Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 7


Oli Egle tähetund.
Eglel enesel ei olnud Kedrikust sooja ega külma – tal oli kümneid agulipoisse, kes teda erutasid. Aga ta andis nüüd osava stardipaugu “naiste ülestõusuks” vihatud Astra vastu. See oli oluliselt hullem kui hilisem magamine Eeroga ja ilmselt ka Kedrikuga – õelast uudishimust. Meeste lihalik proovimine ja käkerdamine ei teinud päris kindlasti nii palju ja püsivat kurja kui Astra tagakiusamine.
Paariteistkümne aastased tüdrukud kihistasid alailma Astrast, kuid ei iial Astraga. Kui mööda treeninguid, koole ja konkursse jooksva Astra põlgamine kippus leiguma, hoolitses Egle uute vihkamisväärsuste esiletoomise eest. Ükski Astra saavutus ei jäänud Elge mahitusel põlastuse ja tühivääristamiseta.
Murdeiga rabab tüdrukuid erinevalt. Egle harjus kiiresti enesega rahul olevaks naisehakatiseks. Astra oli aga murde-eelse aasta veetnud boikoti ja pinge käes. Nüüd oli ta kindlasti kohmakaim, punastavaim ja higistavaim peletis. Kedrik kes tema jaoks aina kaugema unelmana aina täiuslikumaks muutus, ei saanudki armastusest lämbuvat Astrat ihaldada.
Egle aga oli kui nooruke sataness, kelle pilked ja intriigid kasvatasid Astra koolipluusi kaenlaalustesse piinatud higilaigud ja niigi suurele ninale vihased stressivistrikud.
Tema ja Kedriku paine jäi metsiku elamustejadana Astra isiksuse süvakihtidesse. Need söövitati ja raiuti, vaheldumisi. Egle oli jõuliselt ilus, salapäraselt enesekindel ja rõhutatult paheline. Oli raske arvata, kumb tüdruk võis olla loomult andekam, sest üks rakendas end vahetpidamata, teine harva – kui kogemata juhtus. Ent kes siin raisatud annete peale mõtles – käsil oli kummaline olelusvõitlus. Kahe maailma vahel.
Egle muutis Astra Kedriku-painatud puberteediea põrguks. Liialdamata öeldes. Sinna ei jäänud ainsatki helget tahku ega hetke. Ei olnud võimalik, et kõik klassi tüdrukud viitsinuksid raevukas-põlastava herilasteparvena Astrat igal sammul nõelata. Kuid ilusamad-tegusamad tüdrukud, kelle seltskonnast Astra hoolinuks, käitusid ühekaupa jäise seinana, mitmekesi koos aga vaenuvalanguna, kus vallandus kõige uskumatumaid seoseid ja süüdistusi. Ilmetute noorte inimeste mass liitus selle jäise seinaga. Egle efektses lähikonnas ei osanud Astra enam kõndida, pliiatsit käes hoida ega kõnelda.
 
Näe, siis kaotasingi ma ära inimhingele kosmosest kaasa antud siin-ja-praegu-arukuse ning hakkasin üha ette muretsema ja planeerima – ning taha ennast süüdistama ja halvustama. Nii lihtsalt see juhtuski.
Kus olid sel ajal õpetajate silmad?
Oma tütre uskumatuid seiklusi vaadates veendusin veel põhjalikumalt kui oma lapsepõlve vermete pealt, kui hull jama on küündimatute inimeste sattumine õpetajateks. On üldine käibetõde, et õpetajateks on saanud paljud need, kes läksid kõrgkooli õppima oma meelis-eriala – ent ei küündinud teadusse. Või sattusid muul juhuslikul ja inertsel kombel pedagoogideks. Vaid murdosa kõigist neist, kes peaksid sihilikult ja teadlikult uut põlvkonda kasvatama, on loodud õpetajateks. Suurem osa on väikesed ja inetud inimesed. Antagu andeks, no on ju!
Õpetajate hulgas on nii õudselt palju omadega puntras keskpärakuid, et nad on ilma professionaalsesse kretinismi kukkumatagi üks eriti katkine kaader. Ja oma ebaõnnestumised-rahulolematuse elavad välja laste kaela. Nii tehes kui tegemata jättes. Nii lapsi taga kiusates – otsekui nonde omavahelisest halastamatust õelusest veel vähe oleks! Kui sellesse omavahelisse andmisse sekkumata jättes.
Mu tütre klassis valitses üleüldine eglelik mentaliteet. Paheline naudingujanu. Tõmme musta auku. Vastuhakk haridusele ja edumeelele resoneerus. Tekkis narkimise-torkimise, hängimise –tšillimise sünergia. Ka tugevalt positiivsed isiksused ei pannud sellele tõmbele vastu. Terve klass läks hukka. Klassitäis pahelisi-frivoolseid-allumatuid Eglesid. Õpetajad vaikisid. Püüdsid ise sest mustast mülkast puhta nahaga mööda hiilida. Ei pöördunud lapsevanemate poole – koostööst rääkimata.
Samamoodi ei teinud õpetajad väljagi, kui mind – nii tublit ja eesrindlikku – kotiti ja notiti. Tänapäeval räägitakse koolivägivallast palju. Tollal ei silpigi. Kesse stagnahämus üldse mingit vaikset väänamist vägivallakski pidas – ei pekstud ega tapetud ju. Füüsiliselt. Helgemad kujud õpetajate seast kindlasti adusid matsu – märkasid, mida Egle juhtimisel minuga tehti – amissateed? Ju nad mõtlesid, et sekkudes teevad asja veel hullemaks. Või olid lihtsalt hoolimatud. Omalgi raske. Või olid kahjurõõmsad? Neil oli küll mu tublidust vaja – plaani täitmiseks ja konkursside võitmiseks – aga noore ilusa ja andeka tüdruku eksistentsiaalne tragöödia rõõmustas äkki nende salaminade mustimaid allhoovusi? Inimesed…
 
Senine rõõm sellest, et Kedrik istus Astra selja taga, muutus hulluseks. Õuduseks. Põrgupiinaks. Astra õppis Egle torgetele vastama laiasilmse vaikusega – iga vastusõna olnuks intriigijanusele iludusele kingitus. Egle pani Astrat kartma edu, püüdlusi ja uusi riideid. Egle ässitas teisi tüdrukuid eranditult igal ettekäändel Astrat Kedriku silmis alandama.
Kes siin mida klatšis, mida uskus, mida taotles ja mida tegelikult mõtles-arvas, jäi Astrale teadmata. Ülikoolis studeeris Astra maniakaalse huviga pedagoogikat ja lastepsühholoogiat. Mitte pühendumiseks, vaid tagasivaate jäljerea puhastamiseks. Välja kukkus vastupidine efekt. Teaduslik psühholoogia määris selle raja veel valuverisemaks. Tema Egle- ja Kedriku-põletatud vermed olid kui õppevahend kõigi olemasolevate komplekside tekkemehhanismina – ainult ta ise ei osanud seda kasutada.
Saagu eraldi tüdrukute ja poiste koolid, et tüdrukud nii kohutavalt haiget ei saaks.
Saagu uus koolikord Eestimaale – et koolis õpitaks teadmisi, mitte ei peetaks nii tapvat olelusvõitlust nagu see, millest Astra eluga välja ei tulnudki. See, kes ta pärast hakklihamasinast väljumist oli, polnud enam see Astra, kellena ta oli loodud ja kes oma õige paarilise kõrval oleks teinud õigeid otsuseid ja tegusid.
Mitte ühelegi väikesele tüdrukule ei tahtnud valesti ja katkisena suureks saanud Astra selliseid segaklassi ja lastekismade kogemust.
 
Egle puhul ootamatusi ei olnud.
Tema ümber kees, kääris ja juhtus päris kindlasti kogu aeg midagi. Egle, kes Astra ees pahaselt peput keerutades oli kädistanud “inthäligäääändzzzz” – et näidata, kui jälk talle igasugune vaimlis-püüdlev element on. Egle, kes Astra silme ees mõne “sõbranne” kõrva juurde kummardudes midagi kihistas, ise Astrale teravsilmseid pilke volksates. Egle, kes…
 
Mõtlesin siin massipsühhoosi üle. Delfides-foorumites möllab-trallab praegu seesama, mis koolitüdrukute õelas katlas. Andke kont ja siht, number ja ämber ette – ja läheb lahti. Oma kontorites või kodudes arvutite taga klõbistades ei moodusta väikesed inimesed küll sellist silmsidemelist-õlgõlalist fronti, nagu psühhootiline mass otseses koosmõjus. Ent ühe inimese või teema, ilmavaate või poksikoti udjamine toimib ka virtuaalruumilise massipsühhoosina. Seda jah, et oma eluga rahulolematud vaesekesed elavad endaväliste objektide pihta oma musta vussu välja. Et muidu viskaksid kaane pealt – ent lisaks üksikisikute traagikale ilmutavad nad seejuures ikkagi sedasama karjamentaliteedilist massipsühhi, mis rõõmustab Kärbeste Jumalat.
 
Igatahes algkooli lõpus istusid tüdrukud jälle ühes pingis.
Selline hingesuguluse eriline, luupainajalik ja seletamatu vorm.
Nii, nagu Astra ei märganud armastusekeerises enda ümber toimuvat, ei märganud ta ka visiseva ja tegevust otsiva Egle üksindust. Suurt tühjust ümber tema. Astra märkas küll Eglet õhtuti ihuüksi jalgrattagi ringi väntamas või loivamas, must kass õlal. Egle mugavus ei lasknud tal Astra kombel eraku-õhtuid eneseharimisse matta. Eglel ei olnud Astra vanemaid ega väikest positiivsusele innustavat Helenat.
Egle ei järgnenud Astrale laulutundidesse, kuigi Astra kutsus. Ei lugenud ainsatki raamatut. Tegi vaid värviproove oma, issandast õnnestunud näokesel. Elas selle nimel, et õhtuti kodust võimlikult kauaks välja jääda. Egle pani oma värvika flirtimisega agulipoisid juba vägagi ühemõtteliselt kihama. Hulgi. Väga ebaplatooniliselt. Variatsioonide ja muude huvideta.
Kellelgi polnud aega enam Eglega õieti riieldagi, sest vanaisa oli surnud, ema-isa kurt-tummas ametis raha teenimise ja kulutamisega.
Loomulikult ei saanud Egle-Astra õhtuid koos veeta. Astra oli kogu aeg ära paigutatud ning tema vanemad kartsid Egle hukka-ajavat isikut. Astra polekski “sõbranne” elustiilile pikalt vastu pidanud. Egle mittemidagitegemise maailm pürgis tormijooksuga täiskasvanuks. Võttes kõik õigused ja mitte ühtki kohustust. Tüdrukud värvisid koos nägusid, panid end ühtmoodi riidesse, promeneerisid linnas. Astra teadis, et neil on Eglega erinev stiil, erinev koloriit – kuid neil harvadel eglestumise päevadel ei hoolinud ta sellest. Kauemaks aga ei tasunud need tühjad tänavatel tallamised Astra vanemate viha ära. Tühjuse tunne ja vastik maitse oli vanemate vastumeelsusest veel olulisem põhjus, miks Astra loobus.
Ühel päeval oli Eglel rinnahoidja. Seda magusamad olid Astra enese niigi tekkinud ihalused oma rinnahoidja järele. Egle laenas talle ühe. Kuna Astra ema oli veendunud, et mõneteistaastase rinda võib rinnahoidja ainult rikkuda, mitte toetada, tuli Astral seda koolikempsus salaja pluusi alla sokutada. Tundides avastas Astra, et rinnahoidjaga varustatult kasutas ta klassiõdedega sarnast võtet: temagi pingutas laua kohale kummardudes pluusi selja vastu, nii et klassivennad võisid näha – sellel tüdrukul on juba, mida hoida. Astra himu Kedriku järele ja enese serveerimine kasvas koos selle rinnahoidja-draamaga järgmisse faasi. Lendas uuele tasandile. Ta tahtis Kedrikut kui meest.
 
Keda teist ma siis tahtma pidin, ah?
Kui noor naine on tundnud ära Mehe oma elus, oma Elu Armastuse, oma kosmilise Teisepoole – kuidas teisiti ta siis saakski, kui teda tahta?
Ma olen alati Kedriku naine olnud.
Kõik hilisemad aastakümned olen eemalt jälginud, kuidas ta erinevate naistega koos elab, mõnega neist ka lapsi on saanud – aga see pole mitte midagi tähendanud. Ma ei ole nende suhete peale isegi armukade olnud. Saate aru – mina, kes ma elasin oma kadunud kaasa kõrvaleheidetud pilke ja tühiseidki puudutusi tuliselt üle – ma pole kunagi ühegi Kedriku suhte peale kiivas olnud. Sest kõigist neist hoolimata on ta ikkagi minu mees olnud.
Olen arvatavasti sellepärast oma kööbakavõitu abielu nürjusi isegi nautinud, et mida hullem, seda parajam mulle. Mees elas minu kulul, kasutab mind ära, petab ja parasiteerib-egotsentreerib? Paras! Ta polnudki ju minu mees. Minu mees on tänini Kedrik.
Ühe korra elus olen teda jõuga enda kõrvale nõudnud. Aga see üks kord kestis ka umbes aasta. Ja see oli väga, väga ja väga võigas aeg. Eero sai surma. Mul polnud enam karistusmeest ega vale valikut kõrval ega kaelas. Tütar oli juba üsna suur inimene – pealegi minust oma klassi teiste tšikkidega tükkis eglestudes totaalselt võõrandunud. Olin üksi. Ja enda meelest vaba. Ja Kedrik polnud ka ametlikult abielus.
Kui varem – ja ka hiljem – olen tema naine olnud eemalt, sekkumata, siis tol ajal läksin peaaegu hulluks kätte ära. Leseüksinduses – ja eks ka enesesüüdistuste tõttu, et ma oma armastusetusega energeetiliselt Eero surma põhjustasin – jõin liiga palju. Igal õhtul. Ja alati, kui mõõdukalt – või ka mõõdutult – vintis olin, helistasin Kedrikule. Rääkisin talle oma elust. Üksipulgi ja pisiasjadeni. Pihtisin talle nagu usaldustelefonile või pihiisale. Teda nägemata. Ainult tema sooje-toetavaid mühatusi kuuldes. Kutsusin teda enda juurde. Iga päev.
Ütlesin talle, et kui ta minuga magaks – kujutage ette, ma ei ole temaga kogu oma aastakümnetepikkuse kiindumuse kiuste seksinud! – äkki siis saaksin paradoksaalsel kombel tema lummusest ja painest lahti. Aga ta ei tulnud. Miks ta olekski pidanud mingit purjus tädi trahhama tulema. Hea, et ta mu telefonis undamisedki välja kannatas.
Mingis seltskonnas – sattusin sinna oma kõige hullemas vaakumis ja mustas augus, üksinduse harjal ja joomise kuristikus – üritasin jõuga takistada tal enda kõrvalt ära minemast. Ta mõõtis mu nutvat-jauravat kogu kurvalt ja külmalt ja tahtis eemalduda. Ma sikutasin teda kampsunist, nagu purjakil naiskarikatuur Võsa Petsi agulisaagadest. Mina olin tegelikult juhtival kohal ametnik – tänu millele ma oma aastasest august ilmselt kohusetundlikult ka välja ronisin – tema oli lihttööline. Aga tema oli väärikas ja stabiilne. Mina pehmelt öeldes labiilne.
Sikutasin teda kampsunist. Aga sel polnud mõtet. Sest kuigi ta jättis mu tolles seltskonnas sinnapaika ja on pärast seda vähemalt kahe naisega koos elanud ning neist ühega vist veel ühe lapsegi saanud – ei pääse ta minust kunagi. Ma ei tea, mis täpselt toimub hingedega, kui me öösiti kohtume. Kes on need inimesed, kellega unenägudes mingeid kummastavaid asju ajavad – ja mis tasandil trehvame nendega, kellega oleme ka ilmsi tuttavad?
Eero tavatses öelda, et kui erootilisi unenägusid nähakse, ju siis kaks hinge astraalis nikuvad. Midagi vastastikust peab toimuma – muidu ei mässiks unes nähtud Kedrik mind mitmeteks järgnevateks nädalateks oma ilmselgelt tuntavasse lähedusse. Ja täpselt samal iks-tasandil elangi temaga koos. Ka siis, kui ta oma kapsuni mu füüsilisest käest lahti rapsab. Mida iganes ma teen – käin tänaval või juhin autot, olen nõupidamistel või esinen konverentsil – ta on mu juures. Ta näeb iga mu liigutust. Ta on mu kõrval, kui ma valin kaupluses salatit või seelikut, on mu kõrval, kui flirdin kellegagi ükskõikselt, on mu kõrval, kui… Ah, mis siin loetletagi. Ta on kogu aeg mu kõrval. Igal hetkel. Mismoodi tema seda tunnetab, ma ei tea. Fantoom-tema rännakud ei pruugi asisele proletaar-temale tegelikult ehk üldse teadagi olla?  
 
Astra sai sellest, kui väga ta Kedrikut tahab, ainult Eglele pihtida. Mõlemad tüdrukud näisid olevat unustanud Egle hiljutise abistava käe Astra kaugendamisel Kedrikust. Imeliselt magus oli nende vastastikune kõnede pidamine oma ihalustest. Kedrik oli kättesaamatu – Egle poisid käeulatuses. Egle oli palju näinud. Astra isegi mitte “tatti pannud” – Egle ringkondade väljend, noh – veel mitte.
Ehk oleks Astra nende vestlusteta ja oma vanemate soosivate küsimusteta Kedriku kaotusest juba üle saanud – nende vahel ei toimunud mitmel aastal ju tegelikult mitte vähimatki. Astral oli kuskil Helena esimene armastus Gert ja tema innukad sõbrad. Kellest mitte ühestki ta absoluutselt ei huvitunud. Ja sellest hoolimata ikkagi tegi Helenale haiget. Sest Kedrik tegi mitte midagi tehes talle nii väga haiget või? Haiget-tegemiste julm ring. Aseaine. Ilma, et jõuaks kohale – see kõik kokku, just siin ja praegu, ongi elu. Paraku hoidsid pihtimesed ärkvel Astra kujutlusi kunagisest armunud Kedrikust. Mis siis, et poiss oli toonasest ju täiesti erinevaks kasvanud. Nüüd veel enam oli Kedrik Astra jaoks mehelikkuse etalon. Õilis ja asendamatu.
Noor naine nägi koolis oma klassi poiste uhket liidrit, kellega ta polnud tegelikult kunagi isegi vestelnud. Astra ei teadnud Kedriku tegemistest ega ajaveetmistest. Kedrik oli Astrale hiilgav paleus – sama ebatõeline ja väljamõeldud nagu Ashley Scarlettile “Tuulest viidus”.
Pärast Egle ja Astra unistavaid pihtimusi, “mis asendis ja kui jäme” – tegelik süütus Astrat ei seganud, sest kujutlusvõime oli tal kobe – piinleski ta unenägude käes, mis jäid teda kogu eluks painama. Ta unenägi end Kedriku embuses, kuulis Kedriku mahedat häält intonatsioonides, mida talle ilmsi polnud antud kuulda. Astra põles, leekis ja armastas nende unenägude järgsetel hommikutel üha tugevamini. Koolis kauget poissi vaadates oli tüdrukul raske uskuda, et kõik juhtus ainult unes.
Unes ei saanud üht noort meest nii pööraselt tahta.
Ja nii arutult armastada – tegelikku teda tundmata.
“Sa kirjuta talle,” soovitas Egle-nimeline väike nõid, kuri geenius. “Kindlasti ta ei oska aimatagi. Sa oled ju väljastpoolt vaadates nii uhke ja upsakas. Kustkohast tema teab, et…”
 “Ma armastan Sind maailmas üle kõige.
Olen Sind alati armastanud – ja armastan kõigest hoolimata. Igavesti.”
Astral puudusid küll igavikuga toona kogemused, aga tegelikult hakkas tõepoolest nii olemagi – osa temast jäi tõepoolest kogu eluks Kedrikut armastama. Sest Kedrik oli tema teine pool. Taeva poolt määratud mees, kellega nad kahekesi kokku moodustanuksid terviku – ent poisi põikpäise printsipiaalsuse tõttu jäid kumbki selles elus ilma õige paariliseta. Proovisid ja vahetasid neid küll, said nendega lapsigi – aga see Õige ja tegelik oli Astrale Kedrik ja Kedrikule Astra. Nad teadsid mõlemad seda. Astra püüdles meeleheitlikult oma jumaliku kaasa poole – mistahes elu staadiumis valmis kohe, sekundi pealt oma tegeliku mehe juurde minema. Rasedana või karjääriredeli mistahes pulgalt – kohe! Kedrik aga aitas neil mõlemal oma poolikuses ja õnnetuses suure tüki karmavõlga tasuda.
Astra pani Egle õhutusel kirjutatud kirja Kedriku kallilõhnalise mantli taskusse. Pärast seda tahtis ta olemata olla. Sest vastust ei tulnud. Astra palus Eglel Kedrikuga rääkida. Egle vaatas talle otsa – sa oled nii armsakene, kui mina poiss oleksin, ma küll tahaks suga käia, kinnitas Egle.
Astra lasti kaks nädalat hiljem haiglast välja.
Teda oli korralikult tablettidest puhastatud ja temaga oli palju räägitud.
Esimene, keda Astra koju jõudes näha igatses, oli elav, hea suuvärgiga Egle.
 
Tahtsingi ennast oma ema etaminaal-naatriumi tablettidega päriselt ka ära tappa või? Ma arvan, et ma ei uskunud, et mingid pisikesed tabletid võivad inimese igaveseks uinutada. See on umbes sama asi, nagu sa ei usu, et võid rasedaks jääda. Enne, kui see on juhtunud. Nii, nagu sa ei usu, et uus elu pannakse nii lihtsasti hakkama, ei usu sa ka, et surm tuleb nii lihtsalt.
Ma sõin neid tablette kuus või kaheksa – ja polnud seejuures tegelikult mingis erilises meeleheites. Oli tühjuse tunne. Täielik. Ja ma sõin koolist järjekordsesse huvialaringi minemise asemel tühjas kodus selle hingetühjuse täiteks lehetäie unerohtusid. See oli juhus, et isa tuli sel päeval nii vara koju ning leidis mu köögipõrandalt, enne kui mu süda seisma jäi.
Pärast loputusi-poputusi jäid mulle mitmeks nädalaks külge kaks võõrsõna – diplopia ja nüstagm. Kahekordselt nägemine ja silmamunade tiksumine – kõrvale vaadates ei saanud ma pilku fikseerida, silm muudkui plõnksis edasi-tagasi. Aga psühhiaater nägi asjata vaeva mu rahustamise- lohutamisega. Ma ei mõelnud tõsiselt ennast tappa ega olnud kusagil eriti sügavas augus. Ega õnnestunud tal mind ka päästa. Ses mõttes, et tühjust ei täitnud ei tema – ega Eero ega Eeroga saadud tütar ega mitte kuradi miski. Olin enne neid tablette omadega ära – ei teinud need tabletid mu olemist kuigivõrd äramaks. Liitunuksin ma teismeliste suitsiidide statistikaga, poleks keegi teada saanud, et tegelikult ma ennast vist ikka tappa ei mõelnudki.
 
Eglel oli pinev aeg.
Ta käis õhtuti mingite töölispoiste juures. Koju kulgedes käis Astralt läbi akna midagi suitsu- ja napsilebrale peale hammustamas. Eglet tõmbas vastupandamatult tänavale. Tüdruku ülim õndus oli distsipliinirikkumine ja kästud ajaks mitte koju jõudmine. Astra tundis end sõbratari kõrval justkui potil puuksutav titt. Vaatamata sellele, et Astra vanemad olid sageli Egle poolt sügavalt kadestatud välismaal, ei lasknud kohustusi mööda traavimine Astral Eglele järgneda. Polnud vabu õhtuid, tunde – ega minuteidki! – mitte. Väikesele kuradikesele sobivat kasu oskas Egle ka Astra vanemate äraolekuist lõigata. See oli tema jaoks võimalus öösi kodust välja pääseda. Astral tarvitses Egle hiid-emalt vaid ööseks endale seltsilist küsida – ja Egle saabuski võidukalt hiilates. Enamasti rühkis ta südaööl, pärast pistelist ja “täiesti ootamatut” kontrolli edasi, et hommikul öösärgile järele tulla.
Aastate pärast sai Astra teada, et mõnel sellisel ööl seksis Egle ka Kedrikuga – sama ükskõikselt ja lihtsalt uudishimust, nagu Astra ise flirtis Helena Gerdiga. Vahet polnud, kas vahekord oli või polnud – fakt oli fakt, kuritöö sai karistatud.
Siiski jäi öid, mil Egle oli tegelikult ka Astra juures. Nad vaatasid Egle vanemate pornopilte ja lugesid mingeid käsikirjalisi lugusid täis üksikasjalikku seksi. Astra ei teadnud, kes need lood kaustikusse kirjutanud oli või kustkohast Egle sellist käsikirjalist kraami tõi. Kaustikud olid räpaseks loetud. Ühe, eriti markantse lehekülje peal olid kollakad plekid. Egle ütles, et see on mõne kuti pihku taotud sperma. Brr! Tolle-aegne Maaja ja Playboy… Huu!
Astra kodus seksi ei toimunud.
Tema vanemad ei näidanud end eales rõivituna ega puudutanud teineteist. Ema-isa suhtuine inimese loomalikku poolde jättis Astrale seksist eelaimuse kui millestki tobedast ja jõledast. Muljet süvendas ka alateadlik mälestus emast, kes paariaastase Astra kogemata pealt kuuldes isale siiralt vastu puikles. Ikka kohe tõesti südamest tahtmata – mitte selle kana kombel, kes appi-hurraa-kombel kuke eest ära joostes muretseb, ega ta liiga siva silka.
Plekilisi kaustikuid neelates läksid tüdrukute silmad põlema ja nad arutlesid, et “sealkohas” on imelik tunne. See oli sama tunne, mis Astrat Kedriku-unenägude järel valvsana hoidis. Astra oli kindel, et Egle on seda kõike, mis kaustikus ja piltidel, ka ilmsi teinud. Kuidas muidu tekkisid sellised memuaarid: “No me ju olime sapernaki all. See maalripolka oli ju ühe vennaga tise tuppa ära tõmmand. Aga viin ei lõppend ja ma ei last kah lesta. No siis panime ju kutiga tatti. Kiskus mu riided üsna ripakile. Enne on ka üks ja teine tissi katsund, a see kutt ajas käe otse püksi ära. Ta nii õudselt tahtis ja üts, et tahab, et just minul oleks hea ja…”
Tegelikult oli see naljakas, kui ilus ja eriliselt esinduslikugi välimusega Egle rääkis sellist proletaarlase slängi. Aga kustkohast tal muusugune kui kodune kõnepruuk tulema pidi?
Egle puhastas oma lugusid rääkides ühe küünega teise alust. Silmad üle näo kilamas. Teadmata, et teisele jäävad aegade lõpuni meelde – teadvuse ülisüvakihtiesse – nii küüned kui silmad.
“Lassin siis ju püksid ära võtta. Kutt poleks süütusega midagi pealegi osanud hakata – tonksis niisama. Oli ju purjakil ka, tegi mulle hoopis keelega nisukesi asju, et ma pidin seina kaudu üles ronima. Tal endal läks linade vahele lahti.”
Astra tundis Eglet kuulates, justkui oleks tema enesegagi natukene “nisukesi asju” tehtud. Tundis nii selgesti, kui kohutavalt palju on temas närve. See tegi haiget. Ennast liigutadagi oli valus.
Egle tahtis Astraga koos duši alla minna. Ilmselt oli selleski midagi keelatut ja kutsuvat. Nad hõõrusid teineteist seebiga. Eglel olid rinnad ja allnaba-karvad lopsakad, nagu täiskasvanud naisel.
“Kule tissid sul ju täitsa on kah. Ainult tutt on veel puha tutita,” itsitas Egle. Ta libistas käega üle seebise Astra. Astra oli kui poisike küpse Egle kõrval. Ja see küps ootas, et Astra puudutaks ka tema väärtusi. Tema valuutat ja ekvivalenti…
Astra pesi Egle nõtket selga, hoides teda õlast. Hing kinni, lasi tüdruk teise käe sõbratari rinnale. Rinnad olid olemas. Võõras tunne, pladisev vesi, ihar kaaslanna, räiged memuaarid… Astra tahtis Eglele meeldida.
“Sul on ilusad tissid.”
“Nii nad ütlevad jah,” uhkustas Egle ja pöördud Astra poole, riivates rinnaga teise rinda. Egle näitas Astrale keelt. Astra vastas samaga ja nende keeleotsad kohtusid.
Astral oli erutav, jube ja huvitav. Selliseid asju ei tohtinud kindlasti teha. Astra nägi vooditasandi Kedriku-unede asemel dušialust ilmsinägu, kus keegi temast oluliselt küpsem naisolevus naeris talle läbi veenirede vastu.
Astrat oli kasvatatud kehapõlguse vaimus. Oma kehast pidi üleliigne ja vastumeelne mõeldagi olema. Puudutamisest rääkimata. Aga teise keha?
Kõrvuti Astra voodis lesides sosistasid tüdrukud meestest. Rääkisid oma kujutluspiltidest. Astra küsis, kas Egle teab, kuhu Selle ajal See – ja kuidas täpselt – pannakse. Ta polevat enda juures sobivat kohta leidnud.
“Nõme, sul on see ju kinni, sest sa oled süütu. Minul on see küll hästi näha.”
Astra tahtis teada, mida see poiss oli Eglele keelega teinud. Egle sosistas midagi hästi tundlikust kohast. Lippas kirjutuslaua juurde, haaras Astra matemaatikavihiku ja joonistas. Keset võrrandeid vitu, mis muud. Näitas selle tehnilist skeemi. Võttis siis muretult Astra käe ja pani oma jalgade vahele. Astra kangestus, Egle hakkas aõbratari pulk-käe üle naerma ja vahetas rahulikult pooled. Nüüd puudutas Egle sõrmedega, nagu asjalik õpetaja, kel olid meeldivad käed.
Järgmisel hetkel istusid tüdrukud juba peegli ees. Egle puudutas ennast. Korraga oli tema kaunis keha kramplikult paindunud, jalg müksas valusasti Astrat. Siis ta lõtvus, naeris südamest ja ütles, et see on mõnus. Mida ta tegi? Ja kustkohast filmide ning kirjanduseta ajastul neid asju teadma pidigi, eks ole.
Järgmisel Astra-poole-küsitud ööl tuli Egle ema tütre kohalviibimist kontrollima. Egle oli mujal. Nüüdseks laienes ahistatud iluduse koduarest ka Astra kodule.
Ma olen pidanud Eero soovidele vastu tulles nägema pealt palju eriti alasti naisi ning võõraid suguühteid ja -elundeid – ja mis siis, kuna Kedrikuga ma pole maganud, olen ju teatud mõttes senini süütu! Aga kõigi nende grupisekside ja kohmakate orgiate juures on üks sama joon, mis filmide seksistseenidega. Ma jälestan neid. Kui muidu päris kenas ja pingestatud filmis algab läikivate kehade jõnksumine ja ähkimine, nii et igaühel peab olema selge, mis käib kaadri piiridest välja jääval alal või teki all, satun mina täielikku blokki. Ma ei taha seda pealt vaadata! Võõraste kehade lihalikud vonklemised on mulle lihtsalt vastikud! Ma pole frigiidne. Saan kuulekalt mehhaanilisi orgasme. Aga sisimas on need füsioloogilised rabelused mulle ebameeldivad – kuidagi välja kasvatud. Või pole ma seoses Kedriku-painega naiseks saanudki. Ju see ongi nii. Mis sest teadmisest – mis vastik, see vastik! Ärge näidake!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat