Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 29


VABA
 
Vahepeal on pool aastat mööda läinud.
Lühike aeg. Aga õudselt pikk. Õudselt just tulenevalt sõnast “õudus”. Ütleksin ma, kui oleksin selline, nagu olin pool aastat tagasi. Kui oleksin selline paks ja puutumatu, põrutamata ja solgutamata hellik, nagu siis, kui jutustasin teile pool aastat tagasi, mis elu elab minu kallis teekaaslane Aile täna. Kakskümmend aastat hiljem. Aile manas ja loitsis mulle kaela vapustust ja põrutust. Ta nõidus mulle muudatust, mille järel ma poleks enam oma letargilistesse käibemuredesse hangunud. Ta turtsus meie viimasel kohtumisel, et ei viitsi enam end raisata manduvate inimeste kuulamisele. Et talle on küllalt üha korrutatud-korrutatud-korrutatud aina samadest muredest, millest inimesed otsekui ei raatsikski välja tulla. Aile ütles, et kui inimesed ise on oma kenasti sisse kantud ja mugavate muredega õnnelikud, andku minna – aga teda jäetagu rahule. Teda ärdagu tülitatagu, kui pole plaaniski midagi teha ega muuta. Sest tema on nii pühendumise kui ameti poolest kutsutud ja seatud muutma. Kes kaifib paigalmarssi ja keset tormilist mitte-miskit molutamist, jätku teda rahule. Temal, oma tee ja töö ära tundnul pole isu ega õigustki end raisata ja pudistada nende peale, kes oma tee ja töö leidmiseks halligi ei tee. Ja nii ta mulle hukatust vaakuski – vaja krahhi ja disasterit, mis mu liikuma põrutaks või maha lööks. Umbes nii, et kui kräšš mu maha lööb, siis ma polegi väärt edasi elama.
Ei käi need asjad nii lineaarselt, et tema lihtsalt sajatas ja mina muudkui leidsin oma põrutuse. Iga pähkli jaoks on tangid ja… mis pagana vanasõna see teine oligi vahe tera leiab kivi? Ühesõnaga päris otse oma maavärina otsa ma siiski ei tuterdanud. Ja Aile minu robakaga seotud ei olnud ka.
Mitte rohkem kui et kaagutas mulle kadu.   
Esoteerika ei ole mitte mingil määral minu rida. Ülemeeleline ilmastik on minu teema veel vähem kui religioon. Ma tean, et see pole moodne jutt, mida ma ajan, kui oma maisust tunnistan. Praegusel ajal on igaüks natukene nõid, tibakene valgustatud, veidikenegi telepaatiline-karismaatiline ja ilmutust näinud. Millist iganes. Valik on vaba – aga olgu olemas! Olgu mistahes usulahk või intuitiivteaduskond, njuueidž või kogelmogel. Peaasi, et saaks jätta endast oluliselt salapärasema, ebamaisema ja müstilisema mulje – mida ju kuidagi mõõta ei saa. Et saaks selle nõidamise ja võlt-religioosse sullabullaga petta nii teisi kui ennast. Ennast ikka ka – siis kaob surma ja lõplikkuse hirm ära.
Ehkki ma ei saa aru, kuidas see hirm ära kaob, kui tegelikult ja tõeliselt uskujaid on ju ometi oluliselt vähem kui “uskujaid” – mistõttu inimesed võiksid ju ometi endale aru anda, et petuga teispoolsusse ei pääse. Ei päriseks ega külla. Petuga saab mingeid paraelamusi ja pseudonähtusi esile kutsuda küll – aga see on mingi pindmine pläägamööga, millel pole pistmist sellega, mis ta loodetakse-väidetakse olevat.
Ühesõnaga umbes pool aastat tagasi – vaid paar päeva pärast seda, kui Aile mu lühidalt ja lõplikult läbi pookis, juhtus selline pirakas, et anna olla.
Minust sai mõrvar. Pärastpoole, kui ma teile räägin, mis juhtus, siis te saate mind küll ja küll lohutada - et mu tegu on mõistetav ja õigustatav, et selles roimas on isegi kangelaslikku ja õilsat alatooni, et ja et.
Ma olen seda kõike endale ise ka juba rääkinud. Ja see on kahtlemata tõsi ka. Aga. Fakt on, et ma lendasin kinni. Vangi. Mina, oma klassi ja kursuse kõige tublim, ema ja isa unistuste täitja ja sõna kuulaja. Kõiges tubli ja maksimaalne – kui mehed, siis palju, kui kärakas, siis silmini – ning pärast sarvitustumist maksimalist ka karjääri tegemises, ametniku-ustavuses, väikekodanlikus usinus. Tubli ja kuiv ja mandunud, nagu… Ühesõnaga tapsin ja läksin vangi.
Seda ärge nüüd küll arvake, et kirjutangi oma lugu praegu vanglas aja täiteks ja eneseteostuseks. Jah, nii tehakse. Mida rohkem tublisid tädisid erinevatel asjaoludel kinimajja lendab, seda seaduspärasemaks hakkavad muutuma ka endiste naispankurite-eliidi-narkodiilerite käitumismudelid vangistuses. Usk ja heategevus. Ärkamine ja tärkamine. Pöördumine ja ümbersünd. Reeglipäraselt.
Võibolla jõudsin mina liiga vähe aega kinni istuda. Ma sain küll aru, kuidas ja miks need pöördumised juhtuvad – aga minuga see ei sündinud. Veel. Olin üsna valmis selleks, et sitsin mitmeid aastaid. Aga rohkem kui eeluurimise ajal, mul õieti istuda ei tulnudki.  
Aga ma ei jutusta oma lugu teile ka absoluutselt mitte enam selles kodukarbis ja tardunud raamistikus, kus ma kõdunesin ja rasvusin pool aastat tagasi. Ma olen võrreldamatult uues olukorras. Alates muidugi sellest, et ma tulin töölt ära. Kuivõrd mind mõisteti õigeks, poleks ma vist otseselt pidanud riigiametist lahkuma. Seda enam, et ma olin nii kõrgel kohal, et see teinuks mind mõnevõrra puutumatuks. Teate küll neid lugusid, pole mõtet jahudagi.
Ent vanglas käis minuga krõks. See, mida Aile mulle sajatas. Ja mille otsa ma justkui miski Castaneda õpilane kohe kuulekalt kobatasin. Ainult et selle käivitajaks ja ajendiks oli üks teine naine oma tausta ja taagaga. Need krõpsud, mis inimestega käivad, ei pea olema moodsad kolmanda silma avanemised ega pühakuiks pööramised. Kõik on palju lihtsam – aga selle eest ehtsam – kui oletatakse.
Kuidas tegelikult on, selgub mõistagi siis, kui endaga on. 
 
“Mis te kibelete?”
nõuab pikk nain lühikese naeratuse saatel kohvikulaua tagant. “Tooge oma tervislik mahlapatarei julgesti siia. Loodetavasti ma ei häiri teid, kui suitsetan.”
Astra toetub kohmakalt ja kohmetunult Vanda kõrvale.
“Miks te minu juurde tulekul kõhklesite?” nõuab Vanda. “Häbenesite seekord mind või ennast?”
“Ma ei saa ju kuigi kindel olla, kas te praegu parasjagu mind oma lauanaabriks soovite. Te olete ju ainult oma vajaduste järgi otsustav – ja seejuures üsna häbematu – inimene,” selgitab Astra ilmselt rasedusest tingitud ja kingitud ajutise söakusega.
“Tõsi või?” imestab Vanda sõbraliku pilkega.
“Mäletan juhuseid, kus te tõrjusite mu oma lauast vaatamata vabale kohale, kus kuradi kuuskümmend,” seletab Astra nüüdki-veel-haavunult.
“Aga – mu kallis! – see on ju toimunud aegadel, mil oleme teiega juba ülemääragi koos olnud, mil teineteise talumise karikasse ei mahu ainsatki piiska.”
Astra sõnastab nüüd üle selle, mis on niigi ammu selgeks saanud: “Meil on teiega alati olnud komme iga kord, kui oleme paar kuud lähemalt suhelnud, teineteisest tülpinult eemale põrgata.”
“Ja kas on üldse võimalust, et liiga lähedane suhe end teatud aegadel ei ammenda?” imestab Vanda.
“On ju ka selline võimalus, et pälvid pahakspanu hoopis selle eest, kui EI hoia suhet küllalt tihedana,” seletab Astra, nagu kooliplika – selles samaski lauses hirm, et pannakse pahaks, mõistetakse hukka, heidetakse ette, tehakse maha… “Ma ise olen ka nüüd abielus olles naissuhted unarusse jätnud. On sõbratare, kes seda mulle ei andesta.”
“Eemaldumist ei andesta vampiirid. Te ei toida neid enam. Aga teile polegi neid ju vaja! Naiste iseärasus on IGASUGUSTE suhete muutmine ahelateks ja abieluks. Abielu mehega, lahutamatus lastest, kooselu sõbrataridega. Ei mingit plastilisust ega vabadust. Igast päevast tuleb TINGIMATA mingi osa jagada lähedaseks kleepunud naisolevusega. Aina samasid nägusid jõllitada.
Ma ei talu seda! Ja samas olen kurb, kui olen petnud TEIE ootusi minu suhtes.”
“Vastupidi – ka mina ei suuda sõbrannaluses ühegi naisega päevast päeva koos olla. Mina ka ei taha aina külas käia – kuni sellest saab nõme ja imev rutiin, ebamäärane molutamine. Kui palju ma ka oma mõistusest arvan – ikka kipun oma uuemad mõtted sõbrannadele teatud aja jooksul ära rääkima. Kui kõik vahepeal juhtunu ja tunnetatu on ära kirjeldatud, tulebki järjekordne vestlus-partneri-vahetus. Värskeks inspiratsiooniks.”
“Üksindus inspireerib kõige paremini,” parandab Vanda.
“Üksindust olen viimasel ajal liigagi palju saanud. Olen oma ringkonna esimene lapsesaaja. Tüdrukud võõrastavad mind. Nad ei tea veel, millega Seda süüakse,” pihib Astra kurvalt.
“Kui maha saate, jääte veelgi üksikumaks. Igaüks teie senistest sõbrataridest käib ühe korra – tuimalt või kadedalt – õnnitlemas. Ja siis ümbritseb teid vaikus. Täis perioodilist titekisa.”
“Miks te arvate, et minu emadusse võib kogu maailm suhtuda ainult negatiivselt või ükskõikselt?”
“Kas te ise loodate veel midagi MUUD? Mina olen ammu loobunud. Võin kinnitada, et ma saan ise olema see paremat sorti suhtuja. Ükskõikne.”
Vanda vaatleb mõnuga oma pokaalihoidvat kätt.
Seal on palju kunstnikutöiseid sõrmuseid. Hoolikalt tehtud maniküür. Ilus.
“Muide, täna on mul kaugelt üle ükskõikse tunne teid näha,” naeratab ta oma küüntele. “Olen teist vahepeal puudust tundnud.”
“Ju siis on kolm kuud paras aeg minust puhkamiseks.”
Vanda nendib, et kõik suhted ja suhtumised siinilmas tunduvadki tiksuvat kolmekuuliste tsüklitena. Veerand-aastased ammendumised. Nii heas kui halvas.
Naine vaatab raugelt, ununenult Astra silmadesse ning lisab ajaarvamisele: “Teie intensiivsust arvestades on kolm kuud teist toibumiseks siiski liigagi lühike aeg.”
Astra nõelab vastu: “Kummaline, et te ei tule selle peale, et ka suur annus teid ennast mõjub laostavalt.”
“Kas ma pole teile siis omal algatusel endast puhkust andnud? Tulen peale. Tulen selle peale – ja tulen üldse peale! Ah, lubage, ma kallistan teid…”
Vanda haarab sõbratari ümara keha käte vahele ja embab teda südamlikult, himuga.
“Te olete üks kena rase,” hindab Vanda. “Mulle lausa meeldib, et te kohvikusse tulite.”
“Ei tea, kus mujal ma võiksin enam inimesi – kasvõi teidki – näha?” kaebleb väike eraklik titelastiline.
“Te ei tea tõepoolest, kus ma praegu elan,” möönab Vanda. Kaalub mõnda aega üht oma vanda-mõtetest ja itsitab siis: “Aga mul pole mõtet oma aadressi teile öeldagi – olen viimastel kuudel kolm korda peavarju vahetanud ning tean üsna täpselt, et olen jälle teel.”
 
Koputati teravalt ja katkendlikult. Sõrmuste häälega.
Astra hüppas diivanilt üles ja venis uksele, raamat kaantpidi näpus. Miks ei võidud teda rahule jätta? Ta ei eristanud koputavaid tuttavaid koputuskommete järgi. Ukse avamine oli igal juhul üllatus. Praegu oli iga tulija vilets üllatus.
Astra oli kõigist maailma inimestest tüdinenud. Pealetükkijate ja nõudlike isendite tõttu. Ta oli kohutavate jõupingutustega oma ümbruse üle pika aja tühjaks saanud. Aknad suvelõõsale avanud. Marquezi “Sajasse aastasse üksildusse” peitunud.
Koridoris aga toetas end graatsiliselt küünarnukiga vastu uksepiita ülipikk naine. Astrast tunduvalt vanem. Vähemalt sajandi. Väga kõhn. Klassikaline. Kui arutu pikkus kõrvale jätta. Või just selle pärast eriti. Astra tundis ta kohe ära. Naine õppis ülikoolis mingit filoloogiat. Midagi nii mõttetut ja aegunut, nagu ladina või kreeka värk. Oli neist kõigist vanem ega jätnud kedagi oma hulljulge välimuse ja salapärasuse oreooliga ükskõikseks. Ehkki otseselt kellessegi ei puutunud.
Põhiliselt oli Astra tabanud, et teised üliõpilannad piidlevad seda naist umbusu ja vaenuga. Kuidas teisiti. Too arvas endast ilmselgelt liiga palju ja teistest liiga vähe, et tükkis oma välimusega neid sallivusele lepitada.
Naine ei paistnud vohavast võõrastusest hoolivat. Heitis suursuguselt pea kuklasse ja tundis oma seisundist ilmselt rõõmugi.
“Tere hommikust,” ütles ta võluvalt naeratades kell kaks päeval Astra Supilinna tolmuhaisuses kojas. “Te olete Astra, eks ole?”
Jah, astuge edasi.
“Olen teid terve aasta tähele pannud ja teie vastu huvi tundnud. Kunagi pole olnud juhust teiega ühendust võtta. Tuleb tunnistada, et teie temperament on mind pisut seganud. Loengute vaheaegadel oleks ju imelihtne teilt sigaretti küsida ja vestlust alustada. Aga ma pole veel kordagi näinud, et te juba kellegagi EI sädista. See on mõneti ebamugav.”
Sama siin.
“Võtke istet,” pakkus keeletuks hammustatud Astra. Naine istus elegantselt aknalauale, võttis laia kollase kübara peast ja puuris sigareti pikka suitsupitsi. Võibolla kohvi?
“Lausa PEAB kohvi. Seesuguse ilmaga,” õpetas naine eksalteeritult, ajastuga eksinud krahvinna toonil. Astra avastas end kohvikannu kõrval seismas närviliselt rinnale ristatud kätega. Kaitses, nagu psühholoogiaõpiku pilt. Ta mõtles oma ilmse kaitseasendi likvideerida, kuid siis sulgusid tema käed iseenesest selja taga. Klõps.
Astra oli ogara pealelennu pärast pahane ja rõõmus. Just midagi sellist kollase kübaraga ja muidu häbematut sobis tapvasse Tartu juunisse. Põiktänava väljasurnud painesse. Et need lõplikult pahaks ei läheks.
“Oo, mina armastan Supilinna! Teate, siin on midagi HINGELE. Ei, pigem bioväljale. Äärmiselt toitev linnajagu. Tõsi, mitte see kant, kus teie elate. Siin on pigem ohtrasti energia neeldumise kohti. Tänu taevale, mitte otseselt teie toas. Aga läve ees küll. Teil ei maksa seepärast OODATUD külalisi kaua ukse taga kõõluda lasta – võivad kollapsisse sattuda. Jalamatil.”
Naine naeris säravalt. Jälgis, kuidas Astra kohvi teeb.
“Ah heldus, KUIADAS te seda teete!” karjatas ta siiralt ahastades. “Esiteks jätsite kannu soojendamata. Teiseks panite PÖÖRASELT vähe kohvipulbrit. Kolmandaks ei katnud kannu kinni. Ma võin ennustada, mis sellest tuleb. KASSIPISS!
Hea küll, peaaegu ükski eestlanna ei oska kohvi keeta, mis teha.”
Naine astus toauksele. Laskis pilgu ringi, justkui tema ise poleks kaugeltki estlanna. Astra vaade järgnes närviliselt külalise omale. Astral oli madalmaine või isegi juudilik erakas. Atlasskardinad, padjad, ümarad vormid.
“Teie ruumikujundus on lausa – ohhooo! Teid ülikolis jälgides olen teie kodukujunduseks midagi sellist ette kujutanud, kuid pean tunnistama, et see on veelgi parem. Peadpööritavalt teielik. Just need leebelt voogavad drapeeringud ja siis korraga mõni metlane või klaasjas rõhk. Väga hea. Nii teie nägu. Soojad toonid. Täpsus. Kuigi selle lambi asetaksin… siia. Näete!? See toob esemed rangest tasakaalust välja. Raskus nihkub. Moodustub selgelt eristunud nurk. Täiesti lahus voodinurgast. Üksnes tänu lambile. Ah, kui armas!” hõiskas naine Astra peeglilaua ees. “Ka teie olete peeglilaua kõige pimedamasse nurka pannud lihtsalt sellepärast, et ta on seal KAUNIS. Suurendab ruumi, paljundab salapära…”
“Ta teeb seal tuba avaramaks,” pomises Astra taltsalt, otsekui ütleks tundi üles.
“Just! Ja pealegi ma hindan teie maitset ja leidlikkust seetõttu, et te näete sel moel voodist peeglit. Teate, mul on ühel sõbrannal voodi KOHALE ka peegel pandud,” vaatas naine Astrale läbi peegli naeratades, vallatute silmadega otsa. “Teie peegel on mulle muidugi madal. Oh aeg, ma olen selle alaliselt korduva paratamatusega juba harjunud.”
Naine mõõtis Astrat läbi peegli.
Jätkas hinnangute andmist.
Otsekui keegi oleks ta kutsunud ja seadnud. Silte ja hindeid laksama.
“Teil on täpselt nii veatu figuur, nagu olengi arvanud.”
Astra heitis pilgu oma lühikestes pükstes ja õlapaeltega pluusis isikule. Talle ei meeldinud ta enese häbelik poos ning ta heitis lõua kõrgemale.
“Elujõulised õlad. Sujus kael. Sale talje. Habras puus. Muide, kas te ei leia, et me oleme teiega VÄGA sarnase kehaehitusega,” jagas daam kogu kiituse osava liigutusega pooleks. “Mina muidugi kaks korda suurem.”
Astra tõdes, et naisel on õigus. Ainult külalise käed olid Astra omadest suhteliselt väiksemad. Tema ülejäänud kahekordsuse juures sama suured. Pisut lapikute sõrmedega, mida naine oli parandanud hiigelpikkade, märgatavalt konksus küüntega.
Naine jõi mõõdetult hapul ilmel Astra keedetud kohvi ja kiitis: “Teie juures on, kui kohv välja arvata, väga meeldiv olla. midagi hõrgult tasakaalustatut on teie ümber. Mis märkide all te sündinud olete?”
Veevalaja hobune, kandis Astra ette.
“Oo, seda ma just arvasin! Mina olen skorpion. Kass. Meis peaks olema mõndagi sobivat. Teie järjekindel tegusus, looritet voolava sarmiga. Minu kohanemisvõimeline isepäisus elujõulise otsekohesuse ja teadliku teravusega. Muide, ma olen põhjalikult imestunud…” litsus naine sigaretti suitsupitsi.
Astra kergitas püüdlikult kulme ning avastas end liigutamas omagi käsi naisega sarnase mõõdetud rangusega. Konformism. Juba. Tunni ajaga oli ta omandanud külalisega sarnaneva jäiga selja ja napi miimika ning ka hirmunud enesejälgimise, et mitte tulnukat riivata ega tema teravusi kuulda.
“Olen imestunud, sest ei leia teie elamises ainsatki märki MEHEST,” kuulutas naine. “Olen korduvalt kuulnud, et teil on üsiv suhe, mille põhiline pidamiskoht on teie üürikorter. Aga MA EI NÄE SIIN MÄRKI MEHEST,” kõrgendas naerukil naine häält.
“Õigupoolest peaksid need märgid siin küll olema,” venitas Astra kohmetunult. “Aga ma olen teinud kõik, et neid ei oleks.”
“Et meest ei oleks?”
“Jah, praegu juba nii.”
“Miks?”
“Mis puutub minu elamisse, siis oli see mees siin nagu halb unenägu. Talvest saadik olen pidanud hoolitsema tema kui pahura imiku eest. Puid tegema, ahju kütma, naelu lööma, kodumasinaid remontima, üüri maksma, süüa muretsema. Vastuseks on armastuse jutt, iseenesestmõistetav tarbimine, hädisus, vaimutsevate sõprade koju kogumine. Mind ajab kõige enam endast välja, et ta paigutab asju ümber. Seda on raske seletada. Aga ma kaotan hingerahu, kui mu majas lükatakse vaipu kortsu, kardin inetult, nipsasjad valesse kohta ja leivapuru on vahetpidamata laua all ja talla all.”
“Oh, seda polegi vaja seletada. Teie loodud tervik on ju elus organism, mille taga iga detail on teisega läbitunnetatult suhestatud. Mees lõhub tervikut. Mees ei tunneta vaikelu mängu. See on küll vist enamuse meestega nii. Ainult et kui mees on vaimselt lähedane, kui ta laseb end austada, on niisugune jämedus üle elatav.”
“Vaimne austus võib aja jooksul mööduda. Kui ma Theod kohtasin, oli meil isegi mingi isa-tütre vahekord. Vaatasin talle alt üles ja kuulasin kui ilmutust. Aga minu juurde leivale trügimisega lõhkus Theo kõik. Hakkasin lisaks tema olmelisele ebardlikkusele nägema ka vaimset piiratust ja higihaisulisi pingutusi, millega ta raamatuid… murrab. Just, murrab… ja loetust iseseisvalt edasi ei saa mindud. Nüd on vahekord kohati hoopis ema-poja oma. Selle vahega, et ma ei taha teda. Ei taha! Ma ei taha ei armastusejuttu, lõhna ega imalat sõpruskonda!!!”
“Theo on kergelt neurasteeniline tüüp, eks ole?” naeratas naine, ilmselt rahul Astra ärritunud avameelsusega. Kuid Astra ei tunnetanud äsjast juttu tegelikult mingi avameelsusena. See oli tema kurb tõde. Theo ebameeldivust ei pidanud ta mingiks salgamisväärsuseks. Kaugel sellest. Oli kergendav sisemist vastikust laenghaaval välja tulistada. Kasvõi tundmatule naisele, kelle puhul oli võimatu teada, mida ta Astra paugatustest arvab.
“Imestan, miks valisite just selle mehe. Kuuldavasti on teile stuudiumiaasta jooksul tekkinud teisigi austajaid. Mõnda neist tunnen ja juurdlen ühes nendega: milleks teile Theo?!”
 
Kuidas Vanda sellele küsimusele vastuse leidis? Magas vaid õige pisut aega hiljem Theoga, kuidas teisiti!
Kas ma oleksin saanud kuidagi oma tütart Vanda eest kaitsta? Vanda oli üks esimesi inimesi, kes teda pärast sündi vaatama tuli. Ta vaatas mu ilusat väikest inglikest ning imetles ja kiitis tema juures kõiki neid pisiasju, mis mulle hirmu tegid. Tunnustas tütrekese kohutavalt peenikesi sõrmi, mis kõnelesid minu meelest kõigest muust kui elujõust. Vanda kinnitas, et need on aristokraatlikud ning selliste sõrmedega lapsuke lööb elus osavalt ja elegantselt läbi. Imetles tema sinakaid silmalaugusid, mille pärast mina olin terve tütre esimese eluaasta hirmul ning kuulasin öösiti ärevalt, kas ta ikka hingab – või on tal südamepuudulikus.
Nüüd pole ma muidugi enam tõlgenduste mõlemat pidi ebaõigsuses – ei parendamise ega halvendamise ega üldse tõlgenduste suhtes – enam kaugeltki nii kindel kui pool aastat või kakskümmend aastat tagasi. Pool aastat tagasi olin veendunud, et mu ainus laps on elus kõike muud teinud kui läbi löönud. Müüdav naine. Mõnuained. Košmaar. Ent pärast seda, kui ma kenas keskeas omal nahal kogesin, kui lihtsalt see juhtub – kui kergesti siia- või sinnapoole libastutakse – ei julge ma enam isegi prostitutsiooni üheses hukkamõistus nii kindel olla. Millegipärast peab see nähtus maailmas olema – muidu ei oleks ju.
See on muidugi iseasi, et kõigi teiste prostide-narkarite puhul on lihtsam suuremeelselt neil olla lasta. Kui see asi ennast puudutab, on asi tiba valulikum ka pärast seda, mis mu enesega juhtus. Ka nii kõva krunt ei kasvata korraga tolerantseks, kui oled sedavõrd kaua loksudes mullitanud.
Ehk oleks mul õnnestunud tütart mingi seletamatu musta energia eest kaitsta, kui oleksin Vanda temast eemale peletanud. Ma ei tea neist energiatest midagi – pole näinud ega mõõtnud – aga ma olen üleni veendunud, et kui maailmas on hea ja kuri jõud, siis Vanda töötab üsna üheselt ja üldiselt kurja energia pealt. Seda, et ta mingi eriliselt liiderlik tädi oleks, ma ei arva.
Ei arvanud ka toona. Tal oli palju partnereid. Ta oli ühtaegu nii ülinõudlik kui lõdva kummiga. Ent tal oli hooramiseks ja tina panemiseks – kuitahes rafineeritult ta seda ka tegi, asja olemust noobeldamine ei muuda – meist kõigist veel enam põhjuseid.
Meie kõigi ühine partnerite vahetamise ja ristirästi proovimise totaalpõhjus oli, et riigikorra muutumine oleks otsekui kõik taevas ette nähtud paarid segamini põrutanud. Oli varem ja mujal maailmas, kuidas oli – nõukogude okupatsioonist oma riiki räntsatamise eel lendasid kõik üksteisele tegelikult ette nähtud teised pooled lootusetult kaotsi. Valesid variante prooviti ridamisi ja vaheldumisi, ühe kaupa ja korraga. Mitu andis kokku ideaalile ligilähedase. Otsiti ja valiti, sekka katsetati teise oma – kui tundus, et teine on leituga peaaegu lausa rahulgi – ja tormati edasi.
Järgmine universaalpõhjus oli soojuse vajadus ja läheduse igatsus. See oli kaheksakümnendate lõpus vist küll kõigi aegade suurim. Kui vanad skeemid ei toimi ja uued pole tekkinud, hüppad pidetuna vaakumis räheldes suvalistesse kaissudesse ja joovetesse, et korraks ja pindapidigi sooja-lohutust-illusoor-turvat saada. Selge, et pärast on veel hullem. Aga eks siis volksad järgmisse voodisooja.
Just äsja ütles üks väliseesti vanamees, kellele olen läbi aastate hästi otsekoheselt ja ausalt jutustanud, mis värk on, et see on uskumatu. Tema jaoks on uskumatu, et nii mastaapselt pahetsenud põlvkond ei surnud välja, ei joonud end lõplikult põhja, ei kärvanud suguhaigustesse ega hukkunud abordikonveieril.
“Kui kohutavalt rusuv ja ängistav,” ütles see, ilusa Eesti-aja lõpus isamaalt lahkunud ja elu võõrsil veetnud papi, kellega mina sõbrunesin seoses tema loodud fondiga, mille Eesti-poolne ots oli meie ametkond. Olin selle taadi parem käsi. “Igal pool mujal maailmas oleks niisuguse taustaga seltskond nii põhjas olnud, et keegi poleks neist inimvaredest ei rääkinud ega lugusid laulnud. Äärmisel juhul tehtuks neist ehk mõned räpased ja haisvad filmid. Niisuguse tausta pealt ei ole mitte kusagil mujal mitte kunagi mitte ühtegi tegijat võrsunud. Aga teil siin… meil siin…”
Meil on eliit. Eriti erilise lastetoaga eliit, sa mu kulla eluvõõras välishellik sihuke.
Kes ellu jäi ja pärast kataklüsme kaineks sai ning jalad alla korjas, sellest kosus eliit. Tänaste ministeeriumide ja ametkondade, kontsernide ja äritippude ülimad harjad. Riigi kullafond ja maa sool. Eriti sitket sorti. Nagu Aile ütles, kui me veel suhtlesime – sita pealt riisutud. Sõna otseses mõttes.
Me ei teadnud ju siis, paar aastat enne oma riigi saamist, kas ja mis üldse saab – las minna! Kui saama hakkas, siis andsime teistpidi minna. Hirmsa vihinaga tööd ja karjääri. Kes oskas enne elumerelainetel klisseerida, see surfas nüüd ka karjääriookeanil. Ja näe, kui kiiresti säherduse kaadri paueri pealt suhteliselt jõukas ja kaasaegne maailmatasemel riigikene üles ehitati.
Seletasin taadile, et põhja käinud polegi õieti keegi. Fööniksid panid komeetidena orbiidile ja ruulivad seal nüüd täiega. Kes ei osanud või ei suutnud tasandit ja lainet vahetada, suri ära.
Lihtsalt.
Hurraa, meie oleme eliit – ja millise eliidi noorus-iga ei moodustaks puslet hooruse ja vooruse, loome ja joome vastandlikest tükkidest. Sellest ei räägita. Aga see on nii olnud prantsuse õukonnas ja skandinaavia ladviku lapsepõlves. Meil ka. Ja mina räägin. Lööge maha, kui tahate. Või nutke end meie raske elu pärast surnuks, kui nii lollid olete, et ei näe – endal on veel hullem. Teistmoodi, aga trööstitu ikka.   


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat