Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 8


Ühelt maalt elasid Egle vanemad lahus.
Kui väljenduda nende endi kõnepruugis.
Kui arvestada varasemaid kogemusi, siis küllap oli selline elukorraldus ajutine, nagu see ennegi oli olnud. Egle isal oli rannakülas väike kandiline kole maja, mitusada meetrit kilemaju ja laudad, kus rohetas, punetas, röhkis ja kaagutas raha.
 
Ei läinud need kolm – ei Egle vanemad teineteisest ega Egle nendest – tegelikult iialgi lahku. Kõrvaltvaatajad võivad arvata, nagu nemad arvavad. Nii kokku tulekute kui lahku minekute asjus. Aga nii, nagu mina olen alati olnud Kedrikuga koos, ehkki me pole kõrvaltvaatajate jaoks ju tegelikult kokku saanud, pole nemad laiali läinud.
Just surm näitas seda lahutamatust eriti ilmekalt.
Umbes kümme aastat pärast seda suve läksid Egle vanemad küll tõesti ametlikult kahte lehte. Aga kõigi nende lahti ühendamiste ja kokku lahutamiste juures olid nad ikkagi paar. Rebestamatu tervik. Surid selle lahutamispüüde kätte veel kümme aastat hiljem ära.
Kõigepealt suri Egle pisike paps. Maks läks läbi.
Täpselt aasta hiljem suri Egle. Isaga samal päeval. Ja maeti isa kõrvale. Kolmekümne kuue aastasena oli ta isa surmast saadik aasta aega järjest ainult joonud. Varem käis tal see tsüklitena – mõned kuud tööl ja tubli, siis tsüklis, siis ravil, ja järgmisse sobimatusse töökohta. Viimase aasta tsüklisse pause ei tulnud. Agulis leidus alati seltskondi, kelle juurde jooma minna. Ta oli mingi ilmetu mehikesega abielus ka. See vihtus tööl käia. Naine tõmbas kohe, kui end jalule sai, kuhugi aguli urgastesse, pani päev otsa tina ja vankus õhtuks – või järgmiseks või ülejärgmiseks õhtuks – koju. Läks viimasel elukuul paiste, nagu vana kuradi vanaema. Kudede vedelik ei püsinud enam rakkude sees. Pankreas läks tuksi – nagu see eriti kroonilistel alkohoolikutel ikka juhtub. Ja ühel ilusal suvehommikul see plahvatas. Sõna otseses mõttes. Mädane kõhunääre laskis kogu kõhuõõne saasta täis. Nii, nagu enne oli pankrease sassis ensüümistik perenaise psühhoosi ajanud.
Samas linnaosas elavad koolikaaslased rääkisid matusel, et Egle oli viimastel elukuudel oma padupaistes näolappi nende akende tagant mööda kandnud tinasõdurlikul robotikõnnakul. Täiesti omadega ära. Hommikul “objektile” – kuhugi igrek-trajektoorile lakkuma – ja õhtul masinlikul marsil koju. Mulle helistas ta paar nädalat enne surma. Ütles, et tahab oma maalidest personaalnäitust üles panna. Oli purjus. Ja kõlas, nagu ahviks ta iseennast. Selles mõttes, et nagu viskaks nalja ja mängiks purjus ennast – ainult et…
Kas ma oleksin saanud teda kuidagi aidata? Seda näitust korraldades? Või varem tema ellu sekkudes – ja sellega endale ainult jälkusi kaela tõmmates? Ei saa kellegi teise eest elada. Ei saa kellelegi jõuga meelde tuletada, kui ilus ja andekas ta on – kui ta tahab end pehmelt öeldes valimatutes seltskondades surnuks juua, pole võimalik vahele segada. Mitte kuidagi. Ei hea ega halvaga. Ühel hetkel pole ravileminekutel enam mõtet. Ongi kõik.
Täpselt aasta hiljem suri Egle ema. Tõsi, tal ei läinud maks läbi ega plahvatanud ka pankreas, nagu korralikule kõrile – temagi läks sama teed – kohane, vaid ta magas vähi maha ning metastaasid niitsid ta. Nõnda et päriselt lahku ei läinud see kummaline ja provintsi panoraamil viivuks lausa legendaarne kolmik kunagi. Aamen.  
 
Egle veetis oma kuueteistkümnenda suve isa juures. Tema ema tahtis mingil põhjusel, et pai Astra koos tütrevolaskiga maaõhku hingaks. Ju pidi tubli tüdruku lähedus mingigi distsipliini tagama.
Astra maanägemus kujutles kohti, kus hommikust õhtuni müdistati kogu perega väljas tööd teha, lapsed ründasid mõnuga merd ja metsa. Ka Egle papa rühmas kui tilluke traktor. Egle aga eelistas miskipärast kogu aeg osmikus vedeleda. Toad oid täidetud kuuekümnendate ebasõbralikult kandilise peenejalgse standardmööbliga, Egle kamber peegeldas preilit ennast.
Kõik majapidamise peeglid olid tõepoolest “neitsikambrisse” kokku kantud. Voodil, kapil ja toolidel vedeles hangedena juuksenuppe, plastikehteid, näovärve, harju, lokirulle, aluspesu. Sõjarelvastust lahinguks, mille võitja pidi olema… kes?
Astra kohale jõudes oli Egle isa tööl. Tütar naeratas tulijale õige kokkuhoidlikult. Astrale polnud see üllatus: kui Egle ei viitsi, siis ta ei tee, ei liiguta. Kui Egle soovib, näitab ta igaühele, et see pole oodatud. Astra aga oli õppinud erinevates ebamugavates olukordades reibast üleolemist naeratama. Eglel oli keskpäeval veel öö ja väikeselt fuurialt oli palju oodata külalislahkust või kohtumisrõõmu. Mingit etiketti ta ei tundnudki. Astrat tegid pisut kurvameelseks kujutlused maarahvalikult tervitatud maalejõudmisest, mil tulija viidi naeratades kööki, anti maapiima ja aeti soravat maajuttu.
“Minu tuba,” kohmas Ege. Midagi külmemat andis ette kujutada. Astra istus ebalevalt, näkku ununenud naeratust hambus kandes, Egle voodi äärel. Noorperenaine kakerdas ringutades mööda tuba. Viimaks hakkas Astra kergenduseks kohalikest poistest rääkima.
Eglele oli siin paari päevaga siginenud ilueedi, kes oli eglekohast pikka kasvu, traditsiooniliste lokkidega, suurte silmadega ja Jawaga. Egle käis Joonase juures lakas, Joonas aknast Egle toas. Mõlemal juhul pandi väikestviisi kärakat ja kallistati pehmelt öeldes kaugeleulatuvalt. Astra aimas, millest tulenevad sedalaadi plekid, nagu Egle lina kõrvale tõmmates kesk sängi uhkelt näitas. Astral polnud midagi selliste rinnal ja kaelal laiuvate uhkuselaikude kõrvale panna.
Eglele mõjus oma elu põhiainest jutustamine suurepäraselt. Ta ärkas ellu, nägi peegli ees juukseid harjates stiilselt kirglik välja. Egle lippas oma pikil varsakoivil luurele, ega vanameest kuulmas ole, ja tõmbas ukse kinni.
See oli olnud niiviisi, et rinnahoidjani oli Egle end kohe lasknud lahti pakkida. Aga noh – poisid muutuvad ju õudselt kannatamatuks. Ja – hahahaa! – kas Ass ka teab, et kui nad ilma jäävad, lähevad nad ju, jalad harkis, minema. Needsamusedki valutavad. Munad. Seda oli Astral kahtlemata huvitav kuulda. Olid ju tema suhted agulipoistega just sellised, et pärast agarat kallistamist läks Astra ähmis rüütlite juurest oma asjatoimetustele. Astra austajad olid Egle omadest poisumad ega kibelenudki igasuguseid plekke korraldama.
Rein ikka kibeles. Rein oli Astrast vanem, tublisti endale nime teinud naistemees. Rein käis Astraga meelsasti teatris ja tantsimas – küps kutt ju! – ja rääkis kahe-, ei, ühemõttelisusi. Reinuga suudeldes sai Astra teada, et ta polnud – vaatamata senisele usinale harjutamisele – seni suudlemist kogenudki. Rein viskas Astra süütuse üle nalja ja lubas ses küsimuses perestroika enda peale võtta. Kuud läksid, aga Astra ei andnud. Rein kippus viimasel ajal kohtumistelt jahedalt lahkuma. Astra ei täheldanud küll miskit harkisjalu minekut. Rein pidi järelikult olema leidnud oma tervise huvides varulahenduse.
Klassiõed teadsid arutleda teemal “hukka läinud Ass” – poistega on see “Ass” kogu aeg jamanud, poistehaige, ühesõnaga. Reinuga käimine aga tähenda, et ta on nüüd ikka “einohtäitsa”. Kust pidid tüdrukud teadma, et Astra juhtus vahet pidamata väikelinna reetlikel tänavatel Reinu endast vanemate tüdrukutega kohtama. Kui nad oleksid teadnud, oleksid kadeduse asemel kahjurõõmu tundnud. Kust võisid neiud arvata Astra isa hoiatusi, et temagi näinud sõber-Reinu jälle uue litsiga, ärgu tütreke temasugust ligi lasku, saab haigusi.
Astra ei lasknud Reinu isa hoiatustetagi ligi. Ilmselgelt seksikas Rein polnud sel määral tema tüüp, ei äratanud ettevalmistavat iha, vaid võõrastust ja hirmu. Oh, et selle Kedrikuga ikka nii pahasti läks, kurtis Astra ema. Astra arvas sama. Reinuga oli väljas magus käia – nad olid kaunis, väliselt meelas paar – aga kaksindus kuitahes kena mehega, kes polnud Kedrik, oli tegelikult õudselt piinav.
Nii et alguses olnud Egle jupp aega Joonase eest mööda voodit kõrvale hiilinud. “Ikka tonks ja mööda!” Varsti aga tekkisid Eglel Joonase alt minema puigeldes tõelaadsed mured: Joonas võib kah minna mõne teise juurde vaevu vähendama, nagu ikka käiakse. Egle oli kartnud, et Joonase armunud olekust võib varsti väheks jääda. Tuli plekk. Voodilinadele.
“Eriti pull, et just järgmisel hommikul tuli vanamees millegipärast mind äratama. Jeeeee! Vaatab ukse vahelt sisse – vot nii pika näoga – ja virutab ukse kinni. Arvas ju, et hallukad. Vaatas ju uuesti, pikemalt – ja pani aga ukse hästi tasakene kinni. Et mitte segada!”
Tüdrukud naersid end hingetuks. Astra pildistas olukorra mõttes oma moraalsesse koju ümber – ja tal oli tunne, et ta kuulab täielikku utoopiat. Miks isa tasaseks muutus – meestevahelisest solidaarsusest või ahviarmastusest tütrelooskami vastu, et kui lapsuke tahab, las mängib?
“Hommikul sihtis vanamees mind ju altkulmu – et ta enam sihukest asja ei näeks. No midagi peab ju ütlema, et mitte odratolguse nägu jääda. Aga, raisk, kandis mutile ette. Kui mutt poleks välja mõelnud, et sina võiksid siia tulla, oleks ma ju tuta-tuta linnas tagasi old.”
Ahah. Astra oligi siis Egle ema günokraatia armust kodupolitseinikuks korraldatud. Astral ei saanud linnas Eglega koos tegutsemine jutuks olla. Egle ema arvas Astra ahistatuse ekslikult ontlikuks loomusunniks. Kuid esimest korda vabaduses, vallandus kogu uudishimu, soov järele jõuda, tahtmine olla – mitte olemiseks valmistuda. Esimene põhjus maal õue minna oli kodu-kardavoil ja taltsutataval jooksujalu metsa, suitsu tegema silgata. Egle jälgis kohmakalt pahvivat “sõbrannet” ja õpetas: “Esimesed kolm kuud käis mul kah pea alati sitta kanti ringi, võttis kargu täitsa pehmeks, ää põe.”
Astral tegelikult ei võtnud. Ta ei põdenudki. Niimoodi saigi hästi lihtsalt ja lõplikult endale eluaegse jama kaela. Suitsetamine muudab ajukeemiat, kirjutab mitme-ala-teadlane Narby oma interdistsiplinaarses menukis “Kosmiline siug”. Tubakas mõikab ajurakkude peale nii, et tekib uus keskus, kõhutühja tunde peale reageeriva keskuse kõrvale. Suitsetamisest ei saa seega mitte sõltuvus, vaid nälja ja januga analoogne kutsung. Veel enam, energeetiliselt ühineb tubaka toime mõtte ja loome tegevusega – mistõttu tubaka peale timmitud aju pole tõepoolest suutelinegi ilma perioodilise tongita mõtteid ega loomingut produtseerima. Kosmiline siug on mähkinud inimese tubakaga indiaanlastele sobivasse ja jõukohasesse, valgetele aga üle jõu käivasse maagiasse. Eesmärk ja abinõu, põhjus ja tagajärg lähevad valgete käes sageli sassi. Ära anna pilli hullu kätte – ega habemenuga ahvile…
Eglel oli antud juhul aga hea sigarette Astra kotti peita – oma peidikutega oli ta juba eranditult vahele jäänud. Tüdrukud rippusid veel hilisõhtul peldikupotil kõõludes suitsudega aknast välja. Valmis konisid iga hetk vundamendinõgestesse pillama.
Kui nooruke elu-uuriv duett tahtis kuhugi minna, piisas Egle isale alguses sellest, et Astra küsib. Siis aga lakkas ka see allikas papat veenmast. Otseselt ei jäänud ju neiud millegagi vahele, kuid lubatud ajaks ei laekunud nad ka iialgi.
Astral ei läinud vaja mitte mingeid tööriideid, mis tal eksikombel maaidülli jaoks kaasas olid. Tuli pigem Eglelt “neid teisi” laenata. Lõunaks ärganud, sõid tüdrukud Egle traditsioonilisi võisaiu tomatiga ning lohistasid end randa. Nad päevitasid ihualasti, mis oli noortele kaluritele kähku teada ja piiluda. Selles asja mõte oligi. Õhtupoole aga tehti pikka aega nägusid pähe ning tümitati Egle isa sellepäevaste palvetega. Ja mees halastas noortele sõjamaalingus minnaigatsejatele.
Kõige rohkem sai kino naaberasulas, kus oli baar ja õllekas. Baaris sai valmis-välimusega Egle konjaki alati kätte. Sosistas vandeseltslaslikult, et baarikühvel ei julge keelata – muidu võib Egle oma emmele rääkida, mis asju vanamees temaga vargsi kaevamas käib. Suitsu silma ajav Astra sai tunda esimesi üdini halvustavaid kõrvalpilke. Ta teadis ka ise, et kuueteistkümneaastased sõjamaalingus tited konjaki kallal pole kõige kukum vaatepilt. Egle oli selle pildiga rahul. Tema kuulus selle pildi peale ja sisse. Pärisosa…
 
Natukene patusust on hõrk ja armas.
Nagu natukene patune noor nainegi.
Aga vastupandamatu tõmme patu poole teeb noore naise kõigepealt saatuslikuks vambiks – ja siis ületatakse piir. Seal piiri taga on hoorus. Kõige lihtlabasem. Seal pole enam ilu ega andumist, naudinguid ega kätel kandumist. Seal on õlleloigud laudadel, kuhu valged kannikad istuma laksatakse ja nende vahele rämedat pulka vihutakse, nii et kogu maailma romantika nutab. Mõnikord makstakse selle eest. Mõnikord saab… kuidas see kultuslikult menukas ruik-bänd pröökaski… vaid tableti eest. Napsi eest. Ja tagant.
Pärisosa ei lasknud Eglel hilisematel aastatel baaridaaminagi töötada – tikkus tööd ära jooma ja tühja taara vahel… Jumal küll, ta polnud ju olemuselt mingi hoorapurikas ega patukott. Miski murdis ta noorena nii katki, et kui takistusi ees polnud, viskus häving seniiti. Baaridaamina jõi baari kuivaks. Hotelli toateenindajana püherdas koristatavate tubade voodid nii asukate kui kontvõõrastega koos risti-põiki läbi. Mis temaga ometi toimus?
Rikutud. Üdini rikutud. Lapsest saadik.
Ja ausalt öeldes tahaksin ma need müüjaraiped, kes lastele alkoholi müüvad, täiega ära tappa. Sõna otseses mõttes. Halastuseta. Sest nemad tapavad lapsi. Poleks Egle mõneteistaastasena õlleka-lammede helde käe abiga jooma hakanud, poleks ta kolmekümnendatesse jõudnult säärane paadunud paat olnud. Heatahtlikud teekaaslased võisid küll imestada, et ta helgematel aegadel ikka nii ilus ja šikk välja nägi – aga need helgemad ajad jäid üha harvemaks ja lühemaks nende õlleka-eitedest roimarite pärast, kes väikestele tüdrukutele muretult nii õlut kui konjakit müüsid. Et väikesed tüdrukud oma emadele ei räägiks, keda isad kargavad, kui emasid silmapiiril ei ole. Elu on inetu. Ja kõige inetumad naised, kes soolatüügastena seda elu veel inetumaks teevad, tuleks maha lüüa. Kui ma seda valjusti ütleksin, siis mind vallandataks. Aga Egle katastroofi pärast mõtlen ma niimoodi küll. Ja kõigi tema saatusekaaslaste pärast, kes täpselt sama moodi lapsena sisse joodetud ja lõunast õhtule saanud on.
 
Baarist enam meeldisid Astrale siiski vabaõhupummelungid. Tarvitses osta õllekas paar sanga ning liigse maskuliin-härg-huvi vältimiseks “televiisori” tagatrepile kepsutada. Sedasorti drinkimise eelis oli, et keegi ei tunnistanud nende jumalavallatut tegevust. Poseerimiseks ei kulunud vaeva ja Astra võis rahus jälgida, mida alkohol tema seni hillitsetud mõistuse ja kehaga tegi. Astra võis tunda end Eglele lähedasemana kui kunagi varem.
Miski rääkis talle, et Egle jälgib sõbratari pillerkaaritamist huvitatud kahjurõõmuga. See oli Egle pärismaa, kuhu astunud Astra polnud enam nii vastikult tubli – jess, vesi peale! Vähemalt Egle jaoks ei uhkeldanud Astra oma heade kommete aadellikus pärjas, vaid oli järgneja. Egle oli tugevam. Egle muutus kilgiga peas jutukaks ja vaimukaks. Ta tahtis esineda ning Astra oli kütkestatud publik. Neiud korraldasid klounaade:
“Liblika leidsin “Viru” baarist umma-umma-jaaaa,
käraka ostsin õllesaalist umma-umma-jaa!”
Koolitüdrukud üürgasid õlleka tagatrepil puhtas kahehäälsuses, mis pani akvaariumi tavaasukad üllatunult röhitsema ja männikäbid kukkuma. Plikad keksisid kaelakuti metsaalustel puujuurtel, õllekannud peos, ülejalasamme:
“Läksime siis umma-umma
kahekesi umma-umma,
minu tuuupa hiilisime umma-umma-jaa!”
See oli uhkelt harmooniline. Kodupoole kalpsati pärast suviseid elukoolitunde teineteise käevangus “tsimmairuudiralla”. Astrat tegi õnnelikuks Egle ilmne rahulolu tema lõdvaks-lastusega. Eglel nappis siiamaale kaaslasi tinapanemiseks rõõmsa tuju jaoks. Vanemad olid ammust ajast mõlemad tinutanud pingete maandamiseks ja omavahelisteks sottide sirgendamiseks. Töölisnoortega kangialustes ja korterites tehtavat oli ausalt öeldes raske pidutsemiseks nimetada. See oli võtmine võtmiseks. Võtmine ajatäiteks. Võtmine laua alla jõudmiseks. Võtmine, võtmine, võtmine.
Seletamatul moel õnnestus tüdrukutel vanamehe silma ette ontlikult sirgete ja tõsistena ilmuda. Astra mängis nägu, mis tuli just mere äärest peisaaže maalimast. Egle-juures-elamus oli pigem maadiskodel ilma tegemine. Mitte valguse ja varju kombinatsioonide vaheldumine silmapiiril. Selline peatükk puudus Astra elus seni. Sinna tõmbas aga Eglet eriti hullupööra – ja Astrata oli see talle enim keelatud mängumaa. Hilisõhtut oodates jõudsid pool-diskopepud silmad mitu korda üle värvida. Mindi auto- või traktoristopiga. Peo eel tavatsesid noored alevi vahel ringi defileerida, kuni veel valge, üksteist üle vaadata. Egle-Astra kärasid sellisel puhul imehästi kokku. Nad olid saledad ja ilusad tüdrukud. Külasilmad ahmisid neid. Nad leidsid kuraasi teineteisele otsa vaatamisest ja käsivarrest näpistamisest. Omavahel kokku hoides oli kergem võõraid pilke taluda.
Piigad rakendasid oma ülevoolavat pidueelset energiat absurdsel moel – õunaraksus. Kui nad olid otse peremehe silme all üle aia õunavisse korjanud, lehvitasid nad keeletule kahjukannatajale, saatsid häbematu õhumusi ja mõnulesid alevi ilusaimate poiste ligijalutamisest. Nende õuntest küsiti ampsu. Ampsuküsijatega tantsiti pärast kleidid selja külge ja lasti õigel ajal ülejala varvast. Isuäratava kaksik-ilmutise päästis külapoiste käest see, et keegi ei teadnud, kustkohast sellised tulid.
Egle isakülla tatsati, kingad näpus, mööda vana maanteed, mida ääristasid sajad jaaniussid. Astrale oli see ainumõeldav õhtulõpetus. Aasta pärast oli tal kurb ja kole kuulda, et enam ei tulnud Egle ühteltki peolt sedasi tulema. Veel mõne talve kuludes aga lakkas ka Astra ise oskamast õigel ajal lõpetada. Nii tantsu, napsu kui flirti. Ikka üle serva, üle ääre, üle võlli, üle piiri. Nostalgiline tagasivaade tollele piiripealsele Egle-suvele näitas Astrat endale tollal veel imelise puhta haldjana.
 
Egle hõõrus käsi.
Sleppi võetud sõbratari varsateod mängisid ta küüneliste käte vahele mahlase menuloo. See lugu jäi Astrat kummitama igas seltskonnas, kus iganes ta jutustada oskava ja tahtva Eglega koos oli. Sama kehtis Egle kõuehäälse, groteskselt sarmika suure ematüki kohta.
Astra ülivärvikas loomkatse enda kallal oli provintsis vihatult mainekate vanemate vihatult tubli lapse poolt pakutud magus suutäis. Seda pidi uuesti ja uuesti mäluma. Sähke, “indhäligääändzzz!” Mäluda oli soodsaim omamehelikus-mõistvas-sõbralik-häbistavas toonis – pole sa meist parem midagi!
Lugu ise algas sellest, et Egle maaperes tähistati edukat äri, kaasaegset lõikuspidu. Kilemajad olid seks aastaks tühjaks lüpstud.
“Võtsid ju vanad aedas väikest viisi viint, saime meie ühele pudelile küined taha ja küla vahele! Söökla treppis olid ju kutid kleepekaga. Panime mõlemad pudelid ühte ringi. Istus Ass kahe kuti vahel sirges ringis, nii et viin tuli aga ühelt poolt ja kleeps teiselt poolt hoobilt vasta. Mina ei saand enne midagi aru, kui mu mutt tuli ju laias sammus tüdrikid otsima. Sai ju Ass treppist püsti ja pani ilge ajuga kodu poole jugama. No oli see ikka juga! Kõver ja aukudega ju. Ma pole nii kiiresti ja vilta kakerdavat kaussi enne näindki. Sügasime ju mutiga järele. See juba silmiti minu voodis ja ropsib. Tirisid ju kännud Assi trepile ja kukkusid talle piima sisse ajama. Mutt hoidis püsti, vana valas sisse. Ma põle nii täis ropsitud treppi ja läbi sõimatud kände enne ega pärast näind. Oi nad kuulsid – mine persse mutt – mis lõugad mu peale – ära tolgenda kutt – sa ajad mul südame pahaks. Ei no – ajas ka. Aga vanad on täitsad. Poldki hommikul suuremat ütlemist. Jagasid lahkesti kurgivett ja olid muidu ka sõbrad edasi.”
Sõbrad ikka – miks ei sõbrad, kui tüdrukul oli õnnestunud esimesest umbpeatäiest napilt eluga välja tulla.
Egle kannul oli Astra aiapeolt esmalt kööki hiilinud, et mõnusalt viina visata ja kuulsusrikast lõikuskurki peale krõmpsata. Enda üllatuseks võttis Astra järgmisel hetkel küla vahel maapoistega viina. Absoluutselt vilumatuna oli ta tegelikult juba koduköögis pildi piirile sattunud, ilma et seda ise märganuks. Kui viinal ja likööril hakkas maitse ära kaduma, oli tüdruk tajunud end kuskil istumas ja ühtelugu mõlema pudeli teele jäädes mõlema poisiga suudlemas. Aeg-ajalt ajus kõik-ükskõik-Astra vrvendava ekraani ette Egle, kes kemples Joonasega.
Üks Joonase valjuhäälsetest lausetest näis suunduvat talle endale – sirgelt, Ass, traallaev tuleb! Astra põgenemis-instinkt oli ainus, mis surmava-lähedases joobes säilinud oli. Tema teed saatsid korratud, hüplevad ja tiirlevad magistraali laternad. Miks ta järgmisel hetkel Egle vanemate vahele litsutuna, töllakusi tehes trepil istus, ei teadnud. Astral jäi vaid rõõmustada, et ta poolsurnuna huumorimeelt ei kaotanud, suutis grotesksele paarile tõelaadseid pirakaid lällata ja tõetunnil tulla lasta.
Ei Egle ega ta äge mamma rääkinud sellest, miks Egle pahandusest kuiva nahaga pääses. Et tema ise kauples end Astra joomakooma kõrval Joonase poole ehaliseks ja sai piki pead. Tüdruk kurtis vanematele, et ei saa ju sihukese kõrval magada, läheb parem Joonasega jalutama – ent nood nägid oma noore pahelise ussi läbi ja tuuseldasid ta läbi.
Kombeks ei olnud rääkida ka sellest, et Egle vanemad, kes ise ka üsna silmili olid, Astra täisoleku nägemisest sirgeks kohkusid. Astra ei olnud lihtsalt purjus, vaid varvastest pealaeni etanooli täis. Ja väga eluohtlikult seejuures. Ei olnuks lõbus ega naljakas jutustada, kuidas nad mürgitusega võitleva Astra juures hommikuni valvasid, kätt tema pulsilt laskmata. Tahtsid, kuid ei julgenud kiirabi kutsuda. Ka järgmisel päeval ei lasknud nad rannas veepiiril röötsutaval Astral silma pealt. Polnud see mälukas, millest noored patukotid tavaliselt irvitamisi rääkisid – päris kole lugu oli hoopis.
Kas see oli Egle süü, et Astra temaga seotult juba teist korda tunneli lõpus valgust nägi? Esimest korda siis, kui ta Egle õhutusel Kedrikule armastuskirja kirjutas ja sellele vastust saamata ema unerohud ära sõi. Teine kord nüüd.
Mina aga oskan alles nüüd Egle koljat-ema kangelaslikkust imetleda ja tunnustada. Mitte selle tühja asja puhul, et ta mulle maoloputust tegi ja mu vanematele helistamata mul vaatamata üliraskele “toidumürgitusele” hinge sees hoidis ja kiirabi kutsumisega kaost ei tekitanud. Ei, ma pean silmas hoopis seda, kuidas ta külapidudele tuli ja oma käest-libisema-kippuva mehepussaka ja tütrerajaka kõrval oli. Kas mina viitsiksin mehepuslepi pärast kusagil Läti piiri ääres diskol käia, jalgsi kilomeetreid koju lentsida – tütart valvata ja vanameest rahuldada, linna ja maa vahet laz-buziga tuututada… Ei viitsiks.
Aga see hiid-mamsel püüdis viimase võimaluseni. Nii tütart päästa kui vanameest hoida. Rohkem ta lihtsalt ei suutnud ega osanud. Ja eks kujutage ette, mida ta võis tunda, kui ainus tütar pidurdamatult käest ära läks. Kui tütar ühtki töökohta ei pidanud. Kui ta kõik oma suhted ja šansid maha jõi. Kui ta hooramise hobist vaata et tööks keeras. Ja seepeale veel rohkem jõi. Kujutage ette, mida ema süda siis tundis – kui teile sadomaso seansid meeldivad. Egle emale ei meeldinud. Sellepärast hakkas tema järjest rohkem tina panema. Isa koos oma õllekamamslitega. Ema vihases üksinduses. Egle üha vastupandamatumalt süvenevas rikutuses. Üleüldine joomakooma.
Ja Egle matusele palgatud kõneleja jutustas meile, kes me kõik end Egle ees süüdi tundsime – et ei märganud, millal asi nii hukka läks – kui tubli Eesti naine Egle ikka oli. Ihuüksinda maamuna peale jäänud ema kuulas – ja kui palju sa enam nutta jaksad, kui su laisa ja litsaka, tegevusetu ja pahelise tütre kohta “tubli Eesti naine” öeldakse. Samas kui teine on surnud mis surnud. Pahede kätte. Nägu tänu koolnukahvatusele enam mitte nii hullusti pondunud, nagu vahetult enne surma – aga siiski kaugeltki mitte ilus. Mitte varjugi enam sellest jumalikust ilust, mis talle Looja poolt antud oli. Võibolla ta oligi tubli Eesti naisena sündinud – aga surnud oli ta jubeda ärajoonud libuna, andke andeks.
Nädalake pärast Egle matuseid sattusin Kedrikuga juhuslikult kohvikus kokku. Rääkisin talle, et matsime esimese endi seast. Kedriku näos ega silmis ei liikunud ükski närv. Ta suhtus sellesse minekusse nii, nagu ilmselt pidigi suhtuma. Väga kauge ja võõras teema. Mis siis, et ta oli Eglega… Äh. Egle surm oli talle ebamugavalt ja õõnsalt kauge ja võõras asi – aga minu ehmunud ja kurb nägu liigutas teda. Kedrik ütles, et olen “sõbranne” surma peale nii vapustatud, et näen välja, nagu väike tüdruk. Ja ta suudles mind.
Ilma igasuguse sissejuhatuse või pärastise väljajuhatuseta. Kummardas seal kohvikus, kus ma masinlikult lusikat keerutasin ja igale poole kohvitilku poetasin, vaikselt üle laua ja suudles mind. Ma ei mäleta detaile. Et kas. Või kuidas. Ma kaotasin tol hetkel peaaegu teadvuse – ja olin Eglele südamest tänulik. Et tema surm põrutas mu näkku midagi nii elusalt võluvat, et muidu minust sihilikult ja metoodiliselt eemale hoidev Kedrik kaotas valvsuse.
Egle peiete asemel sain 36aastasena oma elu esimese suudluse, olge lahked…


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat