Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 26


Aile ei julgenud enam tulla.
Uue olukorraga harjumine võttis tal küll valusalt palju aega. Kuni tüdruk võis juhtuda üksi-elava sõbranna juurde valel tunnil, polnud sellest palju häda. Astra ei osanud ega tahtnud külalisi haavata – istutas alati tee tulele ega vihjanud, et ei oodanud kedagi. Liiatigi tõstsid Aile hingeldavad tulemised Astra enesetunnet. Aile tuli siis, kui võõras linn oli tema vastu külm ja paha. Otsis Astra ja tema üürikorteri soojust. Otsis kaaslast ebakindlaks tudengiõhtusöömaks. Astrat rõõmustas Aile tung tema tule äärde. Ka ei hoidnud Aile kokku tunnustussõnu Astra armsa isiku ja elamise kohta.
Siis sai lõpp.
Lõpu nimi oli Theo.
Astra esimeste kirenädalate vaimustus lõppes jahmatusega. Härrandlik Theo võttis isaliku hoiaku. Lubas tüdrukut toetada, kaitsta – lubas talle vaimse keskkonna luua, lubas noorusea provintsliku piiratuse puudujäägid korvata. Lubas. Lubas. Lubas-lubas-lubas. Ja Astra istus noil kasinail õnnenädalail Ailele Theost jutustades. Theo tundus esinduslik, intelligentne ja kütkestav. Theo armastus oli uus peatükk Astra elus.
 
Mitte keegi ei räägi oma armumistest selleks, et teisele ka isu peale ajada. See oli küll jah ammu, kui ma veel armusin. Õhevile läksin. Hormoonide möllates lootsin, et nüüd ehk jääb õhin nii pidama, et armumisest saab armastus ja kooliaegne Kedriku-kummitus vaibub. Mattub uue emotsioonikihi alla. Aga ma mäletan vaatamata ammususele, et neist kihelusist räägiti sõbrannadele selleks, et asjast valjusti rääkides ise selgusele jõuda, kas ja mis see siis nüüd õieti on. Kirjeldades ja sõnastades on illusioon, justkui õnnestuks selle abil teada saada, kas see variant kõigist emakese Maa miljardeist on äkki tõesti nüüd see, kelle Looja sulle teiseks pooleks on määranud.
Muidugi on maitsev näha, et teine läheb nende kirglike kätsatuste peale ka elevile. Parem, kui ta tahaks lihtsalt teoreetiliselt ka midagi sellist. Väga hullu pole sellestki, kui kuulajal tekib huvi just selle mehe suhtes, kellest räägitakse. Ent pihtijad ja lobisejad ei aima enamasti, kui sageli tekib kuulajal nii tõsine ja tegus huvi, et ta proovibki järele, millest jutt käib. Ma ei tea, kas ee on ainult minuga nii – mingi iseäralik karmavärk? – või käivadki asjad ilmas sedasi. Aga ükskõik, millise mehega ma parasjagu käinud või elanud – tahtes või tahtmata – olen, alati magab ta kõigi mu sõbrannadega. Ma ei saa seda enamasti kohe teada. Küllap ma aiman. Aga teada saan alles siis, kui kõik teised juba ammu teavad. Või siis, kui ma ise enam kõnealuse tegelasega ei käi ega ela.
Aile proovis Theo järele.
Üsna meie kööbaka suhte alguses. Ju ta kasutas sedagi võtet õppevahendina – kuidas tegelikult tundub mees, kellest ilus ja menukas Astra räägib nii ja nii. Küllap ta sai Theod ära proovides teada, millised on kirjelduste ja tegelikkuse vahekorrad. Ja mida mehest otsida. Või mida vältida ja karta.
Kas sellised proovimised käivadki sõpruse juurde? Mehed ju ka proovivad. Kui vähegi kätte antakse, uurivad sügavalt järele, milline on sõbra ja võitluskaaslase pruut või naine tegelikult. Küllap on meestel – jällegi Eero loomanduslikku teooriat tarvitades – alateadlik püüe oma seemet levitada. Teisele isasele oma vääks kasvatada meisterdada. Võibolla niisugune ristirästi nuselemine ongi loomulik. Nagu seegi, et kõik teevad seejuures siivsa näo – ei meie küll ei tea ega tee midagi sellist…
Ent kui kogu suure armastuse juures oma partneri vastu – ja sõpruse juures sookaaslaste suhtes – ikkagi proovitakse ja uuritakse ning kui see nii reeglipäraselt kõigis võimalikes kombinatsioonides käib, siis järelikult ei ole ihu-hing-vaim omavahel seotud. Looja on järelikult suurema osa inimesi sedasi teinud, et kõik kolm osist toimetavad omasoodu. Kui mõnel ihu-hing-vaim koos käivad, on ta erand. Ja sellegi murrab alkohol – pidude käigus põrkavad ju pea kõigi ülemeelikute kered hinge tagant ära. Vaimust rääkimata.
Kui ma olin noore ja ilusana nii haruldane ja armastust väärt, nii kordumatu ja ületamatu – miks siis kõik mu mehed mu sõbrannasid ja-või oma sõprade naisi sekka panid? Minu erilisuse kontrollimiseks ja rõhutamiseks, taustsüsteemiks ja meeldetuletuseks või? Kuna ma sain sellest, et Aile tõmbas Theo hoovi, nii hilja teada, et enam midagi küsida ei olnud, jäi küsimata, kuidas tal seisis olendi peale, keda ta tavaliselt nii halastamatult mõnitas ja põlastas. Kui see naine oli tema meelest nii rumal ja vaimutu, kole ja sarmitu – mis siis tema juures kõvatas? Perversne loomuvastasus ilmselt. Aga seda poleks Theo öelda osanud, sest ta ei osanud enda juures üldse midagi sõnastada ega analüüsida.
Theo imetles ja jumaldas ennast nii jäägitult, et tal oli lihtsalt õigus kõike keppida ja peksta, mis vastavaid tujusid tekitas. Arutlemata, miks need tujud tekkisid. Seda, et tujude tekitajad ka midagi tundsid või tujutasid, ammugi ei arutletud.
 
Õudusunenägu algas leebe uinumisega.
Pisikesed südamlikud kingitused. Ööd. Ja paar õhtut hiljem tuli Theo kohvriga. See oligi lõpp. Üliõpilaslik vaba-abielu ei olnud Astrale pähegi tulnud. Tema mäng oli vaba romantika ja õnnelik tuleku-mineku õigus. Aga Theo kärgatas oma reaalsusega Astra energilisse tüdrukuellu.
Astra esimene, otsustav Ei jäi ütlemata. Nii nagu Astra vähemgi tähtsad ei-d ei leidnud enamasti õiget aega ega kohta. Theo tuli oma asjadega, riputas oma riided Astra kappi, toppis oma raamatud Astra riiulisse.
“Oleks ta siis enne vähemalt küsinudki,” sosistas Astra Ailele, kuidas tal polnud isegi võimalust vastu vaielda – mida ta kardetavasti teha poleks osanud. Aile sosistas loengut segades vastu, et vast õnnestub leppida ja ära oodata, kuidas kooselu kujuneb. Ja kiirustas seda rabavat sisse-kolimis-lugu juba samal õhtul vaatama.
Aile tulekul istusid Astra ja Theo teine teisel pool lauda ja lugesid. Astra kuulas Theo hingamist, tundis tema lõhna ja mõtles raamatusse jõllitades – miks tal oli vaja kõik ära rikkuda ja oma träniga minu erakasse tungida, kui ta rikkus sellega kõik ära, sest ma pole mingiks kodumänguks valmis ega armasta teda veel piisavalt ning nüüd ei hakkagi teda iial armastama ega usalda teda ka elukaaslasena, sest esimesed ammud minu majas on nii pealetükkivalt saamatud ja kuritegelikult hädised, kui ta sööb minu ema kodust kaasa pandud toite ja elab minu erakas minu makstud üüri ja elektri, minu ostetud briketi ja üksinda laotud talvepuude otsas, kusjuures ma pean seda sünget häbilugu oma vanemate eest varjama, mul pole end millegagi õigustadagi, kui neile selle räige kodumänguga vahele jään, nii õudselt vastik on see mulle endale, ma olen nii saamatu ja ära vägistatud ja kodutu ja tahaksin olla surnud.
Aile istus tulles, nagu ikka, Astra kõrvale ja uuris hästi omandatud humanitaarlasekombe kohaselt, mida sõbratar loeb. Theo sarkastiline pilk peatas tema samasisulise küsimuse Theole.
“Siin näed sa klassikalist humanitaarperet,” irvitas Astra, tundes kergendust, et saab Ailele vihjata, millist raevu ta tunneb. Ta keetis teed. Aile esitas küsimusi ühiste tuttavate kohta. Kuni Theo teatas – kulla preili, minu naisel on nimetatud tühise inimrämpsuga suhted lõpetatud.
Aile nägu vajus lõdvaks ehmatuseks. Astra tegi Theo selja taga lõusta, mis muutus vihagrimassiks Theo sõnade peale “ma kannan oma naise eest hoolt ja soovitan sul sellega arvestada.”
Iseteadev, vaba Astra kükitas tooliserval kui nülitud kass. Theo uhkeldas, käed taskus, mööda tuba, ja andis Ailele – ja talle – iga ihurakuga teada, et kõik siin kuulub talle.
“On võimatult tüütu loota haigestumiste või vajaduste puhul ühikanaistele. Nad on küll alati väga vastutulelikud. Igas mõttes. Aga nad ei meeldi mulle nii, nagu Astra.”
Theo tegi Astrale papaliku pai ja naeratas mahedalt.
“Astra on tõesti võrratu naine,” kiitis Aile püüdlikult. Tüdruk oli ebalev ja pinges – ei osanud ühegi kandi pealt meeldida ega meelitadagi mitte. Seltskondliku loba lõpp kustus ta suule, silmad keerlesid abi otsivalt mööda tuba ringi.
Ailet ei aidanud isegi osav võte mehele ta naist ja tea ennast kiita. Keset tuba kõrguv Theo vahtis teda ühtviisi külmalt ja tõrjuvalt. Astra tahtnuks koos Ailega ära minna. Aga minna polnud kuhugi. Aile aga ei julgenud enam tulla.
 
Aile ei julgenud siis tulla. Nüüd ta lihtsalt ei tule. Helena ei tule. Reti ei tule. Egle ei saa tulla, sest tema surnud. Ent Aile, Helena ja Reti – ja kõik teised mu olnud aegade teekaaslased – ei tule sellepärast, et ma olen ise nad enda juurest eemale peletanud. Mul on olnud liiga kiireid ja tähtsaid asju teha, et end nende peale raisata. Näiliselt. Kui asja väga pinda mööda vaadelda. Ent see on tegelikult olnud teadlik eraldumine.
Olen – ise endale sellest aru andmata – eelkõige iseenda ees leidnud põhjused-vabandused sõbrataride jaoks mitte aega leida. Sest mingi eriti nihestunud osa minust on püüelnud üksilduse poole. Ja mitte selleks, et kirgastuda või mediteerida. Hoopis selleks, et mõnuga ja keskendunult kannatada.
Ma olen nii üksi, kellelgi pole mind vaja, oh magus masendus, las mina maitsen sind! Selles maitsvas masekas on olnud nii laastavalt mõnus ennast haletseda, nässus saatuse pärast niuksuda, mehi igatseda ja vihata – kuni ka neist on totaalselt võõrdutud. Enne kadusid mu elust naised, siis mehed. Ja kes siis jäi? Narkar-prostituudist tütar? Teda ammugi mitte.
Tema võib olla üks põhjusi, miks ma ennast sedasi ära olen lõiganud.
Ja tema käekäigu põhjus võib omakorda olla mu äralõigatus. On mingid jubedad skeemid, millesse ma olen jalgupidi kinni jäänud, ilma et oskaksin neid skeeme seletada-sõnastada-kirjeldada.
Ma arvan, et ma olen nende sõnastamata ahelate kätte suremas. Või kedagi tapmas. Aga õnneks keegi ei tule, nii et ma ei saa vähemasti kedagi teist oma kohutavas pekises üksinduses mõrvata. Miks arvatakse, et üksindus on kõhn ja sooneline, vintske ja vissis liistakas? Ei, ta on laialivalguvalt lihav matsakas mass. Lämmatav. Veniv. Ilma lõhna ja maitseta. Kujuta. Aga teda on kohutavalt palju. Mida rohkem seda saab, seda kindlam on, et keegi ei tule.
Miks peaks keegi tahtma ennast lämmatada ja nakatada, märkamatult määrida ja masendada laskma? Sest sihiliku ja kõigitise üksitsemise vägi on suisa vägistav. Nii jõuliselt jube värk on ta. Ja keegi ei tule.  
 
“Miks sa minu juurde ei tule,”
küsis Aile kurvalt Astra käest hoides.
“Kultuuriprogramm ei anna asu,” ohkas Astra veel kurvemalt.
“Sa oled kuidagi longus ja väsinud, rosinakene,” märkis Aile nohinal, vaadates peegli ees uut kübarat pähe seades ettevaatlikult Astrat.
“Jah, hirmsad silmaalused, aukus põsed ja kurb hoiak,” võttis Astra oma väljanägemise kokku.
“Kahe kuu kohta justkui palju mahakäiku või mis?” muretses Aile. Tüdruk ootas võimalust Astrale vajalik olla. Astra haaraski temast kinni ja tiris ta kohvikusse.
Astra imestas, et polnud seni oma olemise staabina tiksunud kohvikus mitu kuud olnud. Ta ärkas taas ellu.
“Ma teen sulle välja,” teatas Aile.
“Kas minuga on asi nii lõplikult hull,” ilkus Astra.
“Räägi, musikene,” õhutas Aile rõngassilmi Astrale otsa vaadates.
“Eile salongiõhtu. Üleeile õlleõhtu. Üleüleeile luuleõhtu, mis lõppes veiniõhtuga. Üleüleüle…” siutsus Astra.
Aile tõmbus tagasi. Sõbratar ei paistnud päris-asjadest pihtida tahtvat. Aile arutles pisut kursusekaaslaste ühisteemal – ja teatas siis, et tal endal on nüüd uus poiss. Tõnis nimi ning ülim positiivsus lipul ja vapil.
“Ta on nii hea ja hoolitsev ja korralik ja… noh… saamatu.”
“Mis mõttes?”
“Voodis. Nii vähe ettevõtlikkust ja võtmist.”
“Välimuselt on see Tõnis muidugi hästi kena?”
“Peaaegu.”
“Aga sinule meeldivad ju ainult päris-päris ilusad poisid.”
“Ta on jupikaupa päris. Aga käitub liiga sõnakuulelikult,” porises Aile kangeil sõrmil küpsist suhu surudes. Astra jõi veini.
“Theo on küll väga esinduslik,” kiitis Aile ettevaatlikult.
Jajah, polnud Astra selles just väga kindel – ja jõi veini.
Aile pistis kommi suhu.
“Õigupoolest ei või iial teada, missugune inimene tegelikult on. Esinduslik, väljakutsuv… Mina jätan teise, Theo esimese mulje. Mine võta kinni, kumma vorm on sisule lähedasem. Kumb poseerib rohkem.
Iga päevaga tutvustab Theo mulle aina jõhkramat enesekesksust ja abitust. Ei iial enesekriitikat ega… Kuu aega tagasi jätsin ta ukse taha ja läksin magama. Tema, õlletanud ja enesekindel, tuli ikka tuppa. Läbi seina. Esines ilgelt vohava süüdistuskõnega. Et tema armastus oi-oi ja et mina ai-ai. Eelmisel nädalal tulin härraste isamaalisest plärakoorist tulema ja pugesin tuttu. Theo tuli jälle läbi seina. Ja tema aatelisel purjakusel läks jupp aega, enne kui aru sai, et ma olen voodis üksi. Jumal, kui palju kõmisevaid sõnu olen kuulnud - ja kuidas mu kodu ja iseolemine on täis tehtud!” oigas Astra ja jõi veini. Aile oli pisut häiriva vastuvõtlikkusega üle laua viskunud, kuid Astra oli end nii lahti pihtinud ja trimbanud, et ei saanud enam pidama.
 
Nii vähe see toonane Aile mind siis kuulas ja uskuski. Mina undasin nii täpselt ja lahtiselt talle ette, milline kõik Theo on – ja tema läks ikka proovima. Nojaa, sai sellest hoolimata – või just selle pärast – karistuseks kõige rohkem mõnitada ja klobida ka. Jajaa, Theo raputas ja kloppis Ailet täitsa füüsiliselt ja halastamata. Et naisi ei lööda või? Aile ka mingi naine! Ja kui ongi, siis Theo võib. Kõike.  
 
“Mul oli elamine, kus igal asjal oli oma koht ja kõne. Asjade kõne – saad aru? Mitte pedantsus. Lihtsalt esemete terviklik kooskõla. Theo aga tõstab täiesti tuimalt ja juhmilt mu kodu ümber. Kõnnib sokkis vaibal, nii et vaibalgi on juba varbalehk, nõuab hoolitsust – triigi ja nõelu! – sööb kapi tühjaks, arvustab mu üha harvemaid sõpru ja lektüüri…”
“Theo on vähemalt tark ja hari…”
“Miiiiiiida!” kriiskas Astra väga eba-endalikult. “Haritud?”
Aile põrkas tagasi.
“Ta pole iial ühtki raamatut väljastpoolt eesti kirjandust lugenud. Väidab, et need pole olulised. Ta ei tea ühtegi kunstniku, muusiku ega teatraali nime – kinnitab, et need loomeliigid on tähtsusetud. Aga mina armastan just neid teisi rohkem – kui loen, siis palun, prantsuse või itaalia või… Kõik tühivääristatakse ja alatähtsustatakse surnuks!”
Astra oli vastikusest lõhkemas.
“Eks selle ringkonna vaimne elu olegi teravalt, sihikindlalt keskendunud – kõike ei jõua ju omandada.”
 
Siin vist oli esimene kord.
Esimene kord, mil ma märkasin üht üli-ailelikku ja inimese kompleksidest pagana palju rääkivat kommet. Mis samas on geniaalne. Fenomenaalne. Päriselt ka.
Teda ei võetud tõsiselt. Sellepärast ei räägitud talle midagi. Inimese valimine kuulajaks on aga tunnustus. Ja selleks, et ümbritsevatele inimestele – nii vähe kui nad sellest hoolivad, kas ja keegi ailedele midagi rääkida tahab – muljet jätta, et just talle räägitakse praegu midagi huvitavat, omandas Aile kombe noogutada. Ta noogutas siis, kui tegelikult ise vatras. Noogutas, et ümbritsejaile muljet jätta – talle räägitakse.
Sellele, kes tema vada kuulas ja samas ta õhinal noogutavasse näkku põrnitses, jäi aga mulje, et naine nokib oma sõnu talle näkku kinni. Nii võis omakorda tekkida tunne, et sel jutul on mingi mitmekihiline sügav mõte, milleni Aile kuulajat oma kõneka noogutamisega püüab aidata. Mis kinni ei jää, saab kinni noogutatud. Selline kahekordne kasu sellest kentsakast ja silmale mitte väga kaunist kombest.
 
“Sihikindlalt iseendale keskendunud!” ei halastanud Astra, kellele tema enese eelistumisi ja keskendumisi üldse ei jäetud.
Aile näos viivles meenutus. Inglise stiilis Georg ja tema täispuhutud kamp.
“Või olla kindel, et su Tõnis on taevakingitus võrreldes selle bandega. Isegi kui ta ei oska etelda ega kange ideetseja loorbereid õllepudelisse ajada, on ta igal juhul neist üle-üle-üle.”
Astra kippus endast välja.
“Kui sa teaksid, millisest variserist sa Georgi näol pääsesid! Kõrge stiil ja sea kombed. Naiste madaldamisest ja ära kasutamisest ma üldse ei räägigi. Theo veab neid härrasmatse õllekasti küljes minu juurde. Et neile näidata, kuidas ta on mehelikku sadamasse jõudnud ja kuldkürsa taltsutanud. Mu erakas on siis tundide pikku ärplemisest lõhkev õllekas. Nad ei lahku enne, kui kõik on joodud. Mõni neist oksendab. Veel kainetena suudlevad nad kätt – kui püüan aga neist kulminatsioonis vabaneda, sõimavad nad mind, nagu smokingeis kraavihallid.”
Aile tõi veini juurde.
“Üks üllamaid finaale oli sitamajas magav Georg, kes karjus mu naabrite peale, kui need seda täispasandatud trooni enda kasutusse püüdsid kaubelda.”
Astra luksus. Ta värises vihast ja vastikusest. Jumal küll, podises Aile.
“Kord, kui tulin pisut hinge tõmmanult vanematekodust, leidsin oma Tartu-pesa eriti ägedas seisukorras. Köögis ahjust välja lennanud tukid. Klaastaara uksest aknani. Minu voodis kaks võhivõõrast aatemeest pealinnast. Ajasid möla ja ei tahtnud lesta lasta. Karjusin nende peale, nagu agulieit,” hakkas Astra väsinult naerma.
Aile kuulas sõbratari kohviku sulgemiseni.
“Ürita nüüd ilusti koju jõuda,” julgustas ta Astrat, kes tal käevangus kõikus.
“Tu’e mi’uga kaa’aa,” palus õhuhaamri saanud Astra pooleldi pildituna. Aile raputas hirmunult pead – Tõnis ootab…
 
Teisel päeval oli Aile otsustav.
Ta oli end kodust lahkudes hoolikalt sättinud. Õhkus värskust ja uue lehekülje keeramist.
“Mul on temaga niiiiii igav,” ütles Aile. Ta oli söandanud tulla Astra koju. Ailel vedas. Theo oli väljas oma ülitähtsatel asjaajamistel. Astra oli elamise piinlikult puhtaks kasinud, õdusalt soojaks kütnud ja luukas viimast tolmu pühkides mööda tuba.
“Kuradi perseteperse,” ütles Astra. “Ma ei või mõeldagi, et see degenerant veel oma haisvad jalad siia tõstab.”
Akna taga Supilinnas algas kevad. Aile viilis küüsi, rääkis tuimast ja tüütavast Tõnisest ja jälgis Astra ringiliipamist.
“Kuule, mis sul jalaga on?” küsis ta lõpuks emalikult. Astra peatus ja tõmbas jala tuhvlist välja. Aile küünitas vaatama midagi, mis meenutas verise kaltsu sisse keeratud sandinuga. Issand, oli Aile keeletu. Misseon.
“Ma lõin kirvega jalga,” nentis Astra külmavereliselt.
“Miks sa sihukese kaltsuga sidunud oled?”
“Polnud teist. Mis sa pabistad, sügavale ei läinud. Väike auk – aga pirakas paistetus.”
“Sa saad veremürgituse,” oigas Aile.
“Mul juba on veremürgitus,” lohutas Astra. “Veremürgitus nagu-päris-mängudest mehega, kes… keda… ma ei armasta. Kes räägib mulle vahet pidamata oma armastusest. Ta on teinud sellest vägeva narkoosinuia, millega mulle päevast päeva halastamatult virutada. Peale tunnete, milleks on teatavasti ainult tema suuteline, kuulen sellest, milline mehelik mees tema ikka on. Ja ma laon kuuris puid, kannan briketti, lõhun, kütan, vaaritan, kasin ja kuulan. Nii romantiline!”
“See on kuidagi… ebavõrdne.”
“Kas tõesti?” kähvas Astra.
“Miks sa teda ometi välja ei viska?”
“Ei oska. Kui olen kaine, siis äratab minus emast kaastunnet tema armastusejutt ja kaeblemine, kuidas ta minuta ei saaks töötada, võidelda ega elada. Kui olen purjus, siis ta räägib mulle armastusest – ja nikub neljaks. Nagu meie kodukandis väljenduti. Ja teatab, et ma olen vääritu ennasttäis sitikas ja see, kuidas tema mind jumaldab, on lauskangelastegu. Korra, kui ta lõplikult – hahahaa! – välja viskasin, märatses lääbakil tema end kainerisse. Tead, mis siis juhtus? Dekaan kutsus mu enda juurde ja kutsus mind korrale. Saad aru? Ma ei tohi rahvuslikku rikkust hukutada, vot palun väga!”
Astra korkis veini lahti.
“Sina oled tüdinenud Tõnise stabiilsusest. Mina aga istun lontis kõrvul dekaani ees ja kuulan, kui suur vastutus on armastus ja kooselu andeka inimesega. Sest särav mõistus ja õrn hing käivad käsikäes. Ja minul on missioon. Kujutage ette – ülikooli ees! Olge lahked – Eesti tuleviku ees! Oi, kui hirmus hästi läks, et mina ei saanud Theo läbustamiste eest eksmatti! Dekaan tõmbas miilitsa teatise pirts-parts katki ja selgitas, et meil on aeg suureks saada.”
Aile suu ununes lahti. Ta unustas end veini jooma ja kummutas sõõrsilmil klaasi põhjani. Astra itsitas tea vaadates.
“Alati edukas, tähelepanu keskpunktis, ilus ja armastatud,” heietas Aile Astrale hangunult otsa vaadates. “Ja niimoodi maha surutud. Issand kurat, milline lugu! Nagu romaan.”
“Kui ma Theost issand-kuradi abiga lahti saan, müüngi mõnele kirjanikule sihukese süžee, et tore tüdruk avas oma kodus dekaani käsul hulleri filiaali. Oi seda sopakat!”
“Aga noh nii… mehena… kuidas ta on?”
Astra virutas seotud jala Aile nina ette ja viskas selle siis üle tooli käsitoe. Nii ongi.
“Sa ütlesid, et… nikub neljaks.”
“Seda ikka. Funktsioneerib korrapäraselt. Ja läheb siis end vudinal pesema ja suitsu tegema.”
“Sina ei saa üldse midagi?”
“Muidugi saan. Räpaseks. Ja sinikad. Ja maksan selle kõige eest meeletult kallilt.”
“Mõnikord tundub mulle, et ma maksaksin ka selle eest, kui ma natukenegi nautida võiksin ja fiilingus karjuksin ja oma jumaldatud kehast väljuksin.”
“Purjus oled või?” üllatus Astra.
“Pisut küll. Kui ma saaksin rahulduse, võibolla ma siis ei vaevleks Tõnise kõrval – äkki läheksin talle isegi mehele.”
“Sa ei tundu neid oma võibollasid väga uskuvat. Kas sa teed ikka nii, nagu õpetavad selleks kutsutud ja seatud eesti rahva seksualiseerijad? Vaata, Aile, kui sul on käepärast üks keskmine eesti mees, üks keskmine üürituba ja omaenese innukas kere, siis pane selga üks import-pesu ja süüta üks küünal ja ava üks vein. Järgmine harjutus: lõdvestu ja naudi!”
“Miks sa arvad, et ma nii ei tee? Miks sa arvad, et järgmise harjutuse ajal ei räntsata üks keskmine eesti mees minu innukale kerele silmili peale ja ei mütta nagu kohusetundlik kodumasin? Kui mul just hakkaks nagu heagi, laseb tema mulle kõhu peale. Ja siis – head ööd, mudilased!”
“Siis – usu mind, vana litsi – ära võta ühte keskmisse üürituppa üht keskmist eesti meest. Eriti mitte päriseks. Ja kui sa ka juhtumisi ise pärast juhuslikke üle-keskmisi enesele natuke võõras oled ja oma tuppa ära ei mahu, siis vähemasti on iga üle-keskise mäng sellele järgnevaid hädasid väärt!”


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat