Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 15


“Ma ei taha seda last ka ise,” kaebles Reti.
“Ei sobi aeg, ei ruum… Vastik värvihais sul siin.”
“Veini?” pakkus Astra Maestrost üle jäänut.
“Mine kuradile!” ropsin sulle siia. Mis ma ometi teen… Kui ma arsti juurde lähen, teab varsti kogu linn. Pealegi ma kardan arste.”
Reti rohetas ja paistetas. Temast pudenes klassikaliselt palavikulisi maailmalõpusõnu soovimatust lapsest ja rikutud noorusest. Karl oli tal lubanud tagasi tulla, kui “tervis korras”.
Ainus pilk Retile – ja oli selge, kui loll olnuks seda väikest üksildast, inetuks kurvastanud naist sünnitama veenda. Tema terviserike oli toonud kaasa marulise toksikoosi ja kodutuse. Retil oli vaja kiiresti, ükskõik, kuidas vabaneda õnnetusest, mis ähvardas teda Karlist ilma jätta. Retil võiks olla ometi nii ilus laps. Vastikult leierdatud traagika. Alati uus ja esmakordne.
Astra pani vee keema – ta ei osanud külalisi kostitamata vastu võtta. Reti istus pliidi kõrval ning ootas lisaks teele ka päästvat kuuma vanni. Jumal küll, kas see, mille kõigevägevam on nii kindlalt kõhtu kinni pannud, peaks sealt tõesti nii lihtsalt lahti tulema? Väike naine mudis suure pesupali äärt ning paistis olevat valmis lausa pliidile veepaja kõrvale istuma, kui vaja. Keedame ja küpsetame – kuidas just tarvis.
Reti kees ja haudus, habrast taguotsa pidi palis.
Mitte midagi ei juhtunud. Loomulikult. Ta vaikis, kõrbes ja nõudis läbi kokkusurutud hammaste kuuma vett juurde.
Järgmiseks oli Reti kõhule tõstetud köögikapp. Ta hingas üle ühe, nägu survest lilla – ja käskis Astral asju kapile lisada. Astra kartis: kui “terviserike” ei lahku, puruneb Reti ise. Astra kandis kaasavara kapil ja jälgis õudusega Reti ilmetut nägu. Kui Reti sureb… Nad kumbki ei mõelnud selle peale, mis juhtub nende karmadega, kui loode sureb.
 
Sain ühes seltskonnas tuttavaks naisega, kes oli teinud 40 aborti. Loe: nelikümmend!!!
Ah, mis tuttavaks ma sain – mõlemad olime seal seltskonnas üksi, ringikõndivate kandikute abiga natuke vintis, ja ta tahtis rääkida, sest vanus oli tal ka juba niisugune, et minevik tuleb sagedamini peale ja kallale kui eilne või tänane - ja rääkiski. Teadmata, et mina miski tähtis naase olen. Naine naisega. Tuuker tuukriga. Ja mina, näe, pean siin praegu vajalikuks rõhutada, et seda pihtimust kuulsin seltskonnas juhujutustajalt – et see tädi polnud jumala eest mu tuttav. Ja eriti tahaks loomulikult rõhutada, et ma ei kohtunud temaga näiteks naistekliiniku abordikonveieril. Järelikult on abortides siiski midagi nii äraviskavat, et nendega ei tohi end kuitahes kaudegi siduda.
Palun, uskuge – ma ei saanud temaga samale lindile sattuda kasvõi sellegi pärast, et tema on nüüd ligi üheksakümne aastane.
Ühesõnaga selle naise fertiilne elulugu nägi välja niimoodi, et tal oli iga kolme kuu tagant abort. Sünnitas kunagi paarikümnesena ära oma ühe kohustusliku ja peaaegu tahetudki lapse. Ja seejärel läks lahti. Mingeid vahendeid tema ei kasutanud – neid polnudki ju, ja mees ei vaevunud ammugi midagi tegema – või tegemata jätma – et mitte uuesti ja uuesti rasestada. Ma saaksin kuidagi veel aru, et üha vahelduvad partnerid on ükskõiksed ja hoolimatud – aga üks ja sama, niinimetatud oma mees… Ei saa aru. Niimoodi oma armastatut lörtsida ja ühist karmavõlga koguda!? Et surmgi neid ei lahutaks – põlevad ühises 40 abordi põrgus, eks?
Naine käis oma kvartaalsel abordil, niipea kui verejooks vaibus, andis mehele, mis naise kohus – ja jäi otsekohe jälle rasedaks. Nii oligi abort iga kolme kuu tagant. Aga noil kümnendeil ei tehtud seda ju veel mingi narkoosi all. Kõva klõmakas konjakit – ja kraaps-kraaps, hääl, nagu kooritaks porgandit. Ütles tädi. Kusjuures osa sellest veidrast – tore väljend mul, mis? - eluviisist sai elatud ajal, mil abordid olid keelatud. Mis tähendas, et nurgataguseid aborte tehti vingus vigurina öeldult kriminaalkorras. Lubamatult ja põlve otsas – aga see-eest krõbeda hinna eest. Mistõttu sellel õnnetul ja – mu meelest ikka täiega perverssel – paaril polnud õieti millegi muu jaoks raha kui keelatud protseduuri eest velskrile maksta. Ei jäänud muuks üle. Muudkui kogusid – ja maksid järjekordse abordi eest.
Hea veel, et neil niigi läits – mõned naised hukkusid neil keelatud abortide ajastutel teatavasti ebavõrdses võitluses sukavarda, riidepuu konksu või kurat teab, millega. Need, kes mingigi taseme meedikule maksta eelistasid, jäid vähemasti ellu. Aga mis neist pärast surma sai?
Mõtlesin just seoses selle 40 abordi tädiga välja, kuidas tõenäoliselt läheb neil, kes on elus aborte teinud. Kahe elu vahelise puhkuse ajal tuleb neil endal enne järgmist elu samuti abordilooteks saada. Omal nahal kogeda, kuidas siis on, kui sa oled ema sees juba reaalselt olemas – ja ta planeerib kas üksi või koos isaga sinu surma. Ja kuidas siis on, kui… Oeh, kuuldavasti pidavat suuremad looted abordi ajal emaka kõige tagumisse põhja pugema, ennast viimase võimaluseni orade eest kaitsma…
Mul hakkas praegu päris halb.
Endale jõudis ka väga teravalt kohale, mis toimub. Kui need tapetavad minilapsed tõepoolest ligi on ja mõistavad ja end päästa püüavad… Issand jumal…
Ühesõnaga, ma mõtlesin välja, et nii mitu korda kui inimene on elus aborti teinud või põhjustanud – juhul, kui ta on mees, noh – nii mitu korda tuleb ka temal enesel abordilooteks saada. Need, kes teevad kolm, need saavad kolm kolakat, kes nelikümmend, need nelikümmend valehäiret. Muudkui hakkad tulema, sirutad südame emme-issi poole – ja nemad teevad sulle kraaps ja lurts.
Mille muuga sedasorti võlglasi ikka karistada? Samad vitsad. Samad elamused. Keegi vist on kusagil kirjeldanud ka, et ta mäletab oma elamusi lootena, keda parasjagu välja kraabiti. Ühest küljest tahaks öelda, et rohkem peaks kirjeldama – et inimesed ometi kondoomi ja tablette, spiraale ja milliseid-iganes vahendeid kasutaksid. Teisest küljest aga ei mõtleks need, kes oma lohakusest, lollusest või vägivallast fakti ees on, ilmselt ümber. Kui ikka sugugi ei saa ega taha selle inimesega seda last ilmale tuua – näiteks vägistatud naised, kelle hulka kuulub ka ülisuur osa abielunaisi, keda alailma seaduslikult vägistatakse – ja siis pead nägema-kuulma abordiloodete memuaare… Võib õudusse vist ära surra. Kustuda. Närtsida. Ja siis jäävad ka muud selle elu ülesanded täitmata ning kogu seekordne tulek on siis üks suur äpardus.
Samas arutlevad nii paljud naised vanuigi, et oleks võinud ometi ab tegemata jätta, oleks praegu keegi toeks ja olemas olnud. Kas ja mis neid õigel ajal oleks pannud ümber mõtlema? Noh, kahe elu vahel muudkui aborteerudes – kõlab nagu katapulteerudes, mis? – saavad mõelda küllalt. Ilmselt ei tea nad seal smoorides enam ka, mitu aborti nad eelmises elus tegid, nii et iga katapult tuleb üllatusena. Ja ongi karistatud. Vist. Aga võibolla on see mul lihtsalt luul.
Võibolla ei saa aborditegijad nii mitu järgmist elu lapsi, kui mitu aborti nad seekord tegid. Nelikümmend viljatut elu – palju õnne!  
 
Aga Reti jõi kuulekalt veini ja tagus endale kõhtu.
“Vastikud lihased, oli mul vaja neid tüliks kasvatada!”
Reti sai kogu üritusest ainult lillad vorbid üle kogu keha. Ta elas päevi Astra juures. Kuni Astra oli loengutel, kloppis ja keetis tüdruk ennast. Astra oli kindel, et selle aukus-silmse hirmutise tutist on viimne kui karv kadunud. Nahk kaasa arvatud. Ent tegelikult kahjustusi peaaegu polnudki.
Visa, nagu kass.
Astra tundis, et hakkab Reti sõnadevoolu ja enesepiinamise käes mõistust kaotama. Reti päästis oma mõistuse just sõnavoolu ventiiliga. Ta oli nagu paha vaim. Elektrilööki ootav loom. Tema silmad anusid abi ning sõnad otsisd viimast võimalust. Järgmisel küpsemiskümblusel ehk ütleb süda üles. Võibolla ta peksab end surnuks…
Ei midagi. Üksnes Reti vaevahigi pealetükkiv lõhn, mis jälitas aatomitena ninanahasse imbudes Astrat igal viivul ka kodust põgenedes.
“Mis sa arvad, kas Jumal tõesti tahab teda mulle nii kindlasti anda?” sosistas pigem üleelamistest kui füüsilistest katsumustest piinatud Reti ühel õhtul hirmunult. “Las ta siis sünnib.”
“Mis asi?!” karjatas Astra. “Sõge! Kas sul on viimasel kevadel ühtegi kainet õhtut olnud? Mida sa viimastel päevadel endaga ja … sellega… teinud oled? Mida sa sünnitada mõtled? Mine ometi arsti juurde!”
Samal ööl tuikus Astra kiirabi kutsuma. Ei tulnud verejooksu ega tillukest inimlaaadset õudust, mida nad Retiga hirmu ja lootusega ootasid. Retil olid kohutavad kuivad valud, mis panid teda voodipesu purema ja vihaselt ulguma.
“Pimesoolepõletik,” oli arst Reti paistes kõhtu vaadates veendunud.
“Kretiin,” sisistas Reti kanderaamile ronides. “Toomemäe kliinikusse!”
“Te ei tellinud taksot, tütarlaps,” irvitas meedik.
 
Reti lohistas kokku värve, tapeeti, pahtlit, pintsleid…
Ta oli äsja haiglast välja pääsenud ning näis tahtvat endas toimunud kraapimisi, loputamisi, puhastamisi Karli elamisele kätte maksta, sinna välja elada.
Ta istus keset hunnikuks veetud sisustust, mahakistud tapeedi latakaid, laest poetunud värvipuru. Oli juuksed pealaele Cippollino sabaks tõmmanud. Nägi välja haige, kuid teotahteline.
“Pean siin kõik uueks muutma,” teatas Reti, harali sõrmil sigaretiga õhus ringi veheldes. “Et siit majast kaoksid kõik olnud puudutused, lõhnad, meeleolud. Oi, sa ei kujuta ette, kui puhtaks ja värskeks kõik saab. Näe, uued vannikardinad. Sellest siit saab voodikate ja magamistoa eesriided. Väiksematesse tubadesse panen… uh!… näe, selle tapeedi.”
Reti tuhlas oma hunnikus, vanad püksid olematuks kõhnunud keha ümber traksidega üles riputatud, pigimust juuksesaba ümber õhukese nahaga pea kekslemas, nägu kriim. Vilgas ja tahtmist täis, nagu pesa punuv loomake.
“Mul on piisavalt aega. Karl tuleb Ameerikast paari nädala pärast. Tal on seekord suurem kraamivedu.”
Reti ei võtnud Astra pakutud abi vastu.
Ta ise! Ainult ise!
“Oh kurrrrrrat, kui sabaalune kogu aeg ei soliseks… Ma näitan sulle midagi kelmikat,” laotas Reti kotikesest suure peotäie kummalist pudipadi. Rinnahoidja. Kolm sukka – igaüks ise värvi. Juuksenõelad, küüneviil, toatuhvlid, pool pakki tampoone, kamm heledate juustega.
“Nooooooh?”
“Nonoh.”
“Pole just halb saak, mis sa arvad? Kogu selle ilu korjasin kappide tagant, vanni alt, gaasipliidi praeahjust… Küll ma tahaksin näha kuupäevi ja autogramme nende küljes. Tead, kuri kahtlus on, et mu Sinihabe on osa trofeesid soetanud ka viimasel, poissmehenädalal. Kogu seda jama kokku kraapides jäi mulje, et siin pole ainsatki kohta, kus Karl poleks kedagi keppinud. Üks sukk oli isegi telekajuhtmetes. Muide, ma igavene hani, kandsin neid susse ise ka. Enne kui mõtlema hakkasin. Hahahaa. Elu on iiiiiiiiiiiiiilus!”
Reti ringutas väljakutsuvalt.
“Kas sa Karli mineviku pärast armukade pole?”
 
Kusagil hüpersügaval peab tegelikult Karli-sugunegi paadunud jõhkard ikkagi hea olema. Kui miinusel mingit plussi tasakaalustuseks ei oleks, siis oleks ta juba surnud ju. On ju niimoodi, et kelle negativismus kisub lootusetuks kätte ära – ja kes enam mitte kuradi midagi ei õpi ka – see sureb maha. Kuna Karl pole tänini maha surnud, siis järelikult on tal mitmekordne vooder. 
See on umbes sama värk, nagu kogu maailma kui tervikuga – kui sõdade-haiguste-katastroofide-epideemiate tasakaalustuseks poleks sama kõva headust-helgust, tuleks maailma lõpp.
 
Reti vaikis. Istus kolihunnikul, kössitades vanamehelikus käsipõsakil asendis.
“A mis see aitab?”
Tüdruk tõmbas murdunud küüne ära, põrnitses räsitud kätt.
“Arvad, et ma muidu siin hurta mängiksin ja aknast eilet välja loobiksin? Persse. Oh persse. Ma saaksin oma enese vitujamast kolme ampsuga üle. Olin lihtsalt haige, eks ole. Aga neetud naistegaleri kummitab igal sammul. Kui see aitaks, paneksin maja põlema ja ehitaksin uue.
Vala viina!”
 
“Tere-tere! Sina siis oledki see lits!”
rõõmustas Karl oma tugitoolist. “Astu sisse, olen ammu tahtnud sinuga tuttavaks saada – kuuldused on huvipakkuvad.”
“Karl, kuidas sa võid!” ahastas Reti ja keksutas uutes tuhvlites lisapitsi tooma.
Astra tahtis uskuda, et ta nägu jäi muutumatuks. Tutvumisõhtu Ameerikast tulnud Karliga ja soolaleivapidu Reti värskendatud korteris oli alanud.
Astra vaatas närviliselt esikupeeglisse. Kohendas kleiti ja juukseid. Uuris, ega silmavärv ole näole eksinud. Värskendas huuli. Otsis üles külmalt iroonilise näo. Ja marssis tuppa.
Reti kutsus Astra enda kõrvale ning vaatas teda seletamatult alandlik-hoolitseva näoga. Tuba oli rahvast täis. Noored mehed, üksikud naised. Karli sõnad ei rabanud siin mitte kedagi.
Astrat vaadati mõõdukalt uudishimulikult ning kui ta sigareti süütas, haarasid mitmed neist kergendatult oma sigarettide järele. Stseen oli ilma algamata lõppenud.
Keegi ei tutvustanud kellelegi kedagi. Tuba oli vaikne. Istuti, silmad laual või riiulitele lahti lastud. Naised püsisid oma saatjate kõrval kramplikena. Põlved koos, kleidid sirgu tõmmatud, käed süles või rindadel lukus. Rusuv.
Karl valas Astrale ehtsat konjakit. Vajus aas oma kohale seljakile. Tugevad jalad harkis. Laiade õlgade esinduslikkust eksitamas pisut liiga suur kõht. Kohutavalt karvased käed. Lõug kõrgele tõstetud, suu hoolikas asendis, pilk raugete laugude alt nägusid sondeerimas. Endal eriline võtke-suhu-ilme näos.
“Reti, sa pole päris õigust rääkindu,” muigas võtke-suhu. “See tibi on sinu räägitust tunduvalt ilusam.”
“Aga ma ütlesin ju sulle, et tal on fantastilised silmad.”
“Aga kael? Figuur?” Karl sirutas Reti selja tagant käe ja puudutas maailmaomaniku liigutusega Astra selga.
“Klassikaline, kas pole? Hahahaa, Reti, ma saan hirmus hästi aru, miks sulle vaeva teeb, et tal on joobaripolgud ümber eraka üles rivistatud. Astra on üleni seksist kokku pandud. Näiliselt range – aga tegelikult võiks kohe pikali lükata.”
Külalised mõõtsid Astrat kuulekate kõrvalpilkudega. Nagu kartnuks Karl Suurt nii otse vaatamisega kui ka vaatamata jätmisega solvata.
Karl käitus nii, nagu oleks ta Retiga kahekesi ning hindaks uut maali. Ta tundis magusat mõnu Reti allasurutud piinlikkusest. Karl oli laval , mille oli endale ise püstitanud, publik pidi kuulekalt jälgima, õiges kohas plaksutama. Siin oli tõsiseid ja soliidseid mehi, kes näisid olevat harjunud ebadiskreetsustest üle olema. Neid nautima. Siin oldi Karli kehtestatud reeglitega kohanenud. Viisakate inimeste maailmas ei ole kombeks üksteisele tähelepankeute ja arvamustega silme vahele lajatada. Kuna Karl seda tegi, pidigi siin nii olema. Selle eest teda hinnatigi. Tunnustati tema pühadusteta tarkust ja agressiivset isiksust.
Karl kehastas mehelikku ja vaimlevat võimuiha. Võimu täiusest tundus midagi puuduvat – milleks muidu see agressioon. Ning tema võlu ja selskonnatõmme oli oskus seda saavutada, end kurjaks kuningaks kroonida ja andameid koguda.
Andameid toodi Karlile ustava alandlikkusega. Püüdliku kaasamängimisega. Pisiteenetena tema kunstikollektsiooni hüvanguks. Noored kenad mehed nõustusid kõrvu lonti tõmbama ja paažideks viskuma selle nimel, et Karli “sõpruse” paistel Karlideks saada. Igaüks hakkas siin salongis karlitsema ja tema väljendeid pruukima. Siin kardeti inimlikkust ja vihjetki headusele. Siin jagati kalkuse, egotsentrismi ja rafineeritud jõhkruse õppetunde.
Tasuta mitte. Kes paažiks ei taltunud ja õigel ajal eemale hoida ei taibanud, seoti ainsa liigutusega raha, au, uhkust ja tulevikku pidi Karli toolijala külge. Karl patsutas neile sõbralikult õlale ja valas viina välja.
 
Armas taevas, mulle tuli praegu meelde, et sealt Karli elutoast algas kunagine kurikuulus rublamüügi skandaal, mis oleks peaaegu kinnimajja istutanud terve ešeloni väga nimekaid ja tegijaid Eesti uue riigi alfaisaseid.
Meelde tulemise loogiline jada oli järgmine. Kui meenutasin, kui julmad, pingelised, jootvad ja painavad olid õhtud Karli salongis, küsisin endalt – mida kuradit ma seal siis kogu aeg vaevlesin? Aga ma ei saanud kodus olla. Sest kodus oleksid kohe kogunenud kas Theo või Oti järjestikusel kuulsusrikkal juhtimisel nende sõbrad ja teekaaslased. Täpselt sama vaimsed – või vaimlevad, kuidas just ühelgi õhtul välja kukkus. Sama palju – ainult et oluliselt odavamat kraami – joovad. Samamoodi omavahel konkureerivad – isegi rohkem, sest neil polnud nii kindlat juht-isast kui Karl oma kodus. Ei Theo ega Ott polnud nii igas suunas ja kõigitiselt alfa-mehed, et kõigutamatu juhtpositioon kätte võtta ja jätta.
Kui ma oleksin oma erakas olnud, siis oleks sinna igal õhtul kogunenud hilisem valitsuskabinet. Liialdamata öeldes. Täpselt nii oleks olnud jah. Samamoodi, nagu päris ülikooli alguse ajal vägistasid minusuguseid elulisi kobakäppi tulevased pankrotihaldurid ja muidu mogulid, nii oleks mu kodus olemine põhjustanud valitsuskabineti veel alalisema ja kinnistunuma joomise ja jauramise minu erakas.
Ja eks need teravad elamused ning enese proovile panek olid põnevad ka – kas ma prantsatan mutta või püsin püsti, saan sitaseks või tulen puhta nahaga välja? Kusjuures mitte ainult mulle polnud see katsetamine põnev – ootamatutele teistelegi, kes tänases Eestis pole pehmelt öeldes just poisikesed.
Minuga samal ajal plärisesid ja võitlesid seal tänased tippteadlased ja kirjandustipud. Neist mõni noris Karli käest aineid, mida viina sisse segada – et saaks kohe eriti hea. Minust hiljem, kui mul oli mees ja titt, kogunesid nood valitsuskabineti omad sinna. Ja seal käivitatigi rublade müügi tehing, mis oleks oma riigi rajajatest kõva kolmandiku kinni viinud. Välja vingerdasid. Ja miljonärideks said. Hästi sosinal. Karli elutoas punutud skeemid töötasid niimoodi, et pärast seda, kui nood mehed olid riigi ära loonud ja esimesi ringe ära juhtinud, tõmbusid nad hästi tahaplaanile. Seda tavatsetakse nüüd madala profiili hoidmiseks nimetada, ehkki see sõnakombinatsioon ei tähenda omavahel öeldes midagi. Madalam kui muru. Nina näoga tasa.
Nende meeste – kelle staabi moodustamise püha ülesande eest ma Karli juurde põgenesin, vihma käest räästa alla – peaministrit nuuditi pärast veel aastaid selle eest, et poisikesed hävitasid põllumajanduse ja pensionärid. Poisid ise rändasid mööda Maad, rajasid oma ettevõtted, millel polnud kunagiste aateliste mullitamistega mitte vähimatki pistmist. Need ettevõtted olid sillutatud ja vooderdatud toonaste tehingutega. Ja tiksuvad praegugi oma nutikaid isandaid teenida. Mõni vaevub kandma mingit variametit, mõni on lihtsalt kadunud – elab rantjee elu.
Samal ajal, kui Karl on oma suureks kasvanud naise alluvuses paaž. Tubli ja andekas – aga kuninga kohalt kukkunud, printsiks liiga vana ja kulunud, sõduriks mugav ja isekas, järelikult eakas ja räsitud paaž. Mõistuse poolest võiks õuenarr olla, ainult et huumorimeel on elu käigus kaotsi läinud.
 
Karl hargitas keset tuba ja demonstreeris Ameerika põhjatutest sügavustest välja õngitsetud kunstiväärtusi. Kirjeldas võluva naeratuse saatel nende kättesaamislugusid ning vett jooksvate suudega maha jäänud rivaale. Karl loopis saamis- ja edasimüümishindu kui sidesõnu. Arvutas valjuhäälselt, toetus hooletult suurele maalile ja pidas põhjaliku loengu. Isevärki metsmees ja tema mammut.
Tema sõnad olid leidlikud, tabavad ja targad. Karli pea töötas filigraanselt ning vastuargumendid läkitati külmavereliselt karupersse. Mees ja mammut, noh! Ja muud loomad. Lauale tõsteti karpe nähtustega, mida igal muul juhul tituleerituks tarbekunstiks. Siin olid need aga “vidinad”, “sitanikerdised”, “rahavistrikud”, “trumbid”, “lutsukompud” ja “päh-on-kahid”.
Karl asjastas loomet mängleva kergusega, näitas hooletuil sõnul, kuidas kogu maailma taiesed on tema teenistuses.
“Noh, sõber, seda asjakest oled vist ammu tahtnud? Ma tõin ta ära. Asjake ise, tema kasvav väärtus ja toomisvaev. Kaks tonni. Odavalt saad,” irvitas Karl näkku murelikku pereisa meenutavale keskealisele habemikule. Habe kohendas jalgu ja istmikku. Puudutas nina. Köhatas.
“Ma oleksin selle kaheksaga saanud,” piiksatas ta haledalt, tema kolm-neli kuupalka võisid ka umbes “kaheksa” olla, hindas Astra habeme ilmetut intelligendinägu.
 
Jess, jess, jess! Seda meest tsiteerivad nüüd mitte ainult meie endi, vaid kogu maailma suurimad – ta on tõeline guru, tänase Maa vaimne supernoova. Seejuures mullalähedane, ehe ja lihtne nagu puujuurikas. Küll on hea, et tal pärast nii hästi läks. Et ta ei lasknud oma eneseuhkust maasse materdada. Ei hakanud närutama – mis tõmbab teatavasti vaesust ligi ja kastreerib mõtlemisvõime. Selge, et Karli mõnitamine tulistas selle intelligendinäo auklikuks. Aga ta tegi tookordsest valust midagi suurt ja ilusat, mitte väikest ja inetut. Välja suremine ja maha käimine on väike ja inetu näiteks. Närutamisega vaesuse ligi tõmbamine kah. Aga tol vennal läks nii jess-jess-jess-ilt, et ma olen lausa uhke, et olen temaga samal räpasel diivanil samas stiilis pookimist talunud.
 
“Oleksid. Aga ei saanud. Ole hea, võta ära!”
“Ma annan kaheksa käsirahaks…”
“Ja tonn koma kaks?”
“Nädalaga hangin,” kasutas härrasmees suus kohmakalt vormuvaid võõra stiili sõnu.
“Tuua sulle sitasest pärapõrgust selline jeesukene ja oodata nädal? Homme on ta läinud. Mul on lahtist raha vaja,” selgitas Karl magusalt naeratades. Ta soojendas end triumfi paistel ja lehvitas endale esemega tuult. Laelamp säras pingsatesse nägudesse. Muusikata vaikuses kostsid kõhuvulinad ja neelatused. Reti oli vajunud karlilikku poosi ning piidles külalisi samasuguste raskete laugude alt, ise Karli kõrval uskumatult habras ja kaduvväike.
Astra nentis, et mehega samastumine ning ühtekuuluvus-asend õnnestus Retil hiilgavalt. Olukord leevendas Reti enese piinlikkust selle pärast, et Karli suu paiskas lagedale Astra koduse tõlgendamise. Praegu polnud Retil vaja Karli liigseid sõnu pehmendada ega ennast päästa. Suurem inetus kattis väiksema.
Karli sõnade kaja oli Astral veel meeles. Sissejuhatuseks välja mängitud esimene Astra katsetamine polnud ilmselt veel kõik. Oi, Reti! Astrale oli antud selles seltskonnas “neljalise” kokoti roll ning see tuli väärikalt välja mängida, et mitte “kolmeliseks” kukkuda. Või lausa läbi sadada.
“Härrased, kas keegi ei ulata noormehele sõbrakätt?” nurrus karl-Reti karl-häälel, sõnu sama kaalukalt ja peenelt hääldades.
“Härrased” ulatasid.
“Noormees” istus otsaesise pärlendades, ost põlvil, kuigi midagi polnud juhtunudki ju.
Karl viskas rahatähed hooletult vääriskarpide vahele ning räntsatas rahuldunult Reti kõrvale.
“Hea töö,” venitas Astra oma vulgaarseima häälega, tundes, kuis ongi juba jõudnud karlistuda. Ta naeratas poole-suu-naeratust ja tõstis selle mehejäära poole pitsi.
“Mm! Preili, andestage palun, me pole teiega veel sinasõprustki joonud. Nagu nägite, oli pakilisi asjatoimetusi.”
Karl volksas Astra ette, laskus teatraalselt ühele põlvele ja ulatas käsivarre. Astra jõi koleda punnsuutäie viina. Pealehammustamiseks virvendas tema ette Karli meelas nägu.
“Näita nüüd neile lammastele, kuidas mõned naised suudlevad. Sina, siga, sina siga!” Karl murdis Astra suudlema. Trotsi ja enesetõestamise hoos suudles tüdruk toda saatürit vastu. Kumbki ei sulgenud silmi. Seltskond vaikis.
Karl ütles Retile: “Küsi Astra käest, kuidas seda tehakse!”
Siis pöördus uuesti Astra poole, otsekui oldaks toas kahekesi – ja suudles teda süvenenult. Misjärel küsis valjult: “Mis sorti mehi sa eelistad?”
Astra irvitas Karlile näkku. Viskas pea tagasi ja vaatas talle külmalt otsa. Kuulaksin huviga, kuidas sa nendega magad. Reti, too šampanjat!”
Reti nõjatus osadusekavalalt vastu Astrat ja kohises talle pisut pehmel keelel kõrva: “Ära pahanda. Ta ongi selline. Ma olen ju sulle rääkinud. Aga kahekesi olles on Karl hoopis teistsugune. Suur, soe koer, kes paneb pea sülle ja niutsub õrnasti…”
Reti purjus nägu valgus imalaks, ta langes Astrale üha enam kaela. Karl palus Retil lesbitsemine lõpetada. Kui Reti oli lõplikult suikunud, lasi Astra jalga. Ükski viinakogus polnud siin majas piisavalt suur, et lubada tal end lõdvaks lasta.
Ta oli satanessi mängimisest väsinud.
Ma ei tule siia enam iial, mõtles Astra trepist alla õõtsudes.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat