Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 28


Sel õhtul Aile tuli.
Õhtul, mil Astra oli esimest korda Eeroga kahekesi. Ailel oli jälle uus kleit, nagu alati, kui ta oli Tallinnast Tartus käimas. Miski jäi temas siiski muutumatuks: esindustualetid olid alati stopiautodes istumisest kortsus ja kott-tagumikulised, ripsmetušš silme alla määrdunud ja lakk randiga küüneotstelt maha lõhutud. Samaks jäi ka Aile püüd Astra poolehoidu säilitada. Aile Tartu-ankur oli tüdruk, kes ka ise end ses linnas migrana tundis. Aile säilitas Astraga alandliku kommitädi stiili, kuigi tema jutusisu võimaldanuks vägevat üleolekut.
Aile avas pooliku koputamise järel ukse ja vudis oma tava kohaselt otse tuppa. Tüdruk jäi ehmunult Eeroga tõtt vahtima.
“Jumalime,” teatas Eero, enne kui Astra jõudis ümber pöörata. Astra oli häiritud “jumalime” saabumisest just õhtul, mil ta Eeroga esimesi omaetteolemise pilke ihkas vahetada. Seni oli Eero Astrat möödaminnes kiire lennukusega õhku tõstnud, tormakalt suudelnud ja kiirustades maha pannud. Nüüd olid nad kahekesi. Nüüd olid nad Ailega.
Astra tundis Aile tulekust samas ka kergendust. See pikendas magusat ootust ja hajutas kohmetust. Aile lobises teelusikat keerutades Tallinna telgitagustest. Tal oli, millega end kuulama panna. Hetkel oli tipp-kuluaaride teave Aile trump ning ta ei mallanud selle voolus pause teha. Tulija ei teadnud, kes on Eero. Nägi vaid Astra häbelikult õnnetotrat nägu.
 
“Mis selles nii imelikku on, et äsja uude suhtesse kukkunud inimesed teevad energilisi kõrvalehüppeid – isegi hoogsamaid kui liiga kaua abielus olnud – või päris vabad. Kellel pole kuhugi kõrvale hüpatagi ju. Oled armunud. Kõik klapib. Uus partner on ilus. Lõhnab ja maitseb hästi. temaga on huvitav ja lõbus. Feromoonid möllavad ja instinktid vihisevad. Aga kustkohast sa võid teada, et see on ikkagi kõige õigem paariline? Proovid!” kirjeldas Eero mulle oma loogikat mõned aastad pärast abiellumist. Kui ma aru sain, et ta oli kogu aeg teisi totse ja tädisid, tibisid ja tantasid pannud. Meie suhte algusest lõpuni. “Armumine ei välista proovimist ja võrdlemist. Peeglit ja taustsüsteemi on ju ometi vaja. Kui armumisest saab armastus, oled mõnda aega kahtlemata monogaam. Punud pesa, paaritad ja kannad tiin… rasedust. Aga siis on see periood läbi. Instinktid ajavad tegudele. Pärast võid muidugi sama partneriga järgmisse armumislainesse tuhiseda, uue pesa punuda, järgmise raseduse sigitada. Aga põhiloomult pole inimene monogaamne loom ning just paarilise valimise alguses on kontrollimine ja tausta tekitamine absoluutselt loomulik.”
Ega ma lollakas ei ole.
Oskan sellise arutluskäiguga kaasa mõelda küll. Aga ma ei pea sellega nõustuma. Inimese mõtte- ja tundeelu on mingite hobuste või muude elukate primitivismist sedavõrd kõrgem ja keerukam, et värske armumise juures petetud saada – see teeb kohutavalt haiget. Siis ka, kui saad sellest teada hiljem. Või ei saagi teada. Alateadvus räägib ikkagi, et midagi on valesti. Ebakindel. Võlts. Mis kuradi kontrollimine ja proovimine!?
Mina ei pidanud Eero õigsust proovima. Nagunii oli selge, et ta ei ole Kedrik. Olin piisavalt feromoonide ja instinktide kütkes, et seda tema kuradi tiinust kanda – aga mu Elu Mees ta polnud. Selge, et kire käes ma sedamoodi ei kaalutlenud. Aga rasedana midagi testima ka ei läinud. Ja pärast ka mitte. Olin algusest peale, üha ja järjest petetud.
Kui ma oleksin olnud Eerole õige – või tema mulle – ja ma oleksin teda tõeliselt armastanud – kas ta siis oleks ka muudkui proovinud ja võrrelnud? Ei. Minust ei jätkunud, sest ma polnud õige. Olin piisavalt jõuline, et ta kätte saada ja rõngastada – aga mitte selleks, et teda rahuldada ja õnnelikuks teha. Sõna “rahuldada” on siin hoopis mitmetähenduslikum ja paljukihilisem kui see va õõnes-füüsiline värk.
Minust ei jätkunud, ma polnud õige – aga see ei tee mind ka õnnetuks, sest Eerole piisamatus ei näita, et ma olen väike, vähene ja vilets – ma olen lihtsalt totaalselt teisest maailmast ja teise mehe naine.
Miks taevas laseb valedel pottidel valede kaantega kolistada? Lömmi lähevad nii kaaned kui potid ning ilusad võimalused saavad raisatud. Sassis serviisid. Vale sisu ekslikus vormis.
 
“Mul on, muide, šampanjat!” teatas Aile lõpuks ning pakkus Eerole silma tehes, et tutvuse võiks sisse õnnistada. Taktikaline võte number üks, mõtles Astra. Seada sisse abivalmid sõprussuhted minu oletatava armukesega. Nojah, kes seda üldse veel polegi. Kohe käis Aile välja taktikalise võtte number kaks. Ta põimis jutusse ülistusi Astra ilu ja võlu kohta. Astrat tabas ebameeldiv meenutus õhtust, mil väike Aile käis esmakordselt tutvumas Astra ja Theo kooselu-farsiga. Samad sõnad…
Kuid šampanjat polnud Astra juba kuid müügilgi näinud, joomisest rääkimata. Muidugi nad läksid Aile poole kaasa. Sest Astra tundis rõõmu võimalusest lasta Eerol end Ailega võrrelda ja Aile tundis rõõmu võimalusest olla sedasi vajalik.
“See on täppppselt mees sinu jaoks,” sosistas Aile esimesel võimalikul hetkel. “Ilus, soliidne, mehelik…”
Eero laskis Aile köögis nöörilt šampanjakorgiga sokid alla. Aile plaksutas ja pani More’i sigarettide paki lauale. Ta vaatas emalikult, kuidas Astra ja Eero jalad laua all põimusid. Ta oli valmis plaksutama ka siis, kui Eero tõstis esimese pokaali järel Astra endale sülle. Aile rääkis silmade särades seksist ja erootikast. Andis mõista oma kogemuste olemasolust, reklaamides samas Astrat, jätmata seejuures teatavaks tegemata oma enese varjatud võlusid. Aile, kes saatis jokkis paarikese hilisõhtul ärateele, meenutas noorukest kupeldajat või ämma pulmaõhtul.
 
Kupeldaja – see oligi Aile meelisnägu prostituudi oma järel.
Nii nagu tüdruk otsis lausa patoloogilise kirega ilusate inimeste seltsi, nii ihales ta ka armunud paaride tunnustust. Üksnes mastaabid arenesid päevast päeva. Kaunitaride õukondlusest sai Miss Estonia korralduskarussellile ronimine asjaaja-koorelakkujana. Õnnelikesse kaksindustesse sekkumine võttis elukutselist kõrgust.
Astra oli ammugi lakanud teadmast, mis elu ja kellega elab Aile ise. Sõbratari jutustustes perioodiliselt paljastuv valelikkus kustutas ka huvi. Tartu seltskonnast ei näinud keegi Aile tegusid ja tema väited olid kontrollimatud. Ometi ei leidnud Astra oma Eero-kevadel ühtki teist nii põhjalikult osavõtlikku tüdrukut. Keegi teine ei nautinud nii maniakaalselt kaaslaste elude elamist.
Nii leidiski Astra end ühel ööl jälle Aile trepikojast. Mitte selleks, et rääkida seksist. Mitte selleks, et oma elu Aile kaisus päästa. Mitte selleks, et vermutit ja sprotte välja meelitada. Astra kössitas tattninast valgustatud tuulekojas. Nuttis valjusti, lausa näoli maas. Lootis ja kartis, et Aile kuuleb ja tuleb teda üles korjama, enne kui ta on oma hüsteerilised luksed alla neelanud. Kui Astra oli igaviku halanud, andis ta pikalt kella ja oli vapper, nii vapper.
Aile virgus öist Astrat nähes pihiema vilumusega. Ta embas sõbratari ja andis talle taskuräti. Ta segas küsimusi esitamata kange kokteili ja pani tuhatoosi lauale. Ta oli nii hirmus valmis.
“Mis ometi juhtus, mu pisike mammu?” küsis ta mõnuga, sest hüsteeriline Astra oli ikka ja alati tema oma olnud – käepäraselt abitu ja teda-vajav.
“Mul on sünnipäeeeeeev,” nuuksus Astra.
“Ma olen, kallis, kuulnud. Mul on sulle hommikuks kingituski valmis.”
“Ma oleksin nii õhõhõhõnnelik, kui Eero ei teaks, et mul on süüühüühüüüünnipäääääev,” nuttis Astra end keeletuks. “Ma ootasin hihihiiiiiiiiirmsasti oma esimest hühpääääääeva koos Eeroga, aga tema tuli nii hilja, et mul oli kooooooooooooohvi ära jahtunud ja tohohooooordikreeeem sulanuuud. Tal polnud mitte nõgestki kaasas ja ta tõmbas muhuhuuuh tulistvalu taga aetud šambi rindu ja läks ähähäääääh!”
 
Ähähääh!
Põgeneeevabalaps!
Sobimatus ja lootusetus oli vähegi elukogenud inimese jaoks kirjas igas sammus ja pisiasjas. Ja ikka vaja endale häda kaela võidelda. Vapralt. Sest sugutung lööb sarved sirgu.
Õhõhõnnelik… oleks Eerol olnud tookord mehisust uttu tõmmata, oleks ta praegu ilmselt elus. Ja kusagil itaaliates poleks meie ühist liha ja verd täis mürke ja võõrast spermat. Ja mida kõike veel.
Eero suutmatus mulle tol hetkel eheheheeeei öelda on kõiges süühüühüüüdi!
 
“Võibolla oli selleks mingi tõsine põhjus.”
“Jaaaaaaa, ta ei armasta mind. Õhtu otsa oli oma uut hohohoooooooobust ratsastanud ja läks koju ema juuuuuuuuuuurde magama, et hommikul jätkata. Hobused, hobused, hobuuuuuuuuh!”
“Aga see on ju nii armas ja positiivne – nii hobuste kui ema ligi hoidmine.”
“Aga ta on minu vastu nii jääkülm. Esimese hasardi kuumus on üle ja mitttte midagi ehehehei ole järele jäähähääää…Ma tulin oma sünnipäevaks just tema pärast vanemate juurest ähähäääää.”
 
Miks me, õnnetud haned, ei vaata oma tulevaste emasid tähelepanelikumalt?
Eero ema oli – ja on – sitke ja sooneline hobusemoor. Mees ei saa otsida ega vajada kedagi muud kui oma ema sarnast. Väliselt ei pruugi sellest arugi saada – ent kuivõrd ema on pool sellest mehest, ei saa ta ise teistsuguseks ega sobi keegi teine kui ta emalaadne talle tegelikult iialgi. Kasvõi salasise-emasarnane pead sina olema!
Räme, naturalistlik, vulgaarsevõitu ja liiderlikupoolne. Elujõuline ja looduslõhnaline hobusemoor. Ma nägin seda naist, kellest Eero kaugeneda ei saanud-tahtnud-jõudnud nii meie suhte alguses, et oleksin jõudnud karjudes põgeneda. Sest minust poleks saanud iial saadagi teist poolt mehele, kellest pool oli see naine.
Kui loll oli seda meest kangutada sinna, kuhu ta ei kuulunud. Ilma, et mul oleks rebendist jäänud tühikut olnud täita millegi muu kui surmaga.  
 
“Tal on kindlasti raske aeg.”
“Miks see peab olema nii, et ma ei taha mehi, kes mulle luuletusi kirjutavad ja põlvili maas ilusaid sõnu räägivad ja ennast tapavad – miks ma tahan meest, kes lõi mu pulli mõttes sõbralt üle, tüdines kohe ära ja põgenes tagasi hoooooobuste juurde?”
“Niuks-niuks, kuidas meie väike printsess on armunud! Kas sa leiad, et sinuga on lihtne hakkama saada?”
“Eheheei… Tead, mis enne juhtus? Täpselt nädal tagasi oli Eero viimati öösel minuga. Ja milline mina olin? Mul oli läkaköha ja pahad päevad. Kujutad ette? Flanellist öösärgis. Köha pärast higistav. Köhiv ja veritsev mätas. Ma ütlesin Eeroga, et minuga pole praegu midagi teha – aga tema jäi ikkagi. Ja ei andnud pärast nädal aega näole. Ühesõnaga ma läksin talle vastikuks ja armastus sai otsa, enne kui tekkis.”
“Tal pole ilmselt enne tüdrukuga nii lähedasi suhteid olnud, et ta oleks naise füüsise kõigi külgedega praktiliselt tutvunud. Tead, lühiajaliste suhete tüdrukutel pole haigusi ega kuupuhastust. Ma usun, et sulle poleks rohkem meeldinud, kui Eero oleks end selle kõigega harjutanud mõne teise naise näitel?”
 
Kuradi kõõm, sa teadsid, et ta paneb teisi – ja sa ise olid üks teistest…
Ja nüüd ütled sina mulle, et ei viitsi arengupeetusega memmedega suhelda ega end halvaks läinud murede kuulamise peale raisata.
Ise oled sa raisk!
Kõõks!
Mul on hing kinni sellest ebaõiglasest… õiglusest.
 
Tüdrukud jõid vaikides kella-kahe-kokteili.
“Mul on õpikutest kõrini,” kurtis Astra, kes oli algelisima arutlusvõime juba tagasi saanud. “Tartu-elu on praegu nii pidetu ja tühi. Mulle on juba lapseisu kallale tulnud. Kui mul oleks Eeroga kodu ja tita, poleks enam nii tähtis, mis Toompeal tehakse või kuidas ülikooli reformitakse. Issand küll, ma saan alles hommikul kahekümneaastaseks, ja mul on vaba nooruse mängimisest või otsimisest isu otsas. Ma tahaksin last ja suure inimese elu.
Aile? Aile! Mis lahti?!”
Aile nägu oli lõdvaks langenud ja värvist ära. Seal istus hirmutavalt vana naine, kellele armumisest segi läinud sõbratari ära kuulamise järel oli oma elu kallale tulnud. Ta kogus ennast ja ütles köögilauale: “Ma arvasin ka, et tahan last. Ma panin ta isegi hakkama…”
Astral läks südame alt külmaks. Ei! Mitte jälle! Mitte kõigil ja kogu aeg! Kohe kuuleb ta jälle üht kurblikku abordilugu. Aeg ja mina pole veel lapse jaoks küps, mees, elamispind, karjäär, plaanid, rasestumisvastaseid vahendeid, raisk, pole, katkestamine, tatatatataa. Aina tüdrukud, kes liduvad loengute vahel kliinikusse analüüse andma, kes otsivad üksteise lähedust, et järjekordset sissekukkumist leevendada. Nii naiselik on intiimtraagilistes üksikasjades sumada. Aga Astra tahtis nüüd päris elusat ja tegelikku ja oodatud last – tal oli sellest kõigest kõrini.
“Ma käisin taksojuhiga samal ajal ühe valitsusmehega. Sedapsi jäin poisust. Mõtlesin, et temaga saan ilusa lapse. Ilusama, kui ma ise olen. Saad aru, mina pean sellistele asjadele mõtlema. Rohkem kui sellele, et poisul on kodus juba titt. Seda parem – juba tehtu pealt on näha, et ilus tuleb.”
Aile käed sibasid mööda öösärki, otsekui tuge saades sellest, et särgialune keha on endiselt alles.
“Mõtlesin lapse rääkida teise omaks. Ta on positsioonikas, kindlustatud, rikas. Panin mööda. Mees ministeeriumist ei lahutanud naisest. Taksojuht ka mitte. Läksin ministeeriumimehe antud rahaga ühte Tallinna meditsiini-kooperatiivi ja tegin ära.”
Selline lugu. Ja üldse mitte õpetussõnad sõbratarile. Tüdrukud nutsid. Kõik oli katki.
 
Aile ei tulnud sisse ega läinud välja.
Tema lai nägu toetus vastu uksepiita ja pilgutas ehmunult silmi. Aile Tallinna-saavutustest võinuks oletada juba vilumust kõigesöömises. Käitumissujuvust. Nii, nagu Aile oli kursuse loengutel meessaaki varitsenud, tegi ta seda ka Tallinna kõrgseltskonnas. Sest mehed jõid ennast lääbakile seisusest hoolimata ja vajasid kuulajaid igal pool. Ning hommikuks oli Aile end juba klassivahedest üle laotanud, andnud oma noort maanaise keha ja võtnud võimaluse end Sinna kuuluvaks lugeda. Nüüd aga jõllitas see seltskondade osav voodiämblik lävel ja tema paheliseks mingitud nägu vahvellokkide vahel oli eriti totraks kukkunud.
Astra vaatas Ailet üle Eero õla. Talle meenus, kuidas taise päris tillukese plikana oli vanemate toast hääli kuuldes nende lävele hiilinud ja just niimoodi, põsk vastu piita, piilunud. Kuigi Astra aimas, mida intiimne vaatepilt umbkaudu tähendas, oli ta ikkagi ehmunult ja löödult oma voodisse lipanud: nähtu polnud ilus. Väikese Astra silme ees hüples isa elatanud tagumik ja ema soonelised sääred.
Kas Aile ehmatuskangestus tähendas sama tunnet? Astra püüdis Eerot kõrvalt kujutleda. Sitke noor mees. Ratsasportlase šefid õlad lainetamas. Elujõuline tagumik kirglikus liikumises. Ilusad käed Astra õlgade ümber. Mehehäälne hingeldus. Ja tema ümber tüdruku jäsemed. Astra tahtnuks Aile eksperdinäo ukselt pühkida ja oma ilusa isasega kahekesi olla. Eero heitlused olid mööda, suur kevad käes. Ja nüüd ei pääsenud nad oma kohustuste ja hobuste kiuste pea üldse voodist välja.
Eero kerkis taeva poole. Astra ei tahtnud, et Aile seda näeb. Ta ütles põrutavalt valjul häälel: “Lenin on meiega.”
Eero võpatas. Urahtas. Kergitas end Astrale näkku vaatama. Pööras siis punetava näo ukse poole. Põrkas istuli. Võinuks ausalt öeldes lamama jääda… Aile ütles: “Armas aeg, noored! Miks teil uks ometi lukustamata on?”
“Uksele on kombeks koputada, enne kui katsuda, kas on lukus või mitte.”
Aile pani lauale Soome küpsised.
 
Soomes olidki teda toona oodanud küpsised, mille pealt ta oma tähelennu tegi.
Kõik teadsid – nagu üksteisest ikka ju kõike teatakse – et Aile leidis võõrsil kohe tolle kena skandinaavlase, kes ta ilusaks armastas. Teati toda paranormaalselt kena meest, kes poputas ja jumaldas rasedat hiid-Ailet – nii, nagu ainult nood kenad viikingimehed oma ematrolle pimesi ebajumaldada ja kriitikavabastada oskavad.
Ent tegelikult ütles Aile mulle nüüd, kui kohvikus kokku sattusime – ja ta mulle lühidalt ning pühitsemata selgeks tegi, et olen end ammendanud nii tema kui enda kui kogu maailma jaoks – kuidas oli asi tegelikult.
“Ma olen sita pealt riisutud,” muigas iga aastaga kenamaks küpsev naine. “Mina ei tea, miks eestlased kasutavad väljendit, et nad ei ole sita pealt riisutud. Tegelikult kasvab ju sita pealt kõige rammusam taim.”
Ta elas – meie kõigi teadmata – Soomes kõigepealt koos mingi ürjamist pekkaga. Ei osanud suletud riigist ja kesisest lastetoast minnes ohtu karta. Oht joonistas Aile elulukku sellise skeemi ja mudeli, millesuguseid on täis ka tänane maailm. Salaja ja häbenedes. Massiliselt. Andes põhjuse kõigi naisteajakirjade igasse numbrisse kirjutada lugusid perevägivallast. See, et mehed peksavad naisi, on nii massiline, et väärib igakuist korrutamist. Ja samas vaikitakse sellest ikka.
“Mudel oli ja ei olnud ka tüüpiline. Tüüpiline on, et noor naine on lapsena kodus samalaadset vaiolentsi kogenud. Isa on ema peksnud – kas sõna või teoga või mõlemat. Aga mind ei varustatud ju tegelikult lapsepõlves sellise eeskujuga. Vastupidi. Kaugel sellest. Miskipärast tõmbasin ikkagi sellist vägivalda ligi,” arutles Aile. “Kõigepealt sain kolakat selle meie ühise sõbra Theo käest. Siis kolisin Soomes teema arenduseks kokku kolliga, kes hakkas mind väga aegsasti ja põhjalikult klobima.
Mina käisin tööl ja täiendasin end, tegin keelebarjääri ületades Skandinaavias karjääri – ja ei saanud alguses üldse aru, mis toimub. Mees muutus iga hetkega järjest närvilisemaks. Sest ta kartis minu töökust ja tublidust, tarkust ja edasipüüdlikkust. Varsti virutaski mu rusikaga paika. Mis kuradi karjäär – müraki! Kodust väljas võid olla kui tubli tahes – kodus trahh! Ta kartis mind. See ajas agressiivseks. Agressiivsus lahenes primitiivselt. Ja mina liitusin selle loendamatute edunaiste armaadaga, kes päeval hiilgab konverentsidel, peab loenguid ja nõustab – õhtul saab mehe käest kolakat.”
Aile ei hakanud Soome politseid asjasse segama, sest siis oleksid koduriiklased kardetavasti teada saanud, mis temaga võõrsil juhtus. See juhtumine ei pidanud olema teiste jaoks. Õppetunniks endale. Enam hullemasse pekki ei kavatsenud Aile selles elus enam kukkuda. Otsustas, et põhi oli see siin nüüd ära.
“Ma ei neelanud midagi kasutult alla – ainult selleks, et sellest midagi järeldada ja uue platvormi ehitada. Mind peksti tugevaks. Sepistati kuumal tulel fööniksiks. Ja kuna mul on nii palju reaalset kogemust ja elutarkust, siis ongi inimesed ära tundnud, et minult on õppida.
Pekstud peletisest jumaldatud emaks. Sealt edasi taas vabaks – teistele nõu andma, kuidas olla. Nõu vajajad teavad alateadlikult, kustkohast tegelikul pinnal tarkus tuleb. Aga see tuleb siis, kui inimene liigub ja areneb, tegutseb ja toimib, tahab ise tõeliselt ja päriselt oma probleemid lahendada. Tulgu uued hullemad – peab julgema!
Ma olen selle nimel nii palju õppinud – raamatutest ja elust enesest – nii palju alla neelanud ja ära seedinud, üle elanud ja läbi töötanud – et nüüd tean oma hinda. Kui varem oli minuga suhelda ja seksida piinlik, aga salaja mõnus, siis nüüd on see avalik auasi. Ja ma ei raiska ennast enam mõttetute suhete peale – ei meestega pikali ega naistega püsti. Igal vestlusel ja vahepalal peab olema tuum ja edasiviiv energia.
Ma ei ütle, et lõpetan sinuga, Astra, siin ja praegu igaveseks suhtlemise. Mitte ükski olukord ega seisund, arengufaas ega inimlik baas pole igavene. Isegi homme võib kõik olla muutunud.”
Aile soovis mulle oma õrnvioletsete laugude alt, meigiga osavalt kitsamaks kujundatud näost, perfektselt sobiva soengu raamistusest, ideaalse kostüümi seest, jalgu suisa silmnähtavalt mõnusasti embavate kingade kohalt… Mida ta sooviski…
Plahvatust? Vapustust? Midagi sinnakanti.
Ütles, et juhtugu minuga kasvõi mõni tõeline õnnetus, mingi ehtne ja elustav katastroof – peaasi, et ma pääseksin halvatusest välja. Miski jõuliselt hea ja ilus oleks kahtlemata parem käivitaja. Aga mõnikord – nagu näitavad tema kui professionaalse nõustajagi kogemused – on vaja purustust. Tuleb lennata tükkideks, et ennast uuesti kokku korjama ja komplekteerima hakata. Muidu lööb roiskumine nõnda üle pea, et ümbritsevad saavad ka pihta ja nakatatud.
Purustusi! Just, purustusi oli see asi, mida ämblik mulle soovis.
Seniks jumalaga.    
 
Aile sigineb majapidamisse. Ta avab naginal ukse ja on kohal. Astra kurnab kartuleid – ja kartulid kurnavad Astrat, keerab lillkapsa alt tule kinni – ja kõik need potid-pannid keeravad ta enese kinni.
“Terekene,” ütleb Astra ja võtab piima valades kolmanda tassi. Moeriietes Aile kügeleb jalalt jalale ja mudib oma välimusega sobimatus kohmakuses malliseljakoti rihmu.
“Tulin ikka kahe ja poole tunniga pealinnast ära,” räägib Aile ja vaatab samal ajal usinasti ringi. “Mul sai Tallinnast villand. Selline kiirus ja aja planeerimine. Tulin Tartusse, et hinge tõmmata ja normaalsete inimestega pisut juttu…”
“Keda sa normaalseks sõimad,” itsitab Astra ja paneb lauale kolm komplekti lauanõusid. Astra teab, et Aile ei lähe siit niipea – ja lülitab ta sõnatult lõunalauda. Aile vudib üle köögi.
“Normaalsed inimesed ei söö kahe suupoolega juurvilja,” kinnitab Astra. “Kuna Eero tuli kurnavalt töölt – ta võttis tallis tegutsemise kõrvale veel ühe otsa - ja mina pean oma kaht isikut ühes nahas hoolikalt täitma, siis olemegi normaalsusest kõrvale kaldunud.”
Astra tõstab söögi taldrikutesse. Ta teab, kui ebameeldiv on Eerole Aile lipitsev-pealetükkiv seltskond. Teab ka, kui tühi on Eero kõht ja kujutleb kurvalt, kui vastik on järgnev söömaaeg neile kõigile. Nagunii vaevab ja masendab Eerot igasugune muu tegevus peale hobuste ning Astra tunneb tema lisatöö pärast süümekat.
Sellest peale, kui Astra ja Eero on ühisesse koju asunud, on Eero heatahtlikust lõbustatusest saanud tõsine Aile-vastumeelsus. Hea küll, Aile on veider ja pealetükkiv, on Astra seepeale öelnud, aga ta pole ju halb ega rumal. Aile on terroristlikult kompleksikas, egoistlikult hea – on Eero öelnud. Ja Eero on veendunud, et ta ei taha lasta Ailel Astrat ära kasutada. Sest siis oleks oht ka endal ebameeldivustesse sattuda. Kasvõi riivamisi.
Pihtimuste kaudu sõltujana kasutada ja tervikliku elukorraldusega pidepunktina, kelle külge end osavõtlikult imeda. Sellepärast istub lauda tujutu Eero, kes ei püüa oma vastumeelsust varjata, vaid rõhutab arvamust Aile kohaloleku kohta poolesilbiliste vastustega.
“Te olete nii armas paar ja nii tublid…” vadistab Aile punnsui. “Ma ei kahtle, et te saate hakkama.”
Ta hoiab kahvlit harudest ja sorgib sellega taldriku keskel. Lisab, et Astra on nii kenaks läinud, kui perekond ei ilmuta tema pingutustele poolehoidu. Ja räägib, mis Tallinnas tehakse. Missid, ministrid tehakse seal.
Astral on piinlik Aile vastu ebasõbralik olla, kuid Eero ees on tal piinlik ka pretensioonitut külalislahkust etendada. Astra ei taha ühtki inimest soovimatuks kohelda. Ei taha ka Eerole saamatu sissetungiga leppijana paista. Nii ta vaikib. Nad vaikivad.
Eero sööb vaevaliselt ja paneb kahvli viimaks käest. Jääb vahtima Aile taldrikusrassimist. Õhk on ärritusest lõhkemas. Ailel on üks ülimalt oluline ja pakiline kohtumine ees.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat