Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 21


4. ÄMBLIK
 
Teil on ka nii. Ma tean. Enamus asju on kõigil inimestel ühte moodi. Las ma siis olen praegu see, kes väljendab seda, mis on meil kõigil ühte moodi.
Et tundub, justkui oleks kõik ajutine. Mööduv. Kohe homme muudetav ja teist moodi. Homme ei vaata mulle peeglist vastu see paks mitmekordse lõuaga mammi, kes on mingil hetkel järsku ja ootamatult ületanud parim-enne tähtaja. Homme on ta jälle tegelik mina. Mitte masendavalt turske tädi, vaid tõeline mina. Selline, nagu ma tegelikult olen. Kerge ja nõtke, noor ja ilus. Igavesti. Aamen.
Ma ei tunnista endale peeglist vastu vahtivat matrjoonat päris endaks. See on ajutine. Piisab, et ma söön ja närveldan õige natuke vähem, armun kellessegi ja saan elult särtsakad väljakutsed – ja juba on kõik endine ja tegelik. Homme olen niisugune, nagu ma end mõnikord sisimas tunnen, kui parasjagu peeglisse ei vaata. Homme on mu sisetunne ja peegelpilt kooskõlas ega ehmata mind nii ebaõiglaselt, kui ma kaubanduskeskuses või büroos ootamatult peegli ette satun. Teadlikult peegli ette minnes pole pilt ja ehmatus nii jõhker. Ootamatu peegel tabab lõdva ja ammendunud tegelikkuse.
Kadunud Eerol oli samamoodi. Ta sai küll enne surma, kui parim-enne reaalia teda peeglites varitsema hakkas ja üha imestama pani, kes on see silmaaluste pelmeenide ja teravate suuümbruse joontega elatanud mees seal peeglis. Eero kukkus enne kõripidi tõkkesse, kui ta kaineks sai. Kolmekümnendate eluaastate keskel ei kollitanud teda veel see, mis meil kõigil ühte moodi on – vananemine ja inetuks longumine läheb kohe üle. Tema seesama-fenomen oli sel eluperioodil pigem niisugune, et juba homme suudab ta kaineks saada. Homset päeva ei sunni õudne enesetunne tal alustama väikese õllega. Homme ei seisa tal tallis riistakastis alaline lapik, millest enesetundele pidamist ja vedamist rüübata. Homme pole ta õhtuks ennast jälle nii ära sättinud, et ülehomme on ikka ja jälle pohmell.
Eero polnud kunagi päris purjus, ükski töö ei jäänud tegemata ega hobune sõitmata. Aga ta lihtsalt polnud juba mitmeid kuid – aga võibolla juba ka aastaid – kunagi päris kaine olnud. Ja ta suhtus asjasse just nii, nagu me kõik mõnesse oma pöördumatusse ja igavesse painesse. See pole tegelik. Homme ütlen tsurr!
Ma lootsin õelalat, et politsei võtab Eero rajalt maha. Naeruväärne on kuulda neist kõik-puhuvad-reididest ja näha uudiseid, kus mingit joobes juhtide statistikat edastatakse. No lubage naerda! Esiteks on peateedelgi tabatud promillikottide protsent naeruväärne. Võrreldes sellega, milliseid eerosid seal tegelikult pidevalt ringi triigib. Teiseks oskavad nad ju kõrvalteid pidi oma sõidud ära sõita. Ühest külast sutsti metsa vahele, teisest sutsti välja. mõni neist, kes iial statistikasse ei jõua, kukub autost välja, kui uks lahti teha. Mõni saab pidama, koon vastu sihtmärki. Olgu see poe sein või talli uks. Aga meedia mullitab mingist lauskontrollist, karistuskvootidest ja statistikast.
Ma tahtsin, et Eero jääks võmmile vahele. Siis oleks see ta rajalt maha võtnud ning katkestanud nii tsükli kui seda saatvad suhted tallitüdrukute ja trennineiudega, poolnapsised flirdid ja süüdimatud vahekorrad. Millesse sekkumine oli mulle alandav. Ja millele oli eelnenud juba nii palju armastust tapvaid kodu lähedalt murdmisi, et mind ei huvitanud ja ma ei viitsinud.
Alandused ja turvatundest ilma jäämised seoses pideva armukeste võrgustiku täienemisega olid mu juba paksuks ja koledaks ära teinud. Nüüd oli armastus otsas ja huvi null, las paneb. Mistõttu mina ei olnud ka see, kes oleks Eerot sundinud ja aidanud kaineks saama. Kes oleks teda hoiatanud, et pidevalt purjakil ratsasportimine muutub talle paratamatult ohtlikuks. Riskikoefitsent kasvab iga purjuspäi roolis ja sadulas kõigutud päevaga. Puht-füsioloogiliselt tõotas kaineks saamine kujuneda nii vaevaliseks ja raskeks – kõik need paksu vere minitrombid ning maksa ja kõhunäärme ensüümide kataklüsmid – et sellisel puhul oleks pidanud keegi armastav ja toetav tal kõrval olema. Või vähemalt oleks see keegi pidanud ta mõnda kliinikusse vedama. Ent selleni veenmisekski pidanuks mingigi armastus alles ja olemas olema. Ilma armastuse väeta alkohoolikut aidata ei saa.
Nii siis hukkus Eero, arvates, et võib homme vabalt hommikuse õlle ning lõunase lapiku ära jätta. Tsurr ja nips ja tegelik noor-puhas-rikkumata ratsasportlane on tagasi.
Mina jäin lesena kujutlema, et homme olen peeglis jälle ilus ja noor ja tõeline mina.
Kogu abielu Eeroga oli mulle ajutisena tundunud. Ma kannatasin tema truudusetuse ja üldise kergluse ilmselt just tänu sellele välja, et see oli ajutine. Kohe kaob see mees mu elust, nagu ühe öö uni – ja ärkamine viib tema pahed ja puudused kaasa. Teisalt muidugi oli mul just sellepärast Eero ebaideaalsust raske taluda, et ta plnud minu Elu Mees, vaid juhuslik aseaine. Soojätkamise instinktist sündinud armumise ajel valitud juhuslik paariline poleks tohtinud mind petta ega ära kasutada. Poolik tegelane – ja minu kulul, minu arvel, minu tegeliku mehe asemel…
Selle aja sees, mil mina ajutist ja mõttetut aseabielu vedasin ja ilueedist hobumeest üleval pidasin, jõudis minu tegelik mees mitu korda abielluda. Või kas ta alati abiellus – igatahes tema naised vahetusid, tal sündis nendega lapsi – ja seegi oli mu meelest ajutine ja juhuslik. Ma polnud Kedriku naiste ega laste peale armukade ega nende pärast õnnetu – need olid eksitus. Selline kahjutu jama, nagu elektrikatkestus või torurike. Ootasin suuremeelselt nende möödumist. Ise endale teadvustamata, et ootan.
Sel päeval, kui algkoolist saadik minu ellu tulnud ja minu tegelik ja päris teine pool Kedrik minu juurde jõuab, olen ma jälle kaunis ja sale, ühe lõua ja kerge jalaga Astra. Koos õige mehega tulen iseenda juurde tagasi ka ma ise. Kõik on veel ees. Peki alt võib iga hetk välja kooruda rikkumata ja ilus lapsemeel. Halb unenägu saab läbi.
Ma tean, et teil on ka nii.
Ja mõnikord juhtub, et tegelikult ka lähebki nii.
Unenägu lõpeb ja tegelikkus tuleb tagasi. Koos ilu, saleduse ja kainusega.
Selle peale, et minuga koos elamine ajaski Eero jooma, ma – vabandage väga – mõelda ei taha. Ta ei kannatanud mind kainena välja, ei suutnud narkoosita mind petta ega petmata jätta, joomata oli talumatu olla ülalpeetav iluasi. Need asjad on vastastikused. Ja mis siis? Maailm on täis inimesi, keda ma ei armasta. Eero oli üks nendest. Ta sai krooniliselt purjus peaga okserit hüppama minnes surma. Tänu sellele ei sõitnud ta autoga kedagi surnuks. Mina sain endale lesena tunnistada, et ootan. Olen kogu aeg oodanud. Ja kui ma oma mõtetega Eero tapsingi, siis… kus ta, kurat, ise sel ajal oli kui ma ta surnuks põlgasin?! 
 
Astra vaagub poolunes.
Kummalises seisundis, kus ollakse teadev oma keha olemasolust, kuid ei suudeta seda millekski sundida. Astra teab, et vedeleb loiu asjana, millel on palav ja mille kaela alla on padi valusalt puserdunud. Ta näeb vaimusilmas kirjutuslaual avali raamatut, mis teda kohustades ootab. Päikesepaistene pärastlõuna. Rammetu naine suures voodis. Tegijat ootav töö. Ja mitte mingit võimalust end liigutada.
Astra venitab käe kõhule. See on sile ja näiliselt süütu. Pole märkigi tillukesest inimesehakatisest temas – kes ta milleski justkui süüdi teeb või? On jäänud pool aastat uue, miniatuurse Eero sünnini. Pool aastat aega lõpetada täit pühendumist vajavaid töid. Ja siis… Astra magab. Püüab silmi avada, end tööle saata – kuid hõljub taas sügavusse. Teda surutakse vastu maad. Nii tilluke inimene ta sees – ja nii raske.
Keegi kobistab koridoris. See pole koputus, vaid kohalejõudmise müra. Juba avatakse uks. Eero? Astra ei taha mehe silme ette vajuda vormitu plasmana. Ta põrkab küünarnukkidele, hõõrub pimesi silme alt ripsmetušši, kohendab juukseid ja valmistub kohtumisvaimustunult naeratama, endal pea istulihüppamisest ringi käimas. Aga see pole Eero. Eero ei jäta ootuspingsat vaikust. Tema kolistab piimapudelitega ja peremehesammub hoogsalt läbi ruumi. Vargad? Appi, mu laps, mõtleb Astra. Keha tuleb tema valdusse tagasi. Ta ukerdab põrandale ja seisab kõikudes. Brr, mõtleb ta susse otsides.
“Kuku!” teeb tuhm naisehääl.
Kukukuku, poriseb Astra ja tuigub tulijale vastu.
Aile seisab keset tuba, peas looriga kübar, käes pitskindad ja seljas dressipluus. Astra libistab uimase pilgu üle Aile.
“Kohe näha, et preili tuleb Tallinnast,” uriseb Astra ja lisab mornilt – ma ei kuulnudki, kui sa koputasid. Aile ei koputagi kunagi. Ta siseneb, ja peab loomulikuks, et tema üle tuntakse rõõmu. Ta seab end vilunult kuulaja-asendisse ja on seal, et olla. Astra ei oska iial ei selle ega muude töllakuste suhtes oma vastumeelsust väljendada. Kahju on teisele haiget teha. Ta ei suuda Ailele siiralt kähvata – nagu teevad teised tüdrukud. Liiatigi raputab kübaraga ilmutis Astra melanhoolsest rasedarammestusest üsna teretulnult välja. Astra haistab magusalt erutavat võimalust lapsest rääkida. Ning Aile ähmitseb, et teda taheti maanteel autostoppides ära vägistada.
Kes see hull küll olla võis, irvitab Astra sissepoole – ja soristab Ailet uudistades vett kannu.
“Vana kiilaspea,” vastab Aile ka küsimata küsimusele. On ehmunult õhinas.
Kahju, et mõni pleiboi polnud, oleksid mõntsa tunnikese veetnud, õiendab Astra kõige madalamat sorti sisehääl – ja ta imestab, miks keegi tema enese arvukatel autostoppidel talle meestunnustust pole avaldanud. Oh jah, Astral pole ju sellist kübarat ega dressipluusi.
“Mida sa keedad?” nõuab Aile.
Teeeeeed, venitab Astra. Aile on Astra toolile istunud. Nooruke perenaine pahandab vargsi tema oskuse üle eranditult alati valida teise inimese harjumuspärane tool, lemmiktass – kui kõik kohad on ju ometi täis teisi, täitsa vakantseid. Aile haralinäpulised ämblikukäed kaovad ridiküli. Ta ähib veidi aega keskendunult, keel alumisele huulele ununenud, ning pudistab siis kotist laudlinale saiatuutu. Astra tatsab vaguralt lauda puhastama, paneb kolm “Viru” kringlit taldrikule ja luksatab.
“Keeda parem kohvi, ma olen kuidagi närtsinud,” tellib külaline, ja hakkab Astra juuksenõelaga küünealuseid puhastama. Küünelakk on tunaüleeilane, leinarandid ei taha kaduda. Aile kratsib, nohiseb ja küsib, kuidas Astral läheb. Astra vaatab oma juuksenõela ja luksatab.
“Kullanupsukene, sa näed nii vaevatud välja,” jooksevad Aile silmad osavõtlikult ninajuurele kokku. “Kas Eero on su ära vaevanud?”
Aile sondeerib pinda, et teist pihtima ahvatleda.
Teatud mõttes küll, on Astra nõus – ja teeb siiski teed.
Kohvi lihtsalt pole.
“Issand, sul ju polegi…” on Aile pettunud. “Ma käisin just hommikul valuuta poes, oleksin sulle toonud…”
Mis kena võimalus oma võimekast haardest rääkida, vihastab Astra ja otsustab Ailele lapsest rääkimata jätta. Kas Pirita bensukas – selles valuuta omas, noh – on benssu, küsib ta hooletult.
“Muidugi on,” rõõmustab Aile, ja imestab siis, et Astral on valutsi ning bensiiniga midagi teha.
Oh, see väike valuuta peab inimesel ikka olema. Bensiini jaoks peab ikka jätkuma.
Ailel imestub suu ammuli.
“Kust sa said?”
Astra viskab muretult, et eks tal mõned otsad ikka ole – ja mõtleb lõbustatult viimsele vene kolmekale, mis tal tegelikult stipipäevani jäänud on.
“Mis otsad?” pahvatab Aile ausa aplusega.
Nämm-nämm, jagame pooleks…
Aga paikene, kes siis tänapäeval selliseid küsimusi esitab?
“Mõni honorar või?”
Selliseid küsimusi…
“Said oma tööd Läände müüa või?”
No kuule!
“Mis otsad sinul on?”
Aile!
 
Ütle, kes on su sõbrad…
… ja tühja sa ütled, sest sa häbened neid. Sa ei saa kauni ja sihvakana, andeka ja lootustandvana tunnistada, et su sõber on selline kujutu kuunägu, kes kõik selle kasina, milleks ta üldse kõlvata võiks, saavutab hullu töö ja kombineerimisega. Sinu sõber – ja selline keskpärasuse kogum? Seda ei saa tunnistada. See näitab sind ennast võibolla eriti heal juhul suuremeelsena, võibolla on ta sulle kontrastiks – aga üldiselt on ikkagi sedasi, et ilusad astrad ei tohi näotuid ailesid oma sõpradeks pidada. Nakkab. Määrib ja komplitseerib.
Ma mõtlesin inertse suurelisusega, et olukord on aegade lõpuni selline, nagu ta just on. Sedasorti ülbe inerts ei lase märgata, millal see juhtub, et sina käid alla ja teine üles. Piiratud isekusega arvad, et kõik olukorrad on lõplikud. Sina oled ilus ja andekas. Tema on inetu ja mõttetu. Las rabeleb. Peaasi, et teda kuidagi sinu juurde kuuluvaks ega sinuga seotuks ei peeta.
Ent sinule kogunevad kilod ja toonus käib maha. Sinu anded manduvad ametnikutoolis ja potentsiaal peetub küll tipus – ent ametnike tipus. Kõik. Punkt. Tema aga teeb õiged valikud. Möödub sinust. Ja siis maksad sa selle eest, et tema sõprusest suureliselt üle olid, igasugust õiglast hinda.
Aile ei lasknud end iialgi lõdvaks, sest ta teadis, et see maksab talle elu. Ainus, mida ta pidas tõeliseks eluks, oli külluslik ja kõrge lend keset kenasid mehi, ilusaid asju ja kõiki võimalikke maailma hüvesid. Neid sai kätte vaid juhul, kui Aile mõtles ja kombineeris, mobiliseeris end ja seadis püüniseid igal võimalikul hetkel. Ämblikul pole tiibu. Ämblik püüab sääsed ja kärbsed, liblikad ja sitikad kinni siis, kui punub visalt ja pidevalt oma võrke ja lõkse.
Mina kaotasin valvsuse, tegin valed valikud ja mõttetu karjääri.
Aile võitles end metropolidesse, kus tema kuunäosse ei suhtutud üleoleva kaastundega, kus tema suhtes polnud pärssivaid eelarvamusi. Eesti väikerahvalikust alaväärsusest tingituna on meie inimesed üksteise suhtes tapvalt nõudlikud. Sa pead olema nii esteetiline ja naa edukas – muidu sa meile ei kõlba. Suurrahvaste seas on alles veel selline hõrk ja ilus asi, nagu tingimatu armastus. Seal armastatakse inimesi selle eest, mis neil kõik on – mitte ei vihata selle eest, mida kõike neil pole.
Aile laadis end suurrahvaste metropolides eneseväärikust ja lootusrikkust täis, ajas end õnnelikult vormi, õppis šikiks ja riietus timmiks, nii et tema käest hakati seda oskust ostma. Ta tõi kodusesse konnatiiki suurrahvalikku stilistikat ja suhtekorraldust. Enne, kui teised selle peale tulid.
Sellepärast, et see polnud talle kaasa sündinud.
Kel olid tiivad, need ei taibanud õpetada lendamist ja tiibade ilu serveerimist.
Tema, tiivutu ämblik, õppis – ja õpetas. Selline paradoks jah, et kes ei oska ja kellel pole, see õpetab. Ent selle jaoks pole asjad enesestmõistetavad. Ja teised – samuti tiivutud või väga väikeste tiibadega – tormavad tema stuudiosse ja salongi oskust ostma. Sai temasugune ilusaks ja edukaks, teeb mind ka!
Mida võimatuma on sedasorti knowhow müüja iseenda kallal korda saatnud, seda rohkem on põhjust teda usaldada ja tema teeneid tahta. Ja seda ilusamaks ta ise oma edu harjal edeneb. Mida on tal märkamatult vastupidiseks muutunud positsioonidelt pakkuda neile, kes varem ilusate ja andekatena teda sõbraks ei tahtnud? Tugevama positsioonilt väikseid tapvaid teeneid. Kes ei oska, see õpib, kes õpib, see õpetab, kes õpetab, see teeb vaikselt ja rafineeritult, pikalt ja pidevalt tagasi. Ilma, et õieti midagi teekski.
 
Astra valab teed, kuni rabatud Aile laseb sõrmed tassi poole jooksma. Tal on maailma kõige teepõlglikum nägu. Ta ei usu oma kõrvu. Äri tasemeni ja maksva raha juurde küünib siin provintsis ainult tema. Soojad kohad ja kõik ihaldatava saab ainult tema – ja nüüd mingi Astra!
Võta kringlit, julgustab Aile, ja näitab ise ette. Selliseid kringleid Tartus ei saa. “Virus” ei jõua nad ka alati letti. Ainult inturistile ja tuttavatele jätkub. Ailel lendab kringlipuru suunurkadest.
Kumb sina oled?
“Täna olin intuur,” itsitab Aile mõnuga, seejuures on mälutud suutäis toredasti näha. Astra püüab Ailet vähem vaadata ning hakkab kuduma. Aile seltskonnas võib – see on ise ka, nagu Kihnu mutt, kel igal vabal hetkel alukate värvli vahelt näputöökotike välja ilmub. Et iga sekund elust asja ette kasutatud oleks.
“Jummal, kui usinakene sina küll oled,” kiidab Aile tädi toonil. Ja mis sellest tuleb kah, küünitab ta käe.
“Eerole villane aluspesu.”
“Nii tillu?” Aile suu venib kõrvuni. “Kuule…”
Ta krabab uue kringli. Issand, oi, aga millal ometi! Tähelepanelik ja nupukas, nagu alati. Laps sünnib jõuluks.
“Näha küll veel ei ole.”
“Ma valmistan end titele kudumisega hingeliselt aegsasti ette.”
“No kuidas sa küll toime tuled? Ülikool ja töö ja majapidamine ja lapsukene. Ega see Eero sul ka peale hobuste millegagi väga ju ei tegele, kui nüüd aus olla. Aga sina oled muidugi niiiiii vapper.”
Sul läks tähtsuste järjekord sassi. Kui nimekirjas on “lapsukene”, siis alustatakse sellest.
“Eks ma siis laaberdan vähem ringi,” kehitab Astra õlgu.
Jeerum jah, on Aile keeletu.
“Ikka tahtsite seda või?” läheneb pealinnast tulnu vandeseltslaslikult.
“Loomulikult. Tead küll, mis siis tehakse, kui ei taheta,” torkab Astra ja põrnitseb Ailele teravalt näkku. See punastab.
Ja sinu vanemad?
Nutsid natuke, enne kui mu liivakastist välja viskasid. Me ei suhtle.
“Kuidas nad võivad!” ahastab kõige traagilisem Aile.
Nii vara, nii vilets mees, ülikool, karjäär, noorus, kaagutab Astra.
“Eero on ju nii hirmus kena mees,” kurdab Aile. “Nii töökas ja armastav…”
Ta teab ise ka, et see pole nii. Aga plusspunkte on vaja. Nii väga tahaks teada, kustkohast nad valuutat said.
“Ei kujuta ette, milline isa temast saada võib,” leebub Astra mõnevõrra.
“Tal on nii head silmad ja ta hoiab sind nii väga,” kudrutab Aile. Nüüd on teine oma elemendis. Ta elab ju teiste eludest, kannatab kenasti välja kuulajaosa – oma enese lugudest pole tal võimalik rääkida, sest need on liiga keerukad. Astra ei tea, kellega, kui palju ja kuidas Aile parasjagu oma saama-skeeme käivitab. Keegi on tal millegi saamise jaoks alati tagataskus. Suured taskud.
“Ma ütlesin kohe, et Eero on sulle õige mees,” õhkab Aile.
Ütlesid muidugi, sest nii oled sa öelnud iga mu mehe kohta – alles siis, kui lugu lõhki, oled oma tegelikku arvamust avaldanud. Tähelepanekud on sul seejuures märkimisväärselt tabavad. Viga vaid selles, et sa ei ole neid armu-uimasele hormoonipuntrale õigel ajal öelda söandanud. Nii võinuks parasjagu õnnelikku sõbratari pahandada. Praegugi tahab Astra taas kord Aile kaasakiitmist uskuda. Olukord on teatavasti jälle lõplik ja igavene ning sellesse usu kinnitamine kulub ausalt öeldes praegu just väga ära.
“Eero on selline mees, kes oskab perekonda ülal pidada,” teab Aile. “Kui mehelik ja ilus ta on!”
Aile nosib viimast kringlit.
Seal see Eero nüüd ongi.
Astra läheb kergeks kohendatud sammul kööki ja paneb lõuna sooja. Eero terenaeratus jahtub, kui terekallistava Astra selja taha kerkib Aile tarmukas nägu. Aile püüdlikkus näitab, et ta teab, kui põhjalikult Eero tahaks teda kuskil mujal kui oma kodus näha. Aile vatrab oma suvistest välismaareisidest ja Tallinna-elu naljanditest. Hääl, millega ta püüab elurõõmu, põnevust ja unikaalseid teadmisi-kogemusi edastada, põrkleb veidralt valjusti seintel ja Eero jäigal fassaadil.
Aile seisab ebaõnnestunult keset tuba, nii et Eero ja Astra põiklevad tüdinult ja häiritult tema vatrava kogu ümber.
Aile sealoleku tõttu tunneb Astra end pahandust teinud plikana. Ta teab ju, kuis ta Aile lahkudes Eerole meeldimiseks Ailet parodeerib.
Praegu on Aile oma kohalolekuga Eero kojutuleku ära rikkunud.
Ka sellist meest, kes tegelikult mammutit ei too – aga oskab väga suure mammuti tooja näo ja olekuga oma hobuste juurest laekuda, peab väga kaunilt koju ootama. Sellist meest eriti.
“Oh kui kahju, me sõime just Tallinna kringlid ära,” kurvastab Aile, unustades mängeldes, et võiks siinkohal ainult endast rääkida.
Astra, vaesekene on nii väsinud, etendab ta murelikku bonnet.
Tegelikult oleks põhjust muretsemiseks küll…
 
Ma olen täiesti veendunud, et Aile, raisk, teadis, et Eero pole mulle õige mees. Ta oli läbinägelik ja kaval – mida tõestab ta enese absoluutselt võimatuna tundunud tähelend. Küllap ta teadis, et ma asun teele, kus mind aina tarbitakse. Et koos mehega, keda ma hakkan üleval pidama ja emmema, käin isiksusena ise hunnikusse.
Seda enam, et Aile oli üsna natuke aega varem Eeroga maganud. Ta oli vaevalt paar nädalat varem talli asja teinud ja Eero ära proovind. Ehkki Eero muidugi arvas, et tema proovis minu sõbratari ära. Selle ka. Nagu kõik nad. Koledus on erutav. Kui juba, siis juba. Täkk märakarjas.
Mina arvasin selle, kirjeldatud idülli ajal, et Eero oli Aile suhtes nii tõrjuv ja tõre, sest hoidis mind puukiva vampiiri eest. Tegelikult üritas ta Ailet sellepärast majast välja saada, et ta kartis teda. Et nad talli söödaruumis triksu tegid, seda kuulsin alles aastaid hiljem. Jälle. Taas oli kõik, mida ma enesestmõistetavalt nii või naasuguseks pidasin, olnud hoopis teistsugune. Kõik läheduse ja usalduse hetked. Kogu turvatunne ja ustavus. Nii sõbrataride kui mehe poolt. Alati näiline. Alati tegelikult hoopis teisiti. Läbi ja läbinisti vale ja võlts kõik.
Selline üdini ja põhjani mäda ja vale värk kõdundaski mu läbi. Nii läbi, et Eerost vabaneminegi – olgu muld ja hobusesitt talle kerge – ei tei nud mind võluväel tagasi ilusaks. Mingi jamps. Ma näen, et teised keskealised emandad, kes valest suhtest vabaks pääsevad, lähevad ruttu ja jahmatavalt ilusaks ja toonusesse.
Mina olen pärast Eero surma järjest inetumaks läinud. Elukorralduses on lisaks tema olemasolule järelikult midagi sügavamat ja olemuslikumat valesti, et tema kadumisest ei piisa.
Teised lahutanud-lesestunud daamid puhkevad õide. Minuga pole veel imet sündinud. Minuga on pärast Eero surmagi järjest ainult katastroofid juhtunud. Ma kirusin seda, kuidas mu vanemad mind aina omasid ning mind praagiks pidades minust lahti ütlesid. Ja ma õppisin kogu ebaõigluse ja õõva juures nendelt sellesama käitumismalli kenasti endalegi külge. Ma omasin oma ainsat tütart. Ja teda praagiks pidades ütlesin temast lahti. Kui ta koos tühjuse peletuseks soetatud sõpradega jooma ja narkima hakkas, oli põhjus temast üha kaugeneda. Kui ta oma vaakumi täitmiseks vajalike ainete hankimiseks kehamüügiga raha hakkas teenima, oli ainumõeldav, et tõukasin teda endast veel kaugemale.
Mis selle Eero lapsest tahtagi, mõtlesin ma. Liiderlik joodikust isa. Ülalpeetav iluasi. Valelik džigitt. Paheline naudiskleja. Selge, et ta soetas juba geneetilise paratamatusenagi samasuguse tütre. Pärast Eero surma läksid tütre näojooned, kus peegelduv papake-kadunuke mind ikka veel rahule ei jätnud, mulle aina vastikumaks. Ma hakkasin tütart üha rohkem vihkama, sest ta oli oma isa moodi.
Seda on õudne öelda, aga muud kui ausus mul nüüdseks enam üle ei jää. Midagi kohutavamat kui narkar-prostituut sa oma ainsast lapsest teha ei saa. Ja sa teed ta selliseks just nimelt oma põlguse ja vihaga.
Olles instinktide ajel vale mehega abiellunud, põlgad ta surnuks. Järgmiseks tapad ta lapse, kes sellest arutust kirest sündis. Nõmeda tippametniku tülka karjääri kõrval ongi see põhiline saavutus mu elus. Palju õnne!
 
“Ja sina aitad teda kõigest väest?” ründab Eero seda mureliku bonne poosi.
Aile kügeleb ja üritab, kuid vastused tema vadale venivad silphaaval, ja ta laseb jalga.
Miks Eero mind ei salli, küsib Aile järgmisel kohtumisel.
Sest ta on sügavalt matslik, nagu sinagi, võiks Astra talle vastata – ent on praegu veel hormoonidest liiga pimestatud, et seda tõde märgata. Või on praegune armastus ta vähemalt ajutiselt suuremeelseks teinud. On see harv ja haruldane hetk, kus ta suudab mõista, mitte hukka mõista. Vist ainus aeg ta elus, mil ta armastab tingimusteta. Nii Ailet kui Eerot. Ainsam hetk, mil ta oma lähedastele nõudmisi ei esita. Mil ta üldse laseb kellelgi endale lähedane olla. Sest tema usk, lootus ja armastus pole veel katki läinud.
Kui kõik katki läheb, süüdistab ta lähedasi selle eest, mis nendes on kogu aeg olemas olnud. Katkine Astra võtab selle kõik luubi alla, arvustab ja arvelda b, klaarib ja käärib. Ja seda, et praegu on ta elu viimne hetk, mil ta on terve ja ilus, ta veel ei tea.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat