Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 24


“Siim!” hüüdis Astra vallatu kaaslane üle toa. “Minu pruudil on soe aluspesu. Mis ma sellega teen?”
Siim naeris püüdlikult.
“Issand kurat, äkki teebki ära?” sosistas vallatu võõras poiss Astrale.
“Siim!” sekkus sõber leppimatult. “Ega ma ei sega? Kuule, meil jäid osad jaotamata. Teeme nii, et hoopis meie siin oleme esimesed armastad ja teie subretid. Siim? Ah? Oh häda! Sõber ei räägi enam minuga!”
Mehelaps püüdis ikka veel ebamugavusest üle olla.
“Täis suuga ei räägita,” kahises pimedusest Aile vastunali. Olnuks ju naljakas ka, kui polnuks sunnitud ja häbine. Ja vaja siis teada, kelle suus kelle keel mis keelt just räägib. Võeh. Hääl oli tal selline, nagu hoidnuks keegi nuga ta kõril.
Astra ja tema kohustus-kaaslane püsisid mõnda aega kuss. Siis keeras poiss end teisest nurgast kostva hingeldamise saatel Astra poole ja jalutas käega taktitundeliselt üle tüdruku. Astra kangestus: kas tõesti nii sõbrale-kuulekas sõber, et rikub kõik ära? Ainus võimalus ailelikult vaevalisest ööst puhta enesetundega välja tulla, olnuks naljatoonil ja kambamehelikult magama jääda.
Aile piiksus summutatult.
Öö kiskus inetuks farsiks.
“Kas ma ei meeldi sulle?” küsis poiss. Kuuldemäng ja aluspesus naabrinaine avaldasid mõju.
 
Paar aastat hiljem sai see noormees – väga lootustandva ja talendika üliõpilasena – kohutava koslepi. Kusagil Tallinnas. Nagu nii paljud artistlikud noormehed enne ja pärast teda. Tõmbavad pealinnas nii võõrrahvaste, narkarite kui omarahva noortõbrikute tähelepanu ja viha ja saavad nii haledalt peksa, et pääsevad napilt. Mõni jääb imelikuks. Mõni mängib, et jäi imelikuks. Aga pärast nende koledate kitlite ligi tõmbamist ja kätte saamist sünnivad nad igatahes ümber. Hakkavad oma tegelikku selle elu ülesannet täitma.
See sell rajas oma teatri. On selle juht, rahvusvaheliselt tunnustatud filosoof, looja, loome- ja rahvajuht, ettevõtja ja tegijamees.
Kas ta ei meeldinud mulle?
Ma ei tea.
Ei lasknud endal märgata ega juurelda. Seda niikuinii, et tema polnud mu Elu Mees Kedrik. Seega ei hakanud ma selle meeldimise üle õigupoolest üldse arutlemagi. Teiseks oli ta minust mõned aastad noorem. Aga toona – ja liiatigi nii noores eas – polnud endast nooremate meestega semmimine in. Mis peamine – ta ei mahtunud ju raamidesse. Kuna ta oli nii noorukene, oli tal alles keskkool pooleli. Millest tulenevalt ei saanud ta ju kuidagi nõuete ja kommete kohaselt üliõpilane olla.
Kuidas ma ka oma vanemate hinnangulise ja kastisuruva mentaliteedi vastu protesteerisin – ma ise ei osanud ka kuidagi teisiti mõelda, kui kastide ja postidena. Kes mahub, kes ulatab. Ei käi ülikoolis? Milleks ta siis üldse kõlbab, kelleks ta siis üldse saab? Ta ei ole endale veel elukutset valinud – aga siis ma ei tea ju, millist karjääri temalt on oodata. Kuidas ma selliste karakteristikuteta tean, kas ta mulle meeldib?
Niimoodi on paljud enne mind ka maha maganud võimalikud ilusad suhted ja suured tunded, parajad paarilised ja õiged valikud. Mingid näitajad on puudu või üle, nii et ei hakka inimest üldse selle pilguga vaatama. Kui ei vaata, siis ei näe ju. Ja jääbki tulemata-olemata. Kui ma nüüd teda eemalt vaatan – ta on ilus ja efektne küps mees, nagu arvatagi võib – aiman, et jätsin toona kedagi väga väärtuslikku ja midagi väga palju tõotavat endale ligi laskmata ja kinni püüdmata.
Aga ma pole selle pärast õnnetu. Ta oleks olnud küll võrreldamatult õnnestavam partii kui Eero – aga mitte Tema. Liiatigi poleks sellest arlekiinist pruukinud nii suur ja suutlik tegija saada, kui mina oleksin ta kõrval olnud. Küllap ma oleksin tema ära kohitsenud – nii nagu ma Eero ära tapsin.  
 
“Meeldid-meeldid,” ohkas Astra. Poiss nihkus lähemale. Astra ei peletanud ega julgustanud. Poiss surus näo neiule lõua alla ja püsis vagusi. Hääled teises nurgas kogusid väge. Poiss hüppas Astra kõhu peale istuma.
“Hõissa, pulmad!” kraaksus ta, saates oma sõnu groteskse isasetantsuga. Särgihõlmad lehvisid Astra kohal ja poisi arlekiinisüdikus ajas itsitama.
“Niisiis, meie oleme tegelikult esimesed armastajad,” teatas vallatu ebaviisakalt valjul häälel. “Mul on küll triibulised, mitte südametega sokid – tahate, ma näitan?”
Poiss hüppas voodist välja, nii et Astra põrkas voodivedrudelt luksatades õhku. Poiss kobas pimedas Aile ja Siimu juurde.
Aile karjatas.
“Esimene armastaja” jalutas nördinult ülepeaüldse toast välja. Astra tõusis segaduses istuli ja lidus siis pesupükste välkudes poisile järele. Ei olnud lõbus. Enam. Vallatu suitsetas köögis väsinud näol. Ta naeratas siiski armsalt: “Ma astusin tädile käe peale. Neil vist oli lamavoi kääksunud, igatahes olid nad voodi kõrval põrandal. Üllatuuuus! Lõpp nali, ah?”
“Miks sa siia tulid?” nõudis Astra.
“Ja sina?”
“Sõbrannalikust kohusetundest.”
“See küll ei tasu vaeva. Aga mina, muide, tulin reklaami peale.”
“Aile pakkus mind litsiks?”
“Ära pabista, ta rääkis väga ilusti – mingist ebatavaliselt ilusast ja kirglisest naisest. Ja kaasaegsest mõttelaadist.”
Poisil olid tõesti triibulised sokid. Subreti, mitte esimese armastaja omad.
“Miks sa selle Ailega sehkendad?” uuris poiss. “Pole just sulle sobiva sõbrantsi tüüp.”
 
Näe, siinkohal võinuksin ära registreerida, et ta on nutikas ja nägelik mehehakatis. Aga mina püüdsin hoopis meelitusi ja kiitust – mina-mina-mina, selle asemel, et märgata, kui mitmekihiline ja stiilne noorukene tema-tema-tema mu kõhu peal istub.
 
“Miks?”
“On sihuke… olemisega hädas ja pealetükkiv ja sinu kõrval näeb välja sedasi, justkui seen oleks puu külge kasvanud.”
“Ära liialda. Mul on temaga kahekesi väga mõnus olla. siis on hoopis teisiti kui täna.”
“Loete luuletusi?”
“Jah.”
Poiss põlvitas maha: “Tahad, ma loen ka sulle luuletusi? Et meil oleks kah kahekesi mõnus? Kui me oleme juba sunnitud koos olema, siis olgugi hea, eks?”
Poiss sirutas käed ja võttis Astra õlad pihku. Tal olid pikad juuksed ja tugev nina. Silmad ei naernud enam. Naeratasid. Ja ta luges tõepoolest luuletuse. Paljast tüdrukust, kes istub ilma äärel ja otsib oma väikeste jalakestega kohta, kuhu astuda, aga pajast poissi ei taha ta sinna kaasa võtta.
Siin ja praegu sündinud luuletus.
“Praegu luuletasidki…”
Poiss noogutas ja pani unise pea tüdrukule sülle.
“Kui vana sa oled?” küsis Astra.
“Kuusteist sain just,” vastati sülest.
Astra oli kaheksateist. Õudne vanaema. Sest viimane pool aastat oli sisaldanud umbes kümmet-viitteistkümmet aastat. Nii nägude kui tegude galerii poolest. Ta sobis tõesti sängidžudo õpetajaks. Kes ei oska, õpetab ikka teisi. Ja ta silitas poisi pead.
“Suhteliselt hästi säilinud vanaema,” haigutas hääl sülest. “Kuule… ma olen… samasugune, nagu… Aile, noh.”
Poiss peitis näo ära.
Süütu.
Jõuliselt romantiline ja andekalt karvandlik lapsuke. Edev noor naine. Ei mingit põhjust, miks mitte… Astra libistas käsi mööda eriti noort lihaselist selga. Mehelikult kitsas puus oli nagunii Astra nõrkus. Sitked pepulihased – need olid kõige olulisem kehaosa. Ja sellel siin olid nad olemas. Poiss tõstis näo ja naeratas laialt. Astra nägi end üle tema õla peeglist – õhetama löönud näos nägid ta enese silmad kuidagi süngelt vampiirjad välja.
Toast kostis muusika.
“Tähistavad,” kohises Astra. “Kui nad nüüd siia tulevad…”
“… siis oleme meile pandud tähtsa ülesande kõrgusel.”
Missiismissiismissiismissiis, pulseeris tüdruku peas. Ta astus riietest välja. Sein oli selja vastas külmetav ja valutav. Püstijalu. Täiesti hääletult. Asjalikult ja sõbralikult.
Nad istusid pärast teine teisel pool lauda.
“Kas preili jäi esimest-korda-armastajaga rahule?” muretses poisi ebalevalt rahulolev nägu.
“Sa oled sünnipäraselt andekas,” mängis Astra vastu ega tundnudki end äkki enam vana ja rikutuna. Ta oli järsku nii õhuline ja puhas, et viimaste kuude taak oli ühe poisi süütusega otsekui maha pestud.
 
See poiss oleks oma vägise väljaga mu Naiseks armastanud ka siis, kui mina poleks teda oma Elu Meheks pidanud. Ta oleks mind armastama pühitsenud. Ma oleksin õppinud ja oskama hakanud. Paraku peab selliste asjade teadmiseks olema neli, mitte kaks kümmet aastat elanud.
Turtsakalt ja külmalt olin üle ja hingasin mööda. Nii et ta isegi ei proovinud rohkem. Miks ta olekski pidanud oma arukuse juures tulema kindla hingelise koosa järele. Ihuline koosa lähenes Tallinna vanalinnast niikuinii. Samas jälle oleks minu juures pikem peatumine ilmselt säästnud teda järgnevast. Nii heast kui halvast. Ja mind… oleks-poleks, ptüi!
 
Sealt tuli Aile.
Must pitsist öösärk. Lapiline nägu. Ta vaatas köögis ringi. Issand, ma mõtlesin, et te läksite ära.
“See oleks sulle paras karistus küll,” irvitas noorsand. “Selle eest, et sa ajasid kogu kamba magama just siis, kui lõbusaks läks.”
Aile naeratas kergendatult. Muigutas suud ja võttis kohmakalt sigareti.
Siim magas vaikselt. Kui Astra oli voodisse räntsatanud, hiilis Aile Astra kõrvale, nii et poisu pidi kõvasti koomale tõmbama.
“Mul oli nii valus… jäigi… pooleli,” keeras Aile mitu korda külge. “Tema ei pidanud lõpuks vastu ja… ma olen nüüd üks mehemärg neitsi!”
Aile suutis isegi muiata. Astra pani talle käe ümber ja uinus.
 
Aile kirtsutas põlglikult nina ja kõõritas silmi.
Ilusamaks see teda ei teinud. Kuid asi oli põlgust väärt.
“Siim pole kaugeltki nii mehelik kui ma teoreetiliselt arvasin. Lausa saamatu. Praktiliselt,” muigas Aile hapult.
Astrale pidi Ailest jääma mulje kui ühes mehes pettunud ja loobunud naisest. Jäi ka.
“Üldiselt saab mehi lahti ka ju mängida…” õelutses Astra ikkagi.
“Kuidas sa seda teed?” haaras Aile õhinal teemast.
Praegu mängis Astra niisiis kogenud kokoti rolli. Mis andis ühtlasi põhjuse sõnastada asju, mille peale ta enamasti mõtlemastki hoidus. Ta kehitas õlgu. Enesetunde järgi. Leia koht, kus mõnda videot vaadata – videotena liigub igasuguseid kepiaabitsaid.
Astra mõistis küll Aile soovi naistejutte ajada, kuid polnud põrmugi enesekindla ega kogenud naise mängimise tujus. Vastupidi. Astrat hoopis riivas Aile igatsus kuulata tema kui elunaise nõuandeid. Mis loevad Aile kiitmised ja meelitused, kui ta pöördub tema poole ikkagi kui kõiketeadva libu konsultatsioonile? Nagu kahejalgne Kamasuutra – kes ise tegelikult millestki mitte midagi ei tea.
Sinusugusele on selline eluviis lubatud.
Missugusele – ja milline eluviis?
Õrnas eas tüdrukule, kes end tiiraste noor-isaste ja ablaste kogenenumate käest päästa ega kaitsta ei oska.
Aile küsis pugeva tooniga: “Kas sa poisut oled veel näinud?”
“Ta ei oskaks mind ju otsidagi.”
“Oskab,” kinnitas Aile arglikult.
“Ju ta siis ei taha.”
“See pole küll võimalik,” näis Aile kartvat, et kui tema sokutatud partner polnud tasemel, siis see teeb ka tema enese margi maani.
“Äh, mõnel mehel on ju ometi õigus mind ka mitte tahta.”
Mida sa, kurat, lipitsed mu ümber, miks sa sead ennast minu teenijannaks või õpipoisiks… Astral õnnestus kurb raev endale näkku kirjutada, nii et see oli isegi Ailele mõistetav.
“Ära pahanda, ma läksin liiale. Mul ei ole alati taktitunnet,” silus Aile. “Kui õige alustaksime sinu juures, kahekesi.”
Aile sosistas lapselikul salapärasel õhinal, väikesed rõngassilmad säramas.
“Millega?” jahmus Astra.
“Oh sind küll,” noomis Aile tuhm hääl leebelt.
Ta kohendas närvlikult oma valget pitskraed ja kätiseid, sikutas kleiti üle kandiliste põlvede. Astra tundis end jube ebamugavalt. Mida see jäme plika kehkendab ja hingeldab siin tema toas. Astra ei teadnud midagi, millega nemad võiksid kahekesi alustada, ülepea olemaski olevat. Kohe pidi ta aga oma pahurust, totraid lesbikahtlustusi ja mühaklikkust häbenema.
Aile käe-ämblikud sibasid kotti ja tõmbasid sealt kohmaka, üle-pateetilise liigutusega fooliumitoru. Sile oli sellise efektse, kaheldavalt maitseka pakendi teinud arvatagi šampanjapudelile.
“Vualaa,” kädistas tüdruk ja võttis haralikäelise kuuekümnendate aastate nukunaise poosi.
“Aile,” pomises Astra piinlikus meenumises. “Palju õnne!”
Ta haaras aknalaualt alpikannipoti, mille oli talle kinkinud… ükskõik, kes.
 
“Ma vihkan alpikanne,” ütlesin Ailele hiljuti kohvikus istudes ja lauda ümbritsevat alpikannipottide sõõri põrnitsedes. “Need olid nõukogude aja talvedel ainsad lilled. Jõulutähtede ja üldse kõigi muude maailma lillede asemel. Nõukogude pulmad ja matused, sünnipäevad ja katsikud – kõik tähtpäevad tähendasid seda, et inimesele suruti sülle või kalmule alpikannipott.”
Aile naeris seepeale: “Reisimine arendab!”
Mäh?
Aile tunnistas, et ka temal oli vastumeelsus ja tõrge alpikannide suhtes. Kuni ta sattus varakevadise Rooma lähistel paar aastat tagasi talvest ärkavas tammesalus ehtsate alpikannide peale. Oli moe- ja kujundusmessil ning jalutas enne töötube ja loenguid – mida nüüdseks pidas juba tema, õpetas seal messidel, mitte ei õppinud – tammesalus. Roomlased pissitasid taamal oma šnautsereid ja labradore. Aile jalutas mõtteid kogudes tammede vahel. Ja heldis maas kulu sees õhetavatest õrnroosadest metsikutest ja looduslikest alpikannidest. Pisikesed ja haprad – õis samasugune, nagu noil nõuka-kummituslikel potikoletistel, aga habras ja kaunis.
“Ma kujundasin neist tõelistest alpikannidest inspireeritult oma järgmise kliendi autluki ja ekspressiooni,” itsitas Aile oma praegust reaaliat kandva sõnavara üle. Ja tema sõrmed koogilusika küljes olid täpselt samasugused ämblikud, nagu kakskümmend aastat tagasi. Ainult et need šikid sõrmused ja käevõrud, mis tema ämblike jalakesi ehtisid, maksid sama palju kui see ääremaa osmik, kus ta sündinud ja kasvanud oli.  
 
Astra surus põse tugevasti vastu sõbratari põske. Ja tundis, et tüdruk on tükkis kõigi avalike, omavaheliste ja romantiliste vusserdustega talle kallis. Eriti sünnipäevalapsena.
Aile polnud oma sünnipäevašampanja joomisega pooltki nii ettevaatlik kui argi-alkoholiga. Ta vabanes kramplikust poosist ja nägi lausa hea välja. Lõdvalt toolile nõjatunud, jalad hooletult sirakil, käed ämblikuvalvsusest vabanenud.
Aile oli endale õhtuks hulga poisse sünnipäevale kutsunud. Nende loetlemisel jättis tüdruk Georgi silmatorkavalt viimaseks. Ometi oli sel päeval just Georg Siimu tagaplaanile, lootusetult ebamehelikuks kohitsenud. Ontlikult prillitatud teadur Georg. Sile oli tema juures raamatujahil käinud. Nad olid silma vaadanud. Georg oli Ailele õpetlikke märkusi jaganud. Aile romantiku-mina oli nüüd Georgi repliikidega täidetud.
Aile istus ja nautles eeloleva sünnipäevaõhtu ootust. Astra hakkas riietuma ning Aile kolis oma pokaaliga tema peeglilaua nurgale. Ta vaatas huviga sõbratari tegevust ja õhkas harjunult: sul on see nii lihtne, sa oled ilus.
Astra surus õhetava Aile peegli ette ning asus pesuväel tema ümber kekslema. Ta kammis tüdruku juuksed näo kõrvale ja laubale. Pühkis ta silmilt maha teravajoonelise laus-sinise ja slaavilikult oranži huulepuna. Põlvitas Aile kõrvale ja joonistas tema silmad ja suu suuremaks. Beežilt raugemaks. Ta tahtnuks tüdrukule ka sõnadega selgitada, miks ta seda teeb. Et üüratute põskede vahet täita, noh. Aga sõbratar oli sattunud langetet-laugsesse letargiasse ning Astra puuderdas lihtsalt ta nina heleda ja põski tumeda puudriga ning vaikis.
Varjamist vajavate vigade sõnastamine polnuks miski sünnipäevakingitus. Astra tahtis Ailele selleks õhtuks ilu kinkida. Lootis, et selline sõnatu kingitus avab tüdruku silmad ka homseks. Kõik tuhkatriinud ei pea südaööl alasti kõrvitsa otsa istuma jääma. Seda enam, et Aile polnudki ju päris lootusetult inetu. Kui ta just ei rõhutanud oma jämedat nägu värvimisega värvimise pärast.
Astra harutas Aile sipelgastatud pihalt vöö ja köitis selle hoopis ümber puusade. Tüdruku kohale kummardudes riivas Astra nina pisut raskem kui kerge higilõhn. Ta ristis Ailet oma lõhnaõliga ja tõmbas ta siis püsti.
“Lase õlad alla ja siruta taha – nagu tiivad. Nike, noh! Kael pikaks, kõht sisse, varbad…”
Alles Ailet väänates avastas Astra tema hoiaku omapära. See oli groteski paisutatud tüüpiline Eesti naise poos. Kartlik kühmusõlgne, tööloomalikult lühikaelne hoiak endast hoolimatult kõvera kõhu ja ükskõik kuidas künnivaole sattuvate jalgadega.
Astra oli ammu märganud, miks paljude naiste seljas ei hakka elegantseimgi rõivas helisema. Sumbunud, väikseks tahtvad rühid tuhmistasid kõik. Siin oli Aile. Ja uus Aile. Sirutatud kehaga. Päris uus – hoiakus eneseusk, mitte millegi häbenemine. Veel veidi šampanjat!
“Päh, see ei tule mul ikkagi välja,” hädaldas Aile. Ta näitas pika näpuga peeglisse, kus villases Marati pikas pesus Astra teda mõõtis.
“Mul pole tunnetust. Sina võid olla pikas pesus või kitlis – ikka näed kena välja. Mina…”
Aile vajus jälle kühmu. Astra äigas talle võmmu turjale, ulatas pokaali ja hõiskas: “Kuninganna terviseks!”
“Mul on liiga lühikesed jalad ja kõverad sääred – sinul on pikad ja sirged,” lisas Astra kingitusele krooni.
 
Sellest, mida mina temaga sel õhtul mängeldes, improviseeritud sünnipäevakingituseks tegin, sai tema elukutse. Tõsise töö, kombineerimise ja eneseületuse hinnaga.
Sellest, mida mina temaga tegin, kubisevad praegu kõik naiste ajakirjad ja portaalid. Väljaannete ja kilomeetrite kaupa nõuandeid, kuidas olla ilus, mismoodi end ehtida ja puhtida. Klantspaberi tonnide ja tele-eetri valgusaastate kaupa muinasjuttu. Haldjamängu, kuhu naised saavad end suvalisel hetkel tegelikkuse ja peegli eest ära peita. Kuhu mehed varjuvad, kuni naised seriaalide ja naistekate, rollimängude kõige erinevamate variantide paistel lõõgastuvad ja argipäevast stepsli välja tõmbavad? Joovad end täis või surevad maha. Kõlab lühike vastus.
Mingit narkoosi on vaja nii naistel kui meestel. Naiste muinasjutus-käigud on odavamad ja lihtsamad kui meeste mängud – kõik need autod ja hobid, purjekad ja hobused – seepärast peavad õnnetud mehed enamasti endale oma muinasjuttude täitumise ja võimaldamise asemel ennast lihtsalt lähimas kõrtsis või päris säästurežiimil tiksudes kodus täis jooma. Klõmaki! Ajud teise reaalsusse, meri põlvini – kuni maks ja süda on läbi ning nad ei jõuagi eesnäärme suurenemise tõttu hakata öösel kempsuust kulutama. Kustuvad enne ära.
Mitte ükski asi, mitte ainuski nähtus ei kinnita väljendeid “tugevam pool” ega “õrnem sugu”. Isegi unistamine ja selle aseaine tekitamine seab naised paremasse olukorda. Kui nad ikka on naised. Kes pole (enam) naine, jääb naiste eelistest ja tugevusest ilma. Sigivus ees, tugevus järel, naiselikkus ees, kaitstus järel.
Hea veel, et see võib ühel päeval mööduda, nagu ma ikka usun ja unistan – homme on seksikus ja traksikus tagasi, halleluuja!   


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat