Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 30


“Sel ajal, kui Theo ilmus, olin täiesti pidetu. Theo oli käepide. Olin liiga noor, et osata end sellise näilisuse eest õigel ajal kaitsta. Kui ma iseolemiseks küpsesin, oli hilja. Theo oli siis juba minust liiga sõltuvaks muutunud.
Praegu olengi hädas endise ja praeguse iseenese kokku sobitamisega. Ma ei soovi midagi rohkem, kui et Theo minu elust kaoks. Ja ma ei oska midagi vähem kui öelda seda lõplikku eid. Tõrjun teda sentimeeterhaaval.”
“Ja tema tungib igal võimalusel viis sentimeetrit tagasi,” itsitas naine, kogu Astra kohvivaru ühte kannutäide puistates. Nädala portsjon korraga, oh aeg jah. “Me tõmbame ligi nõrku mehi, kes klammerduvad meie külge – kuidas nad seda ka ei dekoreeriks. Ja meie emalik kaastunne ei lase neid õigel ajal õigesse kohta peksta.”
Astra sigaretid lõppesid, naine võttis päratust käekotist nüüd enda omad. Astra valas kohvi. See oli kui veniv tõrv, mis valgus pool-tahkena tassidesse. Astra maitses. Huh! Hammustamise kohv.
“Teid on hea kuulata,” meeliskles naine, muigekurrud saledatel põskedel. “Te oskate oma tunded adekvaatselt sõnastada. Minul on härraga, kellega hetkel kokku elan, ka mõningaid eksistentsiaalseid rahutusi, kuid ma ei ole neile veel sõnastavat vormi leidnud. Kui sõnaline vorm on leitud, on rahutused sama hästi kui summutatud. Ainult pisut kindlameelsust. Vähem kaastundlikku laibanarrimist. Pikk piin ei tee kedagi õnnelikuks.”
“Võibolla leiate teie mõne kokkuvõtliku lause minu suhte kohta. Ma ei tea küll, kas ma seda muidugi üldse vajangi. Ei vaja. See, mida mina vajan, on hoopis peavari. Korter, kuhu ümber asuda. Ja ma leian selle.”
Naine ringutas tagasihoidlikult.
“Tulge homme õhtul kell üksteist Emajõe luhale ülesvoolu tööstust. Me käime seal öösiti ujumas. Usun, et saab olema hunnitu.”
Naine võttis oma kollase kübara ja tantsiskles peegli ette. Asetas peakatte satäänile juukseküllusele, kergelt ühele silmale viltu. Silmad olid tal sügavhallid. Lai kübaraäär lühendas tema tugevat pikka nina. Ta hõikas vabandavalt, et palub toast oma ridiküli – soovimata kingadega mööda vaipa rohkem edasi-tagasi traavida. Sest näe, ta polegi kingi ära võtnud…
Astra oli seda ammu märganud. Tippis – teades, kui teraselt ta samme mõõdetakse – “ridiküli” järele. Tõstis naise kujutu märsi salamisi näo juurde ja hingas kanga, kopituse ja puudri lõhna.
Naine õngitseski põhjatusest puudri ja lõhnaõli. Kammis pika kammiga paar kiharat põsele, kohendas kübarat ja pöördus võidukal ilmel ümber. Nagu Mary Poppins, mõtles Astra. Iseäralik vappekülm tema selgrool ägenes.
 
Paanikahäire võis tegelikult olla tuttav probleem ka kunagistele aristokraatidele, kelle seas minestamine oli lausa elunorm. Selge, et mõni minestamine oli mehe paelumiseks või vastutusest vabanemiseks. Ent terve rida minestamisi võis olla tingitud paanikahäirest.
Nii levinud kui praegu, polnud see nihe sellepärast, et inimesed ei kooserdanud nii palju mööda rahvarohkeid kohti, kaubanduskeskusi, linnaväljakuid – ega esinenud kaamerate ega mikrofonide ees. Teate küll, miks. Seda kõike polnud. Polnud autosid, millega sõitmist karta ega internetti, mille vahendusel üksteist surnuks vihata.
Ma sain juba esimesel kohtumisel aru, et Vanda on vampiir. Eriline energiavampiir, kes lööb sulle oma hinnangute ja solvangutega selleks augu kaitsekihisse, et sa nõristaksid augu kaudu energiat talle, kes ta miskipärast ise kosmilist energiat kätte ei saanud ega saa.
Selliseid antennideta, murtud või kinni löödud antennidega inimesi tekib üha juurde. Müra. Enesest kaugenemine. Klõps.
Ilma patareideta ei saa. Siis varastatakse või lausa röövitakse nahaalselt teistelt. Sain alles aastate pärast teada, miks Vanda tuli minu erakasse. Paanikahäire pärast. Kui ta tahtis kellegagi suhelda, ilma et minestamise tunne tuleks peale, ilma et kõri nööriks ja põlved nõrgaks läheksid, ilma et süda hakkaks kloppima ja totaalne ärasuremise tunne teda mataks, pidi ta kohtuma oma või tolle teise kodus. Inimhulkade ja tänavateta. Ettevaatlikult. Aga ta varjas seda meisterlikult.
Ega praegugi räägita paljude inimeste ühistest hädadest nii palju kui võiks – et saatusekaaslased saaksid vähemalt teada, et mitmetel teistel on sama jama ning selles pole midagi häbeneda ega selle tõttu pea miskit tegemata-kogemata jätma. Alles viimastel aastatel räägivad mõned näitlejad – kõigi nende arvukate seast, kellel käib sama kamm turja – et neid tabab sageli laval selline paanikasööst, et pilt kaob eest, tekst ununeb, kark pehmeneb. Mõnel on selle ataki ennetamiseks või ületamiseks eesriiete vahel konjakipudel. Mõni oksendab salaja. Mõni kukub kokku ja satub kollasesse pressi. Paljudest kannatajatest mõned lauljad tunnistavad, et on vahetult enne lavale astumist sellises seisundis, et kohe näib tulevat surm. Aga siis tõmbavad nad publikult endale värske energia ning paanikasööst taandub.
Kah vampiirid, oh paradoksi.
Kui Vanda mulle alles mõne aasta eest, kui mitmes väljaandes juhtus korraga olema lugu mõne tuntud inimese psüühilisest korratusest, ütles, et temal on ka, jäin ma sõnatuks. Sellepärast, et nii Vanda kui need teised, kes nüüd äkki räägivad, kuidas enne tantsuvõistlusi – selge, et tantsijad siis! – päevi panikeerivad, enne vastutusrikast teenistust suisa hinge vaaguvad – et vaimulikud siis, eks ole – nad kõik on endale avaliku töö valinud. Neil on sellised elukutsed, et nad peavad paratamatult päevast päeva avalikkuse ja kaamerate, publikute ja mikrofonidega heitlema – nagu märterlik viskumine koletise hammaste vahele käib kogu aeg.
“Mida hullem on mu paanikaperiood – eks see käib ju ka perioodidena nagu kõik meie elus -, seda kindlam on, et kohe saan mingi pakkumise avalikkuse ees esineda. Mis ma siis teen, suren nälga või – nii füüsiliselt kui vaimselt? Ei, ma lähen,” tunnisats Vanda kord, kui tõepoolest täiesti kokku kukkus. Enamasti õnnestus tal publiku ees esinedes kuidagi spetsiifiliselt kätt kukla taga hoides pilti ees säilitada. Mõnikord aga hakkas süda nii hullusti laperdama, et peaaju jäigi hapnikunälga ning ümber ta kukkus. Nagu aadliromaani tegelane. “Esiteks ei oska ma midagi muud kui loenguid pidada. Teiseks keeldun ma kategooriliselt taandumast mingisse sellisesse isolatsiooni, nagu erinevate paanikahäire alaliikide esindajad Sofi Oksase kirjandusest. Sunnin ennast vägisi olukordadesse, mis lõpevad kas läbi kukkumisega või triumfiga.”
See kõik käis mingi erilise ülbuse maski taga. Hiljem olen märganud, et nagu Vanda, nii käituvad ka teised paanikahäire all kannatajad isekalt ja egotsentriliselt – keskenduvad iseendale kui kunstiteosele. Minu soeng ja minu menüü, mu naudingud ja geniaalsus. Kõigil neil sama stiil. Jõuline ja vampiirlik upsakus ja teistele peale astumine – te peate, sest mul on salaja nii õudne olla, te olete kohustatud, sest iga minu sooritus käib topeltpingutusega, ennast mitmekordselt piitsutades.
Kui Vanda tüdines loengute pidamisest, siis ta neid ka enam ei pidanud, sest enese sundimine üliõpilaste ees paanikahäirega heitlema ei väärinud küünlaid. Liiga vähe. Liiga vähe tunnistajaid tema pidevatele triumfidele.
“Ma olen nüüd elukutseline kuulus,” teatas see naine nagu kunstiteos rahuloleva suurelisusega. Ja ta oligi üdini ja paksult rahul sellega, mille üle tavatsetakse ilkuda ja üleolevalt lõõpida. Klantsajakirjade kangelased – nende riietumine ja hobid, päevakava ja suhted – hihihii!
Vanda valis ligi neljakümnesena oma aknaks kuulsusse paarikümneaastase rokkari. Noorte iidoli kõrvale tekkinud kahemeetrine kummaline küpses eas kaunitar oli juba iseenesest väärt hulga puude langetamist ajalehepaberiteks, mida täita maitsvate piltidega erilisest paarist. Vanda eneseületamine võis nüüd piirduda fotograafidele poseerimisega. Millisest butiigist proua ostab. Kuhu riiki koos noore menuka muusikuga puhkama sõidab. Kuidas noorukeste gruupidega toime tuleb. See oli nüüdne tekst, mida ta loengupidamistest siibrisse sattununa maailmale paljundas.
“Ma kardan iga uksest väljumist veel paanilisemalt kui varem – sest päris kindlasti tuntakse ära, sosistatakse, et ma olen ju selle-noh vanaldane tibi. Aga see-eest tiražeeritakse iga mu eneseületust nii massiliselt, et mängu ilu korvab kannatused.”
Tookord, kui vestlesime Vandaga tema paanikahäirest, tehti temast pidevalt pilti – kes telefoniga poolsalaja, kes fotokaga avalikult. Ma nägin, kuidas Vanda kätt spetsiifiliselt kukla taga hoides oma kroonilist ärevusesööstu kontrolli all püüdis hoida – ja otsustasin, et amet on amet. Kui tema on teinud oma psüühilisest puudest pühendumise ja nõrkusest elukutse, siis võtkemgi seda kui elukutset.
Seda enam, et ta oli selle kõik sihilikult ja süstemaatiliselt tekitanud. Enamik meie konnatiigi talente sai kuulsaks juhuslikult ja kogemata, oli ise selle üle vabandav ja üllatunud. Vanda oli oma kuulsaks-saamise töö küpses eas sihilikult ja metoodiliselt ette võtnud. Teades, mida ja mis teeb. Ning kuivõrd see õnnestus tal perfektselt, võis teda – naist nagu kunstiteost – nimetada professionaaliks ka selles mõttes.   
 
“Kas ma näen välja piisavalt hea, et minna kohtama ühe mulle olulise isiksusega?” nõudis naine.
“Täiesti,” kiitis Astra, kes oli korraga õudselt väsinud ja küllastunud ning kibeles ust naise taga sulgema.
“Kui palju kell on?” uuris külaline. Aga Astra vekker oli end enne perenaist juba lõdvaks ära lasknud ja seisma jäänud. Naine põrnitses kella etteheitvalt.
“Mul on eksimatu ajataju, kuid teie üürikorter on päikesele nii solvavalt seljaga, et ma kaotan kontrolli,” jonnis ta. Astra pani raadio mängima.
“Mis te ometi teete!?” ahhetas naine.
“Kuulan kellaaega,” selgitas Astra, naise ahastusest hämmelduses.
“Teil on raadio!?!?” kaebles naine. “Ma ei või raadioid kannatada.”
Naise nägu sulgus. Astra oli löödud. Trotsi täis. Väsinud.
“Kell on just kuus saanud,” teadustas ta ja keeras raadio kinni.
“Heldekene, mind oodati kell viis!” ei muretsenud naine väga – ega imestanud, et oli neli tundi kellegi ajast endale imenud. “Teiega lendas aeg suure kiirendusega. Kas teie juurde jäädakse alati terveks päevaks, kui korraks läbi astutakse?”
Naine rühkis pikal sammul ukse juurde.
“Ei, mind ei ole vaja saata!” tõrjus ta lühikestes pükstes Astrat – ja kadus närviliselt.
Korraga tormas Astra aknale, küünitas end sealt välja ja hüüdis: “Homme kell üksteist! Kuidas teie nimi on?”
Naine laksas üle õla: “Vanda.”
 
Vanda toetus küünarnukiga vastu hämaruses kõrguvat puud, käsi kukla taga.
Ükskõik, mis liiki oli see puu, Vanda peas oli kitsaääreline riidest kübar, juuksed kombekalt selle alla kammitud. Pikk seelik lõdvalt pikil jalgel, vaade raugelt üle Emajõe. Naine, nagu maal. Jõudes peisaažile lähemale, tabas Astra veel ühe, meeleolu täiendava – või rikkuva – kuju. Veepiiril kössitas keegi vormitu. Vedas lõtvi sõrmi mööda kaldaklibu.
“Õhtust!” hõikas Astra valjult.
Vanda kehitas end häiritult. Silmitses “ülesvoolu tööstust” tulnut ja turtsatas: “Mis NEETUD asi sundis teid täna õhtul juukseid vallandama? TÄNA ON TÄISKUUÖÖ – ja teie LAPERDATE, nagu mõni murueide tütar. EI TOHI sedasi võimendada!”
Vanda lisas niigi ilmekatele sõnarõhkudele häälekat raevu.
Astra kogus end ja heitis rõõmsalt: “Aga minul on lahtiste juuste öö. Te ei olegi veel ujunud?”
Vanda laiendas silmad pärani etteheiteks: “Mina ei UJU iialgi. Mõnikord suplen. TÄNA ei ole mõnikord.”
Vanda istus puu alla ja süütas sigareti. Ilma pitsita.
“Ma kaotasin oma pitsi ära! KUJUTATE ETTE?” näis naine piinatud.
Astra istus Vanda kõrvale ja süütas samuti sigareti. Moodustis veepiiril ajas end jalule, sellest sai kiitsakas mees. Pikajuukseline, kühmus ja kaame. Mees tuli puu alla, põlvitas ja süütas sigareti.
“Tere!” imestas mees tuimas äratundmises.
“Te olete TUTTAVAD?” pahandas Vanda.
“Pisut,” vabandas Astra. Tartu ju…
Mees raputas juuksed näolt, sinakas nägu taeva poole, õlad armetult püstakil.
“Sssee tttüdruk oli kunagi Maessstro modell,” vabandas mees. Läbi hammaste rääkimine oli ka kõik, mis temas endiseks oli jäänud.
Esimesil ülikooli kuil, kui Astra keskealisele kunstnikule poseeris, oli Maestroga kaasas, paar korda ka isepäi Astra juurde tulnud, kena poisslaps. Maestro sügav austaja, romantiline hipinatuur. Külastas Astrat rõõmsameelsest uudishimust. Vast ka tarvidusest ajaga midagi peale hakata. Ehkki aega väitis poiss kasutavat lugemiseks, mediteerimiseks ja loomiseks. Mida ilus lapsuke lõi, oli raske öelda, kuni tal ilmus esmalt Vikerkaares, siis Loomingus paar tsüklit vinsapuulikke luuletusi. Astra oli lühidalt osalenud ka bakhanaalil, mis järgnes poisi avalikkuse-edule.
Siin see poiss nüüd kügeles. Kustunud ja haletsusväärne.
Vanda mõõtis Astrat.
“Maestro modell? Te EI OLE põrmugi tema tüüp. Liiga väike. Liiga VORMITU!”
“Sellest ei tulnudki midagi. Mitte ühtki lõpetatud tööd.”
“Maestro EI PEAGI lõpetatud töile pürgima. Maestro saatus on lõpetamatus. Ebatäiuslikkus.”
Astra lonkis ebakindlalt vee äärde ja riietus lahti.
“Ma lähen ujuma.”
Peab siis hõikama neid kohmetuid repliike, mis kirjeldavad seda, mida nagunii näha on. Vees oli lihtsam ja loomulikum. Seal ei pidanud tüdruk oma liigutusi ega sõnu mõõtma ega valima. Jõest tulles aga oli jäikus veelgi painavam. Oh olnuks mõnigi lapselik inimene, kellega veepiiril end koos kuivaks joosta. Oli aga sorgus noormees ja Vanda, kes jõllitas Astrat halvakspanevalt. Otsekui läinuks Astra selleks ujuma, et Vandat solvata või poisile ennast paljana näidata.
Astra tahtsi korraga väga-väga kellegagi rõõmsalt ja mõttetult kallistada. Läks ja viskas poisile õelikult käed kaela. Poiss roomas põlvili eemale ja kõrvetas Astat ehmunud, vihase hundipilguga.
Vanda muigas lootusetult. Tal polnud sõnu Astra kohatute tegude ahela iseloomustamiseks. Hukka mõistmiseks. Mõne aja pärast Vanda tõusis ja läks. Noormees lentsis talle järele. Astra hiilis kõige sabas, seelik märgade vuplite külge plaksumas.
“Sul oli vist tegemist?” sähvas Vanda ootamatult. Nii Astra kui poiss tardusid. Poiss langetas niigi sorgus pea lausa rinnale ja venis Raadi poole. Vanda vahtis teda ükskõikselt, ja pöördus Astra poole.
 
Ahjaa, oleks vist kena öelda, mis sellest poisist sai. Ta on ühe väga suure kultuuriasutuse direktor. Ta on abielus rahvusliku kultuurieliidi ühe nimekaima dünastia tubli tütrega. Tal on kaks last. Ja kobe korter Tallinna vanalinnas. Olete rahul? Väga hea. Ta ise vist ei ole rahul.
 
“Lähme, istume kalmistul.”
Astra raputas märgi juukseid ja sidus need seelikuvööga kokku. Vanda silitas leige käega Astra vabanenud kaela ja niiskeid pluusiõlgu. Kummardus siis ja suudles Astrat kergelt huultele.
“Oh aeg, KUI värske ja idiootlikult lapsik!” õhkas Vanda Astrale näkku, kohendas tema pluusikraed, võttis mõlemad käed enda omadesse ja vaatas neid pikalt.
Vanda hakkas pika sammuga astuma. Sihvakad jalad põlvist pisut lõnkumas, käed peaaegu liikumatult külgedel.
“Raadi on kummaline kant, eks ole? Siin ei ole pluss ja miinus kõikumised nii teravad kui näiteks Tähtveres. Tartu on ÄÄRMISELT kurnav linn,” pahandas Vanda. Ja see “äärmiselt” kõlas tal pariisiselt läbi nina. “VÄGA konfliktse auraga. Ma ei saa aru, kuidas sai keegi hakata SIIA linna tegema. Näiliselt ühetasaselgi maastikul on siin tunne, et tuleb ilmlõpmata mäkke ronida ja orgu kukkuda.”
“Jah,” viiksatas Astra, Vanda haletsevast suudlusest ja arusaamatust jutust maha rabatud.
Vanda traavis kiirel sammul mööda hauavahesid ja istus Kuperjanovi monumendi juurde.
“Tüütu koht?” nõudis ta.
“Ma pole siin varem käinud,” tunnistas Astra.
Vanda vaikis ja küsis siis ükskõikselt: “Vabariigi aastapäeval ka mitte? Seesinane haud on väga elektriseerituks tülitsetud. Teate – keelatuse ihalus… Sõjakas haud niigi. Eelistan kalmistu vanimat osa – eriti Masingu ümbrust.”
 
Enne, kui ma pärast vanglat oma kõrgest riigiametist ära tulin, oli mul tegelikult kohati täiesti absurdselt ajaloo ristteel asetsev töökoht. Ma olin eelkirjeldatud välis-eesti taadi suure fondi käepikendus – ja samas aitasin asju ajada kunagistel kommaritel ja koputajatel. Sellidel, kes olid nüüd oma kaheksakümneaastased, aga toona käisid rahvamalevlastena jõulude ja muude pühade ajal noori Kuperjanovi hauasamba juurest julgeolekusse kuutimas. Need vanad sepad kellel on nüüd minu teeneid vaja olnud, on mulle kurvalt tarkade vanurisilmade tagant öelnud, et kui nemad poleks Raadil ja kirikute juures patrullinud, oleks seda teinud keegi teine, veel jõhkrama käekirjaga.
Minu meelest näeb see monument masendavalt ränk välja. Aga tema teene meie praeguse riigi olemasolu ees on veel suurem kui Kuperjanv ja tema kambajõmmid ja üldse kõik need kunagised oletadagi oskasid. Just tänu koputajatele ja rahvamalevlastele. Kui okupeeritud Eesti noortel oleks lastud vabalt igasuguste sammaste ümber sambatada, oleks keelatuse võlu kadunud ning vabanemiseks tarvilik trots ja sisemine pinge visinal välja jooksnud. Kui te tahate masse kontrolli all hoida, andke neile võimalikult palju vabadust. Las sumisevad ümber kivikobakate ja käivad pühakodades, kus neis midagi ohtlikku ei sütti. Mida rohkem rahvas, raibe, tohib, seda vähem ta viitsib.
Nõnda et mina olen mõnuga abistanud ja teenindanud neid vastikuid vanamehi, kes teostasid okupatsioonivõimu – kui neid ja nende paradoksaalselt kasulikke pitsitusi poleks olnud, ei oleks ka tänasest Eesti riiki.
Selline kummaline tööjaotus. Sääsed ja üldse igasugused tüütud ja ebamugavad elukad on ju ka vajalikud ja eluliselt tähtsad, ehkki esialgu ei saa arugi, miks need meie planeedile üldse välja on mõeldud. Kõigel ja kõigil on tööjaotuses koht ja ülesanne.
Kui su pärisosaks pole juhuslikult just üksindus olnud või üha kindlamalt saamas. Olnud aegadel – kahekümne aasta taguse laulva revolutsiooni ajal eriti – koguneti heitunud mesilasperena üksteise juurde, võeti napsi, lauldi teleka ees püsti seistes ja pisaraid pritsides. Kuni sedasi väikest viisi napsitades koguneti, tahtsin ja sain mina ka. Ühineda. Ent kui nooruslik boheemlus ja enesestmõistetav joomine asendus töönarkomaaniaga – aeg oli arvel ja ühtki saavutatud edu ei tohtinud tagasi sammuda, saabus üksindus. Ilma napsi võtmata ei viitsinud ega osanud ma mitte ühegi – jah, loe: mitte ühegi – eluaegse teekaaslasega kokku hoida, et koos karta või rõõmustada. Augustiputši aegne paljukümnekesi ühte toapugerikku kogunemine ja võidutantsu vihtumine mööda vana koleda mööbli kriimulisi pindu asendus pronksiöö ajaks totaalse eraklusega.
Ma ei tahtnud kogu oma teekaaslaste galeriist absoluutselt mitte kellegagi koos ei karta, loota ega rõõmustada. Siin-seal küll koguneti. Koos abikaasade ja lastega. Mõni punt võttis küpse mõõdukusega, mõni üle pika aja taas ohjeldamatult ja meeletult viina. Mõni keetis suppi või sportis ähmi peletamiseks koos. Mina istusin üksi. Sõna otseses mõttes istusin tookord, Lasnamäelt ja Koplist tänavale laamendama valgunud laste päevil, ühe koha peal. Vahtisin telekat, lappasin ajakirju. Ei vastanud telefonile. Ei, ma ei joonud. Sõin küll tüüpilise stressis-õgijana lakkamatult. Aga ma ei leevendanud ega hägustanud oma valuliku-võitu, aga sihilikku üksindust mitte kellegi ega millegagi.
Mina, kes ma paarikümne aasta eest panin omaette olemisest minema juba esimese ideesähvatuse peale, et ei taha üksi olla. Ei taha iseendaga silmitsi olla? Kähku kaabet! Ja nüüd niimoodi ihuüksi. Üdini üksi.
Gruusia sõja puhkedes oli aga kõik juba väga teisiti. Oi, kui teisiti…       
 
Astra meenutas mingit Masingu rahvaraamatut või mis ta oligi ning leidis õnneks mälu unisematest soppidest Krossi “Taevakivi”. Seda leidu ei läinud aga tarviski. Vanda tahtis aina ise rääkida. Ja teada. Ja arvata. Ja hinnata.
“Teil on avatud aura, nagu titel. Teiega ma ei tahaks kalmistu sellesse ossa minna.”
Naine avastas, et tüdrukult pole vaatamata avatud aurale midagi tarka vastu kostumas. Vilets vestluskaaslane esoteeriliseks täiskuuööks.
“Kes teie sõbratarid on?” nõudis Vanda.
Astra pilk liugles mööda inetut hauamonstrumit: “Mul justkui oleks neid mitmeid. Aga seda on raske määratleda. Kõik nad eksisteerivad episoodiliselt. Minu jaoks. Vahetustega. Nagu karussell, kus järjest keeravad erinevad atraktsioonid ette. Mõnikord sõidan ühega, mõnikord teisega. Iga selline etapivahetus lõpeb ammendumisega.”
“Kindlasti. Te oletegi väga kurnav tüüp. Äärmiselt ekstravertne. Võimatu vaheaegadeta välja kannatada. Kes nad on?”
“Lapsepõlvest on jäänud kaks absoluutset vastandit. Egle, kes on ühtlasi mu tutvuskonna rikutuim tüdruk. Egoistlik haaraja. Kui mul ikka on õigus niimoodi öelda… Helena, kes on ideaalne naine – helge ja alalhoidlik… liigagi…”
“Kumb teile rohkem meeldib?”
“Nii ei saa küsida.”
“Muidugi saab.”
“Praegu Egle. Ta on mulle hoiatus. Helena on eeskuju. Ehkki ma ei tahaks temaks.”
“Ja Tartus?” nõudis Vanda.
“Retiga on mul imelik hingesugulus. Ehkki tema on minust veel näivam ja võltsimgi. Haigelt vitaalne. Mallega jällegi seob meid arusaamatu kokkuhoidmine – oleme väliselt teineteise vastandid, aga oma elule värske valguse saamiseks vajame teineteist. Või vajan ainult mina Mallet. Ja siis veel Aile. Tema hoiab minu lähedusse. Mõnikord lausa teenistusse. Aga ta kasutab mind aabitsana ja on tegelikult eluvõitluses võrreldamatult osavam.”
“Kas te armastate neid?”
Astra vaatas juhmilt Vanda külmadesse silmadesse.
“Kas te armastate – või ainult tarvitate neid?”
“Tarvitan… milleks? Sõprus on ometi vastastikune. Kui lähedus muutub mingis järgus rutiinseks, tõmbume lahku, mõne aja pärast leiame taas…”
“Saadate need emased tüütused aeg-ajalt kuradile?”
Astra ärritus: “Miks te arvate, et ma selline vampiir olen? Vastupidi! Olen märganud, et ühe või teise tüdrukuga koos olles võtan pigem tema stiili üle. See isegi ärritab mind. Eglega muutun blaseerunud litaks ja samas tunnen end tema kõrval lausa inglina…”
“Tüüpiline vampiir.”
“Ah? Helenaga kehastun Helenaks ja näen, kui rikutud ja halb ma tegelikult olen. Retile esitan vitaalsuse näitemänge ja tunnen end salamisi temast palju sügavama, aga ka haavatavama ja depressiivsemana. Tõelisemana… Malle kõrval võtan minagi siira ja jõulise asendi – aga tean, et olen seejuures valelik, sest olen temast palju ettevaatlikum ja nõrgem. Aile…”
“Vampiir, vampiir, vampiir… Mis suunas võtuliseks te, lillekene, end minuga kohandate?”
“Aristokraaditsevalt väljamõelduks,” tunnistas Astra austalt.
“See ei tee teile halba. Ainult võtke teatavaks, et Vandaks ei saa keegi konformeeruda. See on sünniomane.”
Vanda-lism.
“Mina ei vaeva end naiselike ümberkehastumistega. Sellepärast olen kardetav. Mul EI OLE sõbratare.”
Vanda krabistas sigaretipaki kallal.
“Keskkoolis oli mul küll sõbratar. Tore habras linnuke. Aga ma rikkusin ta ära. Elasime temaga lausa ühte elu. Oo kuudepikkusi kõnelusi! Ja mis sai temast, kui ta minu maailmavaatest tuld võttis? Loobus eetikast ja alalhoidlikust kaalutlusest. Asemee polnud midagi kasvatada, sest tema ei olnud VANDA.”
“Mis ta siis tegi?” küsis Astra – otsekui selleks, et osata iseennast edaspidi kaitsta.
“Tegi? Rivi ja grupikat, põõsa- ja peldikuseksi. Siis lasi teha ühel mehel lapse ja kolis lapsega teise mehe juurde. Tõsi küll, teine mees laskis varsti jalga ja jättis naise koos võõra lapsega oma vanematele mälestuseks.”
Ja Vanda enese eetilised piirid?
Sealt need tulidki: “Ma leian, et meestele lapsi sünnitada on ilus ja õilis tegu. Mehed vajavad neid. Tahavad iseennast kopeerida ning on selle nimel üllatavalt leidlikud ja raevukad. Aga seejuures EI TOHI olla valelik ega KÕRVALISI koormata. Kui kõrvalseisjaks osutud sina ise, tuleb lahkuda. Ah, ma ei taha end kujutledagi naiseks, kes elab VÕÕRANA VÕÕRASTE SEAS VÕÕRALT VÕÕRAST ELU.”


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat