Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU Ā» Hobune, keda sa enesele ei saa Noorus, nr 8, 1968


Päike käis juba madalalt ja valmistus laskuma pika mäeaheliku taha. Pärast päikeseloojangut muutub orus jahedamaks, kuumus annab järele ja rohutirtsud alustavad oma mängu. See on neis paigus inimestele kõige meeldivam aeg. Inimesed tunnevad värskust, millest päikeselõõm neid terve päeva on ilma jätnud. Nende kõnnak muutub reipamaks. Mõte töötab rahulikumalt ning jääb aega mõelda enesele ja puhkusele.
 
Veel jättis päike enda ja mäeharja vahele kahe sõrme laiuse vahe, kuid pool orgu oli juba kattunud harja hiiglasuure varjuga. Sügavamatesse uhteorgudesse, khu enam ei ulatunud päikese peegeldus, oli laskunud hämarus. Pimedus saabub neis paigus varsti, vähem kui tund pärast seda, kui mäehari varjab päikese.
 
Ühes sälkorus võib silm eraldada kaheksat musta-pruuni täppi. Hobused ootavad oma hooldajaid, kes neid igal õhtul jooma viivad. Nad on sellega nii harjunud, et nad ise vee juurde ei lähe, ehkki ainult kaks neist on kinni köidetud.
 
Need kaks, Žerebets ja Pudkuss, peavad leppima rohututtidega, mis kasvavad köie ulatuses, kuid ega mujalgi parem ole. Rohi oli olnud roheline mais, praegu on ta aga kollaseks kõrbenud.
 
Žerebets on kammitsetud nooruse pärast, Pudkuss on aga lihtsalt tige hobune. Nad ei annaks teineteisele rahu, kui oleksid vabaduses. Žerebets tunneb end teistest tugevamana, mis sest, et ta seda alati tõestada ei saa. Pudkuss peksaks ja hammustaks, nagu ta teebki, kui köis katkeb.
 
Pudkussi seljale on seotud lai lambavillane vaip. Juba kuu aega pole teda saduldatud. Haav, mille halvasti valitud sadul talle seljale hõõrus, on juba armistunud, kuid keegi ei vaja Pudkussi ja hobuse tõrksus saab sellest kannustust.
 
Pudkuss lamab ega näegi, et karjale lähenevad kaks inimest. Teiste hobuste kannatamatus ei näi teda häirivat.
 
Nüüd tõmbas hobune kõrvad lingu, nagu teevad kõik hobused, kui nad midagi teraselt kuulatavad.
 
“Nojah, aja end püsti, vana kronu, sulle tuldi järele!” ütles vanem, keda hüüti Šarifiks. Ta oli oma kaaslasest tublisti lühem ja vööni paljas. Nooremal oli seljas puuvillane särk, mis kõhu pealt sõlme seotud. Mitte sellepärast, et tal olnuks jahe, vaid et tema ei saanud uhkustada selliste musklitega nagu Šarif ja ta ei tundnud end sellepärast teise kõrval kõige paremini.  
 
“Hopp!” hüüatas vanem ja lõi päitsetega, mida ta käes hoidis, mitu korda vastu maad. “Hopp! Hopp!”
 
Nooremale oli Pudkuss hakanud meeldima sellest hetkest peale, kui ta ühel õhtu nägi hobust mööda kihutamas. Oli selline pimedus, et silm eraldas vaevu teerada, veel vähem kive ja auke. Tema hobune komistas alalõpmata. Too oli pigem tööhobune kui ratsu, peadki ei viitsinud püsti hoida. Teerada oli kitsas, kuid omati oskas Pudkuss teeraja välisel serval temast mööda kihutada. Galopis ja allamäge, kõrval võrdlemisi sügav sälkorg. Ta jõudis märgata vaid hobuse irevil suud ja seda, et üks töölistest istus tal seljas. Hetk hiljem kadusid mõlemad pimedusse.
 
Hobune tõusis. Sõlmega särgis noormehele paistis, et hobuse jalad on veidi kõverad, vähemalt Žerebetsi omad olid ilusamad. Kuid muus osas – kaelalt, seljalt ja rinnakorvilt – oli ta viimasest suurem ja tugevam.
 
“Vahest viima nad enne jooma ja pärast proovime?”
 
“Ei ole aega. Kui tagasi tuleme, on juba pime käes.”
 
Noorem kartis veidi, kuid kaup oli tehtud. Šarif oli juba saanud kolmelise hobuse proovimise eest ja saab veel kaks, kui kõik läheb korda ja Pudkuss on tema oma. Kolmeline on küll palju, kuid Šarif riskis ka. Üks võimalus sajast, et hobune jookseb ei tea kuhu, kui ta vabaks saab. Siis tuleb Šarifil teda allikal varitseda. Öösel on seal usse.
 
Pudkuss oli ainus vaba hobune, kuid teised pidasid teda ohtlikuks ja sellepärast ei tahtnudki keegi teda oma vastu välja vahetada. Nooremale paistis, et hobune on vaid liiga tark ja tugev, ja et tuleb leida õige lähenemisviis.
 
“Naljakas,” mõtles noormees, “naljakas, et mulle üldse tuli pähe mõte seda hobust proovida. Nagu mujal maailmas rühitakse üles mööda ametiredeleid, rühitakse siin üles mööda hobuseid. Jõutakse oma võimete tippu ja jäädakse rahule nagu siin jäädakse rahule hobustega. Sevka sa Žerebetsi, Podreddin on rahul oma lolliga, minule on jäetud minu tööhobune….”
 
Vanem vaatas noorema poole, nagu küsides, kas asja saab. See ärritas nooremat. Ta polnud teisega kunagi eriliselt sõbrustanud. Lõppude lõpuks, mis sõprust seal saab olla, teisel kodus trobikond lapsi.
 
Aga küll on mehel musklid, mõtles noorem kadedusega.
 
“Tead, Šarif, kuidas me seda teeme. Mina ronin talle selga, aga sina hoiad teda kõvasti kinni. Vaatame, mis ta teeb.”
 
“Oi, oi,” vangutas Šarif pead, “kas siis nii tehakse? Nii ei saa teda kunagi kunagi endale.”
 
No muidugi, Šarif tunneb asja. Hirm hakkas nöörima kurku. Nimelt nii oli ta seda kõike ette kujutanud. Pärast vaatame, mis edasi saab. Võib-olla on hobune üsna rahulik. Võib-olla selleks korraks aitab.
 
“Nii ei saa sinust asja. Sa pead hobusest üle olema, et ta tunneks sinu võimu. Nii nagu sina tahad, ei oleks mingit kasu. Kahe mehega saab igast hobusest jagu.”
 
Kuradi mees, küll jutustab. Ma ise nägin, kuidas ta Podreddini tobuga hakkama ei saanud. Kahju, et see tobu tookord ei viitsinud kauem kepsutada. Mees lamas hobuse seljas kui kott… Ja veel sadulaga.
 
“Aitab, Šarif. Jäta see jutt.”
 
“Hobune on rahulik. Ma ise olin tal hommikul seljas. Ainult temaga pole juba kuu aega sõidetud ja tal on vigurid sees.”
 
“Aga miks sina siis teda ära ei sõida?”
 
Küsimus oli mõttetu ja noorem taipas seda isegi.
 
“Kui kästakse, siis taltsutan,” vastas Šarif põiklevalt.
 
“Aitab lorutamisest!” Noorem vaatas kella. “Anna mulle viis minutit aega ja siis teeme selle asja ära. Ära sega mind.”
 
Ta pööras vanemale selja. Kui nii lorutada, jahtub kõik maha. Terve päev oli ta sellele mõelnud. Teinud isegi hommikuvõimlemist.
 
Nüüd oli ta oma mõtetega üksi. Podreddini hobune on tobu. Ma olen ise näinud – kuidas Podreddin vähemalt kaks korda on jalgsi laagrisse lonkinud. Ma ise olen Podreddini tobuga sõitnud ja ta on tõesti tobu. Ma ei saanud talle enam teist korda selga ja kui ma talle selga sain ja asfaldile jõudsin, lõi ta üht autot kartma ja kihutas vähemalt kaks kilomeetrit maha. Ka tõesti tuleb seda teist koda läbi elada? Hea, et pole sadulat.      
 
Sadulat ta ei sallinud. Niikuinii ei saa hobune siin suurt kiirust arendada ja kui tuleb kukkuda, siis pole jalustega tegemist. Galopeerides pole mingit vahet, kas sadulaga või ilma. Kui aga hobune hakkab kepsutama, saab maha hüpata ja pole jalustega sekeldamist.
 
“Kukkumine on ainus asi, mille ma selgeks olen õppinud,” mõtles ta irooniliselt. “Ükskõik, kas ma maandun jalgadele või neljale jäsemele, alati on see mul hästi õnnestunud.”
 
“Hästi, teeme nii nagu sa tahad, ja vaatame, mis saab. Ma ei seo teda lahti.”
 
Noorem pöördus ümber. Mu jumal, ta on talle juba päitsed pähe sidunud. Hirm nööris jälle ja kui ta tahtis midagi vastata, tuli selle asemele ainult luksatus.
 
Vanem oli juba tülpinud. Ta oli kindel, et midagi ei tule välja. Tuli lihtsalt midagi anda kolmelise eest.
 
Edasi toimus kõik nagu läbi une. Šarif vist aitas teda, aga võib-olla ei aidanud ka. Pudkussi selg oli lai. Ühelgi hobusel pole sellist laia selga.
 
“Noh, kuidas on?” Unenägu katkes. Šarif seisis all ja noormees nägi, et teine naeratab siiralt. Täiesti siiralt. Kas tõesti võib Šarif olla selline?
 
“Kas lasen lahti?”
 
“Ei! Ei! Ära veel lase!” Ta vajas toibumist.
 
Ta silitas hobuse kaela. Milline kael! Jäme ja muskliline! “Pudkuss! Minu Pudkuss! Keegi ei taha sulle halba! Rahustu, kallis!”
 
Hobune seisis liikumatult.
 
“Kas sul taskus suhkrut on?”
 
“Ei ole. Kas lasen lahti?”
 
Pagan! Kunagi pole mul midagi teiste jaoks. Isegi oma tööhobusele pole ma veel kordagi suhkrut andnud! Ta libistas enese maha. Hirm oli kadunud.
 
“Tore! Kohe teeme teise katse. Ainult nüüd võid lahti lasta!”
 
Šarif naeratas. Šarif oli tõesti tore inimene!
 
“Teeme suitsu!” Šarif ulatas nooremale paki. See asi hakkas teda huvitama.
 
Noorem tahtis juba pakutu vastu võtta, kuid siis tuli talle meelde, et pärast sigaretti ei suuda ta end kokku võtta nii nagu vaja. See on alati nii olnud.
 
“Kas proovime veel?” Šarifil oli kiire. Enne pimedat pidi ta jõudma hobustega allikale.
 
“Suitseta sigaret ära, muidu puhud suitsu hobusele näkku. Ma aitan sul pärast hobustega toime tulla.”
 
Teine kord läks kõik teisiti, kui ta oli arvanud. Šarif hüppas eemale. Hobune kargas paar korda kergelt ja noormehele tuli meelde, et Podreddini tobu oli teinud täpselt samuti, enne kui ta tagumistele jalgadele tõusis. Järgmisel hetkel oli ta maas.
 
“Mis juhtus? Miks sa kartma lõid?”
 
“Siiski on riskantne seda asja ilma sadulata teha.”
 
“Pole viga, sust saab asja. Järgmine kord proovid jälle.”
 
Noormees tundis, et veel hetk, ja ta jahtub maha. Sadulaga ta nüüd julgeks. Sadulaga ja köies. Aga edasi?
 
“Tead, Šarif, viime ta sinna, kus ta ei saa oma vigureid teha.”
 
“Kus see koht on?” Šarif tahtis tõesti hobuseid jooma viia. Pimeduses on sellega tükk tegemist.
 
“Ausõna, ma aitan sul neid pärast sööta ja joota. Ainult proovime veel.”
 
Šarif polnud oma hobuste karjamaast kaugemale saanud, noorem aga sõitis peaaegu iga päev sellest kohast läbi. Teerada viis järsult mäkke ja kõige kitsamas kohas oli ta ainult meeter lai. See oli üldse imelik koht. Kevadised teed olid lössi sisse uuristanud püstloodis, vähemalt kaheksameetrise järsaku. Teerada oli nii kitsas, et nooremal oli alati veidi kõhe sealt läbi sõita.
 
Plaan oli lihtne. Šarif seisab all ja ei lase hobust teerajalt tasasemale maale. Kui ta tahab teisele poole joosta või mööda mäekülge ronida, siis tehku seda jumala rahus, mõtles noorem. Kargamiseks pole seal ruumi.
 
“Teeme kähku!” kiirustas Šarif. Ta oleks tahtnud selle jätta teiseks korraks. Kuid noormees hakkas talle tõepoolest meeldima.
 
Nad sidusid hobuse lahti. Hobune ei tahtnud järele tulla, liiatigi veel teise suunda. Päike oli kadunud ja rohutirtsud siristasid juba igal pool.
 
Noormees ei võinud arvatagi, et seekord ei saagi ta nii lihtsalt hobuse selga. Kui hobune on sadulata, siis võib talle selga hüpata lahte moodi. Ameerika kauboid hüppavad nii, nagu sportlased ületavad kõrgushüppelatti: mandutakse kõhuli hobuse seljale. Vene kasakad hüppavad hobuse selga risti ja alles pärast heidavad jala üle.
 
Nooremal ei õnnestunud esialgu kumbagi moodi. Kauboide võte oli tal kunagi õnnestunud vaid üks kord. Seekord ei läinud tal sinnapoolegi ja hobune ehmus hoopis ära.
 
“Pudkuss! Minu Pudkuss!” Ta kaelustas hobust, sest hobusel polnud kuhugi taganeda.
 
“Mis sa seal nii kaua teed?” hüüdis Šarif alt. Hämarus oli juba nii tihe, et tõesti ei näinud, mida too seal üleval tegi.  
 
“Kohe! Kohe saab kõik korda!”
 
Ta silitas hobust veel kord ja liikus võimalikult hobuse selja poole. Siis surus ta aeglaselt mõlema käega hobuse selga. Näis, et hobune oli rahunenud.
 
Näis, et hobune oli rahunenud.
 
“Noh, Pudkuss! Veel üks katse!”
 
Kui nüüd ei saa, siis tänaseks aitab”, mõtles ta hüppel. Seekord tuli välja. Kasakate moodi.
 
Nüüd istus ta kindlalt seljas. Suure ähmiga oli unustanud ratsmed rippu ja tal tuli kallutada end hobuse pea suunas. Viimaks olid tal ratsmed käes. Mis teda aga kõige rohkem rõõmustas: hobune oli rahulik.
 
“Edasi, Pudkuss!” Hobune ei liikunud. See rahustas teda veelgi.
 
Löök kandadega kubemesse tõi hobusele elu sisse. Algas võitlus, mida on aastasadu pidanud hobune ja inimene. Hobuse juhtimisest ei saanud unistadagi. Kui tõmmata ühest ratsmest, pöörab hobune end vastavas suunas. Teiste hobuste juures oli see ikka niimoodi olnud. Kuid Pudkuss oli teisest mastist. Mitte asjata ei kartnud teda teised hobused. Mäenõlvaku ja järsaku vahele aheldatuna võitles ta oma vabaduse eest kaelaga.
 
Noormees tundis, et tal pole hobuse seljas mingit pidet. Kahe käe jõuga suutis ta hobuse pea pöörata ühele küljele, kuid tarvitses Pudkussil vaid tõmmata, kui ta pea oli jälle vaba. Siis pööras hobune oma pea alla noormees tundis, et ka selles ei saa ta teda takistada.
 
“Mida sa ometi tahad saada, Sindrinahk!” kirus noormees läbi hammaste. Ta tundis, et ta jalgadel pole kusagile toetuda.
 
Kõige krooniks ei kartnud Pudkuss järsakut. Ta tõstis oma pea üles ja keeras allamäge. Nüüd muutus olukord veel halvemaks. Noormees kartis, et hobune pöörab pea alla ja ta peab ratsmed lahti laskma.
 
Hobune seda ei teinud. Ta pöördus jällegi ülesmäge.
 
“Haa, siiski sa ei tea isegi, mida sa tahad teha!” Kui ta ainult oma manöövrit ei kordaks.
 
Pudkuss ei taibanud tõesti, kui lähedal ta oma võidule oli olnud. Kuid ta tundis, et tollest, kes ta seljas istub, ei saa tema vabaduse röövijat. Tollel olid selleks liiga nõrgad käes.
 
Nüüd liikus Pudkuss teeraja kõige kitsama osa poole, sinna, kus oli kaheksameetrine järsak.
 
“Kuradi tõbras, sa tahad mind järsakust alla visata!” Veel tundis noorem, et ta võib hobuse seljas istuda. Vähemalt maha hüpata jõuab alati, mõtles ta läbi meeleheite. Kõige rohkem vapustas teda hobuse tahe.
 
Selles oli midagi masendavat, millega Pudkuss oma üleoleku demonstreeris. Ikka samm edasi, pealiigutus allamäge, siis samm kõrvale nii, et hobune oli teerajaga risti. Iga kord tekkis noormehel lootus hobust allamäge keerata, kuid iga kord rebis Pudkuss oma pea järsu näksatusega vabaks ning jätkas teekonda.
 
“Ma pean otsad andma,” mõtles noormees. Nüüd ta enam ei kartnud. Maha jõuab hüpata alati. Hobune oli nõuks võtnud rahulikult oma plaani täide viia. Millise, sellele noormees ei mõelnud. Maha hüpata jõuab alati. Maha hüpata, kuid mitte võita.
 
Ta valis hetke, mil Pudkuss seisis jälle teerajaga risti ja hüppas ülesmäge. Ta maandus seljaga hobuse suunas. Viivuks sähvatas tal peast läbi, t hobune lööb teda tagumiste jalgadega, ja ta viskus kõhuli mäenõlvale.
 
Pudkuss kõndis aga rahulikult alla.
 
Oli juba päris pime. Šariffi polnud näha.
 
“Šariff!” hüüdis noormees ja imestas, kui nõrk ta hääl on.
 
“Šariff! Pudkuss tuleb!” hüüdis ta valjemini.
 
Pudkuss aga ei oodanud Šariffi. Rahulikult valis ta nõlva, kus kallak oli lamedam, ja libistas end sealt tagumistel jalgadel alla uhteorgu. Siis kadus ta silmist.
 
“See veel puudus,” mõtles noormees. Kuid nüüd oli tal ükskõik.
 
Noormees tundis, et ta on surmani väsinud.
 
“Siiski on ta tore loom,” mõtles ta ja istus maha.
 
 
PRIIT JÕGAR  
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat