Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU Ā» Möödunu taustal


“Mõni sõna ratsaspordist. Võistkond saavutas auhinnalise viienda koha ja säilitas varasemad positsioonid. Praegu on vabariigis kaks ratsabaasi enam-vähem võrdsete koosseisude ja hobuste arvuga, mida finantseeritakse vabariigi eelarvest. Muret tekitab aga hobuste vanus ja sportlik-tehniline tase. Spartakiaadil ei olnud meie võistlejail kõrgklassilisi hobuseid hüpetes ning ratsaspordi kõrgemas koolis… Praegu on hakatud ENSV Põllumajanduse Ministeeriumis ja rajoonide põllumajanduslikes tootmisvalitsustes, samuti kolhooside ja sovhoosides pöörama suurt tähelepanu ratsaspordi arendamisele ja hobuste ostmisele. Tundub, et see toimub ilma kindla plaanita ja lahus vabariiklikust spordiliidust ning tema ratsaspordiföderatsioonist… Koordineeritud jõupingutuste puhul ei tohiks aga tekkida olukorda, et vastutusrikasteks puuduvad meie ratsutajatel head hobused.”
 
 
Eeltoodud tsitaat on pärit ENSV Spordiühingute- ja organisatsioonide Liidu Nõukogu esimehe H. Sisaski artiklist 11. oktoobri “Spordilehes”, kus ta lühidalt annab hinnangu vabariigi olukorrale ja tasemele.
 
Allpool püüan teha üksikasjalikuma kokkuvõtte lõppenud hooaja suurematest ja väiksematest kordaminekutest, samuti viltuvedamistest. Kahtlemata vajutas hooajale oma pitseri NSV Liidu rahvaste IV spartakiaad, sest seal saavutatud tulemused on oma kaalult kõige tuumakamad.
 
Vaeti möödunud hooajal planeeritud koormusi. Samuti analüüsiti ja korrigeeriti spartakiaadieelset võistluskalendrit. Tehti ka uuendusi (ja nagu hiljem selgus, täiesti õigustatult) koondise liikmete osas, kusjuures otsustavaks said vabariigi meistrivõistlused, mis toimusid spartakiaadistartidega enam-vähem samas raskuskategoorias.
 
Aastaid kestnud mõõn meie kolmevõistluses, mis järgnes NSV Liidu rahvaste I spartakiaadi edukale stardile (2. koht võistkondlikus arvestuses), on teinud ka kõige optimistlikumast ratsaspordisõbrast pessimisti. Seda enam rõõmustasid Tartu noorte kolmevõistlejate A. Laari ja A. Poljaku jt toredad stardid spartakiaadieelsel aastal. Nende teod leidsid ka üksmeelset tunnustust- treenerite nõukogu valis nimetatud sportlased spartakiaadikandidaatideks.
 
Et kolmevõistlejad olid teinud tublit tööd, seda näitasid kõige ilmekamalt vabariigi meistrivõistlused, mis vastavalt treenerite nõukogu otsusele pidid olema määravaks spartakiaadikoondise komplekteerimisel. A. Laar ja A. Poljak võitlesid end nüüd juba kindlalt koondvõistkonda, ja mitte autsaideritena, vaid esimese ja teise numbrina. Kaaskirjaks oli A. Laaril ülekaalukalt võidetud ENSV meistri tiitel, A. Poljakul aga “hõbe”. Nendele kahele sekundeerisid tänavune “pronks” J. Käpa ja E. Piiri. Tagatiseks oli meeste töökus ja kindel tahe hästi sõita, mida ei kõigutanud ka spartakiaadi suurvõistluste miljöö.
 
Suureks stiimuliks oli enam-vähem võrdsed kolmevõistlusgrupid nii Tartus kui Tallinnas. On ju kolmevõistlus aastaid kannatanud nimetamisväärse konkurentsi puudumise all. See muutus nagu krooniliseks haiguseks ka teistel ratsaspordialadel, eeskätt aga koolisõitudes. Vähemalt kümme viimast aastat võistleb koolisõidus “Suurele auhinnale” ainult 1-2 hobust, teistes sõiduliikides 2-3. Niisugustes “konkurentsides” on peetud ka kõik vabariigi meistrivõistlused. Et võisteldakse peamiselt iseendaga, siis on meie koolisõitjad juba unustanud asjaolu, et sportlasele on esmaseks stiimuliks võistlused ja konkurents. Möödunud hooajal pandi koguni mängu kõikvõimalikud põhjused, et loobuda võistlemisest (isegi kalenderplaanis ettenähtutest).
 
Meie alaks nr 1 on endiselt takistussõit, ja seda nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt. Mulluse edetabeli statuudi (10 starti) täitsid 69 sportlast. See lubas eeldada huvitavat konkurentsi tänavustel vabariigi meistrivõistlustel, kus osa parkuuride kõrgusi vastas spartakiaadi normatiividele. Ei jäänud tulemata ka toredad üllatused.
 
Kahevoorulises takistussõidus ENSV karikale (takistuste kõrgus kuni 160 cm, laius 3 cm) startisid üheksa võistlejat. See tähendas, et spartakiaadineliku leidmiseks oli valik suur. Väga kindlalt võitis seekord Albert Rästa Gromil, kes mitmeaastase vaheaja järel küündis jälle “kullani”. Kindlalt pani end maksma Rein Laidvere, kes Luvril, kellele täismõõduline parkuur oli “eksamitööks”. Selle ta sooritas “väga heale”, mille tasuks sai hõbemedali, täites ühtlasi esmakordselt NSV Liidu meistersportlase normi. Seda ei oleks uskunud ka kõige suurem optimist, rääkimata treeneritest (viimased ei jäänudki uskuma!). See osutus takistussõidukoondisele väga vajalikuks avastuseks, sest olid ju meil arvel seni vaid kolm hobust, kes oleks võinud sõita spartakiaadil, vanad tuttavad Poolus, Grom ja Hamburg, nendest esimene vanuse ja teine nägemisdefekti tõttu suure küsimärgi all. Kolmanda koha võitis napilt R. Kollom Hamburgil V. Viira (Papiirus) ees. Viimaseks filtriks jäi kõrgema klassi takistussõit (takistuste kõrgus 170 cm). Võistluspinge oli harvanähtavalt kõrge, marsruut ja konkurents tugevad. Ootasime “vanade” kindlat võitu, kuid sündis viimaste aastate suurim sensatsioon (võrdne umbes sellega, kui T. Adrikorn võitis mõni aasta tagasi kolmevõistluses meistritiitli vanal vahetussõiduhobusel spetstreeningus olnud ratsude ees). Kindlalt lõi oma konkurente audrulane Boriss Udalov Anel. Teiseks pressis ennast A. Rästa (23). R. Laidvere kaotas talle ainult 1 punktiga ja võitis juba teise medali. Sellest oleks pidanud piisama, et veenda ka kõige pessimistlikumat asjatundjat Laidvere heas sportlikus vormis.
 
Laidvere ja Udalovi stardid osutusid niivõrd suureks üllatuseks, et seni valikuvõimaluste puudumisega harjunud treenerid ei olnud võimelised olukorda küllaldaselt vaagima ja jätsid nad pärast Moskvas toimunud ühistreeninguid võistkonnast üldse välja! Spartakiaadi takistussõitudes startisid siis Rästa (Grom), Kollom (Hamburg), Villemson (Poolus) ja Viira (Papiirus). Ainsaks võistkondlikuks alaks oli NSV Liidu karikale (kahevooruline, 160 cm), kus arvestusnormiks oli 48 kaotuspunkti. Sellega on viimaste aastate jooksul hakkama saanud ainult Poolus.
 
Ülesanne oli väga raske, sest kogu marsruut koosnes enamikus laiustakistustest. Suuremale osale võistlejaist sai saatuslikuks kolmeline süsteem, mille ületamisel mängis olulist osa hobuse võimsus (siin ehk oleks tarvis läinud Udalovi Anet, kes on väga tugeva hüppevõimega ja oma suuruse tõttu suuteline jätkama süsteemihüppamist pärast esimest mahaaetud takistust). Viira väheste kogemustega Papiirus seevastu on oma väikese kasvuga väga tundlik inertsi kaotuse suhtes, mistõttu mõlemas voorus polnud ja ta võimeline süsteemi vigadeta ületama ja sõidud jäidki lõpetamata. Kadunud oli Rästa kindlus. Tulemus 66,75 karistuspunkti kahe vooru kohta oli kaugel arvestusnormist.
 
Kollomit oleme näinud paljudel võistlustel edukalt sõitmas, kuid madalamatel takistustel (stardib põhiliselt maanoorte kohtumistel). Seetõttu polegi Hamburg seni öelnud oma viimast sõna, kuigi tal oli selleks väga häid eeldusi (tema kõrgushüpperekord on 2 m). Kollom lõpetas küll mõlemad voorud, kuid kogus 63 karistuspunkti. Jälle null! Arvestusnormiga sai hakkama ainult 14aastane Poolus, kes on kindlasti meie kõige aegade teenekaim hobune. Kaheksa aastat järjest on ta kaasa teinud kõik üleliidulised meistrivõistlused, tulnud kolmel korral medalitele. Lisaks veel võistkondlik medal Euroopa meistrivõistlustelt. Tõeline sportlik pikaealisus.
 
Järgnevalt asusid tulle meie koolisõitjad: M. Fadejev Konsulil ja A. Linnus Moskvast hangitud Repertuaaril. Viimane oli oma noorusaastail (10-12 a. eest) NSV Liidu tšempion, kuid nüüd juba rida aastaid tagasi auga vanaduspensionile lastud. Ilmselt ei mõjunud nimetatud paar kohtunikele eriti esteetiliselt, mistõttu Repertuaari kogemustele ja oskustele vaatamata ei saavutatud vajalikku arvestusnormi. Ka Fadejevi tulemus 59,5 oli enam kui tagasihoidlik, mis andis talle ainult 17. koha. Võistkondlikus arvestuses tulid koolisõitjad 13. kohale ja kahe ala kokkuvõttes langesime 8.-9.-ndaks.
 
Jäänud oli ainult üks ala- kolmevõistlus. Viimaste aastate valulaps pidi päästma, mis päästa annab. Ja päästiski.
 
Takistused oid paigutatud väga erineva profiiliga maastikule, rohkesti oli allahüppeid. Eriti raskeks hinnati sadamasilda, millelt tuli sooritada hüpe vette, kusjuures ärahüppekoha ja veepinna vahe oli 2 m. Meil lõppes kõik õnnelikult, kuigi igamees “tegi” kukkumise. Esmaste kokkuvõtete järel selguski üllatus. Ainult kolm võistkonda olid lõpetanud krossi nelja võistlejaga- nende seas ka Eesti ja Leedu. Katkestajate hulgas oli ka VNSFV esindus, kus võistlejate valik oli niivõrd suur, et rida koondisest väljajäänud võistlejaid tegi kaasa individuaalselt. 31 km pikkune maastikusõidu distants mõjus üsna kurnavalt ka meie mitte eriti heast klassist hobustele. Nende turgutamine viimasel päeval toimuvaks takistussõiduks nõudis võistkonna veterinaararstilt ja võistlejatelt terve unetu öö. Tänu ühisele pingutusele pääseski meie nelik tervikuna lõppvooru. Ka siin jätkasid nad mehetegusid.
 
A.                 Poljak Ernal oli üks vähestest, kes tegi platsil puhta töö ja sai 0 karistuspunkti. Ühe veaga sõitsid J. Käpa Suhhumil ja Enn Piiri Forellil. A. Laar Izumrudil tegi parkuuris kolm viga. Individuaalselt jagasid Eesti kolmevõistlejad 73 startinu hulgas kohad omavahel järgmiselt: 21. E. Piiri, 23. J. Käpa ja 32. A. Laar. Võistkondlikult tuli meie nelik kolmandaks. Sellega tõusis kogu võistkond lõplikult viiendale kohale. Spartakiaad oli seega lõppenud ja 1963. a. kättevõidetud positsioon kaitstud.
 
Peale spartakiaadisaavutuste on tänavusel hooajal veel paljugi rõõmustavat, mida tasuks meenutada. Kevadtalvel sai teoks ammuoodatud esimene rahvusvaheline kohtumine Tallinnas. Külla tulid meile tuttavad ratsasportlased Poolast, kellega olime kohtunud juba kaks aastat leedulaste poolt korraldatud võistlustel Vilniuses ja Kaunases. Kas ei osanud külalised meie Maneežiga harjuda või olime meie heas vormis, aga Poola võistkonda võideti suurelt, kusjuures neljas kavas olnud parkuuris jäi Tallinna kolm esikohta.
 
Täielikuks ootamatuseks kujunes meie esimene välisreis, mis sai teoks tänu põllumajandusminister H. Männiku (kes on muide endine ratsamees ülikoolipäevilt ja ka hiljem) isiklikule kontaktile Ungari Põllumajanduse Ministeeriumi Loomakasvatuse Valitsuse peadirektori N. Lajosega ja teiste kompetentsete isikutega, kes juhivad Ungaris ratsasporti. Võistluste aeg oli meile harjumatult varajanevälisvõistlustel startimiseks, kuid kõik läks üle ootuste hästi. Arvestades hooaja algust olidki parkuurid mõnevõrra madalamad. Meie esindusse kuulusid A. Nukke (Finaal), V. Viira, E. Piiri (Luvr) ja J. Villemson Tallinnast, R. Kollom Torist ning A. Rästa Tartust.
 
Elasime Budapestis, võistlused peeti aga üliõpilaslinnas Gödöllös, kus peale kohaliku ja kahe Budapesti võistkonna startisid ka tšehhid. Peaauhinna (ainuke võistkondlik) võitis meie esindus (Piiri, Kollom, Villemson) Budapesti II ja I võistkonna ees. Ka meie “duubel” (Rästa, Nukke, Viira) sõitis ilma mahaajamisteta ja tuli neljandaks, edestades tšehhe.
 
Ungaris viibimise aeg langes kokku 1. mai pidustustega, millest saime vahetult osa võtta, jälgides demonstratsiooni aukülaliste tribüünilt. Pärast võistluspäevi jätkus meil veel aega käia kahes kuulsas hobusekasvanduses Tatas (asutatud 1789. a.) ja Babolnas, sõlmida uusi sõprussidemeid ning tutvuda ka Budapesti kõigi vanade ja uute vaatamisväärsustega. Lahkusime Ungarist väga heade muljetega.
 
Ka spordiühingute üleliidulistel meistrivõistlustel oli tänavune medalisaak meile võrdlemisi rikkalik. “Dünamo” esivõistlused peeti üheaegselt nii vanadele kui noortele. See seadis meie dünamolased raske probleemi ette: komplekteerida mõlemad võistkonnad selliselt, et saavutada maksimaalne löögijõud. See õnnestus üpris hästi. Kahju ainult, et noored pidid hobuste vähesuse tõttu esinema pooliku koosseisuga.
 
Täiskasvanute klassis täideti maksimaalprogramm ja tuldi Moskva ning Ukraina järel kolmandaks. Nimetatud võistkondi edestada on meil praktiliselt võimatu olemaoleva materiaal-tehnilise baasiga (meie “Dünamo” bilansis oleva… ühe hobusega!). Leedu dünamolastel, keda me veel tänavu edestasime, on vastu panna vähemalt kümme endile kuuluvat ratsut, kellele veel tänavu lisandus kolm noorhobust. Individuaalselt saavutas M. Fadejev koolisõidus “Väikesele auhinnale” teise ja J. Villemson kõrgema klassi takistussõidus (170 cm) kolmanda koha.
 
Suve teisel poolel olid palavad päevad meie maanoortel, kui “Jõu” esindus startis Priekules (Leedu) üleliidulistel meistrivõistlustel. Priekule on väike asula Klaipedast 25 km kaugusel, kuid omati otsustati seal läbi viia niisugune suur üritus (kuni 80 võistlejat ja hobust). Imestada pole aga midagi, sest sealses sovhoosis on ratsaspordile loodud väga tugev põhi.
 
Hästi sõitsid seal kolmevõistlejad E. Piiri (Forell), A. Poljak (Erna) ja T. Teplenkov (Priboi), kes võistkondlikus arvestuses tulid kolmandaks. Veelgi edukamalt esines takistussõitjate kolmik V. Viira, A. Kaasik (Prokaat) ja M. Laanet (Luvr) valiktakistussõidus, saavutades esikoha. Avastartides esinenud viperused võtsid aga meil võimaluse tulla üldarvestuses auhinnalisele kohale ja nii pidime leppima siiski igati tubli neljanda kohaga Vene NFSV, Moldaavia ja Gruusia järel.
 
Individuaalselt tuli R. Kollom maanoorte üleliiduliseks tšempioniks kuue takistusega sõidus, olles nimetatud parkuuris teistest kindlalt üle (hüppas ainukesena puhtalt 170 cm).
 
Vingerpussi mängis põllumajandusministeeriumide üleliiduliste võistluste juhend. Nimelt langesid need ajaliselt kokku maanoorte üleliiduliste meistrivõistlustega, kusjuures ühed toimusid Moskvas, teised Priekules. Kuigi meie sportlased kohe pärast võistluste lõppu laadisid oma ratsud autole (!), jõudsid nad Moskvasse siis, kui seal olid käimas juba tulised heitlused. Valiktakistussõidus (140 cm), kus oli välja pandud Eesti NSV nimeline auhind, startis juba Priekulest “kiirrännakul” kohale jõudnud nelik, ja väga edukalt. E. Piiri, V. Viira, R. Kollom ja B. Udalov võitsid esikoha.
 
Tänavuse välishooaja lõpetamine lükkus päris hilisele ajale. Üheks viimastest üritustest oli Vilniuses traditsiooniline rahvusvaheline võistlus takistussõitudes, kus seekord teid kaasa Poola, Saksa DV, Leedu, Läti ja Eesti võistkond.
 
Võistkondlikku arvestust peeti seekord ainult kahevoorulises takistussõidus, kus arvesse läks kolme parema tulemus. Võistkondliku võidu koos unikaalse rändauhinnaga viisid koju poolakad. Sakslased jäid napilt alla. III-IV koha jagasid Eesti ja Leedu.
 
Rõõmustav oli, et meie võistlejad suutsid ka teistes parkuurides pakkuda välisvõistlejaile tõsist konkurentsi, olles võimelised neid ka võitma, kuigi jõudude vahekord oli ilmselt meie kahjuks. Kõik sakslased ja poolakad sõitsid kahel hobusel (osa isegi kolmel), mis tõstis nende šansse meie ja Leedu võistlejate ees mitmekordselt. Seda hinnatavamad olid J. Villemsoni võit takistussõidus hüppevõimsusele (160 cm- 0 kp) ja Rästa teine koht jahitakistussõidus.
 
Tänavune hooaeg oli nö pöördepunktis vabariigi ratsaspordis, ja seda heas suunas. Meil on nüüd juba otsene kontakt Ungari, Poola ja Saksa DV-ga, sõlmimisel on võistlussidemed ka soomlastega. Toreda punkti pani lõppevale välisvõistluste perioodile ungarlaste vastukülaskäik, kuigi see toimus meie ilmastikku arvestades liiga hilja. Võistlused peeti üleliidulise põllumajandustöötajate päeva tähistamise raames. Seetõttu oligi läbiviimise kohaks Paide rajooni 9. Mai nim. kolhoos.
 
Esindatud olid kõik rajoonid, kus tegeletakse ratsaspordiga (7). Seevastu meie suurematel ratsaspordikeskustel Tallinnal ja Tartul võimaldati esineda ainult ühe ühise 3-liikmelise võistkonnana, keda tinglikult nimetati koondiseks. Ungarlased startisid peaaegu oma parimas koosseisus. Analoogiliselt kevadise Ungari võistlusega, kus ungarlased ise valisid endile sobiva programmi, oli ka nüüd ainult ühe võistkonnaalana kavas teatetakistussõit (mille me Ungaris ka võitsime). Ülim optimism võistluste programmi koostajatelt! Seekord see aga õigustas ennast.
 
Kas mõjusid meie külalistele rahvusvahelistele tingimustele mittevastavad võistlus- ja soojendusväljakud, vihmased oktoobrikuu ilmad või oli põhjuseks hoopis midagi muud, kuid üheski sõidus nad endid ei leidnud ja nii kujuneski välja analoogiline olukord matšis Poolaga talvel, kus tooniandjateks olid meie võistlejad. Võistkondliku ala võitis Tallinna-Tartu võistkond. Samuti tulid kõikidele auhinnalistele kohtadele meie takistussõitjad.
 
Esikohad jaotasid seekord endi vahel J. Villemson avatakistussõidus (Otvod), R. Kollom jahitakistussõidus ja J. Käpa (Suhhum) valiktakistussõidus.
 
Kuigi suvise võistlusperioodi raskuspunkt kandus meie vabariigi paremikul kodunt eemale, ei mõjunud see siiski pidurdavalt ratsaspordile laiemas mastaabis. Peaaegu igal nädalavahetusel toimusid rajoonides võistlused, kus startis külalisis naaberrajoonidest ja ka Läti NSV-st. Viidi läbi traditsioonilised sõidud “Audru karikale”, “Kureküla kapale”, toimus Nõgiaru sovhoosi ratsaspordipäev, millest võttis osa kuni 30 võistlejat. Toris peeti maha kahed võistlused, mängiti välja “Rakvere karikas”, “Viljandi karikas” ja organiseeriti veel palju teisigi huvitavaid kohtumisi, kus konkurents ei olnud väiksem kui suurvõistlustel ja tulemustegi üle ei saa nuriseda. Nii hüppas Tori mees Jako Kosk tori hobusel Helve Tõrvas kõrgust 2 meetrit, audrulane B. Udalov hüppas Võrus takistussõidus hüppevõimsusele 170 cm kõrguse vooru puhtalt. Selliseid näiteid võib tuua veel küll ja küll. See kõik annab tunnistust ratsaspordi kasvavast populaarsusest ja järjest paranevast meisterlikkusest meie vabariigis ja esmajoones maarajoonides, nagu see ongi normaalne olemasolevate võimaluste juures.
 
Nüüd järgneb väike puheperiood ja siis jälle ettevalmistus uueks hooajaks, kus seisab ees palju huvitavaid starte kodus ja väljaspool selle piire.
 
 
J. VILLEMSON         
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat