Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 14


Ta teatas seda pidulikku uudist varsti järgnenud ülikoolihommikul õige valjusti. Tüdruk oli fuajeetooli langenud, siredad jalad väsinult sirgu vajunud, käed rammestunult rippu. Reti kehastas rahuldatud naist. Magamatusevarjude kohal hiilgasid maiad kassisilmad. Ta hingas veel praegugi korratult.
Reti oli alustanud võitlust. Ununenud oli lastekodu, pöörane täiskasvanuks saamine, Leo-unenägu ja Theo-vapustus. Oli Karl. Retil ühtaegu nii käes kui kättesaamatu.
Karl oli teadlane.
Karl oli intellektuaalide seltskonnahing. Ligi neljakümnene ja saatürliku välimusega, oli Astra kuulnud mehest, keda teadsid võõras provintsis kõik peale tema. Karl oli noorte naiste hirm ja arm. Tohutu maskuliin, kes võttis, keda tahtis, jättis kui pähe tuli. Ilusast ja üleinimlikult targast Karlist rääkisid tema ringkonda sattunud akadeemilised neiud. Rääkisid kunstnikud ja teadurid. Teda kartes püüeldi tema ringi. Vestlused Karliga olevat intrigeerivad ja stimuleerivad. Karl ajavat oma sarkasmi ja isekusega vihale, kuid tema häbematus sundivat end täiendama, et järgmisel salongiööl jälle samal teemal piki päid ja jalgu ei saaks.
Ent järgmisel vestlusel, oh häda, leidvat Karl uue teema. Nii kaeblesid naised ja kirusid mehed. Karlil olevat mõistus ja mälu kui raalil.
Miks need soiguvad vaimuhakatised Karli juures peksa saamas käisid, jäi hämaraks. Nad tassisid mööda linnakest siia-sinna Karli kirjandust ja näitasid tema haruldasi katalooge kui erilist aaret. Nad tahtsid temaga kui ülimehega magada. Sageli see õnnestuski.
“Ma lõin litsid majast välja!” kuulutas Reti. Tema võidukas välimus ja rahulolev lõtvus olid põhjendatud. Olla suures naistekarjas see, kes jääb, on saavutus.
“Kõik need arulagedad lambad olid juba aru saanud, et on liigsed. Istume meie siis kolmekesi. Karl, mina ja eelmise öö põrsake. Karl sedeldab uut kogu. Mina koristan lauda. Ja see emane lõõritab Karli kõrval: lähme magama, kallis, sa pead end välja puhkama… Karl aga irvitab, et tema aega küll ja väga huvitav õhtupoolik pealegi. Sest tema, kujutage ette, polevatki veel kahe naisega korraga seksinud! Belladonna! Kuidas Karl naisi mõnitada oskab. Ma kuulsin kööki, kuidas ta piigat peetis. Nähtavasti vaene tüdruk ei teadnud, et ma kõike kuulen. Kurtis peenikese häälega, et tema Karli kellegagi ei jaga. Karl muudkui kirjutas oma sedeleid ja nurrus, et ta vaataks meeleldi pealt, kuidas see plika minuga ameleb. Miiiiinuga! Kujutad sa ette? Lubas vaadata, kumb on isuäratavam. Või võtta mõlemad korraga, kui tüdrukud on viksid ja püüdlikud. Ssssssssssõge meesssss!” kihistas Reti ja jõi kohvikuveini, suutmata magusas meenutuseerutuses kohvikutoolil paigal püsida. Astra juurdles, kas Karl Suur mõnitas ka Retit või oli see tema mõõtkavas austusavaldus?
“Lähen mina tuppa – Karl istub üksi, loeb kataloogi ja naerab. Vaatan mina magamistuppa – plika istub, paljas kui põssa, voodiäärel ja… hahhahhhahhhaaaa, punub patsi!”
Astra lagistas Retiga kaasa ja püüdis aru saada, kuidas Reti sai pärast sellist pilti rahuldatud võitjana lahingust väljuda.
“Mina arrrmastan Karrrli,” piiksus juba jokkis Reti oma rivaali osatades, ja jätkas laua kohale kummardunult, sumbunud sosinal: “Karl lükkas mu sinna tuppa ja küsis, mida me notsuga teeme. Kas tüdruk meeldib mulle. See plõksutas silmakesi, huulekene värises. Ütlesin, et kaine peaga mina ei salli, kui Lenin on meiega. Karl jättis meid siis kahekesi, läks salongi. Mina ütlen plikale: “Mine viisakalt koju, tibi, mäng on kaotatud! Tema mulle vastu, et sellisele nõiale tema oma Karli ei jäta. Oo, kuidas mulle meeldib Selline Nõid olla!”
Astra nägi seda meeldimist isegi. Pärast kohatut raplemist kaheldava imetluse ja segaste rollide vahel oli noore idamaanäoga lõpuks ometi juhtunud midagi, mis ta olevikuliselt pikantsele pjedestaalile tõstis. Tal oli veetleva pilusilmse nõia roll ning see pani ta mõnust nurruma.
“Karl tuli salongist tagasi,” sosistas Reti üle laua, traatjas juus pokaalides keksimas. “Tal oli ainult hommikumantel seljas ja pitsid käes. Teatas, et veedab selle õhtu lõbusalt. Eks ole, notsu voodis, mina kui fuuria keset tuba. Ma pole iial näinud, et konjakit sihukese kiiruga juuakse. Ilusate naiste terviseks esimest korda, ilusate naiste terviseks teist korda…”
 
Miks Reti tollal nii palju jõi? Miks mina igal õhtul koos Retiga või kellegi teisega tina panin, selle asemel, et omaette olla, raamatuid lugeda, areneda? Minul oli ju erakas üüritud, kus oleksin võinud kaunilt karske tudengineiuna elada ometigi. Aga me ei osanud. Reti kellekski saamise pinge ja senised kogemused ei jätnud varianti, et ta suutnuks päevad kainena lõpetada.
Mina ei osanud üliõpilane olla.
Nõukogude-aegne studiosuse-seisus ei kehtinud enam. Kui ma keskkooli ajal olingi komsomoli komitees kui tegusate noorte koondumise kohas, ega siis laulva revolutsiooni eel enam tahtnud ega pidanud. Kõik mu keskkooliaegsed stuudiod ja ringid oleksid võinud teises linnas küll jätkuda. Oleks võinud käia Toominga teatristuudios, ülikooli laulukooris ja naisvõimlemas ja kus iganes – ent need väljundid tundusid mulle võõrad. Korra neisse sisse vaadates tundsin end nagu nukutoas. Sedasorti tegusus jooksis mul tundeid äratamata mööda külgi alla. Võõras vesi kohatu hane seljas.
Korporatsioonid ja isamaaline liikumine tuli hiljem. Täpselt sel ajal, kui meie täiskasvanuks saime, oli vaakum. Kahe riigikorra vaheline tühimik, kus Reti- ja minusugused otsisid üksteise seltsi ja lähedust. Et poleks nii tühi ja pidetu. Olime suutnud küll välja mõelda, millise elukutse valime – aga me ei osanud oma õhtutega midagi peale hakata.
Nüüd, jah, nüüd küll rühivad tudengid algusest saadik teaduse ja karjääri suunas. Käivad tööl ja muutuvad kohe liivakastist välja ronides sihikindlateks funktsionäärideks, kellel on tegutsemisraadiuseks kogu Maa ja iga kontinent teekaaslasi täis. Nüüd tõesti oleme ka meie, 40aastased ülimalt sihipäraseks drillitud tööloomad, kelle iga minut on arvel, kelle välimus ja olemus on perfektseks timmitud. Rakendatud ja karsked. Ent üks on meie puhul samaks jäänud. Me ei kohtu iseendaga.
Praegu ei jäta töö-töö-töö meile ühtki hetke iseenesega ausaks tõtt vaatamiseks. Viimne kui sekund on kinni ja täis kiilutud – amet ja tervisesport, et jaksaks ametit kanda ja täit panust anda. Koju vaarudes suudame valmistoidu karbitäie kinnisilmi alla kugistada ja kukume voodisse. Me ei näe filme ega suuda raamatuid lugeda, sest vääname end pidevaid paaristõukeid uhades õhtuks totaalselt tühjaks. Oleme selles tehnikas 17 aastaga täiesti kobeda riigi üles ehitanud ning võiks rahul ja uhked olla – ainult et nüüd ei saa enam pidama. Ei tahagi saada, sest siis peaks äkki iseendaga kohtuma. Aga seda pole me kunagi osanud.
Kahe riigikorra vahelises vaakumis kartsime tühjust ja üksindust ja maskeerisime selle alkoholist tekkinud eufooria ja illusioonidega. Sellepärast ei tunne meie põlvkonna inimesed ei ennast ega teisi. Me pole söandanud nooruses endale näkku vaadata – ja nüüd ei oska enam töötamata olla. Me ei ole omavahel nooruses kaine peaga südamest südamesse lävinud – ja nüüd räägime omavahel üksnes tööst ja asjast. Nii nagu enne ei julgenud kaineks saada, ei söanda nüüd jõude ega puhkama jääda.
Kusjuures tegelikult ei pruugi see, keda alkoholist või tööst uimastamata kohtaksime – võõras Mina Ise – sugugi paha inimene olla. Ei tea. Pole kohanud. Näe, see, et ma seda märkan ja sõnastada söandan, on juba iseenesest kõva sõna. Kümne aasta pärast ei pruugi mina isiklikult enam mäletadagi, et neljakümneselt veel teadsin, mis meie põlvkonnaga on juhtunud. Sest kümne aasta pärast on nii Reti kui me teised kõik sedavõrd funktsionääristunud ja robotistunud, et me ei mäleta, et võiks midagi mäletada.
 
“Ilusate naiste terviseks kolmandat korda,” mökitas laua juurde loivanud Leo ja raputas Retit brutaalselt õlast. “Kas preili ei oleks nii kena ja koliks oma asjakesed minu majapidamisest välja? Olen härrasmehe nädala oodanud, piisab, eks ole?”
“Ma pole erakat leidnud,” urises häiritud Reti.
Astra pakkus kiiruga maandumiskohaks oma erakat. Väike vein hajutas muremõtted, kui võimalik või võimatu oleks Retiga koos elada.
“Suurepärane, Astra, sa oled ingel! Me kasutame seda pakkumist juba täna,” hõiskas Leo kurjalt, ja kadus.
“Tahab mingi libu majja võtta,” teadis Reti elunäinult. “Härra vajab sokipesijat. Kõiknädalad, mil me eraldi tubades oleme ööbinud, on mees samade sokkidega käinud. Ukse alt tuleb paks juust juba minu magamistuppa. Õnnetu degenerant!”
“Neljandat korda ilusate naiste terviseks!” meenutas uudishimulik Astra. Reti tipsis seepeale uue veini järele.
“Minu kulul, täna me tähistame Karli!”
Ja nad tähistasid. Astra ei kartnud enam nigelaid tagajärgi, mida tema pehme loomus võis talle põhjustada. Retiga mõnda aega koos elada võis olla ju isegi huvitav. Astra tundis end heana. Reti avas huvitava ja üllatava maailma tema ees aina laiemalt.
“Sinu õnneks ja terviseks!” kudrutas Astra Retile.
“Konjaki joomise ajal langesid Karli hõlmad laiali. Külitas, nagu sultan, vinnas mis vinnas. Vene plika, ta oleks pidanud õigel ajal minema sibama. Karl suudles ja katsus teda, valas talle konjakit pähe ja irvitas magusalt. Mina ei löönud ka risti ette, esimese märguande peale võtsin kleidi seljast. See häbematu isane ütles, et talle ei meeldi minu rinnahoidja – järgmine kord leidku mõni esteetilisem. Ausalt öeldes ei osanud ta ise kahe naisega kuraditki peale hakata. Tahtis, et tibi mind suudleks. Ütles, et see on Reti õigus, Reti on ilusam. Lollike suudles ka. Sealt. Aitas mul Karli käsu peale enne ise püksidki jalast. Oo, sa ei kujuta ette, kuidas Karl tegi sellest pupest meie orjatari. Vaene laps, pole kaheksateistki – ja konjak võttis temalt igasuguse eneseuhkuse. Mh! Silitada ta siiski oskas. Pidas vapralt kõik vastu ja tegi nii, nagu Karl käskis. Ise ei saanud ta sellest küll mitte midagi. Ta armastab vist Karli tõesti nii meeletult, hommikul oli ta meie kohvilauast siiski puudu… Näis, kas tal jätkub veel madalust tagasi tulla!”
Ja kui palju kõrgem sina siis oled, irises Astra endamisi. Oled sa kindel, et sel moel hellitatav on hellitajaga võrreldes kuigi suures ülenduses? Praegu olid uus ja ilusam. Kes kaitseb sind järgmisel korral sama saatuse eest, kui tuleb uuem uus?
 
 Suuremeelselt psühholoogitsedes võiks ju oletada, et Karl oli samasuguses kahe riigikorra vahelises vaakumis. Revolutsioonilise situatsiooni ohver. Võiks arvata, et nõukogude kunstiteadlasena paigas ja suur olnud mõttehiiglane sattus samuti hirmutavasse tühjusse. Polsterdas oma õhkuastumise jõhkra poosiga. Et mitte ebakindlusse lämbuda, jõi ise ja jootis teisi – ostis endale kaaskonna, kes seda vaakumit täitis. Ja et seda kaaskonda osta, kasutas oma fenomenaalseid ajusid.
Suuremeelsele analüüsile aitab kaasa tõsiasi, et kui börsimull lõhkes ja Karl hävis nii ise kui hävitas oma kundede giga-summad, muutus ta Retist sõltuvaks. Reti nautis Karli nõrkust ja häda, leidis ennast, rakendus ja tõusis tuhast. Aga kui börsimull poleks lõhkenud, siis poleks Reti ju julmalt tarbiva mehe käest pääsenud. Siis poleks järgnenud kolimist ega uues kohas ja vahekordades paika loksumist. Karl oleks ilmselt täiesti armutult väikese naise surnuks tallanud. Väga vähe jäi ju puudu.
Sellepärast sai suuremeelsus otsa. Minu meelest on Karl sügavalt saatanlik ja halb inimene. Põhjani kuri ja halastamatu. Retil on nii uskumatult hästi läinud üksnes tänu sellele, et jõhker ja läbinisti kalk mees lendas kapitaalselt maoli. Selleta poleks talle halastatud. Õnnetused, me parimad sõbrad…
 
Retil oli Karliga õnne.
Noor naine muutus veel ilusamaks ja saledamaks. Tema marmorjad põsed tõmbusid väikese nina ja ida-suu ümber koomale. Otsekui selleks, et nende haprust esile tuua. Reti hoolitses oma juuste, riiete ja käitumise eest. Õieti küll hoolitses tema käitumine tema eest – oli kaugele näha, et Reti valduses on mees, keda väärib vallata.
Reti keetis, koristas ja pühkis Karli maalidelt ja kartoteekidelt tolmu. Reti võttis mehe külalisi perenaise kombel vastu. Reti õitses ja pulbitses jõust. Reti ei kippunud enam loenguis magama, lakkas lobisemast ning flirtis ka meestega hooletumalt.
Maailm oli lakanud. Karl oli maailm.
“Karl on maailmas minu ainus mees. Mõnikord ma lausa tahaksin, et ta minu peal kõnniks. Tahaksin, et ta mind juukseidpidi lohistaks, mulle haiget teeks, mind päris ära sööks. Ma kuulun nii väga talle.”
Reti sai haiget.
Kuigi ta endale seda ei tunnistanud, sai ta ka ära söödud.
 
Alles nüüd, keskeakriisi järgses stabiliseerumises, mil ma julgen näha asju sellistena, nagu nad tegelikult on, tean ja söandan öelda, et täpselt samamoodi, nagu Karl on olnud halastamatu tõbras, on ka Theo üdini ja lootusetult tropp.
Jutustan temast järgmistes peatükkides. Ent juba praegu kibelen ära ütlema, et mu mõistev ja kaastundlik suuremeelsus on ka tema suhtes täiega otsas. Mitte et ma tema peale mõtleksin. Tühjagi, ma ei meenuta teda mõnikord kuude kaupa. Ent kui mingi asjaolu toob tolle Theo, kes prantsatas mu verinoorde ellu Reti äratatud uudishimu tiivul, meelde, siis nüüdseks on kunagistest mõistmispüüetest jäänud järele pelk eitus. Kindel, jäik ja ühene.
Lugu on sedamoodi, et kuitahes muserdatud ja räsitud mõni kaunishing nõukogude kroonust ja isa kaotusest ka on – tal pole õigust maailma ainsa sõjaväes käinuna ja orvukesena kõiki teisi muserdada ja räsida. Kui inimene on suuteline akadeemilist stuudiumi läbima, siis tuleb temalt eeldada ja nõuda ka pädevat üldinimlikku eetikanormidele allumist. Jah, Theo oli ja on sügavalt närvihaige psühhopaat – ent see ei õigusta teiste kallal pidevalt ja süvenevalt rakendatud vägivalda.
Ma olen nii ilus, tark ja õnnetu – ja kolin teie juurde sisse, vägistan ja rasestan teid soovimatult, peksan sisse uksi ja teie nägusid, lasen end majutada ja rahuldada, toita ja katta, joota ja maandada. Ja võtan sõbrad kah kaasa. Mis siis, et väike napilt 19aastane Astra on liiga kogenematu ja vilumatu, et ennast sellise ilge vägivalla eest kaitsta.
Mina olen vist üks väheseid, kes Theo käest füüsiliselt peksa pole saanud. Aga selle eest on ta mind – õigemini seda, kes ma kunagi olin – hingeliselt nii rämedalt laastanud, et selle eest peaks teda… Küllap järgmises elus kõik, mis peaks, temaga ka juhtub. Ta ületas määra, kuhu maale veel kuidagi andestada tohiks, valgusaastate kauguselt. Haige? Jajah, aga üleüldine ja absoluutne tropp ikkagi. Egotsentriline ja paigast ära minapildiga, ennast ja teisi raiskav ning kõigi suhtes, kellega kokku puutunud on, eluohtlikult vägivaldne. Võigas sigamees. Minu jaoks Karlist kraad kangem sellepärast, et mind laastas ja rüüstas tema, mitte Karl. Ja kuivõrd tegelikult on Karl siiski kõigist siitkandi sigameestest kõige kangema kraadiga, siis on Reti kui tema käes ellu jääja, minust omakorda mitu pööret kangem. Selle poolest ka, et tema armastab Karli tänini. Mitte lollilt, vaid teadlikult. Ja müts maha ta ees, mis muud.    
 
“See olen mina, palun lase sisse!”
habises Reti hääleke. Oli see tõesti oma õnnes veendunud ja teiste õnnedest üle olev, neid paaris tõugetega ületav Reti? Selline piiksuv ja alandlik soigumine. Neiud olid viimasel ajal harva kohtunud. Loenguteski sattusid nad käima erineval ajal. Reti oli ülendunud Karli alaliseks majahingeks, päriselt tema juurde kolinud ning magas hommikuti välja külalisteväsimust. Mõnikord nimetas Reti Karli juba “minu meheks” ning tavatses sündmusi kommenteerida positsioonilt “meie”.
Astra oli ikka veel hädas oma piiramatu vabadusega. Ülikool ei distsiplineerinud, seal ei pidanud usinasti nägu näitama. Ja Astra ei tahtnud ilmuda sellesse leigesse õppeasutusse magamata näo ja sorgus olemisega.
Loengute vaheaegadel tabas pisut vanem stuudiumivend Theo tema lääbakuse alati ära. Muigas midagi tabavalt sapist ja muutus oma irooniliste pöördumistega suurekssaamise vaevades Astrale nii ebameeldivaks, et Astra oli talle juba üle peahoone möiranud: “Mine persse, pikk!”
Justkui Astrale endale oleks meeldinud keskpäeval surmväsinuna ärgata, mõned tunnid tujutult endiselt võõras linnas ringi kakerdada, käia pealiskaudsete tuttavatega kohvikus ning veeta õhtu õhtu järel poolvõõraste inimeste seltsis. Astra kodu oli muutunud klubiks. Seal maandusid igavlevad kursusekaaslased, käisid sooja otsimas degenereerunud hilishipparid, ootasid võimalust värsked kavalerid. Aga võimalust ei saabunud. Niipea kui üks kogum teekäijaid vanast majast, kus oli Astra erakas, kadus, saabus uus karavan.
Teepada ja veiniklaasid, õllepudelid ja kartulipann. Astra ei mäletanud vestlust mõne tõeliselt lähedase inimesega. Ega raamatute lugemist.
Astra erakas olevad noored ei armastanud teda ega tema neid. Oldi. Joodi. Visati kildu. Oldi, joodi…
Alaline väsimus, tühjusetunne ja enesega rahul olematus takistasid otsimast tegevuskohti väljaspool erakat. Koduskäikudel ei tahtnud vanemate epistlid lõppeda. Vaesed kännud olid halli näoga Astrat vaadates kindlad, et nende suurepärase lastetoaga tütar on moraalselt laostunud ning ta ei saa enesekulutamise tõttu enam mitte kuulsakski. Edukast rääkimata.
Reti ja Astra elud veeresid oma pingutavaid radu. Ei iial üksi, iseendaga. Retil oli vähemalt Karl.
“Astraaaa!” anus Reti abitu hääl Astra ukse taga uuesti.
Astra hüppas diivanilt üles, nii et ta põlv paiskas täpse hoobiga diafragmasse Maestro põrandale kägarasse.
Püha jumal, ehk oleks just praegu juhtunud midagi ilusat, tõelist ja sügavat?! Kaks päeva oli Maestro ploki tagant Astrat piielnud, täitnud tuba maalimise kemikaalilõhnaga, rääkinud sellest, milline õnn oli Astra nõustumine talle poseerida.
Muusa-Astra oli rahutus alastuses diivanil lebanud ja raamatut lugenud. Tuntud kunstnik aga segas, mõõtis, võõpas ning pajatas noorest süütust kehast ja hingest. See näis nii kohatu ja ebaloomulik. Astra oli ammu loobunud keha ja hinge ühtekuuluvaiks pidamast. Tal oli ükskõik, mis tema kehaga toimus. Ja hing? Miks pidi Maestro järjekindlalt rikkuma juba kujunenud meeleolu repliikidega modellipalgast, mida tal kahjuks maksta ei ole, vabaabielunaisest, kes tal oma ateljeed kasutada ei lase, veinist, mida ta osta ei saa…
Teiseks poseerimispäevaks tõi Astra ise oma kohvikututtavast, mõõnatsevale kunstnikule veini, et vähemalt ühest vinguma ajavast segajast vabaneda. Maestro profipilk muutus tänu veinile tõepoolest kohalviibivamaks. Astra ei suutnud enam raamatuski püsida, nii kohalviibiv oli kunstniku pilk. See oli tema alasti keha, mis oli siin maalimiseks välja laotatud – selgus nüüd. Kunstnik, kes jäädvustas seda originaalist tunduvalt lopsakama ja naisküpsemana, ei näinud ka enam nii laialivalguv ega mehena keskpärane. Vein muutis isegi tema laia maamehenäo huvitavamaks, käed tundlikumaks ja silmad peaaegu ilusaks.
“Palun vaadake raamatusse, mitte mulle otsa!” oli Maestro Reti koputamise eel anunud. “Pöörake minult oma hukutavad silmad!”
“Või muidu? Maalite mu tagumiku veel matsakamaks?” nähvas Astra Maestrolt pilku pööramata. “Rodin oli teist küll õnnelikumas olukorras. Tema modelleeris käsikaudu – saviga töötamine andis selleks alibi…”
 
Kjääh, mu tagumiku maalis aeg ja elulaad piisavalt matsakaks.
Aga nalja tahate teada või?
Ma ei mäleta absoluutselt, kes see Maestro olla võis. Täieline bläkaut. Loen temaga põkkumist oma eluteel kui päris lustakat miniatuuri. Minusse kohe üldse mitte puutuvat följetoni. Kindlasti oli sihukesi kunstnikkujaid mu teekonnal isegi mitu – aga ma ei mäleta teda. Ega teisi temasarnaseid. Sisemine tsensuur ja hingelised sanitaarpäevad on mu peale halastanud. Sest tegelikult on nii sellised kohtumised kui neist kirjutamised – ükskõik kui õhuliselt püüda seda teha – masendavalt trafaretsed. Jube nöök oleks, kui nõel selle koha peale hüppama jääks.
 
Maestro oli sellise õrritamise peale pintsli käest pillanud, üle toa lennanud, käed sirutanud…
“Astra, ma palun sind!” halas uksetagune.
Astra tormas rõivitult avama.
Maestro ohkis põrandal.
Reti põrnitses neid tuimalt.
Oh, vabandage, pomises ta.
“Ma ei suuda enam mitte iialgi maalida!” oigas Maestro.
“Tere, vana!” ühmas Reti. “Tervisi abikaasale!”
“Vana” korjas oma butafooria kokku ning tormas välja. Küllap naisele tervisi viima.
Reti vajus murtult Astra koju.
 
Tõnisson ütles Tootsile, et kui oleks teadnud, et teine tuleb, oleks sel päeval kohe peris kodunt välja läind. Aga kui Reti poleks tookord minu juurde tulnud, ei oleks ma teada saanud. Et abort on täpselt samasugune asi, nagu enesetapp.
Seda söandatakse sooritada ainult sellepärast, et ei teata, mida see endast tegelikult kujutab. Enamik enesetapjaid ei arva ju, et tegelikult nii lihtsalt ja lõplikult maha kärvab – ikka tundub suitsiid nii tõhus väljapressimise või karistamise vahend olevat. Ja sellest, et aborti tehes teine inimene ära tapetakse, ei saada samuti seni aru, kuni ühtki last pole sünnitatud. Alles siis, kui näed endast sündinud elu tükkis tema näojoonte ja iseloomu, annete ja eelduste, rühi ja arenguga, saad aru – ka see, kes toona ämbrisse läks, oli inimene. Siiski mitte päris selline, nagu sündinu – sest tema sigitaja oli teine ning suhe temasse ei sisaldanud ei nime ega nägu ega mitte vähimatki võimalust, et ta oleks siiski sündida võinud. Siis jääb loota, et valede partnerite vahel totaalselt mööda asjaoludel sigitatu teadis ka ise kohe päris algusest saadik, et ta ei sünni. Et pole mõtet ligi tullagi.
Masendavam on lugu siis, kui polda kahevahel. Kui naine tahab ja kutsub. Kui abort tehakse väga hilja. Siis on ju see uus elu ise ka ligi, see hing näeb ja kogeb kõike – ja siis on asi tegelikult veel julmem kui suitsiidi puhul. Seda teeme ainult endale. Või siiski mitte – ka endast maha jääjatele ju. Nii et tõepoolest on suitsiid ja abort sarnased. Tapmine. Põhjendatagu ja õigustatagu, palju tahes. See ta on. Ja kuulub karistamisele.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat