Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 13


Retil ei paistnud olevat tabusid ega komplekse.
Ta ei häbenenud õppejõudude ees suitsetada ega jätkata rämehäälseid kokkuvõtteid eelmise öö sündmustest. Reti julges igavates loengutes haigutada, magamatusest paistes silmil õppejõudude pahakspanevalt põrnitseda – igav, tädid!
Reti riietus efektselt ega teinud numbrit, kui erinevad esemed omavahel kokku ei sobinud või miski pisut narmendas. Ruudulise kostüümi juures lilleline šaboo. Veetleva kleidi kohal hooletus hobusesabas hiinlasejuuksed. Vaevatud kontsadega kingad. Aga ikkagi šaboo, kleit ja kontsad ju! Selline oli Reti. Rebaseneiu, kellega vanemate kursuste noormehed ajasid siivutut juttu ja kes ei varjanudki oma tegusid, mis juttudeks innustust andsid. Ta ei näinud erilist vaeva vaimsena paistmiseks. Ent oma vaimukate repliikidega tõestas samas, et loll pole ta kaugeltki.
 
Vaimsus ja vaimlemine segunesid noorukeses Retis mikstuuriks, mis on ühtaegu nii mõistetav kui imetlusväärne. Mõistetav on, et kui ta oli lastekodu baasilt juba otsustanud ülikooli minna ja Kellekski saada, siis eelnes vaimsusele välispidine vaimlemine, olemisele näimine. Tsitaadid kanajalagadel. Näoilmed tühja pea ees. Aga mis sellest ilkuda või näätada – pigem on see ilus ja armas. Teekonna algus. Tean ma nüüd. Siis nägin Reti hõredate juurtega pürgimised läbi, andsin ilmselt seda läbi nägemist ka üsna tundlikule – nutika karilooma tundlikkus? – Retile teada ja mõista. Miks ta ei pidanud mind kui ohustajat siis vihkama?
Nii palju oli vaja nii kehvast stardiasendist kätte võidelda. Iga ohustaja sel karmil teel oli vaenlane. Vaenlane tuli hävitada. Kasvõi sõprusega. Võrreldes nendega, kes sündinud, hõbelusikas suus, oli Retil minna nii kohutavalt pikk tee – iga takistaja võttis jõudu ja lootust vähemaks. Ta ise veel kõige rohkem. Endal oli ju stardiasend meeles. Sellepärast oli ta oma mehe julma suurustamise suhtes eriti õrn ja haavatav. Sellepärast kukkus lamedaimasse letargiasse ja sügavaimasse las-minnasse. Tal polnud kogemusi, kuidas end kaitsta. Pürgimus oli päratu, tagasilöögid lõid jalad alt – ning see, et ja kuivõrd ta sealt mehe jalge alt välja ronis ja ilma tegema turnis, on kangelastegu. Lihtsalt.
Suurilmalikkuse igatsus lastekodu juurte pealt on teine loomulik ja liigutav nähtus. Kui sul on olnud vormiriided, pitsatiga linad ja plekk-kauss sööklas pulkjalgadega tooli juures, siis tunduvad kõik need šabood ja drümood, fuagraad ja parlevuud veel ihaldusväärsemad kui nagunii nõukogude lastetoast välja piilunule. Mis kõik sealt lukuaugust paistab – kisukesed auguservad silmamoonutavad Beni veel Bigimaks ja Colosseumi kolossaalsemaks. Kui lukuauk pole enam selleks moonutavaks silmasihikuks, selgub, et kogu maailm on tegelikult normaalmõõtmetes. Siinsamas. Käepärane ja väike. Liigagi väike.
Ma pole oma pärastiste Pariisides-käikude põhjal – mil Reti romantilised küünitamised ja neist tulenevad küünistamised alati meelde tulid ja tegelikkuse taustal nii naiivselt armsaks muutusid - sugugi kindel, et nende sümbollinnade ja seal kultiveeritava järele peaks tingimata küünitama. Seal on erinevate ajastute kommerts ja lihtsalt kõnts samamoodi kuhjunud, nagu koledates kodudes. Suveniirid ja turistikampade seljakotid. Konverentsisaalid, kus pööritatakse meeletutes kogustes europappi. Üldtunnustatud turismiobjektid ja kultuurikultuse pühamud ning täieline devalveerumine. Funktsionaliseerumine ja lagunemine… Ah, mis me keerutame, mu meelest on need Pariisid ühed täiega persses kohad.
Reti on oma kontserni juhtides saanud ka päris-Berliinis ja tõelises Tokyos nii palju käia, et ei ihale ega püüdle. Rammib sihikindlalt – nagu ma nüüd ajalehefotodelt näen, lausa sõjakal ilmel – oma vagu ajada ning vaatab turistide metropolidele ülevalt alla. Teine tase. Huvitav, mille nimel ta sedasi rammib? Või ma ise…
 
“Uhhuhhuu, milline maasikas!”
kraaksatas Reti mõnepäevase tutvuse järel Astrat Tartu sümboolse peahoone ees kohates. Kui nad olid mõlemad taas edukalt eksamilt välja pääsenud, kutsus Reti Astra oma lemmikkohvikusse. “Lobiseme pisut,” ütles ta, ja pilgutas oma pool-pilusilma.
Minek oli Astrale kergendus – tal polnud selles linnas mitte ainsatki naistuttavat. Ainult üksi või noormeestega – see oli Astrale nii ebameeldiva, teatridekoratsioone meenutava linna juures liig. Külm, üksi ja hirmus. Reti kinkis Astrale teel kohvikusse punase roosi: “Hoia maasika ees.”
Selgitustetagi tundsid noored naised, et neil on provintsist ühesugune arvamus.
Kohvikumäele tõustes jutustas Reti valitud sõnadega, kuidas selle linna vaimuheerosed on teda siit kätel üles kandnud, kuidas kohvikulauda lilledega üle külvanud ja ühel põlvel ta ees armastust avaldanud.
Reti tegi hoogsa, südant avava žesti ja möirgas üht austajat jäljendades üle vagusa provintsitolmu: “Rrretttti, ma arrrrmastan sinnnnd!”
Noored naised möirgasid mehe üle, keda Reti matkis, naerda. Astra hoidis kaelal Reti roosi, tundis tema sitket õlga oma käsivart riivamas, haistis tema elusat lõhna.
Reti oli ilus.
Kohvikupublik tundis Retit. Teda oli huvitav kuulata.
“Mul olid pikad mustad kindad ja elegantne boa. Viskasin siis mina saapakestes jalad lauale. Tema luges mulle oma luuletusi. Kelnerid kandsid ämbritega šampanjat.”
Ühes alevirestoranis.
Vapustav häppening.
Kui saan luulekogu kaante vahele.
Minu esimene armastus.
 
Muinasjutud iseendast ja iseendale on parim moodus oma kummi täis ajada ja hoida. Mu teine ülikooli-aegne sõbratar, kuulus ja kummaline Vanda on öelnud, et ta armastab just nende muinasjuttude pärast intervjuusidki anda. Mõtled intervjuud andes tõepõhja pealt – aga soovitud suunas kallutatult – välja oma positiivse programmi, mida paljundada. Ja paljundadki. Kuni oled väike pidevalt vintis Reti, paljundad kohvikulaudkondadele. Kui oled suur ja edukas, enamasti karske ja range Reti, paljundad oma kontsernis – üüratu töökoorem ei lase sind muusse seltskonda ju – oma positiivseid muinasjutte iseendast. Kes tänu kuulsusele meedias häälitseb, hõiskab oma positiivset programmi seal.
No ja kui on natukene kallutatud – et mitte öelda, ilusaks luisatud – mis siis? Positiivset programmi tulebki positiivsemaks programmeerida. Muidu lööb negatiivsus ühel hetkel nii lakke, et tuleb maailmalõpp. Nende ilusaks luiskamiste teene on, et meie maailm kogu oma sitasuses üldse kestab veel.
Üks teine liik muinasjutuvestjaid on tänapäeval ka – neid, kes kujutavad end tublide märtritena. Kuidas ma raban ja pühendun, kuidas mu mees on liiderlik siga ja parasiit – mina-mina ja tema-tema! Pealiskaudsel hinnangu andmisel – aga hinnangu andmine ongi alati pealiskaudne! – võiks oletada, et sellised märter-kuulsused tekitavad juurde negativismust ja staar-hala. Aga tegelikult annavad nad võimaluse tuhandetel saatuskaaslastel empaatia tiivul, end samastades tühjaks tunda. Märter-kuulsused loovad otsekui prügi maha panemise koha. Itk ja hala! See tekitab samalaadsete kogemustega massides resonantsi ja sünergia – misjärel saab selle soig-saasta endast vabaks anda. Ja ongi tihe tükk negativismust ära lahendatud. Maailm saab edasi kesta.
 
Astrale ei tohtinud jääda kahtlust Reti ilu üldtunnustatusest ja vaimuhiilgusest. Meestehordid, kelle pöörane Retisse-kiindumine Astrale peo peale jutustati, olid võõrad – osa neist viibis vist siinsamas kohvikus. Mõni neist tervitas Retit. Ligi ei tulnud keegi. Reti õpetas Astrale olnud aegu võõras linnas – ja iseennast nende aegade perenaisena.
“Oo, ma olen Leost nii koooooohutavalt tüdinenud,” venitas Reti. Ta oli Leoga kaks aastat koos elanud ja oma sõnutsi piisavalt kannatanud. Boheem-Leo juurde varjumine aitas lastekodust välja ja ringkondadesse. Aga nüüd oli Reti Leost üle ja välja kasvanud. Leo oli lõpetanud. Arengu ja pürgimused. Reti alles alustas. “Ta on niiiiiiiii tuim!” kirus Reti. “Peaaegu impotent ka veel.”
Intellektuaalitseva hippari, kellega Astra Retit eelmisel päeval nägi, välimus võis seda väidet kinnitada küll. Oli inetu, kurja näoga kõrend, kelle kodus peeti malemängudega pikitud labrakaid ja kes enamusel öödest keeras oma kondise taguotsa vastu ilusat Retit. Kui sa oled ülikoolilinna värvikamaid boheemlasi võõrustanud, ei jaksa ju noorukest fuuriat ka veel rõõmustada.
Pikantsed lood – üks kirglikum ja meeletum kui teine – aina voolasid selle kurbloo kompensatsiooniks Reti seksikast suust.
 
Seksikas suu… Mis asi see on? See on niimoodi vormitud suu, et vastassugupool peab seda ahvatlevaks. Ahvatlevaks peetakse seda, mis mõjub alateadvusele veenvalt. Veenvalt mõjub see, mis tõotab looduslikule valikule vastu pidamist, elujõudu ja usaldusväärsust. Alateadlikult ihaldatakse neid, kes loodetavasti annaksid elujõulisi järglasi. Nii lihtne on. Eks see seksikus üldse ole üks elujõu värk. Kombeks on kuulsust seksikaks nimetada. 21. sajandil peetakse seksikaimate pärgamise pidusid. Mis tegelikult tähendab väljapaistvate ja soojätkamise mõttes ihaldusväärsete isendite ülistamist. Juht-täkkude ja –märade ülistamist. Kui lähtuda Eero vulgaarfilosoofiast. Mis paraku peab paika, rahu tema põrmule.
Reti seksika suu kohta oleks Eero öelnud: “Paksud huuled. Ja naeratus pane-mind-sõnumiga. Kui ülemised huuled on lopsakad, küllap on ka alumised huuled. Iga isane mõtleb kohe, et sinna on mõnusam sättida kui õhukeste huulte vahele. Õigemini isase seljaaju mõtleb. Ja isane jookseb. Ürgne kutse sunnib käsku täitma. Lopsakad huuled seostuvad hästi arenenud genitaalidega. Need aga on ainus moodus edukalt viljakas olla.
Ma ei saa aru, kuidas isased ära ei jaga, kui tänapäeval huultesse ja rindadesse täidist istutatakse. Võltslopsakas ülemised huuled tulevad alumiste arvelt, mehed! Täidisega tissid tittesid ei toida – silikoontädidega te oma seemet ei paljunda, poisid!”
Nii oleks Eero öelnud. Tänu taevale, et ta surnud on. Ma ei pea teda enam vihkama – võin teda meenutades koguni sõprust tunda. Ja see on juba saavutus. Arvestades seda, kui järjekindlalt ta elu ajal kõik selleks tegi, et mu x-taseme armastusest saaks y-astme vihkamine. Ta alustas selle vihkamiseparkuuri üles seadmist just nimelt koos Retiga. Aga jätkas kümnete teiste lähikondsete naistega. Nüüd on Eero läinud ja Reti totaalselt teiseks saanud, nii et vihata pole õnneks kedagi. Seksikas paljuõnne sel puhul!
 
Astra märkas mõõta, et Retisse mahtus koletus koguses veini. Vein peegeldus noore naise mandlisilmis, muutis tema meela naeratuse veidi läägeks. Noormees, kellest Reti pihtis kui oma eelmisest armastusest, ei tulnud ligi – hoidus pilkudestki.
 
“Oo, see oli kirglik ja võrratu poiss…”
Kohvikulaud, Reti pajatused ning mõnus joove pakkusid tüdrukul võimaluse ka oma esimene vabaduskuu vanematekodust väljas ümber kirjeldada. Ta tegi seda nii, et halb maitse kadus ning inetud olukorrad asendusid pikantsele kuningannale lubatud sõlmitustega.
Astra jutustas Retile muinasjutu noorest naisest, kes kohe võõrasse linna saabudes vallutas kauni noore mehe. See juttudenaine lubas noorel mehel endale pööraseid naudinguid ja parimaid veine pakkuda. See naine hullutas oma printsi kaaskonda ja lubas ka mõnel lähikaudsel mehel enda järele küünitada. See oli ihaldatud unelmatedaam, kes võitis kõik ning lahkus jäädavalt.
Astra jättis enda teada, et poisid – noored ja ilusad küll – olid kogu aeg pööraselt purjus. Et Astra käis nende juures ühikas võõra linna üksilduse ja pelguse eest varju otsimas. Et tüdrukul polnud kedagi teist. Ta jõi kodulinna kuttidega õlut ja kuulas vastikut hevirokki. Astra oli üksi ja valikuvõimaluseta.
Kui hea oli jätta jutustamata sellest, et “prints” ihaldas tema keha purjus metsikusega, kuid ei saanudki mees oldud. Piinliku võla kustutamiseks oli “prints” oma ilusa pea talle valusalt ligi surunud, haiget teinud, kuni semud murdsid ühikatoa ukse maha. Retile heietades unustas Astra õhtu, mil “prints” oli veel piisavalt kaine, et äpardunud suguühted heastada – kuid tõukas hirmunult Astra endast eemale, läks taksoviina järele. Sest äkki läheb jälle nii, nagu eelmistel õhtutel. Jutustustes ei pidanud juhtuma nii, et “prints” leidis viinaga naastes Astra oma voodist sõbraga, kes rebis tüdrukul parasjagu püksikesi jalast. Kellele sa siin seletad, et neiu otsis inimlikku soojust ja lähedust, aga sai lintmakiroki saatel sooja õlut ja kohmakaid kutsikakäsi. Muude kehaosade oskamatust puksimisest rääkimata.
Ja mis siis, et maasikas, mida Astra Reti roosiga varjas, oligi saadud just selles rüseluses, et Astra oleks lasknud ükskõikselt sel jorsil lõpuni minna, sest siis vähemalt oli teine inimene temaga. Astra oli olnud pettunud, solvunud ja täiesti ükskõikne.
See polnud võidukalt lahkunud Astra, kes järgnevail Tartu-päevadel vältis nende meestega kohtumisi. See oli Astra, kes teadis, et poistebande peab teda saamatuks ja tüütuks litsiks. Läägem kui ööst öösse purjutades meeste vahel looselda, oli teada saada, kui vähe see mäng küünlaid vääris. Astra vanemad ohjeldasid tütart südamliku ja raevuka veendumusega ööseks koju. Vabanemine nüüd polnudki aga vabadust väärt.
 
Mul hakkas endast praegu just nii hirmus kahju.
Kui armas väike tüdruk ma keskkoolist, oma vanemate iseka, aga kaitsva seljapaari tagant tulles olin! Lootsin, et kõik maailma ilusad poisid hakkavad nüüd, mil isa mind õigel kellaajal koju ei kärata, minusse armuma. Uskusin, et saan palju tantsida ja lilli, tantsida-tantsida ja veel lilli-lilli.
Läksin selle unistuse täitmiseks oma ülikooli astumise aegsest erakast ühiselamusse, kus kõik kodulinnast ülikooli pürgijad olid kogunenud. Poisid, mina tulen! Poisid olid päevast päeva purjus. Pooled astusid ülikoolist mööda. Või vähemalt sellest teaduskonnast, kuhu pääseda lootsid. Õlu ja taksoviin. Ilusad noored näojooned üha ripakil ja punetavad. Aga seda oli täis ühika üheksa korrust. Järelikult oli kogu maailm selline.
Inertne loksumine haaras minu, küll mitte enam süütu – aga absoluutselt kogenematu siiski – julmalt kaasa. Mina küll õppisin päevad otsa ning tegin oma eksamid viitele. Aga õhtuti lasksin endale lapsrumalalt kaela ennast ära kasutada laskmise romantilise neiuea idülli asemel. Mis tantsud ja lilled – õlu ja rokk ja reformvoodile pikali. Hea, kui räpane madrats juhtus õrna tüdrukutuhara ja roostes vedrude vahele jääma. Kõlab rõvedalt ja julmalt? Aga just täpselt niimoodi korruste kaupa poisse verinoorte ja vilumatute tüdrukutega ju teeb. Joodab täis ja tõmbab läbi.
Ei, see oli nüüd liialdus.
Täis joob õrnas eas lapsnaine ennast ikka ise – üldises inertsis. Ja läbi tõmbamine kukub tegelikult enamasti läbi. Poisid on liiga purjus, kogenematud ja segavad üksteist. Nii et esimesed kogemused on ka tegelikult üks armetu rähklemine. Need rähklemised tekitavad üldise tiirase fooni – aga tegelikult on asi dramaatiline, mitte erootiline. Kolm neljandikku vahekordi on täielik fopaa ja fiasko.
Ja nõukogude aja ühiselamud olid nende koll-kogemuste kogumiseks lausa loodud nilb-taustad. Koorunud värv, loigulised koridoripõrandad, sisse-taotud tahvlitega uksed, lagastatud madratsitega reform-monstrumid, peldikud, mille kohta lihtsalt ei jätku kuitahes hoolega valitud või ekstra välja mõeldud sõnu. Ühikad, mis sobisid suremiseks, mitte elamiseks.
Seda tehti tollal ka, aga harva. Üks tudengikandidaat kukkus purjuspäi seitsmendamalt alla. Üks jäi uue viina järele kakerdades otse ühika ees auto alla. Üks unustas tsüklis olles insuliinisüsti teha ja kooles diabeedi-koomasse. Aga üldiselt olid need organismid ikka vapustavalt vintsked ja vastupidavad. Aastaid hiljem suri selles samas ühikas, kuhu kogunesid minu kodulinna noorukesed eluvennad, üks filminäitleja. Nendest kodulinnavendadest jutustan pärast. Filminäitleja aga oli see tuntud kohutav lõust, kes igas Eesti filmis pahasid mängis. Niimoodi, et grimmi ei olnudki vaja. Töllerdas mööda ülikoolilinna kõrtse ja pakatas äriideedest. Nägi kohati välja nii šikk ja šeff, et see kompenseeris ta õudsed kirvetöised näojooned. Ent ühe põhjalikuma joomingu ajal jäi ta just selle korruse koridoris, kus mind käkerdati, ristseliti ja ruutpesitsi magama. Lämbus oma oksemassidesse. Imelik, et meist kellegagi sellist pisiäpardust ei juhtunud.
Meie saime lihtsalt oma elukooli. 
Ihuüksinda võõraste poiste seas – kellega mind sidus vaid samast linnast pärinemise fakt – õppisin mina iseendast ära käimist, kahestumist-kolmestumist, mis säästab isiksuse hävingust, kui selle ümber toimuvad sündmused on pehmelt öeldes raskesti talutavad. Sellistel puhkudel – nii mõttetult pummeldades kui mingi võõra vandri kohmakaid käkerdusi taludes – vaadatakse toimuvat üsna vähese huviga kõrvalt. Ahah, siis niimoodi see käibki.
Niisugust kõrvalt vaatamist ja endast võõrandumist, oma kehast ja sellega tehtavast täielikku eraldumist läks mul hiljem sadu kordi vaja. Rutiinse hobumeheseksi talumiseks. Tema tahetud grupikatest hingeliselt lagunemata väljumiseks.
Praegu aitab see mul endaga juhtunut ilma kaastundest ja enesehaletsusest ulgumata meenutada. Vaene väike üksildane tüdruk… ah, see, mis toimus, ei puutu minusse, sest see polnud mina. Ma ei saanud eriti haiget, sest astusin endast välja. Tänu neile masendavatele müdistamistele oskasin seda ka hilisematel orgiatel teha. Sest ega ka niiöelda kogenud naine ole kaitstum või tugevam kui neiuke-nooruke. Teda lõhuksid inetud käkerdamised täpselt samavõrd, kui ta endast välja ei libiseks. Kas alkoholi abiga – või lihtsalt inimtehnilise osavusega – endast ära hõljumine laseb välja kannatada kõiki neid kujuteldamatuid rõvedusi, mida naistega kogu aeg, igal hetkel, kogu Maal pidevalt tehakse.
Polnud ma tookord ka see mina, kes praegu. Ühte jõkke mitu korda ei astuta. Nii et olen neist näotustest nii mitmekihiliselt väljas – nii kaunilt kaua ja kõrgele-kaugele arenenud – et pole põhjust midagi haletseda ega kahetseda. Kui poleks sellest sisseastumise suvest õppinud, oleksid öised koolitunnid asjata raisatud. Võtsin enesest lahkumise oskuse – ja järgnegu unustus!
Ega ma tegelikult neid karme kogemusi enam õiegi meenutagi. Praegu tulid meelde. Kah juba kui kellessegi teisesse puutuv. Ja nüüd sain ma järsku aru, miks ma sinna ühikasse ronisin ja ennast retsida lasin. Ma tahtsin, et mind – nii ainulaadset ja erakordset, noort ja ilusat – jumaldataks. Kedrik oli mu oma põhimõtete pärast maha jätnud veel enne, kui midagi alatagi jõudis. Ma olin kätel kandmata ja armastamata. Kuni poisid ühikas õlut jõid ja rajurokki kuulasid, kümblesin ma ihaldavate ja imetlevate pilkude paistel. Selle vilksamisi-jumaldamise hind oli pärastine rerformil rähklemine, mis õnneks ühtki haigust, soovimatut rasestumist ega paraku – või kah õnneks? – ühtki orgasmi ei põhjustanud. Enesest eemaldumise õppetundide võtmise – ja sariviisilise juhtuda-laskmise põhjus – oli lisaks ebaõnnestunud neiueale ka alateadlik Kedriku-tõrje. Säh sulle, mu nooruse raiskaja, tühjalt oodata ja igatseda laskja! Säh ja trahh! Las minna…
Läks siis või? Lubage naerda. Pärast neid elukooli suuri aabitsatähti oli Kedrik mulle nii püha, et Retile ei öelnud ma tema nimegi. Jutustasin oma ühikavallutused väga kihvtideks kogemusteks, aga Kedriku nimegi nendesse kontekstidesse tirimisega ei määrinud. Kedrik on nii Mees, et on igasugustest harjutustest ja varjutustest puutumatult kõrgem.
 
Retiga koos olles ei pidanud Astra mõtlema üksiolemise mõtteid oma poolikutest, naudinguteta intiimsustest, mida ta nii väga ihaldas ja mida õieti polnudki. Polnud rõõmu ega armastust. Astra ei tulnud ka selle peale, et kõrvutada enda ja Reti jutustamisstiili ning leida läbini sarnast ilusaks jutustamist…
 
Ikkagi jäi vaevama. Räägin ära. Ma olen nii väike ja väiklane, et minu enesetunnet päästab nüüd, kus mulle need kodulinna kutsikad meelde tulid, sinna peale meenutamine, kes neist said. Oma soovitud erialadele enamus neist ei pääsenud – aga soovimatute alade tühjadele kohtadele võeti nad ikka. Pärast ronisid nad üle, kuhu soovitud – ning ühest neist on tänaseks saanud kantsler, ühest kinnisvaramogul, kahest Eesti tuntuimad ja rikkaimad pankrotihaldurid.
Pankrotihalduri lapsepõlv...
Inimesed vist ikka peavadki läbima mingi madala ja pahelise mudafaasi, mille peale oma hilisem karjäär ja positsioon ehitada. Tuleks justkui ennast hullu moodi ära mäkerdada ja käkerdada, et oleks, mida puhastada. Et saaks tuhast tõusta. Et peaks õnnetut varsaiga trotsima ja võiks seda pidulikumalt puhastuda, mida mustem oli madalstardi lähteasend.
Kui me kantsleri ja moguliga, pankrotihalduritest rääkimata, seltskonnas kohtume, ei mäleta me keegi midagi. Kusjuures täiesti ausalt kohe. Nemad olid tookord liiga pidevalt ja põhjalikult purjus. Mina olin kahestunud. Me ei mäleta.
 
Reti enese-jutud võisid olla nii tõesed - kui ilusaks luisatud soovunelmad.
Raske oli teda nii uskumata kui uskumata jätta, sest Astral polnud Retiga ühisminevikku ega tuttavaid. Eelmise öö jutte kinnitas hommikuti Reti lääpas nägu. Astra loobus Reti muinasjutte enda omadega võrdlemast ja ka oma muinasjutte jutustamast.
“Me otsustasime Leoga endid jõulude ajal ära laulatada,” kinnitas Reti varasügisel. Ta jutustas oma kursuseõdedele silmade särades kavandatavatest sõidukitest ja tualettidest, muusikast ja küünaldest. Vägev!
Paraku ei olnud kogu seda suurepärasust võimalik mingil moel sobitada rääbaka ja tuima Leoga. Miks Reti üldse sellise mannetu leolasega koos elas, oli raske välja mõelda. Reti oli ju nii ilus, läks kergesti põlema ja särama. Oli hõrk – isegi kui mõni vildakas pisiasi muutis ta veetleva tualeti naljakaks. Reti poosid ja ilmd väljendasid tungi üleva ja ilusa poole. Armetu Leo aga kraaksatas kord kohvikus Astra juuresolekul Retile, et see on lollakas luhva. Lihtsalt sellepärast, et Reti unistas.
Kas Reti oli või polnud laulatuskõlblikuks ristitud, oli teadmata. Retil polnud astralikke sotskartlikke vanemaid. Retil polnud üldse vanemaid. Ta oli lastekodust.
Reti ema olevat olnud aadellikust germaanisoost daam, kes ei elanud lapse sünnitamist üle. Ema on mul taevas ingliks… Isa olevat rändmustlane, kes nelja tuule poole kadus. Kurrunurruvutisaarele kuningaks… Õnnetuseks segunesid täisealise Reti unelmatevanemad tema purjus-olles kõige fantastilisematesse variatsioonidesse. Rändmustlasest vallasema, vara, kuid pidulikult surnud germaanipapa. Liiatigi reetsid Reti näojooned midagi hoopis idamaist. Mongoli-tatari ikke jälgi. Tšingis Khaani pärandit.
Kes saab keelata noorel inimesel tahta keegi olla? Miks ei võinud olla ühe niigi segaverelise eesti rahva esindaja ühenduses seda või teist. Astra tundis end Reti saagasid kuulates vajalikuna. Tundis hingesugulust sõbratari tahtmisega keegi olla. olla jumala pärast keegi muu, kui tegelikult. Olla, olla!
Ka siis, kui pelk murdosa Reti minevikulegendidest tõele vastas, oli ta veetnud huvitava nooruse. Punkrid ja rännakud, vaimsed hipparid ja tikk-kontsad, austajad provintsi koorekihi poegade seast ja väikesed andunud paadialused, luuletused ja orgiad, kaineriööd ja edasipürgimine.
 
Uskumatult suur ja liigutav on tegelikult Reti kangelaslikkus – väikeses ülikoolilinnas, mis kujutleb end kaalukaks kultuurikantsiks, on ju nii olulised dünastiad, seal valitseb raudse reeglina sünniomane koorekiht. Paari kuni nelja põlvkonnaga tekkinud kodune aristokraatia. Selline eliit on väga habras ja õrn ning ootamatud uustulnukad on talle täiesti vastuvõetamatud. Need õõnestavad oma värskuse ja ehedusega niigi hõredat jalgealust – tuletavad meelde, kustkohast ja kui hiljuti me kõik pärit oleme. .
 
Nii Reti jutustamise kui ka väljamõtlemise oskus reetsid head talenti. Ja tüdruk, kes kümneselt suitsetama, kaheteistkümneselt seksima hakanud, üle nädala lastekodust jalga lasknud ja lõpeks lootuse kaotanud kasvatajate käest Leo juurde kolinud, võis ju ometigi Astrale kogenuma põnevuslugusid jutustada.
Astral oli pärast furoorikat enesevabastust suur tühjus. Mõned tantsusõbrad, lilledega relvastatud dändid. Liiga vähe lõbusat, et sellest lugude väljamõtlemisekski sädet leida. Võibolla ehk naljand sellest, kuidas Astra ülikooli nurgataguses keset asjalikku tööpäeva ühe dändi püksid ajaviiteks lahti nööpis ja pärast käe vastu püha hoone seina spermast puhtaks pühkis? Õlgu kehitades, sest meeste füsioloogia oli nii haledalt sarnane. Neil kõigil.
Enne, kui jutustama valmistuv Astra selgusele jõudis, kes kellele ses anekdoodis tegelikult pähe tegi, tulvasid Reti lood kosena peale, ja Astra pidas vaikust. Ta ei aimanud, et tühipaljas eimillestki vaikiminegi võib jätta varjamise mulje. Astra salapärasus tiivustas Reti jutulõnga.
 
Kuidas see juhtus, et Reti tundus juba 18aastasena 40-50-aastase kogenud kõõmana – aga nüüd pole sugugi vanem, kui tema 40 kopikatega eeldaks. Pole 60 ega 80, vaid rangelt töiseks teisenenult näib endast nooremgi. Järelikult toob tuhast tõusmine uue elu ja nooruse. Või on eatuse võlu ja valu selles, et juba noorena oled vana, ja nii see jääbki? Praegu on Reti minust oluliselt nooruslikum. Aga see võib mulle vaid eemalt tunduda, sest ma ei tunne ju teda. Ei tundnud päriselt siis – ammugi mitte praegu.
 
Et Reti võis kadestada kujutlust temast, sai Astra aru ainult Reti käitumisest ühistel pummelungidel. Esimeselt neist laskis Reti jalga, jättes Astra pleissi laua alla, kõrvuti selle omanikuga, purjus-und välja magama. Teise lõpetuseks vajus kumbki tüdruk koos nimetu jorsiga voodisse. Keppida ei viitsitud kummaski voodis. Ent nii Astra ööst ühe punkri laua alla kui ka teise punkri räpases sängis kasvatas Reti lood Astrast kui üüratust paaberli hoorast.
 
“Sa ei kujuta ette, kui hästi ta kepib!”
õhkas Reti ühel ülikoolihommikul, krõbisev-nohisevas loenguvaikuses magusa sosinaga.
“Ta” seisis üsna tüdrukute lähedal ja hoidus hoolega nende poole vaatamast.
“Kui sa tast mööda lähed, vaata, mis tal kaelal on!”
Theo kaelal oli ovaalne jälg, mille Reti oli sinna korrektselt imenud.
Miks ka mitte.
Reti oli ilus ja särav naine. Theo tundus olevat kena ja tark mees. Mõni ime, et Reti ebardlikust Leost eemale põrkus ning mehelikuma ja soliidsema mehe poole pöördus.
Pisut kahtlane oli tõsisasi, et Theo elas koos sõpradega ning tema armuöö Retiga ei saanud romantilises kaksinduses kulgeda.
Nad pidid olema nari teisel korrusel pimedas nahistanud. Teineteist õieti nägemata. Voodipõhja säästes. Hiiliv seks…
Isegi Reti säravad silmad ja elevil naeratus ahtakesel näol ei veennud, et kõik oli ikka tõesti tõeliselt kihvt.
Reti viskas Theost möödudes pea selga, kinkis talle võrgutava pilgu ja nõksutas oma ilusat puusa. Äkki on selles Theos tõesti midagi nõksutamist väärt?
 
Oi, kui õudne, juba oligi õhus üks järjekordne teiste eeskujul, õelal õhutusel ja sisetunde kiuste ette võetud suhe! Oleme ju, nagu koerad kondi kallal. Kui teine tahtis, järelikult kõlbab ka meil tahta. Mis siis, et endal isu ei ole – teised innustavad. Ka siis, kui neile ei maitsnud ja kõik valesti oli. Ikka peibutavad need teised meid valede suhete juurde. Sest need teised, tuletagem meelde, on ju õelad!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat