Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 17


“Oh, millist jõudu annab Koidula mulle edasi elamiseks!”
õhkas Reti graatsiliselt diivanile langedes ja luuleraamatut pepu alt ära lükates. “Ole nii kallis, Astra, too kapist klaasid, ma olen nii väsinud. Otikene, kabinetis on veinikastid, leia sealt midagi.”
“Koidula oli saksa jäljendaja,” heitis Astra nõudekapist. “Ja tema luuletused on ilutsevad.”
“Kuidas sa võid!?” šokeerus Reti, hägused silmad veekalkvel.
“Fui, Reti, ära sentimentaalitse!” põlastas Al Capone ja suudles Astrat kaelale. “Meie kuratlikku seltskonda ei sobi Koidula. Äärmisel juhul Baudelaire’i kurja lilled. Võid neid lutsida, kui kuidagi teisiti ei saa.”
Ja ta suudles Astrat suule.
“Alati pead sa kõik ära labastama,” oigas Reti.
“Mul pole vaja midagi labastada. See sinu “kõik” ongi labane. Ka ilusad õhkeluuletused on kirjutatud kaunishingede poolt, kes teavad, kui sitane on elu tegelikult. Ja püüavad seda teadja hingehalinaga üle värvida. Mina ei püüa. Ma tunnen inimlikku räpasust. Kogu mu isik mõtete ja tegudega on must. Ja see teeb mind õnnelikuks. ma ei lähe kiriku ukse taha kraapima ega paluma end puhtaks pesta, vaid olen ausalt selline, nagu olen.”
 
Kas ta mõtles seda tõsiselt?
Karl rääkis mulle korduvalt – lausa kümmekorduvalt – et me peaksime tegema sellise satanistliku pühakoja, kus altariks on naise keha. Et tema ja teised koguduse mehed saaksid osadusse kõiksusega läbi naise rautamise. Avalikult ja ühiselt. Ja see naine seal altaril peaksin olema mina.
See ettepanek krõhvitses mu noort ja kogenematut – oli selle seksuaalse salapitseriga mu näol, nagu oli, ma olin kogenematu! – edevust kõrva tagant. Kui mees olekski niisuguse templi püstitanud, kes teab… Igatahes läks säherdune satanistlik või pigem ehk lihtsalt saatanlik suskimine mulle sedavõrd põhjalikult pihta, et ma kujutlesin hilisemate rutiinvahekordade ajal end sellise altarina. Mõikas. Viis orgasmile. Ja kvaliteetfilme ´a la “Silmad pärani kinni” oli just sellepärast kergendav näha, et teistel oli ka seesuguseid fantaasiaid või isegi tegusid ning nende eest jagati oskareid.
Mis puutub Karli saatanlikkusse, siis hilisematel kümnenditel on üsna mitmete mu teekaaslastega juhtunud nii, et vahetult enne lõppu pöörduvad nad Saatana poole. Mida usklikumad ja paimad on nad enne olnud, seda sügavamalt musta jõu poole nad järsku enne lõpusirget spurtima pistavad. Eks Karlgi. Selle vahega, et ta jäi satanismuse poole küünitamisega poolele teele ning tänu sellele ei surnud üleni ära, vaid Al Capone läks börsimulliga koos lõhki.
Naiselik elutarkus aga ütleb, et tegelikult ajas turd mees seda seksialtari soga sellepärast, et ta tahtis minuga lihtsalt magada. Otseseks külge löömiseks ja liini ajamiseks aga kartis oma Retit nii palju, et ohutum tundus selliste klubijuttudega peale lennata. Hästi madalalt ja aeglaselt.
Miks mehed oma naisi kardavad? Kõik nad hakkavad oma naise läheduses üliväga teistmoodi käituma kui naisest eemal. Kõrvad lähevad lonti ja sabad jalge vahele ka siis, kui nad ise peavad neid naisi üleval. Ka siis, kui kenal mehel on vares käevangus – ikka kardavad. Kas kindel ja korrapärane suguelu on nii suur boonus, et see vajutab kõrvad lidusse? On naiselik vägi nii halvav, et igasugused ratsionaalsed põhjendused ja faktilised arvamised, et mees on tugevam pool, niidetakse jalust maha?
Eero, kadunuke, kartis mind ka. Tema puhul nägin täpselt sama – lennukat ja isukat vatramist ja flirtimist oli nii lihtne kohitseda pelga vaatevälja ilmumisega. Kohe tõmmati kardinad ette. Meelale pilgule, vaimukustele ja seksikatele poosidele. Ups, minu moor! Nii käituvad nii presidendid kui universumi direktorid – pruugib oma küljeluul kohale vänderdada, ja mees on meetri jao madalam. Säratum ja käratum – ja see on tegelikult ühtaegu nii mage lugu kui kriteerium. Kriteerium ses mõttes, et ma armuksin oma kõrges eas veel vaid mehesse, kes sedasi naist ei karda. Kes sellest ürghirmust ja kosmilisest seaduspärast üle on. Aga teda pole vist olemas. Paraku. Õnneks.
 
“Karl…”
“Joo veini ja tunne elust rõõmu!”
“Aga ma ei saa. Ma olen nii haige ja mu hing valutab nii väga isamaa pärast. Ja sina, Karl…”
“Mis mina? Mina olen isamaale kokku vedanud mägedena materiaalseid väärtusi ja raha. See seisab minu kui isamaa poja käes hoiul. Ma olen tegevuse leidnud paljudele algajatele eesti meestele. Mis sa minust veel tahad? Et ma peaksin kõnesid? Selleks on teised mehed. Nagu see Astra eunuhhide kamp. Lakuvad, nagu koerad, taovad endale rinnale, kargavad Astrat ja magavad ennast kaineks.
Minu omad joovad vähemasti head veini ja teevad tegusid.”
“Reti, sina ka ei tunne ju tegelikult tõesti seda minu kampa – muidu sa ei oleks nendest nii vaimustuses,” asus Astra Al Capone poolele. “Lõppude lõpuks on see minu korter, kus käis kogu Theo-perioodi vahetpidamata üks Eesti-asja möla, valitud keel ja võlts-härrandlikkus. Kuni need nolgid olid purjus nagu sead ega taibanud ära minna. Magasid sitamajas ja tülitsesid formuleeringute täpsuse pärast.”
Meenutused Theost ja tema hõrk-vaimsetest sõpradest ajasid Astra raevu. Ta pidas hapu näoga Retile, heakskiitvale Al Caponele ja tukkuvale Otile ägeda kõne Eestimaa tumedast tulevikust ja degenereerunud ajudest. Ta laskis endast välja voolata kogu sapi ja pessimismi, mis päeval püüdlikku töösse mattusid.
“Ära nüüd nii leili ka mine. Lõppude lõpuks on nad ju palju… lugenud,” rahustas kisa peale virgunud Ott, tõstes vapralt kilbile oma enese lugematuse kompleksi. Suuremeelselt.
“Leili? Seda ütled sina, kes sa neid perssekukkunud “aadlivõsusid” minust enamgi põlgad!”
Ott äigas jämeda käega. Al Caponet lõbustas purjakil Astra, kes oli valmis vastu võtma väljakutse ükskõik, kellelt, ükskõik, mis teemal ja mille nimel. Ka Al Capone viskas kinda: “Kindlasti on sinu raev suurem – erinevalt Otist oled sina ju nendega maganud!”
“Mis siis!? Kõik kompleksid ei sega voodis head mehed olemast!”
“Aga Astra, sul paistab enesepõlgus siiski näost välja,” torkis Reti. “Minu meelest sa ei suuda üldse kedagi armastada.
Elasid Theoga, aga käisid siin minu mehega suudlemas.
Kurameerid Otiga – ja magad Theoga ikka edasi.
Et sa endale ka vastik ei ole!”
Astra läigatas oma klaasi sisu Reti leegitsevasse näkku ning virutas klaasi ka järele. Kristall purunes Reti taga riiulis. Reti vastas samaga.
 
Läksin praegu just punaseks, nagu… väga punane Astra.
Ma olen oma teleka sõimamise sessioonide ajal põlastanud ja fuhhitanud igasuguseid anusaagimeid, kes teistele naistele šampanjaklaase näkku tühjendavad. Pruugib teistel naistel neilt aegunud litakottidelt midagi mu meelest täiesti neutraalset ja normaalset küsida – ning käibki jälle plauhh ja tšahh ära. Justkui küsimus saaks kedagi solvata. Aga näe, teatud paadumuse tasand on selline, et küsidagi ei või kõike. Sest teatakse või vähemalt aimatakse, mis taak seal taga on. Nagu mõnes ringkonnas saavad anekdoodid järjenumbri – ütled numbri, ja naerdakse.
Aga punaseks läksin ma seda minevikuseika lugedes sellepärast, et mul oli see meelest ära läinud. Nagu Maestro – kelle ajaloo prügikasti vajunud isikut ma kah ikka veel meenutada püüan. Viisakusest. Mitte et mind tõesti nii hirmus üliväga huvitaks, kes see järjekordne leige ajaraiskaja mu eksituste alleel küll olla võis.
Väga pädev on küll televiisorit sõimama – näe, kui vulgaarne inimene, loobib teist vahuveiniga, fuih ja võeh! – see, kes on ise sedasama teinud. Küll üsna noorena, aga ikkagi. Ja ma siin kiitlesin, kuidas mäletan nende särgitriipe, kes seltskonnas piinlikku situatsiooni on sattunud ja nüüd eitavad, et üldse kunagi seltskonnas on olnud…
 
“Hollallaa, naiste kisma!” vaimustus Al Capone. Astra tõi endale veinist tilkudes uue pokaali, valas täis ja jõi põhjani. Veinikastmes Reti tänitas edasi.
“Miks sa, Ott, seda kõike talud? Nii lõpmatuseni hea ei tohi olla. Mul on sinust nii kahju. Aga ma isegi ei hakka sulle Astra tegudest rääkima. Theole rääkisin – aga see pööras ikka ära. Nüüd vahib mind viltu, nagu mina oleksin Astra räpast elu elanud. Hevimehed, diskopoisid, karvased, kunstnikud… Kuidas sina, Ott, küll sellesse rivvi sattusid?”
Reti nuttis natuke.
“Armastus…” õhkas ta siis, ja suudles Otti.
“Sirutu ülespoole, kumerda kael anduvaks iluks!” õpetas Al Capone. Astra istus, Reti negližee seljas. Tema kleit kuivas ja levitas loputamisele vastu pidanud veinilõhna. Reti vajus Astra kõrvale ja viskas talle käed kaela.
“Kui sa teaksid, kuidas ma sind vihkan. Sa jõuad minust igale poole ette ja tuled puhtalt välja. Isegi minu mees… hk!… kui see mu elu ei maksaks. Sul oleks vaja meest, kes sind korralikult nikuks ja peksaks. Ka Ott ei kõlba sulle – tal on liiga hale süda ja paindumatu mõistus.”
Reti surus näo vastu Astra põske: “Ma arastan sind nii väga…kiiiiiiks!”
“Sellepärast ei saagi meie Retikene jätta kasutamata võimalust Astrat vihata,” nöökis Al Capone. “Ikka selgest armastusest! Jooge veini, tüdrukud! Muide, Ott, kas sa oled kaht naist korraga suudelnud? Ma näitan sulle kohe.”
Al Capone sirutas oma saatürlikud huuled ning tüdrukud suudlesid teda. Hetk hiljem oli nende ees Oti jäik suu ja nad jätkasid kuulekalt.
“Ma ei lähe sinna enam iialgi!” otsustas Astra, niiskes kleidis pagedes, Ott müdinal kannul.
 
“See on lõpp… lõpp…”
Reti sosistas päranisilmil oma koledat fraasi korrutades selle mõttetuks. Värises ja suitsetas keset Astra tuba ning Al Capone kaks jüngrit kandsid Astra riidekappi pakke maalide ja ei-tea-millega. Keelatud viljad sahisesid, potsatasid, kolisesid ja tümpsusid Astra majapidamises. Reti soovimatult rasetüsedat – issake, ikka veel! – keha raputasid närvilised tõmblused, ta käed ei leidnud kohta ning nägu oli järsku eriliselt üles paistetanud.
“Jumal tänatud, et üks mees sai vähemalt teada, et see kuradi sitahäda läheb oma armetust võmmidele kaebama,” seletas tudisev Reti Al Capone dialektis. “Al Capone võttis ju ainult oma osa, mis lepinguga talle kuulus. Aga see kuradi mölakas hakkas pipardama.”
“Sitta sa halad,” urises Karli “teenindav personal”.
Teine jünger meenutas: “Kõige tulisema kauba saime ikka kokku kraapida. Astra pesast ei oska keegi kurat seda otsida.”
Astra leidis, et seekordne tšikaagolikkus on üle paisutatud. Klient oli seadusesilma Karlile suunanud. Karl oli hoiatuse saanud ja olulisima kodust ära saatnud. Ja siis? Raha ja võimuga suurustav Al Capone ei saanud olla tegelikult kuigi magus suutäis. Tema mõjukus oli provintsis ta enese poolt ja jüngrite abiga üles kiideldud. Talle tehakse natuke ata-ata ja…
Mis siis, kui pole enam Karli salongi, mis ammu on oma sünge vaimsuse minetanud? Astra lausa ootas õhtuid, mil tema üksinduse-nõrkusel poleks kohta, kuhu teda erakast minema viia. Kus flirtida ja laotada Karli ette oma kuulekalt mustem minapool. Polnuks kohta, kus teoreetiliselt üle paisutada oma paheline alge ja tegusa jaoks praktiliselt energiat säästa. Kui Al Caponest saanuks kuskil Vasalemmas number x, kadunuks Astra pahedealtar ja sublimeerimise tagala.
Al Capone tuleviku ennustajad eksisid kõik. Eksisid need, kes arvasid ta uurijaile liiga lahjaks suutäieks. Reti kodu otsiti põhjalikult läbi, Karl istutati vähese leitugi põhjal eeluurimisse. Kõik, kel kõrvad, võisid seejärel kuulda Reti käikudest uurija juurde.
Eksisid ka need prohvetid, kes vähemalt viit järgnevat aastat Karli istuma unistasid. Enne kohut saabus Al Capone võidukalt särades oma korterisse, kus Astra ja teised jüngrid Reti pateetilist ahastust maandasid ja seda ohtras kärakas leotasid.
Ekslike sõbralikku perre kuulus Al Capone ise ka.
Ta ei osanud karta, et tema külaskäigud KGBsse ning summad sealsele isukale perele Reti kannatleva suukese läbi üldsuse jututuppa levivad. Vaevalt olnuks Reti nii jutualdis, kui aimanuks, et kord pihku võetud ukselink jääbki Al Capone osavalt kombineerivasse pihku.
 
Ka pärast riigikorra muutumist.
 
Karli kasin vangistus oli Reti tähetund.
Mõneks ajaks oli ümber saanud aeg, mil salongi keskne isik oli Karl - ja Retil õnnestus nappi tähelepanu köita vaid karjetega, et tal pistab südames või et ta neerud on täiesti ära piinatud. Karli puudumisel polnud vaja ka sapiseid ja leidlikke torkeid teiste naiste pihta ega Karli pilale sekundeerimist.
Üksi sai Reti olla salongi nael.
Tõeliselt ehmunud tüdrukust sai kiiresti pateetiline dekabristi naine. Ta ei räusanud enam üldsuse ees blaseerunult oma günekoloogilistest äpardumistest, vaid nõretas ülevaateid oma targast ja andekast mehest, kelle äriline osavus jäi totalitaarse ühiskonna kooma hambusse.
Kui kohutav!
Kui liigutav!
 
Reti nuriloode oli surnud.
Reti oli oma ligi pooleaastasest ihujäravast tõvest ainete ja mehhaanikaga lõpuks siiski jagu saanud. Reti, Karli ja Astra õuduseks ei nõustunud Reti emakas nüüd laipa välja heitma. Tema enese silme alla siginesid surijalaigud ja teravad lehad hakkasid ta ümber hõljuma.
Mitte-töise-tululise Al Capone triumf minetas aktuaalsuse. Reti kehastas ihulist lagunemist. Ühel päeval suutis Astra end kokku võtta ja mitu päeva haiglas piinelnud Retit vaatama hiilida. Voodisse laiali valgunud Retil oli seljas sama negližee, milles Astra veetis tema, Al Capone ja Oti marulist veinisabatit.
Reti katkenud-otsalised hiinlasejuuksed olid plikapatsina eideliku, teravate põsesarnadega hiinlasenäo kõrval. Ses näos polnud silmi. Oli vanade näojoonte elutu süsteem.
“Need idioodid lootsid minust medikamentidega jagu saada,” sõimles kuidagi veidralt omanikuta jäänud suu. Teki alla oli kuhjunud teadmatus, lootusetus, häving.
Astra ei läinud enam.
 
Üks mu praegune kolleeg, 43aastane naine meie kantselei kõrvaltoast nuttis täna kempsus. Kui ta sealt väljus ja kraanikausside juurest minu avastas, oli hilja nägu teha, et kõik on hästi, on alati hästi olnud – ja läheb aina paremaks. Me oleme kõik ju sellisteks tublideks 21. sajandi tööloomadeks ja funktsionäärideks muutunud, et tundeid ei tohi tunda, siis koondatakse sind kui ebaefektiivset kardetavasti ära.
Ta nuttis, sest oli äsja rasedustesti teinud.
See oli positiivne.
Sel teemal, kuidas ja miks nii positiivse kui negatiivse rasedustesti peale kõikjal maailmas nutetakse, võib kirjutada kilomeetri pikkuse riiulitäie raamatuid. Igaühes neist oma tragöödia. Oma minikosmose kataklüsmid.
Tänane kataklüsm seisnes selles, et mu eakaaslasest kolleeg oli oma esimese lapse sündi nii kaugele lükanud, et ei lootnudki enam last ilmale tuua. Juba paar aastat olid nad mehega igasuguste tõrjevahenditeta suguelanud ja loobunud mõttest, et naine veel viljastuda võib. Ju on liiga vana ja pole ette nähtud. Selles elus.
Kolm kuud tagasi avastati sel naisel hoopis rinnavähk. Naiselikkuse tunnus seegi või mis. Lõigati paar nädalat hiljem ära – säästvalt ning lõikuseaegse rõõmustava leiuga, et kasvaja oli hästi lokaliseerunud ning õnnestus tervenisti eemaldada. Aga ikkagi pidi just nüüd algama kiiritusravi ja keemiarünnak. Juhuks, kui kusagil organismis veel soovimatuid külalisrakke jalutab.
Eile oli mu kolleeg naistearsti juurde läinud sellepärast, et päevad olid ära jäänud ning ta kartis, et siirded on alla poole naba roninud või midagi sellist. Arst ütles, et katsudes hindaks ta pigem seitsme-kaheksa-nädalase raseduse selleks ärajääma põhjuseks ning selle peab esimesel võimalusel kõrvaldama. Sest rasedus paneb hormonaalse katalüsaatorina kehas kõik protsessid kujuteldamatu hooga käima. On kõige suurem koormus, mis naisterahva kehale üldse langeda võib. Ning lisaks võimalikule vähiprotsessi taaskäivitavale toimele ei lase rasedus ju keemia- ega kiiritusravi teha. Mistõttu võib juhtuda nii, et naine sureb lõpurasedana vähki. Või sünnitab küll lapse ära – ent jätab ta siis orvuks. Kusjuures lapse kehasse võivad emaga ühise vereringe kaudu ju samuti moondunud rakud sattuda ja põhjustada kasvajaid nii lootel kui vastsündinul.
“Ma mõtlesin eile, et saadan ta kuradile – selle arsti – ja kannan oma raseduse võiduka lõpuni. Uskusin, et mu keha on tark ja tugev ja ei jama rohkem. Aga kummalisel kombel oskasin ja jaksasin ma sedasi tunda vaid seni, kuni polnud testi teinud. Nüüd, kui test oli positiivne, tuli mulle meeletu surmahirm,” nuttis mu kolleeg meie väga šikis sitamajas. “Olen seda last, oma ainsat šanssi nii kaua ja väga oodanud. Nüüd tiksub iga tema minus-kasvatud minut kardetavasti meile mõlemale surma. Millises järjekorras ja kui kiiresti, selgub peagi…”
Ütlesin sellele naisele, et ma ei saa enda peale võtta nõu andmise talumatut koormat. Aga ma ise arvatavasti ei katkestaks seda rasedust. Kui mina oleksin tema. Sest kui ma pärast ikkagi ellu jääksin ja lastetuna kõrge vanaduseni vedrutaksin, oleksin iga neetud sekundi oma edaspidisest elust nii kohutavas piinas, et oleks kergem olnud ära surra. Kas siis koos lapsega – või lapsele elu kinkinult lahkuda. Oeh, aga emata laps…
Ma mõtlesin seal vetsus kolleegi kohmakalt trööstides, et naistekliinikud on kõige jõhkramad asutused üldse. Seal peavad beebide nuttu ja sünnitajate paljulubavaid karjeid kuulma need, kelle rasedusega on midagi väga hullusti. Kes on lapse kaotanud või kaotamas. Ja nõidajad ütlevad muide selliste kombinaatide kohta, kus ühtaegu nii sünnitatakse kui aborte tehakse, et need on ohtlikud ka irdhingede seisukohast. Abordi käigus vabanenud hinged võivad sündiva keha juurde tegelikult kuuluva hinge kõrvale puksida ja asemele pugeda ja palju õnne siis.
Ma ei taha homme sellepärast töölegi minna, et see naine oma kohutava dilemmaga on nagu eksistentsiaalse apokalüptika kehastus seal ja ta ei saa enese ja teiste säästmiseks vabu päevi ka võtta – aastaaruanded ja lähenev konverents ja nii ei saa ta meid kaasa mõtlemast ja tundmast säästa ega peitust mängida, oiõudustküll.   
 
Reti oli tagasi.
Ilmus suitsupakke ja haiglalõhnu laotades Astra poissmehekorterisse ning teatas, et temal on individuaalne numbrisaun kinni pandud. Astra sulges kaustikud ja raamatud – tark küll juba! – ning tahtis olla hea ja puhtaks pestud sõber, nagu Reti teda olema kutsus.
Reti ronis saunalavale, nagu Buchenwaldi veteran, mitu numbrit suurem nahk kontidele riputatud. Tema naksis pepust oli saanud helesinine kõhetu kott, kõhust armiline tühjus, rinnad olid teravatele roietele valgunud. Liiatigi imbus rindadest saunaleilis imalat libaema piima!
Astral oli piinlik oma pringi tüdrukuihu pärast. Õnneks tiris Reti kotist haljendava viinapudeli. Tüdrukud loputasid seebikarbi kaane pitsi aseaineks. Istuti minibasseini äärele ja süüdati sigaretid.
“Sinust pole just palju järele jäänud,” nentis Astra Reti kidurat õlga puudutades.
“Tead, kuidas nad Selle kätte said?” leidis Reti hääl blaseerunud helistiku. Kõike-kogenud tooni, millega varjata tegelikke tundeid. Millised need tegelikud tunded olla võiksid, kui loode surmatakse mingi lahuse abil, siis kutsutakse sünnitegevus esile ning poolekilone inimsuse kataklüsm tuleb kogu oma armetus õuduses ilmale?
“Siiiiittttta ma seda Karli seal näha tahtsingi,” kuristas valuline kurguhääl.
“Karl ilmus minu juurde alati purjus ja rahuldatud näoga. Ma arvasin, et sinust on saanud tema armuke.”
Reti kõverdas ühe kondise põlve lõua alla. Astra märkas ses asendis kõrvalpilguga kogemata tema intiimiat. Väljaveninud, heleroosat ja õnnetut.
“Ma sain ühe medõega päris sooja kontakti ja saatsin ta sumedal ööl vastasmajja binokliga tarvilist teavet koguma. Siis ma palusin sinult mõttes andeks. Et ma sind olin kahtlustanud. Esimesel õhtul nägi mu meditsiiniline salasilm meie elamises mingit matsakat blondiini. Aga teisel õhtu…” Reti viskas seebikarbitäie põhjani “… vägistas Karl köögilaual sedasama ammust valget hane, kelle ma tookord välja lõin. Selle suured roosad tissid tegid löts-löts!”
“Ja sina?” neelas Astra alla au olla peetud Al Capone armukeseks. Keegi ei kahtlusta kedagi milleski muus kui selles, mida ta ise teeks, eks ole.
“Mina olin rahul, et majapidamine oli püüdlikult koristatud ja mees turvaliselt rahuldatud,” lõõritas Reti.
Sul oli vaja selleks minuga kaksindusse sulguda, et mulle valetada…
Koputati.
“Kuradi krõhva!” sisistas Reti. Ta tõmbas numbrisauna ukse ägedalt lahti, kuulas, kondine käsi veel kondisemas puusas, saunanaise sajatusi ammugi ümber saanud üüriaja asjus. Tuhnis rindade kõikudes kotis ning ulatas vihase üleolekuga kohalikule perenaisele kümneka.
Uks sulgus. Kuuldus, kuidas oma numbriaega ootav perekond lahkenes “rikkis” väikesauna ukse taga kaheks – isa pojaga meestesse ja ema tütrega naistesauna.
 
 
Ja ongi õige! Mehed ja naised peavadki eraldi saunas käima. Veel rohkem kui kunstilisi filme vulgariseerivaid nõks-nõks-voodistseene vihkan ma segasaunu. Enne paksuksminekut vihkasin täpselt samamoodi, nii et asi pole minu kabariitides, vaid põhimõttes. Mu meelest on pesemiskohas puhtaks saamisse süvenemise asemel üksteise kõrvalpilgutsi õgimine ja mõttse läbi tõmbamine lihtsalt ropp ja loomuvastane. Kui sa oled läinud end puhastama, siis ei saa sa end oma ihade ja kujutlustega teisest otsast jälle räpaseks teha. Sellistel puhkudel pole mõtet rääkida inimkeha loomulikkusest – kui võõras alasti inimene istub leilitava abielupaari kõrval, on see loomuvastane. Palju alasti inimesi täpselt samuti – nad on nagu devalveerunud seksuaalsuse panoraam. Väljasurevate loomade kari.
Mehed jõllitavad iharalt võõraid sinke, naised märkavad seda loomulikult, sest mehed on selliste asjade varjamiseks liiga kirvetöised. Naised solvuvad, öösel keelduvad oma mehest, sest arvatavasti kujutleks mees sel ajal võõrast higistajannat. Ja nii nad välja suridki.
Mu hing oli pärast seda, kui Eero võõraste naistega sauna tikkus ja nad mõttes kõik läbi rautas, kaua haige. Tänini. Aga veel vähem tahtsin – või tahan praegu – olla see, keda võõras abielumees mõttes kabistab ja kobistab. Jajah, ma pean endale aegajalt lausa jõuga meelde tuletama, et olen naine ka praegu. Et paksu tagumendiga keskealine naine on ikka ja endiselt kah naine. Kahnaine…
 
Kõik ununes.
Reti unustas kannatused, Al Capone oma skandaalse triumfi, Astra kõik lubadused lõpetada suhtlemine nende kahega. Al Capone kaotas sõna “kunst” oma elust ning ehitas uue iseenese puhtale rahale. Reti kaotas sõna “aated” ja püüdis püstitada end uuesti püsti tiitlile “selle mehe naine”.
Astra kaotas mõiste “täiuslik” ja ehitas oma rügamise pool-mõõtmetele “umbes”, “asendav”, “rahuldav”. Kolmeline ja on-kah, ühesõnaga.
Al Capone äri võttis uskumatu ulatuse. Ta lõpetas jaburdamise maalidega ning pühendus raha tekitamisele. Eesti standarditele vastavalt. Kunst oli muutunud kaubaks. See kaubaartikkel polnud diplomeeritud teadlasele enam huvitav. Al Capone valis aktuaalsemad nimetused ja tema ümber kogunes uus seltskond.
Kogudus, kes valdas professionaalset majandusterminoloogiat, vedas agoonias sotsialismi-maadele ülivajalikke tööstusseadmeid ning leidis Al Capones kiiresti oma tuuma ja südame. Kaalutlev, aadeteta ja eksimatu. Raha paiskus Al Capone taskutesse, korterisse, mugavustesse.
Naine oli ja ei olnud rahul.
Nimeka firma nimeka juhi nimetu naine. Al Capone prohmaka peegeldus Retis ei tahtnud kaduda. Reti ei lasknud endast ega oma kodust rusutist välja. Ta säilitas närvilise kannatlemise ja valulise tulevikulootuse. Al Capone ja tema naise ühis-elus juhtusid paradoksaalsed pöördvõrded. Mida rikkamaks kosus mees, seda õnnetumaks närtsis naine.
Maalide ja väärisesemete möll asendus tehnikapakkidega. Vene rublade asemel pudenes kõikjale päris raha. Salongist vooris hordide viisi läbi ärimehi ja Euroopa tuusasid. Al Capone oli provintsi rikkaim mees. Linna omanik. Tema kodu aga oli linna kõige räämakam.
Toolid, millel triiksärgid ja nahktagid sõlmisid supertehinguid ja otsustasid kauge Venemaa ettevõtete saatusi, talletasid kuude mustust. Kogu sisustus tolmas üdini. Aknad ei paistnud läbi ning kardinate puudutamine harvadeks akende avamisteks paiskas õhku kirbeid saastapilvi. Toataimed närbusid ridamisi. Voodit ei korrastatud iialgi ning tolmu ja juuksekarvadepuhmad lendlesid trümoole.
Mustad nõud levitasid segamatult oma lehkasid, kui viimne kui keeduriist oli lootusetult kõntsa uppunud, lakkas Al Capone ka ise endale süüa tegemast. Reti nagunii ei teinud. Vann muutus reostusest kasutamiskõlbmatuks ja kempsupott seisis kui majapidamise rooja-jutiline kaose-altar, ümbritsetud kõikvõimalikest pritsmetest.
Reti veetis oma koletus kuningriigis päevi diivaninurgas, määrdunud riietes, suitsupilves. Tal oli alati keegi, kellele jutustada Al Capone hoolimatusest, läbielatud kannatustest, võimatusest elada majas, kust aina läbi vooritakse, ning oma teostamata annetest.
Retit polnudki õigupoolest enam. Oli luitunud kibestunud olevus, kes alustas iga etteastet sõnadega “olen mõtisklenud”, “peaks”, “kui olukord laheneb”.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat