Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 27


“Sa ei usu!”
sosistas Aile akadeemilisel loengul karjudes, energiliselt nägu hõõrudes ja jalgadega laua all mürgeldades. “Sa ei kujuta ette… Sel õhtul, kui ma sinu juurest ära läksin, tuli ühe mu stuudiokaaslase mees… Ma… Oh süümekat! Hahahaa, ma sain orgasmi!”
Ja Aile leidis naiselikust nägudevalikust rahulolevalt patuse armukesenäo.
Kuidas ta sõnades end ka ei süüdistanud või õigustanud – Aile ei suutnud jätta mitte sinnapoolegi muljet, et kahetseb abielumehega magamist. Aile mõnules üle teadmise, et pereisa tuleb titelappide vahelt tema juurde lõõgastuma. Tema paheliseks muutunud kuunägu säras võidurõõmust, imestamata, miks mees soostub abielu rikkuma oma naise ebatäiusliku sõbrannaga.
“Täna öösel tahan teada saada, kas see mees on kaine peaga ka nii hea kui grogilt,”
lesis Aile paar päeva hiljem Astra ees oma diivanil. Mustas kombinees, nagu peab. Mustis sukis loomulikult ka. Dušimärjad juuksed tilkusid jässakatele õlgadele. Ta sõi järjepanu kompvekke ja rääkis “selle mehe” limusiinist, mis jäi sel ööl küll pidumaja ette, kuid edaspidi on piiramatult tema päralt. On vaja kuhugi sõita? Muidugi ei ole…
Astra istus Aile kõrval, ohjeldades oma enese murevissis olekut. Vaatas tursket agulikokotti tema esimestel armuloorberitel lösutamas ja meenutas pidetut kooliplikat, kes veel mõne kuu eest tuupis pähe seosetuid kompartei ajaloo daatumeid, ei jõudnud eksamitel oma briljantse mälu kiuste üldistuste ega analüüsini ning nuttis iga nelja pärast.
Aga Tõnis, torkas Astra. Mis tõnis, kehitas Aile õlgu.
“Eks see hea poiss, kes sulle kõhu peale sodistas ja endast sel moel vähemalt puhta mälestuse jättis,” meenutas Astra ning vajus jälle muresorgu.
“Isver, see pole ju nüüd enam tähtis!” ajas Aile end küünarnukkidele.
“Oi, kurat, kui tähtis see on. Theo on kogu aeg öelnud, et tema ei saa täit naudingut, kui ta interruptuse välja pingutab. Kui ma olen siiski katkestada palunud, on ta ära kukkunud, pooleli jätnud ja mind tundide kaupa näägutanud.”
Aile tõusis valvsalt istuli. Ja nüüd?
Nüüd põen kasvajat, mu kallis.
Aile heitis paljad käsivarred ümber Astra kulunud kampsuni.
“Ah, jäta. Theo ütles hästi lohutavalt, et kõik tema eelmised pruudid on aborti teinud. Ta suhtub sellesse nagu kõigil tema naistel esinevasse haigusse. Kas ma sünnitan? Mille? Veel ühe sellise paranoilise ringikargleja? Üksinda, enda rõõmuks?”
Mille eest sulle küll sellised õnnetused, ohkas Aile hajameelselt.
 
Me oleme statistika. Minu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi – MITTE AINSATKI! – naist, kellel poleks olnud mingit sigivusega seotud jampsi. Pehmelt öeldes.
Eranditult igaühel on mingi günn-kamm juhtunud.
Kaks kolmandikku või kolm neljandikku meist on teinud vähemalt ühe abordi. Või lasknud teha. Kuidas nüüd väljendadagi. Kas jätta arst ses kuriteos süüst välja või sisse. Kas võtta vaid enda peale nii mitu korda abordiloodetena valehäirete saamise koorem kui mitu korda ise nii tegime – või teha lasime. Ja mis sel juhul arstiga juhtub?
Iga kord, kui ma selle mõtete ahela läbi mõtlen – ja ausalt öeldes teen ma seda tihti, tihemini kui iseendalegi tunnistan – siis luban endale, et olen sellest üle saanud. Hujat. Keegi meist ei saa. Kes tuimeneb ja kalestub. Kelle sisemuses asendub enese süüdistamine enese haletsemise ja teiste süüdistamisega – aga tegeliku karistusena põlemegi juba selles elus kahetsuse põrgupiinades.
Võime teada – ja mõni kord isegi vallata – vaimse kunsti siin-ja-praegu võtteid, küsida kahetsuselaine lähenedes, kas see, mis juhtis siis, on mu praegusele enesetundele ja hingamisele kuidagigigi moodigigigigi oluline – aga see tuleb ikkagi jälle ja jälle peale.
Tapmine. Selle õigustamine – ma ei saanud ju sellise mehega… Enese süüdistamine – mida sa, mõrd, keppisid siis sellise mehega??? Enese haletsemine – aga ta võttis mind vägisi, viljastas meelega! Ja lisaks jõuab enamus naisi sellise hala pealt oma praeguse elu siunamiseni – ja mu praegune mees vägistab mind ka kogu aeg! Ta ei tule selle pealegi, et ma ei taha – et ta pole mu kuningas ega isand, et ta satub õhtuti pärast päevatööd mu ellu juhusliku võõrana, keda ma ei tunne ega imetle, kes ei küti mulle mammutit ega turva mu lapsi, mu lapsed on minu lapsed ja mingi kõrvaline kerand käib mind kohviku ja loomaaiata, lillede ja kingitusteta enesestmõistetaa isekusega kargamas, teeb minust tuima kodumasina ja auk-kohuslase.
Vot selline hala.
Jah, ma olen tüütu. Ei, selles jutus pole midagi uut. Jaa, see on nõme ja vastik. Ja teie minge persse, kui mina tahan meid kõiki üle ja üle ja üle haletseda. Kui ei meeldi, ärge osalege.
Nojah, ja siis on veel need statistilised tuimfaktid, mis moodustavad surnult sündide, aia taha läinud raseduste, eluks sobimatute puuetega, tapvate sünnitraumadega juhtumite registri. Mingid numbrid. Mis on kellegi elu. Kui juhtub, saad teada. Tere tulemast salaühingusse, öeldakse sulle hetkel, mil sinuga juhtub.
Eero, kadunuke, koges seda ka. Tema kõige lemmikumal märal sündis enneaegne varss. Nädal putitamist, vahelduvat-kahelduvat-kõhelduvat-kõhetuvat lootust – ja suri septitseemiasse. Ehkki mulle on võõrad loomad ja nende tragöödiatd ausalt öeldes üsna ükskõik, läks see keiss isegi mulle hinge. Ja kui Eero meie sõpradega napsitades oma varssa itkes, siis selgus. Kõigil. Eranditult kõigil on mingi analoogne prohmakas. Kes jäi ilma lapseta kuuendal kuul, kes sünnitusel. Kelle vastsündinu läks puuete kätte, kellel kustus kuuvanune maimuke arusaamatutel põhjustel või lämbus patja. Kelle koer kaotas kallihinnalise paarituse produkti. Kelle tšintšilja sünnitas surnud kurna. Kelle toajänes sõi väetikesed nahka. Kelle-kelle-kelle.
Tol hetkel ma isegi mõistsin inimeste ja loomade solidaarsust. Tajusin, miks mitmed purjus naised mu varssa-nutvale mehele oma nurisünnitustest ja titekaotustest pihivad. Aga nüüd on see humaansuse-puhang minust taganenud ja vastikuks muutunud.
Ma ei ole teenija.
Eero ütles mulle, et vaid kõige suuremad ja õilsamad meie seast on loodud Teenijateks. Kinnitas, et Elu teenima on väärikalt ja ülevalt suutelised vaid kõige-kõigemad. Iga väetim vennike kogeb teenimist alandusena ja tajub teiste heaks tegutsemist tüütu eneseraiskamisena. Mina-mina-mina on laia egotsentrilise laamana Maa peal laiutav mülgas, millest välja kroolimine peaks olema iga inimese ülim püüdlus, ütles Eero. Ainult et mina-mina-mina on nii magus narkootikum, millesse uppuda ja mattuda, et ei raatsi öelda sõnu Elu, Nemad ega Tema.
Kui ma sedasi – osalt mõistmata, osalt osatades Eero filosoofiat meenutan, saan aru, et ta oli tegelikult hullu moodi ette jõudnud isiksus. Minust ette. Oma humaansuse ja teenimise, õilsuse ja loomaarmastava pühendumisega. Ainult et tema ette-arenenus minust on mind alati vihastanud, mitte vaimustanud. Ja teate miks?
Sest ausaim osa minust ütleb, et Eero oli minusuguse keskpärase ja tuimahingelise tädi peale ära raisatud. Eero oleks võinud ju ometi sattuda naise peale, kellega tal on ühesugused huvid, sarnane tase ja tasand, ühised rõõmud ja kattuva rütmiga hingerahu. Aga ta sattus iseka mammi otsa, kes vihkas ta surnuks. Tappis oma mõistmatuse ja külmusega ka tema tütre. Sest mis seal salata või pisendada-rohkendada – mu jaoks on narkomaanist ja prostituudist tütar seal võõrsil-kus-iganes sama hästi kui surnud. Veel hullem kui surnud. Nargiks ja hooraks ta end surnuks ära, oleks üks leinamine. Oleks seegi mu rasedus nurisünnitusega lõppenud – ja kogu lugu. Kaas peal mu geenidel. Mitte üks paljundus. Pole vaja rohkem minusuguseid. Sest minusugused kipuvad miskipärast elu käigus taandarenema. Minusugused kibestuvad, mitte ei küpse. Kuivavad hingeliselt kokku samavõrd kui nende pekid pakatavad. Neil teistel, kes arenevad, on vastupidi – nende hing avardub ja õilistub, nad ise muutuvad kõhnemaks ja soonelisemaks, kuni näevad välja sihukesed Mahatma Gandhid, kes ei söö ega joo, ainult hingavad ja armastavad.
Tahan ka selliseks?
Eiiiiiii!
Mida ma siis tahan?
Aga ma ei tea, kas mina, mu eriline ja ilus Mina, keda kõigevägevam pidas vajalikuks siia ilma luua, on oma kahanevas kauniduses keset kasvavat koledat korpust üldse enam kodus.
 
“Ma tunnen, et ta on kodus,”
kuulis Astra ukse tagant Aile häält.
“Oh kui jube, äkki on surnud?” halises samas Theo.
“Mis sa pabistad, selle kätte ei surda. Küll ta magab ennast välja,” manitses Aile.
Theo lõhkus uuesti uksega.
“Mina olen kõiges süüdi!” kiunus ta. “Ma poleks tohtinud. Ma ei mõelnud. Ma ei saanud aru. Ma armastan teda.”
Theo lõgistas uksega – Astra, anna mulle andeks!
“Ole nüüd mõistlik,” hoolitses Aile.
Astra kujutles seda koletut kolleegiumi oma voodi ette, tõmbus veel väiksemaks kägaraks ja surus pea patjade vahele. Ainult surra, et neid kumbagi mitte iial enam näha!
 
Aile tormas kõrguste poole,
kuhu oli ammu hüppelauda või batuuti otsinud. Tema polomütsiga limomees osutus mugavalt pehmeks lapsukeseks, kes käis Aile ämblikusõrmist seatud niiti mööda. Aile sõitis kooperatiivse taksolambi all, kuhu iganes tema pikk näpp näitas. Taksojuht oli tegija! Ärikate koosviibimistelt sotsialismimaadesse. Sealt kapitalistlikesse unelmateriikidesse.
Aile nukunäoline sohver tundis tegusat rahvast ja edasitrügimise tehnikat. Aile sõitis temaga ülikooli ringkondadest kaugele välja, ja see oli tulus. Keegi teine ei osanud end niimoodi väliskülaliste külge punuda ega reisikutseid välja meelitada. Inetu ja rabeda käitumisega Aile oskas kõike. Kursusekaaslaste üleolevad aile-aasimised omandasid kadeduse vürtsi.
Tüdrukud kippusid reisivat-suhtlevat-hankivat-kasutavat-korraldavat Ailet oma erakaist jõhkralt välja viskama, kui ta ei saanud oma baaride-bankettide-sõitude ülevaadetega pidama.
“Kuidas see sul õnnestub?” küsis Astra kord avameelselt.
“Poisul on rikkad vanemad ja edumeelsed sõbrad. Tal on igasse asjalikku kohta tee lahti, kuigi ta on ise üsna lollakas. Koosviibimistel imeb end siva täis ja siis on minul vabad käed oluliste inimestega suhtlemiseks. Hihihii, ja üsna sageli ka mõnest edumeelsest voodist hommikuks poisu kõrvale hiilimiseks.”
Aile pettis rõõmsalt poisut, kes samal ajal pettis oma naist…
Astra ei pannud Ailele tema taktikalisi haake pahaks. Oli lausa ime, et seline maaplika oskas ja söandas sinnamaale jõuda. Liiatigi ei tundnud Astra logardist sohvri vastu sõprust ega kaastunnet. Äkki hoopis solidaarsust tema seadusliku kaasa ja tolle titelappide suhtes?
Ailega suhtlemine muutus keerukaks pigem seetõttu, et Astra ei tahtnud teisi sõbratare solvata ega nende usaldust kaotada. Tal oli Aile uue tee tõttu temaga huvitav vestelda, kuid see pidi toimuma salajas tõsiste ja ausate tüdrukute eest, kes Aile ees ukse vastikusega kinni kõmatasid.
“Miks nad mind ei salli?”
“Sa oled võõras. Su käitumine on võõras ja nende mõistes kohatu. Su ilmumine on pealetükkiv. Ja su jutud kõigutavad nende provintslikku rahulolu. Kui sulle ei piisa su uuest ringkonnast, pead leppima vana ringkonna laksudega. Oled mitte-kuhugi-jõudmise kuldreeglit rikkunud!”
Astral oli ebameeldivaid võimalusi tutvuda oma kahepalgelisusega. Ailega nelja silma all nii siiras, mõistev ja tunnustav, võttis ta seltskonnas omaks Ailet alandava hoiaku. Ja tunnistas sõbrataridega Ailet sarjates akadeemilistes jututubades ühtlasi Aile iselaadset tugevust ja eluoskuslikku üleolekut.
 
“Ma ei viitsi su soigumisi kuulata,” ütles Aile mulle täna pärastlõunal, kui koos kohvikus käisime.
Ütles külmalt ja ükskõikselt.
Ütles lõplikult.
Ja see, et ma ütlen, et me käisime koos kohvikus, näitab, kui uskumatult on meie positsioonid vahetunud. Kui vanasti sobitas Aile oma kohvikussesattumised nii, et oleks justkui minu või mõne teise sõbrannaks tahetud neiuga koos kohvile tulnud, siis nüüd on näed, mispidi need lood… Õudukas!
“Sa halad juba vähemalt kümme aastat täpselt samade murede ja valude ümber. Ma ei viitsi seda enam kuulata. Sind ei saa aidata ega ammugi mitte sulle nõu anda – sa ei tahagi ju seda. Sa naudid tegelikult oma vanu häid tuttavaid muresid – need on sul jalas nagu vanad head ribadeks kantud kingad. Kui sa midagi selle jaoks teeksid, et aastatevanused probleemid lahendada, jääksid neist armsatest rutiinsetest muredest ilma – ja siis, oh koledust, tuleksid äkki uued. Järgmise taseme omad. Kes sellist arengut välja kannataks, jumala eest! Kuna sa keeldud uuest tasemest koos sellega kaasnevate muredega, ei tee sa praeguse tasandi jamade lahendamiseks mitte midagi. Ja seega ei ole sinul ka õigust koormata mind nende alailma korduvate ägadega. Sa oled nagu ullike, kes räägib kümnendat aastat, et peaks endale autojuhi loa tegema. Või nagu maniakk, kes mõnuleb pea kohal kõikuva juriidilise giljotiini all ega palka advokaati – juba vähemalt viis aastat,” võrdles Aile. Rahulikult ja jahedalt. Mis oli palju hullem ja lõplikum kui see, kui ta oleks olnud vihane ja põlglik. “Mul on sulle üks lohutus: suurem osa mu tuttavatest – meie ühistest tuttavatest – on sellised. Sajandivanused mured kenasti sissekantute ja haisvatena kummaski jalas. Aga üks uudis on mul sulle ka: mul pole vaba energiat ega õigust ennast roiskunud jamades mõnulejate peale kulutada. Sa kas tahad tõesti sammu edasi ja kõrgemale astuda – või jäta mind rahule.”
Tagane minust, saatan, oleks ta ka veel võinud öelda.
Ma pean kindlasti meelde tuletama ja jutustama, mida Aile mulle täna ütles. Õigemini tulistas. Aga praegu on mu hing liiga kinni löödd, et ma suudaksin seda kohe praegu sõnastama hakata.
Ma pean selle uue valujoa all saama tibakene värskelt ja sulnilt mõnuleda. Ikkagi midagi uut ja huvitavat. Oo, milline veetlev valu – mäherdune maitsev piin! Ma kohe ei raatsi seda kompvekki kohe lahti pakkida… 
 
Ukse vahele ilmus Aile lõtvunud magajanägu ja vistrikuline rind.
Astra registreeris need pealiskaudselt, automaatselt. Tõukas Aile eest, tormas tema erakasse ja keeras ukse värisevikäsi lukku. Ta vajus kergendatult mööda uksepiita alla ja süütas sigareti.
“Ohhohhoo ja veel kord ohhohhohhohhoo!” tegi Aile ärkvele üllatudes. “Mis ma näen – kodukittel ja verised tallad!?”
“Tere teisipäeva! Ei, juba kolmapäeva…” otsis Astra alguspunkti, kust selgitusi alustada ning leidis löövaima. “Theo tahtis mind ära tappa, kas tead.”
“See armetu? Mina küll ei usu,” imestas Aile õlgu väristades.
“See armetu on meil teatavasti pisut haige.”
Aile nõustus tuliselt. Mitte pisut, vaid ohtlikult haige. Aile ja Theo vihkasid teineteist seda kirglikumalt, mida otsustavamalt Astra Theod oma elust välja kantis. Theo süüdistas just Ailet Astra otsustes ning nimetas teda igal kohtumisel avalikult urgitsejaks ja igasugusteks muudeks asjadeks.
Mõne kuu eest oli Astra Theo kaasavara pakkinud ja tassinud sinna, kust see veimevakk toodud oli. Ühikasse. Astral polnud tugevust – ega oskust – suhet otsesõnu lõpetada ja ta palus suveks lahusolekut, puhkus. Sügisel kohtas Astra aga Otti ja avastas samas õudusega, et Theo ongi lahusolekut tõega ajutise igatsemisajana tõlgitsenud. Nüüd jõi, märatses, karjus ja lõhkus Theo mööda linna. Tema neurootilisus paisus paranoiaks.
Theo närvisüsteem ei talunuks vähimatki alkoholi. Tema aga jõi hoo ja hoobi vaheta. Seosed kadusid. Theo põdes kire, tagakiusamise, tunnustamatuse, ego ja veel sada kümmet maaniat. Ta kaebles kuulajaid valimata, pommitas Astrat tigedalt tuliste kirjadega, käis Ailet piinamas. Ja kummalisel kombel olid need Aile, mitte Astra aknad, mida Theo lõhkus. See oli Aile, mitte Astra, kes Theo käest põgenes. See oli Aile, mitte Astra, kes pidi Theole miilitsa kutsuma. Seepärast olid tüdrukud heitunud ja õudunud kaaskannatajad. Et seekord langes Theo märatsemise küüsi Astra, üllatas mõlemat.
 
Kui ma vaatan praegust kaunist ja väärikat Ailet, ei suuda ma uskuda.
Mitut asja.
Esiteks seda, et minu peale raevunud ja võimalike rivaalide pärast armukadedusse hullunud Theo peksis Ailet. Keppis ja peksis, täpsemalt öeldes. Saate aru, mis koht on maailm? Minu sõbranna, kes kasutas mind üsna häbitult õppevahendina – kuidas ei tohi elada – magas mu paranoilise poihvrendiga. Ja sai selle eest autasuks peksa. Ma aimasin seda juba toona. Aga päriselt rääkis Aile seda nüüd, kui kohvikus kokku sattusime ning ta tahtis väga otsustavalt ja lõplikult, põhjendatult ja veenvalt selgeks teha, miks ja kuidas ta enam minuga suhelda ei taha.
Teiseks ei suuda ma uskuda üht peatükki Aile elust, millest ta mulle jutustas. See oli põhjas ära käimise lagi või superpõhi – ja sealt välja tõustes järgnenud tähelend on nii suur saavutus, et minusuguste peale ta rohkem ennast ei kuluta. Minusugused nakkavad. Imevad. Raiskavad. Ta ei taha enam.
 
“Theo hõljus minu juurde sisse. Niheles hulk aega toolil ja nokkis laualt värvi, nii et ma läksin juba endast välja. Teatas, et on teinud tähtsa otsuse. Naeratas kõledalt. Pööritas silmi. Ma ei saanudki aru, kui purjus või segi ta parasjagu oli. Siis pidas meie aja kangelane range ja täpse kõne oma armastuse olemusest ja hakkas nutma. Meenutas, kuidas oli leidnud oma sõbra minu voodist. Justkui räägiks mingit uut lugu – ja mina irvitasin, sest lugu oli ju tõesti naljakas, või mis.”
Astra süütas uue sigareti.
“Theo iseloomustas pikalt ja laialt oma sõpra Otti ja tema iga hinnang polnudki paraku väga vale. Mina meenutasin, et mul on absoluutselt oma elu, mis ei lõiku ega haaku härra tema omaga mingi nurga all. Ja minu voodi pole tema voodi. Mistõttu ükski ott tema voodis olnud pole. Kui nad just… fuh. Tema aga sogas edasi ja kogu möla väljendas seda, et ta on mu oma kangelasliku armastusega ära omastanud.”
Aile nägu leekis osavõtlikust vihast.
“Kuna Tema Üleinimlikkuse armastatu on Tema Ainulaadsuse omand, siis teatas ta, et minusugusel lutikal pole õigust elada ja tema tähtis otsus seisnes selles, et ta tapab mu ää.”
“Jumal küll. Armas aeg. Oh sa raisk. Kuidas sa ometi pääsesid?”
“Ta ei lasknud mind silmist. Ukseni ei õnnestunud mul manööverdada. Põrand oli kursusetöö materjale täis ja silmad ülemäärasest lugemisest krillis ka… Istusin ja värisesin ja jõudsin nii sitta kanti teravalt tunda, kui masendavalt armas on ilmas elada. Aitäh Theole selle teadasaamise eest! Ainult et elamine käigu ilma temata!
Siis ta tõusis, lähenes, pani mulle higised käpad ümber kõri… ja mina võtsin end kokku. Pistsin käe talle püksi. Ja mis selgus? Ta oli seal kogu aeg laengu all istunud ja kõvatanud! Oli ainult paari higise minuti hind mu elul…”
“Väga natuke aega tagasi oleksin sulle vandunud, et oleksin surma eelistanud. Täna ma tean, et jalad aetakse laiali ka tühisemate asjade pärast. Sul läks täitsa hästi. pole häda midagi.”
“Natuke nagu oleks küll,” lasi Astra oma kodukleidi hõlmad lahti. “Kus on nööbid?”
Aile turtsatas.
Astra tõstis rakkujoostud jala: “Kus on pediküür?”
Aile naeris laialt.
“Oleksid sa näinud, kuidas üks ontlik referaati punuma pidav tudengineiu punus mööda Supilinna… Vähe sellest kostüümist. Ta ju jooksis, jalad harkis, kohutavas koguses mehemärga mööda sääri ladisemas. Püha taevas, kas sina tead, kui palju mehed ilma olles paaki koguvad? Kui sul oleks vaja praegu midagi kinni liimida, võid minult paar liitrit kliistrit laenata!”
Tüdrukud kõõksusid naerust. Kui puhtaks pestud Astra puges Aile kõrvale voodisse, ütles Aile: “Usu mind, kogu see teater käiski ainult kepi saamiseks.”
Kuid mhmhitav Astra tajus tegelikult ka Ailet ebakindlalt tänava poole kõrvu kikitamas ja teise vaatuse hirmus üsna murelikult nohisemas. Astra armastas Ailet. Selle eest ja niisama ka.
 
Aile näitas ennast Tartule üha harvemini.
Tema seltsielu oli tõusnud järgmisele kõrgusele. Ärimeeste olengutel oli Aile äratundmisele jõudnud, et ehkki ärihaid on mall, on need, kelle kätte niidid jooksevad, lausa tase. Ja Aile jõudis mallist tasemeni.
Tõnis, Tartu armukesed ja polomütsiga armukesepidajast taksojuht olid saanud kasulikuks, kuid juba halliks tolmunud ajalooks. Tõsi küll, Aile magas nendega mälestuste arutamiseks-elustamiseks. Kordamine on… mingi ema. Kuid Aile oli nüüd Tallinna oma. Tema Tartus-käikudel olid kirjavahemärkideks Palace, Viru, Pirita, valuts ja Georg Ots. Laev mõistagi.
Astra jälgis sõbratari käike sametvaipadel, tallinnaliku kõnepruugi ja eluviisi täielikku ja lõplikku võitu vähenõudliku tartuliku üle. Provintsi-Astrale oli see huvitav, läänelikult kuraasikas ja kõigesuuteline elustiil. Aile tõi eestilisse Lõuna-Eesti vaikellu Soome lahe äärset olemisviisi. See oli õpetlik ja kurb.
Elas kord üks Aile, kes lidus püüdliku padjanäoga kella kaheksastesse loengutesse ja püsis auditooriumides kohvikusse trügimata. Olid kord ühel tüdrukul punktuaalsed konspektid ja teaduslikult koostatud spikrid. Sel tüdrukul olid luuleõhtud, ikebanad ja lollakas soeng narmendava kleidisaba kohal. Ja keegi ei tahtnud temaga mängida.
Nüüd ei käinud enam mitte keegi auditooriumides. Spikreidki ei vaevutud kirjutama. Ajal, mil nad kõik olid ülikooli tulnud, ajal, mida nimetati stagnaks, oli vähemalt kindel süsteem nad ülikooli ümber koondanud. Käes oli ümberkorraldamine, mis tulevikku hõisates oli eitamises anarhasse maandunud. Polnud õppejõude, loenguaustust ega eksamiviitsimist. Dekaanide vihapursked tühjades õppehoonetes. Kedagi polnud kiita – ja karistamas polnud kedagi. Ailelik kuuvarjutuse õppevorm oli hea võimalus diplomini nimekirjas püsida. Tal olid oma käigud vabasse õhku. Ta oli asunud elult kõike võtma. Tartus-püsijad vennastusid akadeemilises loksumises korporatsioonidesse.
Astra sõbratarid jõudsid aga enne korporeerumist põhjalikult ära kibestuda. Nad tõmbusid lihtsalt rohkem kokku, nagu heitunud mesilaspere. Sügavam õudustunne ülikooli põhjavajumise pärast ei andnud asu omaettegi teadust panna. Mis teadust, kuidas, kellele, kelle juhendamisel?
Ülikooli kardetav väljasuremine oli kui väike mudel kogu uusaate-Eestis sündivast. Tulevik hägunes ja tehtu muutus naeruväärseks. Unistustest rääkimata. Tüdrukud punditasid või kaksitasid kohvikus ja üksteise varjendeid-meenutavates erakates. Neil oli hirm. Nad varjasid hirmu resigneerunud sõnade ja künismi taha. Nad ei otsinud enam elumõtet. Panid tina ja tegid aborte. Massiliselt. Enamus. Õudne. Appi. Hurra. Kui keegi veel millegi poole püüdles, jättis selle enda teada.
Hirm ülikooli lakkamise ees enne nende diplomeerumist. Hirm fosforiidi ja venelaste pärast. Kibestumine ja lootusetus. Tüdrukud prassisid ja nussisid ja tormasid komsomolist välja. Aile mitte. Ailet polnud siis Tartus – ega Eestiski. Hiljem sosistas ta Astrale, et ei tee seda hirmust sattuda nende tähelepanu alla, kellest sõltuvad tema alailmatud välismaareisid.
 
Imelik, et Aile täna mind oimetuks pihtides mulle oma armukeseks-olemise filosoofiat ei avanud. Muidugi, õppevahend olen ju mina. Tasuta katsejänes. Tema käest nii filosoofia kui kogemuste kuulmise eest tuleb maksta. Sigapalju maksta. Kes ei maksa, saab armuanniks vaid näpuotsaga seda, mida Aile ise peab vajalikuks siputada-tirtsutada. Ja seda nitinatikest almustki on nii palju, et see lööb hinge päris kauaks kinni.
Ta lõi mu oma mudeli visandamisega oimetuks.
Aga kõik need otsatud ajad ja loendamatud korrad teise naise mehega amelemisi, milles ta nii vilunud ja lausa rutiinne oli?
Mina pole seda teinud.
Mina ei ole abielumeeste armuke olnud.
Ka siis mitte, kui olin noor ja ilus.
Nojah, võib irvitada, et see aeg oli nii lühike, et ma lihtsalt ei jõudnud.
Ent Aile suhetest kolm neljandikku või neli viiendikku on olnud teiste perede peade, võõraste laste isade, pahaaimamatute naiste kaasade pandav talla rollis. Kui nüüd õel olla – ja vähemalt salvavate sõnade mürki nautides Ailele selja taga kätte maksta selle eest, et tema – mingi tema! – julgeb mitte tahta minuga suhelda, kui ma jätkan samas vaimus. Kui ma olen, kes olen, samal ajal, kui kogu ülejäänud maailm on igal järgmisel päeval uus.
Nii paljud naised kirjutavad raamatuid sellest kohutavast olukorrast, kuidas on olla pühade ajal üksi, nädalavahetusi armukeseta veeta, sest armukesel on naine ja lapsed. Miks neil kirjanikel – ja ka naisrežissööridel, kes armukese positsioonilt noile petis-mõrdadele kaastunde-oodi laulavad – mingit moraali ja empaatiat pole? Miks nad ei nuta nende naiste pärast, kelle elus nad ise muudavad juba ainuüksi oma olemasoluga iga päeva valeks ja võltsiks. Seaduslikud naised – naeruvääristatud, ammendatud, mahakäinud ja lootusetud – on ka mõnel hetkel õnnelikud, armastavad oma mehi, naeravad ja tantsivad. Ja sel hetkel, kui nad saavad teada, et mehel oli tol ajal – aasta, kaks, igavesti – kõrval ka teine naine… Siis kukub kõik ju kokku.
Iga su seaduslik õnnetunne ja naeruturtsatus oli ekslik, sa tantsisid ja olid rõõmus nagu tsirkusekaru – tegelikkus tsirkusetelgi seina taga oli hoopis midagi muud, puurist väljas elas sinu taltsutaja hoopis teist elu. Järelikult on kogu seadusliku naise elu üks ekslik mull. Kohe lõhkev.
Loovisiksustest daamid – olgu nad kirjanikud või režissöörid – pole ennast sidunud abieluga, millest on ette teada, et ta osutub sääraseks pettuste jadaks ja eksimülkaks. Nemad valivad (ala)teadlikult vabaduse – ja armukese rolli. Ja pälvivad nonde tuhandete mõttekaasluse ja heakskiidu, kes elavad samuti üksildaste jõulude taktis. Kogu teise pere elu otsast otsani petukaubaks muutes.
Mis see minu asi on?
Mina olen lesk. Minu meestega – nii Theo kui Eeroga – magas Aile vaid korraks, prooviks, pistelise kontrollina. Aga selle eest on ta praegu – üle 40 aasta vanusena – ühe 30aastase pereisa armuke. See on parandamatu. Elegantne? Rõve! Eluaegsete kannatuste ja tohutu tööga välja teenitud? Karistamisväärselt ebamoraalne, raisk!  


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat