Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
Naisena sündinud ja... » 6


2. MANNEKEEN
 
Kas teie teadsite, et mõni inimene ei tohigi kellekski saada? Selles mõttes, et mõne inimesega toimuvate tragöödiate põhjus on see, et temalt nõutakse kellekski saamist. Aga ta on juba. Kuna see, mis ta on, ei kõlba, juhtuvad tragöödiad. Tuleb surm.
Sõna otseses mõttes.
Ent oleks võinud tulla elu ja ilu – kui juba miski olev oleks tohtinud see miski olla.
Just miski.
Emane loom.
Ilus emane.
Sügavalt naiselik nähtus – kelles ilmselt oleksid avaldunud ka emalikud instinktid, andumine ja pühendumine, kui ta leidnuks endale sobiva isase. See täiuslik emane inimene ei tahtnud mitte kunagi mitte kellekski saada – sundus tappis ta. Elasin 36aastasena, kui ta end surnuks jõi, tema surma sügavalt ja kaua ja möödumatult üle – aga taustadest ja tagamaadest sain aru alles pärast neljakümnenda piiri ületamist. Kui olin juba tere-tulemast-viiekümnendates.
Kui väike ilus tüdruk tahab olla lihtsalt ilus, peab tal seda laskma – ei tohi teda lõhkuda, sundides teda olema keegi, kui tema tahab olla miski. Seda tean nüüd. Toona leidsin, et selle väikese ilusa tüdruku vanemad käituvad temalt hindeid ja andeid nõudes ainumõeldavalt. Kuidas siis teisiti – õppida ja areneda, kellekski saada ja mingis ametis raha teenida!
Tema aga lentsis mööda tänavaid alateadlikul otsingul. Puberteedieast saadik valis kaunitar, kes olnuks suure tähega Mis(s) endale agulit pidi õiget isast, kes pidanuks teda üleval, olnuks piisavalt tegija, et kõiki tema vajadusi rahuldada, et teda truuks taltsutada. Ent ühiskond – ja sellele mõistagi kuulekad lapsevanemad – nõudsid, et ürgemasest iludusest koolduks väikese tähega kes. Haridus ja amet. Hinded ja triigitud pioneerirätt. Nii ei saanudki sellest lühikesest loost tulla muud kui lagunemine ja häving.
Trotsi tiivul läks ilusa emase sisetunne lukku. Ta ei leidnud nii isast paarilist, et saanuks tolle kõrval olla õnnelik tema ise. Üha valides ja vahetades läks ta aina katkisemaks. Katkisus ajas jooma. Joomine ei lasknud pidada ühtki neist endale sobimatutest töökohtadest, kuhu ta end ajutiselt sundis. Tsükli põhjas unistas ta eneseteostusest, mäletamata enam, milline see olla võis – ja mehed aina vaheldusid. Katkine kaunitar tõmbas ligi joomakaaslasi ja voodipartnereid – aga mitte suurt isast, kes osanuks teda vääriliselt hinnata ja õigesti kasutada.
Nii lihtne oli tema kohta turtsatada “fuh, lits!” ja “päh, joodik!” Tegelikult otsis ta lihtsalt Meest. Seda leidmata uputas rahuldamata naudingujanu viinasse, kuni uppus ise. Ma ei õigusta teda. Ma mõistan teda nüüd, kui ürgnaine minus eneses on nii surnud, et ma mõistan isiklikel varemetel vankudes, mis oli tema tõeline jõud ja käivitaja.
Ja mina ise olin üks nendest fuh-litsitajatest, kes mõistis hukka ja sai olla parem – vähemasti tema närusel ja pahelisel taustal parem. Kuivõrd see taust polnud süvaolemuslikult ei närune ega paheline, siis osutus kõik petlikuks.
Petlik oli seegi, et armastust ei olnud.
Armastus oli.
Lombakas ja puudulik – aga tema kirstu juures seisis õige mitu pisarais meest, kes kõik tundsid end süüdi. Sest ükski neist polnud Mees. Ja kuna keegi polnud piisavalt isane, et seda naist elusa ja ilusana hoida, polnud mõtet nüüd ka üksteise peale armukadedaina kirstu ümber vastastikku lõuga sõita ega molli mõõta.
Pealegi oli vanamees õudustäratavalt ligi.
Tütar maeti isa kõrvale liivasesse kalmistupinnasesse.
Kuidas sa seal vanamehe kõrval, kelle väimeheks sa ei küündinud, ikka teisele küündimatule pasunasse annad. Hilja. Mõttetu. Kõik olid eksinud ja alla jäänud. Selle peale võtame. 
 
Egle akendel on kardinad ees.
Kell kaks päeval. Astra otsustab, et varahommikune äratus ei ole antud juhul patt. Tirr-kling-kling, ütleb uksekell tuttavlikult. Magusaid plikaea patte meelde tuletades. Ei möödu poolt tundigi, kui uksele ilmub Egle magav näokene.
Egle soovitab Astral kossid jalga jätta – neil olevat remont. Kellel neil siis sedapuhku – kas Eglel ja mõnel tema uuel mehel, või Egle vanematel? Egle pere elab juba aastakümneid vastu pidanud stiilis “homme hakkan elama”. Astra on harjunud, et igal tema harval käigul kodulinna on jälle midagi peaaegu muudetud. Ja Egle võtab alati oma ümbruses toimuvat üliolulisena. Maailma naba ainulaadne elumuutus. Lõplik.
Paraku märkab Astra neil puhkudel ikka, et Egle perekond teeb lootusrikkalt kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole. Mitte kunagi edasi. Nagu kammitsas olevus, kes enesele tegelikkusest aru andmata, valjusti möirates ühes paigas ringi tallab. Haarab raha ja lootusi hambusse ja sarvisse – ja heidab need mõttetult tuulde.
Astra järgneb Eglele läbi segipööratud maja. Remondist annab märku see, et kolu on hunnikusse aetud ja endises asendis äratüüdanuks arvatud. Eglet katavad ärakantud bikiinid. Kuid ka sellises räpakas olekus on ta võluv. Tal on ülipikad jalad, sale puus ja habras talje. Brüneti kohta on tüdrukul üllatavalt valge nahk. Siiski mäletab Astra, et mõne aasta eest oli Egle olnud kuldne kui mulatitar. Egle kahvatus ei sarnane punapeanahaga. Pruugiks tal vaid päikese kätte sattuda…
 
Ma kartsin teda.
Sellepärast ei saanud ma aru, et tema ise kardab.
Mina, nii tubli ja rakendatud Astra, kartsin Egle tegevusetust. Ma kartsin kuulda, et ta on vallandatud järjekordsest kohvikust, kus ta ettekandjana töötas, järjekordsest baarist, kus ta köögis töötas, järjekordsest hotellist, kus ta toateenijana pidi tegema seda, mida ta koduski teha ei tahtnud ega suutnud. Egle, kes jälestas söögitegemist, vihkas nõude pesemist ja põlgas koristamist, ei saanudki endale loomuldasa nii sobimatutel ametikohtadel kaua püsida. Ta põgenes nende eest. Ja mina kartsin tegevusetut teda, kui ta seal ette tõmmatud kardinate taga oma kahvatu ilu sinistesse suitsupilvedesse mässis.
Tema kartis toimekat välismaailma, mis talle lappide ja moppidega kallale tuli. Selle hirmuga koju varjudes vähenesid võimalused kohata printsi, kes talle küllusliku jõudeelu kingiks. Seda hirmu tuli varjata vulgaarse pläma taha. Ja rõvedate sõbrannade härjaselgade taha.
Neid rõvedaid sõbrantse kartsin ma rohkemgi kui hirmunult brutaalset Eglet ennast. Saja viiekümne kilosed hiidnaised jäledate lõualottide, ripprindade ja taljevoltidega. Varbad kõndides sissepoole ja kannikad võikalt võdisemas. Urrjuhh, kui jubedad! Nad kõik olid ühte nägu, tühjade silmadega, hirmsalt võõbatud silmnägudega – ja töötasid kusagil baaride köökides või restoranide pagaritöökodades. Nad elasid koos ripakil tagumikuga pükstega molkustega, kes kõik panid ohjeldamatult tina ja andsid neile rääbakatele hiid-eitedele regulaarset kolakat.
Miks ilus Egle kogus enda ümber neid ühte nägu, monotoonsete lehmahäältega hiidmõrdasid? See oli ainus hea asi, mida ta endale sobimatutest töökohtadest sai. Hea sellepärast, et nende laiade selgade taga oli turvaline. Need õõvastavad tädid moodustasid talle kontrasti, tänu millele oli lootust ehk kuidagi ja kunagi veel oma Kuningani jõuda – kui printside aeg ka pöördumatult möödas oli. Ent kuna need Wiiralti Põrgust pärit maruusjad kehastasid Egle enese inetuimat osa, vulgaarseimat ja lodevaimat poolust, siis kartsin mina neid.
Nemad on kõik elus. Kogu oma ära joonud korpulentsis on mitmed neist lotendavad-punetavad-rämehäälsed vanaemadki. Ja vist õnnelikud. Ega tea midagi sellest hirmude nõiaringist, milles viskles Egle – ja mida ta minus äratas. Või mis neil umbrohu-intellektiga vegeteerijatel minust ja minu hirmudest. Meie teed ei ristu. Egle oli meie ainus puutepunkt – ja tema peal on nüüd rist. Igas mõttes.
 
Egle põntsatab söögitoas taburetile. Alati näeb siin söögitoas-köögis kõik ühesugune välja. Ikka triiki täis kraanikauss, vaevu prahi otsas püsiv solgiämbrikaas, plekiline lükandsein, laual tühjendamata tuhatoos ja hallid tuhahelbed, mida Egle vesteldes küüneliste näppude otsa tipib. Egle toetab küünarnukid lauale ja asub sõrmega silmaaluseid tušist puhtaks kraapima.
Astra paneb vee sooja.
Kohvi Eglel enam pole. Astra keedab teed ja obistab nõudekuhja kaks ülemist tassi puhtaks. Egle peseb käsi. Tal on pika naise komme turi kühmu tõmmata. Võtab kraanikausi juures poosi, mille juures saab minimaalselt kummardades käed maksimaalselt alla küünitada. See poos on tal pärit tütre sünnitamise järgsest kõhnusest ja kurnatusest.
“Kus su tüdruk on?”
“Isa juures. See peab ju ka mõnel heal päeval last nägema.”
Egle pöörab tuhatoosi prügikuhja otsa ümber, nii et hall pilv kerkib laeni. Juba pool aastat on maja ülemine korrus Egle ja Arturi sissekolimiseks valmis, et Egle vanemad saaksid oma majja, alumisele korrusele maalt tagasi elama naasta. Juba neli aastat on Egle ja Artur abielus. Aga üles kolimas pole kedagi. Alumisel korrusel mängitakse taas remonditegu. Egle tuiab, ohatised huultel, ihuüksi müüda isamaja söögituba, näeb välja vaevatud, tujutu ja pinnatu.
 
Ehk saanuks temast hea juuksur või kosmeetik – mistahes iluteenistuse pakkuja? Ei oleks saanud. Selleks on vaja tahta Teenida – teist inimest ilusaks muuta. Teise inimese pähe ja näkku ilu luua. Egle poleks tahtnud midagi kellegi teise pähe ehitada ega näkku kehitada.
Kogu maailma ilu pidi olema tema näos ja peas, küljes ja ümber. Siis oleksid mehed olnud kohustatud teda, kogu maailma kõige ilusamat, kätel kandma ja ülal pidama, ümmardama ja kummardama. Teiste ilusaks muutmise teenistuses olla tahtnuks ta sama vähe kui koristada ja keeta.
Näe, ikka ei lakka ma nüüdki veel oletamast, milline võinuks olla Egle amet, mis ta ellu jätnuks. Maailma parandava ametniku asi. Ei saa siis aru, et talle ei sobinudki kohe absoluutselt mitte ükski töö!? Ta oligi kätel kandmiseks mõeldud iluasi, mis tehti valesti kasutades katki. Pane koolisõiduhobune adra ette – saad sama tulemuse.
See hobusevõrdlus muidugi tuletas mulle mu oma kadunud Eerot meelde. Oh taevas küll, kuidas kõik kipuvad surnud olema… Minu ilus ja isekas hobusemees oli kõike muud kui see mees, kes naist kätel kandnuks. Kui tahes armunud ta oli – kõigepealt oli tähtis ta ise, siis hobused, siis see, kellesse armumine oli talle endale meeldiv.
Anonüüm-heasoovijad tulid mulle ka meelde.
Seoses Egle ja Eeroga.
Üks anonüümus kirjutas mulle, et Eero kepib Eglet. Teine anonüümus helistas aastaid hiljem ja ütles asjaliku heasoovija intonatsiooniga, et Eero egotsentriline mugavus hävitab mu. Mõlemad sekkujad põrutasid omasoodu ja isevoolu sedavõrd paigast ära küll, et pidasin abituid lahutamise plaane. Ent kõik jäi, nagu oli.
Ja oli nii, et Eero oli tegelikult Eglega lausa jahmatavalt sarnane – rahu nende mõlema põrmudele. Enesekeskselt naudisklev Eero laskis mul meie kooselu algusest saadik üha tööd teha ja rügada. Arvasin toona, et see tuleneb austusest. Et ta respekteerib mu pürgimusi ja sellepärast ei sekku, kui ma hilisõhtuti ja varahommikuti aina õpin ja arenen, töötan ja teenistun. Oletasin, et tema poeb vara voodisse ja tõuseb hilja selleks, et mitte mind segada. Tegelikult tahtis ta lihtsalt palju ja mõnusasti tududa – nagu Eglegi. Minu tublidus tõi raha. Raha oli mõnus. Ning kuni mina üha rügasin, käis tema uudishimu ja isase isekuse tõttu ka Eglest üle, ilma et mina midagi märganuksin.
Kaks egotsentrilist ja ebaeetilist teisikut. Mõlemal oli huvitav – mida kujutab endast Astra paheline sõbranna, kuidas on voodis Astra väljavalitu. Kusjuures Egle äraproovimise järel hoiatas Eero mind, et mu sõbratar ohustab minu karjääri. Ütles, et kui mul teatakse olevat selline frukt sõbratar, ei võeta minu sõnu ja programme, projekte ja pürgimusi tõsiselt – sest Eesti pole selline sõge lõunamaa nagu Itaalia, kus Cicchiolina võib parlamenti saada.
Mina arvasin, et Eero on minu renomee pärast mures mu enese pärast – aga temal oli vaja kõiki neid hüvesid, mis kaasnevad eduka ja positsioonika naisega. Mina pidin tööd tegema – ning lisaks eranditult kõik kodused tööd ka veel – ja Eglest eemale hoidma. Sest kui ma oma reputatsiooni huvides Eglest eemale hoian, on temal mugavam seal tädiranduda.
Räpane või?
Aga mis nüüd enam teha. Ennast tagantjärele haletseda? Ma haletsesin ennast vist hoopis rohkem hoopis tolle teise anonüümkõne peale, mis ütles, et heasoovija on jälginud, kuidas ma meest kui iluasjakest toidan ja katan, teenindan ja poputan – ja tal on minust hale. Et hoopis mind ennast peaks kätel kandma, sest ma olen nii tragi ja intelligentne daam.
Mina olin just selle heasoovija kõne eel avastanud, et olen muutunud toekaks tädiks. Töö ja närvipinge, vähene liikumine ja töölaua taga pidevalt millegi näksimine oli mu paksuks teinud. Avastasin just, et kipun välja nägema nagu buldooser – mis ma sisimas oma rida ajades ju olingi. Ning kui heasoovija ütles, et teen meest ümmardades karuteene oma tütrele, kes arvab, et naised peavadki olema orjad ja tööloomad, viskasin toru hargile. Sest mu tütar oli üha rassivat mamma-buldooserit jälgides otsustanud, et emme peab olema ori ja tööloom. Tema võib koos isaga loobuda igasugustest kohustustest ning nautida üksnes õigusi.
Pidin ma siis lahutama nii Eerost kui oma ainsast lapsest või? Kombekate inimeste puhul on vaatamata kõigile anonüümustele – kellel on masendavalt sageli õigus – ikkagi nii, et kuni surm neid lahutab. Ja kui ma mõtlen selles valguses oma tütre peale – kelle peale mõtlemisest ma võimalusel hoidun – hakkab mul veel õudsem kui tavaliselt. Aga tavaliseltki on mul tütre peale nii jube mõelda, et…
 
Egle ja Astra kasvasid ja ei kasvanud koos.
Astra mäletas väga tite east Egle musta patsi vabana akna tagant mööda hüplemas, kui Astra vanemad oma ainsat last üldse üksi õuegi ei lasknud. Eglel olid ümbruskonna lastest ilusaimad riided, kõige kõvemad rusikad ja ropem suu. Sest Egle isa oli maamees ja ema vabrikutööline. Isa oli tilluke energiline mees oma imposantse küljeluu kõrval. Kõva raha teenisid mõlemad.
Oma vanemate grimasse Egle maja ülesvuntsituse ja kristalliga täidetuse asjus mäletas Astra hästi. egle vanemate abielu näis meetrise pikkusevahe tõttu võimatu. Linnarahvas elas panne tagudes nende mõlema kõrvalhüpetele kaasa. Aga kokku sattusid nad ikka ja uuesti. Maja värises, raha kogunes. Egle maja hing oli vanaisa.
Vanaisa oli koristanud, keetnud, Eglet kasvatanud. Räägiti, et ta istunud kapis, kui vägeva miniaga raksu läks. Olevat pahameelest isegi kappi kakanud. Mismoodi väike vanamees oma vägilasest miniaga üldse tülitseda söandas, jäi hämaraks – või kas ta ronis ise kappi, või löödi sinna?
Mis meetod see õigupoolest oli, mille järgi Eglet kasvatati, ei saanud väike Astra samuti aru. Ei kasvatamist ega selle tulemusi tunnistades. Eglele oli kõik lubatud ja samas terroriseeriti teda labaselt.
Tüdruk võis sõpradele koha kätte näitamiseks võtta kristallikapist rahumeeli viieka või kümneka. Siis oli see väga suur raha. Umbes kolm rinnahoidjat sai selle eest. Ta võis vagase vanaisa persse saata. Võis vahet pidamata riideid vahetada, täiendades neid ema ehetega.
Samas istuti Eglel õppimise ajal alati kõrval ja nuhiti tema sahtlites. Sellest hoolimata õnnestus väikesel magusal-täiuslikul Eglel alailma “kahtede” eest koduarestis istuda. Ta köhatses ja nohutses kogu aeg, kuigi ta kinnaste ja mütsita välja ei pääsenud.
Haigeolemistele lisas tüdruk koolist puudumistele kõikvõimalikke muid väga tähtsaid äraolemisi. Astra veendus paaril ühinemisel, et Egle luusis siis mööda agulit ja otsis töölisnoorte elurõõmsat seltsi. Kui kodus peeti jahti Egle kolmeisikulistele õpilaspäevikutele, siis koolis oli Egle suureline ema samas sage korralooja.
Eglele jäi neist käikudest meelde vaid tõsiasi, et talle on kõik lubatud.
 
Nüüd saan ma küll aru, milles oli Egle õnnetu lapsepõlve point. Ta pidi olema oma vanematele korraga mitme lapse eest. Pidi küündima kõrgemale ja kaugemale kui põldur ja vabrikutööline – ja olema korraga mitme eest tubli. Sest miks ta muidu üldse tehtud oli, eks ole.
Üle kõige oleks Eglele vaja olnud mitut õde ja venda, kes oleksid ta päästnud painava surve, hüpliku kontrollimise ja nõudliku terrori käest – siis oleks ta saanud iseendana terviklikuks isiksuseks kasvada ning talle oleks alles jäänud võime olla õnnelik. Kuna lünklikku liigtähelepanu keegi ei hajutanud, siis ta surnuks sunnitigi. 
 
Tüdrukul oli igasuguseid andeid: isalt huumorisoon, emalt kunstimeeled – mida ükski põlvkond sellest needusega perest ei rakendanud. Egle korraldas nii vahetundide kui tundide ajal klounaade, mis kippusid naerutamisega klassikaalaste pükse märgama. Egle oli, nagu Astragi, poisstüdruk, ainult et pikemate patsidega.
Ta oskas hästi joonistada. Isegi pea juhtus Eglel õige koha peal olema. Viitsinuks ta kasvõi ühe ainsa matemaatikareegli ära õppida, seljatanuks ta reaalainetes kõik usinad klassikaaslased. Aga selles suunas auahnust tal polnud. Ja seda ühte reeglit ta loomulikult ära ei õppinud. Ei viitsinud midagi ette võtta ka oma osavate käte ega ilusa ihuga.
Astra ei saanud päriselt aru, mis Egle oma ajaga üldse tegi. Ta oli kusagil olemas ja tundis tõenäoliselt olemasolust lusti. Astra oli dresseerunud olema seal, kuhu vanemad ja õpetajad teda ta hüvanguks saatsid, pidamata aru, kas ta ise ka seal olla tahtis. Polnud aega teada, kas ja kus ja kuidas on teised lastemaailmad olemas.
Üsna algkoolis vahetas Astra kooli. Vanemate kaudu sai Egle teada, et ees seisab klassiõdedeks hakkamine. Sihvakakoivaline pikkpats lohistas ontliku väikese Astra kodumajade vahel seepeale hoogsalt põõsa taha. Astra pioneerirätist hoides nõudis ta, et poole õppeaasta pealt lisanduv Astra küsiks uustulnuka õigusega just Egle oma pinginaabriks.
“Ütle, et tahad minuga istuda, onju!”
Astra mäletas veel kaua põõsast, mille tagant ta silma pilgutades minema kappavale Eglele järele vahtima jäi.
Loomulikult pidi Egle paksuke, seoses varajase puberteediga hirmsasti higi järele lõhnama hakanud pinginaaber järgmisel päeval oma kribu-rabu sellepärast kaenlasse korjama. Kurjaks sai. Vihkama hakkas. Ja nii sattuski Astra uude kooli kolides – ise seda teadmata – silmitsi Egle intriganditalendiga.
 
Miks väikesed tüdrukud intrigeerivad?
Nad püüavad meeleheitlikult oma olukorda parandada. Ennast päästa.
Egle intriigid olid mõeldud selleks, et ennast ümbritseda tubli õukonnaga, kelle olemasolust piisanuks selleks, et vanemad ta rahule jätavad.
Väike kaunitar sepitses ja susserdas selle nimel, et oma vanemate vägivalla käest pääseda. Küllap mina, kes ma oma isa ülinõudliku terrori käes samasugust horrorit kogesin, sain Egle painajalikust olukorrast juba lapsena aru. Ent kui laps on hädas pressinguga, mis tal enesel kukil lasub, kas ta saab siis suuremeelselt teist last mõista ja aidata?
Ei.
 
Oktoobrilapsena oli Egle ise juba iga klassiõega riius ära käinud. Astra valik tema kasuks oli rivaalide vastu võidukas üks:null.
Põhjus, miks Egle Astra siva kotti ajas, võis olla muidugi ka Egle ema. Emand oli seks ajaks üsna põhjalikult tütre raskestikasvatatavusega tuttav ja võis tahta Eglele oivikust tagavara-ratast.
Mõni päev pärast pepuliidu sõlmimist koolipingis nõudis Egle seletusteta, et nad “teeksid teiste ees, nagu oleksid tülis”. Pärast, omavahel, oleksid jälle “sõbranned”. See oli pikkpatsi väljend, mida just selle lasteintrigaanluse karmi kogemusega assotsieerumine pani Astrat elu aeg jälestama. Sõbranned… Egle põlastas Astrat klassi silme all üle õla, keeras turtsatades ära ja ütles nipsakalt: “Jõle loll sa ikka oled!”
Itsitati.
Astra üle.
Pilgati tema abiotsivat pilku, millega ta oskamatult ja hädiselt ringi kobas.
Egle oli ära tabanud Astrat võõrastava mini-konjunktuuri ja sellelt hoogsalt profiiti lõikama asunud.
Astra oli olnud pehme kodune laps. Lasteaia, tänava ja halbade kommete eest hoitud. Tal olid suured silmad ja suur nina. Tal oli korralik lastetuba ja vanematest sisendatud millegi-saavutamise püüd. Ta õppis viksilt, laulis, tantsis, joonistas ja luuletas nagu läinud sajandite lapsuke. Ka vanematest ja endast tiivustatud edasitrügimise heaks ning täiuslikuks kasvatumise õhinata erines ta teistest lastest.
Tilluke Astra oli kindlas suunas energiline, ent teiste seas saamatu. Sotsiaalne koba. Ta ei lärmanud, ei rüselenud ega teinud väärikat pahandust. Astra vaatas kahvatul näol pealt. Astra jälgis – aga samas ei näinud, mis ta ümber tegelikult toimub. Sest juba lapsena elas ta ainult endale ja oma tulevikule. Näilisele endale. Kujuteldavale tulevikule.
Ta ei teadnud, mille nimel on teisi lapsi elama õpetatud.
Tema isiklikult oli muster-koolilaps, keda pandi pidulikel sündmustel esinema, koolikülalistele lilli viima, tahvlile eeskujulikke tähti maalima. Temasse pandi teisi kadestades suhtuma, ilma et õpetajad ise märganuks, kui palju halba nad Astrat üha esile upitades tüdrukule tegelikult tegid.
Ei saa ju tahta, et ühe lapse eeskujulikus teisi rõõmustaks. Polnud lootagi, et teistele tüdrukutele meeldinuksid Astra vasikasilmad ja tragi kogu. Eriti ei meeldinud neile, et poisid Astra koolikotti kandsid ja Astrat kiusasid. Tüdruk oli aga poiste seltskonnaga harjunud, nii et ei märganudki tüdrukute vastumeelsus oma, teistest nii vihatult erineva isiku suhtes. Enne, kui…  
 
Peagi oli Eglel uus pinginaaber.
Astral siis mõistagi ka. See, kes Egle uuest pinginaabrist üle jäi. Siis sai Astra pinginaabriks omakorda selle tritsu, kellega Egle järgmiseks istunud oli. Ja Egle ühines loomulikult nüüd tüdrukuga, kellega Astra seni oli istunud.
 
Meenutasin praegu kõiki neid plikasid, kes Egle tahtel üha pinginaabreid vahetasid. Nad on praegu Eesti tooniandvaimad daamid. Liialdamata öeldes. Nad juhivad firmasid, neil on oma erakliinikud, nad nõustavad presidenti ja kannavad kõik tiitleid “pea”, “ülem”, “esi”.
Kõik need tüdrukud on tänaseks nooruslikud ja saledad, heas toonuses ja kaunis vormis. Eatud ja kulumata. Enesekindlad ja edukad. Mina olen ainus, kes on paksuks läinud, kuradi kurat. Teised tüdrukud on kõik endiselt plikalikud. Samal ajal, kui poisid on eranditult kõik kiilakad ja-või hallipäised, tüsedad ja vormitud. Justkui oleks kaks erinevat generatsiooni ühes klassis – näib praeguste klassikokkutulekute puhul. Tütarlapselikud daamid. Ja koledad vanamehed. Ameti mõttes pole nadki põrmugi edutud. Täitsa tublid kohe on. Aga mis sellest kasu, kui oled säherdune varavana papi?
Jumal küll, mina olen koos oma klassivendadega papistunud ju! Praegu just sain aru. Ma olen kaotanud sugutunnused, lakanud olemast naine – ja tagajärjeks on matsakaks vanaMEHEKS muutumine. Issand!
“Issand!” ütlesid meie klassi tüdrukud hoopis kümmekond aastat pärast kooli lõpetamist Egle pärast. Mitmest tüdrukust olid kõrgkoolitatud arstid ja psühholoogid, tippmedõed ja sotsiaaltöötajad. Ja see “issand” kuuldus perioodiliste vahedega siis, kui ilus Egle nende juurde ravile sattus.
Viinaravile, ütleme otse.
Iga vale töökoht – ja kõik töökohad olidki tema jaoks ju ainult valed – rusus teda nii, et mõningase vapra enesesundimise järel kukkus ta jooma. Jõi end töölt lahti. Sest kuidas sa muidu pääsed. Ning siis viis surmahirm – või parasjagu käsil olev mehike – ta varsti jälle dispanserisse. Kuitahes tursunud ja punetav, pondunud ja kotitav ta järjekordsele ravile minnes ka oli – puhastamiselt-võõrutamiselt-putitamiselt väljus tema taas kaunina kui mannekeen. Klaari jume ja uhke rühiga, juuksed jälle läikimas ja silmad otsivalt õiget Meest jahtimas. Jälle ja jälle.
Kui tüdrukud teadnuksid neljandas-viiendas klassis, et hakkavad tulevikus toda põhja joonud iludust ravima ja ratta pealt maha aitama, kas nad oleksid siis tema tahtel seda lõputut ümberistumismängu mänginud? Aga kui seda ümberistumismängu poleks mänginud, võibolla ei oleks siis neist saanud sääraseid tegudetädisid, nagu nüüd sai? Ega muidu ei tea, kui mitut ühesugust sama asja ei ole – üks asi saab koheldud nii, teine täpselt samasugune asi naa, kolmas hoopis kohtlemata jäetud. Ja siis selgub, milliseid erimeid kõik ühest ja samast asjast teha annab. Sitast saia ja saiast…
 
Astra avastas, et Egle korraldamised jälitavad teda katkematu saatuseketina. Aga miks õpetajad ei imestanud, et väikeste inimeste koosluses nii palju intriige, kadedust ja armutust oskas olla? Nähtavasti kartsid õpetajad Egle ema, kes hoidis provintsi elujõulisema poole ohje.
Salaja meeldis Egle Astrale.
Oma terava nina, “kahtede” ja läbivedamisosavuse pärast. Astra jälgis Egle sahkerdamisi, misläbi ta enese pinginaabrid üha vahetusid, sõbraliku poolehoiuga. Aimamata, kui võras ja vastumeelne oli ta ise nii Eglele kui teistele tüdrukutele. Ikka juhtus nii, et Eglest alanud pahanduste puhul sattus Astra kuidagi kõigi pilkude alla. Egle varastas klassiõe viltpliiatsid. Välismaalt toodud. Klassiõde kutsus ägedalt kõiki pärast tunde kätšile. Astra pidi küll laulma minema, aga kätš oli huvitav ja ta jäi vaatama.
Kolmanda repliigi ajal sattusid Egle-Astra vastakuti. Näis, nagu olekski just Astra Egle-vastase vildikasõja välja kuulutanud. Polnudki kätš, vaid duell. Järgmisel päeval oli Egle hiid-ema koolis ja raputas Astra klassi ees korralikult läbi.
Eglega algasid Astra elumured.
 
“Ma armastan Astrat!”
Nii seisis paberil, mis oli siniseid ja rohelisi lilli täis joonistatud. See paber lõhnas võõrast kodust pärit võõra poisi käte järele. Võõras – ja nii õhinasse ajav lõhn oli!
Astra, Astra, Astra! Nii hüüdis teine, südameid täis joonistatud – sama lõhnaga – sedel. Astra on kõige ilusam. Astra!!!
Kuidas sattusid need, Kedriku järele lõhnavad paljastused Astra kätte? Ikka nii, et Kedriku päntajalgne pinginaaber virutas neid tema tagant. Kas tahtsi kompleksilastis jumbu oma täiuslikku sõpra aidata või naeruvääristada? Astral oli raske uskuda, et tugev ja uhke Kedrik võis end sel moel avaldada. Et ta end niimoodi avaldada tundis. Sellest kirjutas. Ja pontu-sõbral oma enesepaljastused ära virutada lasi.
Klassis oli Astrast palju ilusamaid tüdrukuid. Palju silmapaistvamaid. Aga Kedrik eelistas… Kas ikka eelistas? Ta ei vaadanud iial avalikult Astra poole. Sikutas patsist kõiki teisi tirtse, kes Astra läheduses olid. Ja kui Astra tema tõmmusilmse pilgu tabas, keeras poiss pea järsult ära.
Astra märkas Kedrikut siis, kui see garderoobis elu ja surma peale endast oluliselt kopsakama jõmmiga kakles. Tappa sai, aga ei alistunud. Tähelepanuväärne polnud vaid lööming ise. Rabavam oli tüdrukute paanika ja nutt, väga noorte naiste soov õpetajate järele joosta – mille poisid lämmatasid. Selgus, et tüdrukud hoolisid kaheteistaastasest Kedrikust hirmsasti. Nüüd oskas ka Astra lasta silmi sellele poisile puhkama. Aga Kedrik vältis teda silmnähtavalt.
Astra ei arutlenud pikemalt, miks ta oli neljanda-viienda klassi poiste sünnipäevadele ainsa tüdrukuna kutsutud. Teda hoiti ja hinnati noil poistepidudel. Poisid olidki Astra enesestmõistetav seltskond. Kedrik vaid ei teinud temast välja. Seegi oli loomulik.
Kedriku tagant näpatud armusõnumid avasid Astra silmad, miks poisid just tema kodutänavas möllamas käisid. Kedrik oli liider. Kedriku esimene armastus pani kogu kamba tegutsema.
Tulid esimesed klassipeod, kus Astra tahtis väga Kedrikuga tantsida, aga tantsis ikkagi vaid kõigi teistega. Astra aimas, kuid ei söandanud uskuda, et Kedrikul on õhtuti voodis samasugused kujutelmad kui temal – Kedrik tema kõrval, nemad kaks käsikäes kaugusse jooksmas, Kedrik ja tema ihualasti merelaineis, Kedrik haavatuna pärast nolkidekamba võitmist tema jalge ees. Kedrik… Astra oli kindel, et abiellub ükskord Kedrikuga. Teisi poisse ei olnud.
 
Mismoodi ma siis Eerol end ära lummata lasin?
Aga sellepärast, et Eero istus nagu sool mu eluaegsesse haava.
Esimese armastuse purunemine tappis minus võime normaalselt armastatud olla. Oskus olla armastatud on veel peenem kunst kui armastamine ise. Kui Kedrik mu maha jättis, siis kukkus mu enesehinnang ja naiselikkus kildudeks. Need killud oskasid teenida ja orjata – ja tõmbasid ligi mehe, kes end lahkesti teenida ja orjata laskis. Need killud ei osanud valida meest kõigi nende võimalike variantide seast, kes mind tõesti armastasid ja imetlesid.
Kedrik jäi minu hinge nii igaveseks elama, et ma ei saanud lasta end armastada. Ma pidin laskma endale kannatusi valmistada – siis elas olulisim osa minust tegelikult ikkagi Kedrikuga. Mistahes ajahetkel oleks Kedrik mu ellu tagasi tulnud ja kutsunud – ma oleksin järgnenud. Otse Eero voodist. Ükskõik, kustkohast. Ka praegu. Kohe. Kõhklemata.
Kedrik on tänini Minu Mees.
Sellepärast ma Eeroga abiellusingi. Oma eksistentsiaalse igavikulise haava soolamiseks.
 
Kedriku pilgu ootamine täitis Astra koolis energia ja rõõmuga. Tüdruk tundis end küll kohati kohmaka ja ihaldusväärituna. Ja ühel päeval rääkis Astra oma isale, et armastab Kedrikut ning Kedrik teda. Astra näitas oma isale oma enese sisse mahtumatus õnnes neid Kedriku järele lõhnavaid kirjugi. 
Õnnetul kombel olid laste isad tuttavad.
Et Astra oli SELLEST isale rääkinud, et Kedriku isa sai SELLEST teada, lõhkus Kedriku silmis kõik.
Ta ei tulnud enam. Ta ei vaadanud enam. Rääkimata vargsetest põletavatest puudutustest. Astra ei saanud millestki aru. Kuulis vaid poistelt, et olevat Kedriku reetnud. Kuidas?
Oli siis nende kiindumus nii häbiväärne? Rikkus ta selle pihtimusega Kedriku suhted tema vanematega? Astra ei mõistnud, miks olid varateismeliste pruudi-peika mängud salastatud, otsekui häbiväärsed ja hukka mõistetud. Astra vanematele meeldis Kedrik väga. Neile sobis elujõuline poisijõnglane, kes andis energiat Astra tublidusele. Vanemad ei avastanud, et Kedrikul polnud huvi kellekski saada. Nende Kedriku-vaimustus aitas Astra sukelduda eluaegsesse pimekiindumusse, mis ilmutas end unenägudes veel oma mehe kõrval magadeski.
Nemad kaks üha duetti laulmas… Muide, miks õpetajad Astra Kedrikuga kahekesi laulma panid? Kas nad märkasid laste esimest armastust? Publikumi püüti kahe lambada-erootika-ealise lapse tundega rõõmustada veel siiski, kui Kedrik oli Astra maha jätnud. Kui õudne oli Astral pärast esimese armastuse killunemist ikka sedasama duetti laulda, see pedagooge ei huvitanud.
Unenägude-järgseil hommikuil uskus naine-Astra veel aastate pärast, et laps-Kedrik oligi tegelikult esimese armastuse purunemise pärast eluvaimustuse kaotanud ning igavalt loksuma jäänud ja lõpuks end põhja joonud.
Hukka mõisetetud…
Olles pimerõõmsas Kedriku-ärevuses ei märganud Astra, mis vahepeal ümber sündis. Poolkogemata kuulis ta Egle suudlemistest mitmete agulipoistega. Kuulis teiste tüdrukute tundidejärgsetest linnaskõndimistest. Ent Astra uskus, et kedagi ei huvita nende põnevate toimingute kõrval tema isik tükkis ta värskete rõõmudega.
Niipea kui Kedrik “Assi maha jättis” – nagu kooli mitteametlik ringhääling teatas – nägi seni silmitu-kõrvutu “Ass”, et kogu tüdrukute komplekt oli võtnud ammugi sellesse nooresse mehesse armuda. Ja Astrat vihata. Kui Kedrik ta maha jättis, polnud Astrale mitte midagi jäänud. Ja seda koletut tühikut, vaakumit ja valu ei täitnud ta tegelikult kogu elu mitte millegi ega kellegagi ära.
 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat