Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 10


Osa Astrast oli üles kasvanud Egle söögitoas.
See oli esimene koht, kus Astra pärast koolitunde suitsemas käima hakkas. Hiljem kuulus suitsetamine ka legaalselt igavana miljöö juurde. Eglega suheldes vajas Astra alati ühistegevust, mis tüdrukuid nende üldise ja põhilise elu ja tegevuse erinevuses ühendas. Astra ei võinud iial kindel olla, kas aluspesus ringi roidav Egle viitsib ta küsimustele reageerida või ta juttu kuulata. Enesest polnud Astral siin mõtet pajatada. Keda võis huvitada Astra skandaalitu armastuselugu või tema suhted koleda rasedustoksikoosiga?
Egle suitsetas ka nüüd, nii et Astral oli silme eest must – ise oma keskpäevahommikuselt tühjale kõhule vilistades.
“Sina ei teegi enam suitsu?” kohmas Egle. “Sinuga on siis sedasi. Häh, mina suitsetasin oma plikaga küll lõpuni. Ja mis tal viga on?”
Sandral ei olnud imelikul kombel tõesti midagi viga. Oli hirmus kena ja naljakalt sõnakuulmatu väike tüdruk. Eglel oli Astra rohelisse näkku vaadates võimalus jutustada, kuidas tema seda Sandrat sünnitas. See oligi olnud tegelikult Egle elu ainus tegu. Ta jutustas sellest alati, kui Astra kuuldekaugusse ilmus. Astral oli sõbratari ilmalesaamise legend juba pea. Siiski oli seda memuaari praegu hea kuulata, sest Eglel oli kerge sünnitus ja tema hiilgav huumorisoon lisas liigutavale loole muhedalt julgustava alatooni. Astral olid juba õudsed unenäod teiste naiste piina- ja õmblusejuttudest. Egle emakssaamine oli kui lohutav anekdoot.
Tüdruk oli kooli lõpetamata maale Arturi juurde kolinud.
Seal üksi olles tal tuhud algasidki. Egle oli varasel koidikul algusest peale tihedate valudega ainult puhvaika leidnud ning, see ihuvari otse öösärgi peal, maanteele autosid stoppima koperdanud. Iga natukese aja tagant käpuli lastes, üle metsa ja maa ägades ja ropendades.
“Nigu vaevas näärivana!”
Sai piimaautoga linna. Vallandas sohvrile priiküüdi eest tänutäheks kabiini vägevalt ohkiva enesesõimu ja looteveed. Haiglas aga jäi habemenoaga sünnitaja tutti pügama uimerdanud sanitaril vaid plika kinni püüda ja palju õnne soovida. Ehkki sel ajal veel õnne ei soovitud.
 
Mismoodi varasematel aegadel sündinud ja sünnitanud üldse ellu jäid?
Minu ainus sünnitus polnud ka kuigi raske – küll mitte nii ladus kui Egle ainus sünnitus – aga ühines suhtumuslikult uhkesti mu kompleksikogumiga. Kui vanemate silmis pidin armastust ära teenima ja oma olemasolu õigustama, siis sünnitusmajas pidin alluma ja vait olema.
Mu elu tähetund – minu emaks saamine – minu lapse sündimine… Mitte keegi polnud sünnitusmajas seda nägugi, et keegi mind sinna oodanud oleks. Sünnar oli laulva revolutsiooni aegse beebibuumi haripunktile kohaselt pungil. Eelsünnituses olid lisavoodid vahekäikudes. Koridorides lamati sünnituse ootel raamidel. Pärast sünnitust tilguti samuti koridoris. Kusagil nurgas. Tõmbetuule käes.
Ma olin mingi tüütu ja ülearune veel üks. Mis isad sünnituse juures – nalja teete või? Eero kadus mu elu sellest peatükist filtri uksel. Edasi oli eelsünnitus, kuhu mineku eel raseeriti tutt olematuks ja tehti klistiiri – oh mis nauding, kui kogu alakeha nagunii valutab, eks ole… Eelsünnituses karjuti ja halati, röhiti ja ohiti. Mis faasis keegi just omadega oli – ja neid olijaid oli ette nähtud nelja asemel seitse kuni üheksa. Uued muudkui tulid, häälitsesid mu kõrval ja pea kohal jõuliselt, said maha ja kadusid mööda konveierit. Mina kui esmassünnitaja muudkui hingasin ja kannatasin. Hingama polnud keegi õpetanud – aga ma avastasin ise mingi erilise liblikhingamise, mis surus valu maha. Valu vaibudes tuli uni. Sellest põrutas taas välja valu. Olin vasakul küljel, käed näo ees, nagu palvetajaritsikal. Ma ei tea, miks me keegi püsti ei tohtinud tõusta – kes selili, kes külili – käpuli ka ei tohtinud olla. Ainult voodis.
Mõtlesin sünnitustoast paistvat sündimiste seeriat läbi unenäolise transi jõllitades, et ootan karjuma hakkamisega veel veidi. Õudselt suur ja kõike hõlmav valu oli küll, aga ma kannatasin veel. Hingasin, kannatasin, hingasin – kuni hakkasin korisema.
Ämmaemand röögatas järsku ehmunult, et see siin sünnitab voodisse. Kakerdasin käsu peale sünnitustuppa, jalad harkis, et sünnitusteedesse jõudnud moodustisele – veel ei osanud ma teda lapseks pidada – mitte haiget teha. Ronisin, komistasin, ukerdasin…
Presside ajal viskusid mu puusad taeva poole. Nagu orgasmis. Seda, et orgasmi ajal visatakse sedamoodi silda, ma enne sünnitust ei teadnudki. Mul polnud elus ainsatki orgasmi olnud! Partnereid oli olnud küll – nende erinevate orgasmide ja stiilidega, aga ma ise olin enne sünnitust ainult teeselnud.
Võimalik, et presside ajal silda visates ma orgastilisuse eelkooli kätte saingi – sest pärast õmbluste paranemist hakkasin sujuvalt ja osavalt orgasme läbima, nagu naine muiste. Ühe sillaviskamise kulminatsioonis surus midagi sooja ja ligast lurtsudes ja viiksudes end vastu mu reisi – ja see oli laps. Ämmaemand lõikas nabanööri krõmpsti läbi, nägin enda nina eest läbi kanduvaid siplevaid sinakaid titetaldu – ja lastearst hakkas sündinut sünnitustoa teises otsas uurima ja painutama, keerutama ja kõnnitama. Üritasin näha, kumb ta on. Aga tuimestuseta pisted – ja neid oli palju – võtsid silmanägemise ära. Ja siis ma küll karjusin. Huilgasin ja kiljusin.
Mind veeretati – olin õmbluste valust minestamas – koridori, tagumiku alla lükati terava servaga kauss. Värisesin üle kere, nii et pidin raami pealt maha kukkuma. Kui mõni sanitar möödus, tahtsin küsida, kas mul sündis poiss või tüdruk – aga hambad plagisesid, nii et kõnevõimet paraku mulle haiglasse kaasa pakitud ei olnud.
Paari tunni pärast, kui mind palatisse sõidutati ja voodisse valati, jäin olukorda, mis kestis kolm-neli päeva. Õmbluste valu, nõrkus ja mingi kummaline letargia ei lasknud mul enne ööd vastu neljandat päeva voodist üles tõusta. Olin üha laienevas – ja kõvaks kuivavas – loigus, roheline plink kalts jalge vahel. Mitte keegi ei küsinud, kas ja mis ja kuidas. Suutsin vaid pead tõsta.
Kui titt toodi, sain roosa teki ja ümber selle sitke pambu seotud paela küljes oleva sildi järgi aru, et tüdruk on. Ta oli tulles alati higine ja omadega läbi – nutnud ja karjunud, ahastanud ja otsinud. Imemine pani mu emaka kokku tõmbuma ja meeletult valutama. Kogu haiglas veedetud kohustusliku nädala ei teinud laps kordagi silmi lahti. Imes nohiseva higise võõra lõhnaga pumbana – ja viidi jälle minema.
Neljandal ööl sai üks sanitar jaole, et ma pole päevi jalule tõusnud. Peksis mu trjapkaga jalule ja käratas kempsu. Rääkis ilustamata, mis õmblustega juhtub, kui kinnise kõhuga punnitama hakkan – ja ähvardas, et päevi põide kogunenud kusi lööb pähe. Käisin koridoris kaks korda käpuli.
Duši all – lehkavas roostekirjus kahhelkuudis – olin samuti käpuli… Aga siis hakkas kergem. Kiiresti ja järjest. Nõudsin endale puhta öösärgi ja linad. Tegin ise voodi ära. Jalutasin titetoa juurde ja kuulasin. Ja kuuenda, koju mineku päeva eelõhtul, sain juba peaaegu aru, et ma olen tütre sünnitanud. Et tema mähkimine ja pepu pesemine, krooksude kätte saamine ja gaasivalude ületamine saab olema vaid algus lõputul emaduse teel, ei osanud ma isegi aimata.
Üha vigiseva vääksu kõrvalt oli vaja ülikoolis edasi käia. Mina sain emaks, minul olid unetud ööd ja lapsevankriga päevad – mees elas oma hobusemehe mõnusat elu senises rütmis edasi. Tall ja võistlused, hobuinimeste peod ja laagrid. Ei tea, kumb tütrele hukatuslikumalt mõjus – oma egotsentrilist stiili jätkav issi või neurootiline, kohustuste käes kärisev, röökiv emme. Jah, ma karjusin mõnekuise beebi peale. Üha üksinda tema kõrval õppida püüdes, marlimähkmeid keetes ja briketti tassides. Karjusin jah.
Aga vanasti, kui me ise lapsed olime, mindi kahekuise beebi juurest tööle. Beebid läksid nõukogude lastesõime. Kui vanaemad käepärast polnud ega halastanud väetikeste peale. Ja sedasi kasvati ka inimeseks. Miks siis mu tütar hüsteerilise minu ja üha-ära-isa vahelt eksistentsiaalselt sedasi maha kukkus, et neljateistkümne aastaselt… Persse, ma ei taha sellele praegu mõeldagi.
 
Markantseim oli Egle sünnitusloo lõpp. Äsja maha saanud Egle helistas mehe töö juurde. See oli nädalases tite-eel-ootuses kodust ära olles maimuvarbaid sedavõrd kastnud, et ei saanud aru, kellele kuulus ja mida soovis see hale hääleke telefonis. Hiljem oli vallaline perekonnapea üleüldse kadunud. Nagu isaks saamise puhul kombeks?
Egle jaoks ei eksisteerinud Arturit peaaegu üldse. Tüdruk oli ühel oma hüppeskäigul – tütretiba magades kõrtsi hiilides – uut kutti kohanud. Oli olnud selle juures isegi nädalasel abielukatsel, mida tütre vanavanemate juures maal olek ainult soosis.
“See mees saaks kohe meile korteri, paneks minu mallilt riidesse ja plikal oleks kohe lasteaiakoht,” tutvustas Egle oma järjekordset. Eelmisel järjekordsel oli korter ja “Audi” juba lausa olemaski – üle-eelmine oli helde käega roosikasvataja, veel oli olnud mingi neegri moodi keppija ja mingi imekena, nagu Astra mäletas.
“Mis Sandra onust arvab?”
“Oi, tema harjus kutiga jumalast ära,” ütles Egle, nagu sellistel puhkudel alati. Ilmselt oli nii suurel kui ka väikesel tüdrukul juba üsna ükskõik, kuskohas vedeleda.
“Ma ei tea, mis teha – oleks, et mul Arturist miskit head meeles poleks, aga see algusevärk oli ju kuradi ilus,” muutus Egle järsku ka ilma viinata kurvaks. Tema kalgivõitu hääl pehmenes ja tuli ninast rinnatämbrisse, randlaste sõnad aga lipsasid ikkagi eht-egleliku pool-dialektina tema jutusse.
“Me võisime ööde viisi kahekeisi jalutada ja sampat juua. Ma olen tema kepiga kah ju lolli kanti ää harjund. Mu uus kutt ei istu tillipidi üldse. Aga no sa vaata, kuidas siin majas ju elatakse – ülemine pind on ju mitu aega hakkamas, aga seal on aint marli kummiga akna ees, muidu lage puha. Täitsa kuul pähe värk.”
“Kui palju Artur teenib?” uuris Astra ettevaatlikult, miks peale kummi ja marli midagi osta ei saa.
“Mitu kuradi tonni ju. Aga selle eest ei osteta naisele hilpugi selga ja mul on praegu ainult üks sitane vene ruts taskus.”
“Kuhu ta selle kõik siis paneb ometi?”
“Maha ju lakub ja oma kühvlitele topib jalguvahele. Siin elame oma hujaanika otsas edasi, kalts ülevel paelaga akna ees…”
Astral oli kerget rannapiiga linnaslängi mõnus kuulata – ehkki sisu oli räme. Sõnade vahele sopsasid kodused ju-d, sõnadel endil aga oli isevärki tugev rõhk, millest ta Tartus puudust tundis.
Astra ei saanud üle kiusatusest Eerot Arturiga kõrvutada. Olgu, et see peale ta enese siinses seltskonnas kedagi ei huvitanud.
“Eero käis suvi otsa metsa langetamas, et meie pulmad ja korter ära plekkida,” kangutas Astra tublilt Egle moodi slängi, et üldse kuidagi kuuldele pääseda. “Metsast tuleb mitu head tonni…”
Astra jutt ei kõigutanud Egles mitte midagi. Metsas, siis metsas. Pulmad siis pulmad. Teada, kuidas need õitsemised ühelt maalt otsa saavad. Mees peabki naise heaks tööd tegema ja mammutit küttima – aga nad teevad ju seda ainult seni, kuni endal huvitav ja lõbus on. Pärast püüa ise oma mammutid.
Astra jälgis kõrvalt, kuidas ta järjekordselt Eglega kohandub – ta oli tugevalt vulgaarse Egle stiilile alati alla andnud ja seda matkides seda tegelikult isegi nautinud. Korraks. Nagu suutäit kilu.
Mõistagi võis Eerole läbi rahakujulise malli vaadata. Kellele ei võiks! Tema suutlikkus just päris kurvaks ei teinud. Siinkohal võis unustada kahtlused, kas Eero mitte oma aususe ja headuse pärast, tulevase lapse pärast metsas ei rüganud. Talli asemel. Kus ta tegelikult olla tahtis.
Lapse ja ainult lapse. Mitte Astra.
Eero oli Astraga nii heaks, soojaks ja hoolitsevaks muutunud kardetavasti ainult lapse nimel. Lapse ja ainult lapse. Sest ta ei armastanud Astrat nii, nagu oleks armastanud taeva poolt määratud tegelik ja päris paariline. Astra alateadvus ei saanud üle kevadistest hingevaludest Eero ühekülgseks emasloomaks olemise pärast. Ta ei teadnud, mis praegu nende suhetes tegelikumalt ja võimsamalt töötas – päris või harjutatud kiindumus, õnn või leppimine. Igatahes pesa punus Eero küll.
Eglet poleks huvitanud, kuidas Eero kevadel nädalateks talli kadus ja näole ei andnud, nii et Astra kustus lausa ära – ehkki teadis sisimas, et Eero tunnetab, et nad pole päris õige paar ning püüab põgeneda. Egle köötsutas tuimalt aknast välja vahtida. Ta oli päris tõsiselt oma enese mures. Jumala pärast, mitte mehe petmise või armukeste omavahelise ristirästi petmiste pärast! Ka mitte Sandrast lahus oleku tõttu. Egle muretses seeüle, et tal oli suu ohatistes ja ta ei teadnud, kas ja kuidas sedamoodi uue mehe juurde minna.
“Vaevalt Artur sulle lahutuse annaks…”
“Päh, kui küllalt kaua on lahus elatud, kuseb kohus talle kõrgelt,” mühatas Egle, end hapult peeglist vaadates.
 
“Tere, mina olen Artur!”
“Egle esimene mees?”
“Nihhuijjaasibjee mälu sul!”
Selline kõne tuli mulle mõne kuu eest.
Artur, kes töötab Norras laevaehitajana, küsis ministeeriumist minu telefoninumbri ja helistas. Lihtsalt selleks, et pärida, kuidas mul läheb.
Uurisin ääriveeri, millist teenet ta minult ootab.
Mitte mingit.
Tema lihtsalt oli Artur minu minevikust. Mitte üldsegi purjus, nagu selliste hulljulgete tervituste puhul teisest ilmast tavaliselt. Kaine. Ja helistas. Kontrollis, kas ma olen olemas. Kas tema noorus oli olemas olnud – või oli see kõik unenägu.
Artur kirjeldas lühidalt ja asjalikult, mis tööd ta Norras teeb, kuidas oma naist ja kaht last üleval peab, miks ta sel alal Eestis töötada ei saa – seda ala pole Eestis, noh.
Soovis kõike kõige paremat. Ja kogu lugu!
Vot selline Artur – ja minu nihhuijaasibjee-mälu.
 
Astra teadis, et enne Eeroga abiellumist ta enam Eglega ei kohtu. Ja tahtis viimse kodulinnasuve lõpetada paremini kui lihtsalt asju pakkides ja alatiseks siit uttu tõmmates. Astra kuulis enam kui kuulas Egle lörris-abielu-uue-mehe-jutud lõpuni. Egle oli vaatamata sellele, et “teda kõik tahavad” ja et Astrat tahab ainult üks, omas loksuvas ja takerduvas elus üksi ja õnnetu.
Astral ei olnud vähimatki usku, et Egle võiks päriselt elama hakata, tööle minna…
“Lähme kuhugi välja sööma!” kutsus Astra.
Sõbratar kõhkles. Lõuna ajal polnud tal sellist asja ette tulnud. Ainult õhtuti. Ja siis pigem jooma. Enne tantsusid ja tihisid uue ja uue ja uue mehega.
Egle süütas uue sigareti.
“A mul on ju, nigu öeldud, üks ruts vene raha,” meenutas rikkast mehest kuivale jäetud naine.
Astrale polnud palju loodrist sõbratarile üht maotäit käristada.
“Mul tuleb’s nägu pähe joonistada,” nõustus Egle. “Oota, ma käin enne sital ära.”
Astra nägi Egle äraolekul, kuidas selle, kord tõusiklikult jõukas olnud, maja pesemata aknast venisid kasutud minutid sinise suitsuna välja. Ja ikkagi pidi ta ikka ja jälle Egle juurde tulema, pidi tema ühetoonilisi jutte kuulama. Ise veidralt pingul olles. Astra võinuks Egle kuradile saata, tema seltskonnast igaveseks vabaneda – aga ta vajas Eglet. Jõu saamiseks Egle negatiivse näite pealt. Meenutamisest, milliseks Astragi võinuks saada, kui ta polnuks päris paljudes asjades siinilmas tugevam ja parem. Egle oli kontrast ja vaheldus. Egle oli Egle.
Astra maksis Egle juurde tulles lõivu oma enese mitmenäolisusele. Ole hea, Astra, vaata nüüd – seegi oled üks sina.
Ja ta vaatas. Ta nautis seda, kuidas Egle endale nägu pähe joonistas. See meenutas nende esimesi võikaid sõjamaalinguid ja tekitas nostalgiat. See oli vaatamisrõõm osavalt tehtud tööst. Egle nägu eeldas teravaid värve ja teravaid kontuure. Teda ei muutnud need tugevad ja pooltoonideta jooned klouniks.
Egle puuderdas oma kitsa, ideaalse näokese mitmekordselt sisse, kuni ohatisi näha ei olnud. Ümber tiigrisilmade joonistati tugevad triibud. Kui Astra oma silmile sellised joonistanuks, tundunuks, nagu vaataks ta aknast vlja.
Egle moodustas laud rohelisest, lillast ja hõbedasest. Ripsmed kooldusid üles. Väike armas suu sai tumepunane. Ja Egle heitis oma ovaalseist külmist silmist rahuloleva pilgu peeglisse, tõusis sihvaka ja täiuslikuna kui mannekeen.
Milline välimus!
Millised võimalused…
Kuhu Egle võinuks ja võiks… võiks veel? Kuhu kõik ta oleks võinud jõuda, kui ta nii koera moodi vedel, harimatu ja tühi polnuks.
Astra oli harjunud, et inimesed vaatavad teda kui kena noort naist tänaval. Kuid Egle sinimustad juuksed ja väljakutsuv nägu panid neid lausa ümber pöörama. Seda kõike oli väikelinna jaoks liiga palju ja jõuliselt. Egle oli magnet, mis pani inimesi vastu laternaposte jooksma.
Egle meelisbaari ukse taga oli Astra rõõmuks ülijärjekord. Astra lemmikkohvikus oli Egle kergenduseks sanitaarpäev. Tüdrukud jõllitasid keset linnakese peaväljakut teineteisele näkku ja sammusid siis hoogsalt linnakese esindusrestorani.
Astrat ei üllatanud põrmugi, et Egle ei osanud endiselt noa ja kahvliga üheaegselt kuigi ladusalt suhelda. Seda olnuks liig nõuda inimeselt, kes ürgajast saadik oli end juhuslikel söögiaegadel võisaiadega täitnud. Polnud ju Eglel ka restoranidega üldse etiketikogemusi.
Vanemad polnud teda rahategemise kõrvalt välja viia mahtinud.
Liiatigi puudus neil, majaomanikel, vastav kommegi. Restoranides käidi selles rahvakihis õhtuti, kui pimedus lubas – lausa käskis! – juua, nagu süda lustis. Egle tavatses titemammana end vabaks rabeledes baarides pilvituks juua, mitte restoranides mingeid söömariistu dresseerida.
Nii ta siis sumas oma relvadega Astra vastas mööda taldrikut, nii et kaste ähvardas seinale lennata. Egle võluv küünarnukk oli leivataldrikus ja laudlina kortsus. Egle seletas täissuul, et pidi järgmisel päeval maal tütrele järele sõitma, aga see värk lendab võpsikusse, sest uus kutt tuleb teda vaatama.
Astra õrritas Eglet mõttega Arturist, kes maandub seepeale linna pilti uurima. Egle lootiski sellest siis vindumisele kiiremat lõppu. Astra tundis Egle kirge teravate elamuste suhtes. Skandaalid panid punkte, komasid ja muid kirjavahemärke tema uniste päevade jorusse.
Hetkel, mil Astra võttis rahakoti, astus saali Egle ema.
Vabast ajast erataksojuht. Eglel oli ainult rõõm lasta emal end nii valitud seltskonnast leida. Ta palus haritud ja kadestatud Astral vaid rahakoti ära koristada, et ema ei näeks. Egle ei saanud ometi oma hiid-emmele näidata, kuidas vaene üliõpilane – rase pealegi – tema hukkalastud (või –aetud?) tütrerajakale lõunat välja käristab.
Egle ema oli tütrest koomilisem segu sarmist ja vulgaarsusest. Pikk, lai ja karjuvalt värvitud juustega. Üle-provintslikult teatud fuuria.
Ta jäi sama pikka, kuid poole õhemat lapsukest silmates jala pealt seisma. Pungitas oma vananenud, kottis ja punetavaid eglesilmi.
Mida sina siin teed? Küsimus oli käre, esitatud koleda irve saatel – ja meenutas Astrale aegu, mil sama tooni ja näoga Eglelt päevikut ja tagasi saadud kontrolltööd nõuti.
Mamma trampis ligi, kuulas tütre ta juukseid ümber sõrme keerutades üle. Hiljem restorani baaris kohvitades avastas Astra, et Egle ema on tütre abielurikkumistest teadlik ja toetab neid kõigiti. Rikkumisi. Sest ausalt öeldes tunduski ta olevat selle tütarlapse selleks ilmale toonud, et algusest peale ja eduka lõpuni ta igal võimalikul moel ära rikkuda.
Tea, kaua see Arturi-jama veel kestab, oli mamma kuri. Naisele raha ei anta. Eitesid tuuakse juba minu majja sisse.
Mamma vali seisukohavõtt ei lõppenud. Astrale meenus naiste ilkumist ja tänitamist kuulates, kuidas kooli ajal ema tütrele alati õigustuse leidis. Miks sel õppimata oli, miks ta poppi tegi. Alati olid kõik teised süüdi.
Artur võinuks oma algse armastuse ja kire tuules Eglele kasvõi eskimonahast kingad teha. Aga Egle jättis ta tujude pärast rahuldamata – ja tõukas endast eemale, teiste naiste juurde. Ise põrkas aina ühest võõrast voodist teise, selle asemel, et eskimonahast kingi kanda.
Selle kõige taga oli see eit. See emake-hellake. See üha valematele tegudele tõukaja.
Tegi ta seda naiselikust õelusest ja kadedusest või?
Egle unustas emmega koos olles viimse kui ilusa aja Arturiga.
Ja Astra tundis kergendust, et võis mamma taksosse töhe pugedes koos Eglega vastu puhastavat meretuult kõndida. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat