Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 12


Heldekene, kes need on?
Loen Al Capone ja Reti elust kakskümmend aastat tagasi – ja ma ei usu ega mäleta enam, et need on olnud nemad.
Nii tohutut teistsugused on nad nüüd, et kunagisi neid lugedes ei tunne enam äragi. Nii erakordselt teistsuguseks kujunenud, kui toonase trallamise ja jamade pealt oleks nende edasist elukäiku ennustada võinud. Sedasi võib lausa kaotada usalduse igasuguse elutarkuse vastu. Tavatseme kiidelda, et oleme nii palju näinud ja teinud, kogenud ja lugenud, et oskame lähtematerjali pealt prognoosida, mis ühest või teisest tüübist ja mudelist edasi saab. No ega ikka ei oska küll. Saab täiesti ettearvamatuid saatusi. Neid saatusi ei loo pealispindne elutarkus, vaid tegelik Elu.
“Elutark” võib vaid ohkida – ei või olla! Kas tõesti sellisest seltskonnast ja sellise taaga pealt võrsuski meie keskklass? Aga näe, võib olla! Just sealt ja sedasi saadi need tublid keskklassi tööloomad, kes on meie riigi üles ehitanudki. Nad laaberdasid ja läbustasid oma riigi saamise eel, nii et sarved said vereni maha joostud. Pärast hulle prohmakaid – mis osutusid tegelikult nende jaoks maa peale toovaks ning sõna otseses ja kaudses mõttes kainestavaks taeva kingituseks – teisenesid nad ülitõsisteks tööinimesteks. Määrasid end otsekui varasemate eluperioodide pattude eest kompensatsiooniks trahviroodu ja tööpataljoni. Nüüd on nad need karmid künniveised, kes teevad kahekümnetunniseid tööpäevi, ei prassi ega pummelda, vaid tulevad toime uskumatute töökogustega. Morn murekorts kulmude vahel.
Ei mingeid pidusid ega ohjeldamatust enam. Kõik on kontrolli all. On nähtud ja tehtud küll. Ja kogetud, mis sellest priiskamisest välja tuleb. Krahh ja trahh. Pole vaja! Kaks korda hoiatada pole saatusel vaja – nüüd on aeg tööd teha ja tubli olla. Mineviku heastamiseks ja tuleviku puhastamiseks.
Mõnikord siiski juhtuvad harvad tagasilangemised ka. Jumal hoidku, ei, mitte sellised ülbed ega jumalakartmatud saturnaalid, nagu toona. Tagasilangemise puhul saab kena keskklassi pika slepiga tegelastel korraks tublidusest siiber. Ja siis panevad nad üksi või mõnekesi tina, nii et maa on must. Seda juhtub harva. Ja mitte üle paari-kolme päeva korraga. Siis annab keskealine tervis tunda. Tulevad meelde hoiatavad näited – teekaaslased, kes on juba läinud. Kas tegijate ridadest läinud või suisa surnud. Keskealine väsinud kere istub pärast neid tagasilangusi vannis, pildiajakiri higises peos. Loeb, kuidas väljendab end keskeakriis, kuidas toime tulla pohmelliga, mismoodi end uuesti vormi saada.
Loomulikult loeb, vitamiinijook vanniserval kihisemas – kes teine kõiki neid populaarteaduslik-õpetlikke artikleid siis lugema peaks. Kelle teise jaoks kõik need kriidipaberil pildikirjad ilmuvad. Ikka ostujõulise tublirahva jaoks, kellel viskab vahel harva ära, ja kes vajavad siis klantströösti. Vannist välja ronides tõmbavad nad endale kostüümid-ülikonnad selga, lipsud ja meikapid kilbiks ette, ja kui nad kõigutamatult krapsakatena jälle oma künnivaole rühivad, ei saa keegi teada. Et mingi tagasilangus oli. Et üle pika aja jälle tina pandi. Psst! Seda juhtub nii harva. Üha harvem. Tervis ja nässus närvid ei lubaks rohkem. Selleks eluks välja jagatud käraka ja kakerdamiste limiit hakkab otsa saama. See-eest aga tööd tuleb üha juurde ja aeg vihiseb aina kiiremini. Ei mäleta, kuidas siis sai tuntud, kui oli küllalt aega lihtsalt lösutada ja unistada ja igal õhtul vintis olla – praegu tuleb väga kiiresti joosta, et paigalgi püsida. Kiire-kiire!
Nii kiire, et teistele inimestele näkku vaadata ei jõua. Kui jõuaks, siis näeks enda ümber teisi samasuguseid halvasti varjatud pohmelle. Kenade kodanlaste pahede salakihte. Silmavaate sees on olnud kümnendite paturegister. Koos lootusega, et teised ei mäleta. Varjatakse nii kunagisi koletegude seeriaid kui eileõhtust tagasilangust. Tuli tunne ja tuju taaskord kõva klõmakas võtta. Ja nüüd varja siis seda santi seisundit, oh heldekene. Selles seisundis saavutatud hetkeline süüdlaslik kargus kangutab aga vähemalt viivuks pilgu künnivaolt lahti – korraks näed, kuidas ka teiste kenade kodanlaste pahelisuse salakihid sinu omade kõrval piinlikult paljastuvad. Kalli kellaga käekene väriseb. Korraliku auto rooli kohal pilguvad tursunud silmalaud. Hinnaliste kraede ja püksikummide vahel voolab mürgisevõitu vaevahigi.
Järgneb veel tõsisem trahvirood. Veel piitsutatum tööpataljon. Kolleegid ja konkurendid kiidavad ja imetlevad – no küll on tubli tegija! On, on, miks ei ole. On võlga tasumas. On süümekaid silumas. Päästab, mis päästa annab. Aga seda teised ei mäleta. Sest igaüks on oma maailma naba, ja oma valusate unustamisväärsuste unustamisega hullusti ametis. 
 
Trepist tuleb alla kaks väsinud lindu.
Vaikides. Kommunaalkoridori kostavad määrdunud uksetahvli tagant peagi kõpsivad sammud. Kõrgekontsalised toakingad keset prahti ja tolmu. Läbi ukse kuuldagi nii kaunis. Tippimise kulgemine korteri ukse poole lõpeb koperdamisega. Algab madin ja naishääl lubab rämedavõitu lootusrikkusega: “Üks hetk!”
Reti saab ukse kätte ja avab selle, niivõrd kui jalanõude ning koos nagiga maha varisenud rõivaste barrikaad lubab. Tema heleroheline nägu tõmbub vagurale naeratusele. Soovitab Astral laviinist ka mõned toakingad otsida – daamilikkus eelkõige! – ja tipsib peput keerutades elutuppa.
Reti kobab mööda laual vedelevaid “Marlboro” karpe, leiab ühest viimse sigareti. Seda süüdates värisevad nii naise huuled kui käed. Reti kerib jalad koos kingadega diivanikattele. Närviline ja pohmellis, nagu alati. Sel hommikul imeväel üksi. Pole Al Caponet ega tema väikseid gangstereid. Pole üldse mitte kedagi.
“Sõitis kraamiga Peterburgi,” venitab Reti blaseerunult – ja natuke uhkelt – ning vaatab Astrat läbi siniõhu paistessilmse kõrvalpilguga. On üks eriline liik poolehoidvat ja samas õelat sõbrannapilku.
Reti võtab end kokku. läheb oma keksakal pisinaise sammul köögi poole. Astra märkab, et negližee all liiguvad tähelepandavad taljeküljevoldikesed. Tõepoolest, väike Reti on kohe päris jäme ja lõtv, märkab Astra. Aga jalad on ikka ilusad. Lihaseplastilised. Kergejõustiklase omad. Naine jõuab tiheda kaootilise mööblilabürindi vahelt köögini ja avab luugi tuppa.
Pidulebrasesse “salongi”, nagu Reti selle tolmunud mööblilao kohta öelda tavatseb, pahvatab köögist kõik, mida moodustab hooletusse jäänud kraanikauss, prügikastid, taara, jäätmetaldrikud, pesemata pannid ja ammu puutumata köögikapid. Astra kannab mööbli vahel laveerides pokaale, tuhatoose ja tasse luugile. Reti kuhjab eilset õhtut valamu üleeilse ja üleeilse õhtu virna otsa.
“Olid mingid Vladivostoki mafioosod,” venib marlboroga suust. “Kella kahe ajal tundsin, et lihhhhhtsalt ei suuda enam – aga siis jõudsid Šveitsi haid ise kohale. Mõistad isegi, et mul ei sobinud enam magama minna. Enne hommikut tuli paar rändprostituuti öömaa otsima. Need sain just äsja jalule ja uksest välja.”
“Nägin.”
“Olid alles libud! Tuhandetelisi šmodkasid täis riputatud – aga mis moodi! Mitte mingit maitset. Ma ei saa aru, mis maitse minu mehel üldse on.”
Šmodkad ja tuhandelised. Aina voolab ja voolab. Ka Astra ei saa Reti sõnakoses kümmeldes üsna mitmest asjast aru. Miks Reti neid libusid oma kodus välja kannatab. Miks tema ise Al Capone tuhandeid mõistlikult kasutada ei viitsi.
Reti vannub maitselagedaid neide, endal hommikukleit plekiline ja rebenenud. Reti on virtuoos mööblimassi vahel piruetitamises, märgates vaid harva, kui õudne on tema kodu. Rääkides vahetpidamata, et see polegi tema kodu, et nad ostavad ükskord, varsti…
 
Kui kohutavalt palju on maailmas inetuid kodusid.
Osa maailmast korraldab kauni kodu konkursse. Remondib ja värskendab, ehitab ja kujundab, kasib ja sisustab. Teine osa on suurem osa. See teine osa laseb asjadel olla ja kuhjuda. Kodude ümber kuhjuvad vanad autod ja vannid. Sees kuhjuvad kultuurkihid. Olmekultuuri uued ilmingud ladestuvad vanade otsa. Kultuur seegi. Riided ja ajalehed. Toidunõud ja –jäätmed. Majapidamisriistad ja igasuguste asjade tegemise vahendid. Kõik on ühtlase kihina mööda koledaid kodusid. Vaasid ammu närtsinud lilledega ja suveniirid värvevarjava tolmukihi all. Tühjad karbid ja pakendid. Puru ja pudemed, tolmurullid ja erinevate materjalide lagunemise udemed. Seisva ja kopitava lõhnaga molekulide ja aatomite kogumid. Lestad ja koid. Asju ostetakse supermarketitest – kuhu mindi lihtsalt süüa ostma, ent satuti salakavalasse soodukate džunglisse – virnadena juurde. Pakendid pudenevad mööbli alla, sokutatakse riiulitesse ja diivanipatjade alla. Asjad, asjad. Kleepuvaks võiduv plastmass, saastakihid kleepuval pinnal. Plekiline metall. Lõpmatutes olekutes tolmust ja haisvat paberit.
Täna täpselt samamoodi, nagu 20 aasta eest. Selle vahega, et kaubakataloogid kuhjuvad võidu nende järgi tellitud kaupadega. Tolm ja lagu koosnevad uutmoodi materjalidest. Kõik on veel sünteetilisem, üleliigsem ja massilisem kui toona.
Kui mu tütar oli kümneaastane, õpetasin talle kogu aeg: “Pane oma riided nagisse. Mustad riided lähevad kohe pessu, mitte mööda tuba laiali. Ära kogu kommipabereid ja vanu kontrolltöid koolikotti. Kui sa võileiba teed, pühi purud-sodid kohe kokku ja pese noad-lõikelauad kohe ära. Kui maisihelbeid sööd, korista piimaloigud ja pese nõud. Pärast nõude pesemist tee kraanikauss ka puhtaks…”
Eero sekkus pidevalt – mis sa vingud ja tänitad, ära õienda ja kamanda kogu aeg! Ma siis loobusin. Koristasin köögist ise nende mõlema järelt hapukoorepakinurgad ja leivakotiklambrid, korjasin riided ja muud asjad kokku, tegin ise igapäevase tolmuimejaringi ja kempsupotiretke. Sest ma tundsin, kuidas kõik pooleli jäetud toimetused ja ripakil asjad õgivad inimeste energiat. Mul oli energiat vaja ametnikukarjääri tegemiseks. Mehe ja tütre järelt kiiresti kasides läks vähem jõudu kaduma kui kaagutades ja selle eest põlastava vastuhaku otsa komistades. Lipsasin mind sihtiva kaheraudse põlguse eest kõrvale, kõik ise ära tehes. Ja jõudsingi ametnikuredeli kõige ülemisele pulgale.
Retile ei rääkinud lastekodus ilmselt keegi sellest, kuidas käest liiba-laba langev asjademeri inimese energiat laastab. Sellepärast tekitaski ta ühe neist tüüpilistest kaootiliselt kuhjuva mateeria kogumitest, mida nimetatakse, aga ei tunta koduks. Temale tekitas saatus kataklüsmid, mis sundisid teda kolima ja nullist alustama. Tänu sellele vabanes ta mitmest tonnist lagu-kuhjast.
Kogu Eestisse kui tervikusse tekkis mitu kodude rajamise värsket lainet. Ehitusbuumide sinusoidid püstitasid värsked korterelamud ja vastsed majaputkade mered linnalähiste põldudele. Vanad majad vooderdati seest ja väljast uuesti ning sisustati värskeks. Uued hooned või uued katted tekitasid mõneks ajaks kodude paranemise perioodi. Aga siis algas jälle lagunemine. Asjad langesid käest, kuhu juhtusid. Jäägid ja poolikud tööd kuhjusid. Selgus, et koledate kodude haigus on krooniline ja ravimatu. 
 
Tugevamalt kui kunagi varem tunneb Astra, et diivan, millel ta istub, määrib riideid. Lapseootus pingestab veelgi Astra teadmist, et Reti majapidamise õhk on tulvil mürki. Mürki nii ihule kui hingele. Läppunud ainete roiskumine keerleb lae all koos Reti elamisega tingivas kõneviisis ja minevikuvormis.
Oleks, teeks, peaks mõtlema.
Omal ajal oli.
Astra on loobunud Reti stiihiale – üha eilsele ja homsele – kaasa elamast, seda tõsiselt võtmast. Täna jälle istub ja kuulab ta seda naist. Naist, kes on temaga alandlik, häbelik, silmivältiv. Astra pole kuid Reti kuulajaks käinud. Reti seltskond on ohtlik. Iga sõna maksab end kurjalt kätte.
Ent eelmisel päeval oli Astra Al Capone naist kohvikus näinud, end tema sõpruseotsimisest kaasa kanda lasknud. Siin ta nüüd on. Veel enne kui kohviaparaat eluveega ühele poole saab, on Astra siinolekust tüdinenud. Kuid Reti näitab talle mikro-uunit, millega peaks võileibu tegema. Laotab lauale peotäie kulda. Pärlid ja sead. Kuld kannab oma töötluses ilmset vabrikutuimuse pitserit. Tema eelis on samas, et ta on olemas – ja teda on palju.
Sõrmuste, ketteide ja ripatsite kaupa kingitust väikesele Retile.
Kinni makstud valud ja alandused igas lülis ja tilinas.
“Olen siin mõtisklenud, et peaks hakkama midagi huvitavat tegema. Avaks näiteks ühe tõelise daamide salongi…”
Drümoo, Pariis, spetsiaalne – räägib Reti täna. Mõnel teisel korral on Reti Astra peale lahti lasknud mõtisklusi moeajakirjade asutamisest, euroopalike kohvikute avamisest, kaasaegsete bordellide rajamisest. Mitte keegi ei saa öelda, et ükski Reti oleksmõte kõlab vale või rumalana. Vastupidi. Tema ideed on põnevad ja eduennustavad.
Astral on siiralt kahju, et Reti eales ühtki neist ei kasuta. Isegi nende mahamüümiseks ei jätku tal vurtsu. Oidu jätkuks. Aga paueri on vampiirmees üdini välja imenud. Nii, nagu Retist tulvab ideid, purskab temast ka teadmist, kuis neid kasutada – aga tema katkisus teeb ta ettevõtmatuks.
Reti pole veel harjunud mõttega, et Astra on jälle tulnud. Ta võõrastab. Püüab meeldida. Ja meeldimistehnikat Reti tunneb. Valdab alandlikke pilke ja püüdlikke naeratusi. Tal on oskust ja raha eemalepeletatud sõbratare kohvikus enda külge köita. Teeb seda seejuures üleolekuta. Selles mõttes on Reti suurest rahast üle. Kui ainult istutaks temaga, räägitaks, kuulataks.
Ilmselt teab Reti ka ise, et muutub aina haletsusväärsemaks. Nii on päevad, mil käest ära läinud naisenääps suurilmadaami etendab, üha harvemaks jäänud. Ei ole nii jõhkrat inimest, kes ei suudaks talle kaasa tunda, tema ihu- ja hingevaluga kaasa niuksuda.
Retil pole elamistingimusi, pole võimalik kodu luua. Pole armastuste ega hoolitsust. Küll aga on olemas kõik maailma haigused. Tal on nii kohutavalt haiged neerud, süda, liigesed. Astrale ei meenugi korraga, mis tõved kõik Retil nende tutvuseaastate jooksul küljes on käinud.
“Issand, kuidas minu munasarjad valutavad!” rõõmustab Reti täna, kannatusi nautiv kurja klouni ilme näol. Ta räägib mõnulevalt virilal näol üksikasjalikult oma põletikest allpool vööd. Astral jätkub kogemusi Retit mitte arstile soovitada. Iga tohtrivisiit tõestab uskumatu järjekindlusega, et Retil on tema eluviise trotsides raudseim tervis kogu tutvuskonnas.
Põhjus, miks Reti vahetpidamata surevas olekus viibib, on kõigest krooniline pohmell. Teine – arstimite ületarbimine. Kolmas – nii naiselik soov kui üldse olla saab – olla vestlusringi keskpunkt.
Kindlasti räägiks Reti lõpmatuseni Al Capone tegevusest, see aga on paraku juba servast servani kriminaalne, retsidivistlik ja illegaalne. Astra on Retist sel määral eemale elanud, et tema jaoks ei ole enam Al Capone jutte.
“Ma ütlesin sulle kohe, et sa oled rase. Mis sa muidu rääkisid, et paha olla, paha olla,” Reti süütab uue sigareti. Astra kohvi peale tal mõistagi piima ega koort ei leidu. Millegi pärast kipub Astra täna üha uuesti märkama, et Reti iga küüs on erineva kuju ja pikkusega. Viilitud või viilimata jäetud, kuidas ühelgi neist just vedanud on. See tekitab kaastunnet.
Astra surub maha soovi sõbratarile maniküüri teha. Jätkab jahhe ja muidugeid poetades Reti kuulamist.
“Sul läheb kõht kindlasti jube suureks. Vaata, kui äbarik puus sul on. Kusagile peab see laps ju kasvama – ju siis ette. Kõrvaltänavasse. Rattad paneme alla. Vaevalt sa üldse ise sünnitadki. Aga viimasel ajal teevad nad keisrilõikeid väga viisakalt. Põiki. Minul muidugi oli nii ohtlik ja operatiivne seis, et mind pidid nad pikuti lõikama. Kurat küll, kõhu rikkusid ära.”
Reti tõmbab negližee hõlmad laiali ja näitab Astrale oma õnnetut helesinist keskkohta, mis mõne aasta eest lõhki lõigati, et välja võtta loode, mida Reti oli püüdnud ise kõrvaldada ning ennast lootusetult roiskuma ajanud. Astra näeb, et armistus pole Reti talje ainus viga. Seda rikuvad ka mugavad voldikesed – oo alkohol, sina kaloriteküllane neste! – ja laisad padjakesed. Nahk on veel sinkjasvalgem kui tema näol. Enne pilgu ära pööramist näeb Astra hõlmade vahel kasutult tukkuvaid vana naise rindu. Närtsinuid. Heldus, me oleme vaevalt kahekümnesed…
Astra mõistab korraga, et on Reti juurde tulnud suuresti ka selleks, et tunda Reti kõrval oma enese puhtust ja rikkumatust. Siin näib ta Eerole lapse sünnitamiseks piisavalt karske ja vooruslik. Taustsüsteemi värk.
“Lõpuks lähed sa muidugi jubedalt paksuks,” lohutab Reti, hinnates Astra poisilikku taguotsa, mis istub tema ees veel rikkumatuna. Kulub tund – ja Astra on ära kuulnud kõigi Reti tuttavate rasedustoksikoosid ja sünnituslood. Sõbratar ei unusta üle jutustamata ka raseduspatoloogia osakonnas toimuvat. Üksipulgi.
Aitäh.
 
Õel sõprus ja enesele lõplike tõdede käratamise õiguse võtmine. Või selle lubamine. Kummalt poolt vaadata. Nii tüüpiline pask, millesse me end laseme pakkida. Õel sõprus – see on üksteisega kokku hoidmine sellepärast, et kellegagi peab ju sõbrustama. Mis sa hing teed, et see keegi ajab oma välimuse või annetega, saavutuste või ettevõtlikkusega kurjaks ja kadedaks. Ikka sõbrustatakse. Igal võimalusel üksteisele halba tehes. Olete ju kogenud küll.
Kadedus ja kurjus sunnib teist paika panema. Lõplikke tõdesid ütlema. Oma episoodilise ja vildaka elutarkuse otsast. “Heast südamest” lahmitakse teisele inimesele lamedusi ja inetusi näkku, sest sõbrad peavad ju olema omavahel avameelsed. Sõpradelt peame ju tõde kuulma.
Kui ma meenutan, mismoodi Reti minu kallal kakskümmend aastat tagasi säutsus, lähen tema peale vihaseks. Ma sain sündmuste toimumise ajal ka aru, kuidas ta mind kadestas ja vihkas – aga nüüd näen neid taustu ju loomulikult veel klaarimalt. Mis õigusega ta mind solvas ja alandas – ja sellega mu energiast suuri ampse endale varastas! Miks ta mu ligi hoidis, kui ta mind nii vihkas?
Ent tema peale on tegelikult võimatu pahandada. Sest teda ei ole enam. Praegu juhib Reti tegevdirektorina suurt kontserni. Tal on mitusada alluvat, mammut-tööpäevad ja giga-kohustused. Tema mees on üks tema alluvatest – Reti on püüdnud teda aeg-ajalt mõneks osakonnajuhatajaks või millekski edutada, aga vanamees pole neil rutiinselt vastutavatel kohtadel kestnud. Tuleb paremini toime oma kindla asjaliku töölõiguga. See mõjub eneseväärikusele paremini kui sobimatute ülesannetega umbe jooksmine naise otseses alluvuses. Parem on olla kontserni tippjuhist nii mitu astet allpool, et ei tunnetagi alluvussuhteid.
Me kohtume Retiga kõrgeima taseme nõupidamistel, kus riiklikult oluline kontsern suhestub bürokraatia aparaadiga. Neil ajurünnakutel juhtub harva mõneks hetkeks, et seisame vastakuti Astra ja Retina – enamasti oleme funktsionäärid. Gigandid, kui soovite. Ja kuidas saaks üks tänane gigant teise peale tige olla selle paarikümne aasta taguse väiksuse ja väikluse pärast, milleks praegu pole enam ei põhjust ega tingimusi. Tingimusi pole sellepärast, et inimesed on toonasest endast kujuteldamatult kaugele arenenud. Põhjust pole sellepärast, et Reti teenib oma kontsernis minust mitu korda rohkem ning tema tagumik pole samas nii toekaks vajunud kui minu oma. Ta on rikkam ja saledam – järelikult pole õelat sõprust. Üldse pole sõprust. Ma pole tema uusimas, kindlasti puhtas ja korras majas üldse käinudki. Millal mul see aeg oleks? 
 
Astral hakkab paha. Ta tahab üha tungivamalt ära, kuid Reti kõiketeadev jutuvada ei lõpe ju. Astra tunneb läbi kinnise köögiluugi lehapuhanguid. Tema silmad jooksevad mööda “salongi”, kus aasta eest soetatud superdiivanid on vanakraamiks litsutud. Iga riiul näib olevat seinte äärde ja keset ruumi püstitatud juhuslikult. Otsekui oleksid need monstrumid siia õhu neelamiseks ja inimeste ahistamiseks vägisi sisse tunginud. Ka raamatud, kataloogid, kaubakastid, perioodiliselt juurde siginevad kodumasinad ja anumad laiutavad kõikjal pahatahtlike anastajatena, millele keegi iial kohta ega rakendust ei leia ja mille all mädanevad banaanid.
Kõigi nutikate, ilusate ja ülikallite esemete ülesanne siin majas on mahtuda üksteise alla, peale, vahele – ja sinna jäädagi.
Astra kujutleb mõnd tõelist perenaist seda rakendamata varaaita silmitsemas – ja parem ei kujutle, teda tabavad kommunistlikud ümberjagamise tuhinad. Ka teistesse tubadesse minemata pole raske kujutleda ülestegemata voodeid ning kolikambriks-ühiselamuks väärdunud tube, kus võiksid ometi olla kabinetid, lastetoad…
“Kui mul kaksikud sünnivad, panen neile nimeks…” kõkutab Reti. Astra unustab kuulata, mis ta neile seekord nimeks paneb. Päevast päeva muutuvad selgemaks perekond Al Capone laste kaasasündinud ja sündimata nimed. Mittekeegi. Mittekunagi. Mittemiski.
Ma ei tule siia enam iialgi, mõtleb Astra. Nagu alati.
 
Mõnele paarile ja nende kodule kulub ära kohustuslik kolimine. Seda ei võeta ette enne, kui juhtub mingi nii suur prohmakas, et pole valida. Reti mees läks oma edu ja kurikuulsuse ülimal tipul nii äärmuslikku pankrotti, et oleks selle eest peaaegu maha löödud. Tehtigi mitu atentaati, aga ta pääses eluga.
Mees pööritas lisaks isiklikule ka teiste inimeste pappi börsil. Mida suuremaks börsimull paisus, seda lootusetumalt ta valvsuse kaotas. Seda enamate inimeste raha ta börsil mängu pani. Ja seda vägevam tuli pauk. Kuna kogu ta enese jõukus ringles börsil, polnud tal pärast selle krahhi mitte mingit lootust ega võimalust kinni maksta need kahjud, mida said need, kelle raha ta tuuri pani. Selge, et kapital anti tema kätte omal riisikol – ja sellest oleks ilma jäädud ka siis, kui oleks ise aktsiate kursse jälgitud ja börsil unnatud. Aga ikkagi tahtsid mõned laostunud Reti mehe maha lüüa.
Provintsi säravaim paarike müüs korteri ja kolis ära. Tallinna satelliitlinna, kus mehel oli vihaste kundede raevu eest võimalik varjuda ja töötuna piltlikult öeldes puulusikaid vesta. Reti läks tööle. Ta maksis pangalaenu, mille eest oli täiesti võõrasse pisilinna majapugeriku ostnud. Ta toitis ja kattis meest. Ta avastas, et ülepeakaela töösse sukeldumine teeb teda õnnelikuks. Veel õnnelikumaks tegi teda, et nii suureline ja jõhker mees sõltus nüüd korraga temast. Sõltus aina enam ja põhjalikumalt – ja see asjade korraldus sobis Retile aina paremini.
Väike naine kangutas iseennast kenade kodanlaste, uue Eesti eesrindlikema keskklassi hulka. Seejärel palkas ka mehe soliidsele töökohale. Kuidas sa temaga muidu seltskonnas liigud. Natuke rohkem raha polnud ju ka paha. Sest Reti ronis üha maitsvamat karjääri tehes majahaaval aina nooblimasse elulaadi, mis oli vaja kinni maksta. Selles mõttes, et pisilinna putkast astehaaval Tallinna villaks teisenenud maja tuli kinni maksta. Luksuse ja tarbimise mõttes noblessimiseks polnud Retil aega. Liiga palju tööd oli, et selle vilju nautlemiseks vahetada. Või mis sa sellest elust enam nii kangesti naudidki, kui kõik on juba ära proovitud.
 
Mööda kõledat koridori lähenes tilluke traksis naine.
Must seelik hapral puusal. Valge pluus säravate hiinlasejuuste all. Kitsas krahvinnanägu. Naise peened jalad ülikõrgetes kingades kippusid tipsima pisut sissepoolevarbuliselt, kuid see ei rikkunud esinduslikku pilti. Inimtühjas võõras koridoris Astrast möödudes vaatas noor daam talle hetkeks kerge naeratusega näkku – ja möödus käbedalt.
Kateedri juures küsis naine Astralt sigaretti, sest tema mees olevat ta pärast veiniööd koos suitsupakiga vanni pistnud. Naine pajatas oma pisiäpardusest keset lapselikke ülikooli sisseastujaid seistes. Kogenud daam pidulike suvekleitide seas. Väsinud silmaalused keskkoolist saabunud poiste hädiste vurruudemete vahel. Naine, kellest uhkas eilset veinilõhna. Ja kes palus end kutsuda Retiks.
Paari minuti jooksul kuulsid nad kõik, et Reti elab mingi mehega ja pole eksamiks ridagi lugenud.
Astra sattus eksamiruumis selle daamiga koos vastama. Ta nägi naist külmavereliselt tundmatutes spikrites orienteerumas ning vastusi vilunult eksamipaberile refereerimas. Reti vastas enesekindlalt, vaatas komisjonile suisa nõudlikult otsa ning sugereeris neid madalal, rahulikul häälel. Otsekui õpetaks ja veenaks neid. Astra ngi, kui vähest usaldust veinilõhnaline noorik komisjonis äratas – ja kui võimetud nad tema kurina ja nurrumise ees ikkagi olid.
Võõrastuse ja pahakspanuga piidlesid Retit ka konkurendid-sisseastujad. Reti oli ülearenenud ja paheline. Oma rikutuses pealtükkiv veel pealegi. Jutte meestest ja pidudest võeti selles eelakadeemilises steriilsuses pühaduseteotusena. Reti konkurents solvas.
Ometi tekitas seltskonna püüdlik konservatism ka Astras trotsi. Juba kooliajal oli ta heade hinnete ja teadusepanemise kiuste pidude ajal kooli mõjukamate paharettidega koos peldikus suitsul käinud. Oiviklus ei takistanud koolist uttu tõmmanud ja emaks saanud Eglega sõbrustamast.
Ontlike vanemate kuivast ja distsiplineeritud kodust pääsenud Astral ei olnud midagi selle vastu, et võõras linnas koos Retiga pahelist kooslust moodustada. Reti oli ainus, kellel ei tulnud ülikooli astumisega uut elu alustada. Ta elaski juba. Astra võis võrrelda Retit, kes ammugi elas – ning neid, kes intelligentsuse poole küünitades kikivarvukil vagatsesid ja algkooliliku teeskluse ülikooli kaasa tõid.
Nad keegi ei taibanud veel, mida tähendab mõtlemise, käitumise või tegude vabadus. Ihaleti salaja. Kardeti, tehti hulljulgeid tegusid ja kardeti pärast veel rohkem. Retiga lobisedes oli Astral hea kerge oma vabadussetormamist endalegi selgeks rääkida. Ehkki tegelikult saadakse vabadusest, selle püüdlemise põhjustest ja vabadusvõitlusega kaasnevatest sündmustest aru alles aastakümneid, et mitte öelda sajandeid hiljem.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat