Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU Ā» Pilguga tulevikku


Kuna ratsasport on NSV Liidu rahvaste spartakiaadi ala, peaks möödunud hooaega meie vabariigis hindama kui üht olulisemat etappi spordi suurfoorumi eel. Prognoose teha on tavaliselt küllaltki raske, ja seda ei tahtnudki nende ridade kirjutaja oma ülesandeks võtta. Kuid leian vajaliku olevat alljärgnevalt tutvustada Tallinnas viibinud NSV Liidu ratsaspordi-koondvõistkonna treeneri Grigori Anastasjevi mõtteid meie ratsaspordi olukorra kohta.
 
“Tallinna maneež on liialt väike. Talvel tehtav töö ei vasta seetõttu suvistele võistlustingimustele. Koolisõidus mõjub maneeži väiksus negatiivselt õigete allüüride väljatöötamisele. Takistussõidus pidurdab kitsik ruum kõrgetele parkuuridele vajaliku tempo saavutamist, millest otseselt sõltuvad ka tulemused. Vigu esineb sõidu tehnikas ja taktikas. Paljudel nimekatel sõitjatel puudub viimistletud taktika. Ratsutajad tunnetavad halvasti tempot, ja et tihti kaasneb sellega äärmiselt puudulik silmamõõt, surutakse hobune valelt kohalt ärahüppele, sageli aga ka takistusse sisse. Kiidelda pole ka vastupidavusega. Treeningud on liialt monotoonsed. Arendatakse ainult aeglasi käike, kusjuures hobused on “kokku tõmmatud” ega liigu edasi.” Vaagides meie võimalusi NSV Liidu rahvaste IV spartakiaadil, arvas G. Anastasjev, et 4. koht on meile jõukohane.
 
Mis puutub G. Anastasjevi poolt loetletud puudustesse, siis peame temaga täielikult nõustuma. Oleme ju aastaid rääkinud meie kolmevõistlushobuste madalast väljaratsastamise tasemest, kuid paraku on nihked paremuse poole väga minimaalsed olnud (kaasa arvatud möödunud hooaeg). Takistussõiduhobuste oskus hüpata suurelt tempolt on üheks põhilisemaks nõudeks kõrgete parkuuride sõitmisel. Ka see oli teada.
 
Mõttevahetus G. Anastasjeviga leidid aset märtsis, äsja lõppenud sisehooaja kaalukamate võistluste taustal. Seetõttu oli õige analüüsi korral võimalik teha korrektiive planeeritud koormustes ja parandada esinenud vigu edasise treeningprotsessi käigus. Kuidas see õnnestus, peaks näitama põgus pilk tagasi.
 
Kolmevõistlus, meie viimaste aastate valulaps, ei pakkunud tänavugi midagi erilist tulemuste osas. Siin on suur süü võistluste planeerimisel. Küllaltki pika välishooaja kestel startisid kolmevõistlejad (välja arvatud üksikud erandid) ainult kahel kaalukamal kohtumisel. Juunis peeti Tartus vabariiklikud meistrivõistlused, septembris aga Balti liiduvabariikide ja Leningradi vaheline matš (viimane toimus äärmiselt lihtsustatud ja lühendatud distantsidel). Noorhobuse kolmevõistluse saime läbi viia ainult Balti matšil, ja sedagi tänu külalisvõistlejate osavõtule (meilt sõitis kaasa ainult T. Rähn!).
 
Nii jäidki kontrollimata koondvõistkonna kandidaatide tegelikud võimed maastikul, mis oleks olnud ligilähedanegi spartakiaadi kavas oleva maastikusõidu raskuskategooriale. On selge, et nii väikese võistluste arvu ja sealt saadud kogemuste pagasiga ei ole kerge vastu minna spartakiaadile.
 
Mille muuga kui vähese ettevalmistuse ja võistluspraktikaga võib seletada äärmiselt suurt väljalangemise protsenti Eesti NSV meistrivõistlustel. Viiest Tallinna kolmevõistlejast langesid välja kolm, seejuures suhteliselt kergetel takistustel. Otsustavaks said siin erinevale pinnasereljeefile huvitavalt, kuid samal ajal täiesti hüpatavalt asetatud takistused. Ilmne möödalaskmine ettevalmistusperioodil Tallinna kolmevõistlejate osas!
 
Mütsi peab samal ajal maha võtma Tartu Ratsaspordibaasi direktori Ago Linnuse ees, kes juhib kolmevõistlusealast treeningut ülikoolilinnas. Vähem kui aastaga on ta osanud luua võimeka ja igati perspektiivika kolmevõistlejate grupi, kasutades selleks küllaltki kesiseid võimalusi olemasoleva hobupargi näol. Suurt tähtsust omab siin kollektiivsustunne, mis on viinud Tartu kolmevõistlejad püstitatud eesmärgile.
 
Tänavustel meistrivõistlustel startinud kolmevõistlejate arv moodustas viimaste aastate rekordi (tänu tartlastele). Pronksmedali vabariigi meistrivõistlustel võitis tartlane Arvo Laar Jüri Käpa ja Einar Ruberi järel. Balti matšil olid aga tartlased A. Laar ja A. Poljak paremate eestlastena üldjärjestuses vastavalt teine ja kolmas.
 
Tartu kolmevõistlejate teod on leidnud tunnustust – meie treenerite nõukogu valis spartakiaadi kandidaatideks Arvo Laari, Aleksander Poljaku, Kalju Saia ja Kulle Talinurme, kusjuures koondvõistkonna üheks treeneriks määrati A. Linnus.
 
Kolmevõistlejatest sooritas väljaspool vabariiki raske eksami ainult J. Käpa, kes “Dünamo” koondises tegi kaasa üleliidulised meistrivõistlused. 6300 m krossi 25 takistusega, mille J. Käpa Suhhumil lõpetas, lubab teda arvestada kui üht kindlamat koondisekandidaati spartakiaadil. Hea oli ka 58 võistleja hulgas saavutatud 13. koht noorhobuse kolmevõistluses, kus Käpa sõitis võõral ratsul.
 
Moskvas tänavusel maanoorte spartakiaadil startisid kolmevõistlejatest veel Enn Piiri, Tõnu Rähn ja Einar Ruber (neist Rähn võõral hobusel). Piiri tulemus (10. koht) oli igati seaduspärane, kuigi ei tohi unustada Eesti meistrivõistlustel sõitja lohakusest tingitud juhuslikke tõrkeid krossil, mis ei lubanud Piiril kaasa rääkida seekordsel medalite jagamisel. Ilmekaks näiteks ratsaniku tehnilisest ja taktikalisest küündimatusest suurvõistluste õhkkonnaks oli Ruberi sõit maanoorte spartakiaadil, millest olenes kogu võistkonna lõplik koht üldarvestuses. Saavutanud avaalal – ratsastamises – meistrinormiks vajalikud punktid, jätkas Ruber teisel päeval vale taktikaga, mis põhjustas hobusele trauma, ja oli sunnitud katkestama.
 
Et olukorda parandada, peab kolmevõistlejatele eeloleval hooajal võimaldama rohkem starte, nii talvel (kahevõistluses ja takistussõitudes) kui ka suvel (maastikul ja spetsiaalsete lühikeste krosside näol). Seda nõuab tegelikkus, sest enamikul koondise kandidaatidel on kolmevõistluses väga väike praktika.
 
Takistussõit, meie viimaste aastate edukaim ala, jäi tänavu tulemuste poolest suhteliselt tagasihoidlikuks. Tundus, et kalenderplaan oli koostatud juhuslikult ja läbimõtlematult.
 
Et üleliidulised meistrivõistlused toimusid tänavu ühingute vahel, siis oli vabariigi koondisel faktiliselt ainult kaks võistlust, ja needki hooaja lõpul. Esimene peeti septembri algul Vilniuses, kus kohtusid Leedu NSV, Saksa DV, Moskva “Burevestniku” ja Eesti NSV takistussõitjad. Seal esinenud võistkonna koosseis oli kuni viimase minutini lahtine, sest “Jõu” treener H. Müür ei garanteerinud ratsaspordiföderatsiooni presiidiumile maanoorte osavõttu. Veelgi suurem segadus valitses kuu lõpul Tartus toimunud Balti vabariikide ja Leningradi matšil, kus meid esindava võistkonna koostamisel istuti koos ja vaieldi sõna tõsises mõttes vahetult enne starti. Ometi oli ka see võistlus ürituste kalenderplaanis juba ammu fikseeritud. Niisugused faktid sunnivad paratamatult kahtlema meie organisaatorlikes võimetes. Seda enam, et ka võistluste korraldamisel oli ilmseid möödalaskmisi. Tuleb välja, et võistluste vähesus annab teravalt tunda mitte ainult sportlaste, vaid ka kohtunike ja aktivistide hulgas.
 
Tänavu liitus meie võistlusprograami veel üks üleliiduline üritus. Nimelt lisandus spordialade nimekirja, milledega tegeleb “Dünamo” Eesti Vabariiklik Nõukogu, ka ratsasport. Seega avanes mõnel Tallinna ratsasportlasel võimalus startida “Dünamo” üleliidulistel meistrivõistlustel. Debüüt kujunes üle ootuste edukaks. Koolisõidu olümpiaprogrammis ja kõrgema klassi takistussõidus saavutasid M. Fadejev ja nende ridade kirjutaja esikoha, spordihobuse kahevõistluses J. Käpa “pronksi”. Kuigi esineti pooliku võistkonnaga, võideldi tugevas konkurentsis kätte neljas koht. Seejuures arvati enamik meie dünamolasi spordiühingu üleliidulisse koondisse.
 
“Jõu” ratsasportlastele oli tänavu tähtsamaks võistluseks maanoorte üleliiduline spartakiaad, kus saavutati üldkokkuvõttes hinnatav 4. koht. Spartakiaadi raames toimunud takistussõidud olid konkurentsilt pingsad, kuid raskusastmelt tunduvalt madalamad nendest, mis on kavas NSV Liidu rahvaste IV spartakiaadil. Paremail “Jõu” ratsanikel, vabariigi koondise kandidaatidel, oleks olnud äärmiselt vajalik startida ka NSV Liidu meistrivõistlustel. Kuid sellele tõmbas kriipsu peale asjaolu, et “Jõu” esinadaja ei suutnud kindlustada võistlejate õigeaegset ülesandmist. Niisama tarvilikud oleksid olnud ka “Jõu” takistussõitjate stardid üleliidulistel meistrivõistlustel raskema kategooria parkuurides. Nüüd kujunes välja säärane olukord, et vaatamat hooaja jooksul toimunud mitmetele võistlustele, sõitsid 160 cm ja kõrgemaid parkuure meie edukamad mehed järgmiselt:
1. A. Rästa (Grom). Startis Eesti NSV meistrivõistlustel kõrgema klassi takistussõidus (160 cm), kus sai tulemuseks 24,75 p. NSV Liidu meistrivõistlustel saavutas takistussõidus hüppevõimsusele (160 cm) 11 p. ning kahevoorulises takistussõidus NSV Liidu karikale (160 cm) 32,5+ 56 p.
2. R. Kollom (Hamburg). Sai Eesti NSV meistrivõistlustel kõrgema klassi takistussõidus (160 cm) 24 p.
3. V. Viira (Grafiit). Eesti NSV meistrivõistlustel kõrgema klassi takistussõidus (160 cm) 4 p.
4. J. Villemson (Poolus). Eesti NSV meistrivõistlustel ei lõpetanud kõrgema klassi takistussõidus distantsi, “Dünamo” üleliidulistel võistlustel saavutas kõrgemas klassis 1,25 p. ning üleliidulistel meistrivõistlustel kahevoorulises takistussõidus NSV Liidu karikale (160 cm) 43,5 p., takistussõidus hüppevõimsusele 13 p. ja kõrgema klassi takistussõidus (170 cm) 12 p.
 
 
 
Niisiis oli Kollomi ja Viira tänavuseks “laeks” väljaspool koduvabariiki 150 cm, kusjuures mõlemad sõitsid ainult ühe 160 cm parkuuri. Rästal oli see piir kõrgem 10 cm võrra. Samuti tegi ta kaasa kahevoorulise 160-cm takistussõidu NSV Liidu karikale (kuigi teise vooru mitte eriti õnnestunult).
 
Tundub, et ainsaks objektiivseks võimete mõõdupuuks möödunud välishooajal oligi üleliiduline karikasõit, sest ka rahvaste spartakiaadil on arvesse minevaks takistussõiduks kahevooruline takistussõit NSV Liidu karikale.
 
Niinimetatud teine ešelon takistussõitjaid, kuhu kuulub ka rida koondvõistkonna kandidaate, jääb momendil tunduvalt maha eespool mainitud nelikust. See on aga äärmiselt tõsine signaal kõigile takistussõidutreenereile.
 
Esmajoones on siin süüdi meie treenerite ebarahuldav kvalifikatsioon ja sellest sõltuvad oskused nii ratsaspordi tehniliste kui ka treeningumetoodiliste probleemide lahendamisel. Eriti jätavad soovida rajoonide treenerite oskused ja kvalifikatsioon. On selge, et vabariikliku treenerite nõukogu, eeskätt aga “Jõu” vanemtreeneri ees seisab lai tööpõld. Ei ole normaalne, et maanoorte koondise komplekteerimisel mindi kergema vastupanu teed: esinduses startinud noored olid enamikus… tallinlased.
 
Samal ajal nägime Tartus Eesti NSV noorte meistrivõistlustel ainuüksi Viljandi rajoonist palju tublisid noori (ja ka eeldustega hobuseid), kes väikese täiendusega Rakverest esindasid “Jõu” tervet koondist ja edestasid Tartu linna võistkonda. Üllatuseks oli Tallinna noorte edukas esinemine, kes võitsid esikoha. Omamoodi ootamatuse valmistas suuremalt osalt vanade koondvõistkonna hobustega komplekteeritud Tartu esindus. Ülikoolilinna ratsutajad ei suutnud pakkuda mingit konkurentsi Tallinna noortele ja lõpuks kaotasid ka “Jõu” võistkonnale. Ilmselt polnud enamik Tartu noortest vajalikku ettevalmistust saanud, et iseseisvalt toime tulla hobuse juhtimisega.
 
Tallinna noored võitsid kõik esikohad, kusjuures osa sõite lõppes koguni kolmikvõiduga. Edukaimaks osutus Georgi Aleksejev, kes jäi võitmatuks kõigis kolmes stardis. Tema võistkonnakaaslane Toomas Trummer oli parim kahes takistussõidus, nende hulgas ka raskema klassi takistussõidus. “Jõu” võistlejatest oli kõige tublim Leo Hein, kes sai kaks teist ja ühe neljanda koha.
 
Kahtlemata olid välishooaja huvitavaimaks ürituseks Vilniuses toimunud rahvusvahelised võistlused takistussõitudes. Kava oli äärmiselt tihe, sest startida lubati mitmel hobusel. Nii kujunes meie võistlejate kolmepäevaseks maksimumprogrammiks kuus parkuuri, kusjuures tihti lisandusid veel lisahüpped auhinnaliste kohtade selgitamiseks. Võistlused peeti Vilniuse “Dünamo” staadionil (!) rohkem kui 10 000 pealtvaataja kaasaelamisel. Et osavõtjate hulgas olid tugevakoosseisuline “Burevestniku” koondis ja 5-liikmeline Saksa DV esindus (eranditult kahel hobusel), kulgesid kõik sõidud konkurentsitihedalt.
 
Seda rõõmustavamad olid meie takistussõitjate saavutused. Kõige stabiilsemaks meheks osutus A. Rästa, kes saavutas teised kohad kuue takistusega sõidus ja valiktakistussõidus. Nende ridade autor oli avatakistussõidus teine, V. Viira – kolmas. Teise auhinnalise koha sain veel valiktakistussõidus. Niisiis suutsime kahes sõidus end kindlalt maksma panna, edestades 37 võistlejat, nende hulgas 10 saklast ja “Burevestniku” esinduse liikmeid. Ainult teise komplekti hobuste puudumine takistas meid seekord veel edukamalt esinemast. Kuid üldiselt peame oma kolmanda stardiga rahvusvahelistel võistlustel rahule jääma. Muide, need kõik on toimunud väljaspool meie vabariiki. Kahjuks on ratsasport meil üks neist vähestest spordialadest, kus puuduvad veel rahvusvahelised sidemed. See on kahtlemata suur puudujääk. Kuid loodame, te ka meie spordiorganisatsioonid suudavad leedulaste eeskujul selle küsimuse positiivselt lahendada. Meie ratsasportlaste paremik väärib suuremat hoolitsust.
 
J. VILLEMSON
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat