Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 20


Reti oli uksel mossis.
Astrat nähes korrastas ta näolihased üleolevaks, ent sõbralikuks naeratuseks.
“Oo, lõpuks ometi oled tagasi! Ma olen sinust niiiiiiiiiii puudust tundud.”
Šampanjakork kadus põhjatusse nurka.
“Sa käisid mind kodust otsimas?”
“Jaa, neetud skleroos! Arvasin, et tulid eile õhtuks tagasi,” kirus Reti ennast ning jutustas kaeblikult Al Caponest, kes ainsagi puhta trussikupaarita järsku komandeeringusse sõitis.
“Vaeseke ei saa hiljemalt kolmandal päeval naistessegi minna,” itsitas Reti.
“Ma loodan, et hommikul minu poolt said ilusti koju,” viskas Astra brutaalse sööda. Reti haaras selle lennult.
“Oojaa, Eero on tõepoolest kena mees. Üldse mitte selline mühakas, nagu tavalised Eesti mehed,” kiitis Reti hurmavalt naeratades – nagu naine, keda kõik mehed tahavad ning kes oskab oma väärtust hinnata. Ta kummardus šampanjat läigatades Astra poole: “Ära seda küll arva, et ma temaga magasin. Ma ei suudaks seda iialgi. Sa oled mu lähedane sõber, meid seob nii palju. Ma ei suudaks!”
“Eero oli kindlasti kohutavalt pealetükkiv,” tundis Astra kaasa.
“Mitte rohkem kui tavaliselt,” andis Reti armulikult andeks. “Kullake, sa peaksid sellel täkul hoolsamalt silma peal hoidma. Iga kord, kui ma temaga kahekesi jään, tahab ta mind maha murda. Kui ta lihtsalt kätt ümber ajaks, oleksin sellest üle – aga selline tormakus…”
“Sa peaksid Eeroga ettevaatlikum olema. Sinu vääratus murraks Karli südame,” hoolitses Astra. Samal ajal, kui ta enese süda volksas kurgust säärde ning läks seal härma. Jäätas kummaliselt ära.
“Jah, ma olingi sunnitud Eerole kõrvakiilu andma. Ära muretse, mitte väga kõvasti. Ma tean, kui väga sa temast hoolid. Ta ei saanud väga haiget.”
 
Kõrvakiilud, kõrvakiilud…
Mulle, Eerole.
Ma ise andsin 12aastasena Kedrikule ka kõrvakiilu. Sellepärast, et ta sikutas mind pioneerirätist, nii et selle sõlm läks koledaks ja tagumine nurk kortsu. Aga eel enam sellepärast, et ma tahtsin Kedrikut puudutada. Väike vops oli võimalus panna käsi vastu poisi põske. See oli pehme ja puhas põsk. Ja see puudutus on mul tänini peopesas.
 
“Heldekene! Ega te ometi tülli läinud?” ehmus Astra suu ühes ja süda teises suunas.
“Mis sa nüüd! Me oleme intelligentsed inimesed. Ma jutustasin Eerole arusaadavalt, kui palju meid sinuga ühendab – kui lähedased me oleme. Ta mõistis mu olukorda ja taltus pisut.”
Astra mälust purskus otsa ja ääreta vihur teise ringi pajatusi, mis Reti vahendusel-kujundusel taas temani olid jõudnud. Sapised väljendid. Retilik eneseülistus. Astraliku madaluse paljastamine. Astra teadis – oi kui selgesti aimas – mida Reti Eerole oli rääkinud.
Mõte, et Eerot peab mustamishimulisest Retist eemale hoidma, oli kahjuks teostamata jäänud. Nüüd polnud seda mõtet enam, sest kõige kardetavam oli ära juhtunud. Reti himustas Eerot kui huvitavat meest ning kui suurepärast võimalust Astrale kätte maksta. Al Capone suudluste ja üleoleku eest.
Olgu neetud iga Retiga koos veedetud minut.
Olgu neetud teadmatus, kui palju Reti Astra pjedestaalilt tõukamiseks Eerole vahutas. Kui palju enese tõstmiseks teist madaldas. Nagu see ikka käib. Astra polnud veel aru saanud ka Reti jäetud mulje ja tegelikkuse vahekorrast Eero jaoks.
“Sa jutustasid Eerole Theost ja Otist.”
“Ja mitmetest teistest isastest jätistest. Et ta mõistaks, kui palju sa oled pidanud meeste pärast kannatama. Et ta teaks, kuidas sinu peal on tallatud. Eero peab aru saama, et vähemalt temal tuleb sind säästa. Ta peab olema üle oma kirgedest ning mitte purustama seda, mida me sinuga teineteisele tähendame.”
Reti valas šampanjat ja puudutas Astra külma kätt.
“Sa rääkisid Theo tekitatud abordist.”
Reti võpatas.
See ei sobinud tema looga enam kokku.
“Kallis, ma ei tahtnud,” põrkas naine tagasi. “See juhtus nii. Mulle tundus, et ta teab, kuidas Theo sind poolvägisi rüvetas ja šantaažiga anduma sundis. Kas Eero ei teadnudki? Issand, kust sina tead, et ma rääkisin? Eero lubas, et see jääb meie vahele. Kuidas ta võis!?”
Reti kippus stiili kaotama.
“Kullake, ta polegi sõnagi öelnud. Sina ise ju äsja rääkisid.”
Reti jäi Astrale, suu ja silmad pärani, järele vaatama.
 
Reti on sümbol,
mõtles Astra kodu poole lentsides. Sümbol mu vaieldavalt vooruslikust – aga kaugeltki mitte üheselt tõlgendatavast! – minevikust. Ma võin endale jutustada olnust kui puhastustulest ja unustamis-võimalusest. Aga kõigil meist on mõni Reti, kes laiba kapist välja kukutab. Oleksin pidanud ise. Ma ei tahtnud. Nüüd olen Eero silmis valelik ja vagatsev lirva, kes skandaalitseb tema vahepala pärast. Sümbol-Retid ei andesta iial oma roiskuva tegelikkuse keskel käärides, et teiste elu toimub. Nad ise on lakanud liikumast ning nende apaatne ämblikuolek ergastub vaid siis, kui keegi satub iseseisvalt nende intriigivõrku. Mina olen just selline enesetapjalik sääsk, mõtles Astra. 
 
Miks ma ometi ei lugenud juba kümme aastat tagasi neid kunagisi talletusi üle? Mulle oleks siis nii palju olulist meelde tulnud. Siis oleks kogetust abi olnud. Mitte mulle endale. Mu tütrele.
Mulle oleks siis meelde tulnud ja selgeks saanud, kui kohutavalt saatuslik see on, kui sul pole vanemat ja arukamat, kogenud ja heatahtlikku sõpra. Mul endal ei olnud. Ja mu täiskasvanuks saamine käkerdati ära. Ikka ja alati käkerdatakse, kui ennast ise kaitsta ei oska. Kui isetult südamlikku vanemat sõpra ei ole, siis ei oska. Reeglina. Mistõttu maailm on täis õnnetuid lapsepõlve- ja veel õnnetumaid täiskasvanuks saamise lugusid.
Kümme aastat tagasi olnuksin ehk piisavalt palju küpsem kui kahekümne aasta eest, et kaitsta oma tütart samasuguste käkerdamiste eest. Selle asemel, et meenutada ja juurelda, tegin mina täpselt sedasama, mida mu vanemad minuga. Ja mida ma ju ometi nii kohutavalt jälestasin.
“Mida kõike me oleme sinu heaks teinud,” ütlesid mu vanemad.
“Mida kõike ma olen sinu heaks teinud,” ütlesin mina.
Mina ei öelnud tütrele enda ja Eero kohta “meie”. Mina.
Mina ostsin talle riided ja toidu, huvialaringid ja ekskursioonid. See oligi kõik, mida tegi see kanapime mina. Aga ma ei olnud kõige õrnemas eas tütrele niigi palju sõber, et oleksin märganud, et ta müüb oma riided maha, ei maksa toidurahaks antud summasid sugugi koolis toidurahaks, hoiab endale huvialaringide lunastamise rahatähed – ja teeb ekskursioonideks antud summade eest oma trippe.
Nii sageli küsitakse, kustkohast küll noorukesed narkomaanid ainete ostmiseks raha saavad. Emme annab! Seda ise märkamata, sest emmel pole aega oma enda sünnitatud noore elu kõrval kaitsva sõbrana püsida. Emme on nii ametis selle raha teenimisega, mida lapsukesel aina rohkem tarvis läheb. Jummel küll, kui palju tal on sõpru, kui palju on neil kõigil sünnipäevi, mille külastamiseks läheb üles üha rohkem ja suuremaid kingitusesummasid. Emme rügab ja teenib, annab raha – ega näe-kuule mitte kuradi midagi. Tütreke-kahvatuke tahab teatrisse minna? Oi kui tore, muidugi, kui palju… ahah, tahaks sõbra kah kaasa kutsuda, aga selle vanemad ei anna teatri jaoks. Oi, mina küll annan. Teatri jaoks alati.
See oli umbes kaks aastat tagasi, kui ma lasksin endale lõpuks ligi tõdemuse, et mu lapsuke on narkar. Tema oli siis seitseteist. Paar aastat varem oli hukkunud tema isa. Aga mitte see polnud tütrekest narkima ajanud – ta oli alustanud paari-kolmeteistaastasena.
Kui toredad aastad mu eluloos.
Minu eluloos?
Ma olen oma tütre tragöödia tegelikult endast lahti andnud. Lahti ühendanud ja kokku lahutanud. No mis mina teha sain, eks ole. Mis ma teha sain, kui ta seitsmeteistkümnesena peaaegu enam kodus ei elanudki – ei ööl ega päeval. Arvasin, et tal on püsiv poiss-suhe – vahva sõna, eks? Tahtsin arvata. Aga tema püherdas siis juba alaliselt narkourgastes. Nüüd on ta kahekümnene. Tahate teada, kus ta on ja mis ta teeb?
Ma ei suuda praegu sellest veel jutustada.
Luban, et teen seda järgmises… või ülejärgmises peatükis.
Pean olema selleks ise hästi küps ja paigas, et asi ei näeks välja nagu mingi trafaretne filmistsenaarium. Mina ei tea, miks need eriti elulised ja valulised lood nii tavalised ja äraleierdatud tunduvad. Vist sellepärast, et me kõik oleme sarnased. Meie sisim sarnasus joonistab meisse ja meiega sarnaseid mustreid. See lohutab – ja samas tüütab. Meil kõigil on nii sarnased mured ja probleemid. Et Kõigevägevamal neist kordamistest ja kopipasteetidest juba ometi villand ei saa!
Nii et – ma võtan end peagi kokku ja jutustan oma tütre saaga lõpuni.
See “kokku võtmine” on muide veel üks väljend, mida ma üdini jälestan. Võta ennast kokku! Nii öeldakse alati, kui sul on sent surmaga võlgu ja kokku pole enam midagi võtta. Kui oled kõik kaotanud – võta end kokku! Mis kõik? Kuhu kokku? Mille nimel?
 
Päevad sujusid leebelt Retita.
Eero ja Astra elasid kirglikku eel-abielu. Sellesse ei mahtunud kolmandaid. Astra imetles Eerot, kes suutis sõnatult toime tulla ennast tabanud solgivalanguga. Astra ei saanud jätta imetlemata ka muidu nii jäärapäiselt ekstravertset ennast, kes ei läinud klaarima, vaid vaevas end omasoodu Reti lauseid mälus siia-sinna veeretades.
Eero ja Astra sõid ahjupraadi. Astra jälgis isukalt mõnulevat Eerot.
“Jube maitsev!” pudistas Eero täissuu. “Huvitav, kui me abiellume, kas sa siis ka niimoodi minu eest hoolitsed?”
“Oh ei, siis ma lasen sul koju vedada super-köögitehnika ega pane sinna näppugi külge, sest pole ühtki puhast taldrikut, mille pealt süüa.”
“Mis sa jamad?”
“Tsiteerin klassikuid. Al Capone kodus on nii.”
Eero katkestas söömise. Palus sellest prae juurde mitte rääkida.
“Reti vihkab sind kogu hingest. Ma pole iial kelleltki kellegi kohta kuulnud sellist teksti, nagu Reti sinu pihta paneb. Vaguralt ja kannatavalt. Nagu teeks nii teema kui rääkimine talle isiklikku vaeva. Täitsa näitleja kohe.”
 Eero võttis uuesti kahvli. Astra kahetses ja häbenes, et küsis, mida ja kuidas Reti rääkis. Arukam oleks olnud vaikiv ükskõiksus. Pikalt alla surutud küsimused olid temast paraku tugevamad. Lõuna oli untsus. Hirmunud Astra ründas.
“Reti on ka hea enesekaitsja. Mille eest ta sulle kõrvakiilu andis?”
Eero hangus.
“Ta kurtis, et sa kipud teda maha murdma.”
Eero lahvatas näost mitte punaseks, vaid lillaks, öeldes “missssssssassssssja.”
 
Al Capone ei jõudnud isegi napsi välja käia.
Eero-nimeline tuulispask ütles koridorist kiirelt, veenvalt ja täpselt, mis tal öelda oli. Ta ei teinud liigseid sõnu, et intrigandist Reti kohta kõik välja öelda. Et arvamust avaldada ka tema mehe kohta, kes nähvitsat ohjeldatud ei saa. Ei kiitnud ta ka oma naist, kes ussipunkri vahet tolgendab. Al Capone pandi kuulama ja Reti lõug värisema.
Kas aastaid tugeva ja kõigutamatuna esinenud naisel saaks olla närusemat tunnet kui eestkostja varal maaslamajale tagumikku lahmida, mõtles Astra selle spektaakli ajal endast. Eero ägedus tegi ennast iseenese käest vabaks võideldavale naisele teenitud valu.
Mitte iial enam ei tule nad siia.
 
Nalja tahate teada?
Ma valetasin.
Seda äsjakirjeldatud stseeni ei ole tegelikult kunagi toimunud.
See oli soovunelm. Meil on nagunii valikuline mälu, mis näitab olnut – ja ka olevat – sellisena, et me seda välja kannataksime. Et me iseennast välja kannataksime. Et me oma suhteid välja kannataksime. Et me ei vihkaks ennast selle eest, et sumame töllakalt poolikutes suhetes nii mannetult, et endaga enam üldse koos elada ei suuda.
Mõtlesin selle efektse olukorra selleks välja, et suudaksin Eeroga abielluda.
Nii lihtne ongi.
 
Al Capone avab ukse, juuksed turris ja hommikumantel nabani lahti.
“Tere hilisööd!” kummardab ta galantselt.
Eero teatab sõbralikult õige kellaaja. Astra tunnistab rauge eneseirooniaga, et seekord tullakse asja pärast – ja loomulikult ikka midagi tahtma.
Al Capone lüpsab masinast hommikukohvi – sõidan õhtul väikesele Euroopa-ringile, korrastan projekte – viipab mees paberiuputusele. Masin on eksklusiivne. Euroopa veel haruldane. Kaos aga tavaline.
Mehed räägivad äriasjust. Astra vahib ringi toas, kus pole kuude jooksul midagi muutunud.
Magamistoast kostab kerget ägamist.
“Reti pingutas öösel minu lahkumisliikudega üle,” selgitab Al Capone hooletult. Tema isiklikult on üleni suur heatahtlikkus, viisakus ja abivalmidus.
“Ega ma sulle praegu midagi võlgu ole?” küsib Astra malbelt naeratades.
Eelseisev on piinlik ja naljakas.
Al Capone toob varmalt kohaliku tähtsusega arveraamatu. Tema tursked käed poevad lehekülghaaval sügavamale minevikku. Ta pahvatab lõbustatult naerma: “Sa tagastasid mulle viimase kümneka pool aastat tagasi.”
“Oeh, ole kena, kirjuta siis tänase kuupäeva alla paarsada,” palub Eero rahulikult.
Al Capone kirjutab muheledes.
Ulatab raha.
Eero ja Astra tõusevad, tänavad kohvi eest. Eero on ukselävel, Astra avab suu – ja suleb jälle. Endale ja kiusatusele alla jäädes kädistab ta siiski: “Abielusõrmuste eest küsitakse üliõpilastelt ka häbematult palju raha…”
Al Capone turtsatab omamehelikult. Tõmbab värske sissekande hoogsalt suuremeelse kõneka žestiga maha. Eero tuleb naeratades tuppa tagasi ja kirjutab siiski laenu taha esimese mõeldava tagastuskuupäeva. Sest pole olemas tasuta lõunaid. Pärast võla tagasi maksmist ei tule nad kunagi enam siia.
 
Mina ei läinudki. Ma ei olegi pärast enam mitte kunagi Retil külas käinud. Ei tema tollases ega hilisemates üha külluslikemates Tallinna-kodudes. Mida ei saa öelda Eero kohta.
Kui ma meie tütart sünnitasin, istus Eero Al Capone salongis. Ja kastis seal titevarbaid. Kuidas siis teisiti – raske töö oli ju tehtud, pidi ju tähistama. Nagu rehkendavad kõigi ajastute mehed, kes tite sünni järel õigustatult ja põhjendatult tsüklisse kukuvad.
Kui tüdruk õhtuti röökis – gaasivalud, lihtsalt õhtused laulutunnid, hammaste tulemine, marlimähkmetest haudunud kannikad – läks Eero kodust ära. Kuhu mujale kui Al Capone salongi. Kõik olid ju seal. Seal toimus. Seal sõlmus.
Sõlmus nii, et Eero pidi äärepealt vangi minema. Tegi koos Karliga mingit nii vahvat äri, et päike hakkas väga tõsiselt ruuduliseks kiskuma. Et ennast oma sõlmumistest välja päästa, pidi mu mees maha müüma paar oma parimat hobust.
Aga see oli õigupoolest odav hind enese lahti ostmise eest nii põhjalikult ja varjunditerohkelt mustast maastikust. Kus mina sel ajal olin? Kõigest üle, kus mujal. Ma ei oska tänini öelda, mis äri see täpselt oli, mida Eero Karliga ajas. Sest mul oli ükskõik. Mul oli titt ja tuhat tööd ja Eero suurte poiste liivakastimängud tundusid nii lapsikult nögad ja mögad.
Võiksin praegu helistada.
“Halloo, Karl, kuidas kube kärab? Nägin siin ükspäev ajakirjast pildi pealt, et Retil on ammune armuke ikka kenasti alles. Nii armas. Kuule, vana, kas sa ütleksid mulle nüüd, palun, mis äri te mu kadunud mehega ajasite? Noh, siis, kui ta vanglast pääsemiseks oma parimad hobused müüs – ei, see oli oluliselt enne sinu mulli lõhkemist. Oi, vabandust, börsimulli pidasin meeles.”
Ei, sellist kõnet ma küll ei tee.
Sest ma olen väga teistsugune inimene.
Ilma selliste kõnedeta inimene.
Aga mul on teistsuguseid kõnesid. Ja veel kuidas on! Ja veel milliseid on!
Nii et – jääge meiega.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat