Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 18


Siinkohal pean tunnistama, et ma ei armasta loomi. Ma võõrastan ja kardan teist liiki elusolendeid sedavõrd, et kohati lausa vihkan neid. Pange seda mulle pahaks, kui tahate. Mis siis ikka. See ainult süvendab minu antipaatsust. Ma olen täiesti kindel, et ma ei ole teile nagunii sümpaatne. Üks paisuva ahtriga ametnikueit ei saa sümpaatne olla. Minusuguseid on maailm täis. Minusugused pole kuigi sümpaatsed ei endale ega kellelegi teisele. Ja tühi temaga, et mu loomavaenulikkus ainult süvendab seda täiesti õigustatud ebameeldimist.
Olen lakanud juba aastate eest püüdma meeldida. Tüdruukna – suuresti seoses Kedriku tragöödiaga – hakkasin arvama, et mul on midagi nii olemuslikult hullu viga, et ma ei saagi kellelegi meeldida. Oma parimad aastad – viisteist kuni kolmkümmend viis – veetsin aina meeldides. Igal hetkel. Kogu aeg. Üksinda vetsus olles ka. Mitte hetkegi iseendana, sest ise ei kõlba, ise on ära visatud. Muudkui teeskle ja meeldi, ni et endal süda paha. Nii tegeliku enda pärast kui selle pärast, keda mängid. Nagunii ei meeldi. Ükski sinu variantidest ei kõlba. Mitte ükski mängitu ega tegelik, kelle olemasolu, nägu ega tegu sa enam ammu ei mäleta. Ja see on nii paljudele tuttav tunne.
Nagu on ilmselt paljudele tuttav ka protest ja vastikustunne sellepärast, et on mingid stereotüübid, millele vastajaid peetakse kenadeks inimesteks. Mis siis, et need mallid on kunstlikud ja sunniviisilised. Kombeks on ju sümpaatseteks pidada neid, kes loomi armastavad. Loomaarmastus näitab, et inimene on hea ja õilis, suuremeelne ja ilus hing. Miks ma ei tohi ilma loomi armastamata ka ilus ja suur olla?
Või kole ja suur – aga lubatagu loomadest eraldi olla. Ma ei mäleta, et minuga oleks mingit nimetamisväärset loomadega seotud õnnetust juhtunud. Peale selle muidugi, et ma hobusemehega abiellusin. Aga et ükski koer mind hammustanud või kass löönud oleks, seda ma küll ei mäleta. Nii et mind pole mingi hälliperioodi trauma loomi vihkama pannud. Ma lihtsalt ei talu nende võõraid lõhnu ja silmavaateid, käitumisi ja olemisi. Ma ei mõista neid. Mõistmatus hirmutab – ühelgi hetkel ei tea, mis nende järgmine liigutus võiks olla. Kuidas see mulle haiget teeb või mind naeruvääristab. See järgmine liigutus. Parem eemale hoida.
Mis siis, et ükski haiget saamine pole üle elamatu. Milleks. Kui on olemas puurid, ketid, riivid ja sulud, siis tuleb neid selleks kasutada, et loomad-linnud inimestest eemal hoida. Las ma siis olen vastik kompleksikott. Mis siis.   
 
“Mul on nii halb olla,”
oigas Reti. Ta vajus teokate härrasmeeste silme ees seljakile tugitooli, nii et tema rasvunud rinnad räntsatasid kahele poole kujutut taljet. “Karl on mu täiesti ära piinanud. Mu vaim on vaevatud ja ilu jõuetuks muudetud. Sule siia, Fritz, tule emme juurde…”
Koeravolask kalpsas üle soliidsete äripartnerite, valjult halava perenaise juurde, heitis end sellele poolest saadik sülle. Vestlejad püüdsid harjumatust agressioonist üle olla ning teemaga edasi minna. Al Capone aga kaotas suurema osa oma heast ja vabast enesetundest, mis tal võrdsete kaaslastega vesteldes rusutise alt välja rabelnud oli.
Reti hellitses valjuhäälselt Fritzuga ning võttis emalike hõisetega vastu ka Rolfi, teise koeralooskami, kes armukadedas kaissu-tungis külalisi ületas. Al Capone oli oma pahurale naisukesele nood elukad hingesoojenduseks toonud. Kutsikad olid elurõõmsa tandemina asunud Reti pidamata majapidamise idülli täiendama. Poolnäljased, pöörased hundikesed ajasid solgipangesid ümber, kalpsasid lauale jäätmeid revideerima, balansseerisid nõusid killustades kraanikausil ja kapil, järasid esikus vanade jalanõude virnu.
Reti juttudes segunesid unelused tulevastest lastest ja nende nimedest lõpmatute vatramistega tema “beebidest”. Reti hellitas oma koeri nagu lapsukesi, lubas neid oma pohmellihommikutel voodisse, naeris, kui pontud laudadel traavisid ning lasi nende loikudel ja toidupritsmetel põrandal ühiseks rammusaks tolmuks kuivada.
“Emme on nii väsinud,” rääkis ta oma beebivolaskitele. Al Capone oli kutsikatega Retile mitmekordse teene teinud. Loomad peremehetsesid majas kui ülemeelik aseaine emainstinktide rakendamiseks. Alati, kui Karl hakkas end oma kodus juba hästi tundma, hakkas naine seltskonda valimata koertele valjuhäälselt oma eluvaevu kurtma. Ning kui Retile siiski veel tähelepanust vajaka jäi, naeris ta heledalt ja tõeliselt südamest terrorit, mida paharetipaar külalistega korda saatis.
Kalk ja enesekindel Al Capone armastas Fritzu ja Rolfi. Armastas!!!
Ta ei teinud nende häbematusest numbrit. Ta nöökis kohmakaid kutsikaid südamlikult, tiris neid sabadest-kõrvadest, loopis läbi õhu, õrritas ja keeras sõlme. Nagu Reti omi tühikuidki, sai ka Karl koerte kiunutamisega samas oma maskuliinsuse tühikuid täita.
Hundid sümboliseerisid oma täieliku kasvatamatuse ja ohjeldamatusega külalistele pererahvast. Nad lõhkusid riideid, täienduseks hingehaavadele, mille tekitamise eest Al Capone hoolitses.
Reti aga jõi vahetpidamata. Kui ebalema kiusatud ärimehed lahkusid, tuikus määrdunud perenaine kempsu. Naasis sealt mõne aja pärast lunaatikuga sarnanedes. Hõljus käsi ees hoides üle toa, õhkas “jumalaga, armsaim!” ja räntsatas norinal kahe tooli vahele.
“Ruttu, Astra!” kähises Karl, ootamatu õõv silmis.
Mehe kaalutletud ilmest said hoobilt lõdvad, väsinud neljakümneaastased näolihased, kui ta naise kohale kummardus. Astra lidus mööbli, kastide ja kompsude otsa komistades, riideid rebestades ja määrides kausi järele, nagu kästud. Karl surus Reti kobarasse, sundis teda vilunult oksendama ning jagas kergeid kõrvakiile, kui naine tikkus keset öökimist ära vajuma.
Viinapõhine okse näitas punnsuutäit erinevaid tablette. Karl lputas Reti magu pedantlikult ja pani ta siis isalikult magama. Reti võttis ennast tappa, mis ootamatu tegususe sööst!
 
“Retil on alkohooliku ja toksikomaani ajud,”
ütles higine Karl mõõdetud liigutusil kohvimasinat käivitades. “Ta ei suuda enam asju omavahel seostada. Vajab, nagu näed, aina enam tähelepanu ja kaotab päevast päeva enam võimalusi seda naiselikult ja loomulikul kombel leida. Ma elan koos nagu… nagu armastatud naise laibaga, mida ma ei oska ei ellu äratada ega maha matta.”
Karl näris küüsi. Libistas peoga abitult läbi rasvaseks muutunud juuste. Silus oma laia rinda.
“Astra, ära mine ära. Ütle mulle, mida teha.”
“Mida sa teinud oled?” küsis Astra, surudes maha kohmetust Karli abitu siiruse pärast.
“Ma olen teinud neli maoloputust ja ühel korral sulgenud gaasikraani. Ei, mitte see… Ma olen talle kuid truu olnud… Ei, see ka mitte… Ma olen õppinud teda armastama alles siis, kui endist ilusat ja säravat noort naist polegi enam… Oh neetud, ma ei jõua kuidagi enesekesksest positsioonist kaugemale. Saad aru, Reti jalgade ette on laotatud kõik, mis mul on.”
“Raha?”
“Süda ka. Võibolla ma ei oska oma hinge vastuvõetavalt pakkuda. Hing on mul… nagu ta on. Ja pakkumisega on ka nii, nagu on. Ma olen Reti vist ise ära kalestanud. Lubasin selle tüdruku, teda armastamata, oma majja teenijaks. Alandasin teda. Hajameelselt, saad aru? Aga selle mõttega, et ta karastuks naiseks, kes peaks minu eluviisile vastu. Tema aga jäi vahetpidamata rasedaks.
Jajaa, minu viga! Mitte see, et Reti on kogu aeg rase olnud, vaid see, et ma lapsi ei tahtnud. See tundus mulle kohatu ja tüütu. Reti lootis iga kord, et ma halastan, aga mina võtsin neid naiselikke võikusi liiga kergelt. Astra, ma olen liiga vana. Nüüd ta ei taha enam minu lapsi.”
“Ometi ta hoiab ju koeri, nagu lapsi. Räägib kogu aeg lastest.”
“Koerad!” kraaksatas Karl – ja tema silmad tegid vihase uperpalli. “Saa ometi aru, ta ei taha minu lapsi. Minu, kes ma olevat rüvetanud tema aated ja hävitanud tema karjääri.”
“Aga Reti on ju ometi suutnud ülikoolis kursuselt kursusele ronida – ja üldse mitte kõige viletsamalt.”
“Päh, see ülikool! Ainult kretiin ei saa seda paberit sealt,” käratas Karl, kuldajudega legendaarne diplomeeritud mafiooso. Bandito cum laude.
“Ma ei laskvat tal oma külalistega tööd teha… Esiteks, need pole külalised, vaid mu kolleegid, kunded ja konkurendid. Teiseks pole ma kunagi palunud, et ta oma toast siia kolistama lööberdaks. Aga tema ei saa jätta tulemata. Sest ta on oma ajud ära joonud ja ei oska nendega midagi sapienslikku ette võtta. Mida enam ta siin kügeleb, seda enam ära pöörab. Mul on õudne. Süütunne, et olen inimese murdnud. Ja abitu viha, et minu korter on nagu vaevase haldjaga peldik, kuhu mul on piinlik ja hukatuslik viisakaid inimesi kutsuda.”
“Ma arvasin, et sina ei märkagi seda.”
“Käi persse!” mühatas Karl. “Ma uskusin, et nüüd, kus Reti oma halade ja süüdistustega magab, rahunen maha… Et siin on sitane või? Ma pakkusin Retile, et palkame teenija. Tema teatas, et ma solvan privaatsuse eksitamisega tema kui loov-isiksuse vaimset üksindustarvet ja perenaisevõimeid. Ma ei kahtle muide, et tal need on.
Aga miks ta siis neid ei kasuta? Mis asja ta oma sõnnikuhunnikus kaebleb, silmad pahupidi? Miks ta lõunat ei tee? Kasvõi näiteks. Mul on naine – ja ma pean kurat teab, kus sööma, seejuures külgekleepivatele libudele jalaga persse taguma.
Siis ei saada aru, et käin söömas, mitte juhmakaid emaseid kargamas. See ei huvita mind – mul ei tõuse selliste peale, kurat võtaks! Ja milline näeb välja see naine, kes petetuse-hirmus aina skandaalitseb? Vaata, kuidas tal riided seljas on – iga asi kuskilt katki. Seesama naine ilkus kord suurepärane välja nähes teiste naiste saamatuse üle. Teda ei tõmba nüüd uued riided. Kui ma talle Euroopast uusi hilpe toon, aelevad koerad need hoobilt kaltsudeks. Ma kannan kokku luksusesemeid, mida Reti ei vaevu omaks võtma ega endaga sobitama. Ta pruugib kõike maailmatasemelist, nagu purjus maakas. Mõnitab ennast ja ilu.
Ma teen kõik. Ma näen, kuidas Reti vedeleb, vatrab ja läheb paksuks. Ta on nagu voldiline padi. Aga ma armastan teda – või mälestust temast. Ostsin Retile vormispüsimiseks jalgratta. See kukub mulle peldikus kaela. Rulluisud, kvartslamp ja võimlemistrikood pudenevad igast kapist ja koerad kusevad neile peale.
Fritz ja Rolf on minu moodi.
Muide, olla oma loomalikest koopiatest petetud on veel hullem kui kuulata Reti kiimaliste unenägude ümberjutustusi. Reti on oma unenägude ja vallatustega nagu murdeealine plika. Näeb välja samas, nagu äraaetud vanaeit. Ma teen kõik, et teda rahuldada – aga tema hakkab niuksuma, niipea kui mul tõused. Ai, valus, oi põletikud… Kas tal on armuke?”
“Ma ei tea,” kohmas Astra.
“Muidugi sa ei tea. Sina oled ju oma Eero-õnnes Reti ära unustanud ja hoiad temast eemale. Kaks armukest on tal küll. Ma aimasin ammu. Niipea, kui need tõprad täisealisteks isasteks said. See avalik emane amelemine nendega… Sattusin kord päeval koju, kui Reti hargutas voodis ja lasi ennast neil… Tore, et neil lõbus oli.
Ma tahan teha kõik, et mul oleks, mida ma elult nõuan. Raha on. Aga kodu pole. Ma ei tea, miks. Enne oli ju. Nüüd, kus teravad ajad on möödas, on vaid fuuria, kes hävitaks minu ja enda, kui viitsiks end diivanilt üles ajada.”
Ma ei tule enam siia, ägas Astra Karli usalduse koorma all minema vaarudes. 
 
Küüned. Kihvad. Karvad. Karedad keeled. Kooooohuuuuutaaaaaaaaaaaaaaaav!
 
“Ma lihtsalt ei armasta oma meest enam,”
konstateeris Reti kohvikus. Ta meelitas Astra endaga sinna alandliku, hüljatud olevuse kombel, käristas välja, mõnitas oma pakatavat rahakotti ja nägi välja nagu paistes tuhkatriinu.
“Ma ei salli tema raha ega ambitsioone ega armastust. Ta on kõige tavalisem eesti mühakas. Põrutab rusikaga lauale ja arvab, et on maailma tasemel. Ronib saabastega selga ja usub, et on seksistaar. Muudab mu passiivseks ja frigiidseks igal alal. Tahaksin mõne ilusa noore mehega üksikule saarele, kus pole raha ega masinaid. Ma nägin unes… Astra, kas ma võin ööd sinu pool veeta? Ma mõtlen, anna andeks, niimoodi, et sind ennast kodus pole.”
Reti alandlik puudutus mõjus kurjalt ja nõudlikult.
 
Mõne aasta pärast elas ta selle nõudliku kurjuse minu peale ka füüsiliselt välja. Olime ühe kursusekaaslase pulmas. Mina tormasin sinna söömata ja magamata. Seekord mitte ühelgi patusel asjaolul – polnud see ühegi kireöö ega pidutsemise pärast. Olin öö otsa mingit ettekannet koostanud. Ingliskeelsete hiidpaksude raamatute põhjal, mida järk-järgult õppevahenditeks hakkas imbuma ning mille kollektiivse kasutamise-omandamise ainus moodus oli, et keeleoskajam loeb läbi ja refereerib. Loogiline. Ainult jube aeganõudev – harjumatu ju. Raudse eesriide tagustele inimesele.
Minusugusele auahnele ja tublile muidugi paras ülesanne – et auga välja tulla, rügab kasvõi surnuks. Ei maga ja ei söö. Ainult tahab teha tööd – sest siis on tema olemasolu õigustatud. Niuks ja fuih.
Sellised analüüsimised panevad ennast haletsema. Mis on mulle üsna vastik. Nagu ka mälestus tollest pulmast, kus ma paari tervisepitsi peale absoluutselt täis jäin. Kõõksusin külarestorani peldikus mao kirbest vedelikust tühjaks. Kui kraanikausi juurde nägu pesema läksin, andis Reti mulle ilma igasuguse eelhäire ja ettehoiatuseta kõrvakiilu. Heleda laksu vastu lõugu. Näol abivalmilt kuri naeratus.
Ühest küljest oli see tou tõepoolest lausa rabavalt kainestav. Müstiline! Mulle tuli pilt teravalt ette ega lahkunud sealt eest ka õhtu jooksul joodud pitside peale mitte kraadigi udusemaks. Täielik müsteerium. Teisest küljest oli see litakas veel rabavamalt kainestav. Ma nägin, millise sügava ja tõelise vihkamisega Reti mind lõi. Ja see vist oligi fenomen, mis kõrvakiilust enesest vapustavam oli ja pildi põhjalikult puhtaks pühkis. Kas ma õppisin sellest? No lubage naerda. Ei õppinud – ega muutunud õnneks ka kättemaksuhimuliseks ega tikkunud kaklema ei siis ega hiljem. Tänu taevale. Tüli noriva riiukukena oleksin endale vist lausa talumatult vastik.
 
Al Capone limusiin seisis Supilinnas.
Astra oli varahommikuselt uimane ega jõudnud aegsasti nurga taha tagasi põrgata. Ta registreeris enda käes turukorvi, mille sisust oli otsustanud Eerole eine valmistada, kui Reti on lahkunud ja tema oma üürikorteri koristanud.
“Oh, te olite juba välja läinud!” hõikas Karl kergendusega autoaknast. “Ma olin täitsa leilis, miks keegi ei ava. Tulin Retile järele ja…”
“Jäid hiljaks! Me läksime varakult turule,” pani Astra tööle võõra konspiratsiooni ahela.
“Kas sa kohvi pakud?”
“Me lobisesime niigi terve öö, kobin nüüd kotile,” oli Astra resoluutne.
“Chiao!” loobus Al Capone ja auto kadus.
Nüüd ta loodab kodus leida eest turult tulnud Retit, kurvastas Astra ja koputas kärsitult koduuksele. Reti kõlkus lõpuks heitunult ukselingi küljes ja küsis, mis kell on, kas tead, Karl käis ukse taga. Esimesest hingetõmbest taipas Astra, et Eero ootamiseks kavandatud koristamisel on sügavalt mõtet. Elamine oli hiljuti suitsetatud sigarettidest kirbe. Diivani ees sillerdas alkoholiloik, kaunistuseks kiremöllus katki kukkunud klaas. Riideesemed laiutasid pealetükkivalt. Mingi mees magas tema voodis hääletult. Lihaselised õlad Astra padjal. Astra tekk, mille all nad Eeroga pidutsesid, ümber kitsa puusa. Tugevate joonega nägu hommikupäikesele vastu lõtvunud.
Astra tundis, et on väiklane, aga vihane.
“Karl läks sind turult koju ootama,” urises Astra jäiselt. Põrutas korvi öökapile, nii et kell klirises. Reti põrnitses joogilaike põrandal ja voodilinadel, hoidis Astra hommikumantlit endal ümber.
“Ma ei tahaks vahele jääda,” habises ta murelikult.
“Käisid turul ja juuksuris ja… ükskõik, kus kuradis, et tasa-maskeerida iga hetkega just praegu juurde tiksuvat ajavahet,” käsutas Astra, ise nagu kehastunud üksijäämisootus.
“Poisu võib siia tudule jääda, eks?” tingis ennast kasiv Reti köögist.
“Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome!” kähvas Astra ning püüdis oma vanatüdrukulikku ärritust pehmendada küsimisega, “kuidas oli”.
Vaimustav, polnud Reti kitsi.
Pärast raevukaid äratajate tõrjumise liigutusi ärkas güstaav üles. Kui ta oma ihuliikmed ja näojooned kokku korjas, tundis Astra ära Al Capone ühe jüngri. Ta pistis oma turukorvi Retile alibiks kaasa ja hakkas vihaselt koristama. Tänu millele ta ei jõudnud sel päeval kavatsetult Emajõe äärde päevitama ja päevitades raamatut lugema. Aga just sel päeval voolas üle Tartu – ja üldse Eestimaa – Ukrainast Põhjala poole Tšernobõli mürgipilv. Tiblad ei teatanud sellest kellelegi. Tänu millele kohutav hulk lapsi ja noori, kes päevitasid ja õues mängisid, sai kiiritusekvantumi, mis muutis kõikvõimalikud vähktõppe haigestumised senisest eakate inimeste probleemist noorte pärisosaks. Vähiravist sai mõne aasta pärast osa katastroofimeditsiinist. Päevakoerast pleekloomake Astra pääses oma radiatsiooni-litrist tänu Reti intermetsole.
 
Ma nägin praegu just üht ajakirja. Te ei usu! See kunagine jünger, kahekümne aasta tagune patt on ikka Reti kõrval! Küll sama pildi pisut kaugemas servas, mitte lausa küünarnukitundega – aga ikkagi tundega olemas. Mina oskan niisugust asja näha, sest ma tean. Ka praegu, Retiga pea üldse mitte suheldes, tean. Inimesena nii kauge nagu Himaalaja Alaskast, aastaid vaid funktsionääridena kohtunud – aga ma tean.
Sedamoodi vaatavad teiste inimeste ajalooliste sleppide tunnistajad ilmselt teistegi inimeste seltskonna-ajakirjanduslikke ülesvõtteid. Näe, mineviku luukere püsib kenas klaasuksega kapis…
Olen naine või ei ole?Ma peaksin olema uudishimulik, mismoodi neil see suhtesasi korraldatud on. Tookord sai Retil väga villand sellest, et ja kuidas Al Capone teda aina pruukis. Ta tegi oma sisemise ja üsna õnnestunult salajase vabadusvõitluse, isiksusliku revolutsiooni sellega, et meisterdas Karlile tema enese alluvaga sarved. Sellise kena mugava sarvepaari, nii nunnu!
Reti kasvas tänu börsimulli lõhkemisele Al Caponest totaalselt üle. Pruugitu astus pruukijale pähe. Ent armastas teda endiselt. Üha uueneval moel. Mis on imetlusväärne. Igasugused püsivad suhted on imetlusväärsed. Nii lihtne on ammendudes – just ammendudes, mitte ammendades! – uue suhte juurde karata. Tüdined iseendast praeguses olekus ja senisel arengutasemel ära. Selle asemel, et järgmisele tasemele tõusta, võtad uue inimese, kelle jaoks oled ka endisena vapustavalt uus. Ja kui ammendud, võtad järgmise. Maailmas on ju seitse miljardit inimest, valimit ikka jätkub. Ainult et kes vahetab stagneerunud iseenda kõrval üha partnereid, selle loov ja arenev alge läheb lukku, kustub ja sureb välja. Parim-enne-iset veetakse muudkui ühest suhtest teise. Kuni ise enam ei märgata, et seisak on suisa surmavaks soikunud.
Sellepärast on need aastakümneid elusana püsivad abielud ikka ühed vapustavalt tõsised tööd ja tegemised küll. Mul pole õnnestunud seda kodus järele proovida. Küll aga tahaksin ma nüüd teada, mis rollis siis see jünger kõik need aastakümned ses komplektis olnud on?
Pole midagi uut ega erilist selles, et abielusid aitab keegi kolmas ja neljas kõrvalt elada. Aga nii kaua!? Mina kui naisena sündinu peaksin nüüd huvi tundma, kas Karl teab. On kogu aeg teadnud? Ja kas see jünger on Reti armukesena samas abiellunud ja lapsed saanud? Kas tema naine teab?
Mida nii erilist võib lastetus ja viljatus Retis sel juhul olla, et see jünger teda oma normaalse elu kõrvalt ikka armastab? Kuidas muidu, küllap armastab. Aga mille eest?
Ma ei ole enda puhul toime tulnud soolisusega ilma viljatuseta. Kuigi ma rohkem kui üht last ei tahtnud, olin ma seni seksikas, kuni teadsin, et on vähemalt teoreetiline võimalus lapsi saada. See teoreetiline teadmine andis mõtte flirdile ja tiivad kuramaažidele – mis enamasti mitte kuhugi ei viinud. Isegi lühiajalise suhteni mitte. Aga niipea kui ma lakkasin teoreetiliseltki emaduse foonil tiksumast, kadus ka minu seksikus. Tädistusin ära. Põmm. Kiiresti ja kapitaalselt.
Nüüd vaatan neid pildiajakirju, kust ma Reti endiselt koos tema ja Al Capone eluaegse jüngriga leidsingi, sellepärast, et teada saada. Jumal hoidku, mitte seda teada saada, milliseid asju ja maju kellelgi on. Meil kõigil on asjad ja peavari, minge persse, see mind küll ei huvita. Ma tahan teada saada, mismoodi need teised üle neljakümnesed - ja ligi seitsmekümnesed ja vanemadki veel – seksikatena püsivad. Mitte plakati ja poosi mõttes. Tegelikult ja olemuslikult.
Kuidas, kurat, need maireaunasted ja evekivid ikkagi armuvad ja mehi tahavad? See pole mingi probleem, et mõni ilus isane ennast tahtma panna. Sellega saab iga elutark tädi hakkama. Aga just et kuidas nad ise tahavad? Ja tundub, et kohe ikka tõeliselt tahavad. Kui ainult füüsiliselt tahaksid, siis oleks tegemist üleküpsenud ilgete mammidega. Aga olemuslikult tahavad. Mis on mulle täielik mõistatus.
Ma ei kujuta ise ette, et keegi mind puudutakski, põhjalikumast intiimsusest rääkimata. Ei kadunud Eero ega ükski praegu mind ümbritsevatest efektsetest isastest. Mu positsiooni pärast tõuseks noil alpinisti sündroomiga olenditel mu peale küll. Aga mina ei taha. Mitte kedagi neist. Kedrik? Teda mitte tahta ma ei saaks. Kui ta tuleks ja võtaks, siis vist saaks minustki taas armastav naine. Kedrik, tule ja armasta mind ellu.   


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat