Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 16


Ükski õhtu ei sarnanenud teisega.
Ühel õhtul rääkisid siin vene budistid. Karl kinkis selle õhtu neile. Karl, kes võis kodukootud boheemlased tundideks kuulajas-massiks litsuda, võis sama hästi olla peenetundeline ja osavõtlik kuulaja. Oi, kuidas ta oma vääriskülalistelt hangitud trumbid tavapärasele huviklubile hiljem lagipähe laob!
Teisel varaööl aga paiskus Karli salong täis veinikorve vedavaid näitlejaid, maiuspalaks miski seksuoloog näpus. Karl saatis alaliselt kohal kudeva huviklubi ruumi tegemiseks ja õhu puhastamiseks oma teed ning vallandus stiilne saturnaal.
Ilmselt olid need Reti ja Astra, kes kiiskavsilmsete ovatsioonide saatel laua peal tantsisid. Mitte päris alasti.
Mõnel puhul istusid Karli tubades soliidsed literaadid, kelle suurustavatest heietustest pudenes orientiire teoksil-olevas kultuuri-intriigistikus orienteerumiseks. Need tegelased jõid oma õhtulist sünge vilumusega ning langesid vestlusjõminast mädade õuntena unemuusa kaissu.
 
Memuaarides, mida need soliidid – sõna soliit on nagu mingi põletik, eks? – peavad praegu vajalikuks kirjutama hakata, nohisevad nad vaguralt: pole teinud, pole näinud. No kuulge, mehed, ma olin ju teiega samal ajal seal toas – arvate et kogu salong oli toona mälukas või on kõik peale teie tänaseks välja surnud?
Uu, mina olen elus! Ma olen küll nii vormituks vajunud ja teistsugune kui tookord, aga elus! Ja mäletan. Ma ei saaks nii tippamentik olla, kui mul hullu moodi hea mälu poleks. Sellepärast võin sulle, kes sa oma memuaarides vagatsevat pole-teinud-juttu jurrad, oma vahel öelda, mis värvi triipudega särgi sa Karli vetsus täis oksendasid ning mis enne ja mis pärast sai.
Kellele te neid ennast puhtaks luiskavaid memuaare kirjutate? Ega niimoodi puhtaks saa. Põletakse puhtaks. Tunnistades ja ületades. Mitte salates ja mätsides. Tunnistagem, et inimese loomuses on pürgimine porisse täpselt sama jõulise algena kui ülendumise ja arenemise iha. Mis meie kõrbemisest oma kõntsasema poole käes kasu on, kui me kõik kogetu variserlikult maha salgame? Siis tuleb see kohustusliku saasta paratamatus uuesti läbi teha. Ma küll ei tahaks. Ma püüaks praegused õppetunnid praegu ära õppida, mitte uuesti ja uuesti klassi kordama jääda.
Ega kõik ei pea sellest raamatuid kirjutama, kuidas nemad oma kuristikku kippuva musta poolega võitlesid ja sõitlesid ning seejärel võitsid ja sõitsid. Seda hea ja kurja vahelist sõda võib vabalt omaette pidada. Ei pea kirjutama. Aga kui kirjutada, siis ausalt, palun! Siis on teistel sellest kasu. Valetamisega teed lisaks endale ka teistele, kes su valet loevad, kahju. Ja mis karistus sellega tekitatud karmavõla eest tuleb? Sind valetatakse järgmistes eludes seina külge kinni. Nii et ole vait, kui aus ei julge olla!
 
Targad ja targutajad, huvitavad ja huvitujad, olijad ja näijad. Kõik tundsid teed Karli majja. Kõik võeti vastu. Ja Karl sai nad kõik tegelikult endale.
 
Retil oli vilunud tehtud-nägude-galerii.
Nii nagu viivlesid kuulsate ja kuulsaks tahtvate inimeste kujud tema ümber, nii viivles väline Reti ise ka. Elukogenud, pisut blaseerunud naine – 19aastane ju ka juba! -, kellele elul pole enam mingeid üllatusi ning kes julgeb kõigile öelda, mida mõtleb.
Tasakaalukas suurmehe proua, kes hõljub nautlevalt tubade ja köögi vahet.
Vulgaarne, kõigest tüdinenud, vanaks jääv plika.
Tüdruk võttis ladusalt Karli hoiakud ja nende väljendumised üle. Astra sattus raskustesse tegeliku Reti meenutamisega. Milline oli nüüd tegelik Reti? Ilmselt enam mitte kompleksitu ega aval naiselik paharet. Mitte enam see, kes Leo juurest otse laulatuse eel Theo kaissu hüppas, et kohe seejärel läbi teravate elamuste Karl endale võidelda. Orvuke oli suutnud end ülikooli rabelda ning jätkas ka elusinusoidi madalaimas põhjas enesetõestamist ja võitlust oma koha eest. Tööd.
Nüüd oli tal Karl.
Loengutes Reti veel viivles, muud aga ei paistnud ta miskipärast üldse tegevat. Harvadel neljasilma-kohtumistel Astraga viskas ta ühe jala lennukalt üle teise ning teatas, et on “mõtisklenud, et peaks”.
“Fui, Reti, sa jääd iga päevaga tobedamaks,” pahandas Karl.
“Mul ei ole ju aega ega kohta, kus üksi olla. Ma ei saa lugeda. Ei saa mõelda. Ma…”
“Ja mida kuradit sa näiteks praegu siin vingud? Mine kabinetti, loe või masturbeeri seal – kuidas soovid!” lubas Karl.
Kahtlemata oli mõlemal õigus. Karli kodus ei möödunud õhtutki kontvõõrasteta. Ühelgi õhtul ei jätnud Reti seltskonnaga ühinemata, lohistades järel sobivat maski. Reti lakkas midagi Karlita tegemast. Jättis oma armastatud kohviku ja teatri. Unustas oma riietusegi. Kursuseõdedest lapstüdrukutel polnud enam põhjust kohkunult, pahakspanevalt ega imetlevalt silmi volksutada, kui efektselt üles löödud Reti šokeerivatest kogemustest räusates nende vahel patuseid pilvi taevasse paiskas. Reti oli hajumas.
 
Reti vajas Astrat.
Tal polnud lähedasi, kellele rääkida oma mõtteis loksuvatest plaanidest. Polnud, kellele jätta rääkimata, kuidas ta Karli kuldsesse puuri suletuna näeb elu mööda voolamas.
Reti vihkas Astrat.
 
Teise emase ohtlikkus jõudis mulle endale väga eredalt, aga vastupandamatult kohale, kui ma esimeste missivõistluste aegu televiisorit sõimasin. Normaalne! Noor ja kaunis naine istub teleka ees – ja sõimab seda. Sest noor naine on viimaseid kuid rase.
 Ta pole sugugi kindel, et ta on nii suure, vistrikulise, tursunu ja kohmakana kaunis. Sellepärast pole kindel, et tema mees ei pea teda ilusaks. Sellisena. Mees nöögib ja naljatab küll südamlikult, ent siiski tõsimeeli – kõige tõem tõde öeldaksegi ju naljatades. Ja kuna mees on keset oma hobuseid harjunud siredate ja liikuvate olenditega – nii ratsude kui nende ümber ringlevate tüdrukutega – ei kohane mees oma noore naise matsakusega. Kohe põhimõtteliselt ei taha täiskasvanuks saada. Täismees oskab rasedas naises ilu näha, poisike mitte. Poisike võõrastab ja kardab.
See teeb noore naise ebakindlaks. Ehkki tal on käsil elu suurim ja pühitsetuim-õnnistatuim aeg, on tal tunne, et kõik teised naised on talle ohtlikud. Kõik teised on saledad ja sellisel kombel seksikad, nagu sobib tema raseduse põhjustanud poisikesele. Poisu küll tahab seda last, aga rasedat naist mitte.
Ja siis näidatakse telerist Eesti esimesi missivõistlusi. Kakskümmend aastat tagasi oli trikoodes lavale ilmunud kaunitaride paraad minu jaoks šokeerivam kui hiljem kuitahes räige porno nägemine. Just sellepärast, et see ebavõrdne võitlus tabas mind mu väga suurde ja paksu kümnesse.
Istusin vistrikest pakatades teleka ees ja sõimasin iga missikandidaati. Igaüks neist ohustas mind isiklikult – sest mu peagi sündiva lapse isa hindas teda isukal pilgul. Ma teadsin sõimates, et teen ennast säärase nõmeda mölinaga veel madalamaks ja inetumaks. Aga pidama ei saanud.
Täpselt samamoodi olen hiljem pläägutanud oma erialaste ja karjääriliste madalike ajal. Kui olen ise omadega karile sõitnud või lihtsalt tühi ning mõni teine naine räägib televiisoris mistahes tarkjuttu, tundub see paratamatult sihiliku osatamisena. Nemad, minust rumalamad ja inetumad, käivad eetris tarkust ja ilu näitamas – aga mina kükitan teleka ees ja… sõiman.
Mitme naisega, keda sedasi teleri ees kadestanud ja neednud olen, oleme hiljem silmast silma tutvunud. Ja nemad ei teagi, kuidas ma neid umbisiklike riskifaktoritena kartnud ja sajatanud olen. Nii et hilisemate kogemuste põhjal tean, kuidas ja miks Reti mind nii väga naturaalselt ja üdini vihkas.
 
Sest Astral oli nüüd Theo, keda Reti oli omaks pidanud. Reti vihkas Astra auahnust ja närvilist toimekust. Reti püüdis ühisseltskondades Astrat elegantsete sapilaengutega madalaks tulistada. Retit riivas Karli brutaalne, avalik isasetants Astra ümber. Isegi kui see Astrat alandas.
Õnne ja ebaõnne sinusoid kõverdas tüdrukud teineteise juurde tagasi. Reti ebaõnne ajad aga ei tahtnud sageli kuidagi üle nulli naasta. Üha enam oli Reti end veennud võimetuks Karli majas tööd tegema.
Mida pikemaks venis vahe olemise ja näimise aegade vahel, seda selgemalt tajus noor naine oma suutmatust midagi ette võtta. Karl oli aina pikematel sõitudel ning naastes üha üleolevam. Reti vaevles tema külaliste ringis õnneliku naise mängu käes. Reti ei suutnud riideidki vahetada. Nädal kustus nädala järel.
“Kui tuleb suvi, puhkan ennast välja ja löön korra majja!”
Aga suvi sisemaal ei erinenud millegi meeldiva poolest muust ajast. Reti püsis kaame ja homses-elavana. Reti olnuks andunult nõustunud jäägitult Karlile pühenduma. Ainult et Karl ei vajanud sellist pühendumist.
Reti kutsus Astrat. Alandlike kassisilmadega, mis ei jaksanud sõbratarile silma vaadata. Kutsus ühel sajast Karli ära olemise õhtust. Luukõhna, jõuetupilgulise olendi kutset ei saanud ju kuu peale sata.
Reti oli katnud imearmsa laua kahele. Salatikesed. Võileivakesed. Maitsekad pokaalid. See kohmetas ja võttis keeletuks – Reti oli Astrat väga oodanud.
Oli ebamugav.
Astra pomises lühidaid ülevaateid oma viimase aja töödest. Vastas vastumeelselt Reti küsimustele Theo kohta, sest ta soovinuks hirmsasti, et tal polnuks Theod.
Reti ise jõudis kiirelt tagasi oma plikaea furoorilugude juurde. Üks kokteil tekkis teise järel. Reti läks hoogu.
Väljasõidud, hurmavad suved, luuletused. Süttisid küünlad ja Reti luges katkenud häälega oma luuletusi. Neil ridadel olid Reti tuhmunud silmad, värvitud huuled ja lootusetu hääl.
Reti võttis nüüd tablette.
Leevenduskapsleid neuroosi vastu, millesse ta oli mattunud. Siis võtsid tabletid kokteili-leotises Retit. Ta vaatas sõrmi mudides paaniliste silmadega Astrale otsa.
“Ma olen rase.”
Ei kõlanud rõõmusõnumina.
Reti otsekui tsiteeris tähtsaimat lõiku oma surmaotsusest. Ta ei saa sünnitada. Karl ei taha. Maailm pole laste jaoks. Tervis on täitsa läbi. Alles see kõik oli, ja juba jälle.
Purjus oli Reti ka üksjagu.
Haiglasse?
Nad ei tee enam talle aborti. Tal on neid juba enne Karli miljon olnud. Ja viimane oli nii hiljuti.
 
Mis võiks saada nende arstide karmadest, kes lähevad arstiks õppima selleks, et lapsi ilmale aidata – aga peavad neid paratamatult ka tapma? Ennast veenavad nad sellega, et see pole nende otsus. Et nad on vaid täideviijad. Nagu vist timukadki end veenavad. Aga kuidas nad Kõigevägevamat ära räägivad – kauplevad ja rehkendavad või? Et näe, nii ja nii palju viljatusi ravisin välja, naa ja naa palju abordiotsuseid veensin ümber, too ja too palju lapsi olen ilmale aidanud, see ja see palju elusid päästnud. Palun rehkendame skoori vähemalt nulli, armas Jumal! Nii või?
Kuitahes vilunult kalestunud nad ka välja ei näeks – nad ei saa sellise tehniku rolliga harjuda ega end lõpuni ära petta. Hea küll, et tahtsid head, aga välja tuli, nagu alati – aga kedagi ei saa ju tapamajatöötajaks sundida.
Nojaa, vähemalt on sellise töö puhul suhted ja seosed selged – kui teisi sõimatakse surnuks ja tapetakse muude kaudsete tegudega, ei taheta noid kõlbelisi võnkeid sugugi jutuks võtta. Mina ütlesin talle halvasti ja tema sai infarkti? Ei noh, tal olid südame veresooned lihtsalt valedest eluviisidest lupjunud, vererõhk napsitamisest laes ja närvid omal süül läbi.
 
Neiu oli lootnud, et seekordne salajane üle abordikõlbliku aja minek teeb Karli pehmeks. Üks nende paljudest tubadest saab lapse omaks. Karl oli aga määranud naisele hoopis tugevaid närviravimeid. Mõistuseletulekuks. Kama kaks, mis kasvajaga nende käes juhtub.
Reti luges luuletusi. Tuhka pudenes vaibale. Küünlad.
Alt üles näole kumava valgus paistis Reti vanaks ja inetuks.
“Mis armas õhtu! Ma loodan, et te räägite vähemalt kepist. See kuluks Retile ära. Ta ei viitsi viimasel ajal üldse miskisugune olla,” maandus Karl, nagu mehelõhnaline tumepunane pilv.
“Palju õnne mulle!” soovis ta Reti kokteili juues. “Liin läks käima. Nüüd hakkab raha voolikust tulema. Tooge ämbreid! Rohkem ämbreid! Küll mina armastan praegust aega. Peab olema püsti loll, et raha endast mööda lasta. Ma ei saa aru, mida nad vinguvad, et midagi ei ole ja et vabaduse nimel ei jõua kah nii õudset vaesust välja kannatada. Munapead! Ja – kulla Astrakene – kuidas elab sinu sulnis suuretüraline?”
 
Karlist oli saanud Al Capone
Teadlasetöö kunstimuuseumis jäi üha enam viletsaks ripatsiks ja rudimendiks. Al Capone sõitis mööda Euroopat ja Venemaad. Turu suunad olid paradoksaalsed ja muutlikud – kord viisid jahiretked Ameerikast Venemaale nasvärki vedama, siis jällegi suundus juga Euroopast Ameerikasse. Al Capone ostis, müüs ja vahetas kunsti. Üha enam esemeid, mis sisaldasid väärismetalle ja –kive. Üha sagedamini sisaldasid Al Capone salongi hooletult, ent läbimõeldult laiali paisatud rahapakid üksnes valuutat.
Al Capone austajatering omandas selge ülesehituse. Funktsioonituid ajaveetjaid jäi aina vähemaks. Salongist sai staap äripartnerite, arvepidajate, ostu-müügi-reisijate, liinide hoidjate-tekitajate, hästi-tasutud asjatundjate kokkusaamiseks. Alt üles vaatajatest, kellele Karl oli seni jaganud almust ja hoope sädeleva mõistusega, oli saanud palgaline õukond.
Igaühest pidi olema kasu.
Al Capone ostis vaimustust ja teeneid ning müüs sallimist. Ta kavatses rajada suurejoonelise kunstiäri. Ajad Eestis olid soodsad. Al Caponele jäi varjatud tehinguist väheks. Mees soovis olla tuntud ja avalikult imetletud rahajõmm.
Kui Retil jäi aega oma uute õnnetuste pärast ahastamisest üle, jutustas ta esmaklassilisest poest, kus müüakse muusade-õnnistust ja mõnusat äraolemist. Reti plaanitses Al Capone suurärisse tasemel kohvikut võluvate müüjannadega, plaanitses…
 
Nii sageli imestatakse selle üle, milliseid kannakaid keskealised inimesed sooritavad. Oletatakse, et keskeakriis pani nad senisele totaalselt vastupidisel alal end teostama ja tõestama. Vingest advokaadist mesinikuks, naftaärimehest lambakasvatajaks – üks kahest, kas see on allakäik või katuse sõitmine. Aga selle peale ei tulda, et inimene on äkki kogu aeg tahtnud tegelikult seda teha, milleks tal alles küpses eas julgust ja kogemusi, kapitali ja tagalat on tekkinud. Pole need äkilised maale kolimised ega mingi ootamatu alaga tegelema hakkamised nii meeleheitlikud midagi. Need on aastakümneid küpsenud. Samavõrd, kui Reti toona nende uit-ideedega mängis, sondeeris ja neid ette kujutas, võib ta ühel päeval, kui kontserni juhtimisest lampideni saab, mõne neist noorpõlve uidudest geniaalseks tegelikkuseks vormidagi. Ja siis oletatakse, et see on keskeakriisi tagajärg. Tühjagi – kaua tehtud, kaunikene!
 
Reti talje kadus.
Kuidas naine ka ei püüdnud ümber oma vaevatud keha vöid vägistada, ikka paistis temas toimuv kaugele. Kuidas ta ka ei püüdnud endas toimuvast vabaneda – ikka püsis kasvaja temas kinni. Retil oli nurka surutud pilk. Haiglasse ta ei pääsenud, iseseisvad ponnistused ei mõjunud.
Al Capone ümbritses naise tabletikarpidega. Lihaste lõdvestajad ja kokkutõmbajad. Närvide rahustajad ja stimuleerijad. Reti sõi neid vaheldumisi ja korraga ning jõi viina peale.
 
Väga vale toimimisviis võib olla väga nakkav. Näed ja tead küll, et see on jube ja mööda ja lootusetu kombinatsioon – aga saad otsekui nakkusekandjaks. Eitad ja taunid küll, aga haigusetekitaja on sul kusagil sügaval sisimas paratamatult sees.
Mina vaatasin kahekümnesena õõvastunult, mismoodi saatusesõsar – nagu ühte klassi ja kursusele sattunud ju tahtmatult on – ennast tablettide ja kärkunniga lammutab. Eitasin ohkides. Ja käitusin mõne aja pärast nagu eituse eitus.
Me kõik kardame koolikokkutulekuid – kõik on seal, noorusarmastused ja need teised ka. Seal vilistlaskokkutulekuil on ülestikku nii minevikumälestused kui praegune ettekujutus üksteisest. Ja kuna mina olin kümme aastat tagasi juhtunud koolikokkutuleku ajal juba nimekas ametnik, lõi mu hirm üle pea kokku. Niimoodi, et toimumise asemel võibki öelda, et juhtus. Ma kartsin Kedrikuga kohtumist. Ja kartsin, et ta ei tule. Kartsin, et kõigil koolikaaslastel on meeles, kuidas ma Kedriku pärast arust ära olin – ja et nad aimavad, et olen praegugi. See ei tähendanud midagi, et ma tean, et igaüks on oma enese maailma naba. Olin kindel, et mu esimese armastuse läbikukkumine on kõigil meeles, et sellele järgnenud ebatäiuslik ja lombakas armuelu, aseaineline abielu ja tegelik rahulolematus on mulle jämedate joontena näkku raiutud.
Mõtlesin minemata jätta. Ärgu nad saagu vahtida tippametnikku, kelle näpuliigutustest sõltub nende kõigi argipäevas oluliselt rohkem kui natuke. Ma ei anna oma kibestunud kurde ümber suu, oma siniseid silmaaluseid ja käest ära lahkuvat figuuri neile hambusse. Aga siis oli jällegi kahju minemata ka jätta. Ja ma võtsin sisse moeka trankvilisaatori, mis pidi tegema mind iseendaga sõbraks ja kõik ümbruse üleüldiselt ühtlaseks. Tegi küll. Ja ma arvasin keset pidu, et võin vabalt ka vasakult ja paremalt pakutud napse vastu võtta. Järgnes bläkaut. Absoluutne, muide. Ei enne ega varem pole mu aju sellist väljalülitust sooritanud. Ma tean – pärastistest juttudest loomulikult – et olin hommikuni jalul ja tegus, tantsisin ja vestlesin, naersin ja nutsin ja tükkisin tükati tüli norima. Aga ma mäletan vaid paari episoodi – nutsin miskipärast endise klassijuhataja õla najal. Ju kusagilt vabalt loksuma löönud kihtide vahelt välja ujunud Kedriku-ahastuse pärast. Ja üritasin mingit säga lüüa. Ahjaa, üha treppidest üles ja alla kulgemist mäletan ka. Ent üldjoontes tiksusin tunde ja tunde, trankvilisaator all ja naps peal, täiesti olematuna mööda kunagist koolimaja.
Pildile tulles jõudis mulle kohale, mis seisundis elas Reti kuid, et mitte öelda aastaid. Sain samas ka aru, kui sügav oli Karli salongis viina sisse tablette pihustanud vaimuhiiglaste igatsus end ära kustutada. Aimasin, et olles olematuna ringi hõljumine võib ka täiesti keskmiselt tugevale inimesele ahvatlevana tunduma hakata. Ei pea end lausa ära tapma, kui elada ei jaksa ega oska – võid väga lihtsate vahenditega paratasandile heljuma pääseda. Ainult et pärast tuleb punastamata ja häbist minestamata välja kannatada sõnumitoojate kattekergitamised. Sa olid ikka nii täis, et… Kustkohast nemad teadma peaksid, et sa olid täiesti lubamatult kombineerunud ainetest surmaeelsuseni pilditu. Ja lõpeks ongi see su enese asi. Nii valu kui häbi. Nii põhjus kui tagajärg. Väga ladus olnuks juhtunud fopaa tuules edasi panna – olengi häbiväärne narts, andke veel tabletti alla ja napsi peale! Ainult et minul ei ole nii anomaalselt raudset tervist, nagu Retil. Ma oleksin paari sellise üritusega toksikodünamo saanud ja sussid sirgu lükanud.   
 
Sõbratari õudne seisund masendas Astrat. Empaatia või midagi sellist. Ometi loovutas ta Retile tusaseid pärastlõunaid. Ebamäärane aeg kolmest kuueni oli Astrale lapsest saadik raskesti talutav olnud. See oli melanhoolne ei-tea-mis aeg, mil kogu tema päevane energia kukkus täiega ära ning õhtune ettevõtlikkus ei tahtnud veel puhkeda.
Üüritoas tavatses tüdruk neil tundidel ahjusuu ees tulepaistel lugeda ja nägu teha, et teda pole olemas. Kui kell paremaks läheb, hakkab jälle olema. Seni on peadpidi raamatus aegade-vaheline olematus.
Paraku polnud juhtumised, mida endast läbi lasta, viimasel ajal kuigi südantkosutavad. Astra oli ja ei olnud Theost lahti saanud. Tahtis ja ei tahtnud Otiga olla. Theo maailm oli end oma iiveldamaajava näilisusega ammendanud. Oti maailm ähvardas liiga täistallaga sirgjoonelisusega. Üks mees vindus kaastunnet anudes, teine räntsatas heatujuliselt tuju rikkudes sinna sekka. Kiiks-trahh!
Astra ei osanud ei öelda. Pärastlõunad Retiga võimaldasid hapule kahemehepidamisele tõhusat enese eest põgenemist. Reti näitas talle lohutavat pilti veel võrreldamatult suuremast õnnetusest. Reti oli kehastunud võimetus enda eest seista.
“Ma ei lähe sinna enam kunagi,” otsustas Astra igal pärastlõunal Reti juurest oma kahepalgelistesse õhtutesse pagedes. Vihm ja räästas.
 
“Neli šampanjat!”
andis Al Capone piduliku käsu restoranis, kus šampanjat ei olnud. Lontiskõrvune õukondlane, Al Capone teenimisest vabal ajal kelner, tõi kaks kihisevat morsikannu. Al Capone sõi mõnuga, peremehelikult. Tema omanikutunne ses restoranis vabastas ka Reti ajutiselt piinatud ilmest.
Reti oli vähemasti nüüd suursugune proua ning tema sõrmustatud sõrmed hoidusid noa-kahvli küljes nooblilt harali. See olnuks üliõpilas-pummelung, nagu Astra ja Ott neid korraldada võtsid, et mingitki ühistegevust leida. Al Capone ja tema naine ei lasknud end selleni madaldada. See olnuks üleolev prassing, nagu Al Capone neid harrastas, et oma võim laudkondadele selgeks maksta. Kuid Ott ei mõelnudki oma eitust ja vastumeelsust varjata. Sobimatu seltskond leevendas suhtlemiskomistusi tantsupõrandale põgenedes.
Al Caponel õnnestus turjakas Ott mingil määral joobe-sallivaks ummistada. Mehed lesisklesid räsitud resto-toolides ja mörisesid rahast.
“Klient on köögis,” teatas sorgus oober nõusid vahetades. Poisu ulatas Al Caponle taldriku salvrätiga ning Al Capone pistis selle vahele tüseda rahapaki. Astra ja Ott jälgisid võõrustaja tegevust uudishimulikult. Reti tõusis seepeale roiutavast joobest taas puhevil peremehenaiseks.
“Siin kuradi provintsis tuleb esialgu markadega leppida. Kui ma need dollariteks arstin, saan muidugi teatavat kahju, aga vene…”
Kelner tormas näost lõkendades tagasi: “Läinud!”
“Kuidas palun?” kergitas Al Capone kulmu.
“Tõmbas nutsu ära ja lasi lesta,” kaebles vapper vahendaja, kandik käes värisemas.
“Eesel,” naeratas Al Capone tapvalt. “Kas sa pole kuulnud, et ebakindlale kundele oma poolt esimesena ei anta? Kas sa leiad selle näo üles? Kuidas temalt prahi tagasi saad? Kutsume äkki onu miilitsa? Tao nüüd omalt poolt neli šampi. Jäätisega.”
Kelnerijumbu, kel ei õnnestunud permehe repliikide ajal kuidagi neutraalselt tülpinud tellimusekuulaja nägu moodustada, põgenes tuikudes.
“Ah mis, tühine tonn!” viskas Al Capone Otile. “Poisile koolirahaks on see muidugi kookospähkel.”
Poiss vaarus isanda ette tagasi, kannud kõikuval kandikul.
“Pool tonni tahan sinult kohe tagasi. Teise annad siis, kui oled oma sõbralt üleannetuse tagasi saanud. Ma saadan sulle selleks oma mehed. Nad tunnevad tööd. Vaata ja õpi. Kell kaks.”
Kergendus Al Capone lubatud “teenindavast personalist” rõkkas väikese ärimehe näos.
“Al Caponel on juba ammu korralik ihukaitse,” viskas Reti ükskõikselt, kissis-silmil huuli värvides, kui Al Capone helistama loovis. Astra kujutas noormeest köögis valuraha kokku kraapimas. Tõeline Chicago.
Keskööl lõbustas selle Chicago Al Capone oma kaaskonda restorani trepist alla kukkumisega. Vankumatu peremees ajas end vihaselt üles, ent pahvatas siis vägevalt naerma ja leidis vaevaliselt auto ukseluku.
Tüdrukutel õnnestus ka vastumeelsusest pilvine üliõpilane Ott Al Capone limusiini tirida. Astra oli seejuures eriti innukas – tiivustatud võimalusest Al Capone salongis jätkupeol Oti kohmakaid kallistusi vältida.
 
Küll mulle ikka meeldib väljend “habemenuga ahvi käes”. See käib nii paljude eluvaldkondade kohta, on nii mitmekihiline ja tabav. Lõikav. Ja saatus andis Oti täiesti ebaõiglaselt minusuguse ahvi kätte lõikuda. Ta oli – eks ta ole ka praegu, ministrina, muide – soe ja hooliv, õrn ja armastav. Nagu kohmakas kuum ja niiske pilv. Mina käristasin temast oma pealiskaudse hoolimatusega tükke ja väänasin ta halastamatult kuivaks – sest mu süvakihtides oli Kedrik ja libaolemus elas Karli salongis, kuhu oli Theo ja tema ringkonna eest olnud nii tõhus varjuda.
Vaene Ott, oh armas aeg küll. Ta lubas meile kahele Tallinna lähedale kena väikese kodu ehitada. Tahtis minuga kasvõi otsekohe lapsi saama hakata. Kandis mind kätel – mitte ei lubanud kandma hakata. Oli mees väga suure algustähega – nagu ma alles neljakümnesena aru saan. Mitte sellepärast, et ma teda õhtustes uudistesaadetes näen või tema juhitavas ministeeriumis oma töö tekitatud paberitele allkirju käin kogumas. Sellepärast, milline ta alati on olnud. Aga esimese armastuse purunemine, vabaduse julm lööklaine ja sellele järgnev austajate tunglemine – ju vajutab varjatud valude seeria näole eriliselt isuäratava salapitseri? – olid mu nii pimedaks teinud, et see pimedus põhjustas lausa kuritegeliku julmuse. Anna andeks, Ott… Mis see aitab?


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat