Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 19


“Pikantne mees. Kui mul aega oleks, võtaksin ta ette,”
tunnustas Reti madaldatud hääl. Hääle omanik vaatas Astrale üle toa silmanurgast otsa – ilma tegelikult silma vaatamata. Nagu kiskja. Ning liugles uksele, mille taha Al Capone ja Eero olid kaupa vaatama kadunud.
Astra ei leidnud sõnu.
Nii sügava vihkamise ja ei-tea-mille-andeks-andmatuse purset poleks ta kergelt vintis Retilt oodanud. Astra oli tulnud oma vastse voodisõbraga oma markantseimatele tuttavatele külla. Saagu hobumees teada, milliseid parkuure siin maailmas peale maneeži veel kõik läbitakse.
Reti aga oli võtnud kogu oma energia, et väljastpoolt ühisseltskonda tekkinud huvitavale – ja veel sportlikule! – poisile Astra vääritu olemus ja kirev noorus paljastada. Astral oli raske, et mitte öelda võimatu end kaitsta.
Reti teadis temast halvimat.
Liiatigi juhmistas teda pöörane püüdlus tühjuse lõppu tõotava Eero poole. Tal oli vaja pidavat ja vedavat püsisuhet. Pidet ja sidet. Tal polnud mitte vähimatki enesekindlust, sest Eero, kes temaga küll järjekindla isukusega magas, oli valusalt kinnine ja inimlikult kauge. Iga kuradi hobune oli talle lähedasem ja sõbram kui noor naine.
Otsekui poleks tal Astrale andagi midagi peale rahuldamist vajava noore keha – soojuse ja läheduse said hobused. Al Capone kodu kindlustas oma laiutava saatanlikkusega Eero kaitseasendit veelgi.
Astra oli mehest eemale istunud, et võimaldada talle vaba ülevaadet linnakese sensatsioonilisimast kodust. Eero oli lõdva rahuga Al Capone pealetungid tagasi tõrjunud. Mehed lahkusid naistest vennalike vestlus-võrdsetena. Ihaldatav ja salapäraselt mehelik Eero ei näidanud oma kokkukuuluvust Astraga mitte ühelgi moel. Ja nüüd oligi Reti tasumispartii.
“Kuidas sa selle kompu leidsid?”
“Ta näppas mu sõbra nina alt ära.”
“Oh kui mehelik ja ajutine!”
“Mina olen meie suhtega rahul.”
“Mina ei näe, et teil üldse mingi suhe oleks. Ta naudib lihtsalt su kogemusi.”
“Eero naudib tema päral olevat. Ta ei huvitu selle saamisloost.”
“Järelikult pole armastust. Sa vaeseke!” keksutas Reti vannituppa. Tulles oli tema meik värskendatud ja pluusinööbid madalamalt avatud.
“Ja sa usud, et Eero jääb sinukese juurde?” hellitas Reti keelega pokaali serva.
“Miks mitte?”
“Oooh! Sul ei säili ju ükski suhe. Meeste jaoks, keda sa tõeliselt tahad, oled sa liiga rikutud. Mõtle ise, kes võiks tahta kasvõi lapsigi naiselt, kelle noorusea mälestusi ei kõlba lastele vihjatagi? Sa ei oska ju oma elust läbi marssinud kaardiväge kokkugi lugeda,” oli Reti blaseerunud ja võitlusvalmis amatsoon, kes oli valmis kõrvaldama mehe Astra kõrvalt.
Al Capone lükkas videomakki “Kamasuutra”. Reti liibus Eero kõrvale. Al Capone vestles Astraga kui vana semuga. Pillas näidatava kohta teraseid märkusi ning ei ilmutanud oma naise tegevuse suhtes halvakspanu.
Al Capone istus ärritatud Astra kõrval väsinult ja rääkis tasa meelelise maailma tühisusest. Reti puudutas pingestatud käega Eero õlga ja tõstis sumedalt sõnu venitades jala üle Eero põlve. Tema jaoks oli meeleline maailm vägagi huvitav.
Astra nägi Eerot huviga Retit mõõtmas. Järgmine kõrvalpilk näitas Eerot, kes katsuski Reti ettesirutatud rinda ja tähendas vaikselt: “Mänguasi? Aga mängureeglid?”
Astra kuulis ja ei kuulanud Karli uniseid lauseid. Siin avati talle salastatud maailm, mis tekitas teadmatuses pingeid ja milles Astra oli aegu ühel jalal uisutanud. Astra meenutas oma nappe teadmisi Eero senisest kogemustikust. Ta teadis tüdrukut, kes Eerot tema käest tagasi nõudis. Märkas kaht teist naist end vaenuliku huviga tänaval jälgimas.
Kuivõrd oli noor, oma võimeid alles avastav mees tema oma?
Kas Astral oli põhjust uskuda, et veetlev nooruk, kes õhtuhämaruses teda Supilinna lävele embusse murdma tuli, teda eelnenuist eristas? Eero rahustas olnud-elamusi pealiskaudseiks ja vürtsituiks põlates. Miks ei võinud ta aga Astra kui nähtuse võrdluseks Retit tahta? Reti flirtis ahvatlevalt ja kõikelubavalt. Eerol oli meelitatult seksikas ilme. Kui Astra põgenemiseks tõusis, järgnes Eero loivamisi tema turris kogule.
“Kas sina pole tõesti Karliga maganud? Karl on ju nii ilus mees,” küsis Eero kalgilt.
“Kas sa armastad mind?” küsis Astra vastu.
“Ei.”
 
Armukadeduse mõõt ja määr oleneb iseenese rikutusest ja alatusest, teame-teame. Inimene kahtlustab teist teatavasti selles, mida temast endast oodata võib. Ent armukadeduse olemaolu sõltub tegelikult ka sellisest pisiasjast nagu armastus. Õigemini armastuse liik. Mida isetum ja jumalikum armastus, seda vähem armukadedust. Õieti polegi teist.
Ma ei saa sugugi väita, et ma Eerot ei armastanud. Et ma otsisin temas ainult stabiilsust, comme il faut abielu, last ja partnerlust. No ei, ikka armastasin. Aga isekalt ja armukadedalt. Armukade armastus paneb kogu aeg kauplema ja kahtlustama ja on tegelikult üks hullumoodi kurnav värk.
Usaldusetus mürgitab. Jubedalt. Kontrollitud.
Tean seda just sellepärast nii täpselt, et mul on olemas pädev võrdlusvõimalus. Kedrikut olen läbi elu armastanud nii isetult ja puhtalt, et ükski tema suhe ja abielu, isaks saamine ja kirg pole mind mitte iialgi armukadedaks teinud. Sellepärast, et kui on tõeline ja totaalne tunne, siis teeb teise õnn sind õnnelikuks. Mis siis, et sina selle õnne juurde ei kuulu, mis siis, et armastatu on õnnelik ilmselt just tänu sellele, et tema elus sind oma põhjatu kiindumusega ei ole.
Võimalik, et Al Capone jünger leidis endale samasuguse isetult ja põhjatult armastava naise, kes oli õnnelik, et jünger on aegajalt Retiga õnnelik. Kes sellist paradoksi kogenud ei ole, võib sellist nähtust perversseks pidada. See pole perversne. See on inimliku avaruse kõrgeim pilotaaž.
Või loomaliku.
Mine sa hullu tea, võibolla on kogu mu loomavaenulikkuse juures just see üks, kogu elu läbiv isetu armastuse liin rudimentaarne kuuluvus loomariiki. Kunagi, kui ma käisin veel Eeroga tallis kaasas, vaatasin koplis toimuvat. Seal oli palju märasid ja üks täkk. Mitut täkku poleks saanud olla, need oleksid teineteist maha löönud. Aga märakari võttis väga rahulikult seda, et täkk kedagi neist paaritas. Ükski mära polnud selle tühiasja pärast armukade. Täkk on täkk, näisid naishobused õlgu kehitavat.
Kui nad nii vastikult higi ja sõnniku järele poleks haisenud, oleksid nad selle stoilise elutarkuse tõttu mulle sel hetkel lausa sümpaatsed olnud. Aga nad jooksid minust sõna otseses mõttes üle, kui ma püüdsin Eerole koplisse järgneda. Eero läks üht mära sõitmiseks ära tooma. Temasse suhtusid märad sama rahumeelse okeiga nagu endi seas toimetavasse täkusse. Kui mina koplisse läksin, jooksid nad mulle karjakesi peale.
Corrida!
Eero seletas pärast, et loomad oletasid mu taskus maiust olevat ning võistlesid selle nimel. Mina kui võõras näisin neile võimalusena midagi head saada. Ja nad pidid mu sissejuhatuseks teemasse lihtsalt maha ja surnuks tallama. Paar päeva hiljem sain teada, et ootan last – no kus on siin naiselik solidaarsus, märad, ah, ma küsin?
Ja kas on maailmas mõnigi läbini truu mees?
Ei.
Kui teile tundub, et mõni ikkagi on, siis tuletage meelde lõplikku ja ainutist tõde – maailmas pole mitte ainsatki truud meest. Mõni suudab laiskusest või argusest, tohutust enesedistsipliinist või kõlbelisusest küll faktiliselt ja füüsiliselt truu olla. Aga eranditult iga mees – arstid ja kirikuõpetajad kaasa arvatud! – tõmbavad su kasvõi oma enese kaasa kõrval mõttes häbematult läbi. Isegi kui sa neile ei meeldi, ikka võtavad nad su riidest lahti ja poogivad ribadeks. Mõttes.
See, mida mõttes tehakse, ongi kõige truudusetum truudusetus. Mis sest kehast – sest pole suurt midagi, teavad isegi märad. Kehast saab kaugeneda ja eralduda – tean mina. Su keha võib rahumeeli omasoodu toimetada, ilma et sa ka pärast faktilist vägistamist end raasugi vägistatuna tunneksid. Aga hingeline tõmme, mõtteline ihalus on see, mis mehe tegelikult su kõrvalt minema viib.
Küll ta tagasi tuleb.
Aga sinu turvatunne, enesehinnang ja naiselik väärikus ei tule tagasi.
Kontrollitud. 
 
“Ta on sinust loomulikult tüdinud.”
Reti kehitas enda ees judisevale õnnetusehunnikule õlgu. Astra nuttis Reti ees esimest korda ning oli end haledalt musta mähkinud. Mitte poosetamiseks, vaid sisetunde pärast. Nii valus oli, et ta ei suutnud mitte ühtegi teist värvust enda ümber taluda.
“Sa pead arvestama oma võimalustega, mitte kuu poole uluma,” õpetas Reti kahjurõõmsalt. “Eero on seksikas ja vaba. Teda ei paelu sinu imidž teatavates ringkondades. Ta võtab sind sellisena, nagu sa tegelikult oled.”
“Ma ei tule täna sinu juurde,” oli Eero tund tagasi külmalt teatanud ja läinud. Astra süüdistas end saatuslikuks saanud alati-kätte-saadavuses. Ta pidanuks Eeroga rohkem pipardama.
“Siis oleksin mõne teisega maganud,” lõpetas Eero uksel Astra ammulisuise agatamise.
“Ta on sinust tüdinenud!” rõõmustas Reti. Valesse kohta tühjaks nutma hiilinud Astra lubas, et ei tule enam siia.
 
“Mul käis külaline,”
muigas Eero. Minu erakas – sinu külaline – imestas Astra pilk, mis kahe tassi ja pokaaliga nõuderestilt hirmunult voodit üle vaatama tormas.
Eero murdis Astra voodile. Tüdruk rapsis end istuli ja sõnastas oma hämmingu.
“Sul ei tarvitseks enne abielupuhkuseks ära sõitmist sellest sõbranjedele lobiseda,” õpetas Eero lõbusalt.
Reti.
“Ma,” alustas Astra ning vakatas. Kes kurat käskis alati nii palju lobiseda, tõepoolest. Üksi olles arvas Astra end üsna nupukaks piigaks. Üksi olles manitses ta ennast ka tugevaks. Tugevamaks ebamugavustundest, mis tekib mõne inimesega kõneaine kadumisel. Ebamugavustundest, mis tekib tajumisest, et teine peab sind upsakaks ja üleolevaks. Selle valenoodi häälestamiseks tikkus Astra usalduslikult oma isiklikest asjadest latrama. Ja sai nende enesereetmiste käest ja eest alati mööda muhku. Reti ainult ootas Astra nõrkusi. Astra paljastused jõudsid uuel ringil talle tagasi paisunult ja teda hävitavalt. Kuid pettumised Retis tuhmusid ja reetmised ununesid, nii et ta tallas visalt üha selle sama reha peal.
Nüüd kössitas ta voodil ja püüdis selgusele jõuda, kas see reha on tal lõpuks pea lõhki löönud.
Jäänuks Astra avameelitsemised sinna ahastavasse punkti, mil ta Reti rinnale nutma eksis. Kui Eero tõrkus teda jumaldamast ja tahtmast, nii nagu Astra tahtnuks. Retile jäänuks mõnus kahjurõõm ja teadmine, et saatus on tema ees uhkeldavale Astrale lõpuks obaduse andnud.
Paraku laskis Astra rahakal Retil end kohvikusse lobisema meelitada ka siis, kui Eero sai võõrastuskriisist üle ning ütles Astrale, et armastab teda. Astral jätkus lollust sellest jäigalt naeratavale Retile aru anda. Oh õudust, Astra oli Retile padranud Eero abieluettepanekust ja… mis pilguga Reti teda vaataski?
“Armas, milleks see paaniline küüliku nägu – midagi nimetamisväärset pole juhtunud,” imestas Eero.
Astra ei uskunud.
Mäletades Reti kunagisi jõulisi flirte ja hakkama saamist iga mehega, tundes Eero keevalist, poisilikku enesetõestusvajadust – tippsportlase värk! – ja nähes tühje veinipudeleid. Ei uskunud.
Traagika paisus Astra kartusi ja sala-komplekse täis tipitud sisemuses nagu laviin. Ta marssis sirgel seljal kotti lahti pakkima. Tõstis ema kaasa pandud tudengimoona kappi ja siunas end selle eest, et oli vanematele kuude viisi hingevalu teinud sellise lükata-tõmmata jorsiga käimisega. Vanemad olid üliväga tolle ratsasportlase vastu. Ja oligi käes! Latt maha aetud, või kuidas need hobuinimesed ütlesidki…
Ta ise oli arvanud, et Eero on parim. Parim, mida elul talle pakkuda on.
Nüüd ei tohtinud nutta. Nüüd virutas ta kapiukse ägedalt kinni. Vanemad muretsesid oma ainsa lapse pärast asja eest. See mees võis päris kindlasti teda alt vedada.
Astra leidis kotipõhjast kodulinnast toodud pisikingituse Eerole – ja haletses ennast sellepärast. Kuidas muidu. Päh, kui väiklane sa oled, näitas Astra suuremeelsem mina jaburalt jonnivale ning kahjuks tugevamale mini-Astrale. Eero seisis teda jälgides, koduselt vastu uksepiita toetudes. Üritas siis tüdrukut uuesti kallistada. See kergitas vaid kulmu ja jätkas askeldamist.
“Kas ma ei tohi sind enam kunagi kallistada?” mängles Eero.
Vaikus.
“Meie vahel on nüüd kõik lõppenud, eks?” ringutas suur poiss kohmakalt käsi.
Reti ei saanud niisama ära minna.
Reti ei võinud olla Eero võrgutamiseks liiga nõrk.
Reti oli kogupauguga tulnud.
Tühjad pudelid, võõrad kassetid. Jumal küll, puudub vaid rinnahoidja padja all – nii, nagu Reti neid ise Al Capone ajastu alguses leidis.
Ossa närune madu!
“Mida ma tegema peaksin, et sa maha rahuneksid?”
Mitte midagi.
“Hakka ometi minuga rääkima, plika!” raputas Eero Astrat õlgadest.
Astra tundis teravast olukorrast isegi kibedat naudingut. Praadis masohhistliku mõnuga pilvini paiskunud armukadeduses.
“Eks jutusta,” kahises Astra.
“Millest? Al Capone punkri vähendatud väljaandest, siin avatud filiaalist?”
“Miks ta sind siis kätte ei saanud?”
“Pingutas üle.”
Ja kui ei oleks pingutanud?
“Kujuta ette meest, kes ootab oma ärasõitnud naist tagasi – ma lähen muuseas ilma sinuta täitsa sassi – peseb hambad ja hakkab tühja voodisse heitma. Siis krõbistab naise sõbratar küüntega uksele. Mees ütleb talle viisakalt, et naist pole kodus. Tulija teatab seepeale, et just sellepärast tema siin ongi. Et ta on ammu tahtnud mehega rahulikult vestelda. Ja mees tunneb end ju nagunii üksildasena…”
Eero rääkis, et Reti oli veinide kõrvale kultuuritsenud ja vaimutsenud. Reti oli toolilt voodiäärele kolinud ja Eero enda juurde kutsunud. Oli nurrunud ja nihelenud.
Eero kinnitas, et saatis ta seepeale taksole.
Kas oli vaja sellist lugu uskuda?
Noore mehe puhul, kelle vallutamata jätmine võis mõlema – nii Reti kui Eero – eneseväärikust kõigutada.
Astra ei uskunud. Ta andus ähmis mehele trotslikult, jättis ta magama, värskendas oma lõõskavat nägu ja läks.
 
Uhhuhhuu, millised kired!
Mina, Astra, olin nii tuline tükk või?
Täna just olen ma oma – ja oma teekaaslaste - tuimusest täiesti lömmi löödud.
Matused mõlgivad nagunii. Pärast mu klassiõe Egle surma hakkas neid järjest tiheneva vooluna peale tulema. Iga minek on võtnud minust tüki ära. Teinud mu müüri ühest küljest nii auklikumaks kui teisalt tugevamaks. Kuivõrd oleme ju üksteise ehitusmaterjal.
Ent tänane matus, kus saadeti ära üht suurt isiksust, kes tegelikult mulle teab mis lähedane polnudki, lõi mu täiega käpuli. Mitte selle isiksuse surm, vaid (veel) siia jäänute tuimus ja nüridus imes täiega. Sest ma ise olen üks neist nüridest ja lamedatest.
Mul kui selle suurkuju kolleegil paluti matusel kõnelda. Koostasin kõne nii, et see oleks asjalik ja mõõdukalt ametlik – ei mingit nõretamist ega pisarakiskumist. Ent leinatalitusel selgus, et igaüks oli sama moodi kaalutlenud. Et kõneldes liigset tähelepanu ei tõmbaks. Iseendale. Ja et inimesi ülearu ei loksutaks. Sest kõik on nii väsinud ja koormatud, tühjad ja rusutud, et matustest tuleb võimalikult puhta nahaga välja tulla. Ülearused emotsioonid löövad äkki mõnel jalad nii alt, et ta on liiga kohe ja kiiresti järgmine. Tööd on nii palju, tulemusi nii vähe, muresid nii lõputult ja rõõme pole ollagi – ei tohi paati kõigutada!
Ma podisesin oma tuima kõnet. Mu kunagi nii sume hääl oli kustunud ja ilmetu. Mustad riided tegid mu vana paksu varese sarnaseks – mitte saledaks, vaid kujutuks. Rääkisin kuivi fakte, mis olid seoses selle isiksuse surmaga tegelikult mõttetuks muutunud. Annaalides saavad kord jälle mõtte – aga kirstu juures tulnuks rääkida inimesest.
Mida mina ei julgenud. Keegi ei julgenud. Sest me ei osanud. Me ei jaksa ega söanda enam inimlikud olla. Märkan seda eriti süngelt siis, kui peaks rõõmustama. Pole oskust ei ise rõõmustada ega rõõmu kellegagi jagada, kellegagi kaasa rõõmustamisest rääkimata. Muretseme endale uue auto, muretseme puhkusereisi, muretseme lemmiklooma, muretseme, muretseme, muretseme. Ja sellekski oleme liiga tuimad. 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat