasti sibada, et oma uuel ja vägagi erilisel sõbrataril kannul püsida.
Tänavanurgal, kus naiste tee lahku läks, küsis Astra: “Võibolla on siiski õigem, kui ma Theo kõigest oma elamisest välja puksin? Ehk ei pea sellepärast kõiki sidemeid katkestamagi? Võibolla ma peaksin temaga siiski suguühendust hoidma?”
Vanda naksas, et võibolla tõesti. Tema isiklikult küll ei poolda läbi tunnetamata poolsuhteid, aga kui Astral pole kütkestavamaid mehi käepärast – miks siis mitte. Mis sellest, et tema ei mõista sellist käkerdamist.
Ja Vanda lehvis oma otsustavale-nõudlikule-himurale minekule.
 
Vanda ei mõistnud sellist käkerdamist. Ma ise jälestasin seda. Ja kartsin kogu maailmas üleüldse ruulivat totaalset käkerdamist, mis tõelise armastuse ja õnnelike suhete asemel toimub.
Kõige suurem kaotus, mille selline käkerdamine põhjustas, polnudki aja raiskamine ja elu kulutamine tühikäigul või vales suunas kihutades. Kõige suurem kaotus oli hoopis positiivsuse ja progressiivsuse ära kadumine.
Ma mäletan, kuidas lapsena ärgates oli igal hommikul ilmast olenemata hea tuju ja rõõmus ootas – jess, mis tänane päev mulle toob? Siis tulid pohmakas ärkamised, võõrastes voodites silmade avamised – aga see tühi asi veel tuju ei rikkunud. Ka siis veel oli hommikul positivistlik ootus ja lootus – okei, elame üle, saame hakkama, korraldame ära.
Kaua käkerdatud koledakene. Ühel hetkel – aga selle hetke ära juhtumist ju reeglina ei registreeri – hakkad ärkama hommikuti sita tujuga: oh bläädiblää, jälle uus päev. Ja aina sitemaks läheb. Nii tuju kui sellega alustatud päev. Sa võid ju küll lugeda ja vaadata igasuguseid tarkteoseid, mis jutustavad ülemaailmsest, universaalsest külgetõmbejõust ja gravitatsiooni seadusest: saad selle, mida loodad või kardad. Ja mis siis – ikka kardad ja tujutsed ja timmid oma päevad iga järgmise hommikuga järjest pekimasse pekki. Neid filme ja tekste jõllitama trehvates saad aru küll, et asi ongi nii – sinus eneses ongi point. Mõtled sel hetkel, et homme hakkad teistmoodi mõtlema ja manama. Ja jätkad samas vaimus, ainult et veel hullemini.
Kusjuures ega teistel pole ka teisiti.
Vanda isekus ja upsakus ei päästnud teda sellesama positiivsuse ja konstruktiivsuse järkjärgulise kadumise eest. Ta kasutas küll teiste inimeste kodusid oma erinevate eluetappide dekoratsioonidena ja teekaaslasi inimvahenditena oma heaolu suurendamisel – aga rõõmus meel ja löögivalmidus oli igal aastal järjest madalamal maas.
Ühel – noil aastakümnete kaugusel ajal täiesti kujuteldamatul! – päeval istusime siin Vandaga minu büroo suitsunurgas. Enne kui võimukoridoridest tulema tulin, suunati kõik suitsetajad senistest väärikatest tugitoolidest masendavasse klaasist gaasikambrisse. Ja seal me Vandaga istusimegi. Kuulsime teineteise ja iseenda õuduseks end rääkimas, kuidas ühtki asja siin ilmas enam ei jaksa ja ei taha teha. Vanda oli minu büroosse tulnud oma asju ajama – aga tunnistas, et ei viitsi. Mina aitasin tal asjad minema ajada küll – aga tunnistasin vastu, et tegelikult ei jaksa. Vanda hakkas küll juba 45. eluaastale lähenema, aga mina olin just 40 saanud ning meie mõlema mullune takerdumine pisiasjadesse, kummi tühjaks jooksmine juba enne soorituse algust, oli tegelikult paaris-patoloogiline.
Kõigil, kes valel ajal valet asja tegema olid ununenud, oli kahtlemata sama kamm käsil, aga just Vandaga kohtudes rullus meie mõlema jaoks meie ühine, ja õigupoolest üld-ühiskondlik tragööse eriti teravalt lahti. Ailel oli õigus – mulle oli põrutust vaja. Aga kõiki maailma ametnikke ei saa ju status quost välja põrutada – asine maailm jääks ju siis lihtsalt seisma. Keegi peab. Rutiinselt ja kellast kellani. Ühte ja sama. Sama mööbli vahel, samade konditsioneeride ja klahvidega. Samade kaas-seibide kõrval, õlg õlas, küünarnukk ribides. Iga päev. Aastaid. Kogu elu. Appiiiiiiiii!
Mõni ime siis, et jääd mõnel sellisel rutiinipäeval naeruväärsete pisiasjade taha jalgupidi kinni, kukud oma eksistentsiaalse nina veriseks ning hakkad jõuetult nutma.
Nutadki. Suure Pauguni.   


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat