Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 9


Mõned tahtsid Egle Kaagverre saata.
Justkui seal kedagi paremaks ümber vormitaks.
 
Kaagvere erikoolis vormitakse küll. Konformeeritakse.
Ma kogesin kena keskealise ametnikuna just seal tütarlaste eriinternaatkoolis just hiljuti kaht ülitugevat tunnet korraga. Üks tunne oli õõv ja teine kadedus.
Õõv tulenes sellest, et mitukümmend pahelist ja pahaendelist plikanähvitsat ei tahtnud lasta mul minu ülesannet täita. Mu ülesanne oli neile iseendana näidata edumudelit. Mina, tubli ja haritud, lapsest saadik õigesti käitunud tüdruk, pidin kinni pandud kurikaeltele näitama, kuidas peab. Pidin seletama – ja oma eeskujuga tõestama – et tuleb õppida ja sõna kuulata, on vaja seda ja on mõistlik toda. Tüdrukud võtsid mu vastu vaenuliku irvete seinaga. Eesti- ja venekeelsed vahelehüüded naeruvääristasid kõik mu kavatsused. Ilkumine ja üleolek lammutas kogu mu sõnumi.
Võid ju teada, et sellistes kohtades pannaksegi tädid proovile – mis sa, mammi, piuksud siin! Aga kui sind ennast parasjagu lammutatakse ja paika pannakse, pole sellest teadmisest halligi tolku. Higistad ja punastad, oled enda peale oma kimbatuse ja hirmu pärast tige – ja vihkad neid rumalaid, võõbatud nägudega, ülbeid ja üleolevaid, elus tuhat sigadust teinud väikseid fuuriaid. Need tajuvad su vihkamist ja võõrastust ja vajutavad su veel halastamatumalt seina külge kinni. Lirtsti!
Kadedus tulenes sellest, et minuga koos oli raskestikasvatatavatele plikadele positiivset mudelit näitamas ja sisendamas üks kirjanik. Tal oli õnnestunud kirjutada paar raamatut, mida teismelised ignorandid lugesid – uskumatu, tõesti lugesid! Sõna oli nii vägevalt teele läinud, et teda võeti kuulda. Ja tema raamatuid teati koguni Kaagveres!
See kirjanikumimmi oli vähemalt sama suure tagumikuga kui mina. Täiesti ilmetu. Pudelipõhjade moodi paksude prilliklaaside ja rasvate juustega. Igavalt ja isikupäratult riides. Töntsakate säärtega. Aga ta suutis neile kurjadele küülikutele oma pudelipõhjade tagant silma vaadata. Niimoodi, et tekkis silmside. Ta püüdis nende vahelehüüetest iva kinni – ja arendas teemat nende rämeduste pealt edasi. Õelad kraaksatused jäid vait. Teda kuulati.
Kui mõlemakeelsed tibid koondusid kirjanikumuti ümber ja lobisesid temaga usalduslikult, pingest pääsenult, jäin mina kõrvale. Oleksin tahtnud oma ametnikuahtri sealt kuradi kolooniast välja vedada, jalga lasta, põgeneda – vapralt ja vabalt! – aga ma ei pääsenud enne, kui kirjanik lõpetas. Ja ta ei mõelnudki lõpetada – sulandus ja konformeerus, tegi katkisest kanalast oma fännklubi ja tundis end häbematult hästi.
Mina mõtlesin eemal end aina halvemini tundes, kui valesti võrreldes selle nõiaga on minu konformeerumised käinud. Ma olen Egledega – ja kõigi teiste endast väga erinevatega ka – lävides püüdnud üle võtta nende käitumismallid ja samale lainele turnida. Ent need mööda eksistentsiaalset redelit üles- ja allapoole küünitamised on reeglina mind lihtsalt võltsiks väänanud, tühjaks kurnanud ja endaga tülli ajanud. Ma pole nii tugev, et panna kedagi enda järgi konformeeruma – teiste järgi vooldumine on aga alandav ja hävitav. Tuletab meelde, et ma olen kõigest formaalne ja õõnes, hall ja tühi ametnik. Mina – ilus ja tubli Astra – ja korraga nii mitte-miski? Aga vot nii just ongi. Hea, et ma sealt kolooniast oma tühjust ja küündimatust avastamast lõpuks välja pääsesin. Huh.
 
Egle aga oli kärmem kui Kaagverre saatjad. Lasi koolist jalga, maale isamaja kõrvale mingi ootamatu Arturi vanemate koju miniaks. Artur aga oli täiuslik ürginimene.
Aasta pärast jutustas Egle, kuidas ta roomab mööda põldu, kasib ja vaaritab. Oligi nii! Artur oli isaselt nõudlik ja viskas keskpärase lõunasöögi lihtsalt aknast õue. Misjärel andis naisukesele tappa. Egle oli värvimata, üleeilsetes riietes, küünteta. 17aastasena oli tema noorus ja vabadus otsas. Kõik. Oli ära. Kõik oli ära – juba. Ent Astra mäletamist pidi oli naine alguses ka sellises uues tööpolgus ja vabalt valitud trahviroodus kohe lausa õnnelik.
Veel mõni kuu – ja Egle teatas, et läheb aborti tegema, sest tema ei saa seal kolkas punguda ega poegida. Artur olevat igal pool mujal kui kodus, ämma pärast ei saavat majas täie tallaga astudagi, korralikust, karjumise ja oietega keppimisest rääkimata.
Poole aasta pärast sündis siiski Sandra. Järgmisel aastal pidasid Egle ja Artur pulmi kahesajale inimesele.
Pisut päevi pärast sõbratari pulmi läks Astra noorele vanapaarile pikka iga soovima. Egle paljusõnaliste unelmate järgi ei võinuks küll ennustada tema meheks sellist kirvetöist lihakeha. Lihalik Artur oli täiuslik, kahtlemata vastasid Egle kirjeldused metsikult võtvast, väänavast ja naudingus karjuma panevast mehest tõele. Võrdselt tõesed võisid olla nii õhked õrna, kätel kandva Arturi kohta kui ka kaebused pikaks ajaks teiste naiste juurde kadunud, jõhkralt mugava kodulooma peale. Oi õlgu, oi käsi, oi külmi rumalaid silmi!
Siin oli siis see mees, kes keelas seni piirideta Eglel ehtimise ja elamise. Mees, keda Egle armastas, vihkas, pettis ja ümmardas. Ime, et noored tülitsemiste-leppimiste lainete vahel olid üldse oma abielu seadustada suutnud. Vaatamata mitmeaastasele kooselule pidid need kaks veetma mesinädalaid.
Ikka viin ja hapukurk. Sedel oli ka sellisel puhul muutumatu.
Egle istus Arturi kandilisel põlvel, nurrus mehe habetunud põse vastas, andis armastatule näpu vahelt sakummi. Artur mörises mõnusalt, rääkis Astrale oma arusaamisest Eesti-asjast ja jutustas, kuidas sõjaväes end pomoks üles peksis. Artur kiitis oma naisukest, Sandrast kõneldes tulid ambaalil pisarad silma, sest esimene pudel oligi juba kuivaks väänatud.
Egle jutustas jälle Astra joomakoomalegendi – pole see siin meist parem midagi! - ja nõjatas üha raskemalt Arturi rinnale. Peale vanade marsruutide polnud elegantse Egle uskumatult rohmakal mõttebuldooseril mingil liinil Arturi-Astra vestlusele kaasa sõita. Ta kippus Arturi särki lahti nööpima ja Astra nägi teistki kätt halvasti varjatult tegutsemas. Artur hakkas õhetama ning haugatas: “Sitta sa hakkad siin kõvaks ajama. Kuradi emis, kui muud teha ei oska, käi teise tuppa!”
Egle põrkas Artuir põlvilt püsti.
“Sinul jah oleks hea meel ju Assiga kahekeisi indelektuaalset möla ajada! Ära loodagi, Assile sa ennast pähe määrida ei saa – Assile ei meeldi sinusugused odratolgused, kes…”
 
Maailmas on seitse miljardit inimest.
Pooled nendest on mehed.
Assile meeldib neist miljarditest tegelikult ainult üks.
Olenemata kõigi ülejäänute tüübistikku surumisest ja liikideks raamimisest – on ainult üks!
Aga seda ei usu keegi. Eriti mitte need, kes mäletavad noort mind pidutsemas ja proovimas, kurameerimas ja katsetamas. Ega kõik see seitse miljardit peagi teadma, et kõigi nende katsetuste tulemus oli: mulle meeldib ainult Tema.
 
Artur lajatas rusikaga lauale.
“Kas sa pead lõuad, eit! Sul on hale, et mul on lõpuks ometigi kellegagi inimese moodi juttu ajada, et mulle aetakse vasta juttu, mis on jutt. Sul käib mõte ainult tillist tutini nigu hooral kunagi.”
“Sinaoled meil ju tuntud vooruse verstapost. Sina ju üldse ei vea maal võõraid mõrdasid tuppa, kui ma ära olen. Üldse ei nussi neid meie voodis…”
Neil kahel vist ei olnud eriti võimalust oma asju sirgeks rääkida olnud või mis.
“Vait!” röögatas alkoholi-vallandatud – või tekitatud - pingetega Artur, silmad verd täis. “Lase õige tulla, kussa ise täna öösi silda viskasid!”
Kus väike Sandra seni oli?
Kuidas lapsed sellise titeea pealt üldse üles kasvasid?
Eglel venisid silmad pärani.
“Mõtled, et ma sõitus olles kodu tulla ei saa, mõtled, et ma ei tea?” ladus Artur.
“Ella pool olin, noh.”
Arturi nägu kiskus irooniliseks.
 “Seal põld mehi ollagi,” teadis Egle, millisest kandist tuli nahka kõige hoolikamalt ja tulisemalt päästa ja kaitsta.
“Pold, jah? A miks sul siis homiku pea haige põld? Ma pole veel näind, et sa kuskil klunkril öö otsa vahid, kui viina pole ja mehi pole. Ikka mõlemat peab palju olema!”
“Öö otsa!” kräunatas Egle, küüsi laua ääresse surudes. “Tulin ju enne kolme kodu.”
“Räägi ikka, küll loll Artur usub! Sul, lehmal, põle nii pailu ka aru, et sa kardaksid, et ma homikuspoole kodu käisin ja ära tean!”
Artur jõi.
Egle kandis julget, üleolevat nägu. Naine oli sõjakalt ilus, viskas isekalt juuksed seljale, pööritas taas-mingitud silmi ja pigistas suu roosinupuks.
“Kellega sa nikkusid, lita?” nõudis Artur vaikse häälega, vererõhust tursunud nina kahisedes.
“Misse sinu asi on?” sisises Egle vastu.
“Küll ma tean, Joonas oli linnas, jah?”
“Jäta Joonas rahule!”
“Kuule, naine, kui sa mulle õige olla ei oska, mõtle selle peale, et sul on tütar sinu hooratööd vaatamas. Ta ei tule ühelt maalt su hauale kuselegi. Sest määndub vana lita, veel kirstuski vitt vahtus. Joonas on mu sõber ja kui sa ikka teda taga ajamas käid, teed mu kogu küla naeruks. Tead küll, et Joonas ei taha sind.”
“Kas sina oled mu jalgu hoidmas käind, et sa mu vittu nii täpselt tead?” nõudis Egle, kes veel nii hiljuti oli Astrale matemaatikavihikusse ühe kõnealuse objekti joonistanud, et selle tööpõhimõtteid selgitada. “Sa põle iseoma eitede pealt seeaeg üleski saand!”
Mis visa värk on lame ja stiilitu kõnepruuk – näpuotsaga ranna murrakut ja laia kaarega agulimöla. Ravimatu ja kaunistamatu. Vastupidav ja väljajuurimatu, nagu mürgiputk.
Artur haaras Eglel juustest. Egle lajatas talle lahtise käega.
Ju vist armastavad, mõtles Astra – ehkki afektid olid laes, näisid mõlemad tõepoolest seda brutaalselt rõvedat suhet nautivat – ja asus rähklevatest lõõtsutavatest vihakehadest mööda jalga laskma.
“Ass, ära mine, ta tapab mu äraaaa!” kriiskas Egle.
“Ää mine jah, vaata, kuidas raibetega tuleb ringi käia!” kähises Artur.
 
Seljaaju tasand.
Viin lülitas peaaju välja, järele jäid vaid füsioloogilised funktsioonid.
Üles läinud vererõhk põhjustas erektsiooni ka eriliste stiimuliteta. Et sellisest purjuskiimast lahenduseni jõuda, oli vaja eriti intensiivseid elamusi – mis uimaloorist läbi tungiksid ja retseptoriteni jõuaksid. Vihane vihtumine.
Naised ei saa sellisest uhamisest kunagi midagi – alkohol ajab kiima, aga lahendust ei tule. Täpselt samamoodi, nagu alkohol ajab naerma ja nutma, tantsima ja laulma – aga see naer pole õnnelik ega nutt õnnetu, see tants on kole ja laul puudulik. Kõik läheb käima – aga miski ei kõlba kuhugi.
Tean, tean. Ja mis siis? Ega maailm sellepärast end vähem vinti ei võta – ikka klõmaki ja käpardlik hõissa! Kui oled seda nelikümmend kopikatega aastat pealt näinud, ei taha enam ei näha ega teha. Ja mis siis saab, kolid Maa pealt minema või?
 
Toauksele ilmus tilluke, ripakil pükstega kogu. Surmvaikselt. Pisarad pärani silmist ojamas.
“Kesselle lapse siia tõi?” möirgas Artur, pöördudes samas ägedalt teisale, sest Egle oli oma õlga pigistavat kätt hammustanud.
Astra ei saanud öelda ka, et kurg tõi, siis oleks ilmselt talle endale ka tou ära pandud. Kärakas oli toiminud, nagu habemenuga ahvi käes – metsmehe suisa kiskjaks timminud. Tema aju kohta käis väga tabavalt hobuinimeste hulgas levinud kõnekäänd, mida Astra oli Eerolt kuulnud: tuled põlevad, aga kedagi ei ole kodus.
Artur raputas Eglet nii, et sellel lendasid juuksed üle näo. Sandra liibus vastu Astra jalga ja sosistas emme-emme-emme. Artur surus Egle kõripidi vastu seina. Egle sülitas talle näkku. Mees rebis naise pluusi üle rindade.
“Seda hoora peaksin mina armastama!? Seda tallata-nussida elukat!? Sul on jalgevahe kindlasti praegugi teistest meestest ligane!?”
Egle rippus abitult, kui Artur tal seeliku seljast käristas ja põlve reite vahele surus.
“Emmeeee!” piiksus Sandra. Tema väikesed krampunud käed tegid Astrale lausa haiget.
Artur raputas hiirvaikset Eglet ja surus ta juukseidpidi põlvili.
“Võta!” käskis Artur. Astra võpatas. Sandra niuksus. Egle ei liigutanud. Artur keeras Egle juuksed kindlamini ümber käe, vallandas püksiaugu. Egle nukunägu kadus lihasse.
Astra viis Sandra tema tuppa tagasi ja pani voodisse. Vihakarjed olid vaikinud. Läbi ukse kostis vaid kahehäälset ulgumist, kušdetivedrude plõnksatusi ja voodijalgade raksatusi.
Kõvemini-kõvemini!
Ma nikun su neljaks!
Sandra lamas unetult, pisarad peatamatult sirisemas. Astra silitas teda, kuni võpatused vaibusid ja silmad sulgusid. Tilluke keha keeras end ohates kõhuli ja kustus, rusikas näo ees. Astra istus rahulikult nohiseva lapse voodi ees, tundetu ja mõteteta. Ta ei pääsenud välja, enne kui nad lõpetavad.
 
Ei maksa arvata, et kui oled mõne inimesega pool elu kõrvuti veetnud, siis näed tema laste kasvamist üksipulgi ja järjekindlalt pealt. Tühjagi. Ma nägin Sandrat järgmine kord Egle matustel.
Ta oli pikk ja kõhn, kahvatu ja üsna heledat verd noor naine. Isa moodi. Selleks ajaks juba üsna mitu aastat isa uues peres elanud, sest ema uued mehed ja võssa vedav elulaad ei istunud talle.
Sandra õppis kutsekoolis päris leidlikku ja ilusat ametit ning kuulas matustel minust mõne meetri kaugusel, kuidas lollakas palgaline matja hämas tema ema kohta midagi tublist Eesti naisest.
“Ma olin su ema pinginaaber,” ütlesin ma Sandrale seal matustel.
“Ma tean.”
Kogu meie dialoog. Kõik. Ilma ühegi slepita. Alltekstita. Tulevikuta.
Kui ma seda noort kahvatut naist veel kusagil näeksin, ei tunneks teda ära. Nii on.
 
Eglega koos oli Astra alustanud kihutamist läbi pahede.
Ainult mitte meesteskäimist. Egle kasvas kui hüljatud Gavrocshe. Alati kitsastes pükstes, suitsuga nurga taga. Nooruke põrgusse püüdlev bandiit, kes kõike proovides pimedust teenis – ja viipas Astrat järele. Üksildasest hundikutsikast oli saanud üksik emahunt. Miski ei liikunud, kedagi ei olnud ta ümber.
Astra ei juhtunud naine-Egle öiste lugude kangelasi nägema. Mehenaiseks olles lasi Egle oma maailma lihtsalt roiskuma. Artur oli sageli ära, Egle üksi. Astra ei näinud seal majas iial enam perekonda koos. Pisike Sandragi oli üha üksinda oma toas. Tüdrukunääps ei nutnud mitte kunagi. Ta lihtsalt oli. Seltsiks vaid määrdunud püüriga padi. Sandrat päästsid üksindusest enamasti halvast söögist rikki minekud – siis viisid Egle vanemad ta enda juurde kosuma.
“Tädid”, kellega Sandra ema vahetpidamata söögitoas suitsetas, olid inetud, mõistusest puudutamata vabrikutüdrukud. Sellised kaaslased tüütasid emmet. Sandra tüütas veel rohkem. Nii nad kössitasid, vaikisid ja jõllitasid aknast välja. Makk tümpsus-tümpsus-tümpsus. Hetked, mil energiline Astra tuli, ei erinenud millegi poolest neist, mil ta roidunult, tühjaks konutanult läks.
Egle kannatused olid kohutavad. Arturit polnud millalgi kodus, vanemad ei saanud lõpmatuseni Sandrat hoida. Egle oli noor, ilus, tahtis välja ja igatses tähelepanu. Iga kodust pääsemist mäletas ta viimse detailini. Iga tüli Arturiga hoidis peas kui tekstiraamatut, mille põhjal keegi lavastas tema elu tragöödiat.
Viimne kui uus-isase lause, pilk ja liigutus jäi Egelel ta elukeskmelisest ööelust meelde. Aina raskem oli Astral orienteeruda pisilugudes autoistme-võsavere keppimistest. Mehed, automargid, lubadused ja ilusad sõnad segunesid kompotiks, millest ta üle ei käinud. Ei jaksanud pikalt kaasa elada Egle ootuses vedelemisele, mil ta laitmatus meigis ja bikiinides aknast välja piidles. Peeglisse vaatas ja viilis. Nii küüsi kui ses mõttes, et ei teinud mitte kuradi midagi.
Egle ei näinudki külas olevat Astrat. Ainult jutustas. Iial ei teinud mitte midagi muud.
Astra armastas Eglet.
Teda, keda mukituse tõttu kutsuti agulis mannekeeniks. Keda peeti rikkaks ja õnnelikuks. teda, kes vaatamata alalistele võimalustele ei osanud olla ei rikas ega õnnelik. Egle välimus rääkis Merivälja, ei, Avignoni luksusvilladest. Rääkis paraku kurtidele kõrvadele. Astra ei suutnud neist õõnsatest kohtumistest loobuda, ehkki pärast oli põhjalikult ja kaua õudne ja räpane olla.
“Vaata teda!” ässitas enesearmastus. “Hoia kinni sellest roiskuvast minevikutegelasest, ära unusta, kes oled sina ja kes on tema – milliseks võinuks saada tema, milliseks tema…”
Egle puhul muutus iga tema isikust irduv teema kõrvaliseks repliigiks, peateema segajaks. Küsinuks keegi, kui palju Egle kasvõi Astrast – ometi ju eluaegsest teekaaslasest! – teadis, tulnuks vastus: absoluutselt mitte midagi. Sest ei ülikool ega huvialaringid, olümpiaadid ega stuudiod, kuhu Astra Egle mõistes tegeliku elamise asemel surutud ja raamitud oli, polnud teadmist väärt.
Astra tundis õigupoolest rõõmugi oma isekuse juures tegelikult nii harvast kuulajarollist. Ta oli Eglele täiesti tühine kõneaine. Nii, nagu paljud sõbratarid talle endale. Õpetlik!
Eero ilmudes oa ellu polnud Astral nimetada enam isegi end Eglega samal lainel pidavaid muutuvaid meestenimesid. Egle harv seltskond tekitas aga ebameeldiva kõhkluse – kas Kedriku asemel Eero ikkagi ja üldse ja…
Eglel oli ainult, alati, häbematult, julmalt, ahastavalt enesekeskne. Täiesti rahul oma isikuga, nagu see just oli. Suurepärane paljastus naissoole. Miski ei varjutanud seda põhiolemust: mina ja minu naudingud. Olgu mehed või joomad.
Eerost ei olnudki Eglele midagi rääkida. Võis vaid istuda ja Eerot vaikides südamega eemalt uurida. Nii, nagu südame all Eero last. Töö ei lasknud Astral lahkuda kodulinnast, kus oli juba lapsepõlvekodu võtmed temas pettunud isale üle tantud.
Rase üliõpilane Astra oli jäänud vanematekoduta – ja veel jõudmata ta enese uude koju. Egleni selline draama ei jõudnud. Eerost oleks Egle tuvastanud vaid arvestatava kasvu, intensiivsed värvid ja korteri. Neid liine pidi õnnestus Astral Eglet mõneks hetkeks koguni Eero-jutte kuulama panna.
Isegi Eerot oli võimalik taandada Egle-pildi inimeseks.
Eglele kõlbasid joonistada esimesed kuud Eeroga. Kohtumised, seksimised, kuumad repliigid – see oli Egle rida. Võis kirjeldada ka alalist valmisolekut sellele mehele anduda. Võis näidata Eglele ennast pärast Seda uinunud Eerot vaatlemas, süda liigutusest kurgus, käsi Eero rinnal, huuled mehe silmil, õlgadel ja kaelal viivlemas. Aga see polnuks huvitav. Naeruväärne ju.
Ühegi voodi jalgu ei kepitud Astra elus pilbasteks.
Ükski naine ei olnud tema ja Eero kaksindusele praegu veel huvitavalt ohtlik.
Egle silmis ei elanudki Astra mingit elu.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat