Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU Ā» Luvr Kehakultuur, nr 13, 1968


Kui Rein Laidvere tuli, nägi, võitis…
 
1964.a. juulis peeti Elvas vabariigi maanoorte meistrivõistlusi ratsutamises. Harju rajoonist debüteeris noor must täkk Luvr, sadulas Tallinna koolipoiss Rein Laidvere. Auhinda nad ei saanud, aga ilus kindel hüppestiil sundis ennustama edu tulevikus.
 
16. mai 1965. Pärnu karika järele olid tulnud peaaegu kõik vabariigi paremad ratsutajad. Kahes voorus kaks korda 15 hüpet 130 cm kõrgusel – mõlemal korral läbisid tee ainsana vigadeta Rein Laidvere ja Luvr. Kaks nädalat hiljem mängiti välja Priekule karikas Balti vabariikide paremiku osavõtul. Luvr lubas endale ainult ühe mahaajamise, ja jälle võttis Rein Laidvere vastu esikoha auhinna. Õige varsti lisandus sellele veel Rakvere karikas (kahevooruline, 140 mp).
 
27. juunil ootas rohkearvuline publik Kureküla karikavõistluste avamist. Ainult ratsutajad kahetsesid: puudus Harju rajooni paar. Ilmselt ei jõudnud kutse õigeaegselt nendeni.
 
Lõppes võistluste teine ala. Peagi pidi algama päeva raskeim ja oodatuim osa – heitlus Kureküla kapa pärast. Korraga hüüatas keegi: “Rein!” “Mis? Kus?” päriti üllatunult. Ja seal nad olidki! Väljaku ääres peatunud auto kastist vaatas flegmaatiline Luvr, Rein aga naeratas vabandavalt: “Ei jõudnud varem, eksisime teelt. Kus ma hobuse saaksin maha võtta?” Veidi aja pärast raputas Luvr teiste seas oma kohevat lakka ja tegi soojendust.
 
Kaks vooru läksid kiiresti. Publiku aplaus ei tahtnud vaibuda, kui V. I. Lenini nimelise näidissovhoosi esindaja andis lõpudefileel peaauhinna Rein Laidverele. Tund aega hiljem sõitsid võitjad ära. Siis lausus keegi mahajääjatest: “Tuli, nägi, võitis!” Selles tuntud lauses oli palju imetlust ja mehist austust. Sest ainult sportlane teab, kui palju aega ja higi on kulunud selleks, et mängeldes teistest üle olla.
 
Järgnesid Eesti NSV juunioride meistrivõistlused. Võib tüütavaks minna, aga raskema klassi takistussõidus lõpetasid jällegi ainsana vigadeta Rein Laidvere ja Luvr. Kuid siis hakkas Luvr lonkama. Oli saabunud moment, mis nõudis sõitjalt: näita, et sa ei võida ainult tänu oma fenomenaalsele hobusele. Rein Laidvere istus viimaseks alaks esmakordselt Tartu maanoorte Kristalli sadulasse… ja võitis.
 
Seejärel selgitati Rakkes maanoorte parimad. Reinu nähti ainult Luvriga jalutamas. Ta kõhkles veel. Hobune küll enam ei longanud, aga mine tea…Kolmandal päeval toimus raskema klassi takistussõit. Paduvihm, kardetavalt libe väljak, aina kukkumised ja vead. Teise ja kolmanda koha võitjatel oli päris palju karistuspunkte: 24,75 ja 31,5. Aga esimesel? Ainult 8,5 kp! Järjekordselt Rein Laidvere oma Luvriga.
 
Hilisõhtul ütles Rein: “Ei saanud ju võitmata jätta. Kodus ema ei usukski, et võistlustel olin…” Ülbus? Ei. Reinu lapsikul näol mängles humoorikas naeratus, ja juba ta läkski Luvri söötma.
 
Augustis sõideti Kostromasse NSV Liidu maanoorte meistrivõistlustele. Kui jaamas Reinule õlale patsutati, siis sõnas ta napilt: “Mis mina, traavlinässakas hüppab!” (Säärase põlgliku nime andsid Luvrile mitte just eriti suure hingega sportlased.)
 
Ja “traalinässakas” hüppas! Ainult napid mahaajamised ei lasknud saavutada enamat. Kuid üleliidulises konkurentsis võidetud “hõbe” kahevõistluses ja kaks “pronksi” takistussõitudes olid ka midagi.
 
On meelde jäänud kolmekordse maanoorte meistri, 17-aastase Tartu rajooni ratsutaja Einar Ruberi sõnad: “Rein on haruldaselt heasüdamlik poiss, ta annab endalt viimase ära, et sul hästi läheks. Temaga on huvitav rääkida ja tore seltsimees on ta ka. Ainult ta on pisut imelik: Leningradis vedas mind hilisõhtul välja jalutama – Nevski tuled olevat nii pagana ilusad.”
 
Kõik aastad ei ole vennakesed
 
Spordis on vähe neid, kes ainult võidavad. Küll aga on neid, kes on õppinud võitma minimaalsete kaotuste hinnaga.          
 
Veebruar 1966. Eesti- Leedu matšil Tallinnas olid sõitjate hulgas meistersportlane Albert Rästa hiiglase Gromiga, NSV Liidu meistrivõistluste “hõbe” Vello Viira Grafiidiga, Aleksandr Puusepp oma ikka veel võidujanulise Sõbraga ja paljud teised.
 
Avatakistussõidu (130 cm) lõpetasid Rein Laidvere ja Luvr vigadeta. Sama kordasid A. Puusepp ja A. Nukke Finaaliga. Ümberhüpetel oli Lur kindlalt parim.
 
Kahevoorulise raskema klassi (140 cm) järel kinnitati võitja punane rosett Luvri valjaste külge. Valiktakistussõidus (150 cm) kogusid võrdselt maksimaalse arvu punkte A. Rästa ja R. Laidvere. Ümberhüpetel mõõtis Grom hiiglaslike sammudega distantsi, ent väike Luvr oli siiski kiirem.
 
Sissejuhatus algavale hooajale oli võimas. Esimene peatükk kirjutati Tallinna maneežis kuu aega hiljem – vabariigi sisevõistlustel, kus kahevoorulises raskema klassi takistussõidus olid Rein Laidvere ja Luvr jälle ülekaalukalt parimad.
 
Kuidas on, Fortuuna, kas sa naeratad? Tee seda, sest Rein ja Luvr on kõigi lemmikud.
 
Kuid saatusejumalanna tüdines… Pärnu karika sõidus jäi Rein kolmandaks, Rakvere karika saatis ta võistluspaigale (ise võitis samal ajal Saku näidissovhoosi ratsaspordipäeva). Ka Priekule karika viisid Leedumaale teised võistlejad. Eesti NSV esivõistlustel startis Luvr teise sõitjaga (ja kahvatult), Rein lõpetas sel ajal keskkooli. Kureküla kapa tõi ta kohale jalamehena – Luvr lonkas. Maanoorte meistrivõistluste päevil Viljandis õnnestus Luvril lahti pääseda ja kaks päeva mustangi mängida. Eelmise aasta võitu Rein ei korranud (neljas koht).
 
Pjatigorskis üleliidulises konkurentsis sõitis Luvriga meistersportlane E. Piir. Kuid ka see suurepärase reaktsiooniga sportlane ei suutnud temaga võita. Rein oli treeningul kukkunud ja pidi haiglasse jääma.
 
Kui Luvr ületas kõrgusi
 
Ratsutajad on sellega harjunud, et nii Tallinnas kui ka Tartus ei ole pealtvaatajaid kuigi palju. Ühel 1967.a. veebruarikuu päeval olid aga Tallinna ratsakooli maneeži tribüünid inimesi tulvil. Vabariigi sisevõistluste viimase alana oli kavas sõit hüppevõimsusele. Esimeses voorus (140 cm) startis kümme sõitjat. Järgmises voorus (150 cm) jäi neid viis. Kolmas voor – 160 cm. Papiirus ajas maha ühe tõkke ja meistersportlane V. Viira langes konkurentsist välja. Kolm ränka viga tegi aumeistersportlane A. Rästa Gromil ja ka talle oli võistlus lõppenud. Kindlalt ja puhtalt ületas takistused J. Villemson Poolusel. Seda sama tegid märgatava varuga ka Rein Laidvere ja Luvr. Tuline aplaus saatis diktori teadet, et sellest hetkest alates on meie ratsutajate peres uus meistrikandidaat.   
 
Neljas voor – 170 cm. Villemson ja Poolus ületasid takistused endastmõistetava kindlusega. Mida see “traavlinässakas” ja tema peremees õige mõtlevad? Varsti ei paista takistuse tagant väljagi. Aga Rein Laidvere ja Luvr ületasid sellegi kõrguse puhtalt. 
 
Keegi polnud kunagi Eesti ratsaspordiväljakul pakkunud Jüri Villemsonile nii tugevat konkurentsi. Viie voor – 180 cm. Poolus hüppas ka sellist kõrgust puhtalt. Luvr? Ei, tema ei jäänud Poolusest maha, aga Reinu kasin staaž andis tunda. Kaks mahaajamist, kuid ikkagi – milline võimas finaal. Lugupidamisega jälgiti Reinu, kui ta oma Luvri silitas.
 
Paar nädalat hiljem oli seal samas matš Leedu ja Poolaga. Avatakistussõidus läbisid tee vigadeta kolm sõitjat. Ümberhüpetel pidid Rein ja Luvr alla vanduma Jüri Villemsonile (Poolus) ja Poola võistlejale Stefan Grodzinskile (Chila). Valiktakistussõidus jäi Rein neljandaks.
 
Kahevooruline karikasõit. J. Villemson sõitis puhtalt, A. Rästa ajas maha ühe, S. Grodzinski kaks takistust. Rein ja Luvr olid võrdsed liidriga. Teises voorus kinnitas Villemson oma head vormi, vigadeta sõitis ka A. Rästa. Poolakas tegi ühe vea. Luvr hüppas puhtalt, ja siis ei pidanud Reinu närvid pingele vastu: vale takistuse ületamine tähendas väljalangemist!
 
“Noormees, ega sa üle ei paku?”
 
Talvel küsiti Reinult suviste plaanide kohta. Ta vastas: “Tahan pääseda Moskvasse spartakiaadile ja täita meistrinormi.” Isegi Rainu ja Luvri tulised austajad vangutasid pead: siin sa, poiss, pakud küll kõvasti üle!
 
Kuigi oli nähtud toredat võistlust hüppevõimsusele, ei kahandanud see uskumatust. Sooritada puhtalt 2-3 hüpet üle 170-cm takistuse ei ole pooltki sellest, mida nõuab meistersportlase norm kõrgema klassi parkuuris. Aga tee Moskvasse läheb ainult üle selliste parkuuride.
 
Tallinna hipodroomil 18. Juunil 1967.a. Kahevoorulise kõrgema klassi (130-160 cm) takistussõit Eesti NSV karikale. Favoriitideks olid 21-kordne vabariigi tšempion Jüri Villemson, kelle Poolus on puhtalt hüpanud ka 180 cm kõrgust parkuuri, aumeistersportlane Albert Rästa, kelle Grom on sama suutnud kolmel korral 150 cm kõrgusel, meistersportlane Raigo Kollom, kelle Hamburgi isiklik rekord on 190 cm… Ja nende kõrval meistrikandidaat Rein Laidvere, kelle Luvril seisis ees elu esimene tõeline kõrgem klass. 
 
Veel enne starti küsiti “ässadelt”, mida nad arvavad Laidvere šanssidest medalile. Raputati pead: ka sellel traavlil peab ükskord lagi vastu tulema. Rein aga naeratas hajameelselt: “Mitu kordama kukun, mis?” Võib-olla kartis ta tõesti ebaõnnestumist, võib-olla aga lõdvestas end sellise kõrvalepõikega.
 
Villemsoni Poolus oli ilmses alavormis, Kollomi Hamburg alustas paljutõotavalt, kuid siis väsis ja sai 19 karistuspunkti. Ainult Rästa Grom tegi oma parima sõidu Eesti pinnal – puhtalt. Lõpetasid Rein Laidvere ja Luvr. Publikaplodeeris oma lemmikutele, spetsialistid aga vaatasid üksteist hämmeldunult: ainult kaks mahaajamist ja tulemuseks kõrgeklassiline 8 karistuspunkti.
 
Kas ta ei närveeri siis sugugi, see poisikeseohtu sõitja? Teises voorus ainult sama korrata tähendas täpselt meistersportlase normi täitmist. Ja tavaliselt sõidetakse teine voor esimesest paremini. Poolus – 8 kp, Grom – 8 kp, Hamburg – silmapaistev 0 kp. Mida teeb Luvr? Puhtalt, puhtalt, puhtalt…Ei, siiski tuli napp mahaajamine, mis tõi 4 kp.
 
Lõpptagajärg andis Reinule “hõbeda”. See oli tema esimene medal Eesti “vanade” meistrivõistlustel. Aga meistrinorm? Kohtunikekogu oli teinud võistlejale karuteene: parkuur vastas küll määrustele, kuid ei olnud arvestatud hiljuti tehtud täiendusi, samuti polnud parkuur Moskvas kinnitatud ja puudus NSV Liidu Ratsaspordiföderatsiooni esindaja. Nagu saatuse pilkena oli mullu kõik korras, siis aga Rein ei sõitnud.
 
Kas on mõtet sellest nii kahetsevalt kirjutada? On küll, sest väga sageli on hobune ainult kord elus parimas vormis. Seda näitab seegi, et viimati täideti meistersportlase norm 1964.a., takistussõidus aga 1962.a. Üldse on meistersportlasi 22 aasta jooksul tulnud ainult kolmteist.
 
See ongi kokkuvõtlikult 9-aastase Luvri ja 19-aastase Rein Laidvere sportlik biograafia. 1964. aastal Tallinna Hipodroomilt välja prakeeritud traavel Luvr sattus ratsasporti päris juhuslikult ja sellest peale algas ka Rein Laidvere areng.
 
“Fortuna soosingusse jäävad ainult need, kes teenivad selle tööga,” kirjutati kusagil. Võib kindel olla, et Rein Laidvere ja tema heasüdamlik läikivmust Luvr seda õigustavad. Mis tulema peab, ei saa tulemata jääda! Eriti veel, kui oma lubadusi nii täidetakse. Rein ja Luvr sõitsid Moskvasse. Ja polnud nende süü, et treenerid eelistasid võistlusväljakule saata Villemsoni, Rästa ja Kollomi.
 
1968.a. vabariigi meistrivõistlused algasid juba lausa traditsiooniliselt –avatakistussõit: 1. Rein Laidvere ja Luvr. Ja lõppesid kolmandal päeval võistlusega hüppevõimsusele: 1. Rein Laidvere ja Luvr. Eesti- Leedu matši raskeimal ala – kahevoorulises takistussõidus Sõpruse karikale lõpetasid mõlemad voorud ainsana vigadeta meistrikandidaat Rein Laidvere ja Luvr. Kolme parkuuri kokkuvõttes kuulus Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilasele aga parima takistussõitja tiitel.
H. RÄTSEP
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat