Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 22


Tema värvikalt pealetükkiv isik moodustas suurepärase täienduse ülikooli saabunutest moodustuvale koond-karikatuurile. Seeria sõbralikke šarže – ja tema neist kõige grotesksem. Keskkooli-heidikud esinesid üksteise ees, rabelesid näida. Kui sisseastumiseksamite neurootiline endaga-tegelemine ja kõigis teistes vaenlase nägemine – viis tahtjat kohale ju! – oli möödas, läks lahti.
Auditooriumidesse kogunesid ühed, kel näos välja kasvamata lapsepõlve ontlik pitser. Teised, kes ühe suvega püüdnud täiskasvanu poosi omandada. Kolmandad, kes otsustanud alustada uut elu üle puberteediea pettumuste, puhta lehena. Ning lõpuks need, kel oli ükskõik, mis mulje nad jätavad. Kui ikka oli.
Ja siis veel Aile. Tema ei sobinud ühtegi sahtlisse. Ta tegi võimalikult ruttu võimalikult kõik selleks, et igaüks saaks teada, milliste suurekssaamise raskuste järel temakene nende hulka prantsatas. Taotles muidugi vastupidist. Püüdis end tutvustada oma endise klassi sädeme ja kogu kooli hingena. Temast pudenes ohjeldamatult lugusid koolipõlistest ettevõtmistest. Täis võõraid nimesid. Ja ikka nii, et tema oli kogu toimuva hing ja genekas. Ja kahjuks ikka nii, et kuulajatel oli ka lõbusate lugude üle keeruline naerda – Aile ei osanud üldistada. Ta jutustas ainult endale tuntud nimedest ainult endale tuntud seostes. Ja naeris ise kõkutades.
 
Mis kuradi õigusega me tema naeru ära rikkusime?
Ta naeris siiralt õnnelikku naeru. Saate aru, ta oli olnud koolis õnnelik. Türr temaga, et küllap ka seal irvitati ta üle. Üsna kindel, et irvitati. Laste õelus on ju teada. Hiljem saab sellest rafineeritud jõhkrus. Ülikooli ajal lasti üksteisele kaela vahepealne variant – laste õeluse ja täiskasvanute rafineeritud kurjuse ülemineku-tigedus.
Kardetavasti me rikkusime Aile õnnelike kõkutuste üle ilkudes ära need mälestused, mille helgetena hoidmisega ta päris kindlasti palju vaeva oli näinud. Võrreldes praeguste, meie lastega, on Aile siiras rahulolu oma kooliajaga aga midagi täiesti haruldast. Selline imeline harmoonia näib olevat nüüdseks lõplikult välja surnud.
Kui mu tütar põhikooli viimasest klassist ära tuli – see haridus tal praegu ongi, lõpetamata põhi… - arvasin, et ma olen oma häbiga ainus. Selles mõttes häbiga, et kui laps jätab kooli pooleli, siis see on ju ema läbikukkumine? Ise haritud ja edukas, tubli ja positsioonikas, ja laps siis nüüd nii tuksi keeratud. Aga selgus, et iga teise kena kodanlase vähemalt üks laps on kooli pooleli jätnud.
Kellel on seletamatult siibri ette visanud. Kellel on armastus katuse viltu sõidutanud. Kes on elumere lainetesse uppunud. Ilusamad tüdrukud kolivad vaevalt kuueteistkümnestena mingite meeste ülalpidamisele, päeval magavad, öösel möllavad kiirendusvõistlustel ja ööklubides. Inetumad kõõluvad vanemate rahakoti peal, tulemata selle peale, et kes koolis ei käi, peaks tööle minema. Peaaegu täis kasvanud naised ja mehed lasevad vanematel – või kellelgi teisel – end üleval pidada. Sest neil saab koolist lampideni.
Koolist saab lampideni, kuna nad ei õpi seal midagi, mis neid huvitaks ja mida nad tulevikus kasutada kavatseksid. Kui ma lootsin veel, et mul õnnestub tütart koolis hoida, röökisin ta peale, nii et hääl ära. Tekitasin temas ahastust ja alakat. Kusjuures kui ma vaatasin sisse kooliõpikutesse, mille omandamatuse pärast ma oma ainsamat last sõimasin ja mõnitasin, nuhtlesin ja karistasin, tabas mind täielik õõv. Ma ei saanud mitte kuradi midagi aru. Ei loodusõpetusest ega eesti keelest. See oli mingi irreaalne, eluvõõras, salatsev ja ülbitsev udujutt, mille õudne õõnsus joonistus eriti hullusti välja, kui võrdlesin neid õpikuid eestiaegsete armsalt vanamoodsate, selgete ja inimlike õpikutega.
Need jurakogumid, mida lugema ja omandama sundides kogu Eesti oma lühikesi ja hinnalisi elusid kulutas, rikkusid kõik ära. Läbini, olemuslikult ja põhjalikult mäda hariduse kontseptsioon ja olemus, ajas lapsed tülli iseendaga, vanematega ja ühiskonnaga. Vanemad sõimasid ja röökisid, selle asemel, et lastega tõelistest asjadest vestelda. Lapsed uppusid sõimu ja alandusse – ega saanud saadagi ettekujutust, kelleks nad üldse saada tahavad.
Elutu ja külm, kasutu ja õõnes haridus peletas. Nad põgenesid. Vanemad olid enda arvates läbi kukkunud. Laste tulevik läbi lõigatud – sest inimese elukäik peab teatavasti olema selline, selline ja selline. Mitte mingil juhul mitte vähimalgi määral teistsugune.
Me ise olime mallidesse takerdunud – ja reeglina polnud koolis õnnelikud. Meie lapsed keeldusid neid tõepäratuid malle üle võtmast ning jätsid haige ja katkise kooli pooleli, et ise mitte haigeks ja katki minna. Aga kuidas pooliku hariduse otsast edasi minna? Me ei tea. Lapsed ei tea. Me röögime üksteise peale. Teeme oma lapsed narkar-prostideks, oleme läbi kukkunud ja tapame oma ihuvilja viha ja põlgusega. Ehkki nad püüavad kõigest end päästa selle õuduse käest, mida me ka ise ei talunud.
Aile oli oma ebatäiuslikkuse juures koolis õnnelik.
Ta oli end õnnelikuks vähemalt sundind. Ära veennud, et oli õnnelik olnud.
Ja meie loopisime selle visa tööga saavutatud kaardimajakse, selle ämbliku härmalõnga rämedalt laiali. Pähhähhähhää.
Muidugi tegime Ailele tegelikult sellega isegi head. Ta teadis tänu meile, kuhu ja kuidas edasi. Ära siit. Kava- nii- haaval kaugele ja kõrgele. Sinna, kus ollakse piisavalt suured ja ilusad, et lubada teistele õnnelikke lapsepõlvemälestusi, hingerahulikku täisiga ja lubatult ebaesteetilist vananemist.
Mille põrgu pärast ta tagasi tuli?
Ju tema täielikust triumfist oli puudu võõrsilt toodud sära näitamine siinsele liivakastile. Eks ta tahtis oma ilusaid välismaal tehtud lapsi muidugi ka näidata. Kena kombekas kaks last, nagu hästi välja mõõdetud, edukalt üles ehitatud ja seejuures õnnekastmes niisutatud elukäik eeldab.
 
Aile jõudmine akadeemilisse perre uuel, ihaldatud tasemel, ei tahtnud õnnestuda. Kunagiste lugude ümber ja teiseks jutustamine pani vastsed kaaslased ainult viisakalt muigama oli pealetükkivalt naiivne ja silmipimestavalt ebatäiuslik.
Igast küljest logisev lapsnaine, täiskasvanuks püüdlemisel järjest valede joonte valija. Aile süvendas meeleheitlikult oma naturaalset ebatäiuslikkust. Tal oli lai mõmminägu, kõõrdikippuvad silmad ja lohakas suu. Suu oli alailma töllis ja keel huulte vahel lõdvalt rippu. Kehakuju tal lihtsalt polnud. Aile võinuks näomõõtmed juustega näojoontele kohaseks kahandada. Aga temal oli selline soeng, mis jättis kõik ebadused nii, nagu need olid – ja ajas veel hullemaks. Aile võinuks riietuda nii, et tema sipelgapiht jäänuks rohmakale taguotsale naeruks rõhutamata. Paraku keskendus kogu ta garderoob figuurivigade osatamisele. Oma linnaeksinud maaka moega sai Aile kiiresti nöökealuseks.
Ailet kardeti. Kardeti kui maaslamajat, keda ei tohi lüüa – ja kes samas mängib oma maaslamamise nii peenelt välja, et tahaks talle just kõrvakiilu anda. Ma olen nii kole ja õnnetu – see olgu teile kõigile kohustuseks ja õnnetuseks! Aile viljeles tehnikat “ma pean sulle meeldima, sest olen sinust nõrgem”. Tüdruk põdes karjuvat inetusekompleksi, saamata aru, et kõik, mida ta ette võtab, teeb teda järjest inetumaks. Nii nagu teda rikkus kogu ta garderoob, nii hävitas viimse tema toimekas kohalepaterdamine, nurgelised naljad ja taktitundetu agarus kõikjal, kuhu seda kõike sugugi ei oodatud.
Üliõpilastel oli tava loenguvaheaegadel suitsunurgas kükitada. Üksteist vaadata, endast jutustada ning ennast soovitult-esitlevat nalja visata. Aile oli alati seal. Kügeles ebaledes, sest istekohta talle ei jätkunud. Sikutas oma miniseelikut pidevalt madalamale, nii et kellelegi ei jäänud märkamata tüdruku pontsakad põlved ja krooniliselt hargnenud kleidiäär. Aile tegi vahemärkusi. Tekstina võttes olid need leidlikud ja naljakad. Kahjuks rikkus ütleja alandlik toon kõik ära. Iga repliik, mis teistele suitsunurksetele oli loomulik ja vaba eneseväljendus ning sobis jutuahelasse, kukkus Aile puhul välja vaevalise super-etteastena, millele järgnes piinavalt pilkav vaikus. Piiga tegi oma lauseist liiga suurt numbrit. Pabistas nende pingutatud soolode pärast. Ja kokutas-itsitas lollakalt. Seega meisterdas endast ise veel mannetuma naerualuse. Lootusetu askeldise, kellele võis kõike öelda.
Ah, mmmmida sa jooooobised, võis igaüks Ailele kähvata.
Jaaaaa, me paneme sind tähele, ära tee end nii kuradi vastikuks, kuradi kurat, käi kuradile. Sa narmendad, raisk. Roheline lauvärv ei sobi sulle. Ja tegelikult oli sul vist kiire – me ei pea sind kinni ka.
Lõpmatuseni.
See oli valus ja tüütu, tekitas süü- ja kaastunnet. Aile niheles seal otsekui selleks, et lasta endale kaela kõigi teiste eraelulisi ja akadeemilisi depressioone. Tunned end halvasti? Näe, seal seisab Aile. Tal on õudne meik, varbad sissepoole ja kostüüm kisub. Tõmba talle vesi peale!
Heal juhul võis Aile oma kohta taluda sisemisest mõistvusest. Halval juhul ta lihtsalt harjus sellise viisiga tähelepanu pälvida.
 
Kas ma võisin ülikooli ajal – või kasvõi kümme aastatki hiljem – aimata, et sõna “suitsunurk” hakkab minus sügelisi ja vappekülma tekitama? Ei, mitte sellepärast, et avalikes kohtades ära keelatud suitsetamine surub soliidsed inimesed veidratesse gaasikambritesse kägarduma. Mispeale nii mõnigi mittesuitsetaja või suitsetamisest loobunu hakkas just suitsetama – seltskonna huvitavamad inimesed kükitasid seal haisvates pugerikes.
Suitsunurk oli koht, mida mu tütre viimane klassijuhataja nimetas lõppjaamaks, kus lõplik loobumine ja allakäik vallandus. Selge, et ametlikult koolides selliseid kohti pole. Aga mida saavad õpetajad enamat teha kui lapsevanemad? Kui noored suitsetavad, siis nad suitsetavad. Neile ei saa kallale minna, sigarette ära rebida, alaealistele müüvate kioskitädidega protsessida, taskuraha kinni keerata – nad suitsetavad. Ja teevad seda suitsunurgas.
Seal neetud paigas tekib resonants. Seal võimendub üleolek kõigest - mis nad ikka meiega teha saavad? Tahan, teen suitsu. Ei taha, ei õpi. Tahan, panen pidu. Ei taha, ei käi isegi nendes huvialaringides, mis mulle enne meeldisid. Sest suitsunurga-konsiilium peab mu hobisid nõmedaks. Ju nad siis ongi. Pohhui ja vatever lendab koos suitsurõngastega lakke. Kogutakse kuraasi ja sõltuvust. Tubakas häälestab aju muude ainete peale. Muudest ainetest saab elu telg – sest teist telge pole. Ning see resonants, asendusteljelisus ja faking perse algab ja süveneb, kinnistub ja päädib suitsunurgas.
 
Jätnuks ta vähemalt oma imala koogitamise kombe. Aga ei, ta tungis teiste ninade alla nännikottidega. See, et Aile ise nämmutas alalõpmata midagi, oli juba küllalt ebaesteetiline. Et ta oma pistisega soliidsete inimeste ümber kommitäditses ja mingit perversset andamit püüdis maksta, oli liig.
Kasutage mind ära ja olge tänulikud…
 
 
“Teeme midagi kihvti, eksju?”
mangus Aile. Jahju-onju, nöökisid akadeemilised õed-vennad. Keegi neist polnud mingi paadunud uinamuina, eks teisedki tundsid mõnikord sellist ailelikku tegutsemiskihku. Kuid esimese kursuse täismees pole teadagi kerge olla – tuleb kogu aeg oma lapselikku entusiasmi varjata. Mine võta kinni, kui palju sobib “midagi kihvti teha, eksju” ilma lollakana tundumata. Ailel polnud seda küsimust ega uue territooriumi neuroosi. Ta oli ääremaade infantiilne kaunishing, kes tahtis laulda ja esineda nii palju kui võimalik. Kaaslased, kes olid oluliselt andekamad ja esteetilisemad, ebalesid palju enam.
Kaheksakümne viiendal tassisid esmakursuslased endaga kaasas ka korporatsiooni katteta “rebase” tiitlit ja pidid sitsima mingite veel suvalisemate “burššide” ees. Üliõpilaste ühendamine käis tegelikult kursuste kaupa või komsomoli komiteega – kuhu Aile otse loomulikult kuulus. Esmakursuslaste avapeod ja taidluskonkurss. Kuivõrd koolitulnukail polnud korporatiivset üksteiseleidmise kohta vastavalt veendumustele, püüti neid ühendada olemasolevates rühmitustes.
Vaimne vastuhakk sellisele kunstlikule mätsimisele oli loomulik. Kursus oli valmis “ülalt” tulnud koostegemise käsule alluma vaid groteski kujul. Ent pilavaidki etteasteid takistas see, et Aile ümber oli kogunenud liiga eredate isiksuste seltskond. Solistid ei saanud isegi naljatamisi ühistegeleda. Olid ise selle üle uhked ka veel. Õppejõud ja Aile olid nende üle võrdselt õnnetud. Esimesed pidid seda olema elukutseliselt – noored tuli ühendada kahjutult agarateks rühmadeks, et neil millekski sobimatuks aega ei jääks. Aile aga pälvis oma elujanuga, millel polnud poliitilise korrektsusega tühjagi pistmist, Reipa Kretiini aunime.
Teaduskonda vastuvõtu pidu rebaste auks? Aile tuli kirjaliku stsenaariumiga, eeldades, et kohalikud suurused tuiskavad seda eeskavaks omandama. Rebasetaidlus? Aile oli taas loomingulise öö veetnud. Nääripidu? Aile urgitses ridikülist võidukalt jõulukava. Tema pakkumised polnud sugugi rumalad, pigem andekad – kuid pakkumises oli nii palju segavalt ailelikku, et kõik lükati tigedalt tagasi. kelleks sa meid oma agitkavadega pead? Muusika ja sümbolid? Väga kena, aga see on ju Aile tehtud, järelikult ei kõlba.
Õigupoolest oli kahju noist rakendamata välgatustest. Aile rikkus kogu oma ande ja romantika oma kohmaka pealekäimisega ära. Midagi tehti ikka. Aga siis ei tahetud Aile innustunud kuunägu endi sekka. Aktsioonide põhitingimuseks kujunes – oh saatuse ebaõiglust – ainult ilma Reipa Kretiinita.
 
Eks see naiivsus muidugi oli Ailel üks parajalt osav mask ka. Mitte läbini-põhjani talle olemuslik – aga kuidagi ju pidi maailma hüvedele ligi pääsema.
On üks hüve, mis on Ailel praegu, kakskümmend aastat hiljem, põhjalikumalt käes kui kunagi varem. Minul aga täielikult käest kadunud – kui ma seda kunsti üldse vallanud olengi. Töö ja lõbu ühitamine. Kui minul – ja üldse neljakümnestel – tükib lõbu aspekt kogu tegevusest peatamatult kaduma, siis Aile leiab oma lõbu järjest enamas ja üldisemalt. Maailm ongi üks üleüldine kaif.
Tema jaoks.
Minusuguste tavaliste tädide jaoks pole hommikudki enam kingitused. Mis siin veel töö ja lõbu ühitamisest rääkida. Oh jeerum, miks ma jälle ärkasin, küsin ma silmi avades kurvalt. Pressin oma paisuva pee kostüümisse ja vean end tööle. Selleks, et maksta kõigi neetud asjade eest, mis mulle rõõmu ei tee.
Aile ärkab kena armastaja kõrval – ma olen seda noormeest tema kõrval seltskonnas näinud – ja läheb tegema tööd, mida ta teeks ka siis, kui ta ei peaks mitte midagi tegema. Särab ja õitseb ja on viiekümnesena ilmselt veel pringim ja õndsam kui praegu.
Mina nean oma rutiinset tööd ja mõttetut tiksumist. Viiekümnesena pole ma arvatavasti üldse enam eluski. Nii suur elutüdimus ja –väsimus on kallal.
“Miks sa Eero ringkonna rõõmudest osa ei võta?” küsis Aile viimasel aastal, kui Eero veel elus oli ning me temaga mingil suurel ratsavõistlusel kokku sattusime. “Nii paju elurõõmsaid, ilusaid ja omas elemendis inimesi – sa võiksid end samale lainele punuda.”
Mida muud kui punumist võikski üks ämblik soovitada, eks ole. Ta ise oli neile inimestele kostüüme ja enese esitlemise kultuuri kujundanud ja õpetanud. Absurd…
“Ma ei viitsi kuulata mingeid istaku üksikasju ega ratsude põlvnemisi. Mind ei huvita hobuinimeste omavahelised intriigid ega finants-afäärid!”
“Aga see on ju üks võimalus õnnelik olla,” naeratas paigas ja õnnelik Aile. “Milleks üha vastanduda ja protestida ja õnne endast ära tõugata?”
Ta ise, tõsi küll, jättis tolle ilusa mehe, kes talle võõrmetropolis lapsed ja seljataguse tegi, ka ju maha. Aga sellepärast, et kasvas välja ja üle ja punus end veel kõrgemale ja rahulolevamaks. Kusjuures mahajäetud kaunismees jäi sealt hüvede-võõrsilt teda imetlema ja lapsi toetama.
Mismoodi küll elud ja saatused pööravad. Ilusad kuhtuvad üksildaseks ja mõttetuks. Inetud kruvivad mööda ebaloogiliselt sujuvat spiraali täiuslikkuse poole…
 
Aile kippus kogu kursust kehastama.
Tüdruk oli uhke oma kuuluvuse üle ülikooli ega jätnud seda iial ja kõikjal teatamata. Kohti, kus seda teha, kogus ta oma õhtupoolikuteks aga suisa palavikuliselt. Rahuldamata olemistung kandis Ailet luuleklubidesse, kinoühingusse, ikebaanaringidesse, laulma ja tantsima. Kursusele esitles ta end vapustava primadonnana, ületamatu poetessina ja eriti peene lilleühitajana. Häda tema uuele imidžile, kui mõni kursusekaaslane sattus ta õhtukaaslastega tuttav olema. Aga juhtus ju alati. Õhtukaaslased uurisid: armas taevas, kas juristideks õpivadki ülikoolis kõik sellised?
Millised siis õieti?
Kuidas üldistada juriste või arste, biolooge või filolooge?
Inetu ja silmapaistev. Andekas ja pealetükkiv. See oligi “selline”. Loodus sigitab enam inimesi, kes ei vasta inimeste endi poolt miskipärast püstitatud esteetilisele mallile. Ning selle julmalt kitsa malli läbi vaadatult “ebaesteetilistel” kipub olema haruldane anne seda igal sammul rõhutada. Inetu, kes ei kooserda trummi lüües keskteedel, ei oleks nii inetu. Kole, kes ei poeks valikuta ilusariietesse, ei oleks nii karjuvalt kole. Ilutu, kes käitub nauditavalt, on peaaegu ilus.
Aile oskas teha kõike ahastamapanevalt vastupidi. Vale soeng, vale eriala, vale käitumine, vale riietus, valevalevale. Võimatu oli öelda, miks just vale. Aile originaalne kleit karjus kandja peale. Aile terane mõte pöördus väljendaja vastu. Aile head kavatsused ristisid ta Reipaks Kretiiniks.
 
Ailest võis vägagi hoolida.
Igaühel on oma haige, enesega tülitsev poolus. Üldjuhul õnnestub see enesekindlama Mina alla peita. Kuid Ailed osatavad neid olemisvaevu. Rõhutavad – ja paljastavad seega meid kõiki. Mis eest tuleb neile lõuga sõita. Ka ilus naine pole kaitstud selle eest, et ta ei lähe peale mõnele, kes talle oluline. Sujuski suhtleja võib mööda panna. Edukast käivad üle ebaõnnepäevad. Neil puhkudel on lihtsam õppida. Ailedes avatud tõdedest kui isiklikku enesekaitsekindlust laiali lammutada.
Astra armastas Ailet. Aile oli kõverpeegeldus. Võõrasse linna ja kodutusse kohanemine. Sõbraigatsus. Printsiunistus. Eneseväljendusiha. Aile korjas Astra üksindushetki. Noil hetkil võis Ailele kurta Tartu-vastikust ning kohatust võõras linnas. Tüdimushetkil, kui Astra erakas oli valgunud täis omavahel sobimatuid inimesi, sulgus Astra Ailega kööki ning kaebles eal, kuni maja oli tühjenenud.
Aile oli suurepärane kaaslane nelja silma all olemiseks. Seltskonnata polnud ta narr. Oli arukas. Liiatigi veel andekas kuulaja ja lohutaja.
“Isver, ma poleks arvanud, et sa kodus oled,” imestas Aile ühel õhtul, kui leidis Astra ühel rebaseõhtul pimedas toas kössitamas.
“Poleks ma su samme ära tundnud, poleks mind kodus olnud kah. Oh kui kuradi hea, et sa tulid. Nüüd võin tule põlema panna. Kui keegi tuleb, oled sina siin üksi, mind pole – eks?”
Aile oli mingilt oma õhtuharrastuselt tulnud. Jätkunuks isekal Astral tema jaoks silmi, märganuks ta, et sõbratar on lössis ja löödud. Ilmselt taas kord ühest ailestunud õhtust ja alandavast kohtlemisest.
 
Veider, et ta pärast oma positsiooni pealt noile kunagistele mõnitajatele näkku ei andnud. Pääses võõrsil isamaisest taagast, laadis end pungile, asutas kodumaale naastes menukaima ja mainekaima stilistika-eneseserveerimise stuudio. Võinuks ju kunagistele tallajatele kätte maksta.
Tulite abi ostma?
Suhu teile!
Aga ei. Ta oli end taagast ja kompleksidest nii vabaks pununud, et mitte millegi eest kätte maksta lihtsalt ei olnudki enam. Mitte et ta poleks mäletanud – hüperhea mälu oli tema isiksuse kvaliteetsemaid komponente – polnud seda teda, kelle kannatuste eest oleks kätte maksma pidanud. Uus tema. Uus tase. Uus, uus…
 
Astra aga oli oma eluga nii hirmsasti ametis, et Ailegi ärkas võimalusest selle elu pikantsist osa saada, uuesti ellu.
“Jõle on mängida tühja korterit. Kikitad kõrvu. Libistad briketti sosinal ahju. Käid kikivarvul ja ronid küünlaga laua alla lugema. Õudne!”
“Sul on külalistest villand?”
“Puh, nojah…” kooris Astra kartuleid. “Üldiselt neh. Ma pole nii otsustav, et vabastaksin elamise enda jaoks. Ja praegu tekkis ka romantiline lühis. Minaaaaa ei osssska öelda ei!” laulis Astra püüdliku Oklahoma-lustiga. Teema meeldis Ailele. Tal hakkasid silmad särama.
“Mina ei oska jälle nõustuda. Mul on küll ilusaid poisse, aga ma ei saa… ei saa neile… ei saa kätte anda, noh,” pihtis Aile.
“Näe, tädi Astra ka ei saa. Ainult selle mööndusega, et… Tead, mul on sigalik komme olengutel kõige kenamate meeste kallal hammast proovida. Kas selle seltskonna kõige timmim türbel ergastub. Näkkab-ei-näkka-näkkab-ei-näkka,” keksis Astra näitlikult jalalt jalale. “Mitte et kutt mulle tõeliselt ja päriseks meeldiks. Lihtsalt on selles kambas alfaisane. Hakkangi mängima.
Järgmine peatükk on süümepiin – näe, sai siis nüüd teine inimene sedasi asjata leili aetud. Ja siis olen mina hea tüdruk, õigustan teise inimese lootusi. Muidu kukub tema isiksus äkki kokku veel. Riginraginprõmm.
Nii tekivad minukesel paraku kodukäijad. Nad ei saa ju aru, et me mängisime sel õhtul tema kummi täis puhumise ja ego ergutamise mängu – ja kõik. Ei saa aru! Ei ole tänulikud! Ma ei söanda neid kodukäijaid ka otsesõnu pikalt saata. Hiilin küünlaga laua alla, et pärast nende peale halastamist endale eraelu ka jääks.”
Astra koksis vihaselt mune praekartulite peale.
“Praegu on karta üht diskopüksi ja üht karvast. Oma liigis mõlemad igavesti tegijad – ainult et võrreldes minuga ju täiesti teisest liigist. Mõtle, mis lõbus seltskond meil neljal, kõik erinevate liikide esindajad, siin oleks!”
Kas see oli nüüd delikaatne väljendumine või?
Aile ei teinud sellisest tava-jõhkrusest välja.
“Mulle küll meeldiks, kui poisid minu pärast kakleksid,” meeliskles neiu, kelle pärast kohe päris kindlasti mitte kunagi keegi ei kakelnud.
“Mulle meeldis see sinnamaale, kuni ei kakeldud. Käesoleva seisuga olen oma eraelu – mis puudutab töötegu, õppimist ja lugemist näiteks, persse keeranud. Kodus ei lubanud isa mul poistega sedamoodi mängida. Ma ei õppinud seoses sellega piire tundma. Ja nüüd, kui olen oma hüper-voorusliku plikaea tasa litutanud, saan aru, kui õigus isal tegelikult oli. Oeh, kuidas ma olen ennast sisse mässinud!
Ära sa ainult arva, et ma isale sellest iitsatadagi julgen. Kodus esitan ainult flirtimist konspektidega, mitte millegi muuga.”
Aile vaatas Astrat leebe imetlusega.
Astra jõi tudengieine kõrvale õlut. Aile ei tahtnud. Sorkis, kahvel harali sõrmede vahel, taldrikus. Jättis järele titelikult suured sodid.
Aga temaga oli hea.
Kui teised ei näinud, et temaga oli hea.
 
Sa kuradi kurat. Aile õppis ju minu pealt. Mitte seda, kuidas oma noorusliku värskuse pinnal erinevaid isaseid enda järel jooksma panna. Ta õppis, kuidas ei tohi. Jälgis, mismoodi ei või ennast raisata, isevooluteed läbustada, kaasa voolata ja minna lasta. Ta õppis sellest, kuidas ilus ja andekas raisku läheb – mitte moraalses mõttes, vaid oma eelduste kasutamata jätmise asjus. Õppis. Ja mina siutsusin, nagu edev ja enesekeskne katsejänes. Kõik tahavad mind! Olen saatuse pailaps! Kes õppis, see oskas minu vigades ja minulikust tühjusest hoiduda. Nüüd tantsib tema väärikalt ja mõõdetult valssi, partneriks unelmatemees ja tagala mitmekihiliselt kindlustatud. Mina istun seina ääres. Nähtamatuna. Mind õieti polegi enam. Mis siis, et ma oletan, et kui ma vaid tahan, olen homme jälle puhkev ja õilmitsev tüdruk, kes jookseb avali ja määrimata südamega Kedrikule vastu. Üle lagendike, mida ükski senine suhe ega prohmakas pole ära sodinud. Nii ma kujutlen. Jõuetult ja kustuvalt unistades. Aile aga tantsib valssi…


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat