Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 23


“Ma korraldan selle asja ära,”
lubas Aile. Korraldaski. See juhtus siis, kui Astra otsustas põgeneda. Isa oli pannud ta ülikooli ajaks elama oma ustava klassivenna poole. Leskmees ilmutas sõbra tütre suhtes haiglast moraalsust ja tõbist õelust. Järgis Astra isa korraldusi tüdrukul silma peal hoida. Kui Astra oma esma-jaskaritelt südaööl sund-erakasse tantsikles, tuli tal magada kasvuhoones, sest majauks oli lukus ja võti põiki lukuaugus.
Astral tuli jonn ja trots ja äraminek peale. Hommikul, mil “onuke” oli aiateel leidnud meeste jäljed ning kahtlustanud mõnd Astra kavaleri öises lennus teisele korrusele, sai otsus küpseks. Astra langes ahastades poolvõõrale Ailele kaela ja halas: “Need olid selle paranoiku enese jäljed ju! Mulle ei tule pähegi sinna ei noormeest ega neidu külla kutsuda. Ja ma ei või enam. See pole üliõpilaselu, vaid selge möga!”
Tuline pihtimus lõppes otsusega kutsuda Aile erakasse kellaviieteele. Peremees ühines mõistagi jabura teelaudkonnaga. Omal algatusel, aga see oli ette arvata. Aile rääkis talle pikalt vaimsetest sihtidest ja naisharitlase missioonist tuleviku Eestis. Isegi see, et Aile nimetas provintslik-vorstjat paksukest järjekindlalt härraks, ei päästnud teda märkusest, et kombekas tütarlaps ei lurista teega ega võta üle kahe saiakese.
“Mis armas! Need olid mu enese toodud saiad!” oigas Aile hiljem, ja lubas sõbratari tolle tuhvlikandja valdusest välja päästa.
Tüdrukud veetsid mitmeid õhtuid Supilinna tänavaid mõõtes. Nad vahtisid asustamata tubade otsingul akendesse. Astusid sisse, vestlesid – ja lendasid välja. Lõpuks leidsid! Veetleva poissmehekorteri laitmatu üksindusega. Lõpuks ometi!
Järgmisel päeval võtsid tüdrukud “onukese” tööl olles ülikoolivaba päeva. Astra kuutõbitses juba öösel oma mõlemat asja pakkida. Hommikul maandus Aile… loomaveoauto ja kahe piltilusa poisiga. See elav ja eluta varustus oli tal tänavalt leitud ega läinud pennigi maksma.
Astra jälgis ammulisui, kuidas Aile järsul keerdtrepil käske jagas ja Astra padajanni uksest välja organiseeris. Ei liigutust ega pingutust iseendale.
 
Oi, aga siis õppis ta ju ka. Siis ka korraldas ta endale praktikumi, mismoodi oma stuudio sisustada, ilma et oma kallihinnalisi geelküüsi rikuks. Kui sõrmed on pärakolkast pärinemisele kohaselt töntsakad ja lühikesed ning küüned pikem põiki kui pikuti ovaalsed, peab geelküüned panema. Kui geelküüned on töntsi päritolu õiget pidi keeranud, tuleb neid hoida. Nende hoidmine pole mitte egotsentrismi, vaid logistika küsimus. Logistika määrab kõik.
“Ükskõik, kas sa juhid erakliinikut või advokaadibürood – logistika! Mis kell milline patsient kliinikusse sisse võtta, et ta liiga palju pappi ei kulutaks ja samas teenusega rahule jääks,” seletas Aile, milles peitub tema näiliselt nii tavalise ja kaheldavalt tulusa ettevõtmise edu võti. “Mismoodi klientide liiklemine su ettevõttes niimoodi korraldada, et nad omavahel kokku ei saaks – tänu millele sinu kunded on mõlemad osapooled. Rivaalide nõustamine-kujundamine-riietamine nii, et mõlemad oleksid rahu – voh see ongi kõrgem pilotaaž!”
Ja seda õppis Aile mind mu ahistavast erakast minema kolides, autot orgunnides, kutte leides ja tööle rakendades. Kusjuures nii siis kui hiljem on olnud üks oluline põhjus, miks tema ja minu laeng on nii erinev. Mina teen kõike patuga pooleks. Minu elumuutused ja ettevõtmised käivad kõik trotsi tiivul. Ma tõestan oma omanikest, ennast maha kandnud vanematele midagi. Ma rassin rõõmutult vaatamata sellele, et mitte kellegi heaks ega nimel pole töötada. Ma teen kõike justkui häbi ületades ja vastu tuult.
Ailel on selja taga totaalne toetus. Tema vanemad jumaldavad teda. On teda jumaldanud sellest saadik, kui ta oli inetu paks laps – ja tunnustavad-toetavad tingimusteta kõike, mida ta teeb. Sellepärast teeb ta hästi ka siis, kui üritus tundub võimatu. Sellepärast ta naudib – ja armastab maailma, et talle oluline osa maailmast armastab teda igal juhul. Saagu või…
 
Lõpetuseks traavis see naissoost kolka-geenius trepist üles, leidis Astra hüljatud neitsikongist pildilise põrandavaasi ja asus poistele naljatoonil noomitusi jagades, vaas süles, alla tulema. Et kuis nad nii suurt asja ei märganud ja mis kõik. Kolmandal astmel ühinesid Aile ülemõõdulised jalad saatuslikuks sõlmeks. Kostis naljafilmile kohane prantsatus, põnt-põnt-põnt ja trahh! Trepimademele laekus vaasikildudest ümbritsetud Aile. Ise tervem kui kunagi varem.
“Õuduste õudus,” ägas Astra naerukrampides. “See oli onukese vaas!”
Loomaautoga uude korterisse uhkeldanud, kõhutas seltskond õlut juues Astra diivanil ja neil oli tagasihoidlikult öeldes täitsa lõbus. Aile muidugi õlut ei joonud, kuid tema erandlikkust leevendas tõsiasi, et õlu oli tema ostetud.
 
Aile püüdis etendada üliõpilaslikku minnalasklust.
Kuid siis, kui häppeningide uljas käivitus-elevus oli möödas ja sõbratarid loopisid silmade särades tühiseid rahatähti lõbusasse äraolemisse, luges Aile laua all raha. Ning see, et teised olid purjakil, tema aga visalt kaine, ei päästnud teda oma tegevusega vahele jäämast.
Vist oli hullemgi kui alguskuude ilkumine, hoopis koos-õpitud aastatega kujunenud lootusetu leppimine tema vihastavate veidrustega. Solvangud loidusid hooletuks suusoojaks. Kui sedagi enam. Mis sa sihukesega teed. Mõnikord unustasid tüdrukud hoopiski Aile ihnsusel, kaalutlemisel ja parandamatul suhtlemiskohmakusel mürgihammast teritada. Äh.
Isegi terasel ja üsna läbinägelikul Ailel õnnestus noil puhkudel juba lootusrikkalt oletada, et temaga on harjutud, tema iselaadse sirgjoon-nurgelisusega lepitud. Seepärast oli tüdrukul isegi valusam kannatada edaspidiseid harvu, kuid see-eest põhjalikke sõimamisseansse sõbrataridelt. Sõnalised näotused tulid õigupoolest heast tahtest. Ailet püüti “inimeseks teha.”
 
Aile mängis lennukust.
Võõrlinna üliõpilastel on üldine omapära: kodust nädalavahetuselt tulles on nad mõnda aega reipad ja säravalt värsked. Söönud ja maganud. Tartu kipub selle kodus sisse söödud särtsu välja võtma. Ebasõbraliku provintslikkusega. Üldkehtivate kohanemisraskustega – kes pole Tartu patrioot, see seda siselinna alla ei neelagi. Aile kodureipus kippus teda õige ruttu maha jätma. Mõnikord lasti tal kumm tühjaks kohe esmaspäeval esimese loenguvahega. Reedeks oli tüdruk igatahes ja päris kindlalt lömmis. Kulunud ja igast otsast rahuldamata. Selge, et ta üritas end päästa.
“Lähme Adavere tuulikusse kohvi jooma,” sosistas Aile ühel heal sügispäeval Astrale, kui üks loeng vahelt ära jääma pidi. Astra oletas, et kuuskümmend kilti, kohvipaus ja kuuskümmend tagasi mahub poolteise tunni sisse ära küll.
Vastupidiselt heale tavale asusid tüdrukud autostoppima juba südalinnas Kaarsilla juures. Üllatunud pirukaauto juht puistas tüdrukud Tiksojal kuudist välja, lehvitas neile pisut imestunult ning sõitis autostopi-olematusse. Aile tiris kotist kommipaki – ja nii nad seal südapäevaselt tühjal maanteel vahtisid. Aile tikk-kontsil teeperve tolmus vahti pidades, Astra teksatagumikuli kraavis istudes.
“Võtame ainult null kaheksaid, onju,” kinnitas Aile ja tähistas oma professionaalse autostoppija nalja kohmaka silmapilgutusega. Tuul laperdas tema seelikulõhikutes ja tüdrukul oli aina sagedamini juttu pitsilise taskurätikuga. Puudus vaid kübar. See kord. Paraku polnud “võtta” mitte midagi, lõuna oli maantee lagedaks sõitnud.
Pooletunnise ei-miski järel sai tüdrukutel niisama-linnast-ära mõnu otsa. Astra tahtis pissile ja meelitas Aile lageda pealt jupi maad metsa poole. Tikk-kontsad kõndisid vaevaliselt ja vastu tahtmist. Maanteel vajalikku hoogu, mille kitsas seelik ja kontsad maha võtsid, andis tüdruk õlgade ja kätega. Lauldi midagi “ma suudlen teie kätt, madam” laadset. Selle tunni esimene auto saabus loomulikult siis, kui Astra kükitas metsas. Auto pidas Ailele kinni. “Tee ruttu!” luikas Aile metsa ning ehmunud autouks sõitis tal käest ära ning tõmbas näpu marraskile.
Astra ei uskunud oma silmi, kõrvu ega muid meeli, kui kohtas maanteel autole järele virisevat ja Astra peale pahutsevat Adaverre-kutsujat. Muidu nii leplik, mis siis nüüd?Adaveres oli lihtsalt igav. Tuulik tühi, salat kallis ja kohv vastiku maitsega. Astra leidis enda ootamatust süüdlase rollist. Ei teadnud isegi, miks, küll aga nägi õpetlikult, kuidas tavaliselt altruistlikku poosi harrastava Aile eluhelliklik infantiilsus päevavalgele koorus. Kiire kohv sai joodud just ajaks, mil Tartus algas viimane loeng. Tuuliku ees vahtisid tüdrukud nõutult ringi. Aile pakkus: teeme pulli, sõidame Tallinna! Oli pahur autojuht.
Tallinnas tõmbas Aile kotist välja pudeli õlut. Ta oli selle juhi tooli alt avastanud ja kotti veeretanud, nii et isegi tema kõrval istuv Astra ei märganud seda lüket.
Õlu kulus solgutatud Astrale marjaks ära, kui ta Aile kiiluvees ühtäkki ühe asutuse ukse tagant teise taha sörkis. Tüdruk libistas lonkshaaval võõrast kesvamärga võõraste asutuste vahet võõraid inimesi kollitades ja nende ühesuguseid reaktsioone jälgides, kui nad Ailet nägid. Ta imestas aileliku mooduse üle vabas vormis ja ilusa pärastlõuna puhul seigelda nii, et kõik kaheksakümmend seitse asja said aetud. Jõuga. Vastu asjaajamiste partnerite tahtmist. Aga eranditult.
Tagasiteel Tartusse nõustus Aile sohvri ettepanekuga Adaveres õhtust süüa. Seejärel arvas ta vastuvõetavaks koosviibimist Tartus jätkata. Astra uues erakas ikka. Ning viskas siis varvast, kui sohver jäi purju. Oli tore Adaveres kohvilkäik.
 
Mida õigupoolest peaksid vanemad oma laste ülikooliaegsetest erakatest teadma? Kui sageli ja ootamatult üks kohusetundlik ja efektiivne emme-issi peaks võsukese erakasse üllatusvisiite tegema, et olukorda natukenegi kontrolli all hoida? Kuna mulle endale kippus erakasse külla enamasti just paheline ja patune osa võimalikust valimist, arvan tänini, et erakas ajab a priori noorsoo hukka.
Tegelikult on sedasi, et mõnda erakasse tõmbub seoses tema asuka eripäraga patune alge – teise jällegi progress. Vastupandamatult. Kes ise tõmbab kui magnetiga enda poole saasta ja taaka, selle erakas muutub patupesaks olenemata vanemate võimalikest kontrollreididest. Kes pürib progressiivsete kõrguste poole, selle üürikodus toimub küll sageli pidusid, võetakse napsi ja toakene suitsetatakse sinisekski – aga selle kõige kohale ja ümber jääb teadliku valiku oreool. Esimese variandi keerab kasvõi tulevane valitsuskabinet koledaks läbulaks – teisest variandist tõuseb perenaine ise oma valitsuse peaministriks. Sest ta on oa võrgu kudunud õigest niidist ja püüab õigeid putukaid. Nii lihtne ongi.
 
Aile hoidis oma süütust.
Mitte lausa põhimõtteliselt ega ka päris plikalikult. Lauslapsikus olnuks Aile vanaldase näoga liiga ägedas vastuolus. Öelnuks Aile, et “pole veel selles eas”, tundunuks tema neitsilikkus kopitusena. Kuid Ailele meeldisid tegelikult mehed väga. Ta unistas nendest ja otsis nende seltsi. Astra meelest oli Aile teoreetiline meestelembus täiesti normaalne, arvestades üleüldist paratamatust elada kahesoolises maailmas.
“Miks küll, miks sa oma austajatega üldse ja kunagi ei seksi?” pahvatas Astra kord üle teepoti. Liiga sageli kasutas Aile tähendamissõna Siim, et uskuda – ta pole huvitatud. Ühenduses Toome-romantika ja küünlavalgeõhtutega. Siim ja Siim.
“Kuidas saab olla, et sul on noore mehega klapp, et sa veedad temaga öösse ulatuvaid õhtuid ja ei… Kas sa ei taha teda? Või oled juba lõplik sammalputs – vabandust, mu kodukandi murrak?” jätkas Astra mitte väga delikaatset pinnimist. Aile närvlikud sõrmed jooksid mööda lauaserva. Tugevad põlved nihelesid ning Siimu-jutud olid laia näo kaunilt kõnekaks erutanud.
“Olen öelnud, et andun siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa,” sosistas tüdruk.
“Mille kuradiga seda veel mõõdetakse? Miks sa arvad, et naise keha on midagi nii väga ülevat ja hoidmisväärset? Esiteks ei võta seks sinult mitte midagi ära. Peale vistrike. Ja need sul, teiseks, on.”
Aile punastas Astra järjestikuste jämeduste peale.
“Tead, mis teeb normaalne mees, kui hingeõhtud liiga pikaks venivad? Otse loomulikult leiab kellegi, kes temaga magab. Ja siis ühel päeval ei jää sulle hinge ka.”
“Aga mulle tundub, et ta peab mind liiga puhtaks ja väärtuslikuks, et…”
“Appi!” ärritus Astra, kuuldes sõnu, mis meenutasid tsitaati vanast eluvõõrast aadliromaanist. “Kas tead, mida ütleb minu guvernant, juuditarist aristokraat? Ta ütleb puhtas saksa või prantsuse keeles – kuidas ise soovid – et naistel on mõistus püksis, mehel jällegi ripub seal süda. Mh?”
Aile naeris.
“Kui see kord juba nii on, miks siis mitte lasta sel loomulikul ja rõõmsal viisil nii olla?” nõudis Astra.
“Mul on vist mujal ka natuke mõistus,” oletas Aile.
“Mõtled sellega oma vaevasolemist vabandada? Tead, mis lugu juhtus kord süütu minuga?” alustas Astra. Samas enda peale vihastades, et oma kogemused teistele retseptiks lagedale kraamib. Võibolla aitavad siiski… “Olin mina päris mituteist aastat vana, õudselt romantiline ja õudselt “aega küll selle kiire asjaga”. Ja õudselt armunud. Käisime poisiga teatris, puu otsas ja puu taga. Rääkisime, suudlesime ja läksime laiali. Ühel päeval jäi mu armumus mu isale ühe lopsaka linnuga vahele. Järgmisel päeval teisega – ja oligi ots. Kogu romantika. Kui sa arvad, et ma praegu mäletan, millest me selle kena noore mehega tundide viisi vatrasime, siis sa küll eksid. Mäletan ainult suurt viga, kuidas end abituriendina nii ilusast isasest ilma pipardasin. Palju õnne, Astra!” irvitas neiu hapult.
 
See suur viga ei teinud mind ei toona ega praegu päriselt õnnetuks. Abituuriumis ei teinud ma vajalikke sängisooritusi sellepärast, et see kooli ilusaim kutt ei olnud Kedrik. Mitte et ma oleksin lausa teadlikult end oma Elu Mehele hoidnud. Ma lihtsalt ei tahtnud kuitahes ilusat selli, kes pole Tema.
Hiljem läks see tõrge üle. Inimene parkub ja tuimeneb, armistub ja karmistub, nii et kõik on ükskõik. Noore ja kogenematuna ei oska sisehäält summutada ega täispangast loobudes kah enamvähem rõõmus olla. Kas kõik või mitte midagi. Kui piisavalt sageli saad mitte midagi, õpid vähemaga leppima.
Toda kena poissi päriseks endale ei kahetse ma praegugi. Sest minu pärisosa on Kedrik. Aga sellest ei rääkinud ma Ailele siis ega räägi kellelegi praegugi. Teadmine endale määratud mehest jättis leina Eero pärast pindmiseks, laseb tütrega toimuva hävingu peale leigelt vaadata. Sest see pole oluline. Kõlab jõhkralt, uskumatult ja jubedalt, aga nii on. Vale mehe surm ja tema tütre allakäik pole minu elu tegelik osa. Need on külalisnähtused. Küll valulikud ja dramaatilised – aga mitte minu rida.
Mis puutub suhetesse tolle dändiga – ta on praegu ühe Eesti suurema linna meer – siis temaga jäime südamesõpradeks. Mis on ses mõttes veider, et kui me temaga käisime, siis me südamesõbrad ei olnud. Aga nüüd oleme. Me mõistame teineteist poolelt sõnalt justkui sõjaveteranid – mäletad, kuidas me Velikije Luki all…Igasugustel lipsuga üritustel ja kokkutulekutel hoiame omavahel kokku. Lobiseme tundide kaupa. Siiralt ja kartmatult. Mis on jube suur asi. Ja mida poleks saanud, kui ma oleksin temaga maganud ja võibolla talle verivarakult mehele läinud. Nüüd oleme üdini lähedased lahinguvelled, kelle peale seltskondades vaadatakse kadeda uudishimuga. Millest nad küll räägivad? Kindlasti on nad praegugi armukesed.
Tegelikult oleme tolle karismaatilise dändiga kaks paksu. Lihtsalt. Tema on kiilakas ja suure kõhuga. Mina topeltlõugade ja hiigeltagumikuga. Tõesti unelmate paar. Kusjuures noorena ei kujutanud ma ette, mismoodi küll sellised vormitud-ilutud keskealised olendid tekivad, kellest koosneb suurem osa neljakümneste põlvkonnast. Aga näe, nüüd tean. Ma tekkisin. Teadmatult-tahtmatult. Ja olengi tükkis oma kooliaegse kaunismehe ja koletute kannikatega seal enamuse hulgas. Bolševik. 
 
“Sinul on kõik teistmoodi,” ohkas Aile. “Sina oled ilus. Muidugi ma tahan Siimu. Kui olen ta ära saatnud, lausa nutan. Aga ma kardan kõike ära rikkuda. Kui olen temaga pargis või küünlavalgel, räägin eetilistest ja esteetilistest väärtustest, fantaseerin, kuulan teda ära. Siis ta ei pea mind nii inetuks. Tal on mind vaja. Ta vaatab mulle siis teispoolsete silmadega otsa. Silmadega, mis näevad ainult mu hinge. Olen siis õnnelik. Ta silitab unenäoliselt mu juukseid, suudleb… Oijah, isegi embab. Peaaegu kirglikult. Aga rõivaid ta minult ei langeta. Tänu taevale.”
“Eetika, esteetika, teispoolne, tänu taevale… Oled sa kindel, et sa päriselt ka niimoodi mõtled?”
“Selles, et ma niimoodi mõtlen, olen kindel küll,” pööras Aile näo ära. “Ma pean niimoodi mõtlema. Armetu kompensatsioon. Aga ma ei saa!”
Astra leidis end kummaliselt tuliselt tigetsemas. Aile oli elanud üht jalga pidi tema elus. Tulnud sageli ja alati õigel ajal, et näha ootel nägudega mehi Astra majass. Et kuulda Astra siivutuid ja tüdinud sõnu nende kohta. Oli kuude kaupa Astra heitlikkusele kaasa noogutanud. Selles, kuidas ta oma suhteid aluspesupiiril hoidis, ilmnes samas tema põlgus kõige lihaliku vastu. Ehk Astragi vastu. Astra oli solvunud ja taipas, et kogu vestlus ründas Ailet. Astra püüdis tema arvel ennast õigustada ja heitlikkust põhjendada. Tegelike taustadeni jõudmata.
 
“Iial ei tea sa, mis juhuslik pisiasi võib su elukäiku juurteni muuta,” kirjeldas Aile mulle ajal, mil ta elas võõrsil unelmate elu ja käis meil siin ahtakesel ja inimesi nii seest kui väljast inetuteks muutval isamaal üsna vastumeelselt külas. “Ma nägin juhuslikult üht Soome sünnitamise filmi. Selles dokis oli järjest kolm kuni viis suurt ja paksu ja üleni inetut emmet. Nad olid ilmselt enne rasedust igaüks oma kaheksakümmend-üheksakümmend kilo kaalunud. Lühikeste jalgade, inetute käte ja töllakate nägudega tädid. Mehed nende kõrval olid piltilusad viikingid. Sihvakad, kauniste näojoontega, ideaalsed. Ma ei tea, miks seal Skandinaavias on niimoodi, et naised on nii kohutavalt inetud – kolm neljandikku või neli viiendikku – ja mehed on nii kenad. Igatahes pilt oli ühtaegu nii räme kui julgustav. Ürgjõledad tädid ruigasid ja punnitasid, ilusad mehed masseerisid nende selgi ja armastasid neid. Imetlesid ja kandsid kätel. Kusjuures need kenad mehed ei märganud oma kaasade masendavat näotust ega taibanud võrrelda nende lihavaid häbememokki barankade või suisa päästerõngastega. Õudne, millistest tohututest vulvadest skandinaavlased ilmale peavad tulema!
Aga selles ühes päris koledas naturalismuses peitus minu päästerõngas. Kui kusagil siinsamas ei kritiseerita ega halvustata minust palju inetumaid naisi, pean minagi sinna minema. Valin endale õige tausta ja süsteemi, mis laeb mu õigustatud enesearmastusega. Mitte kusagil pole öeldud, et inimest tohiks ja peaks sedasi põlastama ja raamidesse muljuma, nagu meil tavatsetakse – ma teadsin seda filmi nähes, et sellises põlguseta ühiskonnas saadud laenguga suudan Eestiski edasi kesta. Vaatasin neid maokaid muumimammasid, ja teadsin, et nende hulgas oleksin kuninganna – ja saavutaksin isamaise väikluse ja madaluse suhtes immuniteedi.”
 
Siis leidis Astra end ammulisui Aile rõngassilmsesse näkku vahtimas. Teadmata, mida vastata.
“Kui sa oled ilus, siis sul ei teki mõtetki, et ihuline armastus võiks midagi ära rikkuda. Kui oled inetu, siis mehed, kes sinust hingeliselt hoolivad, ei püüagi sul riideid seljast võtta. Kui sa siiski erutud, siis nad püüavad su maha rahustada – sa ju ei kõlba ometi selleks! Ja sina oled tänulik. Sest kuni nad tulevad sinu juurde su hinge ja mõistuse pärast, oled sa veel ilus. Kui sa aga alasti nende ees lebaksid, oleks kõik näha ja läbi. Sellepärast ma ootangi nii suurt ja ülendavat armastust, et minu alastus ja kogenematus kõike ära ei rikuks.”
 
Aile jumaldas ilusaid – ja ainult ilusaid – poisse.
Astra oli ülikooli olengutel avastanud, et sõbrataril on komme end kenade meeste lähedusse sokutada. Tal oli viis neile pisiteeneid osutada – pokaale tuua, võileibu teha, kuulata, nina pühkida. Mida iganes.
Kui peod jõudsid purjus-faasi, lohutas ta neid ja lohistas õigel ajal minema. Aile ämblikulikku valvsust kiputi naerma ja kahtlustustega täiendama. Lohistatud ise hoolitsesid selle eest, et naeruväärsed oletused ära unustataks. Viis koju jah, aga mida muud – nonooooh!
Kui ontlikult möödusid tegelikult Aile pidujärgsed ööd ilusate meeste ümmardajana? Kas nende emmemine ja kasimine on moraalne või? Aile jaoks näis ka Siim olevat liiga ilus ja maitsetult kurvasilmne. Nagu noor panter, kes on eksikombel ahju taha kassiks sattunud ja püüab toime tulla kodukiisu kohitsetud osaga.
Aile otsustas ikkagi lõpuks asja käsile võtta. Korralikult. Korraldas oma erakas olengu neljale. Endale oli ta kavandanud Siimu ning Astrale Siimu sõber-kutsika. Õnnetuseks ei meeldinud Astra ja poiss teineteisele kuigivõrd. Pärast tuimapoolset luuletustega veiniõhtut – vaimukas, aga liiga kutsikas oli Siimu noor sõber selle jaoks – ei jäänud neil siiski muud üle kui sõnakuulelikult ühte voodisse, ettenähtult teineteise kõrvale kobida.
Aile langes Siimuga teise sängi.
No kes siis sedasi süütust võtab, ah?
 
Kui.
Kas siis.
Või mitte.
Kui Eestis oleks kaheksakümnendatel olnud Ameerika moodi psühhoanalüüs – jänkilik tava iga elujuhtumit lapsepõlve peal peegeldada ja psühhiaatritele selle eest raha viia, et nad inimlikku tarkust müüksid – kas see oleks neiuead valutumaks ja isiksuslikud kataklüsmid õnnestavamateks teinud?
Neiud ei saa oma emadega neist asjadest rääkida. Ei siis, kui neil on emadega süvasiirad suhted ja ülim lähedus – ega siis, kui ei ole. Neid asju ei räägita emadega. Kui veab, on kuulajateks-nõuandjateks heatahtlikud ja mõõdukalt kogenud sõbrannad. Kui ei vea, kuulavad minusugused enesekesksed pealiskaudikud. Ja näitavad oma eeskujuga, kuidas ei peaks. Psühhoanalüüsi variant seegi. Odav ja lollikindel. Puust ja punane.
Selleks ei pea olema kuigi empaatiline ega analüüsivõimeline, et välja raalida, miks näotud naised ilusate meeste poole tõmbuvad, nagu supermagneti toimel. Üheks saada tahetakse instinktiivselt ja alateadlikult sellega, kes võiks potentsiaalselt sulle lapse teha. Lapsi tahetakse vaistlikult sellega, kellelt edasi kanduvad jooned tagavad neile vähegi lihtsama ja ilusama elu. Esteetilistele isenditele makstakse paremini palka, neid tahetakse seltskonda ja pidudele, neid kuulatakse ja usutakse. Mis sa inetust ikka palkad ja kuulad, eks ole.
Järelikult peavad ebaesteetilised naised eriti esteetilise mehe saama, et lastel oleks tulevikku. Inim-isenditele ei saa ju sigimist ära keelata – sellega et ei võta neid aretusse või ruunad teised ära. Seega tõmbab ka veel süütuid noori naisi võimalikult kobedate kuttide poole, et lapsed ei peaks emadesuguste ämblikena kuduma ja põdema.
On selle elementaarse tarkuse eest vaja psühhoanalüütikule maksta?
Ei ole. Inimeste endi sees on kõik need teadmised olemas. Nende välja kaevamine tuima tsiviliseerumise alt ei aita tegelikult kuidagi ega kuhugi. Psühhiaatritele makstav raharull paneb küll energiad planeedil liikuma – aga Aile-suguste defloratsiooni ega sellele eelnevat või järgnevat muutnud poleks andami maksmine põrmugi.
 
Öö võinuks olla erootiline ja pikantnegi, kui ühes paaris poleks olnud süütuse-vaevas nohisevat piigat ebaleva nukupoisiga – ja teises kaht võhivõõrast klakööri ja klouni.  


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat