Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 25


Aile pusis võileibu teha.
Sattudes sõbrataridele külla ajal, mil need oma pisikesi üliõpilasmajandamisi asjatasid, armastas Aile end nurka kerida, sealt juttu puhuda ja sekka meenutada, et talle meeldib hirmsasti teiste toimetamist vaadata. Võibolla sellepärast oligi ta enese esitatud perenaisetamise paroodia pealtvaatamine jällegi nii vale tegevus kui üldse olla sai.
Õigupoolest oli Aile ise köögis nii vales tegevuses kui olla sai. Köögi-Aile oli kohmakaim ja kompleksikotim. Tööriistad kukkusid tal käest. Ta komistas teel kapi, laua ja pliidi vahel. Ta puistas kõikjale toidukillukesi, ta määris käed küünarnukkideni soustiseks ja pistis siis harali sõrmi vaheldumisi suhu ja valmistatava külge.
 
Ma kordaksin end, kui ütleksin, et Aile õppis sedaviisi meie kõigi pealt, et istus ja jälgis meie tegutsemist. Esiteks olen ma seda juba öelnud, et Aile on aastakümneid kasutanud mind kui õppevahendit. Teiseks oleme nagunii suures kosmilises laboratooriumis kellegi jaoks pidevalt valgete hiirte rollis. Keegi vaatleb ja õpib, jälgib ja järeldab. Kogu aeg.
Tahaksin hoopis midagi tavatut ja uskumatut rääkida. Mis tundub olevat tänapäeval võimatu ja mõeldamatu. Aile ei oska tänini autot juhtida! Psst, ärge seda kellelegi rääkige!
Või rääkige. Keegi nagunii ei usu. Ja pealegi pole see häbiasi, vaid mingi eriline põhimõtte küsimus.
Selles, et ämbliknaine pole õppinud autot juhtima, on üks osa feminiinset egotsentrismi – kandke mind kätel, ma olen väike, õrn ja lubatult saamatu ja mind ei tohi sundida inetult mehelikke asju tegema, sest ma olen just sellise hapra ja abituna nii väärtuslik ja eriline. Teine koostisosa on sügav ja olemuslik amblikulikkus. Kui ma ei oska autot juhtida, siis peab minu liigutmiseks toimima süsteem ja võrgustik. Lennukid ja metrood. Sohvrid ja sõbrad. Sidemed ja orgunn. Kolmas osa on kindlasti ka. Aga seda ma ei tea – kui teaksin, peaksin ilmselt autot mitte juhtida oskamist nii atraktiivseks, et ma ka ei oskaks. Või vähemalt ütleksin, et ei…
Kuulge, mehed, ma arvan, et Aile on meid kõiki tüssanud. Küll ta, sunnik, tegelikult oskab. Selles oskuste ja võimete varjamises on midagi analoogset pimeda ja-või kurdiga, kes tegelikult ei ole seda mitte. Aga selliseks peetuna saab maailmalt võrreldamatult rohkem teavet ja hüvesid kätte. Midagi analoogset on ilmselt ka Aile anti-autolusega – praegu just mõtlesin selle tõe ja tegelikkuse, fakti ja viguri välja, jess!
 
Astra lõikus leibu. Aile kattis neid, hoides võinuga terast, mitte peast. Leib murenes ta käes, ämblikud rändasid suu ja juustuhunniku vahet. Kui Aile ei lutsinud parasjagu sõrmi, siis ilmus keel tema lahtiununenud huulte vahele.
Köögi-Aile viis minema Astra hella aidatatahtmise, mis tabas tüdrukut enda pool Aile sünnipäeva tähistades. Asemele tulid kurjad arvustamised. Siin oli kehastunud ebatäiuslikkus. Majapidamises täielik käpard. Mõistus kammitsais. Töös ettevaatlik. Meeste asjus see-eest ülinõudlik.
“Mees peab olema terviklik. Nii, nagu ma ei või kannatada halba välimust, ei tule ka eluline perspektiivitus kõne alla. Rahalist saamatust ja vaimset julgust pean silmas…”
Samas pidas hüpernõudlik Aile silmas vorsti, mis libises leivalt maha. Tema ämblikukäsi läks vorsti järele, jooksis sellega tagasi leiva juurde, surus liistaka ebaühtlasele võile, ronis suhu. Astra juurdles, milline võiks olla see null-kaheksaga kaunis vaimuhiiglane, kelle Aile kinni püüab ja õnnelikuks teeb. Astrale näis, et Aile on liiga egotsentriline, et olla hea naine või ema. Vaatamata kompleksidele hindas ta ennast ja oma mugavust nii kohutavalt kõrgelt.
Astra läks võid kappi viima ning nägi seal sprotte, kalamarja, suitsuvorsti, apelsinimahla, munalikööri, supersigarette. Mhm, need kah külmkapis! Aile tabas Astra ammulisuise rabatuse ning paterdas paljastatu abivalmidusega tema juurde. Pakkus kõike. Eriti mentooliga sigarette. Ma ei salli mentooli, ma pesen hambaidki puusöega! kähvas Astra, haaras laualt emmentalivõileivad ja marssis tuppa. Aile pistis kapist kiiruga midagi endale suhu. Klõmps.
 
Enam ma ei mõtle, et säärane varumine on hamsterlik.
See on loomulik. Ja siinkohal edastan ma ühe mõttekäigu, mida ma ise küll välja pole mõelnud. Selle rääkis Eero, kui ma järjekordselt Aile ablast organisatoorikat kirusin.
Nüüd kannan ma selle – endale tegelikult võõra ja üsna vastuvõetamatu – loogikajooksu ette selleks, et näidata oma suuremeelsust. Ma tahan tõestada, et olen arenenud palju suuremeelsemaks ja ilusamaks, kui ma olin kakskümmend aastat tagasi. kasutan selleks kasvõi endale vastikut ilmavaadet. Mulle oli just selle mõttemaailma tõttu vastik mu kadunud mees – ja see ideoloogia oli üks olulisi põhjusi, miks ta mulle vastik oli. Mina ei pea inimesi loomariiki kuuluvaks. Inimesed on inimesed. Mina ei õigusta inimese madalust läbi loomade ülistamise. Eero tavatses sedasama teha ka siis ju, kui oli vaja põhjendada, miks ta pidevalt kodu lähedalt murdis, sõprade naisi nikkus ja trennitibidele taha keeras – ta väitis lühidalt ja enesekindlalt, et täkk märakoplis peabki käituma nagu täkk märakoplis: kui saba lükatakse viltu, järelikult tahetakse ning täkk oleks loomuvastaselt lollakas, kui ta keelduks, keelduv täkk löödaks maha või sureks ta pikaldaselt ja piinarikkalt välja.
Eero ütles Aile ahnuse ja kogumismaania kohta niimoodi: “Aile on noor ja tubli emasloom. Talle on instinktiivselt sisse kodeeritud, et järglaste jaoks on vaja toitu ja vahendeid varuda. Isegi kui need järglased on alles tegemisel – sel juhul peab ta investeerima iseendasse. Kui isane isend õgib ja kogub, siis tema puhul on käivitavaks jõuks ellujäämise vaist – ma pean ellu jääma, ma pean paljunema, mina-mina-mina! Emane isend õgib selleks, et olla võimeline tulevast elu sigitama, kandma ja üles kasvatama. Ka siis, kui ühtki viljastajat pole silmapiiril, käivitab instinkt emast ikkagi. Need Aile defkast pungil toidukapid ja hüvedest tulvil sahver, rasketeks aegadeks kogutud kuld ja ostetud kinnisvara – ei tea, kas tema maatükid on nüüd juba atškoo täis saanud ja 21 ära teinud või? – on kõik tema tulevaste varssade… ee, laste jaoks. Ta ise ei pruugi seda teada. Inimesed ei tea ju reeglina neid kõige lihtsamaid asju.”
Mina ei tea, miks mina tahan võõra filosoofia tiivul suuremeelne olla naise suhtes, keda ma ise pean ikkagi aplaks ja isekaks ämblikuks. Miks ma selle heatahtlikkuse juures võtan appi kasvõi Eero mentaliteetide just selle aspekti, mis oli mulle selle neetud hobuinimese juures kõige vastuvõetamatum.
Me tõesti ei tea neid kõige lihtsamaid asju.
 
Aile oli kõik läbi mõelnud.
Naiivne kuunägu varjas kaalutlevat mõistust, mis nägi ette kneid samme isikliku heaolu poole. Ei ainsatki liig-tüdrukut sünnipäeva peakülalise tähelepanu eksitamas. Kohakaardid. Aile näis olevat kavandanud midagi salongiõhtuks püüdlevat. Küünaldega. Maheda muusikaga. Astra aga ei unustanud Aile külaliste ootel märgata, et kardinad ja diivanikate ei sobi omavahel, et armatuurilt on tolm pühkimata ja peeglilaual seisab ebadelikaatselt vannitoalik pudelirivi.
Aile pakkus Astrale kokteili, mida nimetas selle erilise õhtu puhul aperitiiviks. Vaatas puusi nõksutades ja kingakontsadega vaibas pusides buduaari üle. Ta sorkis näppudega küpsisekausis, puhus kohvitassidesse ja sikutas ägedasti vääneldes sukkpükse üles. Üle puusa lupsas ka Astra seotud vöö. Tagasi puusale räsituna jättis vöö kleidi eest märksa pikemaks kui tagant.
Astra küsis aperitiivse otsekohesusega: “Kas sa oled süütusest lahti saanud?”
Aile viskas pea võidukalt selga – aga loomulikult. Kellele sai osaks pikalt pühitsetud defloratsiooni au, jäi teadmata, sest Nad tulid. Soliidsed ja lipsudega, nagu alati. Laususid galantseid sõnu ja istusid pintsakunööpe avades, pükse kehitades, vaoshoitult naeratades Aile osutatud kohtadele.
Astra sünnipäevalapse vasakule, Georg paremale käele. Üle laua Theo, Avo, Oskar. Nähes enda vastas Theo küünilist muiet, needis Astra Aile otsust kutsuda õhtue ühtaegu sõbratar ja südamehärra koos selle iseteadva kaaskonnaga.
Aile koogutas heitunult laua kohal. Tema kohmetu tagumik rahmeldas Astra ja Georgi nägude ees. Georg kohendas kuivalt mansette ja pühkis midagi pükstelt. Astra vaatas meest otsesilmi. Nagu hüpertooniline köster, mõtles ta tüsedat ja tegelikust east oluliselt vanemana tunduvat Georgi mõõtes. Georg vaatas kimbatunult Astrale vastu ning tüdruk naeratas talle, et oma inetuid salamõtteid heastada. Aile vabastas nad viimaks oma istmiku jälgimisest, ulatas Georgile tiku ja palus küünlad süüdata.
“Kas tõesti juba neliteist!” ahhetas Georg ning tema sõprade naer polnud just puhtalt heatahtlik.
Oskar täitis pokaale. Avo põrnitses toas ringi. Theo krapsas püsti ning rääkis end närviliselt jalalt jalale kõigutades: “Õigupoolest kuuluks avatoosti au härra Georgile, kuid-kuid-kuid ma võtan selle ülesande siiski endale-endale… Daamid ja härrad, tõstame pokaali selle terviseks, et-et-et preili Aile on võtnud vaevaks meid oma-oma suareeeeeele paluda ja et-et-et meil on võimalus talle õnne soovida.”
Joodi-joodi-joodi.
Avo avaldas läbi nina imestust, et rebaseneiud kõrgeealisemate studiosustega tegelema vaevuvad. Oskar parandas – küünivad. Selle peale võeti. Ja hetk hiljem oli õhtu põhjus ununenud.
 
Bingo!
Selleks peab olema nii vaistu kui mõistust, et ära tabada, kes neist suurelistest pummeldajatest kannab tõelist ja kandvat potentsiaali. Aile valis selle, kes hakkas Eestit maailmas esindama, kui meie iseseisev riik lendas järgemööda NATOsse, Euroopa Liitu, Schengenisse ja muudesse maailmaorganisatsioonidesse. Mees, kellele osutas Aile sisehääle pikk ja tundlik ämblikunäpp, oli paarikümne aasta pärast kogu meie riigi nägu ja tegu, maskott ja visiitkaart.
Ja nende jõurajate seas istus muide ka too, kellest sai vägede ülemjuhataja. Ühel neist üha lamedamaks muutuvatest lällajatest oli pärast oma advokaadibüroo ja ühel pank juhtida. Olid ajad, olid majad – ja aeglasema aja majades oli veel võimalik elada ses mõttes mitu elu, et noorena käis mitu aastat põhjalikku ja süvenenud läbu ja pidu, kes ellu jäi, kasutas alles jäänud ajusid pärast karjääriks. Ja see karjäär polnud rohkem ega vähem kui korpus ja kabint. Diplomaatiline korpus. Valitsuskabinet. Kaitsejõud. Pangad.
Praeguse kiire aja ajal ei saa ükski noor mees endale lubada nii mitut hinnalist aastat sarvede maha jooksmiseks ega soojendusribaks, kohe tuleb spurtida. Või oled rongist maas. Karskete, kuivetute, jahedate ja kõhnade inimeste perutav-kihutav aeg on meiesugused värvilise lapsepõlvega pontsakad ja peetusega elurõõmsad patukotid loodusliku valiku passivasse arvanud.
 
Georg osutas ainsana Ailele veel kombelisi tähelepanuavaldusi, kuid ülejäänud mehed võtsid hooletu härrasteklubi asendi ja sukeldusid Eesti asja arutama.
Mehed žestkuleerisid kätega, pillutasid kalambuure. Esinesid ja etlesid kogu hingest. Üle põlve heidetud jalad ületasid laua piiri, sigaretisuits peitis Aile peeglilaua pudelid. Aile nõjatus Georgi poole. Georg oli ametis Underi ja Visnapuu võrdlemisega.
Astra jälgis jutuvõistlust. Theo võttis otsa väedalt üle: “Jajaa, härrased. Ses on suhtes on-on-on teil õigus, et meil pole õigupoolest daamegi, kellega arvestada. Võtkem näiteks preili-preili Astra…”
Ülelaua kolmik pöördus Astra poole.
“Mida me temast teame? Esiteks – ta joob ja flirdib-flirdib-dib-dib, mida me näeme oma silmaga. Nimetatud pahed puuduvad küll preili Ailel, kuid ühtlasi puuduvad tal ka eeli-eelise-eelised, mis on eelpoolnimetatud preilil.”
“Härra Theo, kas mitte liiga isiklik?” manitses Georg aeglasel, hästiharjutatud lorditoonil.
“Andestust, võitluskaaslane, teil on täna õhtul deli… khm… delikaatseid kohustusi. Nii et-et-et võite nõuda minult hüvitust.”
“Unustagem see,” oli Georg majesteetlik.
“Ojaa,” ärkas Oskar, “Kohustused on alati õigem unustada.”
“Teie, mu sõber,” hammustas Theo, “Te olete end-end liialt märjukesele pühendanud ega taba oma rep-repliikides märki. Niisiis, preili Astra kui üks võimalik daam. Lisaks silmnähtavale emantsipeerumisele on mul hästi meeles tema kasutatud väljendid – ma-ma-ma vabandan – mine-persse-pikk, haise-minema, laku-panni – lisaks veel okupatsiooniline valik venekeelseid näotusi.”
Hähhähhähhääää! Puhkes Oskar järsku stiilitult naerma. “Seda kõike on ta sulle öelnud, kui sa oled talle ebaõnnestunult külge kleepinud ju!”
“Esiteks ma pole külge kleepinud, vaid olen teinud-teinud asjakohaseid märkusi, mu härra. Teiseks on ta min vastavatel kordadel vägagi avalikult ja kogu seltskonna ees sõimanud.”
“Asjakohased märkused?”
Astra tundis, et tema-teema läheb edevust toitva kohta kuidagi liiga valdavaks. Ta toetas jalad tõhusalt vastu maad ning võttis Theod imiteeriva asendi – küünarnukid harkis põlvedel. Ja möirgas, nagu Theo: “Härrased, selle naise-naise-naise suu on liiga-liiga punane! Kas te ei leia, et kali-kali-kalifeede kandmine ei sobi noortele neidudele? Kuidas teile-teile-teile meeldib selle tütarlapse silma-ilma-ilmavaade? Kas pole välja-välja-väljakutsuv? Õudselt delikaatne, isand Theo, kuidas te mind pidevalt närinud olete. Galantne, isand Theo, kuidas te mind ühelgi hetkel ega üheski pisiasjas rahule ei jäta!”
Sõbrad pahvatasid naerma.
“Isand Theo” kohendas ennast. Tema muie tõmbus veelgi küünilisemaks. “Lisaks nimetatule tekib minul juba raskusi orienteerumisel nendes arvututes-tutes mehenimedes, mis-mis-mis jõuavad meie auväärt teaduskonda ühenduses preili Astraga. Kas te ei leia, et-et-et…”
Astra virutas tuhatoosi üle laua. Ning suutis siis, ülearusest vihaenergiast vabanenult, leida kombelise asendi ja vastuse.
“Milline ennasttäis kukk,” ütles ta Ailele naeratades.
Aile taipas lõpuks tölli kukkunud suu sulgeda ning prügikühvli järele paterdada. Theo enesekindlas asendis oli närvilisust, kui ta revääridelt tuhka pühkis.
“Nonoo, see praegune asi siin-siin-siin ainult kinnitab kõike öeldut!”
Joodi.
Oli üsna lõbus.
Tore duell, mille puhul tootsilik teele-tutistamine oli ilmne.
Joodi veel.
Georg embas Ailet. Avo ja Oskar nääklesid. Theo kutsus Astra kööki. Tüdruk marssis sinna sirgel seljal, surus käed taskusse ja jõllitas meest. Too sulges ta nurka, vaatas maha ja ütles – tead, see kõik on läinud väga valesti, sa meeldid mulle, ole uhke, kui tahad, aga ma olen sinusse armunud, nagu poisike, ma pole seda teisiti väljendada osanud. Justkui selles sõnumis oleks bittigi uut infi olnud… Sisenenud Oskari auks vedas pikk mees näo taas sardooniliselt kiiva: “Teil preili on eeldusi, kui te vaid rohkem raamatuid loeksite ja enese kallal töötaksite…”
“Meil on sekundanti vaja,” hingeldas vihane Oskar. “Minu aateid on solvatud. Kuna Georg on daamiga, ei sa ta sekundeerida.”
Theo viskas – lapsikud mängud – ja loivas tuppa pigem nagu kannatamatult kiimas kahekümne ühene, mitte reglementeeritud loožimees, kelle stiili siin innukalt tabada püüti. Avo kääris juba käiseid. Kaks jõmmi asisid üsna matsirahva moel teineteisel ümbert kinni. Võmmutasi ja rähklesid, nagu moonakapoisid.
Aile kiljus, kui laud ümber lendas ja poisid põrandale prantsatasid. Kõik ahhetasid, kui alla jäänud Avo haaras kardinast ja kardinapuu kärgatas peeglilaua pudelite-karavani keskele.
Pärast seda, kui Aile oli lubanud miilitsa kutsuda, joodi lepitust – ja miilitsat ei tulnud. Õhtu lõpetas Georg, kes – purjus ja kahvatuna – leidis, et tal on aeg daam koju saata.
Astra ja Theo läksid, käed taskus, külmast kookus. Ebalus uksel lõppes sellega, et Astra kutsus Theo sisse. Oli liiga külm, et väravaromantitseda ja liiga poolik niisama laiali minna.
“Mul on pikk aluspesu,” hoiatas Astra veerand tundi hiljem.
 
Kes meist ei teaks seda järeleandmist kui lahendust?
Praegu jahutakse halastusseksi teemal – kas halastusseks on see, kui riigi kontrollitud ja maksustatud, doteeritud ja turvatud bordellides teenindatakse puuetega inimesi; või on halastusseks see, kui ilus inimene annab kaastundest inetule inimesele kätte, sest muidu see vaeseke ei saagi kusagilt ja tapab end veel ära; või on halastusseks see, mida harrastavad tuhanded ja miljonid abieluinimesed – ilma õieti tahtmata, kohusetundest, üksteist püüdmata ja romantikata tehakse asi lihtsalt ära. Mu meelest ongi kõige täpsemalt halastusseksi alla kuuluv just see liik nahistamist, kus vaatamata sellele, et ei taha ja ei viitsi, et partner pole mammutit toonud ega ahvatlevat paaritustantsu tantsinud, selg on haige ja päev pekis, tehakse muude majapidamistööde käigus ka kepotška ära. Lihtsam on järele anda kui vastu hakata. Vastu hakates peaks vaidlema ja tülitsema, asja juurteni ja tagamaadeni kaevuma. Isuta ja vaimustuseta – mis naudingust või rahuldusest siin veel rääkida! – kätte andes saab jama siva kaelast ära. Ongi halastusseks. Halastus nii enese kui teise peale.
Pärast piduõhtut on paljudel lihtsam ka selle õhtu tantsupartneri-vestluskaaslase ihulikele isudele järele anda ja ainevahetus ära vihistada. Ehkki võõras inimene pole kunagi suurem asi partner. Ja see on ette teada. Ja enamusest neist tuttavaid ei saagi ja rohkem seda halastus-sutsakat ei teegi.
Kõik lihtne ja selge. Peale meeste valikulise suhtumise. Miks mehed, kes ise eeldavad, et naine alati lihtsalt ja tõrkumata selili viskub, kahtlustavad ja süüdistavad, et naine teistele tahtjatele samamoodi kähku ja käratult kätte annab? Seaduslikult ja paberi järgi omanikkuda tohib ja peab – sest omanik nõuab omanikku. Õhtu lõpetuseks teisele mehele järele anda ei või – ehkki tahaks juba ära tuttu ja enne ei saa, kui halastussi jagatud. Selle paradoksi pärast on nii palju tapetud ja tülitsetud, et säherdune valikuline nõudmine ja ärakeelamine tundubki maakera ringi ajavat.
 
“Oh õudust, ma ei jõudnud ühtegi loengusse,”
kaebas Aile järgmisel pärastlõunal Astra juures. “Ma loodan, et teie lahkusite ikkagi sõbralikult.”
Aile vaatas ringi Astra toas, kus ümber segipööratud voodi vedelesid tudengineiu eileõhtused ihuvarjud. Astra kattis uimaselt voodi tekiga ja korjas pika pesu kokku.
“Polnud väga viga,” itsitas ta, ja läks kohvi keetma. “Oeh, kell neli päeval joob mõni preili-preili-preili hommikukohvi.”
Ta sisemus krudises hoiatavas eelaimuses. Oli vägistatud tunne – ehkki vanematest üliõpilastest ühe värvikama hoovi tõmbamine võis ju ka justkui auasi olla. Ainult et Astra ei tõmmanud kedagi kuhugi. Tungiti. Võeti. Mida võib ausalt öeldes ka vägistamiseks nimetada – ja nimetamisest enesehaletsuseni on õige pisike samm. Mis see enam aitas?
Astra kükitas tugitooli nägu restaureerima ja juukseid kammima. Õudsed silmaalused. Ja kuklajuuksed kaela peale vilt-villaseks mütsakuks sõlmunud. Ai, ütles ta, ja harjas juuksepusa, nii et vesi lendas silmist. Või miks see vesi õieti lendas… Padjal vilditud salgud vabanesid visalt. Astra ise üldse mitte.
“Jumal küll, mis nägu sina oled!?” märkas Astra alles nüüd.
“Täiesti magamata. Kui te kõik ära läksite, nõudis Georg veel veini. Purjus inimesele aga on ju võimatu midagi keelata. Ta muudkui jõi. Ütles, et talle käib närvidele, kui keegi seejuures ta ümber sehkendab. Mina ütlesin, et ma ei saa koristamata toas magada. Siis me läksime voodisse. Tema kukkus kogu aeg voodist välja. Higistas jubedalt – ja oksendas nii, et pidi otsad andma.”
Aile tungis Astra külmkappi ja asus viimseid mune praadima. Söönud keegi siin nagunii ei ole…
“Kas sina käisid eile õhtul veel kusagil,” imestas Aile Astra kaamesse näkku vahtides.
“Kas mu elamine näeb välja, nagu ma poleks väga põhjalikult kodus olnud?” irvitas Astra, püüdes salajast sisevimma brutaalitsemise alla matta.
Aile niheles uudishimust – kesse sul oli siin?
Vend vaimsuses.
“Te pidite teineteist ju ära tapma,” agatas Aile.
“Mõnedel loomaliikidel ongi selline pulmatants,” urises Astra – ja külm käsi pigistas jälle ta südant. “Kas sa pole näinud, kuidas kõuts hoiab kiisul hammastega turjast, kiisu röögib paaritamise ajal valu pärast, nii et terve agul kajab…”
“Issand, kuidas see juhtus…”
“Kui me siia jõudsime, tahtsin asjaga lihtsalt kiiresti lõpule jõuda – õues oli nii külm, et ma ei saanud jätta teda tuppa kutsumata, aga õigel ajal magama tahtsin ka. Noormees oli neiu toimekusest rabatud – ta ei saanud aru, et ma üritan teda kiiresti ära tühjendades lihtsalt oma ööd päästa! Vaimustatud oli ka. Müttas teine lugematuid raunde, oi minu valearvestust! – ja teatas möirates kõigile naabritele, et tema isiklikult on siin. Hommikul läks esimene loeng meil ärkamise selle-noh peale, teine loeng päeva tervitamise tihi peale, kolmas loeng lihtsalt las-minnale ja tund aega tagasi tudises vend vaimsuses minema.”
Astra, õnnetukene, ei teadnud, et ühikasse asju pakkima…
Aile näksis süüa, hoides kahvlit harudest, mitte sabast.
Miks on noal pea, aga kahvlil saba… Ja mis neist kummastki kasu on, kui mõni kasutab järjekindlalt vaid tera ja harusid, kurat.
Sõbratar vaatas Astrat mõtliku imestusega ja lohutas täissuul: “Seda oli kohe märgata, et ta sind tahab.”
Astra pidi tõdema, et samas polnud keegi küsinud, kas ja mida tema üldse tahab. Aile tegi aga väsinult kokkuvõtte: “Iga kord, kui ma korraldan olengu, et mõna meest kätte saada, veedad sina pooleldi vastu tahtmist ägeda öö. Minul aga toimub üks lutikate tapmine ja oksendamine.
Lähme õige kinno Alan Deloni vaatama!”
 
Alles nüüd, keskeakriisi järgses stabiliseerumises, mil ma julgen näha
asju sellistena, nagu nad tegelikult on, tean ja söandan öelda, et
täpselt samamoodi, nagu mitme mu neiuea sõbratari mehed on olnud halastamatud tõprad, on ka Theo üdini ja lootusetult tropp.
Jutustan temast peagi põhjalikumalt. Ent juba praegu kibelen ära ütlema, et mu
mõistev ja kaastundlik suuremeelsus on ka tema suhtes täiega otsas.
Mitte et ma tema peale mõtleksin. Tühjagi, ma ei meenuta teda mõnikord
kuude kaupa. Ent kui mingi asjaolu toob meelde tolle Theo, kes
prantsatas mu verinoorde ellu teiste noorte naiste ja ta enese brutaalsusega äratatud uudishimu tiivul, siis nüüdseks on kunagistest mõistmispüüetest jäänud järele pelk eitus.
Kindel, jäik ja ühene.
Lugu on sedamoodi, et kuitahes muserdatud ja räsitud mõni kaunishing nõukogude kroonust ja elulistest kaotustest ka on – tal pole õigust maailma ainsa sõjaväes käinuna ja orvukesena kõiki teisi muserdada ja räsida.
Kui inimene on suuteline akadeemilist stuudiumi läbima, siis tuleb temalt eeldada ka pädevat üldinimlikku eetikanormidele allumist. Jah, Theo oli ja on sügavalt närvihaige psühhopaat – ent see ei õigusta teiste kallal pidevalt rakendatud vägivalda.
„Ma olen nii ilus, tark ja õnnetu, las ma kolin teie juurde sisse, vägistan ja rasestan teid soovimatult, peksan sisse uksi ja teie nägusid, lasen end majutada ja rahuldada, toita ja katta, joota ja maandada. Ja võtan sõbrad kah kaasa. Mis siis, et väike napilt 19aastane Astra on liiga vilumatu, et ennast sellise ilge vägivalla eest kaitsta."
Mina olen vist üks väheseid ta lähikondseid, kes Theo käest füüsiliselt peksa pole saanud. Aga selle eest on ta mind – õigemini seda, kes ma kunagi olin – hingeliselt nii rämedalt laastanud, et selle eest peaks teda… Küllap järgmises elus kõik, mis peaks, temaga
ka juhtub. Ta ületas määra, kuhumaale veel kuidagi andestada tohiks, valgusaastate kauguselt. Haige? Jajah, aga üleüldine ja absoluutne tropp ikkagi. Egotsentriline ja paigast ära minapildiga, ennast ja teisi raiskav ning kõigi suhtes, kellega kokku puutunud on, eluohtlikult vägivaldne. Võigas sigamees.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat