Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 11


Egle ja Astra jõudsid mere äärde.
Meri oli ootamatult sügiseseks pööranud. Tegi valgeid lambaid ja vinget tuult. Tüdrukud puhkisid mõnust. Kusagil mujal ei ole taevas nii madal ja käegakatsutav kui siin. Kihilised tugevad pilved siinsamas, kohe-kohe võib mõnele neist lausa peale astuda.
“Ma’i saaks küll ilmaski mereta elada,” tunnistas Egle korraga. See tuli ehmatavalt puhtast südamest. Väljendas liigagi täpselt Astra enese tunnet. Kes mere ääres tehtud ja haritud – elik harimata jäänud – vooruslik või patune, jääb igal juhul merele.
 
Või ei jää.
On see vananedes tuimaks muutumine või endast suuremaks arenemine? Kui Eero surma sai, oleksin võinud mere äärde tagasi kobida. Mul poleks enam vaja olnud valida sisemaiseid tippametniku platse, mis mind keset mandrit abielus olla laseksid. Aga ma ei kobinud kuhugi. Veensin ennast, et inimese eluliselt oluline mull ja olemuslik osadus on täpselt seal, kus ta ise on. Et minu meri elab minuga koos kasvõi keset Siberit.
Veensin – aga tegelikult olin vist siiski tuimaks degenereerunud, mitte saatusest ja endast suuremaks arenenud. Könnitasin keset kuiva maad, märkamata, et olen ise ära kuivanud. Igas mõttes.
Mis kuradi sisemine meri ja kohanemisvõime kui intelligentsuse tunnus?! Ma olen lihtsalt laisk ja lodev. Enda suhtes. Salaja. Välispidiselt küll tubli ja kohusetundlik, ettevõtlik ja hoogne – aga iseennast puudutava korraldamise ja mööbeldamise asjus küll täiega ja absoluutselt alla ja maha käinud. Siia ma kärvan. Sest mind pole merele vaja. Mind pole mu mereäärsele armastusele vaja. Ja mul ükskõik. Homme olen veel kilo raskem. Piirkonniti. Kanniti. Ja ei mingit igal juhul merele jäämist. Löts!
 
“Mõtle ikka, kui ma oma uue kuti juurde läheksin, ei pakiks keegi mulle juppigi va merd kaasa ju,” jõudis Egle korraga otsusele, et selle mehe kannul ta ühtegi Ardusse ega pordusse ei koli. “Olgu see siin nii sitane ja täiskustud kui tahes – ikkagi meri!”
Veel poole aasta eest naernuks Astragi välja igaühe, kes ennustanuks rannapiiga minekut mandrimehele. Nüüd oli Eero tulevase koduga Suure Vee üles kaalunud. Naiselikul mõtlemisel on hea omadus kuuletuda uutele argumentidele, kui tunded on küllalt tugevad.
Ja intelligentsi tunnus on kohanemisvõime.
“Ai ma’i tea. Mis siin ikka ajusid keppida,” lõpetas Egle oma jutu ja Astra mõtted. “Oleks ju tõesti vaja ise rahasid teenima hakata. Kaua ma virelen.”
Egle oli tahtnud lapsena saada kunstnikuks, näitlejaks, baaridaamiks, ärikaks.
Kosmonaudiks kindlasti ka.
“Olin ikka nikastanud, et ehituse peale läksin. Nii kui mina paar rida ladusin, oli plika haige või ma ise maas kui kirjamark. Jopakolla, kaua nadki inimesi mängisid ja mulle kuude viisi ilma eest plekkisid. Tööraamatu keerasid küll persse,” Egle viilis pargipingil küüsi. “Praegusel ajal oleks ropult palju teha. Võiks mallisärke joonistada. Või postkaartisid nikerdada. Kuule, kust ma pintsleid saaks, ma hakkaks kohe…”
“Ma andsin teile, proua, kõik oma pintslid juba ära!”
“Nonoh, ma küll põle saand!”
Astra ei teinud sellest probleemi, et Egle midagi jälle alustada otsustas. Ega sellestki, et tema teenena miski jälle kaotsis ja teene unustatud oli.
Tüdrukud ajasid end pingilt üles.
“Oeh, mu ahter on nii raske,” kurtis Astra kambamehelikult.
“Näha küll veel midagi pole,” mõõtis Egle. “Eks sa muidugi pead nüüd kõvasti liikuma. Kõige hullemad on viimased kuud. Ma olin siis küll jõle hakkamist täis. Tapeetisin seinu ning. Mis neist seintest nüüd saand on… Äh! Sandra on ju ka õudne rahmeldis saand. Aga vot sa seda mu naabrimaja paksu sõbrannet tead, onju? Kui see oma ise-tehtud last ootas, istus lõpuks ainult ühtes paikas maas, kommikott jalge vahel. Jäigi läsuks. Ise rääkis, et sünnitamise ajal old kaks sanitari kõhu peal istund, mitte ühtki lihast, millega punnitada, pole rasva sees old. Ai, puts!”
Egle komistas rannaalleel.
“Raisk, lõhu veel kingad laiali!”
Astra tunnistas Egle jalavarje. Tegemist oli ikka samade krellide kingadega, mis sõbratar kaheksandas klassis sai.
Rannabaaris valgustas või varjutas linnakese kaunitaride – baaripidaja Signe ja külastaja Egle – nägusid äratundmine. Egle istus sõnaahtralt. Nagu Astra avastas, püüdis kramplikult olla – oh nalja – daam!
Baaridaam Signe ja Astra lobisesid reipalt. Astra oli juba kuu aega õhtuti siin tööl olnud. Et pulmadeks ja oma kodu rajamiseks raha teenida. Päeval ülikooli praktikum, õhtul baari köögis. Ise rase. Ja vanemad vihaselt kimbatuses: miks su tulevane sinu eest nii palju ei hoolitse, et sa rasedana kahe-kolme koha peal rügama ei peaks?
 
Rahu tema põrmule – aga tegelikult polnud Eero olemuses see mehelik hoolitsemise oskus põrmugi puudu. Mina ei lasknud sellel avalduda. Sest minul oli vaja märter olla – kuivõrd ma vale mehega abiellusin, ei väsi ma meenutamast. Abielluda oli vaja, et emaks saada. Aga abiellunult tundus õigem kannatada ja tallatud olla kui õnnelikuks saada.
Ma ei lasknud oma lootusetu ja paradoksaalse truuduse kurve läbides ka Eerol õnnelikuks saada.
Neil kordadel, kui ta ei murdnud laisa hundina kodu lähedalt ega põrutanud mõnd järjekordset sõbra naist või minu sõbrannat, armus ta alati üht teatud tüüpi naistesse. Ju mõni selline olekski ta tegelikult õnnelikuks teinud – kui mina tal jalus poleks võimutsenud. See teatud tüüp oli kõhn ja armetu, kahvatu ja hädine Twiggy-sort. Nooruke – ja alaarenenud, alamõõduline, ebaküps. Niisugune lapsnaiste liik, kes kindlasti temasuguse vägeva isase peale alt üles vaatas, sõltus, imetles ja andus. Mõni neist äbarikest oli juuksur, mõni ettekandja, mõni mitte keegi. Nad olid kahkjalt hele hallid. Ma ei tea ise ka, mida ma selle väljendiga silmas pean. Tunnet. Kahvatud ja kaamed, kõik ühte nägu – suured läbipaistvad vesised silmad ning näojooned, mis iial meelde ei jää, sest neid ei ole.
Mõne sellise olendi hooldamine ja ülal pidamine, toitmine ja katmine oleks tolle ilueedist hobusemehe arvatavasti õnnelikuks teinud. Ja see kalbe kõrend oleks ilmselt õnnelik olnud. Mina ei lasknud.
Kuidas ma oleksin saanud oma harituse ja edukuse otsast mingi arengupeetusega alamõõdulise kummituse ees taanduda, eks ole.
Samas läheb üks nendest sootutest-eatutest tontidest tänini kõrvuni punaseks, kui teda tänaval kohtan. Mis tähendab, et tema sees on siiski mingi kogus verd olemas – ehkki väljastpoolt vaadates seda ei usuks. Eero oli siis juba edukas ja tuntud treener ja sportlane, tegija ja nägija, kui see olevus oli alles üliõpilane. Traatjalgne, peenikeste siniste värisevate sõrmedega. Ta oli just välismaal tudengivahetuses käinud ja sealt narkomaanina tagasi tulnud. Ma ei tea, kas ta süstis või nuusutas, tabletitas või mida kuradit ta tegi, aga pilves ta suurema osa ajast oli.
Pondunud nägu, silmad nagu tõllarattad. Kõhn ja sinine ja kohutavalt kole. Kolekolekole!
Aga äratas Eeros kaastunde ja hoolitsemistarbe, mida mina kunagi rakendada ei lasknud. Ja nii läks mu tütre isa igal hommikul mitte talli ega tööle, vaid endast kümme aastat noorema narkari juurde. Kaasas toidukott ja pikk pai. Toitis ja keppis teda. Vaheldumisi.
Mina teadsin. Ja mis ma teha sain?
Rohkem tööd! Karjääri! Ja ma sain rahul ning õnnelik olla, et sellisel määral kannatamine, nagu narkomaanist armukeseräbal põhjustas, hoidis mind eriti klaarilt ja kindlalt Kedrikule truuna.
Kui mulle räägiti, et Eero tavatseb puuviljade ja kookide, söökide ja jõujookidega äärelinna väikese narkari juurde käia, ütlesin, et mina saadan neid sööke-jooke. Kui mulle öeldi, et nüüd on see narkarinarts rase, olin veendunud, et see on Eero laps. Tegelikult vist ei olnud – oli sama inetu, jämedate pondunud näojoontega, nagu ta ema. Õigemini on praegugi. Aga mis minul asja mingite kirvetöiste näojoontega ämblik-inimestega?
Mu abielu rikastanud tülgas niru sai arvukate arstide, psühholoogide ja hingehoidjate abiga narkomaaniast üle. Lõpetas ülikooli. Abiellus. Läks lahku. Sai järgmise mehega veel ühe lapse. Elas ikka sealsamas agulis ja ajas mingit mutantbioloogia jura, olles ise kõige mutandim kõigist maailma mutantidest. Lendas vaatamata sellele, et ta enam otseselt nõela otsas ei kõõlunud, ühest deprekast ja mõõnast teise. Lasi üha uutel headel inimestel ennast hooldada.
Ja nii elaski! Elab tänini.
Kui ma oleksin tookord Eero vabaks andnud ja kasvõi jõuga oma mugavast rüpest nonde kondiste ja haigelt keemiliste kintsude vahele saatnud – ehk oleks mees siis elus ja rõõmus. Rakendanuks oma küündimatut ja väärastunud isainstinkti. Mida ta oma ainsa lapse – kui see narkari oma ka mitte tema oma pole – suhtes kanaliseeritud ei saanud. Oleks-poleks.
Nüüd kooberdavad need kidurad koivad endiselt mulle tänaval vastu, nagu elav süüdistus. Miks sa seda jumalikku meest mulle ei andnud, tädi?! Oi, ma olen su ees endiselt nii süüdi – punastan nii, et terve tänav helendab. Et sa aegade lõpuni sellest vabaks ei saaks, et sinu mees käis mind kargamas, sest mul oli midagi sellist, mida sul polnud – ja et sa tolle lõpuni põeksid, et mulle sobivat täkku päriseks mu narkootilistele lätetele ei lasknud.
Öäk!
Ma tahaksin, et oleksin vaba nii surnud Eerost kui tema jälkidest Lolita-armundedest. Kaks konti ja kusehais. Öäk! Öäk!
Ma tahaksin elada vaikses töökas tsölibaadis, hinges Kedrikule kuuludes, Kedrikut umbes kord aastas kohates ja temaga praktilistel teemadel sundimatult lobisedes… Aga need kahejalgsed sõltuvushaigused, paistes tõvenäod jälitavad mind tänavapildis.
Oi, kui palju kirglikke sõnu!
Nende sõnade pärast ma näiteks kirjanikuks saada ei saagi. Ega saagi saama. Kui kombekas ja raamistatud ametnik arvutikaksinduses lajatama kukub, ei ole tema tulisel sõnavoolul otsa ega äärt. See uputab ja lämmatab. Tõsi jah, enne valla pääsemist uputab ja lämmatab see ju ametniku sisemina. Siis purskab klaviatuurile – ja niisugused pursked kirjanikuks ei tee.
Vaadake, kuidas kirjutab prantslanna Anna Gavalda. Väheste täpsete sõnadega. Noobli elegantsiga. Vaheda huumorimeelega. Selles pole mitte midagi sarnastki selle täistallaga, brutaalse ja tuima stiiliga, mida viljelevad siin meie Kivirähad. Meie tuhmi sõnavara, lameda naljasoone ja kulunud teemaderingiga joodikkirjanikud on nagu verbaalsed Eesti-versus-Jõekaldad – lohutusauhinnad. Treialid sellest formaadist, mis peab keskmisi ja alla keskmise mannetuid tavalisi inimesi lohutama. Näe, kuidas kõhukad ja inetud, keskpärased ja andetud mehed võidavad ja sõidavad! Sellised andetud tötskääbikud kujunevad mingil mugavdunud kokkuleppel rahvakirjanikeks ning arvatakse, et just minusugused päratu persega nelikümmend pluss tädid armastavad neid. Ja nende käibefraasidest kokku klopsitud kohmakaid tekste. Ei armasta, kurat küll! Ma jälestan neid rohmakaid-maitsetuid pläminaid. Ma armastan Anna Gavalda suguseid õhulisi ja maitsvaid kirjutajaid – nõudlikke ja gurmee valda kuuluvaid.
Ehkki ka Gavalda võib mu lapiti lukku lüüa. Võin ühel hetkel kogu südamest naerda röökida – arvaku üha mu juures viivlev Kedrik sellisest üksinda hirnumisest, mida iganes – ja samas ahastusse sattuda, kui prantslanna huumor hakkab mu konnasilmadel steppima. Tikk-kontsadega. Näe, sõidab kaks poisilooskamit eduka isa Jaguariga pittu – ja paneb tagasiteel metsseaga kokku. Limol tatt masendavalt viltu. Surnuks peetud metssiga tõstetakse autosse, et sellest matsust mingitki kasu saada. Aga siga tuleb teadvusele ja lammutab Jaguari sisemuse. Viimase lihvi annab päästeteenistus, kes sea autos sees maha laseb – mingi riistaga, mis pihustab ta sinna laiali. Kusjuures edukas papa, kelle limo sees selline košmaar tuure kogub, kandideerib ja propageerib. Rohelist ilmavaadet. Seatükid keset golfikeppe…
Et miks ma sellise õuduse üle ei naera? Sest sellelaadne asi on ka mu enesega juhtunud. On nii põhjalikult juhtunud, et ma ei naera sedasorti naljade üle iial enam. Imelik, et ma üldse naeran.
Anna Gavalda ei saa oma lugusid kirjutades mõelda iga tädi peale, keda tema naljad nutma ajavad. Aga just siis, kui mina oma elu olulisimale ametikohale kandideerisin, laadis mu tütar oma pilves sõbrad üheksakesi minu autosse ja pani põllul kolm tiiru üle katuse. Üle kartulivõtjate. Kujutate ette, jah? Kaks kartulivõtjat sai surma. Üks mu tütre sõpradest on ratastoolis. Ja mu tütar… Sellest ei taha ma endiselt rääkida. Tsurr.     
 
Kui Signe nende lauast korraks uusi tulijaid teenindama lahkus, sosistas Egle, käsi kombekalt süles hoides: “Kas sa tead, et Signe oli omal ajal linna peal tuntud lits!?”
Kui Egle mõne aja pärast oma kortsus seelikut kirudes tõusis ja Astra ees suurilmadaamilikult välja purjetas, sosistas Signe Astrale: “Kas sa tead, et Egle on linna peal tuntud lits.”
Üks oli, teine on? Endine ja praegune? Kaadrivahetus ja edasi antud teatepulk siis või?
Astra järgnes litsidest sellele, kes lohistas oma antiikseid kingi minema. Appi, mõtles Astra. Mitmest sajast seltskonnast küll temagi võis olla sellise tagaselja sosistatud lõppakordiga lahkunud?
 
“Mine ometi kuhugi mujale! Sa vahid siin meelega ja kuulad, mida ma tädiga räägin!”
“Ei karju,” ütleb väike Sandra vastu. “Süüa tahan.”
“Sa oled siin ju pool tundi söönd, midagi sa ei saa enam!”
“Saaaa-aa-aaaaan!” kisendab Sandra hapukoorepurki maha ajades.
Egle annab tütrele kõrvakiilu.
“Perssesitt!” huilgab haavunud Sandra ja jookseb kahvatu näo paiste paiskudes kõrvaltuppa.
Egle lõtvub taas lohkuistutud tooli ja süütab järgmise sigareti.
Mitte midagi pole juhtunud.
Ei ole tõesti.
“Täitsa lõpp, kui isa moodi!” ohkab Egle blaseerunult.
Astra tabab end imestamast, et Egle eluloos on üldse mingi alaline Artur olnud. Et kurikurva näoga Sandra on olemas. On kellegi abiga rääkima õppinud ja läheb kuidagi kunagi kindlasti kooli.
“Kas Sandra oma isa näeb ka?”
“Mis kurrat. Ta on mul ju üksipäini tehtud!”
“Sul on siis lahutus käes?”
“A kus ta pääses. Tegi ju ühele kühvlile tite taha, sitapea. Lõpp hea tunne on, et kogu see hujoovin on üle türa saadetud!”


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat